Muusikariistad (0)

TALLINNA MUSTAMÄE GÜMNAASIUM
4B
„ Muusikariistad “
Referaat
Andri Suga
Merle Adelman
Tallinn 2010
SISUKORD
Eessõna..............................................................................................................................................3
Muusikariistad...................................................................................................................................3
Klaver ................................................................................................................................................3
Keelpillid ...........................................................................................................................................4
Puhkpillid ..........................................................................................................................................7
Löökpillid........................................................................................................................................13
Kokkuvõtte......................................................................................................................................18
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................... ..19
Eessõna
Loodan referaadi koostamisel koguda infot erinevate muusikariistade kohta ja saada uusi teadmisi.
Muusikariistad
Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid , mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks , aga ka töötegemise hõlbustamiseks.
On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena. Sõltuvalt sellest, kuidas heli tekitatakse, liigitatakse pillid keel-, puhk- ja löökpillideks.
Klaver
Üks tähtsamaid klahvpillidest on klaver, ta on ühteaegu nii keel- kui ka löökpill. Klaver koosneb korpustest, malmraamist, puittugiraamist, kõlalauast, keltest (230), klaviatuurist ning haamer -,summutus- ja pedaalmehhanismist. Klaverikeeled on pingutatud tugevale malmraamile, keelte pingel on väga suur jõud (võrreldav umbes 20 tonniga). Keeli pingutatakse virblitega, mida saab keerata spetsiaalse võtme abil. Keelet võnkumine kandub kõlalauale, mis on keelte alla paigutatud suur puust plaat. Klaverikeele all olev paksu vildiga kaetud puust haamrike lööb klahvi allavajutamisel vastu keelt ja paneb selle helisema. Keelelt kohale traatvardaale on paigutatud vildist padjakesega summuti. Kui klahvile vajutada, siis tõuseb summuti üles ja vabastab keel. Kui aga tõsta sõrm klahvilt, siis klahv tõuseb ja summuti vajub keelele tagasi, summutades selle helina . Seega sooritab klaverimehhanism klahvile vajutamisel kaks asja. Summuti vabastab keele ja haamrike lööb vastu keelt. Klaveriklahve on 88, klaveri heliulatus on üle 7 oktavi.
Klaveriteoseid on kirjutanud kõik tähtsamaid heliloojad, sealhulgas Mozart , Beethoven ja Chopin.
1799.a. ilmus nädalalehes „Revalische Wöchentliche Nachrichten“ teade, et Breemenist saabus Tallinna pillimeister Johann Friedrich Gräbner, kes valmistab klavikorde, klavessiine, haamerklavereid, püstklavereid, positiive, harfe ja lautosid. Alates sellest ajast tänaseni on Eestis tegutsenud ligi 40 väiksemat ja suuremat klaveritöökoda ning – vabrikut. Tuntuks on saanud klaveriehitajad Erich , Lorenz , Falck, Hasse, Meyer , Mirsalis, Wiesner, Sopha, Goldorff, Rathke, Priske, Moritz , Oss, Saarmann, Tusty, Saar, Rässa, Romm, Salong , Jurak, Olbrey, Heine , Sprenk-Läte, Ihse ja paljud teised. Väikeste töökodade otsingud, katsetused ja klaverite ehitamise kogumused kasutati hiljem ära 1951. aastal loodud Tallinna Klaverivabrikus.
Klahvpillid on veel klavesiin, orel , süntesaator ja akordion .
Keelpillid
Keelpillid kuuluvad kahte rühma ühed on poogenpillid ( viiul , vioola , tšello ja kontrabass ) ja teised on näppepillid (harf, kitarr , lauto mandoliin , balalaika, bandžo). Keelpillid saadavad helisid välja keelte võnkumisena. See tekib poognahõõrumisest keelte vastu. Poogen koosneb elastsest puitridvast ja selle otste vahel pinguldatud hobusesabajõhvidest. Teisi keelpille -harfi, kitarri , lautot, mandoliini, balalaikat ja bandžot- mängitakse sõrmedega.
Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt . Sellisedpillid on mandora ja rebekk,
Viiul
Viiul on keelpill , mis koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud ja kõlakasti keskel roop , mis hoiab keelehoidja külge kinnituvat nelja keelt. Viiulit mängitakse poognaga, harva ka sõrmitsedes ( pizzicato ). Viiuleid hakati valmistama 16. sajandi keskpaiku Itaalias, paljud silmapaistvad heliloojad, sealhulgas Vivaldi, Bach ja Beethoven , on loonud viiulikontserte.
Viiul Vioola
Vioola
Sellel pillil on ka teine nimi - alt. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga.
Tšello
Ta on veel suurem kui vioola, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tšello populaarne nii soolo - kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tšello XVII sajandil kuulsalt itaalia viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tðello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli peen tšellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil.
Tsello Kontrabass
Kontrabass
Kontrabass on orkestri ja keelpillide perekonna kõige suurem pill. Kontrabassi nagu altigi kasutatakse enamasti ansamblipillina. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha.
Puhkpillid
Puhkpillidel tekib heli õhu võnkumisest pillitorus, heli kõrgus muutub vastavalt sellele, kuidas muudetakse võnkuva õhusamba pikkust sõrmede abil akude, klapide, ventiilide jm kaudu. Algselt olid pillid valmistatud kas puust (puupillid, sh klarnet , flööt, oboe ja fagott ) või metallist ( vaskpillid sh trompet , tromboon , metsasarv , tuuba ), uuemal ajal kasutatakse ka plasti ja mitut muud materjali.
Flööt
Flööt (itaalia keeles flauto (traverso)) on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Kaasajal kasutatakse flööti ka jazz- ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on Ian Anderson . Flöödil on ca. 15 auku , mida saab klappidega katta . Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n.-ö. brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
Flööt
Flööte on valmistatud muu hulgas õõnsastest luudest, bambusest, savist ja puidust. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas klaasist) ja süsinikkiust. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.
Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödi tooni headust hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis tehniliselt tähendab õhujoa optimaalset fokusseeritust huulikust sissepuhumisel.
Oboe
See on sümfooniaorkestri puupillide rühma teine pill. Tema hääl ei ulatu nii kõrgele kui flöödil. Oboe kõlab veidi ninahäälselt ja nukrutsevalt. Oboesarnaseid instrumente on leitud väljakaevamisel Egiptuses. Oboe sugupuuse kuulub ka Vana-Kreeka aulos. Kaasaegne oboe kujunes aga siiski rohkem islamimaade instrumentide eeskujul XVII sajandil. Oboed peetakse vanimaks orkestripilliks. Vanim partituur , kus on kirjas oboe partii, pärineb aastast 1659. Oboemängija paneb õhusamba pillitorus võnkuma kaksiklesthuulikuga, milleks on kaks teineteise vastu asetatud pillirooplaati. Kaksiklesthuulik kinnitub väikese torukese kaudu pillitoru külge. Pillitorul on augud ja klapid - nende abil õhusamba pikkust reguleerides saab pillimees muusikapalasid mängida.
Oboe Klarnet Fagott
Klarnet
Klarnet on kolmas liige sümfooniaorkestri puupillide rühmas. Tema hääl võib ulatuda peaaegu niisama kõrgele kui flöödil, aga ta võib nii flöödist, oboest kui ka inglise sarvest madalamalt heliseda. Klarneti kõrged toonid sillerdavad ja kilkavad, madalad toonid pehmed ja salapärased.
