Suhtlemine ja kuulamistõkked (0)

SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA ÜLDKURSUS 
 
 
 
SUHTLEMISE OLEMUS, PROTSESSID, FUNKTSIOONID 
 
 
Kursuse  eesmärk:  anda  teadmisi  suhtlemispsühholoogiast,  mõista  iseenda  kui 
suhtleja  iseärasusi,   seostada   õpitu  tulevase  erialase  tegevuse  vajadustega. 
Seostub  teistest  ainetest  sotsioloogia,  juhtimispsühholoogia,  ka  filosoofiaga. 
Gümnaasiumis 
õpitust 
toetub  
psühholoogiaalastele 
teadmistele  
ja 
perekonnaõpetusele. 
 
 
Suhtlemise definitsioon 
Käesolevas  kursuses   defineeritakse   suhtlemist  kui  inimestevahelist 
infovahetusprotsessi,  mille  käigus  toimub  partnerite  vastastikune   tajumine , 
vastastikune  mõjutamine  ja  suhete  loomine.  Lisaks  eeltoodule  esineb  ka  teisi 
suhtlemise  määratlusi  sõltuvalt  sellest,  milliseid   aspekte   inimese  käitumises 
tähtsustatakse.  
 
Kursuses pöörame peatähelepanu suhtlemise järgmistele allstruktuuridele: 
  1)  teabevahetus  ehk kommunikatsioon 
2)  sotsiaalne   pertseptsioon -  suhtlejate  vastastikune  tajumine,   tunnetamine , 
tundmaõppimine, mõistmine ja hindamine  
3)  sotsiaalne  interaktsioon - suhtlejate vastastikune mõjutamine, partneri üle 
kontrolli kehtestamine ja initsiatiivi saavutamine, vastastikuse sõltuvuse ja 
koostöö probleemid 
4)  inimestevahelised  sotsiaalsed  suhted  ja  isiksuslikud  seosed;  suhtlemise 
individuaalsed iseärasused 
5)  suhtlemissituatsioonide analüüs 
 
 
Kõiki  nimetatud  probleeme  käsitletakse  seostatult  suhtlemiskompetentsusega 
kui ühe olulise osaga inimese sotsiaalsest kompetentsusest.  
 
 
Suhtlemisvajadused ja nende rahuldamise põhiteed. 
Suhtlemisvajadus kui inimese üks põhivajadusi. 
Suhtlemine  kui teiste vajaduste rahuldamise vahend. 
 
 
Suhtlemise funktsioonid 
 
Suhtlemise funktsioonid isiksuse tasandil: 
1)   informatsioonivahetus  
2)  regulatiivne funktsioon 
3)  afektiivne funktsioon 
4)  sotsialiseerimise funktsioon 
5)  enesehinnangu kujunemine 
 
Suhtlemise funktsioonid grupi tasandil: 
1)  grupi tekkimine 
2)  grupi struktuuri väljakujunemine ja inimeste kohad selles 
3)  grupi  toimimine -  infovahetus ,  regulatsioon  
4)  grupi suhted teiste gruppidega 
5)  grupi  lagunemine  
 
 
Suhtlemise funktsioonid ühiskonnas. 
Suhtlemise olulisus ja eripära kaasajal. 
Suhtlemisprobleemide olulisus kuulajatele. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
SUHTLEMISKOMPETENTSUS  
JA 
SELLE 
ARENDAMISE 
VÕIMALUSED 
 
 
Suhtlemisoskuse kaks põhiprobleemi: 
  kuidas olla  konventsionaalne  minetamata spontaanust 
  kuidas olla sensitiivne kui ka mõjuv ja edukas 
 
 
Suhtlemiskompetentsus 
 
Suhtlemiskompetentsus kui võimete kogum, mis 
1)  toetub 
arukusele, 
välimusele, 
tervisele, 
reageerimiskiirusele, 
meeleelundite  arengutasemele , hääle omadustele jms 
2)  eeldab nii sõnaliste kui mittesõnaliste suhtlemisvahendite valdamist 
3)  avaldub  kasutuselolevate  ja  käepäraste  käitumismallide  olemasolus  ja 
nende vahetamise võimes 
4)  on seotud mingil kutsealal vajalike rollide valdamisega 
5)  peegeldub  subjekti  suhtlemisomadustes  ( avatus ,  veenmisvõime, 
sarmikus) 
 
 
Suhtlemiskompetentsust mõjutavad tegurid 
 
Eeldused: 
  füsioloogilised 
  psühholoogilised 
  sotsiaalpsühholoogilised 
 
Suhtlemiskompetentsus kujuneb ja täiustub suhtlemise käigus.  
Soodustavad: 
1)  eneseanalüüs-  nii  õnnestumiste  kui  ebaõnnestumistega  seoses;  eriti 
oluline seoses muutustega 
2)   kunst , kirjandus, teater 
3)  koolitus, sealhulgas erialane kirjandus 
 
 
 
 
 
 
 
 
Suhtlemiskompetentsuse  avaldumisvormid  
 
Otsesed: 
  suhtlemisvahendite valdamine 
  käitumismallide ja suhtlemistehnikate kasutamine 
  rollirepertuaar 
 
Kaudsed : 
  suhtlemisomadused 
  tutvusringkonna ulatus ja koosseis 
  sotsiaalne  kohanemine  
 
Jaotus on  tinglik , kõik komponendid on omavahel seotud 
 
Suhtlemiskompetentsust  aitavad  täiustada   muuhulgas   koolitus,  erialase 
kirjanduse  lugemine,  osalemine  vastavasisulistel  kursustel,  vajadusel  ja 
võimalusel erinevad videotreeningud, ka psühhoteraapia erinevad vormid. 
 
 
 
 
 
 
 
SUHTLEMINE KUI  KOMMUNIKATSIOONIPROTSESS  
 
 
Suhtlemise põhisisu on kahe või enama inimese vahel sõnatu või sõnalise keele 
vahendusel 
loodav 
kommunikatsioon. 
Kommunikatsiooni 
edukuse 
mõõdupuuks  on,  kui  suures  mahus  ja  moonutustevabalt  suhtlejad  infot 
vahetavad.  Vahekord  teiste suhtlemise komponentidega on sõltuvalt olukorrast 
erinev. 
 
