Trigonomeetria seosed (0)

1. Kuidas tuleks mõista sõna „kirjandus“? Mil e poolest eristub ilukirjanduslik tekst 
teistest tekstidest? 
a. Kirjandus on seotud keelega
b. Tavaliselt kirjalik
c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka
d. Ilukirjanduslikul teosel on  esteetilised  või poeetilised funktsioonid
e. Kunstiline  fenomen  tekib kommunikatsioonisituatsioonis
AUTOR - TEKST - LUGEJA
f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus
g. Kirjandus on keele funktsioon ( poeetiline  ja integreeritud keel). 
Kirjandus on  fiktsioon . Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist 
väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne 
konstruktsioon .
2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid?  Mismoodi  sünnib
kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rol i sel es mängivad autor, tekst ja 
lugeja? 141
a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma
b. tekst lähtub ni  kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
i.
autor on teose looja, kel e rolli käsitletakse erinevatel ajastutel 
erinevalt: anonüümne ( rahvaluule , keskajal muusaks jumal etc), 
i .
äratuntava käekirjaga looja (renessanssi,  boccaccio  jt), 
ii .
tähenduslik-originaalne  geenius  (romantismajastu)
iv.
autori rol i vähenemine, lugeja tähtsustumine ((post) modernism ); 
autorist lähtuvad mitmesugused küsimused, nt kes on autor (lugeja, 
tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab 
öelda, mil iseid vahendeid kasutab etc.
c. lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on 
d. ideaallugeja (oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori 
poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim ning 
e. tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb 
oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab 
„tõlgenduskogukonda“ ( kooslus , keda ühendab maailmavaade – sõbrad, pere
etc) ning ootused.
f. Autorikeskne analüüs uurib
i.
Mida on autor tahtnud oma  teosega  öelda
i .
Millised olid teose loomistingimused
ii .
Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus
g. Lugeja
i.
Isiklik elukogemus
i .
Tõlgenduskogukond, kuhu ta kuulub
ii .
Oma põlvkonna ootushorisont
3. Kirjanduse põhili gid:  iseloomustage  lüürika,  eepika  ja  dramaatika  (ehk  draama ) 
omavahelisi  sarnasusi  ja erinevusi. 
a. Lüürika li gid, ehk vormid on luuletused 
i.
Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid
i .
Iseloomustab subjekti vne ehk isiklik ja inti mne: sisemine 
enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte  meenutamine  või 
hetkeline kehastamine, “mina”  avamine , pihtimine
b. Eepika žanrid ( eepos , romaan,  novell , jutustus,  muinasjutt , laast) 
i.
keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele
i .
Huvitab  objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise 
ehk “tema” ja “nende” jälgimine
c. Dramaatika žanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, sketš) 
i.
Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog
i .
Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning 
objekti vse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja 
muutumine ehk tulevikku li kumine
ii .
“Meie” kooselu ja probleemid
d. Sarnasused
i.
ilukirjandus keskendub põhili  kide  lüürika, eepika ja dramaatika abil 
inimese siseilma, välisilma ehk looduse ja ühiskonna ning nende 
kokkuouute kujutamisele
i .
E, L, D kuuluvad tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud. Kuigi 
romaan ja novel  rajanevad jutustamisele, leiab neist tihti lüürilisi 
tundeväljendusi, minajutustust, dramaatilist dialoogi. Näidendites 
kohtab sageli eepilisi kirjeldusi või lüürilisi kõrvalepõikeid ning laule. 
Luuletuse  minavorm ja  hingemaailm  vahelduvad kergesti välisema 
kirjelduse või loo vestmisega (eepiline alge), samuti retoorilise 
pöördumisega, väljajättelise kõne või dialoogiga (dramaatiline alge).
e.
Lüürika
Eepika
Dramaatika
Lugu
Jutustamine
lüürilisus
eepilisus
dramaatilisus
Kõnes
Sagedasti 
Sagedasti 
Sagedasti 
seotud kõnes
sidumata  kõnes
dialoogilise 
ülesehitusega
f.
