Viivi Luik (2)

Kokkuvõttev töö luulest
Viivi Luik
Viivi Luik on sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas.
Elukäik
Aastatel 1954-1965 õppis V. Luik Risti Algkoolis, Kalmetu kaheksaklassilises koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis. 1965. aastast kuni 1967. aastani töötas ta Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana, seejärel sai temast kutseline kirjanik, alates 1970. aastast ka Kirjanike Liidu liige. V. Luik on elanud Helsingis, Berliinis ja Roomas. 1974. aastal abiellus ta eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga.
Esimene luuletus ilmus V. Luigel Viljandi lehes „Tee Kommunismile“ 1962. a. ning esimene luulekogu „Pilvede püha“ ilmus 1965. a. Sestsaadik ilmunud kümme luulekogu (nt. „Taevaste tuul“, „Pildi sisse minek“, „Põliskevad“, „Rängast rõõmust“ jne), kolm romaani (tuntuim „Seitsmes rahukevad “) samuti esseesid ja lasteraamatuid (nt. „Leopold“, „Tubased lapsed“, „Kolmed tähed“). 1985. aastal ilmunud V. Luige romaan „Seitsmes rahukevad“ on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Šveitsis, Austrias ja Saksamaal.
Tunnustused

• Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastpreemia(1975, 1976, 1982, 1985)
  
• ENSV riiklik preemia (1987)
  
• Juhan Liivi luuleauhind (1988)
  
• Eesti Vabariigi Kultuuripreemia (1992)
  
• Eesti Vabariigi aumärk (2000) jm.
  

Teemad
V. Luik on kirjutanud peamiselt loodusluulet, mis on värvikas ja kujundirikas. Tema esimesed luulekogud olid peaaegu täielikult loodusteemalised, järgmistes luulekogudes vastandas ta maa linnaga (igatsus ja tegelikkus, vabadus ja kohustus), andes nii edasi sotsialiseerumisprotsessi keerukust („Lauludemüüja“). Järgnevates luulekogudes kajastub autori eneseotsimine ja oma tunnete väljendamine läbi luule. Veel ov V. Luik kirjutanud isamaalüürikat ja ka armastusluulet.
„Pilvede püha“(1965)
„Pilvede püha“ on luuletaja esikkogu, kust peegeldus tema tugev suhe loodusega. Luulekogu on jagatud nelja ossa aastaaegade järgi: „Kevad tuleb“(kevade tulek, talve lõpp), „Kuldset naeru naeris päike“(suvi), „On hilissuvi, on hilissuvi...“(hilissuvi) ja „Iga sügise jahedas leegis“(sügis).
Luuletustes kujutab ta erinevate aastaaegade loodust ning tekitab ka vastava meeleolu.
Kevadine
Määrdunud lumi, metsasina,
lepakoore maik ...
Ei saa aru, mille ootel
kõik on nõnda vait.
Määrdunud lumi, metsasina,
lepakoore maik...
Hallis taevas äkki särab
kullakarva laik!
* * *
Porikarva rõsked rajad ,
jahedaks jäänud muld .
Ladvast lakkamata sajab
tuultelõhnast tuld .
/.../
V. Luige loodusluules on väga palju isikustamist:

• ...laulavad lumised luhad ...(„ Pungad “);
  
• ...ülased vaatavad võsast... („Kutsikas“);
  
• Meri muiates kehitab õlgu ja noogutab kivide reale. („Rannalaulud“)
  
• ...pisike lill tõsised silmad tõstab.
  
• ...jõgi laulab helkjat laulu... („ Kurgjal “) jpt.
  

Loodusluuletuste kõrval oli selles luulekogus veel vähemalt üks luuletus, „Teeidüll“ ühiskondliku vihjega. Kirjandusteadlane Maie Kalda arvates oli see kasseti („Noored autorid 1964“) kõige halvamaitselisem tekst.
Tuul rusikaga vastu lõuga taob –
ta on hull – ammugi ma seda tean.
Klaaskülm on vaikus , päike süngelt kaob,
hulk vettind räbalaid on taevas reas.
Teed märga, porist lirtsuvat ma käin,
ees verrekastetuna punab haab .
Teed märga, porist lirtsuvat ma käin,
veel niipea lõpule ta, raisk, ei saa.
Veel leidub luulekogus selliseid luuletusi, mis sinna justkui ei sobiks kuna nendes ei ole loodusest juttugi. Need luuletused on „Pööripäevakukk“ ja „ „Ood algebrale“.
Luuletuse „Võta mind lehtede varju!“(1962) järgi lõi helilooja Olav Ehala hiljem ühe tuntuma eesti estraadilaulu.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.
/.../
„Rängast rõõmust“ (1982)
See luulekogu erineb täielikult autori debüütkogust. Luuletused on raskestimõistetavad ning meeleolu on sünge ja tõsine. Väga selgelt on tunda luuletaja arengut ning tema pilgu avardumist sotsiaalsete probleemide nägemiseks. Luulekogu räägibki isamaast ja selle muredest . Luuletused on täis vastupanu ja kriitikat.
Jaan Kaplinski on öelnud: „Viivi taevast-vaatav-pilk ei näe enam pilvi, lilleaedu, raugeid poeetilisi nägemusi, vaid maailma tema muredes, valudes ja ajaloos. Selles maailmas on koht ka Eestil, kodupaigal, Tallinna mererannal ja Tartu bussijaamal. Selles ajaloos on koht ka elulool, inimese saatusel, soovil elada, armastada , luuletada, olla.“
Luuletused räägivad lähemalt kommunistlikust terrorist, küüditamistest, ühiskonna venestamisest, dissidentide jälitamisest, kultuuri kaotusevalust: „Suur moejuht”, „Sa igavene, hele märtsipäev”, „Istume laua juures”, „Majaraamat”, „ Viina voolab karahvini suust”, „Täie jõuga ma rusikas hoidma pean käe”.
TÄIE JÕUGA MA RUSIKAS HOIDMA PEAN KÄE,
peos on kodumaa muld.
Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe.
Kas peaksin tegema tuld?
Trepp keerleb ja keerleb aastakünete seas.
Ta on tohutu pikk.
Igal korrusel seisavad mitmes reas
koduuksed ja igavik.
Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees,
tuules tahm on ja ving .
Küll kõigega harjuks, kui ei rabeleks sees
ühtelugu see hing.
Jaan Kaplinski märgib: „ „Rängast rõõmust” lõpetab midagi. Ei tahaks öelda, et luule. Juri Lotmani mõtet edasi arendades võiks öelda, et proosa on kõige keerulisem luule vorm. [---] Luuletaja käed on siin nii kõvasti rusikas ja hambad ristis, et rohkem enam ei saa. Peab haaret lõdvendama…. [---] Nii on Viivi muutumine proosakirjanikuks omamoodi seaduspärane. Kui ”Rängast rõõmust” on stagnaaja ja ka sellele eelnenu poeetiline kokkuvõte, on ”Seitsmes rahukevad” selle proosaline kokkuvõte.“
Kasutatud allikad
http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=BADD72C3-0792-4718-B402-279707E58D0A
http://et.wikipedia.org/wiki/Viivi_Luik
http://www.viiviluik.ee/?act=elulugu
LUIK, Viivi. Pilvede püha. Tallinn, Eesti Raamat, 1965
LUIK, Viivi. Rängast rõõmust. Tallinn, Eesti Raamat, 1982
KRUUS, Oskar, PUHVEL, Heino. Eesti kirjanike leksikon . Tallinn, Eesti Raamat, 2000