Kommunikatsiooni  mõiste  erinevad  käsitlused  sõltuvad  keelest,  kultuurist, 
teadusalast. Ka eesti keeles terminite  mitmekesisus  (suhtlus, suhtlemine). 
 
Infovahetuse põhiskeem: 
 
info allikas    saatja     kanal    vastuvõtja   info saaja 
 ( Skeem: Shannon ja Weaveri 1949)  
 
Osgood  lisas  sellele  skeemile  kodeerimise  ehk  teate  tõlkimise  mingisse 
kindlasse  märkide  süsteemi,  teate  lähetamise  väliskeskkonda  ja  teabe 
vastuvõtmise ja dekodeerimise ehk lahtimõtestamise adressaadi poolt. 
 
Suhtlemisprotsessis osalejad: 
  Kommunikaator- info andja. 
  Retsipient- info saaja. 
  Kommunikant- mõlemas rollis ehk nii info andja kui saaja. 
 
 
Märk- tähenduslikku sisu omav 
1)  sõnaline väljendusvahend 
2)  mittesõnaline vahend 
3)  kindla tähendusega toiming 
4)  materiaalne ese 
5)  aeg, koht 
 
Suhtlemine on märgiline käitumine ehk märke kasutav, vahendav ja tõlgendav 
tegevus. 
Teadus, mis uurib märgilist käitumist , on semiootika. 
 
Suhtlemisoskuse  üks  näitajaid  on  semantiline  kompetentsus-  ühelt  poolt 
suutlikkus   tõlkida  oma  sõnum  adressaadile  arusaadavasse  keelde,   teiselt   poolt 
oskus dekodeerida teate märgiline struktuur, tabada märkide tähendus. 
 
Semiootikas eristatakse kolme erinevat tähendusliiki: 
1)  objekti omadustele osutav tähendus 
2)  hinnanguline tähendus 
3)  ettekirjutav tähendus 
Tähenduse  mõistmist  mõjutab  kultuur,  keel,  sotsiaalne  kuuluvus,  isiksuslikud 
omadused, teksti avatus/suletus.  
Samuti mõjutab kontekst- semantiline keskkond. 
 
Konteksti tegurid 
  teate saaja eelteadmised objekti kohta 
  osalevate poolte ühised kogemused, „ühismälu“ 
  teate vastuvõtja positiivne või negatiivne hoiak öeldu suhtes 
  tegeliku teate vastavus oodatavale või lahknevus sellest 
  teate haakuvus eelnevalt öelduga 
  kommunikantide  omavahelised  suhted 
 
 
Suhtlemistõkked 
 
1. Keskkonnast ja situatsioonist tingitud suhtlemistõkked: 
  müra sidekanalis:  kehv  kuuldavus, vilets nähtavus, halb käekiri 
  keelebarjäär: võõrkeele mittetundmine, slängi tarvitamine, arusaamatu 
terminoloogia  
  suhtlejate  staatusevahest,  professionaalsest  või  ametkondlikust 
isoleeritusest tingitud mõistmisraskused 
  situatsioonilised  tegurid:   kellaaeg ,  ruum,  koht,  kõrvaliste  isikute 
juuresolek 
 
2. Teate edastaja loodud suhtlemistõkked: 
  sõnumit asutakse edasi andma ilma psühholoogilise kontaktita 
  seisundi  tõttu  või  asjatundmatusest  väljendutakse   keeleliselt   segaselt, 
arusaamatult 
  ollakse liiga monoloogiline 
   eelarvamused  kuulajate suhtes 
  eelarvamus esitatava suhtes  
 
  3. Teate vastuvõtjast tingitud suhtlemistõkked. 
  lähtutakse jäigast ootusmudelist 
  psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes 
   keevaline   reaktsioon  mingile võtmeärritajale 
  omaenda esinemise ettevalmistamine 
 
 
Akommunikatiivsuse  probleem   kaasaegses   ühiskonnas-   suutmatus   saavutada 
emotsionaalset  või  intellektuaalset  kontakti   teistega ,  avada  oma  sisemaailma; 
seotud  üksindus  ja  võõrandumistundega,  sotsiaalsete  sidemete  vähesusega  ja 
haprusega. 
 
Kommunikatsiooni liigid: 
  vahetu/ vahendatud suhtlus 
  monoloogiline/ dialoogiline 
  diaadiline/  mitmeastmeline  
  interpersonaalne/ intrakommunikatsioon 
 
 
   
 
 
 
SUHTLEMISVAHENDID  
 
 
Info edastamisel ja vastuvõtmisel on väga oluline suhtlemisvahendite valik. Siin 
on  olulised  kultuurilised,   keelelised ,  sotsiaalsed  ja  individuaalsed  iseärasused. 
Käesolevas osas keskendume mittesõnalistele suhtlemisvahenditele. 
 
Mittesõnaliste suhtlemisvahendite funktsioonid: 
1)  reguleerida  suhtlemisprotsessi  kulgu,  luua  ja  säilitada  psühholoogilist 
kontakti partnerite vahel 
2)  rikastada  sõnalise  teksti  poolt  edasi  antud  tähendusi,  suunata  sõnade 
tõlgendamist 
3)  väljendada emotsioone ja situatsioonitõlgendust 
 
Mitteverbaalsed   suhtlemisvahendid  on  loomupärases  kooskõlas  nii  omavahel 
kui  ka  sõnalise   tekstiga .  Selle  kooskõla  häired  takistavad  olulisel  määral 
suhtlemist.  Erinevalt  kõnest  kasutatakse  mitteverbaalseid  suhtlemisvahendeid 
suhtlejate poolt valdavas osas alateadlikult. 
 
Mitteverbaalsete suhtlemisvahendite hulka kuuluvad: 
 
I   Visuaalsed mittesõnalised suhtlemisvahendid 
1)  kineesika- käte, keha, jalgade, pea liigutused, pilgu suund (ka pilkkontakt) 
2)   miimika  ehk näoväljendused 
3)  poos ning poosivahetused 
4)   ruumisuhted - vahemaa partnerini, pöördenurk,  personaalne  ruum 
5)  nahareaktsioonid- punastamine,  higistamine  jne 
 
II  Akustilised  mitteverbaalsed suhtlemisvahendid 
1)  kõnega  seotud-  intonatsioon  (valjus,  tämber,  tempo,  rütm,  kõrgus), 
kõnepausid ja nende koht tekstis 
2)  kõnega mitteseotud helid- naer,  nutt , köha, ohked jms. 
 
III Taktiilsed (puudutusega seotud) suhtlemisvahendid: 
1)  füüsiline mõjutamine nt. pimeda talutamine, kontaktne tants 
2)  takeesika- käesurumine, õlalepatsutus, embamine, paitus 
 
IV Olfaktoorsed (lõhnaga seotud) mitteverbaalsed suhtlemisvahendid: 
1)  iga inimese individuaalne lõhn 
2)  inimesest lähtuvad tehislõhnad– deodorant, alkoholilehk jne 
3)  keskkonnalõhnad-  suhtlemist  häirivad   aroomid   (enamasti  tööstusliku 
päritoluga) 
 
KUULAMINE  
 
 
Kuulamine  on  oluline  suhtlemiskompetentsuse  element..  Seisneb  oskuses 
kuulata  ja  mõista  partnerit,  võtta  vastu  edastavat  informatsiooni.  Väga  oluline 
oskus  paljude  elukutsete  juures.  Oluline  oskus   inimsuhete   loomiseks, 
kompliment  sellele, keda kuulatakse. Väga oluline oskus  lapsevanemale .  
 
 
Carl  Rogus  rõhutas  kuulamisoskusega  seoses  kolme  partnerisse   suhtumise  
aspekti: 
 
  tingimusteta aktsepteerimine 
   empaatia  
  sotsiaalne  soojus  
 
 
Partneri ärakuulamise tingib  kuulaja  soov: 
  saada vajalikku infot 
  nautida seltskonda 
  mõista kedagi 
  pakkuda abi ja lohutust 
 
 
Pseudokuulamine  ehk osaline kuulamine on tingitud kuulaja  vajadustest : 
  saada hiljem ise ära kuulatud 
  vältida tõrjutu seisundisse sattumist 
  hankida teatud infokilde 
  näha partneri kaudu inimeste võimalikke reaktsioone 
  hankida partneri kohta rünnakumaterjali, mõista tema nõrku külgi 
  olla kena inimene 
  mitte solvata partnerit 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kuulamistõkked- barjääri loomine kuulaja poolt: 
 
  võrdlemine 
  mõtete lugemine 
   vastuseks  valmistumine 
  sõelumine, valikuline kuulamine 
  siltide kleepimine 
  unelemine 
  samastumine 
  nõuandmine 
  väitlemine 
  teema vahetamine 
  oma õiguse tagaajamine 
  takka kiitmine 
 
 
Aktiivse kuulamise liigid: vaikne kuulamine, peegeldav kuulamine,  empaatiline  
kuulamine. 
 
Vaikne  kuulamine    seisneb  oskuses  tähelepanelikult  vaikida  kaasvestlejat 
katkestamata. Selline käitumine on väliselt passiivne, nõuab aga suurt vaimset 
ja füüsilist keskendatust.  
Vaikse kuulamisega saab väljendada  arusaamist , toetust ja huvi. Siia kuuluvad 
noogutamine  ja  mitmed  lühirepliigid,  mis  soodustavad  edasirääkimist. 
Seejuures on oluline kuulaja tähelepanelikkust väljendav sõnatu käitumine. 
 
Vaikset kuulamist tuleb kasutada kui vestluspartner: 
  on mures või  erutatud  ja tahab väga rääkida (oma muret kurta) 
  ei ole endas kindel 
 
Vaikne kuulamine on vähetõhus või ebaotstarbekas: 
  rääkija väljendusoskus on puudulik 
   partner  ei soovi rääkida või räägib vähem kui kuulaja tahaks 
  kõneleja püüab saavutada kuulaja heakskiitu 
 
 
 
 
 
 
 
 
Peegeldav kuulamine on kuulaja käitumisviis, mis annab rääkijale teada, kuidas 
temast aru saadi. See aitab tal end paremini väljendada. 
Peegeldav kuulamine koosneb järgmistest osategevustest: 
  täpsustamine-  juhul  kui  kuulaja  täpselt  aru  ei  saanud  või  kui  on  vaja 
täiendavat infot 
  ümbersõnastamine-  kuulaja  poolne  sama  mõtte  väljendamine  teiste 
sõnadega, et kontrollida mõistmise täpsust 
  tunnete peegeldamine- kui rääkija tundeseisund näib oluline 
  kokkuvõtete tegemine- pikema vestluse või selle osa lõpul 
 
 
Empaatiline ehk sisseelav kuulamine on kõneleja teate emotsionaalse tähenduse 
ja tähtsuse kõneleja jaoks tabamine. 
 Empaatiline kuulamine = peegeldav kuulamine + positiivne hoiak +  eneseaustus  
 
Positiivne hoiak on valmisolek ära kuulata teiste inimeste  arvamusi  ja seisukohti 
ning püüd arvestada kuuldut oma tegevuses. 
Eneseaustus  on  heasoovlik  suhtumine  iseendasse.  Selle  aluseks  on  tõepärane 
enesetunnetus , ellarvamusteta suhtumine iseendasse. 
Empaatia  on  võime  asetada   iseennast   teise  inimese  olukorda,  et  objektiivselt 
mõista tema tundeid ja käitumist. 
 
Empaatilise kuulamise eesmärk on tabada teate emotsionaalset tähendust ja teate 
tähtsust  kõneleja  jaoks.  Kõneleja  väärtussüsteemi  süvenedes  mõista,  mida 
kuuldud teade just tema jaoks tähendab. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
KUULAMISTEHNIKAD 
 
 
1. Ignoreerimine, barjääri loomine- seisneb sisuliselt mittekuulamises, hinnangu 
andmises  partneri  kohta,  tema  probleemivõi  isiksuse  mitteväärtustamises,  oma 
probleemidega tegelemises. On sisuliselt kuulamistõkete rakendamine. 
 
2. Küsimine, enamasti täpsustamine. 
     Kolmes  vormis: 
  suletud  küsimus-  kuulaja  esitab  kas  küsimuse  mõeldes  ise  välja,  mille 
kohta ta selle esitab 
  avatud küsimus- rääkijal on võimalik anda lisainfot 
  suunatud küsimus- kahe eelneva vahepealne 
 
3.  Soodustamine,  jätkutehnikad-  kuulaja  sõnaline  või  mittesõnaline  käitumine, 
mis annab partnerile võimaluse alustada rääkimist või jätkata seda pärast pausi: 
  ukse   avaja -  kuulaja  näitab  üles  huvi  probleemi  vastu  ja  valmisolekut 
kuulata 
  kaja- korrates rääkija poolt öeldu viimast või rõhutatud fraasi saab kuulaja 
lisainformatsiooni 
  julgustamine- mittesõnaliselt sellele kaasa aitamine, et rääkijal oleks hea 
rääkida; huvi, toetuse ülesnäitamine 
  paus- jutuajamise käigus tekkinud vaikusehetke väljakannatamine kuulaja 
poolt; võib tuua kaasa olulise  lisainfo  saamise rääkijalt 
 
4. Ümbersõnastamine, aktiivse tagasiside andmine kuulajalt rääkijale: 
  sisu  ümbersõnastamine-  sama  mõtte  väljendamine  teiste  sõnadega,  et 
kontrollida  arusaamise  täpsust. Oluline on anda edasi rääkija sõnade mõte, 
mitte lisada omapoolset  suhtumist  või hinnangut. Sisu ümbersõnastamine 
võimaldab rääkijal vajadusel kohe öeldut täpsustada või täiendada, annab 
tagasiside võimaluse nii rääkijale kui kuulajale. 
  tunnete,  ka  seisundi  ümbersõnastamine-  võimaldab   kuulajal   väljendada 
oma arusaamist rääkija tundeseisundist, aga ka suhtlemise käigust 
  kokkuvõttev  ümbersõnastamine-  tehakse  vestluse  või  selle  osa  lõpus, 
võetakse kokku räägitu põhisisu, vajadusel ka tunded  
Ümbersõnastamine,  tagasiside  andmine  toimub  tavaliselt  oma  arvamuse 
avaldamise vormis jättes rääkijale täpsustamise võimaluse nt: 
  Kui ma sinust õieti aru sain, siis … 
Te  arvate  siis, et … 
Mulle näib, et Te tunnete 
Sinu hääletoon peegeldab, et  
 
HEA KUULAJA MEELESPEA 
 
  1.  Selgita  välja oma  kuulamisharjumused, oma  tugevad  ja  nõrgad  küljed 
kuulajana. 
2.  Ära   hiili   suhtlemisel  vastutusest  kõrvale.  Suhtlemise  tulemus  sõltub 
samavõrra kuulajast kui rääkijast. 
3.  Väljenda oma tähelepanelikkust kogu  kehaga . 
4.  Jälgi  rääkija  sõnatut  käitumist  ja  selle  kooskõla  või  vasturääkivust  tema 
jutuga . 
5.  Keskendu vestluskaaslase jutu  sisule . Kõrvalda kõik kuulamist häiriv. Ära 
lase mõtetel  uitama  minna. 
6.  Püüa mõista mitte ainult räägitu sisu, vaid ka kõneleja tundeid. 
7.  Suhtu  kõnelejasse  eelarvamusteta.  See  loob  suhtlemiseks  soodsa 
avameelse õhkkonna, mis aitab rääkijal enda täpsemalt väljendada. 
8.  Anna peegeldavat kuulamist kasutades partnerile teada, kuidas sa temast 
aru said. 
9.  Kuula iseennast. See oskus eelneb võimele kuulata teisi. Kui miski segab 
kuulamist, siis ära püüa seda varjata, vaid ütle partnerile. Nii on olukord 
selgem ja valestimõistmine välistatud. 
10. Täida  võimaluse  korral  kõneleja  palve  kui  oled  selle  põhjalikult  ära 
kuulanud. 
11. Ära  sega  vaikselt  kuulamist  ära  vaikimisega.  Vaikides  saab  kuulamise 
asemel ka oma mõtetega tegeleda. 
12. Ära teeskle kuulamist. Huvi puudus ja  igavus  on enamasti näost näha. See 
solvab kõnelejat. Parem on öelda, et antud  momendil  ei ole võimalik teist 
ära kuulata. 
13. Ära  katkesta  partnerit ilma olulise vajaduseta. 
14. Ära tee ennatlikke järeldusi- need segavad edasist kuulamist. 
15. Ära hakka vastu  vaidlema  enne kui oled teise lõpuni kuulanud. 
16. Ära  esita  liiga  palju  küsimusi.  Küsi  vaid  siis,  kui  öeldut  on  vaja 
täpsustada.  Ära  kasuta  suletud  küsimusi.  Küsimuste  rohkus  muudab 
kuulamise  ülekuulamiseks-  saad  teada  vaid  seda,  mida  Sina  oluliseks 
pead, mitte aga seda, mis on oluline rääkijale. 
17. Ära ütle lihtsalt „Ma saan väga hästi aru, mida Sa praegu  tunned “, vaid 
väljenda sisuliselt, millest Sa aru said. 
18. Ära ole partneri emotsionaalsete sõnade ja väljendite suhtes liiga tundlik. 
See võib takistada jutu tegelikust mõttest arusaamist. 
19. Ära  kiirusta  nõuannetega.  Nii  teevad  need,  kes  kunagi  ei  aita.  Kasuta 
nõuannete  asemel  peegeldavat  kuulamist,  et  teada  saada,  mida   partner  
tegelikult soovib. 
20. Ära kasuta kuulamist rääkimise vältimiseks, oma tunnete ja  seisukohtade  
varjamiseks. Ära põgene suhtlemisest kuulamise abiga. 
TAGASISIDE SUHTLEMISEL 
 
 
Tagasiside  on  meie  sõnaline  või  mittesõnaline  reaktsioon  partneri  käitumisele. 
Tagasiside pole info sellest, mida kujutab endast see või teine inimene; see on 
suuremal  määral teave Teist enesest seoses selle inimesega. Rääkida tuleks nii 
Teile meeldivast kui mittemeeldivast. 
 
