Viivi Luik (0)

VIIVI LUIK
Viivi Luik on eesti luuletaja ja proosakirjanik , kes sündis 6.novembril 1946, Viljandimaal Tänassilmas. Oma haridusteed alustas ta aastal 1954 Risti Algkoolis, edasi läks ta Kalmetu kaheksaklassilisse kooli ja lõpetas Tallinna Kaugõppekeskkoolis aastal 1965. Luige esimene töökoht oli Tallinnas arhivaari ja raamatukoguhoidjana aastatel 1965-1967. Lõpetades töö, algas tema elu kutselise kirjanikuna 1967. aastal. Kirjanike Liidu liige on ta aastast 1970.
Peale kodumaa on ta elanud ka Helsingis aastatel 1993-1997, Berliinis aastal 1996 ja aastatel 1998-2003 Roomas. Lisaks on ta nüüdseks juba 42 aastat olnud abielus diplomaat Jaak Jõerüüdiga, kelle töö tõttu ongi ta oma elus mitmetes erinevates kohtades elanud ja sealsete ühiskondade ning kultuuridega kohanenud.
Viivi Luige esimene luuletus ilmus välja trükis aastal 1962 Viljandimaa rajoonlehes Tee Kommunismile ja mõned aastad hiljem, 1965 ilmus luuletaja esimene trükitud ja avaldatud luulekogu „Pilvede püha“. Sellest ajas alates on tema sulest ilmunud kümme luulekogu ja kolm romaani, samuti mitmeid esseesid ning lasteraamatuid.
Väga hästi on vastu võetud tema romaanid „Seitsmes rahukevad “ (1985) ja „Ajaloo ilu“ (1991), mida on tõlgitud mitmetesse keeltesse, näiteks soome, rootsi, saksa ja norra keelde.
Olles olnud hea kirjanik ja luuletaja, on Viivi Luik pälvinud järgnevad tunnustused :
• ENSV J. Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (1975, 1976, 1982, 1985); 
• Eesti NSV teeneline kirjanik (1986);
• ENSV riiklik preemia romaani „Seitsmes rahukevad“ eest (1987);
• Juhan Liivi luuleauhind (1988);
• Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1992).
Viivi Luik on kirjanik, kellele ei meeldi oma eraelust intervjuudes rääkida, sest ta leiab, et isiklikke teemasid ei pea kõva häälega kuulutama. Oma lapsepõlvemaa Tänassilma kohta ütleb kirjanik ja luuletaja, et nüüdseks on see paik kadunud maailm. Luik on öelnud kodukoha kohta järgmised sõnad: „Praegune pilt näeb välja nagu näidiseksponaat okupatsioonide muuseumist. Ainult troostitud lepavõsad, taludes elavad enamasti kolhoosiajal tekkinud võõrad inimesed, nendest paljud joodikud.“ Tuntud romaan „Seitsmes rahukevad“ tuginebki tema lapsepõlvele sõjajärgsel Viljandimaal. Oma peres oli ta ainuke laps ja sealjuures ka väga hoitud. Lapsena ei huvitanud teda temaealiste tavalised huvid. Viivi Luik avastas juba noorena, et teda köidavad kõige rohkem vaid raamatud.
LOOMING:
Luulekogud:
1) „Pilvede püha“ 1965 
2) „Taevaste tuul“ 1966 
3) „Lauludemüüja“ 1968 
4) „Hääl“ 1968 
5) „Ole kus oled“ 1971 
6) „Pildi sisse minek“ 1973 
7) „Põliskevad“ 1975 
8) „Maapäälsed asjad“ 1978 
9) „Luulet 1962-1974“ 1977 
10) „Rängast rõõmust“ 1982 
11) „Maa taevas, luulet 1962-1990“ 1998 
12) „On aastasaja lõpp“ 1993 
13) „ Elujoon “ 2005 
14) „Viivi Luik. Kogutud luuletused 1962-1997“ 2011 
Proosa:
1) „Salamaja piir“ 1974 
2) „Seitsmes rahukevad“ 1985 
3) „ Seitse naist“ 1989 (essee) 
4) „Ajaloo ilu“ 1991 
5) „Inimese kapike“ 1998 (esseekogu) 
6) „Kõne koolimaja haual“ (artikli- ja esseekogu) 2006 
7) „Varjuteater“ 2011 
Lasteraamatud:
1) „Leopold“ 1974 
2) „Vaatame, mis Leopold veel räägib“ 1974 
3) „Leopold aitab linnameest“ 1976 
4) „Tubased lapsed“ 1979 
5) „Kõik lood Leopoldist“ 1984 
6) „Kolmed tähed“ 1987 
7) „Meie aabits ja lugemik “ 1992 
8) „Aabitsajutud“ 2006