Veterinaaria (0)

Veterinaaria  
VETERINAARIA 
 
 
Koostanud  Tiit Siiboja 
 
HOBUSE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA PÕHIALUSED. 
Sissejuhatus 
•  Teema on väga mahukas  ja siinse kirjatüki eesmärgiks pole seatud anda lugejale  asjast  
täielikku  ülevaadet.   Teemasid   on  põgusalt  puudutatud,  eeldades,  et  lugeja  on 
kirjandusega töötades loonud endale teemast ülevaate, siinkohal üritaks olulisemaid asju 
rõhutada ja üle korrata. 
•  Kui   kellelgi   jääb  teema  väga  arusaamatuks,  siis  loodetavasti  tärkab  huvi  lugeda  veidi 
näiteks  mõnda  loomatervise  käsiraamatut.  On  see  siis  välja  antud  eelmise  sajndi  lõpus 
või  keskpaigas  -  suurt  vahet  pole,  sest  viimaste  aastasadade  jooksul  pole  selles  vallas 
suuri muutusi toimunud. 
Hobuse kehapiirkonnad. 
Looma phul räägitakse kehaosadest -- pea,  kael ,kere, saba jäsemed. Kehal eristatakse 
erinevaid piirkondi. 
 
 
 
 
 
 
Eesti  Ratsaspordi  Liit      1 
 
Veterinaaria 
Hobuse luustik ehk  skelett . 
•  Skelett  koosneb  erinevatest  luudest  (paarsada  üksikut   luud ),  mis  annavad  pehmetele 
kudedele  kinnituspunkte  ja  pakub  kaitset  olulistele  organsüsteemidele  (süda,  kopsud 
jne). 
•  Luud  on  väljaspoolt  kaetud  sidekoelise  kestaga,  mida  nimetatakse  periostiks  ehk 
luuümbriseks.  Periosti  abil  kasvavad  luud  paksuses.  Kasvavatel  lomadel  on  luuotsad 
luukehast  eraldatud  epifüüsikõhrega,  mis  võimaldab  luude  kasvamist  pikkuses.  Sellised 
kasvutsoonid luustuvad  hobusel  enamasti 5 aastaseks  saades . 
•  Luude õõnsustes sisaldub luuüdi -- punane osaleb verelibleda taastootmisel, kollasel on 
oluline  roll  organismi  immuunsüsteemis.  Mõned   koljuluud   on  seestpoolt  kaetud 
limaskestaga ja täidetud õhuga -- ninakõrvalsiinused. 
 
 
 
 
Lihased, kõõlused, sidemed,liigesed. 
•  Luud võivad omavahel ühenduda mitmeti --sidekoe vahendusel, kõhre abil, sünoviaalne 
ühendus  ehk   liiges .  Liiges  on  kõige  levinum  luude  ühendusviis.  Sel  puhul  jääb  luuotste 
vahele liigeseõõs, mis on täidetud liigesevedelikuga. Liiges on ümbritsetud liigesekihnuga 
ja  sidekoeliste  sidemetega, mis  fikseerivad  liigese.  Liigest  moodustavate luude  otsad  on 
kaetud liigesekõhrega, mis vähendab kulumist ja amortiseerib luudele toimivaid põrutusi. 
Eesti Ratsaspordi Liit      2 
 
Veterinaaria 
Liigesekõhrede  sobilikust  kujust  sõltuvalt  võimaldab  liiges  liigutusi  edasi-tagasi 
( plokkliiges )või siis mitmes suunas ( keraliiges , näiteks  puus ). 
•  Lihased on vöötlihaskoest moodustunud  elundid , mille ülesandeks on looma liigutamine 
ja  edasi  toimetamine.  Lihased  kinnituvad  enamasti  kahele  skeletis  ühendatud  luule, 
võimaldades luude liigutamist. Lihaste  kontraktsioonid  alluvad looma tahtele. 
•  Silelihastest  moodustunud  lihaskestad  võimaldavad  kehavedelike  edasitoimetamist 
organismis  ja need  ei  allu  looma tahtele.  Eristatakse  ka  südamelihast,  mis  esineb  ainult 
südames ja mis samuti tahtele ei allu. 
•  Kontraktsioonile järgneb lõtvumine, aga elusloomas on lihastel alati olemas teatud pinge, 
ehk  toonus . Nii annavad lihased näiteks kehale ka vajaliku jäikuse, et loom saaks kasvõi 
seista. 
•  Hobuse  jäsemed  on  kuivad,  lihased  asetsevad  põhiliselt  keha  piirkonnas.  Jäsemete 
liigutamiseks kantakse lihaste jõud jäsemetele üle läbi pikkade sidekoeliste väätide, mida 
nimetatakse  kõõlusteks.  Eristatakse  sirutajaid  ja  painutajaid.  Et  tagada  vajalik  suund 
kõõluste  jõuvektoritele,  kulgevad  kõõlused  sageli  üle  seesamluude.Mehhaanika 
seisukohalt on hobuse  liikumisaparaat  üks suhteliselt keeruline  kompleks , mis tehniliste 
lahenduste  poolest  sarnaneb  suuresti 
nukuteatri nukule. 
Kabi 
•  Kabi  on    naha   moodustis ,  mille 
ülesandeks  on  kaitsta  mehhaaniliselt 
varba  otsa.  Tänu  kapjadele  on  hobune 
võimeline 
kiiresti 
jooksma 
kõval 
pinnasel . 
•  Kapja 
ümbritseb 
väljaspoolt 
sarvkabi.Sarvkabja  sees  asub  sama 
kujuga  nahkkabi.  Nahkapja  ühendab 
sarvakabjaga  lamellkiht.  Sarvsein  kasvab 
 
ainult  piirdest  alla,  lamellkiht  aga 
"vibreerib"  sarvseina   kasvamise   kiirusel 
üles  tagasi  --  nii  võib  öelda,  et  hobune 
"ripub 
sarvseina 
küljes". 
Kabjanaha 
põletiku  korral  tekib  lamellkihti  vedelik, 
mistõttu  hobune  "vajub  sarvseina  pidi 
allapoole"  --  hobune  hakkab  toetuma 
sarvtallale,  kabi  muutub  tundlikuks  ja 
deformeerub . 
•  Kabjamehhanism.  Iga  kord,  kui  hobune 
kabjale   toetub ,  laieneb  kabi  päkast,  jäset 
üles  tõstes  aheneb  kabi  taas...  Nahkkabi 
on  väga  hea  verevarustusega  --  mida 
rohkem  hobune  liigub,  seda  rohkem 
pumbatakse  kabjast  verd  läbi  ja  seda 
Eesti Ratsaspordi Liit      3 
 