4. Iseloomustage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi
suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja 
dramaatikaks? 
a. Kuigi nendes jaotustes on erinevusi, on nad omavahel tihedalt seotud, ning 
sisaldavad üksteise algeid
5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas  saavutatakse  
kirjanduses  poeetilise  keele erijooned? 
a. Tunnus: poeetilise funktsiooni esiletõstmine, keele kujundlikkuse kasv
b. Ilukirjanduslik keelekasutus aktiveerib keele poeetilise funktsiooni, sel ega 
kaasneb keele kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks
i.
 tähendusühtsuse suurenemine, 
i .
väljendusühtsuse suurenemine, 
ii .
uudsus , harjumatus  ehk deautomatiseerimine, 
iv.
kordused ja vastandused ning 
v.
ümberütlemised.
c. Keele erijooned saavutakse erinevate  kujundite  kasutamisega.
6. Mis on kujund? Mil ised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? 
a. Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil  luuakse  
kirjanduslik  kujund.  Kujundid  saab kujundiretoorika alusel jagada 
foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja 
lausekujundid , kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised 
avaldumisvormid . Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka 
proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis.
7. Kõla- ehk häälikukujundid.
a. Kõlakujundid
i.
Eufoonia  / kakofoonia
i .
Alguskordus
ii .
Lõpukordus
iv.
Anagramm
v.
Palindroom
8. Graafilised kujundid. 
a. Piltkujundid
i.
Silmari m
i .
Piltluule
9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline 
tähendus kujundisüsteemis? 
a. Kõnekujundid
i.
Epiteet
i .
Võrdlus
ii .
Metafoor
iv.
Isikustamine
v.
Hüperbool
vi.
Sõnamäng ( kalambuur )
vii.
Kumulatsioon  ehk kuhjamine
10. Lausekujundid. 
i.
Kordus 
i .
Retooriline  küsimus, pöördumine, hüüatus
ii .
Sõnamäng
11.  Millistel  alustel tekivad kirjanduslikud žanrid? 
a. Žanriteooria uurib kõnežanre ning nende määratlemise põhiliseteks  alusteks  
on sisu, sti l ja kompositsioon; samuti žanride etteantust (žanr kui kultuurimälu
säilitaja) ning hierarhilisust.
b. Kirjanduslikud žanrid tekivad erinevate li gitusvaldkondade alusel (vorm, 
kompositsioon, maht, narrati vsus / mittenarrati vsus,  modaalsus ning 
temaatiline sisu).
12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad žanrid. 
a. väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid (s.o lüürilist/lürismi). Lüürika on
subjekti vne (isiklik ja inti mne): sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, 
tunnete/mõtete meenutamine ja kehtestamine, mina avamine ja pihtimine. 
Luuletused kõnelevad lüürilise mina vaatepunktist, mis ei tarvitse autoriga 
täielikult kattuda (siiras ja rol iluule)
b.  sonetid , oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad,  haikud ,  tankad , luuletused
13. Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Mil ised on tavalisemad värsijalad? 
a. Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste (silpide ja sõnade) 
süsteemipärase  kordamise  ja vastandamisega.  Silbid  on rõhulised/rõhutud ja 
lühikesed/pikad. Värsirütm võib lähtuda silbirõhust, silbivältest, silbiarvust, 
silbiarvude koosmõjust ning sõna-/lauserütmist. Rütmid jagunevad 
silprõhuliseks, rõhuliseks, vabavärsiliseks ja välteliseks/silbiliseks 
rõhuks. Korrapära loob ühtlase kõnerütmi. 
b. Värsijalg - värsimõõdu reeglipäraselt korduv üksus
i.
Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum, mil ega liituvad rõhuta 
silbid. Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsitõusud, rõhuta 
silpidega aga värsilangused. Värsi tõusude ja languste ehk 
värsijalgade korrapärane vaheldumine tekitabki mõõdetud kõnerütmi. 
Seda võib saavutadda nii sisetundele toetudes kui ka värsimõõtu 
teadlikumalt jälgides. Kuna värsirõhkude ja ja rõhuvahede silbid on
korrastatud, iseloomustab silprõhulisi luuletusi ühtlustatud silbiarv. 
14. Silbilisrõhuline värsisüsteem eesti luules. 
a. Silprõhulistes mõõtudes on kirjutatud valdav osa eesti kunstluulest. Sellele 
järgnevad vabavärss ja rõhulised värsimõõdud.
15. Teisi võimalusi luules lisaks silbilisrõhulisele värsisüsteemile (vabavärss, rõhuline 
värsisüsteem jm). 
a. Vabavärss
i.
Silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu
i .
Proosakõnest eristab aga vabavärssi sõnade, sõnaühendite ja lausete
värsiline li gendamine, fraasirütmi rõhutamine
b. Rõhuline värsisüsteem
i.
Sarnanevad silprõhulistega kindla arvu värsitõusude ning seega ka 
ühtlase rütmi poolest. Kuna aga värsilanguste silbiarv on  muutlik , 
siis korrastatud värsijalgu ega ka värsside üldist silbiarvu ei teki. 
c. Silbiline värsisüsteem
i.
Värsside kindel silbiarv
i .
Nt haikud,  hispaania   romanss
16. Ri mi ja  stroofika  põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused. 
a. Ri m on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja, tähtis 
kõlakujund
b. Algri m
i.
Täishäälikualgri m ehk  assonants
i .
Kaashäälikualgri m ehk  alliteratsioon
ii .
Täisalgriim, kus kõlavad kokku ni   vokaalid  kui  konsonandid
c. Lõppri m
i.
Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates 
pearõhulisest täishäälikust kuni ri misõna lõpuni
i .
Irdriim, kus sarnaste kõrval esineb ka erinevaid häälikuid (müts:kets)
ii .
Paarisri mid (aabb, aabbcc)
iv.
Ristriimid (abab, abcabc)
v.
Süliriimid (abba, abbba)
vi.
Ahelri mid (aba bcb cdc)
vii.
Lausriimid (aaaa)
vii .
Segari mid (aaca, ababcc)
d. Lõppri m hakkas Euroopa luules levima keskajal, mõjutatuna nii bütsantsi 
kirikuhümnidest kui  araabia  luulest hispaanias
17. Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu 
käsitlemisega? 
18. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad žanrid. 
a. eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus 
b. Proosa soosib narratiivsust
c. Eepos, romaan, novel , jutustus, essee
19.  Narratoloogia  kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest  seisukohast
tekst, lugu ja jutustamine? 
a. Tekst - ei pruugi olla kronoloogilises järjestuses
b. Lugu koosneb tekstis aset leidnus sündmustest kronoloogilises järjestuses
c. Jutustamine on sündmustest rääkimine tekstis
d.  Faabula  on kronoloogiline süžee
e. Süžee on see, kui sündmused on esitatud sel ises järjekorras nagu nad 
tekstis on
20. Mis on fokusseerimine ja kuidas see avaldub narrati vses tekstis? 
a. Fokusseerimine on  tajumise  küsimus
21. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? 
a. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu
i.
Bioloogiline aspekt
● Milline on tegelase päritolu ja välimus? Perekonnaromaani 
puhul on kasulik joonistada sugupuu
i .
Psühholoogiline aspekt
● Milline on tegelase  siseelu : millised mõtted, soovid ja lootused 
suunavad tema käitumist?
ii .
Sotsiaalne aspekt
● Milline on ühiskondlik positsioon (amet, elukoht, varanduslik 
seisukord , klassikuuluvus)?
● Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega?
iv.
Kujundlik aspekt
● Mida ütleb nimi tegelase kohta?
● Mida kõneleb ta välimus ta maailmavaate kohta?
b. Määratlused
i.
Peategelane - kõrvaltegelane -  episoodiline  tegelane
i .
Muutuv - muutumatu tegelane
ii .
Tüüp -  karakter
iv.
Sügav - lame tegelane
22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad žanrid. 
a. Tunnused
i.
Tegevuslikkus - üldjuhul esitatakse sündmusi
i .
Dialoogiline -  suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne
ii .
Üldjuhul pole jutustajat, tegelased pöörduvad otse lugeja/ vaataja 
poole
iv.
Kõne on tegevuslik -  sooritatakse  kõneakte, mõjutatakse teisi tegelasi 
ühel või teisel viisil käituma, punutakse intri ge, kaubeldakse, leitakse 
mõrvar - tegutsemine ei pea olema füüsiline vaid võib ol a sõnaline
v.
Mõeldud laval mängimiseks juba autori ettekujutuses
b. Tuntumad žanrid
i.
Tragöödia - traagilise lõpplahendusega konfliktil põhinev näidend
i .
Komöödia - lõbus
ii .
Draama - tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend
23. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused?  
a. Draama on autori ettekujutuses mõeldud laval  esitamiseks
b. Draama põhineb  dialoogil , Proosa on jutustav
24. Mis on kultuur? Kuidas saaks vaadelda kultuuri ja kirjanduse suhteid? 
a. Kultuur on
i.
Mistahes inimtegevus
i .
