Sisukokkuvõtted kohustuslikust kirjandusest. (0)

A. MÄLK ’’HEA SADAM’’
Tegelased:
Juuljus – minategelane, noor ja tark poiss.
Luisi – Juuljuse õde.
Taavi – viinalembeline, tark ja igati positiivne vanamees .
Liisu – Taavi naine, kes tahab, et maailm tiirleks tema ümber.
Aadi – Liisu ja Taavi poeg, kes oli memmekas.
Kristiine – Taavi kunagine armastus, nüüd aga Jaaguõue perenaine.
Sessi – Kristiine tütar, kelle tegelik isa oli Taavi.
Jaaguõue Prits – meremees.
Isa – Juuljuse ja Luisi isa, kelle Juuljus leidis Tallinnast.
Orge Heino – Taavi naaber, Juuljuse klassivend.
Sergei – väikese laeva kapten, millega Juulijus käis merel.
Tegevuskoht:
Põhiline tegevus toimub Saaremaal asuvas külas, rannavabadiku-paadimeistri majas .
Kokkuvõte:
Vallakantseleis jagati inimestele lapsi, kellel enam vanemaid polnud, nendele, kellel oli võimalus neile tööd ja elukohta pakkuda. Julli ja Luisi ema oli surnud ning isa oli kadunud ja nemad ei teadnud isast midagi. Luisi oli saanud endale juba „võtja“, kuid Julli ei olnud veel „võtjat“. Külavanem lükkas Julli rahva ette ning hakkas teda kiitma, et rahvas tema vastu huvi tunneks. Rahva seast tuli igasuguseid väiteid ja keegi polnud rahul, kuni kuulis juttu viinalambeline vanamees, kelleks oli Taavi ning ilma pikemalt mõtlemata, võtis ta Julli ära ning nad hakkasid sõitma Taavi kodupoole. Kodus pidi Taavi seletama oma naisele, Liisule, kust ta selle lapse tõi ning et Jull võib teda tööga aidata. Nii oligi. Juuljus aitas Taavit väga palju ning kiindus Taavisse väga.
Vahepeal aga saatis Luisi Jullile kirja, et ta ei taha oma „võtja „ juures enam olla ning ühel päeval ta põgeneski ning tuli Taavi juurde. Luisi omanik, tuli talle küll järgi, kuid Taavi ajas ta minema ning Luisi jäigi nende juurde ning aitas Taavit majapidamises nii palju, kui jõudis.
Ükskord tööd tehes, rääkis Taavi Jullile, kuidas ta oli olnud meremees ja et Jullistki võiks saada meremees. Kord saabus nende sadamasse pisike laev, mille kapteniks oli Sergei. Taavi käis rääkimas kapteniga ning Julli sai laevale, millega nad sõitsid palju ringi ja millega reisil olles, leidis Jull oma isa ning tõi ta tagasi Taavi juurde. Seal, aga ei mahtunud kõik väiksesse majja ning Jull läks küsis Kristiinelt, kas nad saaksid üürida tema vanemate maja, kus kedagi enam ei ela ja mis oli üpriski lagunenud. Nii nad said maja võtmed ning hakkasid seda veidikene parandama, mida Julli isa oskas väga hästi . Kuna Julli isa oli tisler, siis tuli Taavil hea idee hakata ühiselt laevu ehitama ning raha teenima .
Vahepeale kohtas Jull Kristiine tütart Sessit, kellesse ta armus , kuid nad avastasid tunded teineteise vastu alles pika aja pärast. Kord kohtamas olles, satus neile peale Kristiine, kellele selline asi üldse ei meeldinud, kuna selline olukord meenutas talle teda ennast Taaviga ning ta ei tahtund, et tema tütrega juhtuks sama, mis temaga juhtus ning ei lubanud enma Sessit Julliga kokku. Jull käis Kristiinega rääkimas ja Kristiine käskis Jullil minna merele . Ühel päeval saabuski sadamasse suur laev, mille peale suutus Taavi Julli sokutada. Jull küll, et tahtnud eriti minna, kuid siiski läks, mõeldes, et see on temale ja Sessile kõige parem. Laeval, mis oli saanud veidikene sadamast välja sõita, hakkas Jull mõtlema, ning otsustas, et tahab ikkagi tagasi. Samal hetkel nägi ta kaluripaati, mis läks tagasi tema sadamasse ning ta suutis veenda Kaptenit, et see tema maha laseks. Nii juhtuski ning Jull jõudis tagasi koju, Taavi, Luisi ja isa juurde, kus nad hiljem hakkasid tellimusi täitma ning elasid õnnelikku elu.
AUGUST GAILIT ’’TOOMAS NIPERNAADI ’’
PARVEPOISS
See novell räägib Lokist, kes on muideks tüdruk. Kirjeldatakse, kuidas Mustjõgi on öö jooksul jääst vabanenud ning seda, et mets on ärganud ellu. Siis räägitakse sellest, etHabahannese talu seisab nõlvakul. Habahannesed on uhked ja kõrgid. Nende juures käivad kõik külalised – parvepoisid. Loki ja ta isa  Silver Kudisiim on vaesed. Loki isa ei luba tal parvepoistega suhelda ning Loki kuulab oma isa sõna. Parvepoisid seega alati käivadki külas vanal Habahannesel ja ta tütre Mallel. Seegi aasta tulevad parvepoisid, kuid nad kõik sõidavad mööda. Paari päeva pärast möödub veel 1 parv , kus on ainult 1 mees peal, kes ei oska eriti parvega sõita. Loki kutsub isa asja uurima , ta arvab , et mees on äkki viga saanud vms, kuid tuleb välja, et mehel ei ole midagi viga. Parvetaja nimi on Toomas Nipernaadi . Ta uuris loodust ja vaatas ringi ja siis läks Silver Kudisiimu onni . Rääkisid Habahannesepuugist, Nipernaadi hooples, et tal on mitu puuki. Nipernaadi kutsus Loki endaga kaasa. Nipernaadi pidi küll ära sõitma, kuid jäi kauemaks. Loki ütles talle oma sõna, et tahab temaga kaasa minna. Nipernaadi tunnistas , et ta ei olegi parvepoiss ja et ta pole rikas. Ta ütles, et peab palgale järele minema ja siis tuleb tagasi. Loki ei uskunud teda. Järgmisel päeval Habahannes uuris, miks parvepoiss Kudisiimu hurtsikus on. Ta kutsus ta enda juurde, kuid Nipernaadi keeldus. Habahannes vihastas. Nipernaadi rääkis, et Habahannes on ise vaene ja sõimas teda vargaks. Habahannes ja ta tütar Mall arvasid, et Nipernaadi ise on kindlasti rikas. Habahannes läks uuesti Nipernaadiga rääkima. Nipernaadi siis lähebki Habahanneste juurde ning lahkub sealt mullika ja kolme seelikuga. Siis läks Mall Loki juurde ja ütles, et Nipernaadi petab teda, et ta teab ja Loki peaks teda uskuma. Nipernaadi nägi Lokit nutmas ning nad plaanisid keskööl minema minna koos. Pimedas Nipernaadi ei näinud, et Loki asemel on Mall hoopis parvel, ta vihastas, lükkas Malle keset voolu, ise muidugi hüppas enne seda maha kaldale.
TOOMAS NIPERNAADI
Ööd veetis ta metsas, tal puudus kindel siht. Samal ajal suri Krootuse talu lesk perenaine LiisNõgikikas.  Janka  nägi ta surma ja teatas sellest ta kolmele pojale, kes olid ema surma juba oodanud, sest nad kartsid ema rohkem kui surma. Ema oli karm, kuna pojad olid laisad ja ei teinud talutöid. Poegade nimed olid Peeter, Paulus ja  Joonatan . Janka käis talust tallu Liis Nõgikikka surmast teatamas. Teel kohtas ta Nipernaadit. Janka rääkis talle, kes oli Liis. Nipernaadi sammus Krootuse poole, läks järve äärde, kus kohtus Millaga, kelle vend oli Janka. Milla ja Krootuse talu vennad ei saa omavahel läbi. Taluõuel vennad kaklesid, kes talu endale saab, mitte keegi ei tahtnud peremeheks hakata. Nipernaadi, kes esitles end sugulasena, ütles, et võtab selle raske koorma vendadelt ja hakkab ise peremeheks. Ta ütles, et on ise talu pidanud terve oma elu. Lisaks sellele andis ta neile äriidee : et vennad käiksid laadalt laadale kinoga. Järgmine hommik ütles Joonatan Nipernaadile , et talu kuulub nüüdsest talle. Nipernaadi läks Milla juurde ja ütles, et ostis talu ära neilt ning et ta tahab Millat perenaiseks. Vennad said kogu vajaliku kraami kätte, Janka tõi Lätist pärdiku, kelle nimi oli  Mika . Kui nad olid ära läinud, tuli vana Puuslik Krootisele. Nipernaadi läks Milla juurde, rääkis uuesti, et tahab teda perenaiseks. Ütles Millale, et ta tegelik amet on olla kingsepp. Nipernaadi rääkis, et ostis talu Milla pärast. Milla ütles, et tuleb perenaiseks. Janka ütles, et Milla pole parem vanast perenaisest. Milla rügaski ainult tööd teha, Nipernaadile see ei meeldinud. Vennad tulid koju. Nad olid haavatud ja ei tahtnud, et keegi teada saaks sellest, miks nad peksa said ja seega saatsid Pauluse  kõrtsi  uhkustama ning nende heast elust pajatama. Mika pääses põgenema. Kõik kolm venda hakkasid teda taga ajama . Pärdik põgenes salus kase otsa. Kodust toodi redel, kuid ahv hüppas puu pealt puule. Ahvi püüdmisest tekkinud kisa meelitas rahvast kohale. Nipernaadi soovitas puud maha saagida. Kui viimane puu oli maha võetud, hüppas pärdik Joonatani õlale ja sealt edasi rukkipõldu. Piirati rukkinurm sisse, siis läks Mika Sirkli rukkisse, uuesti piirati rukkinurm sisse. Lõpuks sai Janka ahvi kätte. Mõni päev hiljem tuli valla kasak sinna ja ütles, et vendi võib parandada ainult vangirood ja surmanuhtlus. Neile esitati mitu süüdistust. 1: Sirkli rukkipõllu äratallamine. Trahv  670 krooni ja 4 senti. 2: Pusliku salu maha raiumine. Trahv 340.- 3: küla kokku käsutamine ja Tõramaa rukkipõllu hävitamine. 660.- 4: Kuslapi sae ja kirve vargus. Vennad hakkasid kõiges Nipernaadit süüdistama. Samal hetkel jooksis Milla Joonatani juurde nuttes, langes talle kaela. Nipernaadi jooksis ruttu minema.
PÄRLIPÜÜDJA
Nipernaadi rändas mitu päeva. Jõudis ühe talu õuele. Nurmelt tuli tüdruk, kelle nimi oli  Tralla . Ta oli talus teenija ning karjane. Nipernaadi astus tuppa ja küsis tööd.  Peremees  keeldus algul, kuid perenainetahtis. Nii jäigi Nipernaadi tallu. Siis ta kohtus peretütre Elloga. Talle rääkis ta, et on rätsepp. Ello küsis, kas talle meeldib luisata, mille peale Nipernaadi rääkis, et on meremees, kalur hoopis. Peagi sai ta talus omaks inimeseks . Perenaine armus temasse. Ello palus ühel päeval Nipernaadit saatma ennast oma tulevase kirikhärra juurde. Teel Nipernaadi ütles, et armastab Ellot . Kirikhärra ja Ello otsustasid, et pulmad on kahe nädala pärast. Kui ta nägi Ellot ja kirikhärrat suudlemas, sai Nipernaadi pahaseks ja