Veterinaaria 
rohkem  ka  kabi  kasvab.  Mida  vähem  hobune  liigub,  seda  vähem  ka  kabi  kasvab.  Nii  ei 
kasva loodushobuse kabjad kunagi liiga pikaks, ega kulu ka liiga läbi. Koduhobuse valikul 
on  inimene  teinud  omad  korrektiivid  ja  võtnud  sellega  endale  ka  kohustuse  hoolitseda 
muuhulgas hobuse kapjade eest. 
•  Ülioluline  on,  et  rautuse  käigus  ei  löödaks  kabjamehanismi  kinni.  Seepärast  pole 
korrapärase  kabja  rautusel lubatud naelu lüüa kabja kõige suuremast laiusest tahapoole. 
Raud olgu sobilik, st piisavalt suur, et kandeserv sellele korralikult ära mahuks ja liiguks 
rauaharu peal. Alt ära võetud rauale tekkinud kulumisvaod peavad mahtuma rauaharule, 
mitte kulgema sellest väljapoole või sissepoole. 
ORGANID  JA ORGANSÜSTEEMID. 
Seedeelundkond 
•  Koosneb seedekanalist ja sellega seonduvatest lisaorganitest. 
•  Seedekanal - suuõõs,  neel , söögitoru,  magu , peensool, jämesool. Lisaorganitesks on keel, 
hambad ja süljenäärmed pea piirkonnas ja maks ning kõhunääre peensoole piirkonnas. 
•  Hobuse magu on väike, mahutades kuni 2,5kg  kuivainet , mistõttu tuleb hobust sööta tihti 
ja väikeste kogustega. Normaalse seedetegevuse toimumiseks on vajalik, et seedekulglas 
ei oleks liigset õhku, mistõttu on hobusel söögitoru sisenemiskohas makku  sulgur , mis ei 
võimalda  õhul  pääseda  makku,  nii  ei  saa  hobune  ka  röhitseda.  Künahaukajad  neelavad 
pidevlt õhku vägisi alla, mistõttu täheldatakse neil väga sageli seedehäireid. 
•  Tselluloosi  seedimiseks  on  vajalik   bakteriaalne   seede.  See  toimub  hobusel 
jämekäärsooles.  Ülioluline  on  selle  protsessi  juures,  et  seeditav  mass  oleks  piisavalt 
vedel, mistõttu on väga oluline hobust regulaarselt joota -- janu vähendab kiiresti hobuse 
võimalusi omastada energiat söödast. 
Hingamiselundid . 
•  Moodustuvad  ninaõõnest,  neelust,  kõrist,  hingetorust  e.  trahheast,  kopsudest. 
Hingamisteede ülesandeks on juhtida kopsudesse õhku,  soojendada  ja  puhastada  seda. 
•  Gaasivahetus toimub ainult kopsudes. Kopsudest kantakse hapnik vere kaudu rakkudesse 
ja sealt jälle süsinikdioksiid kopsudesse tagasi.  
•  Kõris moodustatakse ka hääl. 
Kuseelundid. 
•  Paarilised neerud,  kusejuhad , põis, kusiti. Moodustatava uriini koostis varieeruv, sõltudes 
organismi  toimuvatest  protsessidest.  Ööpäevane  moodustuv  uriini  kogus  hobusel  2-11 
liitrit. 
•  Pideva töötamisega tagatakse vere stabiilne koostis. 
Suguelundid . 
•  Isassuguelundid  --   munandid ,  munandimanused,   seemnejuhad ,  kusiti,   peenis .  Peenist 
ümbritseb väljaspoolt kürvatupp e prepuutsium. 
•  Lisasugunäärmed -- seemnepõeke,  prostata  e eesnääre, kusitisibulanääre. 
Eesti Ratsaspordi Liit      4 
 
Veterinaaria 
•  Lisasugunäärmete ülesandeks on luua spermatosoididele sobiv keskkond. 
•   Emassuguelundid  -- paarilised munasarjad ja munajuhad,  emakas , tupp, tupeesik, häbe. 
Sisesekretsioonielundid. 
•  Endokriinnäärmetel  puuduvad  juhad  ja  nad   paiskavad   oma   sekreedi   otse  vereringesse. 
Hüpofüüs, kilpnääre, pankreas, neerupealised.  
•  Ka  sugunäärmed  ja  platsenta   toimivad   endokriinnäärmetena,  mistõttu  kastraatide 
käitumine erineb oluliselt kastreerimata loomade omast. 
Ringeelundkond. 
•  Süda.  Südamest  juhivad  verd  välja   arterid   ja  toovad  südamesse  tagasi   veenid .  Arterite 
lõpuosade  ja  veenide  algusosade  vahel  asetsevad  kapillaarid,  kus  toimub  gaasivahetus. 
Veenidesse  suubuvad  ka  umbselt  algavad  lümfikapillaarid,  mis  koguvad  kehast  lümfi  ja 
suunavad veenidesse. 
Veri , lümf, vereloomeelundid. 
•  Veres ülesandeks on transportida hapnikku ja toitaineid keha kõikidesse osadesse ja tuua 
sealt tagasi jääkprodukte  ja organismile mittevajalikke aineid. 
•  Vereloomeelunditeks on punaüdi luudes, põrn, tüümus ja lümfisõlmed. 
Närvisüsteem. 
•  Kesknärvisüsteem  moodustub  pea-  ja   seljaajust ,  närvid  moodustavad  perifeerse 
närvisüsteemi. 
•  Autonoomne närvisüsteem juhib tahtele allumatute organite tööd. 
Meeleelundid. 
•  Silm.  
•  Kõrv - kuulmis- ja  tasakaaluelund . 
•  Meelelundid  on  ka  maitsmisretseptorid,  haistmisretseptorid  ja  nahas  paiknevad 
retseptorid , mis  kutsuvad  esile temperatuuri, rõhu ja valuaistinguid. 
•  Hobune omab väga unikaalset nägemiselundit, mis võimaldab eristada suhteliselt suurelt 
vahemaalt  väga  väikesi   liikumisi .  See  võimaldab hobusel  oma   vaenlasi  piisavalt  varakult 
märgata.  Kuna  silmad  asetsevad  hobuse  pea  külgedel,  näeb  hobune  360  kraadi  ümber 
enda. Samas ei näe hobune oma nina otsa, mistõttu tuleb olla ettevaatlik tundekarvade 
äralõikamisega hobuse pügamisel. 
•  Hästi  liikuvad  väliskõrvad  ja  hea   kuulmine   võimaldab  hobusel  kuulda  vaenlaste 
lähenemist. 
Nahk ja selle moodustised. 
•  Nahk katab keha pinda väljaspoolt. Naha juurde kuuluvad  karvad , higi- ja rasunäärmed. 
Kabjad, sõrad,  sarved  ja udar on naha moodustised. 
Eesti Ratsaspordi Liit      5 
 
