50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-10-15
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Annett Karus
Õppematerjali autor
kuuluvate loomade paaritumist. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad
Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid
Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Talvitumine Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena.
karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab
Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid
Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad,
enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid