Di-vesinikodsiid (0)

Di-vesinikodsiid
Loengumaterjal
Sügis 2015
K.  Port
Di- vesinikoksiid  ja elu
•
Müstiline aine (peaks ehituse põhjal  keema  -93°C juures ja toatemperatuuril olema gaasiline; 
pealegi külmudes ei kahane vaid  paisub )
•
Lõhnata, värvita, kujuta ja väga salakaval
•
Põletab või tekitab külmakahjustusi
•
Aktiveerunult purustab ja tapab
•
Liitudes mõne molekuliga  hävitab inimkultuuri (ehitisi, skulptuure) ja loodust
•
Tapab igal aastal kümneid tuhandeid inimesi
•
97% on inimesele mürgine
•
Ometi läbivad inimesed tuhandeid kilomeetreid ja maksavad väikese varanduse, et ennast sellesse 
heita
•
Pelk nägemine tõstab kinnisvara hinda
•
Võtame sisse iga päev
Mpemba Effect
• 1960 märkas Tanzaania
õpilane kokandustunnis, 
et kuum jäätisesegu 
külmub kiiremini kui külm 
– S.t. kuum vesi jäätub 
kiiremini kui külm
• Miks?!
• „Why does boiling water 
freeze faster  than   cold ? 
20,000 replies but  still  no 
Erasto Mpemba, Francis  Bacon , René  Descartes , Aristotle
solution . . .“ The  Times  
2012
Vesi ja vesi!
• 97% asub ookeanites
– 51.6 % Vaikne ookean
– 23.6% Atlandi ookean
– 21.2% India ookean
– Ülejäänud “ mered ” 3.6 %
• 3% joogivett:
– Pea kõik paikneb igijääs (90% 
jääst asub Antarktikas, 
~ülejäänud Gröönimaal)
– 0.0365% jõgedes ja järvedes
– 0.001%  pilvedes
Janu ja  merevesi
•
Ilma veeta laguneb keha kiires  tempos
•
Mõne päevaga:
– Nina lüheneb poole võrra
– Huuled muutuvad õhukeseks triibuks
–  Igemed  muutuvad mustaks
– Nahk tõmbub kokku ja silmalaud  ei sulgu
•
Surmavalt mürgine merevesi:
– 1 liiter merevett sisaldab umbes 2.5 teelusikat söögisoola (+ hulganisti muid 
aineid, s.h. soolasid)
– Soolasid ~7X rohkem kui suudame ohutult ainevahetusse kaasata
–  Veri  on koostiselt mereveega üllatavalt sarnane (higistame, nutame ja 
naerame “merevett”)
– Joogivee liigne soolakogus rikub vee liikumise tasakaalu keha teineteisest 
eraldatud “veeruumidest” (veri,  koevedelik  ja  rakk ) ning “kuivatab keha ära” -
keha dehüdreerub (vt. täpsemalt osmoos )
• Krambid, teadvusetus, ajukahjustused … surm!
Vesi teeb meid vedelaks!
• Lehm – 74%
•  Kartul  – 80%
• Bakter – 85%
•  Tomat  – 95%
• Inimene – ~65%
– 2:1 vedela kasuks
Vesi meie kehas
• Moodustab olulise osa kehakaalust (s.t. kaalulangus 
toimub tihti vee arvelt)
• Vesi kokku ehk keha totaalne vee sisaldus:
– Vastsündinu – 75%
– Mehed – 65% (70kg kehakaalust 45.5 kg vesi)
– Naised – 50% 
• Naistel on suhteliselt suurem rasvade osakaal
• Keha totaalne veesisaldus on negatiivses 
korrelatsioonis keha rasvasisaldusega
– Põhimõtet kasutatakse biotakistuse abil keha 
rasvasisalduse mõõtjates
Vee ülesanded  eluslooduses
• Lahusti
• Soojusmahuti ( puhver )
• Ainevahetuse osa 
( metaboliit )
• Elusaine keskkond
Vee ehitus
•
Vesiniku “laenatud”  elektron  on 
suurema osa ajast Hapniku käes
•
Kujuta ette aatomi dimensioone*): kui 
aatomi välispiirid on nagu suur kirik , 
siis aatomi tuum on nagu kärbes 
keset kirikut (erinevus umbes 100 
000 korda)
•
Kuna  vesinik  on enamuse ajast ilma 
“oma” elektronita, jääb alles vaid 
positiivne  prooton ja seetõttu on vesi 
enamuse ajast  polaarne  s.t. üks poole 
molekulist positiivse ja teine pool 
negatiivse laenguga
•
*) NB! Aatomit on võimatu  proportsionaalselt  paberile mahutada, seetõttu 
esitatakse see kompaktse kuid vale joonisena
Vesi kui lahusti
1.