Klarnet pärineb vanadest idamaadest. Aegade jooksul muutusid klarneti- laadsed pillid paljude Euroopa rahvaste igapäevasteks muusikariistadeks. Ka meie üleaedsete leedulaste rahvapill birbne ja naabrite venelaste brjolka on klarneti sugulased. Kaasaegseks mänguriistaks kujunes klarnet XVIII sajandil. Saksa pillimeistri J. Chr. Denneri töökojas valmisid esimesed klarnetid, mis võeti kasutusele orkestrites. Ehituselt on klarnet oboega küllaltki sarnane. Oluliselt erineb aga lesthuulik. Klarnetil on see nimelt ühekordne pillirooplaat , mis kinnitub pillitorule. Klarneteid valmistatakse erinevate põhitoonidega. Enamasti kasutatakse tänapäeval klarnetit, mille põhitooniks on b. Klarneteid tehakse puust. Pillivabrikutes toodetakse aga ka eboniidist klarneteid. Neid pille tehakse isegi klaasist.
Fagott
Fagott on sümfooniaorkestri puupuhkpillide rühma neljas la kõige madalamahäälsem pill. Fagoti kõla on ninahäälne, natuke kurva ja natuke naljaka maiguga.Fagotil ja oboel on ühised eellased. Esimesed kaasaegsed fagotiga sarnased pillid valmistas Nürnbergi pillimeister S. Schnitzer XVI sajandi lõpul. Fagotte valmistatakse vahtrapuust. Fagott koosneb kolmest üksikust torust. Kokkupanduna moodustavad need suure tüseda pillitoru, mille ülemine osa on kahekordne. Fagoti kaksiklesthuulik sarnaneb oboe omaga - selleks on kaks vähese kumerusega vastastikku asetatud pillirooplaati. Peenikese S- kujulise toru kaudu on nad ühenduses suure pillitoruga. Sellele on lugude mängimiseks tehtud augud ja paigaldatud klapid.
Trompet
Trompet on sümfooniaorkestri vaskpuhkpillide rühma esimene pill. Tema eellane, pasun , mida kirikupiltidel ja ornamentidel puhuvad inglid , on veel tänapäeval Tiibetis, Hiinas, Indias, Turkmeenias kasutusel. Vanimad trompetid pärinevad 1500. aastast eKr või vanemast ajast, kuid need olid klappideta torupillid. Pronks- ja hõbetrompeteid on leitud Tutanhamoni hauakambrist. Samast ajast pärit trompetisarnaseid pille on leitud Skandinaaviast ja Hiinast. Neid mängiti, puhudes õhku läbi suletud huulte. Niimoodi tekkiv sumisev hääl tekitas trompeti sees olevas õhusambas seisulaine . Peruust on leitud umbes aastast 300 pärit trompeteid . Esimesi trompeteid ei kasutatud tänapäeva mõistes muusika tegemiseks, vaid märguandevahenditena sõjalistel ja religioossetel eesmärkidel. Juba antiikajal hakati mõnes sõjaväes moodustama sõjaväeorkestreid, mis koosnesid peamiselt puhkpillidest ja trummidest. Nende eesmärk oli lisaks märguannete edastamisele sõjaväe moraali hoidmine lahingu ajal ja vastase hirmutamine.
1840-ndatel aastatel sai trompetist täieõiguslik orkestripill. Trompeti pillitoru on piklikku ovaali keeratud. Toru peenemasse otsa pistetakse huulik . Pillitoru laieneb kõlalehtriks e. resonaatoriks. Trompetil on kolm pumpventiili. Peale vase valmistatakse trompeteid ka mitme metalli sulamist. On tehtud hõbedast trompeteid. Oma särava hääle ning heade mängutehniliste võimalustega on trompet populaarne pill nii süva- kui jazzmuusikas.
Trompet
Metsasarv
Metsasarv on sümfooniaorkestri vaskpuhkpillide rühma teine pill. Metsasarv on kõige suurema ulatusega vaskpuhkpill - temaga saab puhuda päris madalaid ja ka üsna kõrgeid toone. Nii kõrgeid toone nagu trompetiga või nii madalaid toone nagu tuubaga aga metsasarvega tekitada ei saa. Metsasarvel on pehme ja mahlakas, justkui kaugelt kostev kõla.Metsasarvemängija hoiab mängides paremat kätt kõlalehtris. Niimoodi kujundab ta pilli tooni ja tal on sedasi mugavam mängida. Pillimees võib pillitoru käega ka peaaegu sulgeda. Siis lisandub pillihäälele omamoodi sirisev-pirisev värving. Seda mängu nimetatakse coperto'ks. Metsasarvetaolised pillid hakkasid jahisarvest kujunema Worcesteris Inglismaal XIV sajandil. Nagu teisedki vaskpuhkpillid, sai metsasarv pumpventiilid möödunud sajandi algul ja sellest peale on ta oluline orkestripill. Metsasarve pillitoru on väga pikk. Mugavama käsitsemise huvides on see mitmesse keerdu keeratud. Toru peenema otsa sisse lükatakse huulik, toru teine ots laieneb suureks kõlalehtriks - resonaatoriks. Metsasarvel on kolm pumpventiili.Metsasarv on väga hea ansamblipill, sest ta kõlavärv sobib kenasti kokku paljude teiste pillidega. Teda kasutatakse üsna tihti ka soolopillina.
Metsasarv
Tromboon
Tromboon on sümfooniaorkestri vaskpuhkpillide rühma kolmas liige. Tromboon on madalama ja võimsama häälega kui metsasarv. Ka temal on huulik, pillitoru ja laienev kõlalehter-resonaator. Õhusamba pikkust pillitorus saab aga sõltuvalt trombooni ehitusest reguleerida kahte moodi. Tehakse väikeste kroonide ja ventiilidega tromboone. Nendel pillidel saab õhusammast lühendada-pikendada ventiilide avamise või sulgemisega. Tänapäeval kasutatakse aga rohkem niisuguse ehitusega tromboone, millel on suur U-kujuline tõmmiktoru. Seda sisse lükates või välja tõmmates saab muuta õhusamba pikkust pillitorus.
Tromboonid põlvnevad samadest pillidest, millest trompetidki. Alates XIII sajandist hakkas suurenema erinevus kõrgemaja madalamakõlaliste trompetite vahel. XIV sajandil valmistati aga pillid, mida võib pidada juba tromboonide eelkäijaks. Möödunud sajand andis tromboonile ventiilid. Nagu trompetid, nii on tromboonidki ühed vanimad orkestripillid. Tänapäeval on tromboon populaarne dzässmuusikas.
Tromboon
Tuuba
Tuuba on sümfooniaorkestri vaskpuhkpillide rühma neljas, kõige suurem ja kõige madalamahäälsem liige. Tuubaga nagu kontrafagotigagi saab sümfooniaorkestris kuuldavale tuua kõige madalamaid hääli. Tuubasid tunti juba Vana-Roomas. Sealne tuuba oli sirge, laia lehtriga signaalitoru. Ilmselt oli selle riistapuu hääl niivõrd sisendava kõlaga, et ta nimi ja tähendus mingi teate või signaali andjana-toojana kandus edasi keskaega . Tuba mirum pidi inglite käes kõlama sel päeval, kui maailm lõpeb. Kindlakskujunenud kirikliku leinateksti põhjal tekkis muusikaline vorm - Requiem. Selle üks osa on Tuba mirum. Niisiis on Vana- Rooma tuuba pill, mis on andnud nime ka muusikalise vormi ühele osale. Kaasaegse tuuba esivanemaks olid mitmesugused madalakõlalised sarved. Möödunud sajandi algul, mil suure vaimustusega paigaldati pasunatele ja sarvedele ventiile ja pumpasid, sündis ka kaasaegne tuuba. 1835. aastal ehitasid Berliini pillimeistrid W. Weiprecht ja J. G. Moritz esimese basstuuba, millest kujunes peagi see instrument , mis oma uhke ja võimsa kõlaga kaasajalgi muusikasõpra köidab. Tuuba pillitoru on väga suur ja jäme. Sirgena oleks tuuba umbes 16 -17 meetrit pikk. Tuuba kõlalehtrisse mahuks aga kenasti võrkpall. Tuubal on huulik ja kolm või neli ventiili .