Tagasiside andmise reeglid: 
1.  Rääkige partneri käitumisest, mitte tema isiksusest. 
2.  Rääkige rohkem tähelepanekutest, aga mitte järeldustest, millele jõudsite. 
3.  Rohkem kirjeldusi, vähem hinnanguid. 
4.  Teise  inimese  käitumisest  rääkides  püüdke  rohkem  kasutada  väljendeid  “ 
suuremal  või  vähemal  määral…”,  mitte  aga  “sina  alati…”  või  “sina  mitte 
kunagi…”. 
5.  Rääkige  rohkem  sellest,  mis  toimub  praegu  või  mis  toimus  lähiminevikus, 
ärge meenutage kaua aega tagasi olnut (“vana asja”). 
6.  Püüdke  anda  võimalikult  vähe  nõuandeid,  parem  öelge  välja  oma 
kaalutlused, mõtted,  jagades  partneriga arvamusi ja infot. 
7.  Tooge välja see, mis võib partnerit aidata, mida ta võiks soovi korral muuta, 
mitte aga see, mis vabastab pingest Teid ennast. 
8.  Ärge  andke  tagasisidest  liiga  palju  korraga  suures  portsus.  Partner  ei  jõua 
seda mõtestada. 
9.  Valige sobiv aeg, koht, situatsioon. 
10. Tagasiside  andmine-  see  on  tõsine  töö,  mis  nõuab  keskendumist,  julgust, 
enese ja teiste austamist. 
 
 
Tagasiside vastuvõtmise reeglid: 
1.  Algul   kuulake   lõpuni,  ärge  sattuge  kiusatusse  poole  jutu  pealt  oma 
vastuargumentidega välja tulla. 
2.  Liigse emotsionaalse kaasahaaratuse vältimiseks võib partnerilt kuuldut oma 
sõnadega ümber sõnastada. 
3.  Ärge  unustage,  et  partner  esindab  vaid  iseennast,  mitte  kogu  inimkonda. 
Tema teave Teie kohta ei pruugi olla küllaldane. 
4.  Saadud infost ei pruugi automaatselt tuleneda Teie käitumise muutumine. 
5.  Aidake partnerit selle raske ülesande juures, aidake tal  riskida . 
 
 
 
 
 
 
SUHTLEMISAKTI ETAPID 
 
 
Suhtlemisakt    on  ajaliselt  piiratud  lõik  suhtlemises,  mis  algab  psühholoogilise 
kontakti ettevalmistamisest ja lõpeb kontakti katkestamisega. 
 
Ümberlülitumisel   iseendaga   suhtlemiselt  partnerile  muudetakse   tulevane  
suhtlemispartner    situatsiooni  tähtsaimaks  komponendiks-  algab  partneri  ja 
situatsiooni  hindamine.  Katkestatakse,  lõpetatakse  või  surutakse  tagaplaanile 
eelnenud  tegevus, sisekõne iseendaga. Ümberlülitumine võib kesta vaid sekundi 
murdosa , kuid selle puudulik läbimine võib oluliselt häirida järgmisi  etappe  ning 
raskendada suhtlemisülesande lahendamist. 
 
Psühholoogilise kontakti loomine peab andma partnerile sisemise veendumuse, 
et  partner  on   astunud   suhtlemisakti.  Kontakt   luuakse   enamasti  mittesõnaliste 
suhtlemisvahenditega  (pilgu  suund,  pea  asend,  distantsi vähenemine,  liigutuste 
kooskõla jms.), aga ka sõnaliselt (“Hei”, “Halloo” jne). Kontakti loomise käigus 
määratleb kumbki partneritest situatsiooni, valib MINA-tasandi ja rolli. 
 
Põhiteate  vahetamine,  mis  enamasti  toimub  sõnalises  vormis,  on  suhtlemise 
peaeesmärk.  Oluline  on  valida  õige  keel  ja  stiil  ning  partnerile  mõistmiseks 
piisav  info  hulk.  Enamasti  moodustab  põhiteate  vahetamine  ka  ajaliselt 
suhtlemisakti põhiosa. 
 
Kontakti katkestamine peaks põhiteate ammendamisele järgnema sellisel viisil, 
et säilitada või luua eeldused järgnevaks soodsaks suhtlemiseks sama partneriga. 
Ettevalmistus  kontakti  katkestamiseks  toimub  nii  mittesõnaliste  kui  sõnaliste 
vahenditega  (“ Andesta ,  mul  on  juba  kiire”,  intonatsiooni  langus,  asendi 
muutused, pilgu pööramine jne). 
 
Suhtlemisakti etapid võivad osati ka kattuda. 
 
Suhtlemiseesmärkide  realiseerimist  takistab  sageli  esinev  3.  etapi 
ületähtsustamine ning 1.,2., ja 4. etapi osatähtsuse mittemõistmine. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
PARTNERITE  VASTASTIKUNE  MÕJUTAMINE  EHK  SOTSIAALNE 
INTERAKTSIOON 
 
 
Teabevahetuse käigus leiab aset suhtlevate isikute vastastikune mõjutamine. See 
võib olla nii suhtlemise otseseks eesmärgiks kui ka toimuda teiste eesmärkidega 
(infovahetus, partneri tajumine) seoses. 
Vastastikuse mõjutamise seaduspärasusi on käsitletud väga paljudes teaduslikes 
kontseptsioonides, teooriates, mudelites. Käesolevas kursuse raames käsitletakse 
neist ühte populaarsemat-  Eric  Berke`i  transaktsionaalset analüüsi. Berke`i järgi 
on   vanusest   sõltumatult  inimeses  olemas  kolm  MINA- tasandit :  Vanem, 
Täiskasvanu ja Laps. 
 
MINA-tasandid 
Teise  inimese  poole  pöördudes  valime  endale   vaistlikult   ühe  kolmest 
võimalikust  MINA- tasandist :  Vanema,  Täiskasvanu  või  Lapse.  Nimetused  on 
tinglikud ega ole vanusega otseselt seotud. Igal MINA-tasandil suhtleb inimene 
isemoodi : 
 
VANEM   
 
TÄISKASVANU   
 
 
LAPS 
õpetab, hindab 
 
kaalutleb    
 
 
 
on spontaanne 
arvustab 
 
 
analüüsib   
 
 
 
loov 
manitseb   
 
põhjendab   
 
 
 
impulsiivne 
mõistab hukka 
 
toetub faktidele   
 
 
uudishimulik  
teab õiget   
 
argumenteerib 
 
 
 
pidurdamatu 
ei kahtle 
 
 
kontrollib emotsioone   
 
dogmadevaba 
aga ka 
 
 
 
 
 
 
 
 
aga ka 
toetab, aitab 
 
 
 
 
 
 
abi vajav või abitu 
hoolitseb   
 
 
 
 
 
 
pelglik, kergeusklik 
 
 
Eeldatakse,  et  kõik  kolm  MINA-tasandit  esinevad  igal  inimesel,  tõsi  küll 
erineval   määral,   tingituna   elukogemusest,  elukutsest  jne.  See,  kes  alustab 
suhtlemist, valib vaistlikult MINA-tasandi nii endale kui ka partnerile. Partneril 
on  võimalus  pakutud  tasandit  vastu  võtta  või  mitte.  Sõltuvalt  tehtud  valikust 
võime rääkida kas rööpsest või ristuvast suhtlemisest. Eduka suhtlemise käigus 
vahetatakse   korduvalt  MINA-tasandeid,  sõltuvalt  olukorra  muutusest, 
suhtluskäigust, emotsionaalsest õhkkonnast. 
 
Oskus ära tunda ja analüüsida MINA- tasandeid ning nende paindlik kasutamine 
annab  meile  võimaluse  mõjutada  suhtlemise  käiku,  valida  sobiv  strateegia  ja 
taktika. 
 
Transaktsioonide analüüs võimaldab: 
  analüüsida rituaalse suhtlemise olemust ja tähendust 
  ennustada,  mis   teemadel   saavad  ja  eelistavad  omavahel  jutelda  teatud 
inimesed 
   avastada  nii töö- kui perekonnasuhetes teatud mänge, mis oluliselt mõjutavad 
partnerite inimsuhete arengut 
 
 
 
 
 
MÕJUTAMISE OLEMUS JA MÕJUJÕU ALLIKAD 
 
 
Partneri juures on vahetul suhtlemisel võimalik mõjutada: 
   tegelikku  siin ja praegu toimuvat käitumist 
  emotsionaalset seisundit ja tundeid 
  suhtlemisvalmidust ja koopereerumist 
  hoiakuid, suhtumisi, väärtushinnanguid, tõekspidamisi 
  teadmisi 
  käitumiskavatsusi ja eesmärke 
  enesehinnangut, mina- kontseptsiooni  ja rollitunnetust 
 
Mõjutamise  tulemusena  võib  kujuneda  ühe  inimese  sõltuvus  teisest.  Sõltuvuse 
kujunemise  aluseks  on  inimestele  oluliste  vajaduste  rahuldamise  olenemine 
teisest  inimesest.  Sõltuvat isikut on suhteliselt  hõlpus   motiveerida   teatud viisil 
käituma. Sõltuvuse vähendamiseks on kaks võimalust: 
1.   Vabaneda   nendest  vajadustest, mille rahuldamine sõltub teisest inimesest. 
2.  Leida alternatiivne isik vajaduste rahuldamiseks. 
 
Erinevatest sõltuvuseliikidest võib esile tuua: 
  referente sõltuvus 
  infosõltuvus 
  autoriteedisõltuvus 
 
Mõjutamisvahendid on: 
  soovikohasele käitumisele  motiveerimine  
  isiksuslik meeldivus 
  vägivald (psüühiline, füüsiline) 
  demagoogiavõtted  (pateetika,  vääramatule  autoriteedile  osutamine, 
apelleerimine  kainele mõistusele või enamiku arvamusele, faktide  tendentslik  
valik, vassimine) 
KONFLIKTID 
 
 
Konfliktide  tekkimise  aluseks  on  vastuolu,  mis  tuleneb  inimeste  erinevatest 
huvidest,  arvamustest,  eesmärkidest,  väärtustest.  Vastuolu  toob  kaasa  üksteist 
segavad  tegevused.  Vastuolu  võib  esineda  ka  soovitud  ja  tegeliku  olukorra 
vahel.  Konfliktide  tekkimine  on  paratamatu,  tuleb  õppida  neid  analüüsima  ja 
võimalusel lahendama. 
 
Konfliktidega  kaasneb   osalejate   psüühiline  pinge  ja  oluline  muutus  nende 
käitumisviisis. 
Konfliktide liigid: 
  sisekonfliktid 
  inimestevahelised konfliktid 
  grupisisesed konfliktid 
  gruppidevahelised konfliktid 
 
Konfliktsed  isiksused-  inimesed,  kes  satuvad  ülejäänutest  sagedamini 
konfliktidesse teiste inimestega oma isiksuslikest omadustest tingitult: 
  demonstratiivsed inimesed 
  rigiidsed inimesed 
  perfektsionistid 
 
Konfliktide liigitus põhjuste järgi: 
  asjalikud konfliktid- enamasti lahendatavad 
   emotsionaalsed  konfliktid- raskemini lahendatavad, sageli põhjuseks isiksuse 
ja tema arvamuse samastamine 
  väärtuskonfliktid- kõige raskemini lahendatavad, kui ei leita ühiseid väärtusi, 
mille  nimel  välja  kannatada  teise  erinevaid  väärtushinnanguid,  on  sageli 
lahendamatud 
 
 
Probleemi lahendamise  astmed : 
1.  Eelaste- koostöö ja vastastikuse usalduse õhkkonna loomine. 
2.  Probleemi  sõnastamine  vajaduste  keeles.  Teise  poole  probleemi 
ümbersõnastamine partneri poolt. 
3.   Lahendusvariantide  otsimine. Parim meetod ajurünnak. 
4.  Saadud lahenduste analüüs.  Sobivate  lahenduste väljavalimine. 
5.  Tegevusplaani 
koostamine- 
kes, 
millal, 
milliste 
tulemustega. 
Kontrollimehhanismides kokkuleppimine. 
6.  Plaani  elluviimine . 
7.  Hinnang probleemi lahendamisele. Kui ei õnnestunud, alustada uuesti. 
ISIKUTAJU  
 
 
Vahetul  suhtlemisel  omandab  võtmetähenduse  isikutaju-  inimeste  vastastikune 
tajumine, tunnetamine, hindamine. See, kellena ja millisena partnerit tajutakse, 
tingib  pöördumisviisi,  suunab  rollivalikule.  määrab  avatuse  suhtlemisel  ja 
suhtlusvahendite kasutamise. 
 
