Liblikad, nende levik ja liigid (0)

Liblikad
Karola Kaugema 
8.k
Liblikate välisehitus
Liblikate keha on  sale  ja neil on  peened  jalad. Keha on kaetud 
karvadega, mis aitavad säilitada  kehasoojust . 
Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule 
peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid 
jätkeid:  suiseid  ja  tundlaid .  Tundlad  on liblikatel hästi 
arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja 
koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on 
nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga  niitjad , 
saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte 
tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad  haukamissuised , 
ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud 
imilont  ja kolmelülilised alahuulekobijad.
Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb 
ka 3 täppsilma.
Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku 
kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või 
lühemaid  jooksujalgu.  Käpp  koosneb tavaliselt viiest lülist, 
küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks 
paari tugevaid ogasid – kannuseid. 
Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate 
soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: 
pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest, 
ning  optilised  soomused, mis  murravad  valgust. Just 
optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate 
tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna 
violetjalt kiirgavad.
Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või lapik 
moodustis . Mõnikord võivad tagakeha  seljal  esineda 
karvatutid, mis on  muust  karvastikust tugevamad. Osal 
liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid 
( kuulmiselundid ). Isaste liblikate tagakeha koosneb 
kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, 
ülejäänud segmentidest on kujunenud  suguelundid . 
Liblikate siseehitus
Putukatel  on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab  peaaju . 
On kõhtmine  närvikett .
Torujas  seedeelundkond  läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus 
neelab  liblikas  toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, 
kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad 
õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad 
vedelad  jääkained  tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete 
seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava.
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa 
moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab 
veri  kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate 
veri ei transpordi hapnikku.
Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed  otsad   avanevad