Hobune (0)

Referaat
Hobune
Nimi>
Klass>
Kool>
Juhendaja >
Kuupäev>
Hobused , eeslid , eeslikud ja sebrad kuuluvad kõik ühte imetajate klassi hobuslaste (Equidae) sugukonda hobuse ( Equus ) perekonda.
Hobustel on pikad peened jalad ning kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti kuna nende lihased lubavad lõdvestuda ka püsti seistes.
Hobune on taimtoiduline loom. Pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu , haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta kohe tugevate purihammastega hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi määratakse ka tema vanust : vanal hobusel on hambad kulunud.
Hobuse peamiseks toiduks on rohi , hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude puhul antakse talle veel jõusööta: kaeru. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.
Hobusetõud jagatakse nende kasutuse järgi:
Ratsahobused/Sporthobused, raskeveohobused, Traavlid, ratsaponid
Hobused jagatakse oma ainevahetuse kiiruselt veel:
Kuumaverelisteks, külmaverelisteks, soojaverelisteks.
Täielikult täisverelistes loetakse kahte hobuse tõgu:
Inglise täisvereline ratsahobune , Araabia täisvereline ratsahobune
Ratsaspordialad:
Takistussõit, kolmevõistlus, koolisõit, rännak ehk kestvusratsutamine, galopi võidujooks, voltižeerimine
Traavivõidusõit
Polo Ratsajaht.
Hobune oma paljude liikidega, nagu me neid tänapäeval tunneme, on lõpmatul pika evolutsiooni tulemus. Vanim teadaolev honuseliik elas kuuskümmend miljonit aastat tagasi ja selle turja kõrgus oli 25-45 cm. Selle hobuse esijalad olid nelja varbaga, tagajalgadel aga oli ainult kolm varvast. Aja jooksul arenes see hobune klimaatiliste tingimuste muutumise tagajärjel. Tänapäeva hobuse esivanem oli kõigesööja loom, kes elas troopilistes metsades. Kliimamuutused asendasid need metsad metsikute
avarate tasandikega ja hobune kohanes nendega, muutudes rohusööjaks, kel olid kiired jalad, et põgeneda kiskjate eest. Kuna jooksmiseks kasutati vaid keskmist varvast, muutusid välimised aina väiksemaks. Kui välimised varbad kadusid , kohanesid jala alumised luud sääreluudeks ja sõrgatsiliigesteks, saavutades haripunkti suhteliselt tugevates kapjades. Samuti muutus hobune kõrgemaks, ta kael pikemaks ning hambad kohanesid uue toitumisega.
Kliimamuutused etendasid hobuse evolutsioonis tähtsaimat osa, aga inimene omas suurimat mõju selle edasisele arengule. Alates hetkest, mil inimene kodustas hobuse, on hobuseid valitud ja aretatud, et suurendada nende kasulikke omadusi. See viis erinevate hobusetüüpide – veohobuste, ratsahobuste, koormahobuste – väljaaretamiseni.
Talumajanduse kiiremehhaniseerimine pärast 2. maailmasõda vähendas suurel määral nõudlust hobuste järele. Mehhaniseerimine andis ka rohkem vaba aega ning hobused leidsid uue rakenduse sport - ja puhkeaja hobustena. See muutis rõhuasetust tõuaretuses – raskeveohobuste asendamist kergete ratsahobustega.
Välimus
Hobuse välimust kirjeldatakse vastava sõnavaraga, mis välendab nende eksterjööri ek kehaeshitust, naha värvi ja märgiseid.Hobuseid aretatakse vastavalt teatud tõu nõudmistele, mis viivad erinevatele rõhuasetustele nende kehaehituses. Veohobune, kes peab vedama vankrit või kaarikut, erineb kehaehituselt show-hüppehobusest. Lastele mõeldud ponide puhul on kehaehitus vähem oluline kui looma iseloom ja käitunimine.
Kehaehitus
HOBUSE KEHAOSAD .
Eestpoolt tahapoole tunnustatakse üldiselt alljärgnevaid kehaosasid või –punkte: pea koos ninamiku, ninasõõrmete, lõua, otsmiku , kukla ja põskedega; kael kägivao või vaskulaarse soone , kaelaharja ja lakaga; esijalad küünarnukkide, õlavarre, kämblaluude, randmeliigeste, sõrgatsite ja kapjadega; rinnak ; õlad ja turi; rinnakorv; kõht ja selg; ja lõpuks tagaveerandid: nimmepiirkond , tagakülg, puusaliiges, laudjas , sabajuur või sabaroots, tuharad, reied ning tagajalad : sääred, põlveõndlad, kannakõõlused, sõrgatsid, sääreluud, sarvnaastud ja kabjad.
HEA KEHAEHITUS
Kui hobuse kehaosad on üksteise suhtes proportsionaalsed ja laitmatu kujuga, siis öeldakse, et loomal on hea kehaehitus. Igal tõul on erinevad suuruse ja kuju normid erinevate kehaosade jaoks.
HOBUSE KEHA ESIOTS
Hobuse keha esiotsa all mõtleme pead, kaela, pihta, turja ja esijalgu. Need hobused kehaosad asetsevad ratsanikust eespool. Kaela asend on oluline nii takistussõidu- kui ka koolisõiduhobustel.
Pihajoon peaks olema längus ja vabalt langev. Rindkere ei tohiks olla liiga väike, kuna see võib tähendada, et hobune on nõrk ning võib takistuste ületamisel neid riivata ja ennast kriimustada.
KEHA
Selg, rindmik ja külg moodustavad üheskoos selle piirkonna, kus ratsanik istub. Hobune peaks olema vöökohalt sügav ja lai, et jätkuks ruumi paljudele rindkeres olevatele organitele. Selg peab olema lühike ja veatu ning mitte liiga kumer .
HOBUSE TAGAVEERANDID
Hobuse tagaotsa ehk tagaveerandite juurde kuuluvad laudjas, nimmepiirkond, puusad, tuharad ja tagajalad. Jalad peaksid olema tugevad ja sirged , sirgete ühtlaste kannaliigestega. Kui need on liiga paindes, tekib oht , et hobune võib komistada. Hobuse tagaveerandid on eriti tähtsad, kuna need panevad ta liikuma. Liikumise nõtkus on suurel määral tingitud kehaehitusest, lihastest ja tagaveerandite vormisolekust.
OTSMIKUTUTT JA LAKK
Otsmikututt on laka kõige ülemine osa, mis langeb ettepoole. Lakk jookseb kuklast – pea kõrgeimast osast – üle kaela kuni turjani.
TURI
Turi on hobuse selja kõrgeim osa. See aikneb kaela all kohas, kus õlaliigesed esijalgade kohal kokku puutuvad.
VEATUD JALAD
Veatute jalgadega hobustel on luustiku struktuur selgelt nähtav.
Tervete jäsemete hobused kannatavad harva vesipõismuhkude (paistetus, mille põhjustab pinge kõõlustes või liigestes )tõttu.
MÄRGISED NÄOL
Ei ole olemas kahte täiesti sarnast hobust. Iseäranis kehtib see reegel näol ja jalgadel olevate märgiste suhtes. On olemas kindlad äratuntavad kujundid , nagu täht – valge laik otsmikul- ja täht – kriips- valge laik sõõrmete vahel.
Need ilmnevad ka koos teiste märgistega.
Lauk jookseb laubalt ninamikuni ja selle laigud silmade ja sõõrmete juurs, tuntakse valgenäolise hobusena.
SUGU
Täkk. Täkud on ruunamata isane hobune. Alla nelja aastaseid täkke kutsutakse täkksälgudeks.
Täkk on võimsa kehaehitusega, neil on tugev kael ja jässakamad kui märad. Nende käitumine erineb märade omast. Nad on ümbrusest rohkem huvitunud ja sageli pakatavad energiast.
Mära. Märad on emased hobused. Alla nelja aastaseid märasid kutsutakse märasälgudeks. Märad on tavaliselt saledama kehaehitusega kui täkud ning ka pingevabamad, kuid esineb ka vastupidiseid näiteid. Innaajal võivad märad olla raskesti talitsetavad ja häiritud.
Ruun . Ruunaks nimetatakse steriliseeritud või kohitsetud isast hobust. Kohitseminne muudab hobuse sigimatuks, aga ruunad on pingevabamad kui täkud, ning see ongi peamine isaste hobuste steriliseerimise põhjus.
NÄGEMINE
Hobuse nägemine erineb inimese omast. Silmad asetsevad pea külgedel ja seepärast näeb hobune kummagi silmagarerinevaid kujundeid jasilmab peaaegu kõike enda ümber pead pööramata. Tõeliselt terav on ainult selle vaatepildi keskmine osa ja hobune ei näe otse ette ega otse enda taha. See tähendab, et kui hobune hüppab, ei näe ta tegelikult õhkutõusmise hetkel takistust.
Hobune ei ole võimeline hindama sügavust, seepärast võib ta ehmuda paberilehe või varju nägemisel. Kõige paremini näevad hobused kollaseid objekte.
Kas inimene on hobusele hobune?
Inimesel pole võimalik aimata, mida hobune tunneb või kuidas ta tegelikult maailma tajub. Hobuse käitumise muutuste põhjal võime siiski teha tähelepanekuid selle kohta, kas hobune suhtub sarnastes olukordades inimesse samuti nagu teise hobusesse.
Varsana normaalselt teiste hobuste hulka asunud hobune üldiselt ei näi suhtuvat inimesesse kui teise hobusesse. Hobune võib erutuda või ahistust tunda, kui mõni tema karjakaaslastest ära viiakse. Nii võib juhtuda isegi siis, kui ülejäänud kari püsib tema ümber. Inimese lahkumisele reageerib hobune harva sama tugevalt. Kui hobused on isekeskis karjamaal, võivad inimesed tulla ja minna, ilma, et see näiks hobuseid segavat. Inimese juuresolek võib küll rahustada üksi jäänud hobust, kuid tõelist eraldusahistust tunneb hobune vaid liigikaaslase suhtes.
Uue võõra hobuse ilmumist juba moodustunud karja nägemisulatusse märkavad hobused kohe ja traavivad uustulnukat vaatama. Talli vahel tekitab uustulnuk vanades olijates uudishimu ja ärevust. Võõraste inimeste ilmumisele hobused niiviisi ei reageeri. Hobused võivad küll uudishimuliku loomana pead pöörata või kerjata söödavat, kuid suhtumises on siiski sedavõrd suuri erinevusi, et hobuste käitumist inimeste suhtes ei või samastada nende käitumisega teiste hobuste suhtes.
Paljud loomad eristavad oma liiki kuuluvaid isendeid teiste loomade hulgast, mistõttu on põhjust oletada, et ka hobune peab teist hobust endaga samasse liiki kuuluvaks ja sellest tulenevalt siis inimest mingiks muuks loomaks .
Kasutatud materjal:
http://et.wikipedia.org/wiki/Hobune
Josée Hermsen „Hobuste entsüklopeedia“
Tuire Kaimio „Koos hobusega “