Isikutaju  erineb  põhimõtteliselt  elusa  ja  eluta  looduse  mitmesuguste  objektide 
tajust:  teises  inimeses  nähakse  eelkõige  sotsiaalset  olendit,  isiksust,  kes  võib 
tajuja   enese  suhtes  ilmutada  aktiivsust,  teda  ühel  või  teisel  viisil  mõjutada. 
Sellest  tingituna  on  isikutaju  tugeva  subjektiivse  ja  hinnangulise  värvinguga- 
teise  inimese  tunnetamisel  otsitakse  lähtekohti  tema  kõlbeliseks  (aus,  valelik, 
hea, halb), esteetiliseks (meeldiv, ilmetu) või praktiliseks (vajalik, huvipakkuv, 
tähtis,  mittevajalik ) hindamiseks. 
 
Isikutaju  on  oma   olemuselt   sotsiaalne.  Teist  inimest  tajutakse  kui  mingi 
sotsiaalse grupi liiget, kellel  omistatakse  antud grupile  omased  jooned. Tajuja on 
samuti  sotsiaalse  grupi  liige,  kelle  tajumisprotsessi  mõjutab  tema  sotsiaalne 
kuuluvus. 
 
Ühe ja sama inimese tajumine sõltub väga palju sellest: 
  kes teda hindab (eri inimesed näevad erinevaid jooni) 
  millises  emotsionaalses  seisundis  ta  parasjagu  on  (rõõmus,   morn ,  sõbralik, 
tige , nukker, tõsine) 
  millise  tegevusega  ta on hõivatud 
  milline  on   hindaja -tajuja  eelhoiak  tema  suhtes  (eelarvamustevaba,  tõre, 
heatahtlik, ettevaatlik, kriitiline, lootusrikas) 
  millised on hinnatava ja hindaja omavahelised suhted 
  millised  on  hinnatava  ja  hindaja  vastastikused  rolliootused  (juhul  kui 
partneris  nähakse  eelkõige  mingi  rolli-  õpetaja,  direktor  jne  täitjat,  saabki 
isikutajus  esmatähtsaks  selle  jälgimine,  et  partner  täidaks  talle  kohaseks 
peetavat rolli) 
  millist  suhtumist  tajutav  isik  oma  hindaja  suhtes  üles  näitab  (heatahtlik, 
reserveeritud, irooniline,  vaenulik ) 
 
Inimeste vastastikune tajumine hõlmab järgmisi tunnetustasandeid: 
  teise isiku äratundev eristamine 
  üldmulje loomine teisest inimesest (meeldiv, eemaletõukav jne) 
  välimuse iseärasuste tähelepanemine 
  inimese  põhimeeleolu  tabamine,  tema  psüühilise  toonuse,  aga  ka 
terviseseisundi  kindlaksmääramine 
  teise  sotsiaalset  kuuluvust  näitavate  tunnuste  (ametiala,  positsioon, 
perekonnaseis , rahvus jne) eristamine 
  teise kontaktivalmiduse, avatuse määra ja suhtumise üle otsustamine 
  mingi kindla taotluse või hindajale suunatud käitumisootuse sisu mõistmine 
  individuaalse eripära tajumine pöördumisviisis, kõnepruugis, suhtlemisstiilis 
 
Tajumehhanismid : 
1)  etalonide kasutamine (nt. keevaline grusiinlane, pedantne õpetaja) 
2)  keeruline lihtsaks, kauge lähedaseks 
  teise  hindamine  eneseanaloogia  põhjal  (  see,  kellele  meeldib  inglise 
huumor,  kaldub  arvama, et see ka teistele meeldib) 
  lähtumine juhitunnusest (kes sümpaatne, see tundub ka heasüdamlik ja 
arukas),   haloefekt -  juhttunnus  varjutab  täiesti  ülejäänud  omadused 
(see,  kes  ühes  valdkonnas  võimekas,  arvatakse  seda  olevat  igas 
valdkonnas) 
   lihtsustamine - jäetakse kõrvale kõik teisejärguline, keeruline 
3)  projektsioon- teiste juures märkame kergemini neid omadusi, mis enda juures 
ei meeldi ja vastupidi: sõbrale omistame enda positiivseid omadusi 
4)  loogiline  järeldamine-  teise  põhiomaduste,  iseäranis  aga  tegutsemisajendite 
üle  tehakse  järeldusi  käepärast  oleva  (sageli  lünkliku  ja  moonutatud) 
materjali alusel 
5)  keskmise vea efekt- tendents pehmendada hinnanguid äärmuslikele külgedele 
teises inimeses keskmiste näitajate suunas 
6)  järjestuse  efekt-  vastuolulise  info  puhul  omandavad  suurema  kaalu  need 
andmed, mis esitatakse järjekorras esimesena,  tuttava  inimese puhul on kõige 
suurema mõjuga  viimased   teated  
7)  ennetamisefekt- vahetult  enne  kokkupuudet inimese  kohta  antud  hinnangud 
omandatakse kergemini 
 
Suhtlemisoskust  saab  parandada  isikutaju  tüüpvigade  vähendamise  ja 
kompenseerimise  teel.  Kuna  need  vead  tulenevad  taju  psühholoogilistest 
mehhanismidest,  siis  täielikult  kõrvaldada  ei  õnnestu  neid  kunagi.  Meie 
võimuses on: 
1.  Muuta oma etalonid võimalikult mitmekesiseks ja täpseks; peale pikaajalise 
intensiivse suhtlemise aitavad siin ka kaasa ilukirjandus, teater, kino. 
2.  Teadlik  enesekontroll,  oma   vigade   analüüs  ja  selle  põhjal  mõistuslike 
paranduste lisamine automaatselt kulgevale isikutajule. 
 
 
 
 
 
 
SOTSIAALNE ROLL 
 
 
Sotsiaalne  roll    on  käitumisviis,  mida   oodatakse   teatud   staatuses   (asendis) 
olevalt  inimeselt  (nt.  peaminister , direktor, abikaasa, isa, õpilane, politsei jne). 
Sotsiaalset  rolli   kirjeldavad   ühiskonnas  või  sotsiaalses   grupis   kujunenud 
rolliootused.  Osa  neist  võib  olla  fikseeritud  kirjalikult  (nt.  ameti-  ja 
töökohakirjeldused),  osa  antakse  edasi  suuliselt,  osa  võib  olla  mittesõnalises 
vormis.  Erinevate  subjektide    (sotsiaalsete  gruppide,  inimeste)  ootused  teatud 
rolli  suhtes  võivad  olla  erinevad,  mõnikord  vastuolulisedki.  Rolliootused  ei 
arvesta rolli täitja individuaalsust, rolli võivad täita erinevad inimesed. Ootustele 
mittevastav käitumine toob kaasa sotsiaalseid sanktsioone. 
Rolli  täitjast  lähtudes  võime  rääkida  rollikujutlustest-  subjektiivsetest 
arusaamisest  antud  rollist,  oma  õigustest  ja  kohustustest,  rolli  omaksvõtmise 
astmest. 
Rollikäitumine- sotsiaalse rolli täitmise individualiseeritud variant. 
 