Mingile piirkonnale,  ajastule , rahvale või grupile iseloomulike 
tegevuste ja hoiakute kogum
ii .
Vaimne tegevus ja kunstiline tegevus
b. Kirjandus, ning üldsuse suhtumine sellesse, peegeldab omaaegset kultuuri
25. Mil  kombel  on kirjandus seotud ühiskonna ja ideedega? 
a. Kirjandusteoses peegelduvad ni  kirjaniku päritolu, tõekspidamised, 
käsitletavad sotsiaalsed teemad ja tõekspidamised ning lisaks veel lugeja ja 
teiste kirjandusruumis  osalejate  päritolu, tõekspidamised ning sotsiaalsed 
suhted. Sellega on seotud ni  sotsioloogia (Pierre  Bourdieu ), kirjandus kui 
enesest või väljastpoolt tulevad sunnid. Peegeldavad ajastu ideid, 
ideoloogiaid (sots. realism ) – ideede ajalugu – ka marsism, rahvuslus, 
feminism  … (Michel  Foucault )
26. Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad?
a. Kirjanduse tähtsamateks naaberaladeks on rahvaluule ja mütoloogia, kust 
kirjandus kui selline, meile tuntud kirjandus on pärit, ning tema suhted 
kunstidega, mil ele ta on mõnes mõttes aluseks ( muusika , teater,  film ) ent 
samavõrd ka kujutav  kunst  ning uus meedia, lisaks suhestub kirjandus üldiselt 
hästi ka teiste (loomuliku) keelega seotud tegevusaladega (ajakirjandus, 
kriitika, teadus, ajalooline dokumentaalkirjandus)
27. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja  juhuse  
vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? 
a. Kirjanduse ajalugu saab kirjeldada läbi märksõnade variati vsus (ajalooline 
muutumine = areng), kirjanduse olemust aga küsimusega, kas on olemas palju 
teoseid või saab nad kõik taandada ühele?, kui, siis kas on sel el mingisugust 
seaduspära või eesmärki, toimib ta sisemiste või välimiste reeglite alusel ning 
kas kirjanduse ajalugu on pidev või katkendlik, samuti kuidas on muutunud 
kirjanduslikud  kaanonid  (klassitsismi, antiigi ajal kindlad kaanonid, ent nt pärast 
20 sajandit suhteliselt vaba kõik).  Näiteks  Juri  Tõnjanovi järgi:
i.
Uue konstrukti vse printsiibi tekkimine
i .
Printsiibi  rakendumine
ii .
Printsiibi levimine
iv.
Printsiibi automatiseerumine.
b. Kirjanduslik kaanon on (kõige lihtsamalt seletades) reegel, mille järgi mingit 
kirjandusžanri tuleb  vormistada , mis seal olema peavad ja mis ei tohi.
28. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas?
29. Mismoodi saab mudeldada Euroopa  kirjanduslugu ? Kuidas saab sel e juures 
kasutada  vooluloolisi mõisteid? 
a. Euroopa kirjanduslugu on meile jaoks kirjanduse ajalugu üldse,  antiigist  
alates. Kui li kuda 18 sajandisse ja edasi, saab vooluloolisi mõisteid kasutada 
küll ja veel. (vt kirjanduslugu kuni 18. sajand küsimusest nr. 31) Sealt edasi 
kulgeb ni moodi:
i.
valgustus  - periosdiseeringuks 18. sajand, mõjud klassitsismist; valgustus
on pigem sotsiaal-poli tiline mõiste;  filosoofiline  sajand ( voltaire , diderot 
etc) samuti didaktiline kirjandus ning haridusasutuste laialdasem levik 
(rahvaharidus), eristatakse kõrg-madalkultuuri ; kõrgkultuur seejuures 
standartne , hierarhiline (nt žanrid : eepos, tragöödiad)
i .
romantism  : periodiseering 1790-1830 aastad, ent samas ka lainetena 20.
sajandi alguses (Anna Haava luule nt) tekkis individuaalne ja kol ekti vne 
tunnetus (nt rahvusri gid 19 sajandil, rahva hing ja kultuur); saksakeelse 
kultuuri areng (mõjud Eestis)
ii .
realism  : on vastureakstioon romantismile, tekib range normeeritus 
kunstis jm, päevakorral kirjanduses : jutustamine kui maailma vahetu 
jäljendamine (on ise või midagi muud); tekivad must-do'd, nt kui oled 
kirjanik, siis pead kindlasti käima Pari sis; elupõhjendustejäljendamine, 
realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis,
seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must")
iv.
naturalism  : on realismi sohilaps;  "manifeste", taotles elukujutuse täpsust
ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise 
täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad  kujutama  elu 
mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid
seisukohal, et kirjandus peab  teenima  tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi 
kirjanik väljendada omapoolset  suhtumist , inimest ja ühiskonda käsitlesid 
nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt  proosat , mida nad eelistasid 
luulele ja  draamale , periodiseering 19 sajandi algus.
v.
impressionism  on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale  realismist  ja 
toob pigem subjekti vsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki 
ebamäärane.
vi.
sümbolism : tähistab eelkõige "kunsti kunsti pärast"; on kirjanduses 
eriti mõjukas, võitluste maailm, sügavalt märgiline 
vii.
modernism -  olulisteks  joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja 
moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist
suhtumist minevikku, endiste tavade ja normide eitamist, nende 
ümbermõtestamist täiesti  uutel  alustel, usaldamatust kõikvõimalike 
il usioonide suhtes jne. Modernism vastandub romantismi õhkavale 
loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust, mis jääb  modernistliku  
elutunnetuse jaoks kitsaks. Nagu ka kunstis, on modernism kirjanduses 
vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narrati vi 
lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, luules 
vabavärsi laialdane kasutamine jne. Modernismiga seotakse ka nt 
arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui 
iseseisvate  kirjanduselu nähtuste tekkimine.
vii .
futurism - tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi
võtteid, ei pea kinni õigekirjast, luules on iseloomulik hüüatuste, 
kõnekeele ja  argoo  kasutamine, konsonantide kuhjamine ning 
matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine, futuristid on oma 
publikuga pidevalt (taotluslikult)  vastuolus .
ix.
ekspressionism  - peeti oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse 
kujundirikast väljendamist, seati esiplaanile inimese sisemaailma, unnete 
ja tõekspidamiste kujutamise, iseloomustab traagiline elutunnetus, mis 
lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, 
mille allikaks on suurlinn, sõda,  vaesus  jne. Kirjanike loomingus on 
surma- ja enesetapumoti vid,  paatoslik  ja jõuline  luulekeel , rohke 
adjekti vide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad 
tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, 
reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine. ( Kafka , Under,  Tuglas )
x.
sürrealism - olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hal utsinatsioonid, 
patoloogiliste  seisundite  jms. 1924 koondas André  Breton  enda ümber 
sürrealistide koolkonna, mil e keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid
jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–
1898 (Breton). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador  
Dalí). Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte 
on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. 
Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku 
kogemuspi ri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. 
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i,  Arthur  Rimbaud´d
ja Guil aume Apol inaire´i.
xi.
postmodernism  - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline 
korrastamatus, ajaloo ja  fantaasia  segu (faction), et kõik on juba varem 
olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus 
terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus, paranoilisus ning kindla 
teemaderingi eristamatus. postmodernistlik  kunst  üritab taas läheneda 
elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud 
elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; 
modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati 
vastanduma  mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte 
teeside puudumisega;  kadus  respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur 
osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, 
suuremat eesmärki polegi
xii.
pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on 
auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu, see aga viib 
kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) 
süvenemisen
30. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised 
erinevused võrreldes teiste teadustega? 
a. Kirjandusajalugu
b. Interpretatsioon
c. Kirjandusteooria
d. Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside 
püstitamist ja eksperimentide läbivi mist.  Kirjandusteadus  kitsamalt on 
humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); 
samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist  filoloogia  
osaga.
31. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini. 
a. Euroopakeskne
i.
sumeri→ akkadi →babüloonia→juudi→ rooma →euroopa kirjandus
b. Antiik
i.
Vana-Kreeka : vanem, al 8 saj ema -  rooma  impeeriumi lagunemiseni 
on dateering; seal otsitakse algust, lätteid ni  kultuuri kui kirjanduse 
jaoks, käib vahetu kirjanduse kirjeldamine, tekivad mallid ning mõisted
i .
