Ajaloo perioodid (2)

Aravete Keskkool
Õpimapp
Koostaja :-----------
11.kl
Juhendaja :------
Aravete 2009
Kiviaeg
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu enamasti kivist.Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi , obsidiaan , mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi. Tööriistade vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel. Tüüpilised on väikesed tulekivist riistad (mikroliidid, mida kasutati keerukamate tööriistade (näiteks saagide) osadena. Eristatakse väga väikestest teradest (mikroteradest) mikroliite ja geomeetrilisi mikroliite, mida valmistati suuremate terade sihiliku katkimurdmise ning järgneva retušeerimise teel.. Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid.Kiviaja iaja kronoloogilised piirid ei ole üheselt kindlaks määratud. Nad on vaieldavad jaalguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansi oma.Kiv sõltuvad piirkonnast , millega on tegemist. Üldiselt siiski arvatakse, et kiviaeg algas 2 kuni 5 miljonit aastat tagasi.Kiviajale järgnes pronksiaeg, mille vältel said tavaliseks pronksist tööriistad . Üleminek pronksiajale leidis aset 6000 kuni 2500 eKr.Termin "kiviaeg" pärineb kolme perioodi süsteemist. Tänapäeval jaotatakse kiviaeg paleoliitikumiks ehk vanemaks kiviajaks, mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks ja neoliitikumiks ehk nooremaks kiviajaks. Nendel on omakorda alajaotused. Kiviaja alajaotuste kronoloogia on regiooniti erinev.
Sarv - ja luutalvad
1 Uurits
Paleoliitikum
Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg algas umbes 2,4 miljonit aastat tagasi, kui ilmusid esimesed kindla funktsiooniga kivist tööriistad, mis valmistati kildude maharaiumise teel. Tööriistade valmistajateks olid hominiidid.
Mesoliitikum
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg algas koos Maa kliima tunduva soojenemisega pärast viimast jääaega üle 12 000 aasta tagasi. Mesoliitikumile on iseloomulikud kivitööriistade kõrge kultuur (nende vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel) ning kalapüügi areng. Mõned uurijad paigutavad mesoliitikumi paleoliitikumi koosseisu.
Neoliitikum
Neoliitikumi ehk uuema kiviaja tunnuseks peetakse tavaliselt põlluharimise ja karjakasvatuse arengut, mis algas üle 12 000 aasta tagasi Lähis-Idas (neoliitiline revolutsioon . Lähis-Idas, Egiptuses, Hiinas ja Induse jõe orus hakkasid moodustuma ka esimesed riigid.

Kiviaja lõpp

Tavaliselt arvatakse, et Lähis-Idas ja Kagu-Aasias lõppes umbes 6000 eKr, ülejäänud Aasias ja Aafrikas ning Euroopas umbes 4000 eKr.
Ameerika tsivilisatsioonid jäid kiviaja tasemele kuni ajani 2500 eKr.
Viikingid
Kes olid Viikingid
Viikingid olid muinas- skandinaavia (rootsi, norra, taani) päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil. Viikingid olid ka osavad laevaehitajad. Valdav enamik viikingeist olid rahumeelsed talupojad, merekaubanduse ja –röövimisega tegeles neist vaid käputäis.
Viikingid – merede valitsejad
Viikingid olid osavad ja julged meresõitjad. Oma pikkade puust laevadega seilasid nad ka üle tormise mere. Merel liikus viikingilaev peamiselt suure nelinurkse purje abil, ranniku läheduses või jõgedel sõitmiseks langetati aga mast ning asuti aerutama. Kui vähegi võimalik, purjetasid viikingid ranniku nägemisulatuses ning päevavalgel. Avamerd ületades kasutati navigeerimiseks päikest ja tähti. Õige tee leidmiseks pandi teraselt tähele ka tuulte suunda, merelinde, lainete iseloomu.
