Tähtsamad ärkamisaja tegelased (1)

Fr.J. Wiedemann – eesti keele uurija, koostas eesti-saksa sõnaraamatu ning saksakeelse eesti keele grammatika raamatu. Tundis huvi ka folkloori ja etnograafia vastu, kirjutas raamatu „eestlaste sise ja väliselust“.
M. Veske – luuletaja, teadlane , folklorist. Esimesi eestlasi, kes kaitses doktorikraadi. Avaldas eesti ja soome keele õpperaamatuid, 1884 asutas vene kultuuri ja keelt tutvustava ajakirja „Oma Maa“. Rahvuslikuliikumise radikaalse suuna üks jätkaja, Jakobsoni vaadete jätkaja.
K.A. Hermann - oli eesti helilooja , keeleteadlane ja entsüklopedist. 1882 sai temast “Eesti Postimehe” toimetaja, nimetas lehe umber “Postimeheks”. Tegutses mitmes seltsis , ka Aleksandrikooli komiteedes. Hermann oli äärmiselt aktiivne ning mitmekülgsete huvide inimene, tegutsedes nii muusika , ajaloo, keeleteaduse, ajakirjanduse kui ka mitmetes teistes valdkondades. Ta püüdis komponeerida nii esimest eesti ooperit ("Uku ja Vanemuine ").
E.Bornhöhe – kirjanik („tasuja“ „Villu võitlused“ „vürst Gabriel e pirita kloostri viimsed päevad“ „tallinna narrid ja narrikesed“) Rändas maailmas ringi, kõrgelt haritud, töötas õpetajana erinevates kohtades, lõpetas kohtuniku tööga, suri rahukohtuniku ametis.
Fr.R. Kreutzwald – õppis arstiks, Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu Viru lauliku laulud, poeem Lembitu), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.Tema peateos, rahvuseepos Kalevipoeg, sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu .
Jakob Hurt - oli eesti rahvaluule - ja keeleteadlane ning ühiskonnategelane. Peterburis eesti Jaani koguduse pastor . Alustanud ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise üritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi ( EKmS ) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele. Kogus ja avaldas eesti rahvaluulet, rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Pidas oluliseks rahva vaimu, keele ja hariduse arengut.
Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen ) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas Pärnu tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson , kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik ( luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule. "Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg ", "Säärane mulk ") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.
Carl Robert Jakobson - eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga . 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse. 1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut.
Eduard Vilde - eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja. Aastatel 1883– 1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893–1896 töötas taas Postimehe" toimetuses. Aastatel 1897 – 1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 1898–1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 1901–1904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 1904–1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses. 1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta Šveitsis, Soomes, Saksamaal, USA-s, Kopenhaagenis. Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina. Aastatel 1919-1920 oli ta diplomaatilises teenistuses. (" Raudsed käed" "Mahtra sõda" "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" " Prohvet Maltsvet").
Juhan Liiv - eesti luuletaja ja proosakirjanik . Töötas " Virulase ", "Sakala" ja " Oleviku " toimetuses. "Olevkikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja"Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad !", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta ", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Elu lõpus kannatas tagakiusamismaania all ja rändas ringi.
August Kitzberg - eesti kirjanik. " Libahunt " "Piibelehe-Neitsi" (1969). Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge. Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Ta töötas Viljandimaal , Lätis ja Tartus ametnikuna. Mulgimaa tüübid ja olud on andnud ainet tema humoristlikele külajuttudele.
David Otto Wirkhaus - eesti seltsiliikumistegelane ja muusik. Ta oli David Wirkhausi poeg.Wirkhaus tegutses "Vanemuise" seltsis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis, Aleksandrikooli liikumises ning juhatas Väägvere pasunakoori ning üldlaulupidude pasunakoore.
Miina Härma - eesti helilooja, koorijuht ja organist. Ta oli eesti esimene professionaalne naishelilooja. 15-aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all. Aastal 1903 siirdus Miina Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses. Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida. 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu kannab nime Miina Härma Gümnaasium). Ta töötas seal elu lõpuni. Oma 60-aastase loomeperioodi jooksul kirjutas ta üle 200 koorilaulu ja 10 kavatiini. Suure osa tema loomingust moodustavad vokaalteosed, instrumentaaltöid lõi ta vähe. Ta on kirjutanud laulumängu " Murueide tütar" ja kantaadi "Kalev ja Linda ".
Rudolf Tobias - eesti helilooja, organist ja koorijuht, kes omandas esimese eestlasena professionaalse muusikalise erihariduse nii helilooja kui organisti erialal. Tobias on kirjutanud Eesti esimesed instrumentaalsed helitööd. " Joonase lähetamine" ( oratoorium )
Aleksander Läte – helilooja, pianist, dirigent , lõi sümfooniaorkestri ning mitmeid koore.
August Daniel Wiera - eesti teatritegelane. Ta oli Eesti esimene elukutseline teatritegelane. Aastast 1869 laulis ta Vanemuise seltsi kooris. Aastal 1878 valiti ta näitemängu-, koori- ja orkestrijuhiks. Kuni 1903. aastani töötas poolkutselise trupiga Vanemuise seltsis, hiljem Bürgermusse laval. Tema repertuaar koosnes tõlgitud lustmängudest ja sentimentaalsetest näidenditest. Kuigi 1880ndail püüti lavastada ka klassikat (Molière, Shakespeare , Voltaire), saavutas võidu operett ja ilunäitlus ehk eksootilisi maid ja seiklusi kujutavad muusikarohked dramatiseeringud.
Johann Köler - esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile. Tegi keisrikojas karjääri kunstiõpetajana ning hiljem Peterburi Kunstiakadeemias.
Amandus Heinrich Adamson - eesti skulptor. Peterburis vabakutseline kunstnik, 1886–1887 Kunstide Edendamise kooli ja 1901–1904 A. Stieglitzi kunsttööstuskooli puunikerduse õppejõud. Adamsoni õpilaste hulgas olid Nikolai Triik ja Konrad Mägi.
August Weitzenberg – esimene eesti sculptor.
Fr.R. Faehlmann – esimestest eesti haritlastest, estofiil, ülikooli eesti keele lektor, tema eestvedamisel loodi 1838 Õpetatud Eesti Selts.
Philipp Karell – Nikolai l ja Aleksander ll ihuarst.
Jaan Tõnisson -Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem.
Esimene eesti üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus, ametliku nimetusega " Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli- ja Tänulaulupidu".
Eestimaa Kirjanduslik Ühing 1842 Tallinnas.
Kalevipoeg(1857-1861) ilmus 1863
Eesti põllumeeste selts – 1870 Tartus.
Eesti kirjameeste selts – 1872
Eesti üliõpilaste selts – 1884 pühitseti Otepää kirikus EÜS’I lipuks sinimustvalge lipp.
Eesti rahvameelne eduerakond – esimene partei eestis, moodustus Postimehe tegelastest, eesmärk oli konstitutsiooniline monarhia.