Tuuba
Löökpillid
Kõik löökpillid teevad häält ühel põhimõttel - mingi asjaga tuleb millegi vastu lüüa. Enamasti on see asi, millega lüüakse, väiksem kui see asi, mille vastu lüüakse. Eks ole ju uksele koputamisel lihtsam sõrmega vastu ust kui uksega vastu sõrme koputada. Mõnikord on kokkulöödavad asjad peaaegu ühesuurused, näiteks triangel ja trianglipulk, või siis ka päris ühesuurused, näiteks taldrikud . Löökriistamängija võib vastu oma pille lüüa mitmesuguse asjaga.
Mõned löökpillid on isehelisevad ( gong , taldrikud, triangel ja kastanjetid ), mõnel tekib heli naha võnkumisel ( trummid , timpanid ), on ka selliseid pille, mida on võimalik häälestada (timpanid, ksülofon ja tšlesta)
Trummid
Suure trummi pillikere puust silindrile on mõlemale poole pingule tõmmatud nahk või ka mõnest muust materjalistkile. Nahka pingutatakse kruvidega. Vastu pingulolevat nahka lööb trummimees nuiaga ja trumm teeb madalat mütsuvat häält. Väike trumm on ehitatud sama moodi nagu suur trumm. Lisaks on tal vastu ühte nahka pinguletõmmatud metallvedrud. Need põrisevad vastu nahka, kui pillimees lööb pulkadega vastu väikest trummi. Väike trumm on suurest trummist umbes niisama palju väiksem, kui palju on ploom väiksem suurest õunast.
Suur trumm Väike trumm
Taldrikud
Taldrikud olid tuntud juba vanas Assüürias. Nende esiisadeks peetakse Aafrika päritoluga ilma tilata kellukesi, mida teineteise vastu löödi.Taldrikud on keskelt lohus metallkettad. Lohu keskel on auk, millest pannakse läbi nahast või riidest rihm . Rihma abil võtab pillimees taldrikud kätte. Taldrikuid saab mitut moodi häält tegema panna. Neid võib lüüa teineteise vastu, taldriku pihta võib lüüa puupulgaga, timpaninuiaga, metallharjaga. Iga mänguvõtte juures teeb taldrik erinevat häält. Taldrikuid võib kinnitada ka statiivile.
Taldrikud
Tamburiin
Tamburiin on iidne kultuspill Jaapani, Hiina, Tiibeti , India ja Turkmeenia rahvastel. Euroopa muusikute instrumentaariumi jõudis ta keskajal. 1440. aastal mainitakse, et Maini -äärse Frankfurdi moosekandid on tamburiini mänginud.Tamburiin on puust rõngas, millesse on tehtud hulk piklikke avasid. Nendesse avadesse on paigutatud metallkettad. Kui pillimees raputab tamburiini või lööb sellega vastu oma teist kätt, siis hakkavad kettad tilisema. Mõnel tamburiinil on puurõnga peale tõmmatud nahk. Vastu seda nahka lööb pillimees sõrmedega. Siis tamburiin tümpsub ja tiliseb ühe korraga.
Tamburiin
Kastanjetid
Kastanjetitaolisi Aasia päritoluga pille on leitud väljakaevamistel Egiptuses. Keskaegses Euroopas olid kastanjetid Hispaania tantsijataride populaarsed saatepillid. Orkestris kasutatav kastanjett koosneb kolmest puutahvlikesest (võivad olla ka luust või plastmassist). Keskmine tahvlike ja pillivars, millest pillimees kinni hoiab, on üks tervik. Äärmised tahvlid on servapidi kinnitatud niidi või nahkpaelaga keskmise tahvli külge nii, et nad saaksid veidike liikuda . Tahvlitel on keskmise tahvli poolsel küljel väikesed õõnsused. Kui pillimees nüüd kastanjetti varrest raputab, löövad äärmised tahvlikesed vastu keskmist ja pill teebki häält. Niisiis on kastanjetil need asjad, mis millegi vastu löövad, juba pilli küljes olemas ja pillimehel pole vaja lisavahendit, et pilli häält tegema panna. Kastanjetid teevad toredat klõbinat.
