EESTI RAHVA PILLID (0)

EESTI RAHVA PILLID

Referaat
Jaana Vaus
Tallinn 2009
PUHKPILLID
Puhpillid on kõige arvukam pillirühm eesti rahvapillide seas. Enamik neist pillidest olid tööriistad, omades kindlat funktsiooni ja neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil - Jüripäevast (23. aprill) Mihklipäevani (29. september). Muul ajal oli nende kasutamine keelatud. Nende valmistamiseks kasutati käepärast looduslikku materjali (puukoor, puit, loomasarved, kõrred, putked, pilliroog , savi, puulehed , linnuluu jne.)Heli tekitamise printsiibi järgi võib eesti rahvalikud puhkpillid jagada kolmeks:
· flöödi tüüpi
· klarneti tüüpi
· trompeti tüüpi
Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid. Neid valmistati puukoorest (pajupill), männikasvust ( vilepill ), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks. Samas oli ka täiuslikumaid mitmete sõrmeavadega pille, mis võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai.
Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke , mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill .Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill oli tõenäoliselt kodunenud eestis juba XIV sajandil. Esimesed kirjalikud andmed on XVI sajandist. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja randades harilikult pargitud hülgemaost, sisemaal mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast. Tuulekotil oli kolm auku millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust putke (napp) kaudu.Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega kadaka- või männioksast toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist "piuk". Sõrmeavasid oli tavaliselt 6 .Olulist osa etendasid torupilli burdoonid ehk bassitorud. Neid oli 1-3 ja nad olid samuti varustatud roopillipiukudega.Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
Trompeti tüüpi puhkpillid ... on igasugused sarved ja pasunad . Karjasarvi ja -pasunaid puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles. Suur karjapasun (kuni 2 meetrit pikk) oli külakarjase tööriist ja seda poisikesed puutuda ei tohtinud. Seda valmistati puuoksast või juurest. Noortele karjastele jäid kasutada väikesed pasunad ja sarved. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste pillidega sai osav mängumees ka meloodiat mängida.
KEELPILLID
Keelpillidest on Eestis kõige vanem kahtlemata kannel . Selle vanuseks arvatakse paar tuhat aastat. Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoomlaste, balti rahvaste ja loodevenelaste rahvuskultuuriga.Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks:
* väikekannel - peamiselt ühest puust õõnestatud, õhukese kõlalauaga kaetud, trapetsikujuline ja väheste keeltega ( harilikult 6-7 keelt). Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti, sest meieni on säilinud ainult paar Setumaalt pärit lugu. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. Laba andis pillile kõlajõudu juurde. Setumaal kasutati väikekannelt tantsumuusika mängimiseks.
Tänapäeval on väikekannel kiiresti populaarsust kogumas . See võimaldab vaatamata oma näilisele primitiivsusele mängida üsna laialdast repertuaari.
* uuem kannel - laudadest korpusega, trapetsi ja pooltrapetsi kujuline ja rohkete keeltega mis olid kinnitatud raudvirblitega ( harilikult 20 - 30 keelt). Sellistest kanneldest on kirjeldusi ja jooniseid säilinud juba 18. ja 19. sajandi vahemailt. Kandleks nimetati neid pille rohkem Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis ja saartel kasutati nime simmel või simbel. Kandled arenesid vastavalt muusika arengule. Levinud oli palju erinevaid kandlemudeleid ja mängustiile. Tänapäeval on Eestis kõige laiemalt levinud nn. rahvakandled, millel on lisaks viisikeeltele alaosas koorideks ("duurideks") koondatud
* saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) - ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Levis Eestis 19. sajandi lõpus. Võimaldab mängida saadet.
* Omaette kandletüübi moodustab kromaatiline kannel. Pillimeister Väino Maala poolt 1950. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pillil asetsevad keeled kromaatiliselt ja see võimaldab sellel mängida igasugust muusikat.
Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga . Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko.
Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka , reinlender, galopp , polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid : laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda .
Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll - ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Mollpill on Rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse . Sellel aastal konstrueeris Rootsi pastor Johannes Dillner ( 1785 -1852) varem tuntud monohordi ja hummel `i baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Pillil oli tagurpidi keeratud molli kuju. Psalmodikoniks ristitud pill levis tänu aktiivsele propagandale kiiresti ja omandas vaimuliku instrumendi maine. Rootsis oli see eriti populaarne 1840. - 1860. aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel.
LÕÕTSPILLID
Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised. Üsna varsti asusid kohalikud pillimeistrid lõõtspille valmistama. Kõige kuulsam kohalik meister oli Võrumaa mees August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama hakkasid. Teppo pillid on väga tugeva häälega, vastupidavad ja rohkete vasest kaunistustega. Eriti osav oli Teppo lõõtsale keelte valmistamisel. Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mažoorsed akordid . Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti või võru tüüpi lõõtsaks, ka lihtsalt teppo pilliks. Lõõtsaharrastus on Eestis väga laialt levinud, mängivad nii noored kui vanad. Lisaks sellele õpetatakse lõõtsamängu pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis.
Üsna laialt levinud olid Eestis ka Venemaa vabrikutes valmistatud lõõtspillid. Eriti hinnati Peterburi pille ("petrokradskajad"), mida kohalikud meistrid jäljendama hakkasid. Seda tüüpi pillid võimaldasid mängida ka minooris ja rahvas nimetas neid pilli nurkades asetsevate liblika või lüüra kujuliste kaunistuste tõttu liblikapillideks.
Esimesed akordionid jõudsid Eestisse 1920. aastate paiku meremeeste vahendusel Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Esimesed akordionistid omandasid pilli käsitsemise iseõppimise teel. Vastavad koolid ja kogenud pillimehed puudusid. Parempoolsel klahvistikul mängitakse tavaliselt meloodiat. Vasakpoolse klahvistiku nuppude all asetsevad põhibassid ja akordid, mis võimaldavad mängida saadet. Viimasel ajal on hakatud kasutama ka meloodiabassidega akordioni, mille vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus - harjumuspärase akordinupu all kõlab teatud kõrgusega üksiknoot. Nii on võimalik lisaks parempoolsele ka vasakul klahvistikul mängida ühehäälset meloodiat.
LÖÖKPILLID
Löökpillid on Eestis üsna tagasihoidlikult esindatud pillirühm. Osa neist on sarnaselt puhkpillidega kindlaotstarbelised, mitte meelelahutuslikud, instrumendid .
Lokulaud , käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill , jauram
Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga . Lokulauda kasutati signaalinstrumendina. Tema kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest.
Puhtpraktiline väärtus oli karjaste ja öösiti metsas tööloomi - härgi ja hobuseid söötvate õitsiliste ehk õitsikarjuste käristitel ja tirinuiadel, millega hirmutati metsakiskjaid ning puust või plekist krappidel (karjakell). Käristit kasutati ka mõisa ajujahtidel.
Pillina on mõnevõrra kasutatud helirauda, mis kujutab endast metallvõru või trianglit, mida löödi metallkepikesega.
Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust ( pinki , põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades, ning umba ehk jauram, mis kujutab endast vibukujulist instrumenti. Selle külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad.
Vähesel määral on kasutatud ka trumme. Näiteks Setomaal oli kasutusel väike ühelt poolt nahaga kaetud trumm ehk puuben , mis on venemaise päritoluga.
Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool (parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil.