Viivi luik referaat (3)

Viivi Luik-meie aja lüürik
Referaat
Tartu 2008

Sisukord

Sisukord………………………………………………………………………..2
Sissejuhatus………………………………………………………………..…..3Elu ja looming....................................................................................................4
Mälestused..........................................................................................................5
Aeg inimese ja looduse vahel.............................................................................8
” Elujoon ”...........................................................................................................11
Kokkuvõte.........................................................................................................13
Kasutatud materjal.............................................................................................14
Sissejuhatus
Meie oma pisikese Eesti kohta on siinne kirjandusloome väga rikas ja mitmekülgne, milles on suur osatähtsus ka aegumatul luulel. Luuletajaid on meil üpris palju ja nende looming varieerub ühest äärmusest teise ning on ka suhteliselt keeruline. Eestlane ongi üks keerulise saatusega rahvas, kes on käinud ajaloo vältel läbi nii tulest kui ka veest. Sellist nn mässumeelset lüürikat on küllalt, kuid minu jaoks ongi eriline just soe ja lihtne luule, mille omapäraks on võimalus ridade sisse pugemises ja selles oma uue parema mina loomises.
Esimene kord, kui mulle ühed luuleread nii lähedale jõudsid, oli kuulates Urmas Alendri soololaule. Viis oli täiesti lihtne ja tasane , kuid sõnad lausa raidusid hinge, hakkasin värisema ning nutt tuli kurku . Varsti olid need lauluread peas ja alati nukra meelelu puhul ümisesin ja laususin neid. Ükshetk aga jõudsid nende ridade sõnum minuni ja laulsin neid hoopis teistel puhkudel - laulsin siis kui oli kerge ja malbe olla. Nüüd tean, et selliseid ridu ja mõtteid oskab paberile panna vaid Viivi Luik, kellest on saanud minu vaieldamatu lemmik luuletaja. Need read ongi minuni toonud Luige luule ilu ja võlu:
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
Puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
Nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju
Lõkendav sügise puu!
Sinule laulan ja sina saad aru,
Oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru
Toetan su tüvele pea.
„Võta mind lehtede varju“
Viivi Luik on üks Eesti silmapaistvamaid naisluuletajad. Peale luuletuste on ta kirjutanud veel romaane, lasteraamatuid, esseesid, artikleid, kuuldemänge, tõlkeid jms.
Luige luulet iseloomustab paljuski tema loodusearmastus, kuna ka tema lapsepõlv möödus maal, kus loodus oli käega katsutav iga päev ja iga hetk. Ta tunneb looduse igat väiksematki nüanssi ja oskab seda naiselikult luuleridadesse seada. Käin ka ise tihti looduses ja eriliselt meeldib mulle just metsas käia ning vahel ongi tunne justkui oleksin ise Luige lüürikasse sisse kirjutatud ja mets koosnebki tema lüürika helgusest ja salajastest varjudest. Küsimusele: „Mis vormis teist niisuguse inimese, nagu olete täna?”vastas poetess : „Väga tähtis oli Ridala luuletus " Talvine õhtu". See oli kooskõlas ümbrusega, mis oli parajasti akna taga. Nii et see tekst oli elav, mitte surnud; mitte luuletus, vaid ümbrus ise. Korraga sain aru, et tekst või sõna või inimese eneseväljendus ei ole eraldi elust; et see on üks ja sama. See oli mulle väga tähts kogemus.”
Elu ja looming
Poeesia ei sünni tühjast kohast, selleks peab olema põhjust ja nn prahvatamise julgust . Iga värsi, stroofi, riimi taga on alati luuletajal oma elu ja emotsioonid , mis kajastuvad tema loomingus ning teevad selle nii kirevaks. Lüüriku isiklik elutee ja muidugi paras annus julgust ning fantaasiat annavadki kokku sellise suurepärase ja meeliköitva loomingu läbi aastate.
Viivi Luik sündis 6. November 1946. aastal Viljandimaal Võrtsjärve lähedal Tänassilmas. Tema isa oli rändelektrik, kes viibis sageli kodunt eemal, ema töötas kolhoosis. Omaealiste sõpradeta üksikut tüdrukut kasvatasid peamiselt vanaema ja ema. Laps oli iseseisev ja fantaasiarikas, õppis juba kolmeaastaselt veerima ning luges edaspidi kõike, mis kodust, naabertaludest, koolist või külaraamatukogust kätte sai ( Victor Hugo ”Hüljatud”, Romain Rolland ’i ”Jean- Christophe ”, Byron, Gustav Suits, Marie Under, Ernst Enno …). Ühtlasi püüdis ta ka ise kirjutada ja tundis varaküpsena igavust alg- ning põhikoolis Ristil (1954– 1959 ), Kalmetul (1959–1963) või Viljandis (mõni kuu 1962). 1965–1967 õppis meie tärkav lüürikTallinna kaugõppekeskkoolis, töötades veel kõrvalt raamatukoguhoidja ja arhivaarina.
Viivi Luige esimene luuletus ilmus Viljandi rajoonilehes 1962. Järgmisel aastal võidab ta Pioneeri kirjandusvõistlusel esimese auhinna , kuid enne seda külastavad teda kodus toimetuse kolm tarka veendumaks, et luuletused ei olnud täiskasvanu saadetud . 1964. aastal debüteeris ta kirjandusajakirjas Looming. Esimene luuletuskogu ”Pilvede püha” ilmus 1965. aastal. Sestsaadik on temalt ilmunud kümme luuletuskogu, kolm luule valikkogu ja kolm proosateost, samuti esseesid ja lasteraamatuid ning paar draamat. Aastast 1967 sai Viivi Luigest vabakutseline kirjanik, Eesti NSV Kirjanike Liitu astus ta 1970. Luuletuskogud ”Põliskevad” (1975) ja ”Rängast rõõmust” (1982), samuti Leopoldi-lood lastele (1974–1976) ning romaan ”Seitsmes rahukevad” (1985) auhinnati Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga 1976, 1977, 1983 ja 1986. Ka Tammsaare-nimeline kolhoos pärjas Viivi Luige esik -romaani oma tähelepanuga 1986. aastal ning hääbuv Eesti NSV kuulutas ta teeneliseks kirjanikuks , ühtlasi määrati talle järgmisel aastal ENSV riiklik preemia. Lõpuks, taasiseseisvuva Eesti künnisel 1988, sai Viivi Luik hinnatud tunnustuse – Juhan Liivi auhinna. Viivi Luige loomingut on tõlgitud vene, itaalia, rootsi, tsehhi , slovaki, saksa, soome, norra, ukraina, hollandi, prantsuse, taani, läti, islandi, ungari, katalaani, poola, leedu, rumeenia , gruusia, turkmeeni, kasahhi, tadfiiki ja esperanto keelde; ka ingliskeelse lugeja ette on tema sõnum teel. Läbi aegade on paljud eesti laululoojad hinnanud kõrgelt tema looduslüürikat, mida tunnistavad mitmedkümned noodiraamatud ja helikandjad. Näiteks: Urmas Alender , Edgar Arro , René Eespere, Olav Ehala , Gunnar Graps, Tajo Kadajas, Tiina Kiilaspea , Tiit Lehto, Heino Lemmik, Neeme Lopp , Raimond Lätte, Helve Mikusaar, Ester Mägi, Uno Naissoo , Valter Ojakäär, Albert Pettinen, Piret Pormeister- Rips, Valdo Randpere, Rein Rannap, Alo Ritsing , Olev Sau, Riho Sibul, Ants Sõber, Eino Tamberg, Kait Tamra, Veljo Tormis , Andres Vahisalu, Galina Vahter, Lembit Veevo, Heiki - Rein Veromann jt. Samuti on kirjanikust valminud eesti-, saksa- ja soomekeelsed portreefilmid.
Aastast 1974 on Viivi Luik teist korda abielus. Ta abikaasa on kirjanik, diplomaat ja poliitik Jaak Jõerüüt. Diplomaadi abikaasana on Viivi Luik elanud 1993–1997 Helsingis , 1998–2003 Roomas ja 2004 New Yorgis . Sveitsi kirjanike ühingu Gruppe Olten ja Albert Koechlin Stiftungi stipendiaadina vii-bis ta 1989. ja 2003. aastal Sveitsis . Bielefeldi linna toel külastas 1993. aastal Saksamaad, DAAD-i stipendiumiga (Das Stipendium des Deutschen Aka- demischen Austauschdienstes) elas 1996. aastal Berliinis. 2000. aastal sai ta Inglismaa Spender-Trusti stipendiumi. Viivi Luik on Eesti Vabariigi kultuuri- preemia laureaat 1992; 1995. aastal omistati talle Soome Vabariigi aumärk ( Suomen Leijonan komentajamerkki) ja 2000. aastal Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe IV klassi orden).