Et  inimene  kuulub  väga  mitmesugustesse  sotsiaalsetesse   gruppidesse ,  on  tal 
väga  palju    rolle  (nt.  tööalaseid,  perekondlikud,   soorollid   jne).  Osa  neist  on 
universaalsed,  teisi  tuleb  täita  ainult  üksikjuhtudel.  Vastuoluliste  ootustega 
rollide täitmine võib tuua kaasa rolli konflikti.  
 
Igas situatsioonis tõuseb esiplaanile üks rollidest, toimub rollivalik. Suhtlemisel 
toimub  see  valik  partneriga   kohtumisel ,  psühholoogilise  kontakti  loomise  ajal.  
Partnerite  vahel  võib  rollivaliku  ajal  tekkida  võitlus  situatsioonimääratluse 
alusel.  Võidab  see,  kes  kiiremini  reageerib,  paremini  valdab 
suhtlemisvahendeid, kellele tema roll on harjumuspärasem, kes on  paindlikum . 
 
Hea  suhtlemisoskus  eeldab: 
1.  Head orienteerumist  rollides , mida ümbritsevad inimesed täidavad. 
2.  Oma põhirollide valdamist. 
3.  Oskust paindlikult siseneda rolli ja rollist väljuda kui muutub situatsioon. 
4.  Oskust kujutleda ennast partneri rolli. 
5.  Oskust  nii  iseenda  kui  teiste  juures  teha  vahet  rollikäitumise  ja  isikupärase 
käitumise vahel. 
 
 
 
 
 
 
 
 
ISIKSUSLIKUD ISEÄRASUSED SUHTLEMISEL 
 
 
Suhtlemisstiil   on  üks  inimest  iseloomustavaid  komplekse,  mis  kujuneb  tema 
tõekspidamiste, huvide ja võimete koostoimes. Iga suhtlemisstiili kasutamine on 
tagajärjekas erinevates  situatsioonides . Suhtlemisstiilide erinevuste tunnetamine 
ja nende rakendamine käitumises on aluseks paindlikule suhtlemisele. 
 
Tuntud  on  H.  W.  Polsky  poolt  esitatud    inimestevahelise  suhtlemise  stiili 
eristaminekahe  tunnuse  abil.  Nendeks  on  avatus,  mida  hinnatakse  kõrgeks  või 
madalaks. Avatuse määrab, kuivõrd teised inimesed tunnetavad teda avatuna või 
suletuna. 
Tagasiside  märkamine  näitab,  kuivõrd inimene  võtab  arvesse partnerilt  saadud 
teavet  või  mõjutusi.  Tagasiside  võib  olla  kõrgeks  ( tugevaks )  või  madalaks 
(nõrgaks) käitumise mõjutajaks. 
 
 
 
Avatus         kõrge         III                    IV 
 
 
                        V 
                    madal         I                       II 
 
                                  madal                     kõrge 
 
 
Tagasiside märkamine ja andmine   
 
Nende omaduste kombineerimisel saab 5 suhtlemisstiili: 
1.  Ennast  eitav,  salgav  suhtlemisstiil-  seda  kasutavad  kinnised,  sissepoole 
suunatud inimesed. 
2.  Ennast kaitsev suhtlemisstiil- need inimesed püüavad rohkesti teisi hinnata, 
sageli kriitiliselt. Suheldes ollakse vähe avatud ja sageli egoistlik. 
3.  Ennast  näitav  suhtlemisstiil-  ollakse  väga  avatud,  tagasisidet  võetakse 
arvesse vähesel määral. Otsitakse tunnustust ümbritsevast keskkonnast. 
4.  Ennast  teostav  suhtlemisstiil-  inimene  on    maksimaalselt  avatud  ja  võtab 
täielikult  arvesse  teistelt  tulevalt  tagasisidet.  Seda  stiili  kirjeldatakse  kui 
ideaalset, paraku pole kasutamine sageli võimalik. 
5.  Endaga  kokkuleppiv  suhtlemisstiil  kujuneb  siis,  kui  avatus  ja  tagasiside  
arvestamine  esinevad mõlemad keskmisel määral. 
 
Partnerisse suhtumist ja oma vajaduste arvestamisest lähtudes võime rääkida ka : 
  Alluvast  käitumisest-  võetakse  arvesse  teiste  soove  ja  vajadusi, 
ignoreeritakse omi. 
  Agressiivsest  käitumisest-  oma  huvide  ja  vajaduste  pealetükkiv, 
teisi mitte  arvestav  rahuldamine. 
   Kehtestav   käitumine-  säilitatakse  enesest  lugupidamine, 
rahuldatakse  oma  vajadusi  seejuures  kahjustamata  teiste  inimeste 
vajadusi ja enesest lugupidamist.  Eriti edutoov on see käitumisviis 
kiitmise, laitmise, äraütlemise situatsioonides. 
 
 
 
 
 
 
SOTSIAALSED GRUPID JA GRUPIKARAKTERISTIKUD 
 
 
Sotsiaalne grupp  on teatud viisil organiseeritud suhteliselt püsiv inimühendus, 
kellel on teatavad ühised väärtused, huvid ja hoiakud. 
 
Gruppide klassifikatsioon: 
  suuruse alusel:    suured grupid / väiksed grupid 
   kestvuse  alusel: alalised /  ajutised  
  moodustamise viisi alusel: ametlikud / mitteametlikud 
 
Grupiomadused: 
  grupis „meie“ tunne 
  grupi eesmärgid 
  grupi liikmete omavaheline sobivus 
  grupi normid 
  grupi staatuse ja rollide süsteem 
 
Grupisuhete kujunemisel eristatakse 4 põhifaasi: 
1)  sõltuvusfaas 
2)  konfliktifaas 
3)  eraldumisfaas 
4)  koostööfaas 
 
Igas faasis on suhtlemine grupi liikmete vahel erinev.