Pea koosneb kuuest lülist, mis on omavahel kokku kasvanud ning moodustavad ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised. Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti kindlaks teha, millest see või teine putukas toitub. Vaatleme suiste ehitust kõigepealt prussaka näitel. Kohe torkavad silma massiivsed saagja servaga ülalõuad, mille ülesandeks on toiduosakeste haaramine ja tükeldamine. Neist allpool paikneb suuava. Viimast piiravad külgedelt alalõuad, mis kannavad enda küljes lülilisi alalõua kobijaid.
Kärbsed Henri Hiiend Keiro Lukk 8.b Iseloomulikud tunnused Kärbsed on aktiivsed vaid päevasel ajal. Pikkus: 6-8 mm. Emane on isasest suurem. Tundlad on enamasti lühikesed ja koosnevad vaid mõnest lülist. Keha on kaetud hõredalt paiknevate harjastega. Suured liitsilmad. Ainult 2 tiiba Toitumine Kärbes pole võimeline toitu närima. Suiste asemel on tal imikärss. Sööb ainult vedelat toitu. Peamine toit-väljaheited, riknev liha ning kõdunenud taimeosad. Sigimine Paljuneb kui kliima on vastav. Kehasisene viljastamine. Emased munevad 100-120 muna. Elu jooksul muneb emane kärbes kuni 2000 muna. Arengutsükkel 1. Munad: Emased munevad 100-120 muna lagunevatele orgaanilistele ainetele, millest vastsed hiljem toituvad. Munade suurus on 1-2,5 mm. 2. Vaglad: Kooruvad munadest juba 12-24 tunni pärast. 3
Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks.
Koht ökosüsteemis Temast toituvad konnad, linnud, sisalikud, ämblikud jt Arvukust vähendavad sügisesed külmad ja inimene Võivad edasi kanda mitmesuguseid haiguseid Toakärbes on sünantroop vähemal või rohkemal määral seotud inimesega. Päritolu ja elukoht Uusaegkonnast, u 65 milj aastat tagasi Kesk- Idast Kosmopoliitne putukas - praeguseks leitud üle kogu maa Lindlate ja lautade ümbruses Kodude ümbruses põhiliseks toiduallikaks prügi Toitumine Suiste asemel imilont Väljaheited, riknev liha ning kõdunenud taimeosad poolvedelad Tahkele toidule sülje eritamisel oksendavad toakärbsed maost veidi poolseeditud toitu See ongi peamine viis, kuidas kärbes mitmesuguseid haigusi levitab Hingamine Toakärbse hingamiselundkonna moodustab kogu keha läbiv trahheede võrgustik. Trahheed on elastsete seintega torukesed, mille ülipeened harud tungivad kõigisse kudedesse. Elutsükkel
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi. Suised Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb. Paljude mardikate suised on kohastunud taimelehtede, seemnete või nektari söömiseks. Osa mardikaid on jäänusesööjad nad toituvad kõdunevatest taimedest, loomakorjustest ja sõnnikust. Lihatoidulistel liivikatel on teravad sirbikujulised lõuad, kärsakatel aga, kes toituvad taimedest või puurivad seemnetesse aukusid, on pikaks veninud ,,koon'' kärsak, mille otsas asuvad teravad lõuad. Lendutõus
Kodumaa Juhan Liivi lüürikas Juhan Liiv on Eesti üks tuntumaid luuleklassikuid. Ta on kirjutanud palju isamaaluuletusi. Erinevalt teistest ärkamisaja luuletajatest, ei kujutanud ta Eestit romantiliselt vaid realistlikult, nii nagu see tollel ajal oli. Juhan Liivi isamaaluule pärineb tema haigusaastatest. Juhan Liiv kannatas nagu kannatas ka tolleaegne Eesti ning oma isamaaluuletustes ongi Liiv andnud edasi seda valu, vaesust, hädasid ning probleeme, mis 19. sajandi lõpp Eestile kaasa tõi: Kui tume veel kauaks ka sinu maa Ja raske su koorem kanda, Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka Sa soovide siniranda. Juhan Liivi isamaluule on karm ja realistlik. Kodumaa saatus ühineb luuletaja enda saatusega. Ta annab isamaaluulega edasi enda valu ning läbielamisi. F. Tug...
praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm.
Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud - töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele. Elutsükkel Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad vastsetele, samuti ka emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi, liblikate röövikuid - kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt tugevate suiste abil surmab herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ka raibete küljest puretakse selleks tükikesi. Ise aga toituvad herilased õite nektarist, lehetäide väljaheidetest ning varastavad mesilastelt mett. Viljapuuaias imevad herilased ploomide, õunte, pirnide ja marjade mahla. Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema - ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad
Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad.