Veterinaaria 
Hobuse füsioloogilised näitajad. 
•  Kehatemperatuur rahulikus olekus: 
Täiskasvanud hbune  
37,5-38,0 `C 
Sälg 
 
 
37,5-38,5 `C 
Varss  
 
 
38,0-39,5 `C 
•   Hingamissagedus  rahulikus olekus 8-16 kordaminutis 
•  Pulss rahulikus olekus: 
Täiskasvanud hobune  
28-40 korda minutis 
Sälg  
 
 
40-55 korda minutis 
Varss  
 
 
100-120 korda minutis 
HOBUNE, KUI  SAAKLOOM , KARJALOOM. PÕGENEMISREAKTSIOON. 
 
•  Rohusööjana  peab  hobune  olema  võimeline  seedima  tselluloosi.  See  protsess  on 
suhteliselt  aeganõudev  ja  eeldab  söödakoguste  bakteriaalset  kääritamist.  Näiteks  veisel 
on selle tarbeks mitmeosaline magu, millesse  mahub  ca 200 liitrit sisaldist. 
•  Kuna  hobuse  kaitsekontseptsiooniks  saakloomana  on  võimalikult  varakult  vaenlast 
märgata ja põgeneda, ei saa ta endale väga rasket ja mahukat seedeelundkonda lubada.  
Seda  üritab  hobune  kompenseerida  oma  elurütmiga,  süües  pidevalt  väikesi 
söödakoguseid. 
•  Looduslikus  rütmis  kulutab  hobune  keskmiselt  21  tundi  ööpäevast  söömisele.  Tuleb 
muidugi  arvestada  sellega,  et  looduslik   rohumaa   ei  paku  jõusööta  ja  muid 
kontsentreeritud söötasid, mida inimene hobuse toidulauale tassib. 
•  Hea  hammastikuga  peenestatakse  söödamass  koheselt.  Seedimiseks  kulub  palju  vett, 
mistõttu ei tohi joogikohast väga kaugele  joosta . 
•  Kui  vajadusest  veidi  vähemmahukat  seedeelundkonda  võiks  pidada  hobuse 
kaitsekontseptsiooni nõrgaks kohaks, siis ülejäänud tegusrid on hobusel täpselt paigas: 
  hästiarenenud  meeleelundid  võimaldavad  vaenlast  varakult  märgata  ja  pidevalt 
jälgida. 
  kerge  luustik,  hästiarenenud  lihastik,   unikaalne   varbakaitse  kabja  näol  võimaldavad 
kiiresti edasi  liikuda  kõval pinnasel. 
  hobune on võimeline jagama lööke ette- ja tahapoole, kaotamata sealjuures oluliselt 
liikumiskiirust. 
•  Inimene,  kes   hobusega   töötab,  peab  arvestama  selle  kontseptsiooniga  ja  üritama 
korraldada oma asju nii, et ta ei osutuks hobuse  silmis  vaenlaseks. 
•  Karjaloomana on hobune  harjunud  arvestama karjas valitseva hierarhiaga. Kord karjas on 
väga oluline faktor, et ellu jääda. 
•  Inimene  sageli  mõjutab  tõsiselt  hobuse  karjakäitumist,  eraldades  teda  boksi,   valides  
koplikaaslasi,  moodustades  karjakooslusi  arvestades  oma  vajadusi  ja  eelistusi.  Siiski 
peaks inimene võimalikult arvestama hobuse karjakäitumisega, see on oluline nii hobuse 
kui inimese enda ohutuse seisukohalt. 
Eesti Ratsaspordi Liit      6 
 
Veterinaaria 
PROBLEEMNE KÄITUMINE.VOOMAD. 
•  Sageli võib probleemne käitumine olla omaniku poolt kujundatud. Loomaarstina puutun 
pahatihti  kokku   loomadega ,  kellel  puudub  arusaam  töötamisest  ja  premeerimisest  -- 
kuna omanik kogu aeg annab midagi maitsvat, siis hobusel on arusaam, et selles kogu elu 
seisnebki.  Kui  on  vaja  10  minutit  paigal  püsida,  ilma  et  põsed  oleks  porgandeid  täis 
topitud, siis hobune muutub käsitlematuks ja isegi kurjaks.... 
•  Sageli ei soovi  hobused  siseneda treilerisse või siis üritavad seal seinale toetudes galoppi 
joosta,  kuna  omanik  on  arvanud,  et  treilerit  vedades  võib   sooritada   sama 
peadpööritavaid  manöövreid  suurel  kiirusel,  nagu  tavaliikluses  ja  hobune  on  saanud 
"kummitoa" kogemuse. 
•  Sageli  käituvad  probleemselt   hobused ,  kes  on  liiga  hilja  võõrutatud  märast  (2-3 
aastaselt),  kuna  neil  puudub  vajalik  karjakäitumise  kogemus  --  nad  on  pidevalt  viibinud 
mära  kaitse  all.  Tuletaksin  veelkord  meelde,  et  hobune  on  karjaloom.  Karjas  valitseb 
kindel  hierarhia , seal on juht, keda usaldatakse ja austatakse. Ei maksa tekitada olukorda, 
kus hobusel tekib arusaam, et tema on juht ja ratsanik on  kari . Või kui see on tekitatud, 
siis ei maksa imestada, miks hobune ei allu treeningule. 
Kurjus .  
•  Sageli seotud kohaga - üritab rünnata, kui minna ära tooma koplist või viia välja boksist. 
Võib olla ka seotud isiku või situatsiooniga -- ei armasta  seppa  või loomaarsti. Kui on välja 
kujunenud, siis lootused paranemisele kasinad.  
•  Kindlasti tuleks arvestada tõuaretuses. 
Künahaukamine. 
•  Hobune  kangutab  hammastega  küna  või  boksilauda  ja  neelab  selle  käigus  õhku.  Osa 
hobuseid õpib õhku neelama ka ilma künaserva kangutamata.  
•  Liigne õhk tekitab  soolestikus  sageli koolikuid. Lõikehambad saavad kahjustatud. 
•  Sageli hakkavad teised hobused  tallis  matkima. 
Karutammumine. 
•  Hobune  kõigutab  ennast  esinesteljalgadel  ühelt  poolt  teisele  poole,  tekitades 
rahulolutunde  läbi  tasakaalukeskuse....    Deformeeruvad  kabjad,  sageli  hobune  kõhnub, 
kuna "unustab söömata 
HOBUSTE KÄSITLEMINE 
Transpordil 
•  Mõistlik  on  hobuste  laadimine  ja  transport  korraldada  nii,  et  võimalikult  vältida 
traumasid.  Kui  on  teada,  et  hobune  iga  kord  ei  sisene  meelsasti  treilerisse  või   autosse , 
siis  tuleks  kasutada  lisapiirdeid  (aiavärvad  vms),  et  vältida  hobuse  möödajooksmist 
laadimistrapist. 
•  Hobuste vedamisel tuleb harrastada sõidustiili, mis võimaldaks loomadel probleemideta 
püsti seista ja ei tekitaks neis tunnet, et nad on sattunud kummituppa. 
Eesti Ratsaspordi Liit      7 
 
Veterinaaria 
•  Hobuse  laadimisel  peab  olema  selge,  mis  toimub.  Pahatihti  on  hobuste 
laadimisprobleemid inimeste endi kujundatud. Hobust pole vaja kohe karistada, kui ta ei 
lähe treilerisse, teisalt ei saa  tundide  viisi trapil seisvale  hobusele  porgandeid sööta, ilma 
et talle oleks märku antud, et ta peaks edasi liikuma. 
Transpordivahendid  
•  Transpordivahendid  peavad  olema  tehniliselt  korras  ja  loomale   ohutud .  Regulaarselt 
tuleb kontrollida, et treileri põrand oleks kindel, kinnitusdetailid defektideta. 
•   Soovitav   on  kasutada  jälgimisvahendeid,  et  märgata  õigeaegselt  transpordil  tekkinud 
probleeme. 
•  Korduvate  transportide  korral  on  soovitav  järgida  alati  toimivaid  reegleid  --  laadida 
hobused  ühes  järjekorras,  samadele  kohtadele,  kus  tavaliselt,  samade   naabrite   kõrvale 
jne. 
Veoeeskirjad 
•  Veoeeskirjade  alusel  peab   vedaja   taotlema  endale  vedaja  tunnusnumbri,  litsenseerima 
oma   veovahendi .  Kui  vedada  sporthobuseid  mittemajanduslikul  eesmärgil,  siis  pole 
vedaja  tunnusnumbrit  ja  veovahendi  litsenti  Eestis,Lätis,  leedus,  Soomes  vaja.  Muudes 
riikides võidakse seda nõuda, mistõttu soovitatakse praegu inimestel,kes  hobustega  palju 
reisivad, endale need veoõigused taotleda. seda enam, et hetkel on need  kursused  veel 
tasuta jne. 
Võistlustel 
•  Võistlustel  olles  tuleb  arvestada  sellega,  et  hobuse  jaoks  on  see  tavapärasest 
stressirohkem situatsioon. 
•  Arvestades  suurema  võimalusega nakatuda nakkushaigustesse,  on  mõistlik  mitte  otsida 
liiga  tihedat  kontakti  võõraste  hobustega.  Kaasa  tuleks  võtta  oma   hooldusvahendid , 
joogipanged, et ei peaks kasutama võõraste hobuste omi. 
•  Tuleb  arvestada  sellega,  et  võistlussituatsioon  võib  olla  hobuse  jaoks  karjakäitumise 
seisukohalt  täiesti  uus  olukord  ja  ta  võib  käituda  mõnevõrra  erinevalt  kodusest 
käitumisest. Seepärast tuleb eriti hoolikalt rakendada ohutusabinõusid. 
•  Professionaalsed  hobuseinimesed  näevad  olukorda  tervikuna  --  ei  saa  oma 
ruunakäitumisega täkku lasta vabalt ringi kõndima, kuigi tema ise on väga turvaline, sest 
märad ei tea seda ja võivad osutuda kolleegidele tõsiselt ohtlikuks. 
Probleemsete hobuste käsitlemine 
•  Problemsete  hobuste  käsitlemisel  tuleb  eriti  hoolikalt  järgida  ohutusreegleid. 
Ümbritsevaid  inimesi  tuleb  varakult  informeerida,  et  hobune  käitub  probleemselt  ja 
sellisesse  informatsiooni  tuleb  ka   suhtuda   täie  tõsidusega  --  ei  maksa  soojenduse  ajal 
järjekondlalt  üritada  eesliikuvale  hobusele  tagant  sisse  sõita,  kui   viimasele   on  sabasse 
sõlmitud punane  lint . 
Eesti Ratsaspordi Liit      8 
 
Veterinaaria 
HOBUSTE ESMAABI 
Haavad 
•  Eristatakse lõikehaavu, rebimishaavu, muljumishaavu jne. esmaabi seisukohalt on oluline 
hinnata,  kas  haava  on  vaja  õmmelda  või  mitte.   Haav   tuleks  puhastada  voolava  vee  või 
puhta  sidumismaterjaliga,  kui  haav  vajab  õmblemist,  siis  tuleb  kiiresti  ühendust  võtta 
loomaarstiga,  aga   haavale   ei  tohi  kanda  mingeid  desinfitseerivaid  vm  aineid.  Kui 
verejooks  on suur, tuleks paigaldada rõhkside. Edaspidise ravi määrab juba  loomaarst . 
•  Kui kahtlete selles, kas on vaja õmmelda või mitte, siis kutsuge kindlasti loomaarst, aga 
ärge  katke  haava ühegi desinfitseeriva vahendiga. 
•  Hobuse  haavad  on  esmaselt  õmmeldavad  2-3  tunni  jooskul,  sellest  hiljem  on  haava 
kindlasti  juba  vaja  uuesti  värskendada  ja  esmase   paranemise   võimalused  vähenevad 
võrdeliselt kulunud  ajaga . 
Kinnised vigastused 
•  Kinniste  vigastuste  üldise  esmaabina  võib  nimetada  jahutamist,  et  vältida  võimalikult 
turse   tekkimist  ja  lümfivoolu  kudedesse.  Üldreeglina  antakse,  et  esmesel  ööpäeval 
jahutada,  edaspidi  soojendada,  et  soodustada   turset   moodustavate  vedelike 
imendumist. Ütleksin, et jahutada tuleks kahel- kolmel esimesel ööpäeval. 
•  Kindlasti tuleks konsulteerida loomaarstiga. Selles osas kehtib reegel, et pigem kutsuda 
kolmel  korral  loomaarst  ilma  suurema  põhjuseta,  kui  ta  ühel  korral  asjata  kutsumata 
jätta. 
Nihestus  
•  Nihestuseks  nimetatakse  traumat,  mille  korral  liigest  moodustavad  luud  nihkuvad  ära 
oma  loomulikust  ühendusest  ja  jäävadki  sellisesse  asendisse.  Nihestunud  luud  tuleb 
kindlast  paigaldada. Probleem vajab asjatundlikku ravi. 
•  Õnneks juhtub  hobustel  väga harva. 
Nikastus  
•  Liigest  moodustavad  luud  nihkuvad  ära  oma  loomulikust  asendist,  lähevad  ise  paika 
tagasi, kuid liigest moodustavad sidemed ja  liigesekihn  saavad selle käigus venitatud või 
rebestatud. 
•  Esmaabi seisukohalt oluline kiiresti liigest jahutada, kindlasti pöörduda loomaarsti poole, 
kuna on vaja rakendada ka medikamentoosset ravi. 
Põrutus 
•  Põrutus  tekib  kehaosade  põrkumisega  tugevate  esemetega,  näiteks  jäsemeid  võidakse 
ära 
põrutada, 
hüpates 
vastu 
tõkkelatti 
Esmaabiks 
oluline 
piirkonna 
kiire 
jahutamine.Loomaarsti vajadus sõltub põrutuse tugevusest. 
Eesti Ratsaspordi Liit      9 
 
Veterinaaria 
Muljumine 
•   Pehmete  kudede muljumist tuleb ette, kui hobune jääb jäsetpidi  kuhugi  vahele, näiteks 
lööb  jäseme  läbi  boksitrellide.  Sisuliselt  tekib  muljumine  ka  näiteks  sadulavöö  liiga 
tugeval  pingutamisel.  Eriti  ettevaatlik  peab  olema  kummiga  sadulavööga,  kus   kumm  
tekitab vöö järelpingutuse. 
•  Muljumisele  on  iseloomulik,  et  tekkimise  hetkel  on  suhteliselt  raske  reaalselt  hinnata 
kahjustuse ulatust, kuna muljutud koed hakkavad nekrotiseeruma  hilje , sõltuvalt sellest, 
kui suure verevarustuse häire on tekitanud muljumine. 
 
SAGEDAMINI ESINEVAD HAIGUSED. ESMAABI JA PROFÜLAKTIKA. 
Longe  
•  Lonke  puhul  on  hobusel  jäsemele  toetumine  või  selle  edasiviimine   valulik   või 
mehhaaniliselt  takistatud  ja  seetõttu  võtab  ta  ühe  jäsemega  lühema  sammu,  kui 
paarisjäsemega. 
•  Lonke märkamisel on mõistlik koheselt pöörduda spetsialisti poole, kui longe on kestnud 
pikemat aega, siis on tihti äärmiselt raske jõuda tekkepõhjusteni. krooniliseks muutunud 
longet  ei  õnnestu  sageli  üldse  kõrvaldada  ja  see  võib  viia  hobuse  muutumiseks 
kasu´tuskõlbmatuks. 
Koolikud 
•  Koolikuteks 
nimetatakse 
tugeva 
valuga 
kulgevaid 
patoloogiaid. 
Eristatakse 
seedekoolikuid ja kusekoolikuid.Kusekoolikuid esineb suhteliselt harvem. Igal juhul tuleb 
pöörduda  loomaarsti  poole,  kui  hobusel  on   valud ,  küllap  juba  tema  üritab  ära  arvata, 
millega tegemist on. 
•  Koolikute rahvapäraseks nimetuseks on tiirud - valudes hobune tiirutab ümber enda. 
•  Kuidas  hobune  annab  märku,  et  tal  on  valud?  Kergema  valu  puhul  hobune  keeldub 
söögist,  ajab  üles  ülamokka,  vaatab  kõhule,  üritab  tagajäsemega  lüüa  kõhu  pihta, 
norutab.  Tugevama  valu  korral  sageli  hobused  võtavad  istuva  koera  asendi,  tiirutavad 
ümber enda, heidavad maha, üritavad püherdada, jäävad  lebama  selili. 
•  Esmaabi.  Kui  on  tegemist  kergemate  valudega,  siis  mitte  anda  hobusele  jõusööta, 
pakkuda talle juua, panna talle  selga  tekk, jalutada hobust. Kindlasti peaks informeerima 
loomaarsti,  et  viimane  saaks  vajadusel  kiiresti  kohale  tulla  ja  sekkuda.  Ei  maksa  tunda 
valehäbi, et olete oma loomaarsti asjata häirinud, ta on kindlasti tänulik. 
•  Tugevate  valude  korral  kutsuda  kiiresti  looomaarst,  üritada  looma  jalutada,  mitte  lasta 
tal maha heita ja kontrollimatult püherdada. 
•  Koolikute  profülaktikana  tuleks  kasutada  vaid  hea  kvaliteediga  sööta,  pidada  kinni 
söötmise ja pidamise reeglitest. Kahjuks vaatamata kõikide reeglite täitmisele ei õnnestu 
alati koolikuid vältida. 
 