Paremini säilinud viikingilaevad on leitud rikaste viikingipealike matustest, tuntumatena võiks nimetada Osebergi ja Gokstadi laevu Norras. Ehkki ka neil juhtudel on puit siiski enamasti kõdunenud, kuid laeva kuju saab restaureerida säilinud raudosade järgi. On teada ka rohkesti drakkareid kujutavaid pilte. Tänapäeval on ettevõtlikud inimesed Skandinaaviamaades ehitanud uuesti mitmeid viikingilaevu ning isegi reisinud nendega päris-viikingiretkede laevateedel.
Viikingirelvad
Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe.
Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Relvi , eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad , olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament .
Rõivad
Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega.
Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga .
Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades).
Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima  kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi.
Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid.
Naiste rõivad
Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane ) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid.
Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega külge õmmeldud pronksspiraalide ja värvikirevate kõlapaeltega. Sõba mähiti ümber õlgade ja kinnitati eest hoburaudsõlega. Vööl kanti kõladel kootud või nahast vööd. Nahkvööd olid kaunistatud pronksnaastudega ja vööl rippus pronksplekiga ehitud noatupp, võtmekimp. Tähelepanuväärseim ehe, mida Eesti naised 11. sajandil kandsid, oli kindlasti rinnaehe, mis koosnes rinnakeedest, rinnanõeltest ja keekandjatest. Keede pikkus ning arv sõltus ilmselt kandja jõukusest, kuid enamik viikingiaegseid naisematuseid sisaldab vähemalt mõned rinnakee tükid. Viikingiaja alguses olid nõelad üsna tagasihoidlikud; 10. sajandist alates muutusid nõelad suuremaks ning ketid pikemaks ja raskemaks. Naiste ehted on jagatavad kahte põhitüüpi: Saare- ja Läänemaa ning Ida-Eesti ehted. Saare- ja Läänemaal kanti palju kolmnurkse kujuga rinnanõelu ning teatud tüüpi käevõrusid ja kaelavõrusid. Ida-Eestis ei tarvitatud viikingiaja alguses pea üldse rinnakeesid, mistõttu on ka tõenäoline, et rinnanõelte abil kinnitatava umbkuue asemel kandsid Ida-Eesti naised vaipseelikuid. Ida-Eesti  tüüpi rinnaehteid (ristikujulise peaga) hakati kandma alles 11. sajandil. Käevõrude ja kaelavõrude tüüpe oli Ida-Eestis aga enam kui Läänemaal.
Kust nimetus“ viiking ,, pärineb?
Nimetus "viiking" pärineb tõenäoliselt vanapõhja sõnast vík, mis tähendab lahte; viiking on siis "laheline" ehk meresõitja. Kuigi viikingid on nime andnud tervele ajastule , moodustasid sõjakad meresõitjad suhteliselt väikese osa tolleaegsest Põhjamaade elanikkonnast, kes valdavalt tegeles rahumeelse maaharimisega. Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanainglise sõnast wíc, mis tähendas kaubaasulat. Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.
Jüriöö ülestõus
Põhja-Eestis oli juba 1320 . aastatel ärevaid meeleolusid, sest Taani võim on nõrk ja kuningas tahab seda ära müüa. Põhipretendendid on Rootsi ja ordu. 1340. aasta paiku oli põhimõtteliselt kokku lepotud, et ordu saab selle endale, aga müügitehingut veel ei toimunud. Samal ajal, nagu teame, oli Harjus hästi palju mõisu ja talureid muudkui ekspluateeriti ja ekspluateeriti. Harju-Viru vasallid olid asjade käiguga muidugi väga rahul, talurid aga otsustasid olusid siiski muuta. Nõnda siis saigi ülestõus teoks, võibolla ka veel seetõttu, et talurid tahtsid Rootsile orienteeruda, mitte ordule, seda näitavad ju nede hilisemad abipalved ning Turu-Viiburi foogti reaalne maaletulek. Võimalik, et foogtidelt paluti abi juba enne ülestõusu otsest puhkemist.
