Isikutaju (referaat) (1)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Piia Maria Nahkur
T11HT
ISIKUTAJU
Referaat
Juhendaja : Mare Kiis
2011

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1TAJU 4
1.1TAJU PEAMISED OMADUSED 5
1.2ERINEVAD TAJULIIGID 6
1.3TAJUMEHHANISMID 7
2ISIKUTAJU 7
2.1ERISUSED ISIKUTAJUS 9
2.2ISIKUTAJU ERIPÄRA 9
3ISIKUTAJU PÕHIMEHHANISMID 10
4ISIKUTAJU ABIMEHHANISMID 12
5ISIKUTAJU VEAD 13
6ISIKUTAJU OLULISUS SUHTLEMISEL 14
6.1SUHTLUSPARTNERI TAJUMINE 15
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD KIRJANDUS 18

SISSEJUHATUS

Käsitlen referaadis isikutaju , sest antud teema tundub mulle tervest kursuse sisust kõige põnevam. On huvitav teada mis on taju ning kuidas teistest arvamuse loomine sõltub paljustki sellest, kuidas me inimesi tajume.

TAJU

Taju peegeldab meid ümbritsevaid esemeid ja nähtusi terviklikult. Taju töötleb meelte kaudu saadud infot põhjalikumalt. Välismaailmast meelte kaudu saadav info on katkendlik ja lünklik, alles teadvus loob sellest tervikstruktuuri. Tervikliku tajukujundi tekkeks on olulised lähedus, suletus , sarnasus ja hea jätk.
Lähedus – ühe tervikuna tajutakse üksteisele lähemal asetsevaid objekte.
Suletus – tervikuna tajutakse objekte, mis moodustavad suletud kontuuri. Subjektiivsed kontuurid – kujundi moodustamisel tajume selliseid kontuure, mida tegelikult pole.
Sarnasus – ühesuguseid objekte eristatakse teistest tavaliselt värvi, suuruse ja paiknemise alusel.
Hea jätk – kui joone kõverus teatud punktis ei muutu (nt ei katke) või muutub vähe, siis tajutakse kujutatut ühtse tervikuna.
Samalaadsel põhimõttel toimub looma maskeerumine looduses – kaitsevärvusega sulandub loom taustaga ühte.
Tajumine on psüühiline protsess, mille vahendusel isiksus määratleb ja kirjeldab ümbritsevat maailma, so inimesi, nähtusi, sündmusi ja olukordi . Taju kui tegelikkuse meelelise peegelduse peamised vormid on aisting , taju ja kujutlus. Aistingu ja taju puhul on tegemist väliste stiimulite (esemed, objektid, stseenid , mitmesugused ärritajad) vahetu mõjuga meeleelunditele. Kujutluse puhul tekib psüühiline kujund mäluandmetest ilma stiimuli vahetu toimeta.
Aisting on väliste objektiivsete mõjurite poolt meeleelunditele avaldatava toime elementaarne, raskesti osadeks lahutatav tulemus. Igal aistingul on oma kvaliteet, mille poolest ta erineb teistest aistingutest. Näiteks kuulmisaisting erineb lõhnaaistingust, sinise värvuse aisting erineb punase värvuse aistingust.
Taju on objektiivse tegelikkuse peegeldamine tervikliku meelelise kujundina, mis tagab tajutava objekti äratundmise ja seostamise olemasoleva kogemusega. Tajukujundite tekkes osalevad tihti mitmed meeled korraga.
Tajuprotsessiks nimetatakse nii teadvustatud kui teadvustamata protsesse tajusüsteemis, mis tagavad tajukujundi tekke.
Taju on inimesetundmise aluseks. Inimesetundmine põhineb sotsiaalsel kogemusel ning näitab suhtlemiskompetentsust. See avaldub võimes määratleda inimese põhiomadusi ja teha kindlaks suhtlemispartneri isiksustüüp.

TAJU PEAMISED OMADUSED

… on püsivus, valivus ja mõtestatus. Tajumisel on olulised ka kogemused, hoiakud ja emotsioonid .
• Püsivus e konstantsus – inimene tajub objekti (või selle omadusi) muutumatuna sõltumata sellest, et kontekst on muutunud. Nt tajume järve ikka veekoguna, olgu ta jääs või mitte.
• Valivus e selektiivsus – objektide või nähtuste eri omadustel on tajumisel erinev tähtsus. Mõni omadus on inimesele olulisem ja sellele pöörame rohkem tähelepanu. Nt inimnäo puhul suundub meie tähelepanu enam silmadele ja suule. Valivus võib oleneda ka tajuja vanusest või soost.
• Mõtestatus – inimene tajub üldjuhul selgemini neid objekte/nähtusi, millel on tema silmis mingi tähendus või mõte. Kui tajutava objektiga pole varem kokku puututud ega teata selle kohta midagi, siis ei suudeta tavaliselt seda objekti ka määratleda ega kasutada.
Kogemuste, hoiakute ja emotsioonide mõjud võivad tajumist hõlbustada või pärssida. Nt ei pea me tänu lugemisvilumusele lugema tekste tähthaaval. Siin võib ilmneda varasema kogemuse negatiivne mõju. Me ei pruugi kirjavigu märgata. Võime asendada harvem esineva sõna tuttavamaga. Taju sõltub suuresti ka hoiakutest ja ootustest, mis omakorda olenevad tajuja isiksuseomadustest ja emotsioonidest. Nt vaatame heas tujus olles kogu maailma läbi roosade prillide – kõik näib kaunis ja kena.

ERINEVAD TAJULIIGID

Tajunähtused hõlmavad suhtlemist kõigis selle aspektides.
Teise isiku teate vastuvõtmisel saaks registreerida omaette tunnetusnähtuse - tekstitaju . Tekstitunnetus mõõdab seda, mis ulatuses ja kui täpselt vastuvõtja suudab mõista, mida teate edastaja ise oluliseks ja keskseks peab.
Situatsioonitaju tähendab konkreetse olukorra põhiolemuse ja eripära mõistmist. See on alati subjektiivne, sest igaüks suhtleb omaenda pilgu läbi loodud situatsioonis.
Kontaktitunnetus seisneb psüühilise kontakti olemasolu või puudumise tajumises. Kontaktitaju on vastastikuse mõistmise saavutamiseks äärmiselt oluline.
Mõistmistaju on veendumus, et ollakse partneriga mingis küsimuses üksteisele mõistetavad. Mõistmistaju puudumisel on usalduslik suhtlemine raske, kui mitte võimatu.
Distantsitaju mõõdab vastastikuse läheduse, avatuse ja intiimsuse määra tunnetamist. See aitab otsustada, mida partner peab momendi olukorras kohaseks või lubatavaks, seega millist avatuse astet valida.
Rühmataju on väikese grupi mitmesuguste omaduste nagu ühistegevuse iseloom, võimusuhted, emotsionaalne ühtsus jm määratlemine. See hõlmab ka grupi kui terviku poolt endale suunatud ootuste tajumist.
Kõik sotsiaalse taju alaliigid võivad olla erineva tõesus-, sügavus- ja detailsusastmega.

TAJUMEHHANISMID

Tajumehhanismid :
1) etalonide kasutamine (nt. keevaline grusiinlane, pedantne õpetaja)
2) keeruline lihtsaks, kauge lähedaseks
• teise hindamine eneseanaloogia põhjal (see, kellele meeldib inglise huumor, kaldub arvama , et see ka teistele meeldib)
• lähtumine juhitunnusest (kes sümpaatne, see tundub ka heasüdamlik ja arukas), haloefekt - juhttunnus varjutab täiesti ülejäänud omadused (see, kes ühes valdkonnas võimekas, arvatakse seda olevat igas valdkonnas)
• lihtsustamine - jäetakse kõrvale kõik teisejärguline, keeruline
3) projektsioon - teiste juures märkame kergemini neid omadusi, mis enda juures ei meeldi ja vastupidi: sõbrale omistame enda positiivseid omadusi
4) loogiline järeldamine- teise põhiomaduste, iseäranis aga tegutsemisajendite üle tehakse järeldusi käepärast oleva (sageli lünkliku ja moonutatud) materjali alusel
5) keskmise vea efekt- tendents pehmendada hinnanguid äärmuslikele külgedele teises inimeses keskmiste näitajate suunas
6) järjestuse efekt- vastuolulise info puhul omandavad suurema kaalu need andmed, mis esitatakse järjekorras esimesena, tuttava inimese puhul on kõige suurema mõjuga viimased teated
7) ennetamisefekt- vahetult enne kokkupuudet inimese kohta antud hinnangud omandatakse kergemini

ISIKUTAJU

Isikutaju tähendab teise inimese tajumist, mõistmist ja hindamist.
Isikutaju mehhanismid on:
• Stereotüpiseerimine – teatud inimrühma harjumuslike tunnuste ülekandumine. Tajutav isik asetatakse mingisse kategooriasse, seejärel omistatakse talle selle kategooria iseloomulikke jooni. Nt noorukid on mässajad, targad on nohikud, blondid on rumalad, õpetajad on tähenärijad. Stereotüpiseerimine on väga ennatlik viis inimesest arvamuse loomiseks.
• Identifitseerimine – samastamine . Teise inimese mõistmiseks üritatakse ennast temaga samastada, võttes omaks tema seisukohad ja mõtted.
• Empaatia – kaasaelamine. Teist inimest püütakse mõista tema tundemaailma sisseelamise teel.
• Projitseerimine – ülekandumine. Teisele inimesele kantakse üle alateadlikult iseenda iseloomujooni või omadusi. Tavaliselt kantakse meeldivale inimesele üle oma teadvustatud häid omadusi (nt ausus), ebameeldivatele oma teadvustamata halbu omadusi (nt kadedus).
Isikutajus ilmneb seaduspärasus – igapäevaelus levinud oreooliefekt e inimese hindamine mingi eelteadmise põhjal. Kui meil on isikust eelnevalt hea mulje, siis kaldume tema juures märkama positiivset ja negatiivne jääb tähelepanuta – so positiivne oreool . Vastupidiselt näeme pigem halba ja positiivse jätame kahe silma vahele – negatiivse oreool.
Isikutaju erineb teiste nähtuste ja objektide tajust, sest inimene on tunduvalt keerukam ning tajumisel hakatakse käitumist interpreteerima. Inimene pole teise suhtes ükskõikne ning tajumisel kujuneb inimeste vastastikune mõju.

ERISUSED ISIKUTAJUS

Kujunevad kahest allikast lähtuvalt:

Tajutavast isikust (objektiivsed tegurid)
Näiteks: Avatud inimest on kergem tajuda, sest ta annab endast rohkem infot kui suletud Kõrgema staatusega inimesi tajutakse suurematena
Kõnedefektiga isiku tajumisel võib esineda raskusi

Tajujast  (subjektiivsed tegurid).
Näiteks: Vanusega suureneb tajutavate omaduste hulk, ümberhindamine ja üldistuse aste
Naised märkavad teise inimese välimuses rohkem detaile kui mehed paljude
Stereotüüpide olemasolu võib segada tajumist.

ISIKUTAJU ERIPÄRA

Inimeste mõistmine ja tunnetamine erineb loodusobjektide või asjade ja nähtuste tajumisest järgmiste tunnuste poolest:

Tunnetatavat nähakse ja mõistetakse sotsiaalse objektina, tajus on esiplaanil sotsiaalset huvi pakkuvad jooned ja omadused: positsioon ühiskonnas, roll, päritolu, rahvus, perekonnaseis jne.

Teise isiku hindamine ja tõlgendamine on sotsiaalselt määratletud tajuja enda positsiooniga ühiskonnas, tema tööga ja rolliga. Oma osa mängivad ka sotsiaalsed stereotüübid, kõlblusnormid, ideaalid ja eelarvamused .

Ühe inimese tajumine teise poolt sõltub otseselt nendevahelistest suhetest.

Isikutaju objekt - see, keda hinnatakse, on sageli agar ilmutama teatud käitumisviise, mis tagavad positiivsema hinnangu. Teisele näidatavas fassaadis on mõned olemuslikud jooned teadlikult varjatud.
Nii igapäevasuhete kogemused kui teaduslikud uuringud lubavad teha järelduse, et vahetul suhtlemisel kulgev isikutaju protsess on rõhutatult subjektiivne ja situatiivne , kuid täielikult kooskõlas sellega, mis on suhtlemise põhjuseks.
Me eristame, väärtustame ning võtame aluseks hinnangu andmisel neid isiksuseomadusi, mis seostuvad parajasti käsiloleva ühistegevusega (töö, ajaviide või mäng, õppimine).
Isikutaju valdkonnas saab eristada järgmisi komponente: taju objekt (keda tajutakse), taju subjekt (kes tajub), tajumisprotsessi iseärasused (kuidas tajutakse), subjekti ja objekti suhted.

ISIKUTAJU PÕHIMEHHANISMID

Järgnevalt kirjeldatavad isikutaju mehhanismid on universaalse iseloomuga. Igaüks neist võib käiku lülituda nii üksi kui teistega kombineeritult. Näiteks võib üks mehhanism olla juhtiv, teine korrigeeriv ja kolmas stabiliseeriv.
Kaasinimese tajumine, mõistmine ja hindamine võib toimuda erineva sügavusatmega ja detailsusega ning erineva tõepärasuse ja subjektiivsusega. Mingit tinglikku piiri ületades muutub subjektiivne hinnang moonutavaks tunnetuseks.
Esimese nelja allpoolkirjeldatud mehhanismi korral on tunnetusvigade  ja moonutuste teke vähem tõenäoline.
Need on: kategooriate kohandamine ;
loogiline järeldamine;
analoogiate kasutamine;
empaatial põhinev isikutaju.
Kategooriate kohandamine tähendab stereotüüpide ja etalonide kasutamist. Teabedefitsiidi tingimustes piirdutakse teise inimese lahterdamisega vanuse, ameti, rahvuse, mingi välise tunnuse või mistahes sotsiaalse näitaja alusel ( tippsportlane , vanapoiss jm).
Loogiline järeldamine on teise inimese iseloomu, kavatsuste ja käitumismotiivide üle otsustamine tema kohta käiva ja tema käitumist iseloomustava teabe läbitöötamise alusel.
Analoogiate kasutamise korral otsustatakse kaasinimese üle iseendaga sarnasuse alusel.
Empaatial põhinev isikutaju on selline teise inimese, tema omaduste, seisundite ja käitumise tunnetamise viis, mis põhineb võimel elada sisse tema sisemaailma, näha ümbritsevat tema seisukohalt, teda mõista ja talle emotsionaalselt kaasa elada. Liiga intensiivse kaasaelamise korral suudetakse küll teist mõista, mitte aga säilitada täit objektiivsust tema hindamisel.
Järgnevad seitse tajumehhanismi on iseloomustatavad kui vähem täpsed ja kohati moonutavad:

projektsioon;

juhttunnustest lähtumine;

lähtumine psühholoogilistest tavatõdedest ja nn. implitseeritud isiksuseteooriaist;

lihtsustamine;

äärmushinnanguist hoidumine;

varem otsustatu kopeerimine;

tajukujundi tasakaalustamine.
Projektsioon on teisele isikule alateadlikult omaenda iseloomujoonte omistamine . Tüüpilisel juhtumil omistatakse meeldivale inimesele iseenda teadaolevaid positiivseid omadusi ja vaenlasele iseenda teadvustamata negatiivseid jooni.
Juhttunnustest lähtumine on teise inimese üle otsustamine lähtudes mingist ühest silmatorkavast või tähtsaks peetavast põhitunnusest. Tekib nn haloefekt: juhttunnus varjutab kõik ülejäänu.
Lähtumisel psühholoogilistest tavatõdedest ei suudeta teises inimeses lõpuni mõista seda, mis endal täiesti puudub.
Lihtsustamine tingib keerulise, komplitseeritu ja ainuomase lihtsustamist ja hõlmatavaks muutmist .
Äärmushinnanguist hoidumine tähendab mõningate tajutava objekti erandlikkusele viitavate omaduste eiramist. Püütakse teda teistega ühte lahtrisse ära mahutada.
Varem otsustatu kopeerimine eeldab jäämist isikust varem loodud ettekujutuse juurde ja uute faktide kõrvalejätmist.
Tajukujundi tasakaalustamine eeldab teises isikus seletamatu ja vasturääkiva sellist tõlgendamist, et tekiks loogiline ja arusaadav tervik. Selleks kasutatakse lihtsustamise ja äärmushinnangute redutseerimise kõrval vastuolude silumist.
Kõigis toodud tajumehhanismides on ratsionaalne iva, neis peegeldub soov luua teisest inimesest hõlpsasti käsitletav ja küllalt reljeefne, kuid detailsusest vabastatud tajukujund, mis oleks usaldusväärseks orientiiriks suhtlemisel.

ISIKUTAJU ABIMEHHANISMID

Isikutaju ei piirdu sõnalise vaste leidmisega kellegi omadustele. Teadvustame ju sõnades vaid murdosa oma tunnetusest. Märkimisväärne osa teise inimese tajumisest  toimub intuitiiv-alateadlikult sellistes vormides nagu emotsionaalse suhtumise väljakujunemine, oma psüühilise seisundi muutumine, suhtlemisvalmiduse tõus või langus, konkreetsete käitumiskavatsuste teke või kustumine.
Seda, milline teine isik meile tundub, kas sümpaatne või eemaletõukav, rahustav või ärritav, tajutakse sageli puudulikult. Olles näiteks teadlik sellest, et teine isik on väga mõjukal positsioonil, võib endas maha surude vastumeelsuse tema teatud käitumisjoonte suhtes.
Halvasti teadvustatud või blokeeritud partneritaju või muutuda äratuntavaks selliste isikutaju abimehhanismide kaudu nagu tundmusreaktsioonide kujunemine ja käitumiskavatsuse teke. Isikutajul on käitumist reguleeriv toime ka siis kui taju verbaalne pool on psühholoogiliste kaitsemehhanismide tõttu takistatud.
Isikutaju abimehhanismidena kirjeldatud tunnetusvahendid annavad teise inimese kohta teavet enamasti verbaliseerimatul kujul. Sinna kuulub ka nn 'keha keel'.
Isikutaju juures tuleb arvesse võtta ka esmamulje efekti, korduvtaju, võõristusefekti ja lahkumismulje efekti.

ISIKUTAJU VEAD

Isikutaju vead takistavad inimese mõistmist ja tema olukorrast objektiivse ülevaate saamist.

Stereotüübid Inimeste gruppidesse jagamine mingite tüüpide alusel.
Oletus , et partneril on kõik need omadused, mis rühmal üldiselt
Näiteks: “Need väiketootjad mõtlevad kõik ühtemoodi”.

Esmamulje efekt Esmasele infole kaldutakse andma suuremat tahendust
Näiteks: “Ta jattis nii targa mulje, ta saab aru, kui ma esitan analüüsi tabelina”.

Oletatav sarnasus Objektiivse info puudumisel eeldatakse, et partner on meiega sarnane.
Näiteks:“Ma tean küll, mida ta tahab, ma ise ka tahaksin seda”

Loogiline järeldamine Inimese üle otsustatakse tema käitumist iseloomustavate nähtavate märkide alusel.
Näiteks:“Ta räägib nii aeglaselt, ilmselt on pika taibuga”

Halo efekt Partneri tegevuse paljudes aspektides hinnatakse teda ala või üle,
kuna teatakse või arvatakse teadvat tema tugevaid või nõrki külgi.

Kontrasti efekt Lahtutakse võrdlusest (ümbrusega, kontekstiga) mitte objektiivsetest andmetest.
Näiteks:“Tuleb koosolekule tööriietes-rumal”

Vaatleja- tegutseja erinevus Hinnang sõltub sellest, kas tegutsetakse ise või vaadatakse kõrvalt. Tegutseja annab suurema tähtsuse olukorrale, vaatleja isikule.

Eelnev info Eelinfo olemasolu korral kaldutakse rohkem uskuma seda infot kinnitavaid märke .
Näiteks: “Ma ju teadsin juba varem, et ta ongi selline”

ISIKUTAJU OLULISUS SUHTLEMISEL

Isikutaju on suhtlemiskompetentsuse näitaja, mille teel toimub partneri ja tema poolt antava informatsiooni kindlaksmääramine, analüüs ja hindamine. Tajutakse situatsiooni, kontakti olemasolu, distantsi , partneri seisundit , teksti ja palju muudki. Tajumise tõesus, sügavus ja detailsus võib olla erinevate inimeste puhul erinev.
Inimene on juba kord oma vajadustest lähtuv olend ja turvalisuse vajadus paneb meid kõigele tajutule põhjust otsima . Suheldes on väga oluline kes, kuidas ja miks just nii suhtleb?
Vahetul suhtlemisel omandab võtmetähenduse isikutaju- inimeste vastastikune tajumine, tunnetamine, hindamine. See, kellena ja millisena partnerit tajutakse, tingib pöördumisviisi, suunab rollivalikule, määrab avatuse suhtlemisel ja suhtlusvahendite kasutamise. Isikutaju erineb põhimõtteliselt elusa ja eluta looduse mitmesuguste objektide tajust: teises inimeses nähakse eelkõige sotsiaalset olendit, isiksust, kes võib tajuja enese suhtes ilmutada aktiivsust, teda ühel või teisel viisil mõjutada.
Sellest tingituna on isikutaju tugeva subjektiivse ja hinnangulise värvingugateise inimese tunnetamisel otsitakse lähtekohti tema kõlbeliseks (aus, valelik, hea, halb), esteetiliseks (meeldiv, ilmetu) või praktiliseks (vajalik, huvipakkuv, tähtis, mittevajalik ) hindamiseks. Isikutaju on oma olemuselt sotsiaalne. Teist inimest tajutakse kui mingi sotsiaalse grupi liiget, kellel omistatakse antud grupile omased jooned. Tajuja on samuti sotsiaalse grupi liige, kelle tajumisprotsessi mõjutab tema sotsiaalne kuuluvus.
Ühe ja sama inimese tajumine sõltub väga palju sellest: kes teda hindab (eri inimesed näevad erinevaid jooni), millises emotsionaalses seisundis ta parasjagu on (rõõmus, morn , sõbralik, tige , nukker, tõsine), millise tegevusega ta on hõivatud, milline on hindaja -tajuja eelhoiak tema suhtes (eelarvamustevaba, tõre, heatahtlik, ettevaatlik, kriitiline, lootusrikas), millised on hinnatava ja hindaja omavahelised suhted, millised on hinnatava ja hindaja vastastikused rolliootused (juhul kui partneris nähakse eelkõige mingi rolli- õpetaja, direktor jne täitjat, saabki isikutajus esmatähtsaks selle jälgimine, et partner täidaks talle kohaseks peetavat rolli), millist suhtumist tajutav isik oma hindaja suhtes üles näitab (heatahtlik, reserveeritud, irooniline, vaenulik ). Inimeste vastastikune tajumine hõlmab järgmisi tunnetustasandeid: teise isiku äratundev eristamine, üldmulje loomine teisest inimesest (meeldiv, eemaletõukav jne), välimuse iseärasuste tähelepanemine, inimese põhimeeleolu tabamine, tema psüühilise toonuse, aga ka terviseseisundi kindlaksmääramine, teise sotsiaalset kuuluvust näitavate tunnuste (ametiala, positsioon, perekonnaseis, rahvus jne) eristamine, teise kontaktivalmiduse, avatuse määra ja suhtumise üle otsustamine, mingi kindla taotluse või hindajale suunatud käitumisootuse sisu mõistmine, individuaalse eripära tajumine pöördumisviisis, kõnepruugis, suhtlemisstiilis.
Suhtlemisoskust saab parandada isikutaju tüüpvigade vähendamise ja kompenseerimise teel. Kuna need vead tulenevad taju psühholoogilistest mehhanismidest, siis täielikult kõrvaldada ei õnnestu neid kunagi. Meie võimuses on:
1. Muuta oma etalonid võimalikult mitmekesiseks ja täpseks; peale pikaajalise intensiivse suhtlemise aitavad siin ka kaasa ilukirjandus, teater, kino.
2. Teadlik enesekontroll, oma vigade analüüs ja selle põhjal mõistuslike paranduste lisamine automaatselt kulgevale isikutajule.