Kuna Luik on olnud niivõrd viljakas poetess ja kirjanik, siis sooviksngi siinkohal ära märkida kõik tema eluloomingu: "Pilvede püha" ( luulekogu , 1965),"Taevaste tuul" (luulekogu, 1966),"Hääl" (luulekogu, 1968),"Lauludemüüja" (luulekogu, 1968),"Ole kus sa oled" (luulekogu, 1971 ),"Pildi sisse minek" (luulekogu, 1973),"Leopold" ( lasteraamat , 1974),"Salamaja piir" (jutustus, 1974),"Vaatame mis Leopold veel räägib" (lasteraamat, 1974)"Põliskevad" (luulekogu, 1975),"Leopold aitab linnameest" (lasteraamat, 1976)"Luulet 1962–1974" (valikkogu, 1977),"Maapäälsed asjad" (luulekogu, 1978),"Tubased lapsed" (lasteraamat, 1979),"Rängast rõõmust" (luulekogu, 1982),"Kõik lood Leopoldist" (lasteraamat, 1984),"Seitsmes rahukevad" (romaan, 1985),"Kolmed tähed" (lasteraamat, 1987),"Ajaloo ilu" (romaan, 1991),"Inimese kapike" ( esseed , 1998),"Maa taevas: luulet 1962-1990" (1998),"Elujoon: valitud luuletused 1962–1997" (2005),"Aabitsajutud" (lastele; pildid joonistanud Made Balbat, 2006),"Tubased lapsed: luuletusi väiksematele" (2006),"Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998-2006" (2006),"Kogutud luuletused 1962-1997" (järelsõna: Arne Merilai ; 2006)
Peale selle on Viivi Luik koostanud ja tõlkinud mitmeid raamatuid ja luulekogusid: "Kui palju on maailmas värve" (1983)," Kassett '90" (1990),"Valitud luuletused. Kersti Merilaas ." (2003)
Mälestused…
“Lapsepõlv on inimeste suhtumises löödud väga imelikult elu küljest lahti, nagu oleks see mingi mitte just eriti täisväärtuslik nähtus. Tegelikult peaks olema vastupidi, sest lapsepõlves on inimene just nimelt see, mis temast hiljem välja tuleb, missugused on tema võimalused. Need võivad ka elu jooksul ära kaduda, inimene ei pruugi neid kõiki hiljem endas üles leida, aga algul on need kõik käes, kogu kaardipakk”, nendib Luik ise.
“On kolm mälestust, kolm vaala, millele tõenäoliselt toetub kogu mu elu. Kaks mälestust on ajast, mil ma veel ei osanud rääkida, need on mulle eriti tähtsad mälestused.
Kõige esimene: istun toas laual, mu jalad tolknevad üle laua ääre. Ma vaatan neid huviga ja imestan, et mul on jalad.
Mind on lauale tõstetud, et mulle saaks paremini otsa vaadata. Mul on seljas helepunane kleit nagu mooniõis, ma tunnen ühelt poolt sellest kleidist mõnu, aga teisel poolt taipan , et kleit pole lihtsalt niisama mulle selga pandud ja et selle kleidi abil tahetakse minu tähelepanu uinutada, mõtteid PEAASJALT kõrvale juhtida. Aga PEAASI on hirmus !
Nimelt, tahetakse mind nii umbes pooleks tunniks üksi koju jätta.
Ma ei saa aru, mis pool tundi on, aga mulle püütakse seletada, et kohe tullakse tagasi. Väljas särab päike, on hästi hele. Tahan öelda, et ma ei taha toas olla, et parem oleks üksi õues, kui just peab üksi olema. Aga ma ei OSKA ÖELDA! Ei OSKA ennast väljendada. See, mida ma selgelt öelda tahan, pole inimeste keel, on lapse lalin, ja ma olen sellest kohkunud .
Esimene mälestus on sellest, et ma ei oska ennast väljendada ja pean ometi kuidagi ennast arusaadavaks tegema. See mälestus on nagu kokkuvõte kogu järgnevast elust.
Teine mälestus umbes samast sõnade-eelsest ajast: maailm on roheline ja kuldne , võililled õitsevad ja noor rohi haljendab.
Isa värvib tühja mesipuud. Tunnen vaha ja mesilaste lõhna, sest mind on pandud maas lamava mesipuukatuse sisse istuma, et oleksin jalust ära. Olen seal endaga väga rahul, kuid välja ronimine tundub väga keeruline. Vahetevahel see mõte siiski võlub mind, aga ma lükkan väljaronimist edasi, tean, et see on keelatud. Tahan suuremeelselt, et see RAHU kestaks, et isa seal lähedal rahulikult nokitseks, et kõik see roheline ja kuldne poleks minu ronimisest häiritud. Olen tasa ja vaatan ringi, mõnulen ja naeran. Saan aru, et mina olen väike, aga maailm on SUUR!
Kolmas mälestus on 1948. aasta märtsist, küüditamise päevast. Olen nii umbes pooleteise aastane, seisan omast arust EMAGA võsa varjus ja näen, kuidas eemal lähevad reed inimestega. Naabertalu peret viiakse ära. Mäletan selgelt, missugune oli ilm. Oli sulalumi, oli sombune, udune ilm, must jää oli lume alt välja sulanud.
Alles möödunud suvel tuli välja, et ma ei seisnud seal võsa varjus mitte emaga, vaid vanaemaga , ja et me ei seisnud seal mitte sugugi selleks, et küüditamist vaadata, vaid et vanaema oli mures ja ootas ema koju. Ema oli ennist pahaaimamata läinud sinna talusse tühja piimanõud ära viima ja ei tulnud enam tagasi. Hiljem selgus, et ta oli kinni peetud, kui küüditajad tulid. Teda oleks koos majarahvaga ree peale pandud ja minema viidud , aga seal juhtus olema üks omaküla mees, kes teadis, et ema pole sealt talust ja et tal on kodus väike laps. See mees, kes oli küll veendunud kommunist, kuid uues võimus pettunud , nõudis, et las see tüdruk läheb, ja tema sõna peale lastigi ema lahti. Nii ma nägingi oma ema uuesti, ilma et ma eluaeg oleksin teadnud , kui noatera peal see tookord oli. Kõige rohkem üllatas mind see, et see asi ALLES NÜÜD välja tuli! “
”Olen kirjutanud, et tabada aega, hoida teda kinni ja näidata teistele. Et ajas ise teiseks saada. Et ütelda: kõik on võimalik, tuleb ainult tahta, suuta ja kannatada. Ei ole õigust käega lüüa, ei ole õigust alla jääda.”107 ”Aga – miks ma peaksin ära seletama , mida ma luuletusega mõtlesin, te kas mõistate või ei mõista ja ma ei usu, et mõlemal juhul midagi kaotatud oleks.”
Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud .
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepaverega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.
Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.
Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?
Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.
* Viivi Luik *
1969
Aeg inimese ja looduse vahel
Olles analüüsinud eneses Viivi Luige luulet ja adunud, et tema luules on läbiv sõna AEG selle erinevates variatsionides, võtsin appi Raivo Kuuse essee Viivi Luigest “Rahukevade lauludemüüja” ning olen tema ridu koondanud ja ka sinna enda mõtteid sisse põiminud.
Luik on luuletajana kinni AJAs. Tema valis AJA avardamise võimalused, millesse ta kaasas oma lapsepõlve hirmsSad ja õudsed kogemusd.
AJA avardamisel olio ma kindle eesmärk: minna ära, olla ära, kuna AEG, mida poetess noorpõlves tajus , oli piirav , ahistav, võigas, kuid see sama AEG pani teda uskuma sõna jõusse. Et sõna on relv , mis võib tappa ja elustada.
AEG elab Looduses. Inimese aeg on tema eluaeg. Seepärast põrkuvadki kokku igikestev ja ole, mille vahel haigutab kuristik . Et seda ületada, on vaja habrast luulesilda.
Luige tunnetusmaailm ei sisalda seda, mis oli, mis on või mis tuleb. Tema kogemuses on AEG üks tervik, ta seob oma kogemused tervikuks lapse loogikast lähtuvalt: need kogemused on reaalselt ebaõiged. Kuid just see annabki tema luulele võpatamapaneva jõu. Kes on Luie luulemaailmast läbi käinud, see on eneselegi teadvustamata muutunud paremaks ja HEAks. Arusaam sellest tuleb hilje , siis, kui inimene on võimeline tunnistama, et AJAs ja Looduses ei ole kurja, vaid inimene on ise kuri. Inimene, kes elab asjade keskel, selle juurest Loodus lahkub , kaob kuhugi mujale, kaugusesse. Inimesed kardavad kaugust, see tekitab neis hirmu olemise ees. Hirm tekitab teadmatust ning teadmatus annab järje edasi inimese sisemisele kurbusele , olles üheks kandvaks lüliks meie elus.
Kurbuse jõud on sõnatuses. Kurbvaikuses avab Loodus ennast, et kurvasaja saaks kogeda imet - kordumatut tavalises ja vastupidi.
/---/
Siis on vaikuse sõnatu luule,
ilmaotsani valendav valgus,
kuni vallatuks ärkavas tuules
sünnib lõpp, mille kannul käib algus.
“Iga sügise jahedas leegis..”
S.Nagelmaa on öelnud: “Viivi Luik ei tunne /---/ tõkkeid ei ruumis ega ajas: taeval ja maal pole vahet…”
“Viivile aga näib taeval olevat eriline tähendus.Ta näeb vahel kõike otsekui taevast ja taeva taustal”, sest “Taevas on talle kui pelgupaik , taevaste tuules saab olla ta vaba, eemal maapealsest viletsusest, vägivallast, räpasusest ja lollusest. Taevas on palju ruumi, taevas saab /---/ olla üksi, tema ise.”(J. Kaplinski )
/---/
Tasa igineb tund, millal kaotad
oma näo, oma nime ning tee.
Aja väsimus silmisse vaotab
hõbeläikese vaikuse vee.
/---/
“…Ööde roheka valguse vihus.”
Taevas ei ole käega katsutav, tal pole selgeid piire , aga teda on silmaga näha ja hingega tunda. See on laotus , kus kohtuvad inimese keha ja vaim, see on tee vabaduse poole.
Tuleb tõsiste taevaste aeg,
üle viljadest ruske mäe.
Tuleb tõsiste taevaste aeg,
mõrkjas valmissaamise päev.
/---/
“…Tuleb tõsiste taevaste aeg”
Luik saadab suure Looduse oma taevaste tuultega teele, kuid ei unusta seda.
Täna endisest enesest lahkun.
Maailm keerlemas lõõmavas aos.
Minust maha jää, minukspeetu!
Teed ära näe! Tuulde kao!
/---/
Maailm, kaitstes su puid
ma tuult kannan käes,
salamärke täis hing.
Veel pilkases valguses õõtsun!
“Metamorfoos”
Luige armastuseks on trots ja nördimus “haleda” inimese pärast. See äratab temas taas lapse, kes räägib reaalselt ebaõglastest asjadest.
Viivi Luigel on selles maailmas külm: armastus ja sum ei anna sooja, sest iga mõte sipleb ükskõiksuse võrgus ega suuda end vabastada. AJA ahelad on selleks liiga tugevad.
Pääsemine AJA köidikutest nõuab tahet ja meie lüürikul on palju tahet, et raiuda sõna abil teed headuseni. „Headust mõistame kuidagi vahetumalt. Mõistmise aluseks on aduja nõtke hingeseisund , sügav tundeelamus, lüüriline meeleolu... /---/ Need on sündivad ja hääbuvad hetked , milles ühtaegu ristuvad korraks ilu, tõde ja täius...“(H. Runnel )
AJA`st ei saa läbi minna, AEG on igal pool, ta ei ole ruumiline, vaid pidev kestmine, mis tuleb seest poolt.
/---/
Kes tunneb elu rohkem,
sellel on rohkem häbi.
Mine või,hambad risti,
aga sa lähed läbi!
„...Pajud on urvas juba“
Jaan Kaplinski on kirjutanud: „Luige vaimne kallak elu poole on pigem taas analoogia ühele eluslooduse iseärasusele, sellele, et igasugune elu saab ola ainul „optimistlik“, olulisel määral ikka suunatud kestmisele, loomisele ja taasloomisele.“
/---/
On see sinul veel meeles, ja igal,kes teisi hõikab,
et aeg pole hää ega kuri, ta on nii nagu teed?
See on kõigile teada, et sõnad juurduvad kõikjal.
Põllu ees kummarda maani, ja hääde sõnade ees!
„ Meeldetuletus “
Luik kahtleb, kuid usub inimese sisse, tema headusesse, milles on ühtinud igavikuline ja ajalik.
Õigus, elu on tõepoolest pikk
ja kõik on siin oma teha.
Kas kevad ongi see igavik ?
Suits, pori ja õhtueha.
Kui see nii on, siis igavikku
nüüd toovad meid kojatrepid.
Sääl pandi just seemneid likku
Ja kuivavad hernekepid.
Isa vöörusest tuleb välja.
Ta kuurist, mis nüüd on pisem,
võtab terava labida välja.
Ja valguse armulise.
„Igavik“
„Luige luules kohtame igavikulist, just nagu isikuvälist vaatepunkti. /---/ Isikuvälisus on tinglik /---/ Isik tunneb end elusolevana mitte siin, vaid teises mõõtmes.../---/ Varem oli väärtuslik sisemise ja igavikulise kooskõla...“ (E. Mihkelson )
Luik arvab : „Luules on peaaegu võimatu väljendada ajalookogemust.“ Küll on aga võimalik sõnasse jäädvustada aja ilusat valu. Luuletaja usub Sõna võimu ja jõusse,usub, et sellega saab muuta inimest ja aega, aega inimese kaudu.
INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL,
nahk ja küüned, liha, sooned , luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.
Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liiguta end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,
miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.
“Elujoon”
 
Kirjanduskriitik Katre Väli on lühidalt ja meeldivalt iseloomustanud Viivi Luige luulekogu ” Elujoon”, mis hõlmab endas autori luuletusi mitmetekümnete aastate vältel. Kõrvale on pandud ka noore kirjanduskriitiku Rolf Liivi arvamust.
”Elujoon” on autori valik oma luuleloomingust läbi aastate 1962-1997. Need tekstid, nagu ta on väitnud ühes intervjuus , tundusid just sel hetkel 2005. aastal kõnekad ning meeldisid kõikidest kõige enam.
”Luulekogumiku minupoolseks pealkirjas võiks olla „Kus on kurva kodu?“, kuna luuletekste läbistab kurblik, sumbuvalt nukker alatoon . Samas kirgastab paljusid tekste lume sära ja heledus, mis samastuvad luuletaja jaoks aja kulgemise , elu raugemise ning iga eestlase-põhjamaalase jaoks tuttava kevadeootusega. Talv annab kõigile märku kaduvikust ning ühe eluringi surmast, veel ühe käänaku lisandumisest elujoone lakkamatule edasiminekule, kuid keegi ei tea, millal toimub saatuslik katkemine ning hääbumine uttu . Lumi on ohutuli, kannab viirastusi ja õudusunenägusid.” arvab K. Väli
“Vaata lumepilvi, ole nagu need. Neil ei ole südant, pole elulugu.”
Iga talv ja kevad on äkiliselt ootamatu oma näiliselt rutiinses tulekus, meenutavad meile Viivi Luige luuletused.
Kevadesse astudes pagetakse talvehämust ning hingematvast rusutusest, kuid igale uuele puhkemisele vastu minnes teame, et midagi on jälle lõplikult kadunud, kättesaamatuks muutunud, möödunud.
Ajatuksumise ja tuleviku olemasolu on samas pidevalt küsitav, kas me äkki ei seisa hoopis paigal, kas me ei otsi olematut, ei oota tulematut.
Küllaltki tähendusrikas on kogu esimene luuletus, mis on üks vähestest suvelugudest, luuletus, mida enamik on kooliajal lugemikust näinud, ehk pähegi tuupinud. Midagi väga omast on selles angervaksa lõhnas ja hilissuvises mõttes, et SEE soojuseaeg on jälle igaveseks läbi, ehk tuleb järgmine, kuid kes seda nii kindlalt teab?
”Luulekogu avaluuletus edastab Luige ühe põhisõnumi: Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve. (Lk 5.) Neisse klassikaks saanud ridadesse on kätketud kaduvuse ja mööduvuse lohutamatu nukrus. Mõtlemapanev on asjaolu, et juba 1975. aastal kirjutatud tekstides kõneleb Luik aastasaja lõpust tajutav on teatud kiirendatud kronoloogia, ehk ka tülpimus ja lõpu-ootus.” (Rolf Liiv)
Viivi Luige luuletustes korduvad kujundid on igaühele tuttavad ja teada, seda rõhutab ka raamatu kaunis kujundus, fotodesse on kätketud tänavapilte, -saginat, vabrikusuitsu, mereäärse päikseloojangu taustal tumendavat linnasiluetti, puuokste kõverust ning kellatiksumist.
”Eraldi tähelepanu väärib Luige luule rütm. See on väga isikupärane, ühtlaselt sugestiivne, aga mitte uinutav-loitsiv, vaid ürgugrilikult selgemeelne. Riimide osas peaks ta olema eeskujuks kõigile noorluuletajaile- need on niivõrd loomulikud ja samas ka leidlikud.” Selline on taas R.Liivi aus ja aval arvamus.
Sama tuttavlik on luuletekstides sügisene punav pihlakakobar, piparmündilõhn, alt korterist kostvad päevauudised või äkiline tutvumine taas vanemaks saanud iseendaga , kui kohtame ootamatut peeglit.