23 aprill 1343 algas, ülestõust nii, et küngastel süüdati märgutuled. Üle Harju löödi sakslasi maha, Padise klooster hävitati, mungad tapeti . Ka Tallinnat asuti suht suure väega ( kroonikud : umbes 10 000, milles aga võib kahelda) blokeerima. Aga asjast sai peagi teada ka ordu, kes parajasti Pihkvaga sõjas. Om kiirustas Paidesse, kus tulid tema ja eestlaste kuningate-saadikute vahelised läbirääkimised. Pärast tüli tekkimist löödi eestlased maha. Asunud veel mõne aja paigal, koondas om väed ning liikus Harjusse. Seal lõi ta eestlasi Kanavere ja Sõjamäe lahingus ning surus mai keskpaigaks ülestõusu niimoodi maha. Mõned päevad hiljem kohale jõudnud Soome foogtidel polnud enam midagi teha, nad pidid koju tagasi minema.
Aga see polnud siiski veel kõik! Ülestõus oli puhkenud ka Läänemaal, kus piirati Haapsalut. Kuid ka selle surus ordu peagi maha. Ent juulis algas ülestõus ka Saaremaal ning seal löödi sakslased peagi puruks. Siin olid ka eestlased reetlikud: Pöide linnusest välja tulnud sakslased tapeti. Ordumeister sai alles 1344. aasta alguses väega, kus abilisi ka Preisist ning isegi veel kaugemalt, Saaremaale tungida. Saarlaste linnus vallutati pärast küllaltki üikka piiramist ning ägedat võitlust ja saarlaste vanem Vesse hukati. Siiski ei toonud see ordule veel lõplikku võitu, 1344. aasta suvel haarasid saarlased saarel uuesti võimu ning alles 1345. aastal suudeti ülestõus lõplikult maha suruda.
Ülestõusuga on seotud ka mitmeid arvumüüte: et Harjumaal tapetud 30 000 eestlast ja Saaremaal üle 10 000. Tegelikult oli see võimatu, sest kogu Harjus oligi üldse kokku niipalju inimesi, pigem näitab see, palju neid pärast ülestõusu seal alles oli, teinegi arv on väga kahtlane. Samuti vägede suurused, aga nende kohta luuletavad kroonikud alati või siis peaaegu alati.
Keskaeg
Keskaeg on ajajärk, mis ajaloos järgneb vanaajale ja eelneb uusajale . Lääne-Euroopas langes keskaeg kokku feodalismiajaga. Sealse keskaja laguseks loetakse harilikult Lääne-Roomas riigi langust 476. aastal ja lõpuks Inglise kodanliku revolutsiooni algust või mõnd 15. ja 16. sajandi vahetuse sündmust. Ameerika avastamist ja reformatsiooni algust Saksamaal või Konstantinoopoli langemist türklaste kätte 1453 aastal. Humanistid nimetasid keskajaks antiikaja ja kaasaja vahelist aega, termin juurdus ajalookirjanduses alates saksa ajaloolase C. Cellariuse teose ,,Historia nova“ ilmumisest.
Keskaja jaotus:
1) Varakeskaeg 5.-11. saj
See periood jaguneb veel omakorda kaheks:
1. periood oli 5.-9. saj, sel perioodil domineeris Bütsants. Tekkis Frangi riik. Kiriku võim tugevnes .
2. periood kestis 9.-11. saj ja oli suur kriisiperiood - Euroopat rünnatakse igalt poolt. (viikingid ja araablased)
2)Kõrgkeskaeg 11.-14. saj
Kujunes linnakultuur, käsitöö ja kaubandus arenes, peeneks muutuvad õukonnakombed.
Keskaja tipp on 13. saj (ristisõjad ja kirik on saavutanud oma võimu tipu)
Seevastu on 14. saj suur langus - laastab katk ja kliima jaheneb.
3) Hiliskeskaeg 14. saj (15. saj renessanss ) ja 16 saj varauusaeg
Tähtis on aru saada sellest, et mujal maailmas kulges ajalugu hoopis erinevaid radu pidi ning seetõttu ei saa euroopaliku ajaloo liigitust kasutada näiteks Hiina, India, Ameerika ja veel paljude teistegi piirkondade puhul. Isegi Euroopale nii lähedane Venemaa hälbib juba oluliselt euroopalikust ajaloo periodiseerimisest. Seal lõppes keskaeg näiteks alles Peeter I valitsemisajaga XVIII . saj. alguses.
Keskaega on erinevatel aegadel ning erinevate vaadetega inimeste poolt hinnatud väga erinevalt. XIX saj. alguse rahvusromantikud pidasid teda järgimisväärseks kangelasajastuks, mille üllastest põhimõtetest (rüütli aukoodeks , ausus, õiglus jpm) oleks kaasaegsetel inimestelgi palju õppida. Paljud teised aga (ratsionalistid, realismi esindajad jt) pidasid keskaega antiikaja ja uusaja vahele jäävaks langusajastuks, mille iseloomustamiseks sobib väljend "pime ja sünge keskaeg". Tõde aga asub ilmselt mõlema äärmuse vahel.
Keskaegse Euroopa kujunemine
Euraasias on läbi aegade olnud kaks piirkonda, kus sobiliku kliima, tervisliku elu ja haiguste vähesuse tõttu on rahvaarv alatasa saavutanud kõrgema taseme, kui nende piirkondade ressursid ülal pidada lubavad. Sellisteks piirkondadeks on olnud Skandinaavia poolsaar ja Mongoolia stepid . Skandinaaviast rändasid välja germaanlased , Mongooliast väljarännanuist on tuntuimad hunnid (IV-VI saj.) ja mongolid (XIII saj.).
Hunnid  jõudsid IV saj. II poolel Mustamere põhjaranniku steppidesse, kus hävitasid 375. a. idagootide riigi ning ajasid idagoodid sealt minema. Idagoodid põgenesid hunnide eest, ajades enda ees liikuma läänegoodid ja vandaalid . Läänegoodid tungisid Itaaliasse ja vallutasid 410. a. Rooma , vandaalid liikusid läbi Hispaania Põhja-Aafrikasse, vallutasid seal 439. a. Kartaago ja rajasid oma riigi. 455. a. vallutasid nad omakorda Rooma .
Suureks rahvasterändamiseks nimetataksegi 375. a. alguse saanud peaasjalikult germaani, aga ka türgi (hunnid) jt hõimude ulatuslikku ümberasumist antiikaja lõpul ja keskaja alguses (375. a.-VI saj.). Pidev surve Rooma keisririigi (eelkõige Lääne-Rooma) piiridele tõi kaasa keisrivõimu nõrgenemise ning germaanlaste riikide tekkimise Lääne-Rooma keisririigi territooriumil.
439. a. vandaalid rajasid Põhja-Aafrikas oma riigi.
476. a. kukutas goodi päritolu keiser Romulus Augustuluse ihukaitseväe ülem Odoaker oma keisri troonilt ning saates keisrivõimu tunnused Konstantinoopoli kuulutas end Itaalia kuningaks.
493. a. vallutasid idagoodid Itaalia ning tapsid Odoakeri. Nende juht Theoderich kuulutas end Rooma kuningaks.
486. a. vallutas frankide kuningas Chlodovech Gallia (enam-vähem kaasaegne Prantsusmaa) ning asutas seal Frangi kuningriigi.
568. a. vallutasid langobardid Põhja-Itaalia (langobard - Lombardia ) idagootidelt. Järgnevalt jäid Lõuna- ja Põhja-Itaalia erinevate riikide koosseisu pea 1300 aastaks, kuni Itaalia ühendamiseni 1860. a.
Feodaalkorra kujunemine
Feodaalkorrale pani aluse Karl Martelli sõjaväereform, milles tehti panus raskelt relvastatud rüütliväe loomisele. Me nägime, et rüütli varustus oli väga kallis, kuid see polnud veel kõik. Pikema sõjakäigul oli rüütlil tarvis rohkem kui ühte hobust*, ta vajas abi oma varustuse (piigi, mõõga, kiivri, kilbi) käsitlemiseks ja kandmiseks. Selleks peeti kannupoissi, kes lahingus rüütlile relvad kätte andis ja teda abistas ** ning teenrit, kes varustuse korras hoidis. Lisaks neile vajas rüütel 1-3 kerges relvastuses ratsanikku luureks jm kiirust nõudvate ülesannete täitmiseks ja 1-3 jalaväelast valvuriteks. Kuna rüütli varustus ja kaaskonna ülalpidamine oli väga kallis, pidi rüütel saama valitsejalt väärilise tasu. Selliseks tasuks oli maa, ainus jõukuse allikas naturaalmajanduse tingimustes. Maa andis rüütel talupoegadele, kes pidid selle eest maavaldajale makse maksma ja koormisi tegema. Vastutasuks kaitses rüütel oma talupoegi vaenlaste kallaletungide eest. Seega, valitsejad jagasid rüütlitele maad selleks, et need saaksid muretseda endale sõjavarustuse ja kaaskonna. Selle eest olid rüütlid kohustatud valitseja kutsel oma relvade ja kaaskonnaga sõjaretkele tulema . Kuna lahingvarustus oli väga kallis, siis pärandati seda perekonnas meesliini mööda. Maavaldust, mille rüütel teenistuse eest sai, kandis nimetust feood , ehk lään. Feoodi omanikku nimetati feodaaliks ehk läänimeheks. Valitseja, kes maad andis oli senjöör, kelle suhtes läänimees oli vasall . Vasalli ja senjööri sidus truudusvanne.
Kõige suuremaks maavaldajaks riigis oli kuningas, kes läänistas oma valdused suurfeodaalidele, krahvidele ja hertsogitele, kes pidid algselt olema teatud piirkondade asevalitsejad ja sõjalised juhid. Kuninga kutsel pidid nad koguma kokku oma sõjaväed ning ühinema kuninga armeega. Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning üldlevinud oli arusaam, et Jumal ongi kõrgeim senjöör.
Feodaalide asetumist tähtsuse järjekorras kuningast rüütliteni nimetatakse feodaalseks hierarhiaks. Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. Tugeva valitseja (nt Karl Suure) valitsemisajal olid feodaalid kuulekad, kuid nõrkade valitsejate ajal suurendasid nad oma võimu ja volitusi ning ajapikku loobusid üleüldse kuningate sõna kuulamast. Lõpuks jõuti seisukorrani, kus kuningas oli ainult "esimene võrdsete seas".
Linnade teke ja käsitöölised
Lääne-Rooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine.
Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine. Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid, mis kujutasid endast vahetusväärtust. Samaaegselt põllumajanduslike uuendustega toimusid uuendused ka käsitöös, mis muutus nende tulemusena palju keerukamaks. Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks. Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse . Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud , et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid, mis ei lasknud neil end priisates laostada. Nii oli näiteks kindlaks määratud, milliseid rõivaid meister ja meistriproua tohtisid kanda, kui palju (kaalu järgi) tohtisid meistriprouad endale ehteid ümber riputada. Ühtlasi hoolitses tsunft, et meistreid ei tekiks ülearu palju, nii et nad üksteist laostama peaksid hakkama. Konkurentide ületrumpamine ja oma toodete reklaamimine oli keelatud. Samuti hoolitseti, et tsunftivälised meistrid - "vusserdajad" ja "pööningujänesed" - ei pääseks tsunftiliikmetele konkurentsi tegema. Sellised kihutati linnast minema. Tavaliselt tegutsesid tsunfti mittekuuluvad meistrid alevites, kus nad omasid kohaliku senjööri kaitset. Tsunfti liikmed valmistasid toodangut ainult tellimise peale, hulgitootmist ei toimunud. Nii polnud tsunfi kuuluvatel käsitöölistel võimalik ülemäära rikastuda, kuid ka mitte vaesuda. Tsunfti tähtsus seisnes selles, et ta tagas oma liikmetele seisusekohase elu. Tsunfti juhtis oldermann .
Kuna ühe mõisa territooriumil polnud tavaliselt käsitöölisele äraelamiseks piisavalt tööd rändasid nad tellimusteotsinguil külast külla. See oli aga ohtlik röövlite tõttu, kes käsitöölistelt sageli nende tööriistad, materjalid ning vara röövisid. Seetõttu vajasid käsitöölised kaitset ning elukohta, kus liiguks rohkem rahvast. Sellisteks kohtadeks olid feodaalide losside ja kloostrite lähikond, kust lisaks läks läbi mõni üldkasutatav maantee, või asetses laadakoht või/ja sadam. Sinna kerkis esialgu alev , mis kaitseks kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises.
Eestlaste muinas usundid
Eestlaste muinasusund oli eelkõige loodususund, see tähendab, et uskumuste, rituaalide ja kommete sisuks oli inimese ja looduse vahekorra tagamine, nemad ise seda usuks ei pidanud, rohkem mõtte- ja eluviisiks . Eestlastel ei olnud selgepiirilisi jumalaid, küll aga mainitakse eestlaste jumalat Tarapitat, keda ka lahingus appi hüüti, ning ka Peruni- sõja- ja piksejumalat on mainitud . Muinasusundi teljeks oli vägi, mis oli kõikjal, esemetes, olendites, kehaosades. Eestlaste pühapaikadeks olid hiied, ehk pühad puudesalud, allikatel aga on eriline raviv vägi; eestlased olid ebausklikud, kanti amulette, loeti loitse, ohverdati loomi ja ka inimesi. Väge ei liigitatud ei heaks ega halvaks, tulemus sõltus väe kasutamise eesmärgist. Nõiakunst ehk maagia : nõiakunsti läbiviija oli nõid ehk tark, inimene, kellel võimeid kasutati ravimisel ja sooritas tähtsamaid toiminguid . Nõid ka ennustas, ennustamine on maagilise nõiakunsti avaldus, mis põhineb põhimõttel, et tulevik on juba oleviku poolt ära määratud. Tähtsal  kohal oli  muistses uskumustes ka surnute ja hingedega seonduv . Kuna arvati, et peale surma läheb inimese hing “teise ilma”, seega, ei olnud surm lõplik lõpp. Hingedest arvati, et käivad inimeste juures vahepeal “sõbralike hingedena”, kes liikusid sügiseti, siis on õhk udune. Eestlaste kalendris tunti 7-päevast nädalat, kuid nemad loendasid neid kuid, mis on taevas näha; aasta oli kui ring ilma alguse ja lõputa, sellel olid vaid käänukohad- talvine ja suvine pööripäev (nimetused vastavalt jõulud ja jaanipäev).Ristiusuga eestlastel kokkupuuteid ei olnud, aga preestrite ja munkade jutustused Jumala pojast äratasin eestlastes huvi.
Ohvrikivid- olid looduslikud või inimese poolt õõnestatud 0,2-1m läbimõõduga lohud. Mõnes paigas austati veel muinasaja lõpus ohvrikividena edasi isegi üksikuid varasel rauaajal levinud niini,etatuid väikeselohulisi kultusekive. Ohvrikividele toodi ande, verd, loomade elundeid, kuke päid, sest arvati et kui ohverdusi jumalatele, haldjatele, vaimudele, siis nad näitavad tulevikku ja toovad õnne põllusaagile.
Liivi sõda
1558-1583 peetud sõda, mida alustas Venemaa, et vallutada Vana-Liivimaad. Vastaspoole moodustasid sõja algjärgus Liivimaa orduriik , Riia peapiiskopkond ning Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa peapiiskopkond 1561 sekkusid Vana- Liivimaa jägamisse Poola-Leedu, Rootsi ja Taani. Sõjategevust alustas Venemaa jaanuar 1558 endise tatari khaani Šig-Alei juhitud rüüsteretgega, tuues ettekäänuks Tartu vaherahu rikkumise; selleks ajaks oli ta Vana-Liivimaa välispoliitiliselt isoleerinud. 11. mail vallutati Narva, 30. juunil Vastseliina , 19. juulil Tartu, augustis Toolse , Rakvere, Porkuni , Laiuse, Vana-Liivimaa katsed saada välisabi ei andnud tulemusi. 1559 sõlmiti Taani vahendusel 6 kuuks vaherahu. Samal ajal valiti Taani-meelse W. von Fürstenbergi asemel ordumeistriks G. Kettler, kes andis oma valdused Poola-Leedu kaitse alla. Saare-Lääne piiskop müüs oma valdused Taani kuningale , see andis see andis need oma vennale hertsogMagnusele. 1560 algas sõjategevus uuesti 2. august purustas Vene vägi Oomuli lahingus Liivi Ordu väliväe, 20. august alistus Ordu ugevaim linnus Viljandi. Likumise Tallinna poole peatas Paide visa vastupanu. Vene rüüsteretkede ees kaitseta jäänud eesti talupoegade seas kasvas pahameel isandate vastu. Oktoobris 1560 aastal algas Lääne ja Harjumaal talurahva ülestõus, aga sees suruti kiiirest maha. Osa talupoegi lootis Vene väe saabumist et vabaneda mõisakoormistest, kuid pettus peagi. 1558 aastal oli Saaremaa talupoegade saartkond käinud Soomes ja pakkunud end Rootsi valitsuse alluvusse. Veendunud olukorra lootusetus , andis Vana-Liivimaa end naabrite kaitse alla. Juunis 1561 aastal alistusid Tallinna, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond Rootsile, sama aasta 18. npvembril Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskopkond Poolale Poola-Leedu, Rootsi ja Taani võitlus Vana-Liivimaa pärast kulges vahelduva eduga ja laastas tugevalt Lääne-Eestit. Venemaa koondas peajõud Poola-Leedu vastu; 1563 aastal vallutas ta Polotski, kuid 1654 aastal sa mitmes välilahingus lüüa. Oprišinina kehtestamine 1565 aastl nõrgendas Venemaad, samal ajal kui Poola ja Leedu ühinemine 1569 aastal Rzeczpospolitaks vastaspoolt tugevdas. 1570 aastal tuli Vene-sõbralikku Erik XIV asemele Rootsis võimule Johan III. Venemaa üritas oma positsiooni ugevdada temast vasallisõltuvuses oleva Liivimaa kuningriigi rajanemisega, selle valitsejaks kutsus Ivan IV hertsog Magnuse. 1570-1571. aastatel piiras Magnus suure Vene väega Tallinnat, kuid ta löödi tagasi. 1571 üritati Tartus Vene väe vastu ülestõusu, pärast seda küüditati linna sakas soost kodanikud Venemale. 1573 aastal vallutas Vene vägi Paide, 1575 Pärnu, 1576 aastal Lääne-Eesti mandriosa ja Haapsalu. Maa rüüstati halastamatult ja palju rahvast vangistati. Rootslaste alluvusse jäi Eesti mandriosas ainult Tallinn. 1577 aastal piiras Tallinnat 50 000 meheline Vene vägi, kuid löödi tagasi Tähtis osa linna kaitselt oli Eesti talupoegade lipkonnal, mida juhtis Ivo Schenkenberg. Suvel 1577 vallutasid venelased Poola-Leedu valduses olnud ala Daugavani. Ivan IV-ga vastuollu sattunud hertsog Magnus põgenes Kuramaale ja Liivimaa kuningriik lakkas olemast. 1578 aastal toimus sõjategevuses pööre. Poola-Rootsi ühendvägi purustas Võnnu Lähistel vene väed ka Eestis sa ülekaalu Rootsi.Rootslaste alluvuses võitlesid eriti ägedalt Eesti talupoegade lipkonnad, nad tõkestasid venelaste ja tatarlaste rüüsteretki ning tegid rüüste retki kaugele vaenlase tagalasse Poola troonile asunud Stefan Batory hõivas 1579 aastal Polotski ja1580 Velikije Luki. Rootslased vallutasid P. De la Gardie juhtimisel 1580 -1581aastal Põhja–Eesti ja Narva ja Ingerimaa lääne osa. 1581aastal piiras Stefan Batory 5 kuud Pihkvat. 1582 aastal sõlmis Venemaa Poolaga Jam Zapolski vaherahu ja 1583 aastal Rootsiga Pljussa vaherahu. Eesti Läks Liivi sõja tagajärjel Rootsi, Poola ja Taani võimu alla.
Kasutatud kirjandus
EE nr 5 leheküljed 560-561
ENE nr 4 leheküljed 471-472
ENEKE nr 2 leheküljed 116
EESTI AJALUGU I leheküljed 31-34
www.miksike.ee
www.annaabi.ee
www.wiki.zzz.ee
www.hot.ee
www.wikpedia.org
www. neti .ee
www.google.ee