Liblikad, nende levik ja liigid (0)

Liblikad
Karola Kaugema 
8.k
Liblikate välisehitus
Liblikate keha on  sale  ja neil on  peened  jalad. Keha on kaetud 
karvadega, mis aitavad säilitada  kehasoojust . 
Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule 
peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid 
jätkeid:  suiseid  ja  tundlaid .  Tundlad  on liblikatel hästi 
arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja 
koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on 
nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga  niitjad , 
saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte 
tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad  haukamissuised , 
ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud 
imilont  ja kolmelülilised alahuulekobijad.
Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb 
ka 3 täppsilma.
Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku 
kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või 
lühemaid  jooksujalgu.  Käpp  koosneb tavaliselt viiest lülist, 
küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks 
paari tugevaid ogasid – kannuseid. 
Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate 
soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: 
pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest, 
ning  optilised  soomused, mis  murravad  valgust. Just 
optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate 
tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna 
violetjalt kiirgavad.
Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või lapik 
moodustis . Mõnikord võivad tagakeha  seljal  esineda 
karvatutid, mis on  muust  karvastikust tugevamad. Osal 
liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid 
( kuulmiselundid ). Isaste liblikate tagakeha koosneb 
kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, 
ülejäänud segmentidest on kujunenud  suguelundid . 
Liblikate siseehitus
Putukatel  on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab  peaaju . 
On kõhtmine  närvikett .
Torujas  seedeelundkond  läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus 
neelab  liblikas  toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, 
kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad 
õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad 
vedelad  jääkained  tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete 
seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava.
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa 
moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab 
veri  kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate 
veri ei transpordi hapnikku.
Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed  otsad   avanevad  
liblika keha  külgedel , teised harunevad  liblika sisemuses veel 
peenemateks torukesteks.
Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised.
Liblikate 
Liblikas areneb 
arengtäismoondega –
nende areng on 
neljajärguline: muna, 
vastne (röövik),  nukk  ja 
valmik.
Liblikate  valmikud  leiavad 
endale paarilise 
spetsiaalsete lõhnaainete – 
feromoonide – abiga. Pärast 
paaritumist hakkab emane 
loom varsti munema. 
Liblikad  munevad  oma 
munad sellistele taimedele, 
millest toituvad nende 
röövikud. Munade areng 
võtab aega kuni paar 
nädalat, vaid 
munastaadiumis talvituvatel 
liikidel jääb muna 
munemise ja rööviku 
koorumise vahele mitu 
kuud.
Liblikate röövikud on silindrilise  kehaga , neil on olemas silmad 
ning tugevad haukamissuised. Keha  eesosas  on 3 paari 
jalgu  ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla 
nii  paljas  kui ka kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide 
või  harjastega . Röövikud ei sarnane liblikatega. Röövikute 
toiduks on enamasti  elavate  taimede mitmesugused osad. 
Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. 
Nukud  paiknevad erisugustes kohtades, kõige sagedamini 
maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne 
nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või  koob  tugeva 
kookoni. Nukk on liblika liikumatu  arengujärk . Mõne nädala 
möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas.
Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks.
Liblikate toitumine
Enamik liblikaid on  taimtoidulised . Mõni liblikaröövik toitub ka 
loomsetest ollustest – näiteks koiröövik villast ja karvast. 
Leedikute  vastsed  arenevad jahus,  kamajahus  jt. 
jahusaadustes. 
Liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks  muundunud  
suised, millega nad saavad imeda  vedelat  toitu (peamiselt 
nektarit).  Puhkeolekus  on imilont spiraalikujuliselt kokku 
rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite 
sügavusele. 
Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate 
maitsmiselunditega  tunnevad  nad  nektari   maitset . Lõhna 
tunnevad liblikad tundlatega.
Liblikate levik
Liblikaid võib kohata kõikjal. Maailmas on teada üle 165 000 
liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete 
kõige kuumemates piirkondades. 
Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad 
tegutsevad  valgel  ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju 
rohkem – u. 105 000; päevaliblikaid aga  15 000 liiki. 
Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate 
hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele 
küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või 
siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt 
nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus 
madal. Mõned valmikuna  talvituvad  või hilissügisel lendavad 
liblikad suudavad  lennata  ka siis, kui  õhutemperatuur  on alla 
0°C. 
Admiral
Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. 
Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade  siruulatus  
on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, 
aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. 
Admirali valmikud lendavad meile mai  lõpust  juunini ja juuli 
lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve 
üle ei ela. 
Pääsusaba
Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must-
kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, 
„sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased  täpid . 
Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 
65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja 
metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli 
keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba 
lendab kiiresti jatõuseb tihti  kõrgele . 
Koiliblikas
Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega 
tillukesed liblikad.  Kitsad  esitiivad on  pehmelt  
narmastunud. Nende pea on kaetud püstiste karvadega 
sarnanevate soomuste või harjastega. Imilont on kas 
lühike või puudub hoopis. Tiibade siruulatus on 15mm. 
Koliliblikaid võib leida inimelamutes ja laoruumides aasta 
ringi.  Emased  koiliblikad munevad munad riidevoltide 
vahele. Röövikute toiduks on esmapilgul seedimatuna 
tunduv  materjal kui ka  looduskiud . Valmikud ei toitu üldse.
Harilik  päevakoer
Päevakoer on arvatavasti saanud nime oma rööviku järgi, kes 
on  silmapaistev  ja liigub ringi päeval. Liblikas ise ta 
tegutseb hämarikus ja öösel. Karvased ja tugeva kehaga 
päevakoerad on üldiselt väga värvilised, mõned kalduvad 
olema kahvatumad,  mustade  täppide või laikudega. 
Päevakoera eestiibade  põhitoon  on pruun ja muster selle 
tiiva  peal on väga varieeruv. Valmikud toituvad  nektarist  ja 
vedelikest.
 Nende tiibade  sirulaius  on 2-7 cm. Emased munevad munad 
söögiks  sobivate  taimede ümber. Röövikud kooruvad alles 
augustis ja nad talvituvad. Röövik on  karvane , 
mustjaspruuni värvi. Ta on polüfaag – nii loom- kui 
taimtoiduline . Päevakoerad on levinud kõikjal Eestis.
Kas teatsid et...
Ühe 
he Ma
M d
a a
d g
a a
g ska
k ri sur
u ulase 
e
imi
im lont 
nt on 
n kuni
k
 35 
5 cm
c  
Troopilisest  Ameerikast  
pik
p kune
k
une    
pärineva öölase Thysania 
agrippina suurim 
registreeritud tiibade 
siruulatus oli 36 cm. Selle 
liigi tavaline siruulatus on 
23-30 cm.
Paljude sillaktiiblaste 
tagatiibade  tipul on 
pea pettekujutis.
Ühe loo kohaselt ei lahkunud 
Kiireima lennurekordi omanik 
siidiliblikas Hiinast kuni 
on üks surulane (liblikas) 
350.a.p.K. Siis peitis üks 
lennukiirusega 53,6km/h.
printsess  liblikamunad oma 
soengusse, kui ta sõitis Indiasse 
printsiga abielluma.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Liblikalised
http://www.miksike.ee/documents/main
/referaadid/liblikad_ave.htm
http://www.karner.ee/liblikad-aias/
Rick  Morris  “Imepärane ja 
mõistatuslik loodus”, tõlge eesti 
keelde Koolibri 2000
“Loomad” 2002 eesti keelse versiooni 
kirjastaja Ersen

Document Outline

• Slide 1
• Liblikate välisehitus
• Slide 3
• Liblikate siseehitus
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Harilik päevakoer
• Slide 13
• Kasutatud kirjandus