Vee polaarsed molekulid “kisuvad” 
enda pole laenguga osakesi
2.
Seejärel ümbritsevad vee molekulid 
osakese ja suunavad ühesugused 
laengud  (+/-) väljapoole
3.
Sarnased laengud tõukavad  
4.
Vee molekulide tekitavad  distantsi  
osakeste vahele mis nõrgestab 
oluliselt nende laengul baseeruvat 
sidumisvõimet
5.
Taoline hüdreeritud osake püsib 
ioniseeritult kuni osaleb mõnes 
reaktsioonis
6.
Vesi on polaarne lahusti
Lahusti ja lahustunud osake
Lahusti
Lahustunud
osake(sed)
Diffusioon
• Süsteem liigub tasakaalu 
saavutamiseni (vaba energia 
lõppemiseni)
• Lahustunud osakesed 
liiguvad (teevad tööd) 
madalama 
kontsentratsiooni suunas
• Näiteks: toitainete 
imendumine  seedetraktist 
vereringesse (veres 
toitaineid vähem); hapniku 
liikumine õhust verre ja CO2
liikumine verest õhku
Osmoos
•
Lahustunud osakesed ei saa liikuda  läbi 
membraani
•
Lahusti saba liikuda
•
Kuna lahustunud ainete konsentratsioonid 
pole võrdsed on süsteem tasakaalust 
väljas – sisaldab vaba energiat
•
Lahusti liigub läbi membraani, et 
tasakaalustada kontsentratsioonid 
(langetab vaba energiat ja suurendab 
entroopiat ). 
•
Lahusti liigub kuni tasakaaluseisundini, aga 
see ei pea olema kontsentratsioon vaid 
võib olla hoopiski gravitatsioon, mis 
tõmbab lahustit tagasi.
•
Näiteks: vee liikumine soolestikust 
vereringesse ja sealt koevedelikku ning 
lõpuks rakku – teel on mitu lahustunud 
osakesi pidurdavat membraani
•
Onkootne  rõhk
Vee paigutus
•
Kehas paigutub vesi  kolmes  membraaniga eraldatud ruumis:
– Rakkude sisene vesi (intratsellulaarne)
– Rakkudest välja poole jääv vesi (ekstratsellulaarne)
–  Plasma  (vere vedel osa)
•
Juues jõuab vesi seedetraktist vereringesse (plasmasse), sealt 
ultrafiltreerumise (vere valgumolekulid ei pääse edasi) teel 
koevedelikku (valguvaene) ning sealt edasi rakkudesse
Raku  membraan
Kapillaari sein
Koevedelik (9l)
Rakkude sisse jääv vesi (24l)
Vere plasma (3l)
Keha kogu vesi (36l)
Rakkude vahele jääv vesi (12l)
Veelahuste koosseis
•
Vedeliku ruumide elektroneutraalsus – igas ruumis peab olema võrdselt 
(määratuna mEq/L) positiivsete (katioon) ja negatiivsete (anioon) laengute 
kandjaid (makroskoopilise elektroneutraalsuse printsiip)
•
Seejuures on eri ruumide vedelike koostis märgatavalt erinev
– Rakkude vahelises ruumis on oluliselt rohkem naatriumi (Na+) mida 
tasakaalustavad kloor (Cl-) ja bikarbonaat ( HCO3 -)
– Raku sees on peamiseks katioonideks  kaalium  (K+) ja magneesium (Mg2+), 
mida tasakaalustavateks anioonideks on  valgud  ning orgaanilised 
fosforühendid ( cAMP , ADP, ATP)
– Raku sees on tüüpiliselt (NB! lihase väsimus) vähe vaba ioniseeritud Ca2+ 
(~10-7 mol/L), samal ajal rakkude vahel on ioniseeritud Ca2+ neli suurusjärku 
rohkem
– Raku sisekeskkond on rohkem happeline (madalam pH)
Alternatiivne  seletus
•
Osmolaarsust võib üritada seletada ruumis asuva kahe inimgrupi näitel
– oluline pole nende sugu,  kehakaal ,  usund  ega taskust leitav raha vaid arv
• S.t.  Kummalgi  pool mõttelist ruumi jagavat joont on sama arv indiviide, siis puudub 
vajadus ümberpaigutumiseks, s.t on termodünaamiline tasakaal ja osmolaarne rõhk on 
miinimumis
•
Elektrostaatiline  neutraalsus aga võtab arvesse kui palju on kummaski 
keskkonnas (teineteise suhtes tõmbuvaid) mehi ja naisi