Vana-Rooma : noorem, "disainib valmis mudelid, mil e kreeka on 
genereerinud",  sestap  ka nt klassitsismi eeskujuks (rafineeritum, 
kindlam , süsteemsem). kindlasti ei võta kõike kreekapärast üle, vaid 
sisaldab ka oma algupäraseid nähtusi
c. Renessanss : periodiseeringuks 15. saj II pool ja 16. sajandi algus. tähistab 
taassündi, sest anti k (rooma) võeti eeskujuks. periodiseering võib nihkuda, 
kui arvestada piirkonda (itaalias 14-16 sajand).  Lotmani  hinnangul 
murranguline aeg, st. hirm = rõõmuga (nt nõidade põletamine just sel ajal, 
mitte keskajal); algab I  infoplahvatus  (st. trükikunsti levik käsikirjalise asemel, 
rahvakeelse kirjanduse teke vulgaarladina keel); kirjalik tekst omandab 
suurema tähtsuse; humanismilainetus (teke) ; pigem lõuna-euroopas (vrld. 
põhjamaad sel ajal)
d.  Barokk ;  Klassitsism   - periodiseering 16-17 sajand, seejuures käsitlevad 
mõlemad pigem kunstivormeleid (fenomene) ning on paral eelsed nähtused; 
ilmnevad tüpoloogilised erinevused - pigem täiendavad üksteist; samuti levik 
sõltub alast ning mil est (kirjandus, kunst) räägime. seejuures barokk pigem 
ornamendi - keskne  (kujundid, grotesksus, paradoksaalne) ning klassitsism, 
mille eeskuju muide jäl e antiigist, roogib ebastandartse (ornamendid) välja, 
on selgem, puhtam, korrastatum (kandilised majad); klassitsismi mõju ulatub 
18. sajandisse
32.  Esteetika  ja positivism 19. ja 20. sajandi kirjandusteaduse kesksete mõjutajatena. 
a. Esteetika (graecus -  meeleline , tajuga seotud) 18-19 saj. ILU  TUNNETUSE  
PRINTSIIBID. 
i.
Alexander  Gottlieb  Baumgarten  - 1735 sks keeles kultuuriruumi 
"aestetik" ; algab uusaegse esteetika lugu; samuti kirjanduslik ja 
filosoofiline praktika,  Immanuel   Kant  - Goethe ja Schil er, Gotthold 
Ephraim Lessing kri tilised tööd esteetikaga seoses; August Wilhelm ja
Friedrich   Schlegel  on ideoloogia  teoreetikud ; Benedetto  Croce  on 
olulisim  esteetik  itaaliakeelses kultuuris, eesti kultuuripilti jõudis läbi 
noor-eesti tutvustuse (V. G-R)
b. Positivism kuna tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis pos. 
kirjandusteadlus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, so. autori 
elamuste, haridustee, päritolu (nt rass) ja  kaasajaga  (nt 18 saj Pari s)
i.
Tähtsamateks nimedeks on August  Comte  (“Aeg on tulnud lõpetada 
metafüüsilised lapsikused. Filosoofia pole midagi teadusest erinevat, 
see on kõigi teaduste koordinatsioon, mis taotleb  inimelu  parandamist”
ehk - teadmiste korrastamine, analüüsimine ja süstematiseerimine 
nende üldinimlikuks kasutamiseks, sh ka kirjanduses; teiseks 
Hippolyte Taine (on ebaloogiline tunnustada üks kõik mil ist ideaali 
kunstis. Ta väitis, et iga põlvkond, mis eksisteerib tema oma enda 
keskkonnas omas ajastus, peab alati omama omi kunstilisi eelistusi)
33.  Hermeneutika ,  fenomenoloogia  ja lugejauurimuse rakendusi  kirjandusteaduses . 
a. Hermeneutika - tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes 
esmalt  välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus. Hermeneutika
lähteseisukohtadeks on 
i.
teksti  uurimine   tervikuna  (hermeneutiline ring); 
i .
teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal ning 
ii .
tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija 
ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda.
iv.
Tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin 
Heidegger ja Hans-Georg  Gadamer .
b. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud 
filosoofilist  uurimist . Kirjanduses uurib fenomenoloogia inimeste 
arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, 
sealseid fenomene (kuna  ilukirjanduse  puhul on ju tegemsit kunstilise 
fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat.  Tähtsamateks 
nimedeks on  Edmund  Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja)
c. Stanley  Fish  (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, 
siis miks on ni  palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab 
tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone. Ka - pole 
olemas objekti vset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud)
34. Psühhoanalüüs ja  autorikeskse  kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes 
positivismiga (Sigmund Freud,  Jacques  Lacan jt). 
