ei toideta ning talviti heidetakse nad kui mittevajalikud pereliikmed tarust välja. (Übi, 2000) Herilased Herilased kuuluvad astlaliste kiletiivaliste alla. Nad jagunevad eluviisilt kaheks: üksielavad ehk solitaarsed ning ühiselulised ehk sotsiaalsed herilased. Eestis elavad herilased kuuluvad põhiliselt ühisherilaste sugukonda, millest suurim on vapsik. Kehaehitus Herilase keha koosneb peast, rindmikust ning tagakehast. Herilase pea on hüpognaatne ning selle külgedel asuvad suured liitsilmad. Liitsilmade siseservas on silmasämp, mis annab neile neerja kuju. Kiirmik on pea ülemine ning horisontaalne osa liitsilmade vahel, mille taha jääb kukal. Kiirmikul paikneb kolm täppsilma. Pea esiküljel, tundlate kinnituskohast allpool asub näokilp. Tundlad koosnevd isaherilastel 14 lülist ja tööherilastel ning emaherilastel 13 lülist. Esimene aluslüli on ümmargune ja väike. Teine
Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega (näit. sihktiivalised, prussakalised, kärsaklased). Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus. Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne. *Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum). Pöörlülil asub nn Johnston'i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta, mõned kahetiivalised võtavad sellega vastu ka helisignaale. Joon. 6
või ujujalgadeks. Käpad 2-3 lülilised või lülistumata. Tagakeha koosneb 11 üsna liikuvalt ühendatud lülist, millest vaid 2 viimasti on tugevasti redutseerunud. Liikidel, kes munevad on muneti hästi arenenud. Isaste väline suguorgan paikneb 9. suurenenud lülil. Suurim vaegmoondega putukate selts. Kosmopoliidsed. Eestis elab 400 liiki. Selts: Ripstiivalised (Thysanoptera) Pikkus 0,5-5 mm. Värvuselt pruunid, mustad, kollakad või punakad. Pea hüpognaatne, väga liikuv. Liitsilmade areng varieerub liigiti. Täppsilmad esinevad tiivulistel vormidel. Tundlad nöörjad; 6-9 lüli, mis ei sarnane üksteisele. Pistmistüüpi suised; väga liikuvad. Parem ülalõug alaarenenud. Rindmik hästi arenenud. Kesk- ja
Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris. Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica. Liikide arv: 3600, enamasti troopilistel aladel elavat liiki, Eestis 2+1 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed, enamasti taimtoidulised, harva röövloomad
annaabi.ee 
