Vana Kreeka pillid (0)

Löökpillid jagatakse kahte rühma:

• Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid ( timpanid , ksülofon, kellad )
  
• Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid ( triangel , suur trumm , tamburiin )
  

Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti , et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele – sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks šamaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti „kõikide kastanjettide emale“.
Leiutamisest peale on trumme kasutatud rituaalidel. Osa neist liigitati pühade esemete hulka, teised olid staatuse sümbolid ja kuningavõimu embleemid. Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast , aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Ištarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell -trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi uuemasse aega, kui sõdurid kasutasid lahinguväljal ümberpööratud trummi vaimulike talituste keskpunktina.
Vanad kraabitsad valmistati loomade luudest või ribilistest kõrvitsatest ja on jõudnud tänapäeva rahvapillidena nagu Venezuela guiro, tühi kõrvitsakoor sakilise pinnaga. Kraabitsaga seotud on ka käristid, mida kasutati keskajal pühal nädalal korraldatud usutseremooniatel. Käristiga seotud ürgsed hõimutavad taaselustusid 20. sajandi keskel, kui selle võtsid omaks jalgpallifännid.
Kastanjetid
Muistsed kastanjetid ehk plagistid on tuntud üle 5000 aasta. Kõige primitiivsemal kujul olid need 2 keppi, mida taoti teineteise vastu. On leitud puit-, vandel- ja metallplagiste. Nende ülesanne oli asendada käte plaksutamist tantsu saateks ning peletada kuradeid. Ühe käega mängitavad hingedega plagistid olid olemas juba Sumeris, kui nendega saadeti tütarlaste tantsu 3.-nda aastatuhande algul eKr. Õõnesplagistid, mida valmistati jõehobuhambaist, ilmusid Egiptuses ligi 2000 eKr. Mõnel oli looduslik õõs, teistes suurendati seda, et hääl oleks valjem. Osale puuriti augud sisse, et neid paarikaupa kokku siduda. Niisuguseid pille mängisid alati naised tantsu saateks. Plagistidest arenesid esimesed kastanjetid, mida kohtab esmalt Kreeka ja Egiptuse rahvalikus muusikas 500 eKr. Need olid praegustest kastanjettidest palju pikemad . On teada, et ka Vana-Roomas olid kastanjetid olemas. Euroopas seostatakse kastanjette kõige rohkem Hispaania flamenko tantsuga. Seal olevat neid tuntud juba siis, kui tekkis foiniiklaste koloonia.
Triangel
Triangel on Egiptuse sistrumi järeltulija, mida mängiti jumalannade Hathori ja Isise auks ning kurjade vaimude peletamiseks.
Sistrumil oli 2 põhikuju: 1) metallist ja kaarjas, 2) fajansist templisistrum, millel oli keskne jumalanna Hathori pea. Metallpill oli tagurpidi pööratud U-kujuline ning sageli hõbedast, alla oli kinnitatud puust käepide. Vabalt rippuvad vardad või traadid tilisesid raputamisel ja varraste küljes oli metallkettakesi, mis omakorda helisesid.
Keskaja Euroopas mängiti triangleid nii vaimulikus kui tantsumuusikas. Põhja-Euroopas olid trianglid suuremad kui nüüd ja trapetsikujulised. Harilikult oli nende alumise pulga küljes rõngad või kuljused. Enne 1660. a oli rõngaid harilikult kolm, hiljem viis. 19. sajandiks olid rõngad kadunud.
Kellad
Ühel või teisel moel tuntakse kelli kogu maailmas. Muinas-Egiptuse preestrid kandsid templis hõbekellukesi amulettidena, see tava jätkus kristlikus kirikus kuni 11. sajandini. Kariloomadele pandi kellad kaela kurja eemalhoidmiseks. See tava oli olemas vähemalt 520 a. eKr, sest siis mainitakse seda Vana Testamendi Sakaria raamatus. Vana-Kreeka sõdurid kinnitasid oma kilpide külge pronkskellukesed, et vaenlast kohutada. Kreeklased andsid kellukesed ka linnavahtidele ja tunnimeestele, et elanikke ohu korral hoiatada. Matusekella helistamise tava, et kurje vaime lahkunust eemal hoida, on pärit vähemalt 8. sajandist.
Vanimad käsikellad on pärit Hiinast 1600 eKr. Kirjalikud allikad räägivad nende kasutamisest religioosses muusikas. 9. sajandi Jaapanis kasutati väikesi haamriga löödavaid kelli budistliku ühehäälse laulu goeka saateks.
Kirikus oli üks varaseim väikeste kellade kasutamise viis kellaratas ehk Zimbelstern, mille näiteid on mainitud 10. sajandil. Neid leidus Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias, vähemal määral Inglismaal. Häälestatud tornikelli on olnud juba vähemalt 3000 aastat, kuid Euroopasse jõudsid need alles 11. sajandil. Esimest korda on seda kujutatud 1070 . a. paiku ilmunud piiblis, kus kellamees lööb ühe käega seitsmest kellast kellamängu ja teisega trummi. 13. sajandil mehhaniseeriti mõned raekoja kelladega ühendatud kellamängud nii, et hammasratta mehhanism pani tornikellad aega lööma.
Kurandid ehk kellamängud. Muusikaliste tornikellade valmistamise kunsti täiustati Madalmaadel ja Põhja-Prantsusmaal, kus kellad rippusid torni sees raamistiku küljes. Haamreid liigutasid automaatselt suures puutünnis (hiljem metallsilindris) olevad raudpulgad. Kui silindrit pöörasid pommid ja vintsid, tõstsid pulgad kange , mis olid traadi abil haamritega ühendatud. Kaks varaseimat linnakella, mis ühendati tornikelladega, olid Monsis (1328) ja Strasbourg’i katedraali astronoomiline kell (1354).