– Kui on sama palju, siis  neutraalne : n. mustanahalisi, hindusid, albaanlaseid 
võib jaguneda ebaühtlaselt, aga sugude vahel peaks olema tasakaal, siis ei 
hakka keegi iseenesest liikuma – vaja on välist, tasakaalu häirivat tegurit –
seejärel hakkab süsteem ise tasakaalu otsima
– Vedeliku ruumide elektroneutraalsus – igas ruumis peab olema võrdselt 
(määratuna mEq/L) positiivsete (katioon) ja negatiivsete (anioon) laengute 
kandjaid (makroskoopilise elektroneutraalsuse printsiip)
Veelahuste koosseis
Aine (kogus)
Rakuväline
Rakusisene*
Na+ (mEq/L)
140
14
K+ (mEq/L)
4
120
Ca2+, ioniseeritud (mEq/L)
2.5†
1 × 10-4
Cl- (mEq/L)
105
10
HCO - (mEq/L)
24
10
3
pH‡
7.4
7.1
Osmolaarsus  (mOsm/L)
290
290
*Peamised  rakusisesed   anioonid  on valgud ja orgaanilised fosforühendid
† Kogu [Ca2+] rakuvälises ruumis on kas 5 mEq/L (10 mg/dL.)
‡pH on -log10 vesinkioonide [H+] kontsentratsioonist; pH 7.4 vastab [H+] 40 ×
• Osmolaarsus (vt. järgmine slaid) reguleerib lahusti (vee) liikumist
• Raku sees ja väljas on osmolaarsused võrdsed, s.t. iga muudatus  paneks 
vee liikuma ( tursed , rakkude purunemine)
Spordijook !
Aitab kaasa värskele enesetundele ja taastab energiavarusid …
Hüpo-, Iso- ja Hüperosmolaarsus
• Osmolaarsus reguleerib lahusti (loe: vee) liikumist rakkudest 
piiritletud  ruumis
• Võrreldes vere osmolaarsusega:
– Madalam on hüpotooniline
– Sama on  isotooniline
– Kõrgem on hüpertooniline
• Näited:
– higistades langeb vee hulk rakkude vahelises ruumis:
• Tõuseb aineosakeste kontsentratsioon (osmolaarsus) mida üritab 
tasakaalustada madalama osmolaarsusega rakkudes asuv vesi, mis liigub 
rakkudest koevedelikku – tekib dehüdreeritud seisund
– Vee joomisel  lahjeneb  esmalt  veri, milles asuv lahusti (vesi) liigub 
koevedelikku, mis omakorda lahjeneb ja suunab osa veest rakku kuni 
üldise tasakaalu saavutamiseni
– Nn. “veemürgitus” (vt. hüponatreemia):
Osmolaarsuse mõju rakule
Isotoonilises keskkonnas on raku 
plasma ja koevedelikud sarnase 
osmolaarsusega – termodünaamiliselt 
stabiilne (vaba energia hulk 
minimaalne)
Muutes rakkude vahele jäävas 
koevedelikus lahustunud osakeste 
hulka mõjutatakse vee liikumist läbi 
rakumembraani  - vaba energia hulk 
suureneb ja olukord destabiliseerub
Kui koevedelik on kõrgema 
osmolaarsusega väljub rakkudest 
lahustina toimivat vett (n. 
higistamisega vee kaotuse tõttu) ja 
rakk  kahaneb
Kui koevedelik on „lahjem“ (n. vee 
joomise  tulemusel) tungib vesi rakku –
rakk pundub
Joogi koostis elektrolüütide 
taastamiseks
• Peamine elektrolüüt on Na+
– Aitab kaasa glükoosi omastamisele
– Hoiab vett organismis
• Säilitab plasma mahtu
– Oluline elektrolüüt koevedelikus
– Vajatav kogus on individuaalne (sõltub higistamisest, 
organismi staatusest jmt) vahemikus 20-40 mmol/l
• Teiste elektrolüütide (K+ (peamine raku sisene 
elektrolüüt), Cl-, Mg+) vajadus ei ole täna üheselt 
teada
Päevane veevajadus
• Sõltub vanusest, soost, seisundist,  kliimast , riietusest 
jmt
• Meie regioonis ca 2..2.6l/päev
• Vajalik kogus saadakse :
– 60% juues
– 30% toiduga
– 10% endogeenselt
• Vesi eraldatakse (rahuolukorras):
– 60% uriinina
– 35% hingamine , väljaheited, nahaniiskus
– 5% higistamine
Vee kaotus
• 80% keha termoregulatsioonist füüsiliselt pigutusel tagatakse 
higistamise abil.