Müoglobinuuria ehk mustkusesus. 
•  Vanasti  nimetati  "pühade  haiguseks"  --  kui  hästi  toidetud    hobused  pärast  pühi  taas 
rasket  tööd  tegema  hakkasid,  jäid  nad  kangeks,  sest  lihastesse  tekkis  liiga  palju 
Eesti Ratsaspordi Liit      10 
 
Veterinaaria 
piimhapet.  Tõsistel  juhtudel  hakkas  lihasvärvnik  ehk  müoglobiin  lihastest  erituma  ja 
muutis kuse mustaks -- sealt ka haiguse nimetus. 
•  Kergematel juhtudel ei teki muutusi uriinis, loom on lihtsalt norus, kange, ei soovi liikuda. 
Oluline  on  seda  haigust  eristada  koolikutest,  kuna  sel  puhul  seisneb  esmaabi  selles,  et 
loom kaetakse tekiga ja teda tuleb võimalikult vähem liigutada -- iga lihaspingutus tekitab 
piimhapet veelgi juurde. Ravi tulemus sõltub suurel määral sellest, kui kiiresti loomaarst 
protsessi sekkub -- ärga viivitage helistamisega hetkegi. 
•  Kergekujuline  müoglobinuuria  tekib  sporthobustel  sageli  pikematel  transportidel,  kui 
hobust  söödetakse  tavapärase  ratsiooniga  edasi  ja  kohale  jõudes  rakendatakse  ka 
tavapäraselt  kõrgeid  treeningkoormusi.  Tuleb  pöörata  tähelepanu  sellele,  et  pikemate 
transportide  ajal  tuleb  söödaratsiooni  vähendada  ja  transport  tuleb  planeerida  nii,  et 
võistlustele jõudes oleks aega kohanemiseks. 
Hingamisteede probleemid 
•  Suur osa hingamisteede probleemidest on nakkuslikud ja vajavad kiiret ja asjatundlikku 
veterinaarset sekkumist. 
•  Kroonilistest  probleemidest  esineb  kõige  sagedamini  kopsuemfüseemi.  Haiguse 
rahvapäraseks nimetuseks on pouslak, mis tähendab saksa keeles "kõhu lööki". See tuleb 
sellest,  et  emfüseemi  põdevad  hobused  hingavad  kõhuga,  pressides  kopsudest  õhku 
välja. 
•  Terve  hobune   hingab   sisse  sissehingamislihaste  abil,  õhk  surutakse  kopsust  välja 
kopsukoe elastsuse arvel. Väljahingamislihaseid peab terve hobune kasutama ainult siis, 
kui soovib ohata, pruusata -- sügavalt välja  hingata . Emfüseemi korral on kopsualveoolide 
elastsus vähenenud ja õhk ei välju piisavalt elastsuse arvel kopsudes -- väljahingamine on 
muutunud kahefaasiliseks, kõigepealt väljutatakse õhk kopsu elastsuse arvel ja siis peab 
hobune veel väljahingamislihaseid kasutades jääkõhku kopsust välja  suruma . 
•  Probleemi  muudab  raskeks  see,  et  kui  ilmnevad  iseloomulikud  kliinilised  tunnused,  on 
haigus  juba  kaugele  arenenud,  sellepärast  peaks  alati  tähelepanu  pöörama  sellele,  kui 
hobune  hakkab  koormuse  korral  kiiresti  hingeldama,  hingamissagedus  ei  taastu 
normaalse aja jooksul. 
•  Emfüseemi  tekkimisel  on  suur  osa  ka  allergilisel  reaktsioonil,  mistöttu  on  ülioluline,  et 
tallikeskkond  oleks  võimalikult  tolmuvaba,  õhurikas,  hästi  ventileeritud.  sageli 
põhjustavad  hingamisteede  allergilist  reaktsiooni  näiteks  tallisoojustuses  pesitsevad 
viiruse eosed. 
Nakkushaigused 
•  Nakkushaigused  on  põhjustatud  haigustekitajate  poolt  ja  need  levivad  hobuste  hulgas 
kontakti või piisknakkuse kaudu. 
•  Sporthobuseid,  kes  liiguvad  väga  palju  ringi  erinevas  keskkonnas  ja  erinevate  teiste 
hobuste hulgas, on mõistlik  vaktsineerida  nakkus -haiguste suhtes. 
 
Siinkohal toon põgusa ülevaate mõningatest nakkushaigustest. 
Eesti Ratsaspordi Liit      11 
 
Veterinaaria 
Bakteritest põhjustatud haigused 
Teetanus ehk kangestuskramptõbi. 
•  Teetanuse   tekitaja   olemas  90%  mullaproovides,  hobusel,   kaamelil   ja  muulal  on 
teetanusetekitaja alati olemas ka soolestikus. Anaeroobne  bakter , mis vajab arenemiseks 
tavaliselt torkehaava, millele ei pääse õhk ligi. 
•  Haiguse kulu muudab väga raskeks see, et haigustunnuseid põhjustavad bakteri toksiinid, 
haigustunnuste  tekkimisel  on  bakter  juba  organismist  lahkunud  ja  teda  pole  võimalik 
oluliselt ravimitega mõjutada. 
•  Otstarbekas  hobused  vaktsineerida,  kuna  ravi  pole  reeglina  edukas  ja  hobune  hukkub. 
On  teada  Eestis  mõned   juhud ,  kui  on  õnnestunud  seerumi  õigeaegse  manustamisega 
looma elu päästa, kuid närvikahjustused on siiski jäänud. 
Nõlg. 
•  Jooginõude  ja  kontakti  kaudu  leviv  bakterioos,  mis  tekitab  palavikku,  lõuaaluste 
lümfisõlmede suurenemist ja mädapõletikku. 
•  Vaktsiini Eestis ei kasutata. Sageli põevad sälud talliperioodi alguses kergekujuliselt läbi ja 
saavutavad  sellega  immuuunsuse.  Suuremad  puhangud  tekivad  bakteri  soodsa  arengu 
tingimuste tekkimisel. 
•  Vältida  kontakti  võõraste  hobustega.  Omada  võistlustel  alati  oma  joogi-  ja 
hooldusvahendeid. 
Viirustest  põhjustatud haigused 
Hobuste  gripp . 
•  Palavikuga  kulgev,  sagedamini  hingamisprobleeme  põhjustav   viirusnakkus .  Nakatumine 
toimub  piisknakkuse  teel.  Isu  väheneb,  hobune  on   loid .  Paranemine  toimub  mitme 
nädala  jooksul.  Sageli  tekivad   bakteriaalsed   tüsistused,  mida  on  vaja  ravida 
antibiootikumidega. 
•  Mõistlik on sporthobuseid regulaarselt vaktsineerida, kuigi  vaktsineerimine  ei taga 100%-
list kaitset, põevad vaktsineeritud hobused reeglina kergemini, kui mittevaktsineeritud. 
Rinopneumoonia. 
•  Sagedamini  hingamiselundite  kahjustusega  kulgev  viirusnakkus,  mille  mõned  tüved 
võivad  põhjustada  ka  märadel   aborte .  Olemas  ka  haiguse  närvivorm,  mis  tavaliselt  viib 
hobuse hukkumiseni. 
•  Sporthobuseid on mõistlik vaktsineerida. 
Parasitoosid 
Siseparasiite esineb kõikidel hobustel.  
Siinkohal nimetaksin tähtsamaid neist: 
•  Hobuste solgetõbi, ehk paraskaridoos. 
Hobune   nakatub   solkmemunadega  saastunud  sööda  või  joogivee  vahendusel. 
Solkmemuna  rändab  soolestikust  veresooni  pidi  maksa,  sealt  südamesse  ja  kopsu. 
Kopsus  liiguvad solkmemunad alveoolidesse, köhitakse koos rögaga kurku ja neelatakse 
Eesti Ratsaspordi Liit      12 
 