Trummid
Trummiks võib olla iga õõnes ese, mille peale on pingule tõmmatud membraan ehk kile. Kogu maailmas on leiutatud tuhandeid erinevaid trumme – nii häälestuvaid kui mittehäälestuvaid - ,et anda muusikale ja tantsule rütmilist alust, edastada signaale, tegelda nõidumisega või kütta lahingus emotsioone üles.
Tamburiin on vanaaegne pill, mis pole Rooma aegadest praktiliselt üldse muutunud. Koosneb madalast võrust, millel on harilikult pärgamentkile. Võru külge kinnitatud metallkettakesed tilisevad pidevalt, kui tamburiini raputatakse, või lühidalt, kui vastu kilet lüüakse.
India tabla koosneb kahest ühe kilega käsitrummist, mille nimed on tabla ja bayan. Tabla on bayan’ist kõrgema häälestusega, sellel on puust kest ja diameetriks 15 cm.
Kile koosneb kolmest nahakihist. Bayan on metallkestaga basstrumm , mille läbimõõt on 23 cm. On olemas ka Araabia trumm nimega tabla, mis on munakujuline ja valmistatud puust, savist või metallist. See asetatakse kas põigiti üle põlvede või hoitakse seda vasaku kaenla all ning lüüakse kätega.
Taldrikud ja gongid
Taldrikuid tunti muistses Iisraelis, kus neid löödi kokku seaduselaeka õnnistamisel. Egiptuses kasutati alates 8. sajandist eKr väikesi 15 cm läbimõõduga taldrikuid. Sealt rändasid taldrikud Kreekasse, kus neid alguses kasutati jumalanna Kybele kultusega seotud rituaalides. Siis jõudsid need sõjaväemuusikasse ja lõpuks kreeka teatrisse. Kreeka nimetus kymbala levis ka Etruuriasse, sealt Rooma keisririiki (taldrikuid on nimetatud ka simbleiks).
Gong on Aasia pill, mis pärineb 6.sajandi Hiinast, kus sellega peletati eemale kurje vaime. 20. sajandi alguseni kõndisid Hiinas teenrid väljas peremeeste ja perenaiste ees, lüües gongi, löökide arv osutas seisust. Gongil on oluline osa paljudes usundeis. Hiina yun lo on väikeste pronksgongide komplekt, mis on riputatud püstja raami sisse kolmes reas 3-kaupa, nende kohal eraldi veel üks gong. Neil on ühesugune läbimõõt, aga üsna erinev paksus. Algul kasutati neid Kong Fuzi ja Buddha kultuses. Tänapäeval piirdub nende kasutamine matuserongkäikudega.
Ksülofon
Ksülofon arvatakse pärinevat Kagu-Aasiast. Üks Aasia variante on Jaapani mokkin (13-16 klahvi), mida kasutatakse pigem rütmi- kui meloodiapillina kabuki muusikas.
Juba 7. sajandil kasutasid Bali gambangi mängijad 4 pulka, mida hoiti V-kujuliselt.
Aasiast levis ksülofon Aafrikasse. Siin on lihtsamaks vormiks maa- või auguksülofon. Nagu nimetus ütleb, on auk maas , mille kohale seatakse puuplokid rohukimpude peale. Seda primitiivset muusikariista mängitakse mandri mõnes osas veel praegugi, üheks näiteks on Uganda 8 klahviga ndara. Ida- ja Lääne-Aafrikas, samuti Indoneesias ja Papua Uus Guineas mängitakse ksülofoni, mille puuplaadid asetatakse põiki pillimehe väljasirutatud säärtele. Arenenumas vormis riputatakse puutükkide alla võimenduseks kõrvitsa koored. Nigeerias on väikesel kantaval pillil resonaatoriteks härjasarved.
Euroopas tuntakse ksülofoni vähemalt 16. sajandist, kui Hans Holbein maalis oma „ Surmatantsu “, kus Surmal ripub ksülofon nööri otsas põiki kaelas.
Väike trumm
Väikese trummi üks varajane variant oli 12. sajandil Prantsuse tabor . See oli väike kerge silindertrumm, mis kinnitati rinnale või vasakule käsivarrele. Taboreid, mille rütmi järgi tantsiti, lõid pillimehed, kes samal ajal mängisid ka kolme sõrmeavaga vilepilli. Väikest trummi nimetatakse inglise keeles külgtrummiks tema koha järgi sõjaväeorkestris. See rippus õlal ja asus teatud nurga all trummimängija küljel. Väike trumm tuli sõjaväeorkestris moodi 18. sajandi lõpul, kui Euroopas muutusid populaarseks nn. janitšaribändid, kes matkisid türgi sultanite ihukaitsjate pillimängu.
Suur trumm
Tänapäeva orkestri suur trumm on 14. sajandi Türgi davuli järeltulija. Davul jõudis Euroopasse 18. sajandil koos muude janitšaripillidega ning seda mängiti kahe erineva kepiga. Üks oli raske lusikakujuline nui ja teine kerge kepp . Duvalit mängivad ka praegu koos šalmeiga Istanbuli tänavamuusikud.
Timpanid
Timpanite varajane vorm on nakers, paar väikesi trumme, mille läbimõõt on kuni 25 cm, üks häälestatud teisest veidi kõrgemaks. Nende eeskujuks oli 13. sajandi ristisõdade ajal araabia naqqara. Väikesed käsitrummide paarid, nn tabla ja bayan, on timpanite miniversioon.
Suured katlakujulise põhjaga trummid kujunesid 14. ja 15. sajandi Saksamaal. Neid mängiti paaris, riputades nad kahele poole hobust. Timpanite prestiiž oli nii suur, et neid tohtis olla ainult aristokraatidel. Paruni seisust allapoole neid olla ei võinud. Timpanid tulid kasutusele mõnedes ratsaväerügementides, kuhu kuulusid põhiliselt aadlikud. 17. sajandi algul olid nad trompetite järel jõudnud ka kirikumuusikasse ja varsti pärast seda orkestrisse. Timpaneid saab häälestada teatud kõrgusele ja kasutada nii rütmi kui meloodia pillidena.
 
 
18. sajandist kasutati kelli orkestris
18. sajand klahvidega kellamäng
19. sajandi tšelesta on dulcitone’i edasiarendus
1921. aastal leiutati USA-s vibrafon , mis on kellamängu ja ksülofoni vaheline pill

Flööt

Flööt on maailma vanim inimkätega valmistatud pill. 1995. aastal kaevas Sloveenia arheoloog Ivan Turk Lääne Sloveenias Idrijca Orust Nova Gorica linna lähedalt välja vähemalt 45 000 aastat vana karu sääreluust valmistatud 12 cm pikkuse ja nelja auguga flööti meenutava instrumendi, mis kuulub teiste samast paigast leitud esemete järgi neandertaallasele..
2004. aastal leidsid Saksa arheoloogid Lõuna-Saksamaal Schwabenis 35 000 aasta vanuse mammutikihvast valmistatud flöödi. Teadlased panid selle kokku 31 tükist.
Tartu arheoloogide 2005.-nda aasta uhkeimaks leiuks pretendeerib Ülikooli 15 hoovis väljakaevamistel avastatud 600 aastat vana töökorras flööt.
Tõenäoliselt valmistasid eelajaloolised inimesed flööte kõigist kättesaadavatest materjalidest - puust, sarvest, luust , kivist, pilliroost ja konnakarpidest.
Ennemuiste kutsuti flöödiks kõiki puhutavaid pille, aga antiikajal pandi igale instrumendile nimi.
Flöödi nimi tuleb ladinakeelsest sõnast flatus, mis tähendas hingamist, puhumist, aga ka peeretust. Luust flööt oli tibia, sama sõnaga nimetati ka sääreluud.
Umbes 5000 aastat tagasi oli flöödivalmistamine lausa omaette kunstiala ja tollaseid otsast puhutavaid pille võib pidada plokkflöödi eelkäijaiks. 16.-17. sajandil olid plokkflöödid väga hinnatud muusikariistad
Erinevalt tänapäeva põikflöötidest puhuti muistseid flööte otsast. Neid valmistati luust (põhjapõdra sarv , lamba sääreluu), mille sisse puuriti puhumisauk ja mitu sõrmeauku. Juba enne vaaraode dünastiaid (enne 3000 eKr) mängiti Egiptuses pilliroost või metallist valmistatud flööte.

Sarvepillid

Esimesed sarvepillid tehti, nagu nimetuski ütleb, looma sarvedest. Aafrikas valmistati need põhimõtteliselt antiloobisarvest, lehmasarv oli vilets asendusmaterjal. Üks vanemaid sarvetüüpe on juudi shofar ehk jäärasarv. Shofar valmistati rituaalselt tapetud lamba või kitse sarvest ja on ainus muusikariist, mis on jõudnud muinasajast 20. sajandisse vähimagi muutuseta. Shofar’i kasutamist sõjategevuses dokumenteerib piiblis Jeeriko vallutamise lugu, kui linnamüürid olevat võimsa pasunaheli tõttu kokku varisenud. Seda sarve kasutatakse tänapäeval juudi usu tseremooniatel nagu Rosh Hashanah (juudi uusaasta) ja Yom Kippur (lunastuspäev). 

VILEPILLID

Paaniflööt koosneb kõrvuti ühendatud püsttorudest, millel on eri pikkus. Torud suletakse alt sõrmedega, samal ajal mängija puhub ülalt. Klassikalise kreeka paaniflöödi nimi oli süürinks ja selle viled olid ühepikkused. Iga vile oli vajaliku kõrguseni vahaga täidetud, et noodid kõlaksid soovitud kõrgusel. Hellenismi ajal, eriti Etruurias ja Roomas, olid viled eri pikkusega.
Lugu Paanist. Paan (Vana-Kreeka pooljumal) oli armunud noorde tüdrukusse (nümf Syrinx), kuid see kartis teda ning püüdis tema eest põgeneda. Kui teised jumalad nägid, et tüdruk ei suuda pakku joosta, muutsid nad ta pillirooks. Kuna Paan ei osanud teda teistest pilliroogudest eristada, lõikas ta neid mitu tükki ja tegi pilli, mida tuntakse paanivilena.
Tuntuim kaksikvilepill on aulos, vana-Kreeka roopill , mida valmistati juba 2800 eKr. Kumbki vile oli 50 cm pikkune koonuseline toru 3 – 6 kõlaavaga. Aulos kuulus Dionysose orgialiku kultuse juurde, sellel saadeti koore, pulmi ja matuseid, kus seda mängiti rongkäigus. Seda mängiti ka kuulsate inimeste ja võidukate sportlaste auks, samuti muusikute võistlustel, näiteks Delfis Püütia mängudel.
Põispilli tuntakse 9. sajandist. Seda mängiti puhudes läbi lühikese toru loomapõide, mille külge oli kinnitatud roog. Põis oli õhureservuaar nagu torupillikott. Põiest väljuva pilliroo sees olid sõrmeavad.

Torupill

Torupill pärineb tõenäoliselt Sumerist ja võib-olla ka Kreekast. Neid tunti Roomas ning Araabia kirjalikes allikates mainitakse 11. sajandil. Nende peamine iseloomulik omadus on pidev heli, mida tekitatakse tuulekotti reserveeritud õhu abil. Tuulekott puhutakse täis suu abil või kasutades lõõtsa, mida mängija liigutab käega. Koti külgedest on läbi pistetud putk (õhupuhumistoru), lesthuulikuga puhumispulk, bassitorud, mis annavad kogu aeg ühesugust tooni (burdoonid) ning mis on häälestatud oktaveis ja kvintides.
Hindustani traditsiooniline masak on lihtsaim torupill. See koosneb ühekordse lesthuulikuga bambusvilest ja kitsenahast tuulekoti külge seotud putkest. Teine India torupill bajana scuti oli kasutusel peamiselt religioosses muusikas, kuni asendati 19. sajandi keskel harmooniumiga.