– Rahuolukorras ~0.1l higi päevas
– Füüsilisel tööl ~1.3l/tunnis (~3l/h; max 10l/päev)
• Higi sisaldab suhteliselt vähe elektrolüüte, kuid tugeva ja 
pikaajalise higistamisega kaotab organism mõningase koguse 
naatriumit (tavaliselt töövõime eriti ei kannata) – tekib 
hüponatreemia
• Reaalne hüponatreemia oht on seotud suure koguse vee 
tarbimisega (peamine extacy kasutajate surmapõhjustest)
– Suure hulga vee joomisel langeb rakkude vahelises ruumis Na+ nii 
ulatuslikult, et vee liikumine rakku ületab normaalse piiri ja rakk 
pundub või puruneb (pöördumatu kahjustus närvirakkude puhul)
– Triatloni (jt suure kestvusega) spordialade ajal puhta vee joomine 
(kasutatakse soolatablette jmt)
Dehüdratatsiooni tagajärjed
•  Verevarustuse  häired:
– Plasma mahu vähenemine
– Vere viskoossuse tõus
– Südame täitumise aeglustumine, st. kõrge pulsi puhul 
ebapiisav täitumine – löögimaht langeb
–  Verevarustus  häirub
– Kompensatsiooniks suurendatakse pulsisagedust
• Termoregulatsiooni häired:
– Nahaaluse verevarustuse vähenemine
– Ülekuumenemise oht ( kuumarabandus )
• Töövõime langus
• Organismi talitluse desorientatsioon
Vee taastamisest
•
Seedetraktist imendub  maksimaalselt 
1.2 l/h (tüüpiliselt 0.6 l/h)
– Mõjutavad mehhaanilised ja 
neuraalsed tegurid, mis ei las joodu 
veel maost edasi liikuda
– Mõjutab joogi koostis (vt. osmoos), 
s
Hüpertooniline
kuna peale vee püütakse joogi abil 
u
rs
taastada ka glükoosi ja teis aineid
a
la
o
•
Higistades 1.3 l/h ei ole juues 
m
s
võimalik dehüdratatsiooni vältida
 o
e
•
Joogi osmolaarsus olgu sarnane vere 
s
u
~6% glükoosi; 290 mosmol/l
h
omale 290 mosmol/l (osmolaalsus 
a
Vere osmolaarsus
L
mosmol/kg)
Hüpotooniline
– Oluliselt hüpotoonilise joogi puhul on 
glükoosi manus liiga väike
– >400 mosmol/l imendumine oluliselt 
aeglasem
Imendumine (liitrit / tunnis)
s
u
rs
a
la
o
m
s
 o
e
s
u
h
a
L
Hüdrofoobia ja - fiilia
Raku membraan (hüdrofoobia)
Vesi ja amfipaatne
RH dispersioon vees
molekul
Amfipaatne  molekul  omab nii 
polaarseid kui mitte-polaarseid 
regioone
Polaarne on hüdrofiilne ja mitte-
polaarne hüdrofoobne
Näiteks rasvhappe molekul, millel on 
pikk mitte-polaarse, vett tõrjuv „saba“ 
ja väike polaarne „pea“
RH kogumid
Rasvhapete hüdrofoobsed lõigud 
moodustavad kogumeid, et omada 
veega vähimat kokkupuutepinda ning 
polaarsed osad paigutuvad 
maksimaalse kontaktpinnana – tekib 
termodünaamiliselt stabiilne 
moodustis  – mitšell
Fenomen  on oluline membraanide 
RH mitšell
tekkemehhanismis
Valgumolekulide kuju vesilahuses
• Fibrillaarsed – ahela 
laenguga või polaarne
lõik “tõmmatakse” vee 
molekulide poolt pikaks
•  Globulaarsed  – ahela 
neutraalne lõik 
tõugatakse 
ümbritsevate vee 
molekulide poolt 
tihedaks gloobuliks
Vee dissotsiatsioon
•
Svante  Arrhenius  märkas, et vette sattunud 
•
ained vabastavad kas H+ või OH- ioone ja 
−
−
jagas 1887 aastal ained vastavalt  hapeteks  ja 
•
=  
=   55.5
1.8 ∗ 10 16
∗
=  1.0 ∗
−
alusteks
10
  2
–
Vastavalt prootoni H+ või hüdroksiil ioonide 
OH- doonorid
–
Vedelikud on pea alati kas  happelised  või 
aluselised  sõltuvalt H+ või OH- ioonide 
osakaalust
•
Kui aine H2O panna „vette“, juhtub sama –
vesi lahustab seda „ainet“ ja vabanevad H+
ning OH-  ioonid
–
Ehk vesi „lõhub“ osa veemolekulidest 
ioonideks
–
( Puhtas ) vees on mõlemaid ioone võrdselt –
s.t. Vesi võib reageerida nii happe kui  alusena , 
aga „katkiseid“ veemolekule on äärmiselt 
vähe, mistõttu mõju on märkamatu ja 
keskkond paistab „neutraalne“
–
Vesilahuses võib olla täiendavaid ioone (n. 
