Viivi Luik (1)

Viivi Luik
...Olen kindel, et ühel päeval ärkavad
kõik surnud üles ja nende esimene
küsimus on: kas saab lugeda üht uut
raamatu väljasurevas keeles...
I.B.Singer
Koostajad:
Andres Ingerman
Anastaaia Goruskina
Nina Fadeeva
Natalia Kalinina
SISU:
1. Elulugu
2. Teosed
3. Luuletused
Elulugu
I
II
III
IV
Elulugu I
· VIIVI LUIK on sündinud 6. novembril 1946
Viljandimaal, Eestis. 19541965 õppis Risti
Algkoolis, Kalmetu 8kl koolis ja Tallinna
Kaugõppekeskkoolis. Esimene trükis
ilmunud luuletus 1962. a. Esimene raamat
1965. a. Alates 1965. a. töötas Tallinnas
arhvaarina ja raamatukoguhoidjana. Alates
1967. a kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike
Liidu liige alates 1970. a. Elanud 19931997
Helsingis, 1996 Berliinis, 19982003
Roomas. 1974. a abiellus eesti kirjaniku ja
diplomaadi Jaak Jõerüüdiga.
Elulugu II
· Esimene luuletuskogu ilmus
1965. a. Sestsaadik ilmunud
kümme luulekogu, kolm
romaani, samuti esseesid ja
lasteraamatuid. 1985. a ilmus
romaan "Seitsmes
rahukevad", mis on ilmunud
paljudes keeltes ja saanud
eriti hea vastuvõtu Soomes,
Rootsis, Norras, Sveitsis,
Austrias ja Saksamaal. Tema
teine romaan "Ajaloo ilu"
ilmus 1991. a. See on samuti
tõlgitud mitmetesse keeltesse
ning hästi vastu võetud.
Elulugu III
· Autasud ja stipendiumid: (ENSVs
saanud 1975, 1976, 1982, 1985
J. Smuuli nimelise kirjanduse
aastapreemia,
Ed. Vilde nim. kolhoosi
kirjanduspreemia, ajakirja
"Looming" aastapreemia, Eesti
NSV riikliku preemia 1987, Juhan
Liivi luuleauhinna 1988).
Elulugu IV
· Eesti Vabariigi Kultuuripreemia
kirjanduse alal 1992 Soome Vabariigi
aumärk (Suomen Leijonan
komentajamerkki) 1995 Eesti Vabariigi
aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi
orden) 2000 Shveitsi Kirjanike Liidu
(Gruppe Olten) stipendium 1989. a.
Shveits Bielefeldi Linna stipendium
1993, Saksamaa DAADStipendium
(Das Stipendium des Deutschen
Akademischen Austauschdienstes)
Berlin 1996 SpenderTrustStipendium
2000, Inglismaa Albert Koechlin
StiftungStipendium 2003, Shveits.
TEOSED
ELUJOON
· Viivi Luige uude valikkogusse on
koondatud eesti ühe säravaima
poetessi loomingu tippsaavutused
tema enda valikul aastatest 1962­
1997. Lugejal on võimalus kaasa elada
luuletaja kujunemisele õrnast
looduslüürikust urbanistlikesse
motiividesse kätketud sotsiaalselt ja
psühholoogiliselt vahedate värsside
meistriks. Luulekogule on omalt poolt
tänapäevase tõlgenduse andnud
kunstnik Mall Nukke.
KOGUTUD LUULETUSED
19621997
· Autori enda koostatud
koondkogu sisaldab luulet
aastatest 19621997,
lisaväärtust annavad
kindlasti kogudes
ilmumata luuletused ning
Arne Merilai põhjalik
järelsõna.
Ajaloo ilu
· "Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt
lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat
viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi,
kas neid ongi üldse olemas. Elu nendes on
arusaamatu ning saladuslik. Viiskümmend aastat on
siin vaid üks silmapilk, unenägu ja aur, mis katab
varemeid ja tühje vundamente. Siin võib kiirgav
kevadtuul isegi surnuluudele elu sisse lõõtsuda ja
nad hauapõhjast välja tuua. Päise päeva ajal on siin
kuuldud vanakuradit raadios kõnet pidamas. Siinseid
sireleid nähes ei tea kunagi, kas nad õitsevad täna
või minevikus, või on nad ainult igatsusepilt, mis
paistab isegi teisele poole piiri ära.Öösiti siin
valvatakse. Teritatakse kõrvu, kuulatatakse, kas ei
ole kuulda vanakuradi saabumist. Sirel õitseb
omasoodu, vana ärahävitatud valitsuse asemele
ilmub uus ning peab jälle istungit."Emotsionaalne
taaskohtumine hea eesti kirjandusega.
SEITSMES RAHUKEVAD
Pilved rändasid omasoodu,
kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele
tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja
uued inimesed, pääsukesed saabusid ja
lahkusid, vaim ja mõtteviis muutus. Emal ei
ole enam meeles rasket puudeveokelku
ega hirmu, mida ta tundis metsade ees.
Oma südames häbeneb ta kunagist elu,
kuid tal ei ole seda millegi muuga
asendada. Vanad fotod säilitavad
kannatlikult tema noort nägu otsekui
asitõendit olemas olnud päevist. Praegu ei
tunneks ma teda ära, kui ma ei teaks, et
see on minu ema. Uksekellad, liftid,
elektrimootoritega veepumbad, telefonid ja
tolmuimejad ei tekita temas vähimatki
võõristust.