Veterinaaria 
uuesti makku. Selline solkmenunade  massiline  ränne võib eriti noorhobustel põhjustada 
köha  ja  rögaeritust  kopsudest.  Valminud  muna  liigub  koos  väljaheitaga  keskkonda,  kust 
järgmine hobune  nakkuse  saab. 
Hobuste naaskelsaba. 
•  Hobuste  ümarusstõbi,  mida  tekitavad   naaskelsabad   --  sabaosas  peenikesed  ümarussid. 
Hobused  nakatuvad  saastunud  sööda  või  joogiveega.   Emased   naaskelsabad  käivad 
munemas hobuse pärakupiirkonda. tekkinud sügeluse tõttu nühivad hobused end seinte 
ja  piirete  vastu,  levitades  parasiidimune.  Nakatumisest  annab  märku  tavaliselt 
ärahõõrutud saba ja kihelus selles piirkonnas. 
Maokiintõbi. 
•  Emane maokiin  muneb  suve teisel poolel hobuse jäsemete siseküljele väikesed kollased 
munad, mis hobune tänu tekkinud kihelusele sisse lakub. 
Maos  arenevad  munadest  1-2cm  pikkused  punased   vastsed ,  mis  kinnituvad  maoseina 
külge  ja   parasiteerivad   seal  terve  talve.  kevadel  lahkuuvad  kiinivastsed  hobuse 
organismist ja arenevad kiinideks, kes  munevad  taas hobuste jäsemete siseküljele. 
Parasiteerimine  hobuse  organismis  põhjustab  toksikoosi,  raskematel  juhtudel  võib  ette 
tulla ka maorebendeid. 
•  Hobused  peaksid  regulaarselt  saama  ussirohtu.  Sporthobustele  on  soovitav  ussirohtu 
anda  3-  4  korda  aastas.  Varsad  võiksid  saada  ussirohtu  teisel,  neljandal  ja  kuuendal 
elukuul. Kindlasti tuleks dehelmintiseerida tiineid märasid. 
•  Preparaate  tuleks  vahetada,  et  parasiidid  ei  harjuks  ühe  preparaadiga.  Sügisperioodil 
tuleks  kindlasti  valida  selline  preparaat,  mis  hävitab  peale  ümarusside  ka  maokiini 
vastsed.   
 
HOBUSTE VAKTSINEERIMISTEST 
 
•  Vaktsineerimiste  eesmärk  on  aktiviseerida  hobuse  immuunsüsteemi,  et  nakkuse 
saamisest hoolimata hobune ei haigestuks või siis põeks haigust kergemini. 
•  Samas ei anna vaktsineerimine kunagi 100%  garantiid , et hobune ei haigestuks. 
•  Selleks, et vaktsineerimine annaks võimalikult hea tulemuse, tuleks täita allpool loetletud 
tingimused: 
−  Hobune peab vaktsineerimise hetkel olema terve ja normaalses toitumuses. 
−  Vaktsineerida  tuleb  korraga  ainult  ühe  haiguse  vastu  v.  a.  tootja  poolt  spetsiaalselt 
valmistatud kompleksvaktsiinid. (gripp + teetanus, gripp + herpesviirus j. n. e.). 
−  Vaktsineerimise  järel  ei  tohi  hobust  kohe  rakendada  raskele  tööle,  vaid  hoida  mõned 
päevad kergel tööl. 
−  Erinevate  haiguste  vastu  vaktsineerimiste  vahe  peaks  olema  2  –  3  nädalat  (v.  a. 
kompleksvaktsiinid). 
−  Vaktsineerimised tuleb teostada vastavalt valmistaja juhendile. 
−  Vaktsineerimise  teostab  loomaarst. 
 
