Viivi Luik (0)

Viivi Luik
...Olen kindel, et ühel päeval ärkavad
kõik surnud üles ja nende esimene
küsimus on: kas saab lugeda üht uut
raamatu väljasurevas keeles...
I.B.Singer
Elulugu I
VIIVI LUIK on sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal, Eestis.
·19541965 õppis Risti Algkoolis, Kalmetu 8kl koolis ja Tallinna
Kaugõppekeskkoolis.
·19621965 Esimene trükis ilmunud luuletus, esimene raamat.
·1965 Töötas Tallinnas arhvaarina ja raamatukoguhoidjana.
·1967 Kutseline kirjanik Tallinnas.
·19931997 Elas Helsingis,
1996 Berliinis,
19982003 Roomas.
·1974. a abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga.
Elulugu II
·1965 Esimene luuletuskogu.
·1985. a ilmus romaan "Seitsmes rahukevad", mis on ilmunud paljudes
keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Sveitsis,
Austrias ja Saksamaal.
·1991 Tema teine romaan "Ajaloo ilu" . See on samuti tõlgitud
mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud.
Elulugu III
·1975 J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia.
·1976 Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia .
·1982 Ajakirja "Looming" aastapreemia.
·1987 Eesti NSV riikliku preemia.
·1988 Sai Juhan Liivi luuleauhinna .
·1995 Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi orden).
·2000 Shveitsi Kirjanike Liidu stipendium.
Teosed
Elujoon
Viivi Luige uude valikkogusse on koondatud eesti ühe säravaima
poetessi loomingu tippsaavutused tema enda valikul aastatest 1962­
1997. Lugejal on võimalus kaasa elada luuletaja kujunemisele õrnast
looduslüürikust urbanistlikesse motiividesse kätketud sotsiaalselt ja
psühholoogiliselt vahedate värsside meistriks. Luulekogule on omalt
poolt tänapäevase tõlgenduse andnud kunstnik Mall Nukke.
Kogutud luuletused 1962-1997
Autori enda koostatud koondkogu sisaldab luulet aastatest 19621997,
lisaväärtust annavad kindlasti kogudes ilmumata luuletused ning Arne
Merilai põhjalik järelsõna.
Ajaloo ilu
"Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas,
seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest
riikidest ei tea keegi, kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on
arusaamatu ning saladuslik. Viiskümmend aastat on siin vaid üks
silmapilk, unenägu ja aur, mis katab varemeid ja tühje
vundamente. Siin võib kiirgav kevadtuul isegi surnuluudele elu
sisse lõõtsuda ja nad hauapõhjast välja tuua. Päise päeva ajal on
siin kuuldud vanakuradit raadios kõnet pidamas. Siinseid sireleid
nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna või minevikus, või on
nad ainult igatsusepilt, mis paistab isegi teisele poole piiri
ära.Öösiti siin valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse, kas ei
ole kuulda vanakuradi saabumist. Sirel õitseb omasoodu, vana
ärahävitatud valitsuse asemele ilmub uus ning peab jälle
istungit."Emotsionaalne taaskohtumine hea eesti kirjandusega.
Luuletused
·Valgus
·Ilmavalgus
·Ood algebrale
·Suur lärm
·Kuu
·Maal on
Valgus
Suur tuul ajab talvist prahti
ja traadid tinisevad.
Nüüd päikene pääses lahti,
päevad on sinisemad.
See tuul on veel külm ja rõske,
käed muudab ta karedaks,
kuid valgus silitab põske
ja südant teeb paremaks
Ilmavalgus
Järsku on kõik nagu kunagi,
tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.
Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.
Paneelid kostavad läbi,
alt päevauudiseid kuuled.
Valusalt kõrvadest läbi
lõikavad maailmatuuled.
Kuid seinale langeb üks särav triip,
külm pühalik valgusekiir.
Kui kunagi üldse, siis praegu siit
käib elu ja luule piir.
Ood algebrale
Punase tindita,
Kahtedest vaba
Pole mul ühtki
Algebra vihiku.
Nüüd ma ta pagana,
Portfellist tirin,
Ohkan kui eesel
Ja sülitan pihku.
Ootab mind igavana
Isegi vihmast märg.
See mis mu kätes
Ei edasi nihku.
Oleksin Dante, siis laseksin põrgus
Patuseid istuda
Algebra Taga
Suur lärm Kuu Maal on
Laps laulab, Kuu ei näe ega Maal on
Trambib, kuule. Suitsuahjud,
Karjub Kuu Pääl on mäed Saunad,
Ja vaidleb, Seletab. ja Mered. Vasikadja koerad.
nii Kisendama Harjub Siiski noorele kuule Peenrast paksud
Ka makk ja telekas. Vanasti öeldi TERE. Hernekaunad
Taskutesse Poevad.
On toas nii palju lärmi, Öösel maja
Et põrub aknaklaas. Kohal vilgub
On läbi isa närvid Väga suuri tähti.
Ja ema voodis maas. Ja sul tunne tekib
pilguks,
Kes lärmi lööb ja röögib, Et sind läbi Nähti.
See kunagi ei kuule,
Et südamel on löögid
Ja elamisel luule.
Pigistasin silmad kinni...
Tänan!