Kastanjetid
Marakaa
Marakaa on puust varre külge kinnitatud suur seest tühi muna, mis enamasti on ise ka valmistatud puust. Muna sees on peotäis suuri liivateri, väikesi kivikesi, kuivatatud maisiteri või midagi muud. Kui pillimees marakaad edasi-tagasi liigutab, liiguvad teradki muna sisemuses ja põrkavad vastu seina. niimoodi teeb marakaa häält. Olenevalt sellest, mis muna sees liiguvad ja mis materjalist muna on tehtud, on ka pilli hääl erinev. Marakaa on eriti populaarne Ladina-Ameerika muusikas.
Marakaa
Triangel
Triangel on kolmnurkseks painutatud metallvarras , mille otsad ei puutu kolmnurga tipus teineteisega kokku. Trianglit mängib pillimees nii, et hoiab niidi või paela abil pilli õhus ja lööb seda metallpulgaga. Triangel teeb heledat tilisevat häält.
Triangel
Timpan
Timpan on sümfooniaorkestri löökpillide rühma kõige tähtsam pill. Ta teeb madalat kumisevat häält. Timpan on metallkatel, mis on kaetud pinguldatud nahaga. Nahk teeb niisuguse kõrgusega häält, nagu parajasti vaja. Mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem on pilli hääl. Kui naha pinge on nõrgem, on ka pilli hääl madalam. Timpani nahka pinguldab pillimees pedaali abil või 8 häälestuskruviga. Timpanikatla kõrval üleval ääres on skaala, millelt pillimees näeb, millise kõrgusega häält pill parasjagu teeb. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissando'sid - libiseda sujuvalt ühelt toonilt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada see võib siis rebeneda. Timpanit mängitakse vilt- või flanellpäiste timpaninuiadega. Sümfooniaorkestris kasutatakse 2-5 timpanit. Timpanid on väga vanad pillid. Koos tuubaga olid nad kuninglikeks pillideks Egiptuses, kogu Hommikumaal ja Indias. Timpanitega edastati teateid ja tehti sõjakäikudel toonust tõstvaid ähvardushääli. Esimesed pedaaliga timpanid valmistati XIX sajandi lõpul.
Timpan
Kellad
Kellad on üsna pikad metalltorud, mis on riputatud metallraamile. Iga toru teeb kindla kõrgusega häält. Puuhaamriga vastu neid torusid lüües saab pillimees mängida kirikukellade moodi kõlisevaid - kumisevaid viise. Pilliraami keskkoha kõrgusel on vildiga ääristatud aukudega laud, millest torud läbi lähevad. Lauda pöörates saab pillihelina summutada .Selle pilli vanem sugulane on kariljon see on mingi hulk kindlasse kõrgusse häälestatud kelli mis erilise mehhanismi abil mängivad mõnd muusikapala Kariljone paigutati kirikutornidesse.
Kellad
Ksülofon
Ksülofon koosneb puitplaadikestest, millest igaüks teeb kindla kõrgusega häält. Vastu plaadikesi lüües saab pillimees mängida klõbisevaid viise. Plaadid on asetatud trapetsikujuliselt raamile kas nelja või kahte ritta . Praegu kasutatakse rohkem klaviatuuritaoliselt kahte ritta paigutatud plaatidega ksülofone. seda pilli mängitakse kahe ksülofonpulgakestega. Kasutatakse ka erilisi ksülofonilusikaid ja tugevast kummist peadega pulki. Ksülofon on populaarne soolopill .
Ksülofon pärineb Aasiast. Keskaegses Euroopas oli pill suures aus rändmoosekantide seas.
Ksülofon
Kokkuvõte
Referaadi koostamine oli huvitav ja ma sain palju uusi teadmisi. Erinevatest muusikariistadest leiab palju infot ning kõigist pillidest võib kirjutada veel pikemalt ja põhjalikumalt.
KASUTATUD KIRJANDUS
TEA Laste ja Noorte e- entsüklopeedia
Vikipeedia