Trompet

Muinasegiptlased kasutasid 50-60 cm pikkusi hõbe- ja pronkstrompeteid. Need olid pühad muusikariistad, mida mängiti vaid jumal Osirise auks. Kui iisraellased naasid Egiptuse vangipõlvest kodumaale , võtsid nad Egiptuse trompeti üle. Heebrea preestrid lasksid teatud templiriituste ajal puhuda kaht hõbetrompetit. Etruski lituus, mis oli nii trompeti kui alpisarve eelkäija, kujunes kõverast loomasarvest, mille otsa pandi silindriline kitsas puutoru, mis lõppes sissepoole pööratud servaga lehtriga. Roomlased jätsid munaja lehtri ära ja nende pronkstrompet oli 1,2 m pikkuse sirge jämeda toruga. Seda nimetati tuba ja mängiti pika lahtikäiva huulikuga. Pilli kasutati nii tsiviilelus kui ratsaväes, kus selle toru painutati kahte keerdu nagu tänapäeva fanfaaril, et ratsanikul oleks seda kergem mängida. Keskaegses Euroopas peeti trompetit nii tähtsaks, et see oli lubatud vaid aristokraatidele. Hiljem sai sellest ratsaväe pill, sest ratsaväkke võeti algul vaid aadlikke. Seal puhuti trompetiga signaale ja tõsteti võitlusvaimu.

Tsink

Tsink pärineb vähemalt 9. sajandist, kui augud puuriti lehma- ja kitsesarvedesse, et nendel saaks viise mängida. 13. sajandini oli tsingil 5 sõrmeava ja loomasarvest lehter. Hilisemal versioonil oli pealpool 6 sõrmeava ja alumisel küljel 1 pöidlaava. Sellel oli eraldi huulik, mis valmistati harilikult vandlist, luust või sarvest. Keskaja tsinke, mida on liigitatud ventiilideta trompetiteks, valmistati nii sirgeid kui ka kumeraid . Tsinke kasutati koos tromboonide ja orelitega koorisaateks. Kõrgemas registris sarnanes kõla trompetiga, madalamas trombooniga.

Plokkflööt

11. sajandi Prantsuse miniatuuril on näha kitseneva avaga pikiflööt. Seega on võimalik, et Inglismaale tõid selle normannid . Ingliskeelset nimetust recorder on esimest korda kasutatud 1388. aastal. Plokkflööt oli kirjas Derby krahvi , hilisema kuninga Henry IV varanimistus. Kuni 1470. aastani oli plokkflöödil 6 võrdsete vahedega sõrmeava ja 1 pöidlaava. Vanim teadaolev säilinud plokkflööt leiti ühe 15. sajandi hoone alt Dordrechtis. Plokkflööt oli Euroopa renessanss- ja barokkmuusikas üks populaarsemaid pille.

Tromboon

Tromboon leiutati 15. sajandil, et rahuldada 14. sajandi lõpu ja 15. sajandi alguse heliloojate nõudmisi, kes kirjutasid üha rohkem madalates kõrgustes. Esimeste tromboonide eelkäijaks olid suured S- kujulised trompetid, mida flaami meistrid valmistasid Burgundia õukonnale. Pilli esimene nimi oli trompette-saicqueboute – „tõmba-ja-lükka-trompet“. Inglismaal hakati seda kutsuma sackbut, Itaalias trombone ja Saksamaal Posaune.

Suupill

Tänapäeva suupill on arenenud klassikalisest Hiian sheng ’ist, mis oli olemas juba Zhou dünastia ajal (1122 – 221 eKr). See koosneb kõrvitsakoorest, mille sisse on pistetud lühike putk ja kuni 36 eri pikkusega bambusvilet, igaüks sõrmeavaga ja bambusest lõigatud lestkeelekesega, mis võngub, kui sõrmeava suletakse. Viled seatakse osalise ringi kujuliselt, mis kujutab legendi järgi müütilise fööniksi kokkupandud tiibu. Tänapäeva põigiti hoidva suupilli põhimõtte leiutas Chritian Friedrich Buschmann berliinist, kes taipas 1821 . a., et meloodiaid saab mängida vilekeste abil, mis ta oli valmistanud oreli häälestamiseks.
 
Fagoti eelkäija 16. sajandil curtal ehk dulcian
Oboe 17. sajand
Klarnet 18 sajand
Ventiili leiutamine 19. sajandi algul
Saksofon 19. sajand
Tuuba 19. sajand
Esimesed keelpillid tekkisid siis, kui kaardus kepi külge kinnitati soolikas, mille vibreerimine pani õhu võnkuma ning sellest tekkis heli.

Harf

Varaseim harfitüüp arvatakse olevat kujunenud küti vibust. Kaarharfid ilmusid Lääne-Aasias ligikaudu 3000 eKr, neid mängiti protsessioonidel ja pidusöökidel. Neil oli all kõlakast, kust keeled ühendati kaarja kaarega. Paljud neist harfidest, mille kõrgus oli napilt üle meetri, olid kaunistatud härjapeadega. Esimesed meile tuntud Egiptuse harfid pärinevad 4. dünastia ajast (2625 – 2500 eKr). Praegu kohtab kaarharfi veel Aafrikas ja Ida-Aasias.
Nurkharfid tulid Egiptuses kasutusele 1500 eKr. Neid mängisid põhiliselt naised ja need olid võrdkülgse kolmnurga kujulised (külg 55 cm). Neid hoiti mängimise ajal püsti, resonaator vastu keha ja kael puhkamas mängija süles.
Kreekas polnud harf sama populaarne kui lüüra ja Platon laitis seda kui „unistavat” pilli, mida mängisid enamasti naised. Nurkharf oli populaarne Rooma keisririigis, kus seda mängiti protsessioonidel, ohverdamistseremooniatel ja jumalanna Isise kultusetalitlustel, mis roomlased egiptlastelt üle võtsid.
Harfi tunti Lääne-Euroopas 7. sajandil. Raamharfi kirjeldatakse 8. sajandi anglosaksi käsikirjas ja 9. sajandi Utrechti psaltris. Raamharfil on kolmnurga kolmas külg, mis kannelharfil on lahti, suletud tugipuu abil nii, et keeled on suletud raami sisse.
Tänapäeva harfil on 46 keelt diapasooniga kuus ja pool oktavit.

Lüüra

Lüüra erineb harfist selle poolest, et keeled on kinnitatud põikpuu külge, mis on kõlalauaga ühel tasandil. Lüürasid on kahte tüüpi: puidust kõlakastiga kastlüürad ja kilpkonna kilbikujulise loodusliku või õõnestatud resonaatoriga lüürad.
Lüürat mängiti juba Sumeris 3000 eKr. Keeli oli 8 – 12 ja neid näpiti mõlema käe sõrmedega. Mesopotaamiast levis lüüra Süüriasse ja Iisraeli.
Heebrea lüüra ehk kinnor oli lambasoolest keeltega ning see oligi arvatavasti kuningas Taaveti „ kannel ”. Tantsumuusikas kasutasid heebrealased lüüra mängimisel pektronit, aga hääle saateks näpiti keeli sõrmedega. Israeliidid kasutasid lüürat ainult rõõmu väljendamiseks – seda peeti pühaks muusikariistaks ja sellel ei mängitud kunagi kurba muusikat.
1360 eKr ilmusid Egiptusesse hiiglasuured lüürad. Neid kaunistas tihti pardi pea kui märk, et need on seotud jumala Amoniga. Kreetale ilmusid lüürad 1800 eKr, edasi levisid mandri – Kreekasse, kus muutusid hobuseraua kujuliseks . Kreeklased valmistasid algul kõlakaste kilpkonnakilbist. Kreekas arenes lüürast 7. sajandiks kitara, mis oli suurem ja valjema heliga , puust kõlakasti ja harudega. Kitara oli Kreeka klassikalise draama , spordivõistluste ja ametlike kultuste peamine muusikariist.
Kreekast rändas lüüra Roomasse 5 saj ekr, kuid linnriigi muusikaelus ei etendanud suurt rolli. Rooma kunstis kujutatakse sageli Orpheust mängimas lüürat lõvide rahustamiseks. Varakristluse ajal asendus see Kristuse ja lambakarja pildiga , mis tähendas „head karjast”.
Keskaja lüüra oli 6 keelega, mis oli 5 – 7 sajandil Põhja-Euroopas peamine muusikariist. Nende pikkus oli 40 – 80 cm. Pilli häälestati häälestuspulkade abil, varem oli selle jaoks rõngad ja vardad. Lüürat hoiti mängija ees põlvedel ja keeli mängiti plektroniga. Plektroniga mängitava lüüra asemel tuli 11. sajandil 4-keelne poognaga mängitav lüüra nimega rotte.
Mõnes Aafrika osas (Etioopias, Sudaanis, keenias, Zairis) mängitakse lüürat tänapäevani. Keenias, kus lüürat peetakse tervendavaksrituaalseks esemeks , mängitakse seda pulmades.

Lauto

Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. Varaseim primitiivne lauto moodi kahe või kolme keelega muusikariista kujutis on leitud 1600 (17 sajandil) eKr valmistatud keraamilisel plaadil, mis asub nüüd bagdadi muuseumis . Muusikariist jõudis peagi Egiptusesse. Osa neist 2 keelega lautodest olid valmistatud kilpkonna kilbist ja kaetud pealt nahaga, millel oli 6 kõlaava. Mõnikord oli 32 cm pikkuse pillikaela otsa nikerdatud hane - või pistrikupea. Neid mängiti lipitsaga.
Pika kaelaga lauto ilmus Kreekasse 4. sajandil eKr, sealt levis see Etruuriasse ja Roomasse. 5 sajandil pKr mängiti pika kaelaga lautot Bütsansis ja Liibüas, Indiasse jõudis see alles 10. sajandil.
Läänelik lauto oli otseselt kujunenud araabia ud’ist, lühikese kaela ja 4 keelega pillist , mida mängiti lipitsaga. Ud ilmus mekasse 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse ning seda täiustati 5.-nda ning seejärel 6.-nda keelega. Udi tõid Euroopasse maurid Hispaania vallutamise ajal (711 – 1492 begin_of_the_skype_highlighting              711 – 1492      end_of_the_skype_highlighting), kuid teistesse Euroopa riikidesse ei jõudnud see enne 13. sajandit.
Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks.
16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse – ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse.

Citola

Citola valmistati ühest puutükist, sel oli lame pirnikujuline korpus ja lühike kael ning harilikult kolm üksikut messing - või teraskeelt. Euroopa eri paigus valmistati Citola eri kujuga. Itaalia oli labida-viiulikujuline, mille õlad kerkisid ülespoole ja lõppesid teravikuga. Prantsusmaal arenesid õlgadest tiivad ja ovaalsed küljed muutusid kas sirgeiks või kergelt sissepoole kumerduvaiks. Inglismaal ja Saksamaal eelistati lehekujuga citola’sid, kus nõgusate kaarte servad moodustasid ühinemiskohtades tippe. 15. sajandil lisati roop , lipitsast loobuti ja 4 keelepaari hakati sõrmitsema. 16. sajandi alguseks oli Citola ,muutunud igal pool cittern’iks. Algaastail tegi cittern läbi palju teisendusi, kaasa arvatud keelte arvu kasv 5-lt 12–le.

Rataslüüra

Rataslüüra, mille algnimetus oli organistrum, on teatud tüüpi mehaaniline viiul, mis suudab mängida korraga paari või rohkemat nooti ning samal ajal burdoonbassi. See ehitati kirikuis ja kloostrikoolides kasutamiseks, et õpetada muusikat ja mängida lauljaile ette õigeid noote . 10. sajandi lõpust tuntud 3 keelega pillid olid vähemalt 2 m pikkused. Mängimiseks asetati need kahe mängija põlvedele. Üks keeras vänta, et panna pöörlema ratas, teine vajutas klahvidele. 1300. aastaks oli organistrum kujunenud palju väiksemaks ja seda mängis üks inimene. Rataslüürast sai menestrelide muusikariist ja see rippus mängimise ajal rihmaga üle õla, eriti pimedail muusikuil ja kerjustel.

Tsitter

Tsitriks nimetatakse keelpille, mis ei kuulu harfide, lautode ega lüürade hulka. Nendel pillidel saab resonaatori keelehoidjat eemaldada ilma pilli lõhkumata. Tsitter on arenenud üle 2000 aasta tagasi mängitud pillidest. Kõige primitiivsem pill sellest perekonnast on maatsitter, mis on lihtsalt 2 maasse löödud posti vahele tõmmatud keel, resonaatoriks on selle all olev puukoorega vooderdatud kraav. Vastu keelt lüüakse puutükkidega ja seda kasutatakse laulusaateks lihtsalt rütmi tugevdamiseks. Maatsitritest on leitud tõendeid juba kiviajast ja neid mängitakse veel praegugi mõnel pool Aafrikas ja Kagu-Aasias. Maatsitrist arenes moldtsitter, mida leidub samuti Aafrikas. Seda harilikult sõrmitsetakse ja see koosneb puupakust, pillikeel on tõmmatud selle kohale edasi-tagasi.
Üks tänapäeva Euroopa tsitri esivanemaid on psalteerium, mille eeskujuks oli omakorda 11. sajandil Euroopasse jõudnud Türgi qanun. Psalteeriumid olid mitmesuguse kujuga lamedad kastid , algul ruudukujulised, hiljem kolmnurksed või trapetsikujulised. Psalteeriumi mängiti linnusulest plektroniga, mõnikord ka näpiti sõrmedega, hoides pilli süles või vastu rindu.
Qin on hiina 7 keelega rahvuslik tsitter ja ilma roobita näppepill. Qin on kultuuri ja tsivilisatsiooni sümbol. Jaapani tsitrit nimetatakse kotoks ja see ehitati qin’i eeskujul. Jaapanisse jõudis 600 pKr. Kotost räägivad mitmed Jaapani rahvajutud .
Suurem osa Euroopa tsitreid, mis on tänapäeval populaarsed Austias ja Lõuna-Saksamaal, on laudtsitrid.