Eesti Ratsaspordi Liit      13 
 
Veterinaaria 
Edasi vaatame haigusi, mille vastu oleks vajalik hobuseid vaktsineerida: 
Marutaud 
Seoses  väikekarnivooride  suukaudse  vaktsineerimisega  Eestis  on  haigusjuhud  praktiliselt 
lõppenud. Vaktsineerimine leebelt soovituslik. 
•  Täiskasvanud hobused -  vaktsineeritakse  1 kord kahe aasta tagant.  
•  Varsad, kes on sündinud vaktsineeritud märast tuleks vaktsineerida pärast võõrutamist – 
6 – 8 kuu vanuselt. Edasi 1 kord kahe aasta tagant. 
•  Vaktsineerimata mära järglased võib vaktsineerida alates 4  elukuust .  
Hobuste gripp 
•   Parima   tulemuse  saavutamiseks  oleks  hea,  kui  kõik  tallis  viibivad  hobused  on 
vaktsineeritud. 
•  Kuna  hobuste   gripi   viirus  on  väga   muutlik ,  ei  pruugi  vaktsineerimine  alati  ära  hoida 
hobuse haigestumist, samas ei haigestu vaktsineeritud hobused raskekujuliselt. 
•  Siin esitatud juhend on üldine ja järgida tuleb alati vaktsiiniga kaasasolevat juhendit. 
•  Vaktsineerimata  hobused  vaktsineeritakse  2  korda  kuuajalise  vahega.  Seejärel 
revaktsineeritakse  hobust  6  kuu  möödudes.  Edaspidi  võib  ERL  võistlustel  võistlevaid 
hobuseid  vaktsineerida  kord  aastas.  FEI  võistlustel  võistlevad  hobused  peavad  olema 
vaktsineeritud iga 6 kuu tagant. 
Pooleaastases vaktsineerimistsüklis on lubatud nihe kuni 21 päeva – hobune peab olema 
revaktsineeritud enne, kui eelmisest vaktsineerimisest möödub 6 kuud + 21 päeva. 
Aastases   vaktsineerimistsüklis  pole  mingit  nihet  lubatud  –  hobune  peab  olema 
revaktsineeritud enne, kui eelmisest vaktsineerimisest täitub aasta. 
•  Kui  hobune  on  saanud  nõuetekohase  baasvaktsineerimise  (2x  kuuajalise  vahega  +  1x 
6kuu 
pärast), 
siis 
pole 
aastasest 
vaktsineerimistsüklist 
pooleaastasele 
vaktsineerimistsüklile üleminekul vaja teha uut baasvaktsineerimist. 
•  Varsad, kes on sündinud vaktsineeritud märast tuleks vaktsineerida pärast võõrutamist – 
6 – 8 kuu vanuselt.  
•  Vaktsineerimata mära järglased võib vaktsineerida alates 4 elukuust.  
Herpesviroos /hobuste rinopneumoonia 
•   Nendest  on ohtlikum tüüp 1, mis põhjustab hingamisteede haigestumist, märade aborte 
tiinuse teisel poolel ja paralüüsi. Ohtlikum on paralüütiline vorm, mis põhjustab tavaliselt 
hobuse hukkumise. 
•  Tüüp 4 põhjustab tavaliselt hingamisteede haigusi. 
•  Parima  tulemuse  saavutamiseks  oleks  hea,  kui  kõik  tallis  viibivad  hobused  on 
vaktsineeritud. 
•  Soovitav oleks kasutada vaktsiini, mis annab immuunsuse mõlema tüübi vastu. 
•  Siin esitatud juhend on üldine ja järgida tuleb alati vaktsiiniga kaasasolevat juhendit. 
Eesti Ratsaspordi Liit      14 
 
Veterinaaria 
•  Vaktsineerimata  hobused  vaktsineeritakse  2  korda    6  nädalase  vahega.  Edasi 
vaktsineeritakse hobuseid iga kuue kuu järel.  
•  Varsad, kes on sündinud vaktsineeritud märast tuleks vaktsineerida pärast võõrutamist – 
6 – 8 kuu vanuselt.  
•  Vaktsineerimata mära järglased võib vaktsineerida alates 4 elukuust.  
•  Tiinete  märade  eriti  tõhusaks  kaitseks  tüüp  1  vastu  kasutatakse  ka  tiinete  märade  
vaktsineerimist 5, 7, ja 9 tiinuskuul. 
Teetanus 
•  Sageli  vaktsineeritakse  hobused  gripi  kompleksvaktsiiniga,  millesse  kuulub  ka 
teetanusevastane   vaktsiin .  Sellisel  puhul  pole  hobust  eraldi  vaja  teetanuse  vastu 
vaktsineerida. 
•  Eestis  kasutatakse  eraldi  teetanuse  vastu  vaktsineerimiseks  enamasti  vaktsiini  Cloteid, 
mille puhul kasutatakse järgmist skeemi: 
•  Vaktsineerimata hobused vaktsineeritakse 2 korda 6 nädalase  vahega.  Edaspidi 1 kord 2 
- 3 aasta järel. 
•  Varsad võib vaktsineerida alates 4 elukuust. 
•  Kõik  vaktsineerimised  tuleb  kanda  hobuse   passi   või  vaktsineerimistunnistusele. 
Hoolitsege  selle  eest,  et  Teil  oleks  hobuse   pass   käepärast,  kui  loomaarst  saabub 
vaktsineerima. 
•  Jälgige,  et  kordusvaktsineerimised  saaksid  tehtud  õigeaegselt.  Kui  kardate  unustada, 
sõlmige  kokkulepe  teenindava  loomaarstiga,  et  viimane  tuletaks  Teile  õigeaegselt 
meelde. 
 
 
 
Eesti Ratsaspordi Liit      15 
 
Veterinaaria 
KASUTATAVAD INFOALLIKAD 
 
1.  Tuire Kaimio, Minna Tallberg “Koos hobusega” Kirjastus  Varrak  Tallinn 2007 
2.   Deutsche   Reiterliche  Vereinigung  e.V.  (FN)“Juhised   ratsa   –  ja  rakendispordiks”      I 
Köide “ Ratsaniku  ja hobuse põhiväljaõpe” ( ilmumisel ) 
3.  Wilhelm Müseler “Ratsutamisõpetus” Eesti Sporthobuste  Kasvatajate  Selts 2007 
4.   Harry  Mauring “ Hobusekasvatus  ja ratsasport” Tallinn Valgus 1988 
5.  Raigo  Kollom  “Ratsutamine. Minevikust tänapäevani” Kirjastus Eesti Raamat 1981 
6.  Kyra Kyrklund, Jytte Lemkow „Kyra ja ratsastuksen taito“ WSOY 2004 
7.   Anneli  Lillkvist „Ruokinnalla Tuloksiin 1-3“  Forsbergin Kirjaimo OY 1996, Hevosfakta 
OY 2002  
8.  Eesti Ratsaspordi Liit www.ratsaliit.ee 
9.  Rahvusvaheline  Rataspordi  Föderatsioon  (Fédération  Équestre  Internationale  -  FEI) 
www.horsesport.org 
 
Hobuste veterinaariaalased  lingid : 
 
1.   http://www.yourhorseshealth.com/ 
2.   http://www.equiworld.net/horselinks 
3.   http://www.globalherbs.co.uk/advice_vet.htm 
4.   http://www.equestrianmag.com/category/disease.html 
5.   http://www.equestrianmag.com/category/health.html 
6.   http://www.laminitis.org/ 
7.   http://www.merckvetmanual.com/mvm/index.jsp 
8.   http://www.thehorse.com/ 
9.   http://www.horses-and-horse-information.com/ 
 
 
Eesti Ratsaspordi Liit      16