happevihmas on saasteained vabastanud 
täiendavalt H+ ), muutes lahuse reaktiivsuse 
selgelt  happeliseks  või aluseliseks
−
* 1.8 ∗ 10 16
vee elektrilise juhtimise koefitsient
pH
•
OH- ja H+ ioonide kontsentratsioonide 
korrutis on  konstantne (10-14)
–
S.t. teades ühte, saab arvutada teise
–
Puhtas vees on kumbagi iooni võrdselt 
(H=10-7ja OH =10-7) s.t. vesikeskkond on 
neutraalne
–
H >OH = happeline
–
OH>H = aluseline
•
pH – lähtub vesinikioonide arvust H+
kirjeldamaks keskkonna aktiivset 
reaktsiooni
–
Negatiivne kümnendlogaritm H+ arvust
•
Tugevad ja nõrgad  happed , vastavalt 
kui kergelt mõni aine vabastab kas H+
või OH- ioone
Puhversüsteem
Enamus bioloogilisi protsesse on pH
sõltuvad
Homeostaas püüab hoida erinevate 
kudede jaoks optimaalset pH taset 
protsesside stabiilsuse tagamiseks 
kasutades puhversüsteeme
Puhversüsteemid on vesilahuses 
olevad molekulid ja nende  kompleksid , 
mis püüavad kompenseerida H+ või 
OH- nihkeid
Tavaliselt moodustavad nõrgast 
happest  ja selle aluselisest 
konjugaadist
Erinevatel puhversüsteemidel on 
spetsiifline puhver regioon ja puhvri 
mahtuvus
Spordipraktikas olulsied: veres 
bikarbonaantne (H2CO3 prootoni 
doonor  ja HCO -
3 prootoni akseptor) 
puhver ja lihastes amiinohapped
Anaeroobse  läve leidmine gaasianalüüsi abil
Nõrgad sidemed
•
Ühe mooli (6 x  1023 ) C-C sidemete 
lõhkumiseks kulub ca 350 kJ energiat (410 kJ 
C-H sidemele), aga kõigest 4 kJ van der 
Waals’i seose lõhkumiseks
•
Nõrgad molekulide vahelised seoses 
(vesinikside, iooniline, hüdrofoobne ja van 
der Waals’i jõud) moodustavad vesilahuses 
pidevalt muutuvaid molekulide 
konfiguratsioone
•
Seoste nõrkusest hoolimata omab nende 
arvukus olulist summaarset mõju
•
Iga seos vähendab süsteemi vaba energiat 
aidates kaasa tekkiva kompleksi 
stabiliseerimisele – sünnivad bioloogiliselt 
olulised makromolekulaarsed ja suuremad 
keskkonna muudatustele reageerivad 
funktsionaalsed  kompleksid
–
Membraanid  ja membraansed kompleksid 
retseptorite,  kanalite  jmt näol
–
ensüümid ja nende substraadid
van der Waals jõud
Vesinikside
• Vesinikside
– Nõrk
– Teljelisus
–  Summatsioon
• Vesinikside 
valgumolekuli 
struktuuri hoidjana
Vee agregaatseisundid
„kohev“ vesi
„tihe“ vesi
Vee molekulid jää struktuuris
NB! Puhas vesi!
of  death  would probably be water intoxication.
Water And Electrolytes
Water intoxication is the  extreme   result  of a bodily imbalance  between  electrolytes (the minerals in your  blood  and  body  fluid that carry
an  electric   charge ) and water, a condition called "hyponatremia." Chemically speaking, an electrolyte is any substance that ionizes, i.e. 
gains or  loses  an electron or electrons, when dissolved in a solvent  like water. A  classic  example is table  salt , chemical formula NaCl, 
which dissociates into a positively charge  sodium  ions and negatively charged chloride ions when dissolved in water.
Water just so happens to be the most versatile solvent  there  is, a property it owes to the arrangement of its  hydrogen  and  oxygen
atoms.  Without  getting too into the  details , every H O molecule possesses a partial negative charge near its oxygen atom and partial
2
positive  charge near its hydrogen atoms. The  polar   nature  of water's structure allows it to dissolve more substances than any  liquid  on 
Earth (which explains why it's  known  in chemistry circles as "the  universal  solvent"),  including  electrolytes like sodium,  potassium , 
calcium, chloride, magnesium, and hydrogen phosphate. There are many  other  electrolytes, but  these , in particular, are  important  for
normal physiological  function . Water doesn't  contain  any electrolytes naturally, which is why you'll  find  these physiologically important
ones  listed on the label of your favorite  sports   drink  and enhanced water  products  – though too much of these can actually lead to
hyponatremia, too. As Deadspin reported last  year , "neither sports  drinks  nor water can  keep  your sodium levels in line with where they
are at a  rest  during prolonged exercise, and  while  Gatorade will have a slight improvement from water,  drinking  it to  excess  will do more
harm  than  good ." More on this below.
In severe cases of hyponatremia, the kidneys – which help,  among  other things, to regulate water and electrolyte levels in the body –
become  overwhelmed . At rest, under normal  conditions , your kidneys are a supremely efficient filtration system. In an  interview
with Scientific  American, Joseph Verbalis, chairman of  medicine  at Georgetown  University   Medical   Center  explains that a healthy kidney
can  process  water at a  rate  of 800–1000 mL per  hour  without affecting the body's net H O levels. Consume water at a faster rate than
2
the kidneys can process it, however, and the excess is driven by osmosis to regions of the body with high electrolyte  concentration , 
beginning with the blood and eventually seeping into the salt-rich interiors of cells  throughout  the body. The cellular influx of water is
manifest as swelling known as  edema ; the cells of your body become turgid, ballooning and distending with their newly  acquired  water
weight .
Edema can  affect  any cell and can  therefore  occur anywhere in the body, though it is most immediately noticeable in the  hands , feet, 
ankles, and  legs , which appear to plump. But it's when the cells in the  brain  begin to  swell  that edema becomes most problematic. 
Confined to the  skull , ballooning neurons quickly run out of  room  to expand – and when the brain swells, things can get  ugly . Early
symptoms can, paradoxically, resemble  heat  stroke, and  include  headache, diarrhea, nausea, cramping, and vomiting. In cases where
water intake greatly exceeds the kidney's  processing  abilities, M. Amin Arnaout, chief of nephrology at Massachusetts General Hospital
and Harvard Medical School tells Scientific American that symptoms can escalate to include seizure, coma, respiratory arrest, brain
stem herniation, and death.
Cases Of Extreme Hydration
It is, thankfully,  quite  difficult to flummox a healthy pair of kidneys accidentally. It is a  testament  to the water-processing abilities of this
organ that most cases of water poisoning are restricted to extreme instances of hazing and drinking contests. An  instance  of the  latter  
occurred in 2007, when a 28-year-old  woman  consumed six liters of water over a three-hour  period  for a  radio  station's on-air drinking
contest. "She said to one of our supervisors that she was on her way home and her head was hurting her  real  bad," one of the woman's
co-workers would  tell  reporters. "She was crying and that was the last that  anyone  had heard from her."
Athletes –  endurance  athletes, especially – are also recognized as being at risk of water poisoning.  Results  from a  study  published in 
2005 in the New  England  Journal of Medicinesuggest nearly one in six participants in 2002's  Boston  Marathon  experienced  some
degree  of hyponatremia. A 2006 study published in the  British  Journal of Sports Medicine  states  unequivocally that "exercise associated
hyponatremia is due to overdrinking." In the article, sports physiologists Timothy David Noakes and Benjamin Speedy lament the
biomedical community's slowness to acknowledge the risks over over-hydration in endurance athletes.
The  paper  recounts the upsetting story of a marathon runner in 1981, who, reporting to a hospital with symptoms resembling
dehydration,  received  two liters of fluid  delivered  intravenously and was  sent  home. But the treatment didn't  work . On the way home