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks
valmik lennata ei saa. Normaalsetes tingimustes võib protsess kesta kuni tund, kohe pärast seda toimub paaritumine. toitumine Lindlate ja lautade ümbruses elavad kärbsed saavad toituda lindude ja loomade väljaheidetest. Kodude ümbruses kasutavad kärbsed toiduallikatena prügi - ja kõdunevaid muruhunnikuid, taimeosasid ning samuti väljaheiteid. Toakärbse toitumises on hädavajalik vesi, selleta suudaks kärbes elada vaid kuni 48 tundi. Kuna toakärbesel on suiste asemel imikärss pole ta võimeline toitu närima. Seetõttu sööb ta vaid vedelat toitu. Tahkele toiduobjektile pritsivad kärbsed sülge ning tänu sellele muutub toit ensüümide toimel vedelaks. hingamine Putukate hingamiselundkonna moodustab kogu keha läbiv trahheede võrgustik. Trahheed on elastsete seintega torukesed, mille ülipeened harud tungivad kõigisse kudedesse. Välisõhuga on trahheed ühenduses hingeavade kaudu, mis paiknevad rindmiku ja tagakeha külgedel.
hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal
Putukate siseehitus Hoolimata putukate väikestest kehamõõtmetest on nende siseehitus küllaltki keeruline. Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga. Sellest ulatuvad keha sisse jätked, millele kinnituvad looma lihased. Nahklihasmõik puudub, nende lihastik esineb eristunud lihaste näol. Kokku on putukatel 1500-2000 lihast. Seedeelundkond on torujas ning läbib kogu putuka keha. Suu ümber asuvate suiste abil haarab ja tükeldab putukas toitu, mis seejärel suus süljega segatakse ning pugusse neelatakse. Sealt liigub toit edasi lihaselisse makku, kus sageli aitavad seda peenendada kitiinist maohambad. Lõplik toidu seedimine ja imendumine toimub kesksooles. Sooles liikuv toidumass ümbritsetakse tavaliselt õhukese valgukestaga, mis kaisteb õrnu soolerakke vigastuste eest. Mitmed putukad on võimelised toituma puidust, mõned ka sarvainest (nt. sarved, vill) ja isegi vahast
Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel ("Euroopa putukad"). Siseehitus Siseehitus on vaatamata väikestele mõõtmetele keeruline. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju, millest saab alguse kõhtmine närvikett. Kuulmine on hästi arenenud. Sihtiivalised suhtlevad oma vahel helisignaalide abil. Lõhna tunnevad tundlatega, maitset suiste ja suus paiknevate tunderakkudega. Sihktiivalised hingavad trahheedega, mis ulatuvad kõigi seedeelunditeni. Vereringe on avatud. Süda paikneb kehaõõne seljaosas ja juhib vere pea piirkonda. Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde. Seedeelundkond on torujas ja läbib kogu keha. On nii taim- kui ka loomtoidulisi sihktiivalisi. Suud ümbritsevate suistega hammustab putukas
(kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. 3. 2. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks. Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside järgi järgmistesse rühmadesse.
Sa imetasid rohu rakku: juur sitkus, pingul kõrte siid. Ei isemeelt, ei vastuhakku, kõik hargneb, püüdleb määrat jakku - mis ühte kuulub, ühte viid. Mis sügisel su sülle kukkus, kõik korjas sinu käsi soe; mis üle jäi, mis muidu hukkus - su hingeaurus vaikselt tukkus: nüüd lõid sa surmast - elukoe. Sa teed, mis tegid igimuiste, su rahutus on kordasääd. Su üsas talviste ja suiste aegade eod; ja kooljaluiste suur saladus su põue jäet. Ja kuhu kevadel siis tulla, kui poleks sind? Mis teekski tuul, sind puhuda kui poleks sulla? Ja kuhu paneks päike kulla? Ning milleks hõbeleda kuul? Taas küünitud mu südamelle, mu igavene sõber, muld. Kui väike sõsar rõõmsat velle sind usaldan. Kumb meist on kelle? üksteisest võtame me tuld. Pihlad Lind Poegadega
eluviisi võrdlus. 45. Sugulise ja suguta põlvkondade vaheldumine ning tsüklomorfoos vesikirbulistel ja keriloomadel miks ja kuidas. 46. Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: tähtsamad seltsid, nende erinevused, näiteid. 47. Lõugtundlased (Chelicerata): millest see nimi; ehituse põhijooni Eesti vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt. 48. Vesilestade (Hydracarina) eluviis ja elutsükkel. 49. Vähkide (Crustacea), lõugtundlaste (Chelicerata) ja üheharuste (Uniramia) suiste võrdlus. 50. Vähkide (Crustacea), üheharuste (Uniramia) ja küüsikloomade (Onychophora) jalgade võrdlus. 51. Putukate (Insecta) ja loimurite (Tardigrada) võrdlus: ehituse ja eluviisi põhijooned. 52. Hulkjalgsete (Myriapoda) ja putukate (Insecta) ehituse ja eluviisi võrdlus. 53. Tiivutud (juba algselt tiibadeta) ning tiivulised putukad (Insecta); siselõugsed (Entognatha) ja välislõugsed (Ectognatha). 54. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid
peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne
· Läbivad lennates pikki vahemaid, otsides toitu, uut elupaika, paaritumiseks kaaslast või põgenedes vaenlase eest. · Suiste ehitus sõltub toitumisviisist. Rohutirts · Väikesed 1-2 cm pikkused · Külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva kehaga · Keha on kaetud kitiinkestaga.