Sitar

Sitar on suur pika krihvidega pillikaelaga lauto ja tuntium India muusikariist. Sel on tähtis roll klassikalises kammermuusikas, mida vanasti mängiti islamiusulistes ja hinduistlikes õukondades. Traditsiooni järgi leiutas sitari õukonna luuletaja Amir Husrav (1253-1325). Sitar sai oma praeguse vormi klassikalise sooloinstrumendina 18. sajandil, kui tekkisid kindlad standardid kasutada pillikorpuseks kõrvitsakoort ning valmistada keeled ja krihvid tugevast metallist. Vina on Lõuna-india keelpillide üldnimetud ja ka sitarit nimetatakse vahel nõnda. Algselt oli vina pulktsitri tüüp, mille sõrmlaud ühendas kaht kõrvitsakoort. Vinat mainitakse juba ühes veedadest (hinduismi pühakirjad), vanim neist „Rigveda” loodi 1200 eKr. 16. sajandil pilli muudeti. Sellel on 7 keelt, millest 3 on burdoonkeeled ja selle kaelal on 24 ümberpaigutatavat krihvi. Vina on Lõuna-India klassikalise muusika põhiinstrument.

Külaviiulid

Fiidel on viiuli eelkäija. Fiidleid hoiti vertikaalselt, sest nad olid peaaegu sama pikad kui neid seistes mängivad mehed. Neil oli 3 keelt (kuni 13. saj.-ni) ja ümar tigu . Nad valmistati põhiliselt ühest puupakust, mis õõnestati ja kaeti puust kõlalauaga.
Fiidel on Lääne-Euroopast pärit viiuli esivanem, millest hiljem arenes viola da camba.
Teiseks viiuli esivanemaks peetakse rabab ’i, mis jõudis 10. sajandil Lähis-Idast Euroopasse. Rabab’ist arenes hiljem 3 keelega rebekk .
Rebekk on bütsantsi lüüra ja islami 2-keelelise rababi mugandus. Näpitavate keeltega lauto, mis oli olemas juba 8. sajandil. Tavaliselt oli rebekk’il 3 keelt. Juba 13. sajandil peeti Prantsuse ja Inglise õukonnas rebekimängijaid palgal. 15. sajandil oli rebekk kutseliste menestrelide (rändlaulikud) tunnustatud muusikariist.
Kit
Kit, mida kasutasid põhiliselt Prantsuse tantsumeistrid 16. – 19. sajandini, oli pisike krihvideta sõrmlauaga viiul, mille kuju varieerus. Nimi võis tuleneda kreeka kitarast või oli see vihje, et tegu on väikese pilliga. Kui pilli ei kasutatud, hoiti seda õpetaja kuuesaba taskus .
 

Kitarr

Tänapäeva kitarr on gitterni järeltulija (gitterni eelkäija oli fiidel). See oli väike lautotaoline pill, mis jõudis Euroopasse Hispaania mauride kaudu 13. sajandi teisel poolel. 4 keelega gittern ei olnud populaarne üksnes rändlaulikute, vaid ka aadli seas. Hispaanias muutus gittern vihuela ks, lamedaks kaarjate külgedega pilliks, millel oli viis paari keeli ja üksik chanterelle (üksik kõrgem E-keel). Vihuela oli peenema seltskonna muusikariist, aga väiksemat nelja keelepaariga kitarri kasutati rahvalikuma muusika mängimiseks. 16. sajandi lõpuks oli see kuulus kogu Euroopas.
18. sajandil tuli kasutusele tänapäevane 6 keelega kitarr.

Viiul

Kolme keelega viiulid olid olemas juba 16. sajandi algul ja need olid fiidli ja rebeki sulamid . Uus muusikariist ühendas esimese kõlavuse ja mänguvõimalused teise lihtsusega. Esimene kuulus viiulimeister oli Andrea Amati ( 1525 – 1611), kes pärines Cremonast ja rajas Cremona viiulimeistrite koolkonna. 1550 aastal hakati viiuleid valmistama 4 keelega. Algul valmistati kõik 4 keelt sooltest, kuid 1700 a. paiku hakati kõla parandamiseks mässima g-keele ümber hõbetraati.