35.  Uuskriitika  ja tekstikeskse vaatenurga võidulepääs 20. sajandi kirjandusteaduses. 
36. Strukturalismi kujunemine:  Genfi  koolkond, vene  formalism  ja  Praha  lingvistikaring. 
a.  Strukturalism  sai alguse Saussure lähenemisest keelele, kui ta eristas keele 
( langue ) ja kõne (parole), edasi võttis see veidi rohkem formalistliku 
lähenemise – ning uuris keelt ning  poeetikat  (laiem mõiste).
b. Genfi koolkond?
c. Vene formalism ehk vene vormikoolkond oli suund vene kirjandusteaduses, 
mis kujunes 1910ndail ja 1920ndail aastail. Vene formalism vaatleb 
kirjandusteost kui vormivõtete süsteemi sõltumatult teose tekstivälistest 
seostest. Teoreetiliselt toetus suund strukturalistliku keeleteaduse (Jan 
Niecisław Baudouin de Courtenay, Ferdinand de Saussure) ja avangardistide 
ideestikule. 
d. Praha lingvistikaring lähenes keelele eelkõige fonoloogiliselt.  Roman  
Jakobson  (1896–1982) kommunikatsiooniakti mudel - suur rol  strukturalismi 
arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud 
tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema 
li kumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 
aastatel  Claude  Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja). jne
37. Strukturalismi klassikalisi  avaldusi  20. sajandi keskpaigas (Roman Jakobson jt). 
a. Strukturalismi iseloomustavad järgmised jooned
b. metoodilisus, objektiveerivus
c. sünkroonia (aega arvestav uurimisvi s)
d. keel (huvi keele struktuuri, keele ülesehituse vastu)
e. struktuur, märk (Jakobson)
f. elemendid ja funktsioonid
g.  binaarsed  opositsioonid
h. (WIKI) - Strukturalism on lähenemisvi s ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi 
( humanitaar )teadustes, milles peatähelepanu pööratakse  uuritavate  objektide 
struktuuri seaduspärasustele, kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat 
elementide hulka ning selgitab võimalikult üldiselt ning objekti vselt selgitada 
nendevahelisi  seoseid  (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda 
suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike 
süsteemsete tervikutena. Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, 
toetudes  paljus  Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. 
Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson.
38.  Semiootika  ja strukturalism (Juri Lotman jt). 
39. Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga 
( Roland  Barthes, Michel Foucault jt). 
40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. 
41. Feministlik teooria kirjandusteaduses ( Julia   Kristeva  jt). 
a. Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; räägime 
teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus / 
feminism; patriarhaalse süsteemi kri tika; sugupoolte sotsiaalne 
konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest). Sageli tähendab 
seda, et uurija peaks oma vaatepunkti eksplitseerima,  markeerima . Silma 
hakkab 2 poolust (ideoloogiliseeritud käsitlus vs naisuurimuslik li n). 
Tähtsamateks nimedeks  Simone  de Beauvoir (1908–1986) - "Teine 
sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre). Teiseks keskseks
kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult 
feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami. Juba 60-l oli 
postsrukturalismi keskses (Tel  Quel 'iga seotud); hiljem hakkab domineerima 
tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem  juttu , kuid Kristeva 
annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd)
42. Ökokri tika kirjandusteaduses. 
a. - looduse ja kirjanduse seosed; kirjandustekstise ülelugemine ökokr. 
vaatepunktist (ka UT, Kadri Tüür) ning vähemusdiskursuste uurimine 
43. Teisi kirjandusteaduse suundumusi 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses: 
postkolonialism , uushistorism,  queer -teooria jm. 
a. Postkolonialism aluseks 78 aastal ilmunud "Orientalism"; (endised) 
koloniaalsuhted kultuuri kujundajatena Edward Said (1935–2003) (Palesti na 
taust) Gayatri Chakravorty Spivak (s. 1949) ja Homi K. Bhabha (India taust); 
nende kultuuride näitel on teoorat kõige parem kirjeldada (al uvus ja 
jäljendussuhted enne ja pärast). Eestis on ´käinud väitlus, kuivõrd edukas 
oleks see mudel siinse kirjanduse kirjeldumiseks.  
b. (2)   q
  ueer -teooria (Queer Theory); mis keskendub seksuaalvähemuste teoorale, 
kasvas välja fem. teooriast, eestvedajaks  Judith  Butler (s. 1956)