Luulekogu on läbinisti oma, eestlaslik ja räägib lihtsatest asjadest kaunis loomulikus sõnastuses, hoides endas teravat killukest muret ja igapäevast vaeva.
Olles vaikselt pannud Luige luulekogu ”Elujoon” kaaned kinni, olen taaskord tajunud, et Luige luule on ja jääb minule isiklikult üheks südamelähedasemaks ning suudab alati tekitada kusagil südamesügavuses enneolematuid tundmusi.
Kokkuvõte
Viivi Luik on meie aja üks meeldivamaid luulaetajaid just oma vahetu helguse ja pehumuse poolest luuleloomingus.Tema lüürikas on eriline tähendus lapsesilmadel, läbi mille on ta seadnud ka oma loomingu ja arusaama edasisest elust.Ta kirjutab eestlaslikult, lihtsalt ja maalähedaselt- see luule lihtsalt poeb hinge ja kuhugi sügavamalegi veel, milleni võib-olla mina hetkel ei küündi.
Harva on leida avaliku elu tegelasi naiste hulgas, kelle ampluaa on niivõrd mitmekesine :luuletused, lasteramatud, proosa, esseed, artiklid, tõlked jms, mida kõike on ta viljelenud oma diplomaadist abikaasa kõrval, trotsides seal juures ka pideva reisimise ja uudse keskkonna tõttu loomega seonduvaid raskusi.
Poetessi eneseväljendus on meeletult omanäoline ning see teebki tema luule niivõrd teistsugusek, mis väljendub eelkõige luuleridade sügavasse sisse-elamisse. Paljud luuletajad on erilised oma loome poolest, kuid Luik suudab selle igale eestlasele käega katsutavaks teha jäädes ise tahaplaanile. See on nagu luulekunst koos pildimaterjaliga, mis jääb sind päevadeks kummitama ja seda selle sõna parimas vormis. Kui minna lõpuni tema luuleridade vahele, oled leidnud ka rahu eneses-oma kehas ja hinges .
Luuletused on seotud AJAga ,seda selle mõiste erinevate viisidega,kuhu ta kaasab oma lapsepõlve, mälestustest head ja halvad kogemused.Lüürik oskab oma kogemusi suurepäraselt välja tuua lapse loogikast lähtuvalt,mis on paraku reaalsed ja ebaõiged.Kõiges selles on oma JÕUD lugejate jaoks.
J.Kaplintski ütles,et V.Luige luuletused on kui pelgupaigaks kõige halva ja viletsa eest siin ilmas,selleks kohaks on TAEVAS,mis on nii suur ja lai ning sinna mahub nii palju .....
Mis sa teed oma eluloost,
see on su enda asi.
On kõik tehtud,lagune koost ,
oma kohale kasi.
Igal asjal on oma aeg.
Kes kestab üle aja?
Standardseinad ja standardlaed –
siin elas luuletaja.
Lahti luhas lööb pajukoor
Kevadel pikse ajal.
Noorelt ollakse liiga noor,
pärast on raha vaja.
“Luuletaja”
Kasutatud materjal:

http://www.viiviluik.ee/

http://et.wikipedia.org/wiki/Viivi_Luik

http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/kirjandus/luik.ht m

http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?id=7919

http://nukikad.onepagefree.com/?id=3674&onepagefree=jrt9gtqf2vkk371o84au1lol26

http://dict.ibs.ee/syn/

http://www.epl.ee/artikkel/361334-------Viiv i Luigega huvist,lähedastest inimestest ja sõnade leidmisest 4. november 2006 00:00Kätlin Kaldmaa

http://www.raamat.ee/?nodeid=284&lang=et

http://www.arileht.ee/artikkel/299237

Viivi Luik “Kogutud luuletused 1962-1997”, tänapäev 2006

Raivo Kuusk “Sõna sisse minnes”, Eesti Raamat 2007, lk 304-321


15