· Nahkribadega vildid ei saa enam tema
prantsuse saabaste vastu. Ta on palju
unustanud. Niisamuti ei tunneks ema mind,
kui ta ei teaks, et see olen mina. Olen
muutunud asitõendiks tänasest päevast,
mis undab tänavatel ja taeva all. Selle
märgid on õhus ja veres. See vahetab
elektronkella ekraanil vaikselt numbreid
ning teatab kiretult aja kulgemisest, selle
aja, mis sisaldab luulet ja võimalusi päästa
kõik, mis päästa annab.
Luuletused
· VALGUS
· Ilmavalgus
· OOD ALGEBRALE
VALGUS
Suur tuul ajab talvist prahti
ja traadid tinisevad.
Nüüd päikene pääses lahti,
päevad on sinisemad.
See tuul on veel külm ja rõske,
käed muudab ta karedaks,
kuid valgus silitab p õske
ja südant teeb paremaks
Ilmavalgus
· Järsku on kõik nagu kunagi,
tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.
· Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.
· Paneelid kostavad läbi,
alt päevauudiseid kuuled.
Valusalt kõrvadest läbi
lõikavad maailmatuuled.
· Kuid seinale langeb üks särav triip,
külm pühalik valgusekiir.
Kui kunagi üldse, siis praegu siit
käib elu ja luule piir.
OOD ALGEBRALE
PUNASE TINDITA,
KAHTEDEST VABA
POLE MUL ÜHTKI
ALGEBRA VIHKU.
NÜÜD MA TA PAGANA,
PORTFELLIST TIRIN,
OHKAN KUI EESEL
JA SÜLITAN PIHKU.
OOTAB MIND IGAVANA
ISEGI VIHMAST MÄRG.
SEE MIS MU KÄTES
EI EDASI NIHKU.
OLEKSIN DANTE, SIIS
LASEKSIN PÕRGUS
PATUSEID ISTUDA
ALGEBRA TAGA
VIIVI LUIGE LUULETUSED, Täheke
nr. 5, 1985
SUUR LÄRM
LAPS LAULAB, TRAMBIB, KARJUB
JA VAIDLEB, SELETAB.
NII KISENDAMA HARJUB
KA MAKK JA TELEKAS.
ON TOAS NII PALJU LÄRMI,
ET PÕRUB AKNAKLAAS.
ON LÄBI ISA NÄRVID
JA EMA VOODIS MAAS.
KES LÄRMI LÖÖB JA RÖÖGIB,
SEE KUNAGI El KUULE,
ET SÜDAMEL ON LÖÖGID
JA ELAMISEL LUULE.
ELUSLOODUS
LÄKS OSKAR MAALE KEVADEL,
SÄÄL HÜPPAS, HULLAS, HÕIKAS
JA ÕUES PEENRALILLEDEL
KÕIK NUPUD MAHA LÕIKAS.
KÜLL EMA NOOMIS OSKARIT
JA VANAEMA PALUS,
KUID POISSI NAERMA AJAS JUTT,
ET LILLEDEL ON VALUS.
TA OMA AUTOD KÄIVITAS
JA SÕITIS MÖÖDA ÕUE.
KUID PÄIKE ÄRA KAHVATAS
JA LUMI SADAS PÕUE.
ILM KÜLMEMAKS LÄKS KOGU AEG
JA OSKAR KOJU TAHTIS.
KÜLL ELUSLOODUS RÕÕMUSTAS
ET OSKARIST SAI LAHTI.
OMA ASJU OSKAR
TEISTELE El ANNA.
TEISTELE TA OSKAB
ÖELDA AINULT: "ANNA!"
SÜNNIPÄEV
OSKAR TEADA TAHAB
IGA ASJA HINDA.
KINGITUSED RAHAKS
KOHE ÜMBER HINDAB.
ODAVAID TA LAITMA
KUKUB PÄH! JA PUH!
TÄDID JÄÄVAD VAIT JA
ONUD TEEVAD: "MH!".
KÜLMAKS JÄRSKU LÄHEB
OSKAR ÜLE KERE.
APPI, ROHUTÄHED!
PROOVID PISSI, VERE!
VASEKS OSKAR MUUTUB,
TAST SAAB HUNNIK RAHA.
JA KES TEDA PUUTUB,
KÄSI PESTA TAHAB.
MAAL ON
MAAL ON SUITSUAHJUD, SAUNAD,
VASIKAD JA KOERAD.
PEENRAST PAKSUD
HERNEKAUNAD
TASKUTESSE POEVAD.
ÖÖSEL MAJA KOHAL VILGUB
VÄGA SUURI TÄHTI.
JA SUL TUNNE TEKIB PILGUKS,
ET SIND LÄBI NÄHTI
ON AKNA TAGA TÄHED
ON AKNA TAGA TÄHED
JA LINNUD LENDAVAD.
KUI ÕHTUL SÄNGI LÄHED,
JÄÄD ÜKSI ENDAGA.
KÕIK ARVAVAD, ET MAGAD.
KUID MÕTTEID MÕLGUTAD.
ÖÖ ISTUB UKSE TAGA
JA JALGU KÕLGUTAB.
KUU
· KUU El NÄE EGA KUULE.
KUU PÄÄL ON MÄED JA
MERED.
SIISKI NOORELE KUULE
VANASTI ÖELDI TERE.
Pigistasin silmad kinni...