SUHTLUSPARTNERI TAJUMINE

1. Äratundmine: jälgitakse peamiselt üksiktunnuseid (N.näoväljendused, liigutused, kehaehitus , riietus. Esmamulje loomisel  on olulised füüsiline välimus ning välimuse kujundatud külg.
2. Üldmulje loomine: hinnanguline etapp, milles tajuja enda jaoks väärtustab teatud omadusi. Hinnatakse meeldivaks-ebameeldivaks, sõbralikuks-ebasõbralikuks jne. Sellel etapil märgatakse inimese seisundeid, mis väljenduvad näos, liigutustes, kehahoiakus ja ruumi kasutamisel . Püütakse teada saada ka inimese psühholoogilisi omadusi (N.temperamenditüüpi).
3. Sotsiaalsete tunnuste tajumine: tajutakse rahvust, perekonnaseisu, oletatavat ametiala. Otsitakse märke välimuse tunnustest, aga ka sõnalistest suhtlusvahenditest.
4. Omavaheliste suhete prognoos: püütakse ennustada, milliseks kujunevad omavahelised suhted.Uuritakse kontaktivalmidust ja hoiakuid. Prognoosi saab kirjeldada näiteks T.Leary koostegevuse tüpoloogia 2 dimensiooni abil:
Domineerimine-allumine
Sõbralikkus-vaenulikkus
Suhtlemisprotsessi teine oluline komponent on suhtlemispartneri tajumine. Partneritaju on protsess, milles partnerid vastastikku teineteist tajuvad ja loovad pildi teise isiksusest. Isikutaju erineb teiste nähtuste ja objektide tajust, sest inimene on tunduvalt keerukam ning tajumisel hakatakse käitumist interpreteerima. Inimene pole teise suhtes ükskõikne ning tajumisel kujuneb inimeste vastastikune mõju.

KOKKUVÕTE

Isikutaju on oluline iga inimesega suheldes ning temast arvamuse välja kujunemises. Üldiselt võttes on isikutaju meie endi kogemuste ja arusaamade baasil arenev taju, mida kanname üle teistele inimestele. Samas on see keeruline ja raskesti analüüsitav tajuliik, kuna iseennast kõrvalt vaadata on sageli keeruline. Tööd koostades sain ise teadlikumaks sellest, kuidas tajun ümbritsevat maailma ja inimesi. Saadud teadmistega on parem analüüsida oma suhtlemisoskust ning üritada vaadata suhteid ja suhtlemist objektiivsemalt.

KASUTATUD KIRJANDUS

eller .tmk.ee/UserFiles/File/Oppematerjalid/.../Tunnetusprotsessid2.rtf
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/725/Pertseptsioon%20ehk%20isikutaju.pdf
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/suhtlemine_maarja.ht m
http://mentorile.weebly.com/uploads/6/9/6/5/696590/suhtlemine_ja_kuulamistokked.pdf
Bachmann , T.; Huik, J. (1989) Imetabane taju; Valgus, Tallinn
Kidron, A. (1986) Suhtlemispsühholoogia; Valgus, Tallinn