Eesti rahvapillid (4)

Kärdla Ühisgümnaasium
Eesti rahvapillid
Referaat
Gerli Enula
XII a
2008
Sisukord
Sisukord lk 2
Sissejuhatus lk 3
Kannel lk 4
Torupill lk 5
Viiul lk 6
Lõõts lk 7
Sissejuhatus
Rahvapillid- rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid , kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun , vilepill, roopill ) ning 6-7 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.-14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. Lääne-Eestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill . 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks .
Kannel
Kannel on eesti rahvapill , mis kuulub keelpillide hulka. Vanem tüüp on trapetsikujuline, puust õõnestatud ja kõlalauaga kaetud 6-7 keelega. Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti, sest meieni on säilinud ainult paar Setumaalt  pärit lugu. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas  kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. Laba andis pillile kõlajõudu juurde. Eestis püsis kõige kauem setu alal ja saartel. 19. sajandil sugenes uuem tüüp, trapetsi- ja pooltrapetsikujuline laudkõlakastiga kannel. Sel oli algul 15 või rohkem keelt, hiljem nende arv suurenes 20-30ni. Kannelt on mängitud kahte moodi. Akordilise mänguviisi korral kaetakse ühe käega keeli, mis ei pea helisema ja teisega võetakse vabadel keeltel akorde, mille ülemistest helidest moodustub meloodia . Sõrmitsemismänguviisi korral sõrmitsetakse parema käega meloodiat, vasakuga võetakse eraldi keeltel basse ja akorde. Hiiu kannel on siia jõudnud rootslaste vahendusel. Pill on kandilise kujuga, ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga . Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll - ehk moldpill  on tegelikult üsna noor pill. Pilli oli lihtne valmistada, seetõttu levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Eesti tuntuimad kandletegijad on U. Toomendi, J.Hivask ja V.Maala.
Torupill
Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 14. sajandi paiku. Torupilli tüüpe on maailmas palju, alates hülgemaost meisterdatud Läänemaa mallist, lõpetades esindusliku Šoti highland pipe 'iga. Kõiki neid seob iseloomulik kõla, mis saavutatakse erineva arvu meloodiale kaasa jörisevate burdoonide ehk torude ja vilede hääle abil. Eesti torupillil on tavaliselt neid torusid üks kuni kolm, kuid tõelistel siniverelistel Šoti ja Iiri paraadinstrumentidel märgatavalt rohkem. Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill , mida võis kasutada aasta ringi. Torupill koosneb neljast osast : nahast õhukott, õhupuhumistoru, mänguvile ja bassvile. Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Kasutatakse nii tavandi- kui tantsupillina. Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama. Tuntuim torupillimängija Eestis on olnud Emmastest pärit Juhan Maaker ehk Torupilli Juss, keda on rahvas tunnustavalt kutsunud ka torupillikuningaks.
Torupilli-Juss
Viiul
Kõige nooremaks pillirühmaks eesti rahvatraditsioonis on keelpillid. Nende hulgas viiul on vibupillidest üks vanemaid. Viiulist sai Eestis juba 16. sajandil populaarseks muutunud torupilli üks peamisi kõrvalesurujaid. Eesti linnades tunti viiulit ka juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid : laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli põhi tehti üldiselt pihlaka- või kasepuust, kaas kuusepuust, kael ja keelehoidjad ka kas pihlakast või kasest. Viiul koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast tiguja peaga kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud. Sõrmlaua kaelapoolses otsas asetseb sadul ja kõlakasti keskel roop, mis hoiavad keeli vajalikul kõrgusel. Sellise kuju sai viiul 17. sajandil ning see on 4-keeleline ja kvintetihäälestuses. Tuntuimad viiuli meistrid Eestis on olnud F. Villak ja E. Meri.
Lõõts
Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann 1822. a. See oli 1821 . aastal sama meistri poolt leiutatud suupilli edasiarendus. Pillil oli kolmnurkne lõõts ja see  meenutas välimuselt lahtikäivat raamatut. Mõned aastad hiljem avastas pilli Viini orelimeister Kirill Demian. Oma töökojas konstrueeris ta lõõtspilli mille põhikuju on säilinud tänapäevani. Pilli hakati mängima põlvedel, pilli ühel otsal olid meloodianupud teisel otsal nupud saate mängimiseks. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad. Lõõts on viiuli kõrval kõige populaarsem rahvapill Eestis. Eesti lõõtspillideks võib nimetada Eesti kohalike pillimeistrite poolt valmistatud lõõtspille. Need jagunevad kahte peamisse liiki: Teppo tüüpi ehk Võru tüüpi lõõtspill ja liblikapill. Teppo lõõts on Eestile kõige iseloomulikum, see on kolme-või neljarealine kahe- või kolmekooriline diatooniline lõõtspill. Seda tüüpi lõõtsal saab üldiselt mängida ainult kahes mažoorses helistikus. Teppo tüüpi lõõtspill oma särava ja valju heliga , mis sobib hästi vabas õhus mängimiseks. Liblikapillid on Venemaa meistrite toodangu eeskujul valminud lõõtspillid, mille väliskujule on iseloomulik nüride nurkade korpus, luust nupud ning lüüra- või liblikakujulised metallkaunistused. Liblikapillid on Teppo lõõtsast mahedama ja vaiksema heliga, kuid nende täiuslikum bassisüsteem võimaldab neil mängida ka minoorses helilaadis.
8