Silmad tugevasti redutseerunud või puuduvad. Tundlad pikad, niitjad. Hästiarenenud haukamissuised. Rindmikulülid kergesti eristatavad. Tugevad jooksujalad. Tagakeha silindriline; tipul paiknevad 2-5-lülilised tundlikud urujätked. Kehakate väga õhuke. Suguelundid taandarenenud, ei anna järglasi. Sõdurid: töölistest veidi suuremad. Keha sarnane töölistele. Pea on suurenenud, paksude katetega kitiinsilinder. Esinevad silmad. Tundlad pikad, niitjad. Suured, tugevad ülalõuad. Muud suiste osad taandarenenud ning pole võimelised ise toituma. Kuninganna: Pesa ainus munev emane. Pea ja rindmik tumedad, rindmiku seljal paikneb kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Tagakeha suureks veninud, ei ole võimeline iseseisvalt liikuma. Kuningas: Kehakate tumenenud, seljal kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Kuninga ülesandeks on muneva ema viljastamine.
10. O. Blattodea – prussakalised Eestis 5 liiki MORFOLOOGIA 2,5 – 100 mm lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad) ELUVIIS/KOHT Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis. 11. O. Psocoptera – kõdutäilised Eestis 36 liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 10 mm Meenutavad lehekirpusid, kuid imilont puudub; Lai pea ja haukamissuised; näokilbi ja suiste vahel lisanäokilp. ELUVIIS/KOHT enamasti troopilised; hoonetes, pesades; segatoidulised 12. O. Mallophaga – väivilised Eestis ~40 (250) liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 11 mm tiivutud; keha lapik; silmad tihti puuduvad. ELUVIIS/KOHT nugivad lindudel ja imetajatel: peremehespetsiifilised; toituvad sulgedest, kõõmast, verest; vastsed sarnanevad valmikuga. 13. O. Anoplura – täilised Eestis ~10 liiki MORFOLOOGIA 1 – 6 mm
· Pupaarium kui tünninukul on kookoni ülesanne, siis nimetatakse seda pupaariumiks. · Küpsussööm(ine)? kui valmikud toituvad selle jaoks, et neil sugunäärmed välja areneksid, nim. seda küpsussöömaks. · Taastumissööm(ine)? kui tegemist on putukaga, kellel vvalmikujärgus on mitu minemisperioodi, vajavad nad enne uut munemisperioodi uut söömaaega. 5. Kahjurite kahjustamisviisid Kahjustuse iseloom sõltub kahjurite suiste tüübist ja kahjustatavast taimeosast. Putukad kahjustavad põhiliselt haukamis- ja pistmissuiste ning suuhaagikestega. Putukate haukamissuistega tekitatud kahjustustega (välja arvatud täkked, sälgud, käärud) võivad sarnaneda tigude ja nälkjate kahjustused, kuid enamasti on viimaste kahjustuste kohal kuivanud lima. Putukate ja lestade pistmissuistega tehtud kahjustusega võivad mõnel juhul sarnaneda nematoodide kahjustused.
Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks. Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside järgi järgmistesse rühmadesse.
vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad suised, üks paar ülalõugu ja kaks paari alalõugasid. Rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks. Ka siseelundid on ülemvähkidel palju keerulisema ehitusega. Närvisüsteem on hästi arenenud ja koosneb peatänkudest ning kõhtmisest närviketist
Eluviisvõib olla parasiitne, samas võivad süüa ka üksnes taimi ning mitte verd imeda. Elutsükkel: munevad munad veetaimedele, neist kooruvad vastsed nugivad putukatel, seejärel kestuvad, elavad vabalt ning otsivad suuremad saakloomad, kellel verd imeda. Seejärel kestuvad uuesti, kuni kasvavad lõpliku suuruseni, imevad viimast korda verd ning siirduvad munema. 47. Vähkide (Crustacea), lõugtundlaste (Chelicerata) ja üheharuste (Uniramia) suiste päritolu ja võrdlus Lõugtundlaste suised: Kehapiirkondi kaks: pearindmik 6 lülist (kannab suiseid ja enamasti 4 paari jalgu). Suiseid kaks paari, esimene neist lõugtundlad ehk helitseerid (meenutavad sõrgu), teine paar lõugkobijad ehk pedipalpid. Vähkide suised: Pea kokku sulanud viiest lülist; nende jäsemeist on saanud kaks paari tundlaid (antenna), üks paar ülalõugu (mandibula) ja kaks paari alalõugu (maxilla).
annaabi.ee 