hakkas ennast koledaks pidama . Sel ööl tuli ta koju alles vastu hommikut. Ta läks Tralla aita ja rääkis talle, et nad peavad varsti lahkuma . Küsis, kas Tralla tahab teda endale meheks, kuid Tralal oli nõutu. Ühel päeval ta kutsus Ello jõe äärde ja väitis, et on hoopis muinasteadlane. Ta rääkis, et jõgi olnud olla kunagi lai ning kullalaevastik olla hukkunud seal. Ja Katarina ajal olnud seal pärlipüüdjad. Rääkis uuesti ka seda, et armastab Ellot. Ello ei uskunud, et seal jões pärleid leidub. Nipernaadi krabas Ellot, ta kiskus lahti ja Nipernaadi hakkas nutma . Teisel hommikul sõitis Nipernaadi peremehega vallamajja. Nipernaadi rääkis talle, et võtab jõe süvendamise kulud enda peale ning vastutasuks peremehelt saab paar vakamaad liivast neeme jõe suunas. Sõitsid vallamajja eellepingut sõlmima. Ühtlasi saatis ta lehte kuulutuse, et otsib hulgalisi töölisi. Koju jõudes näitas Ellole lepingut ja ütles, et peremees rentis talle selle 50 aastaks. Nipernaadile hakkas hästi palju kirju tulema , mida ta näitas ainult Ellole. Ello ei tahtnud enam abielluda, vaid hoopis Nipernaadiga põgeneda. Nad pidid varahommikul enne pulmi koos minema. Nipernaadi lubas saata tallu oma venna, kes neile kulla järele saadab , kuid Ello ütles, et teda ei huvita raha ning neil pole kulda tarvis. Kodus sosistas Tralla aida lävel, et on nõus Nipernaadiga minema igale poole. Lõpuks Nipernaadi põgenes üksi.
VALGED ÖÖD
Nipernaadi oli teel olnud juba kaua. Ta oli rahutu ning selle põhjuseks olid valged ööd. Ta jõudis läbiJaanihansu metsadest. Siis hakkas äikest sadama. Äkki nägi ta metsa poolt jooksmas ühte meest koos naisega. Naine hüüdis kogu aeg, et mees teda ei jätaks . Kõue kärgatus käis vastu maad ning kohe oli Nipernaadi hirmunud tüdruku kõrval ja jooksis temaga küüni poole. Tüdruku nimi oli Anne-Mari. Ta oli jäänud põõsa alla magama, kui pikne hakkas taguma, pani Küüp plehku. Küüp on kõrtsmik. Anne-Mari teenis Küübi juures. Ta mees Jairus oli ära. Anne-Mari räägib Nipernaadile Traavli- Jaanist  jaTaavet Joonast. Nipernaadi küsis, kas Anne-Mari teda enda juurde võtaks mõneks päevaks, kuid tüdruk keeldus. Vihm oli järgi jäänud, Anne-Mari pani plehku. Nipernaadi arvas , et Anne-Mari on upsakas. Ta läks Kaava kose ning siis Kaava kõrtsi poole. Ta astus kõrtsi taga oleva aida juurde ja hakkas Anne-Mariga rääkima. Rääkis, et Anne-Mari on raisus naine, et endal mees vangis . Rääkis veel Kapurthalavürtsist ja tolle tütre Enelest, kes jäi haigeks ja enam ei naernud ning tema ravis Enele terveks. Veel rääkis, et kogu selle soo asemel võiks olla heinamaa ja ametilt on ta sookuivataja. Anne-Mari ei vastanud. Nipernaadi hakkas kannelt mängima, kuid Anne-Mari ikka ei vastanud. Siis tuli kõrtsist pahane Küüp. Selgub , et aidas olid tühjad õllepudelid ning Anne-Mari magab hoopis kõrtsis hobuste juures. Nipernaadi ütles, et Küüp talle leiba ja õlut tooks. Küüp kahtlustab, et Nipernaadil pole raha. Nipernaadi läheb jõe äärde ja hüüab, et Joona ta üle viskaks. Nipernaadi hakkas ise parvega sõitma, lubas kogu raha Joonale anda. Kliente tuli rohkem. Nipernaadi ei pärinud, kes on kes ja kuhu minek on, nagu seda tegi Joona. Nipernaadi proovib kogu aeg Joonat linna saata. On palav ja soe päev, mil Nipernaadi on metsas. Järsku Joona märkab, et kaldal on palju inimesi, kes tahavad vedamist. Hüüab Toomast, kuid see ei tule. Joona läheb parvele. Nipernaadile Küüp ei meeldi, kuid ta läheb kõrtsi Anne-Mariga rääkima. Ta kuuleb heinte klõbinad ja arvab, et Anne-Mari on seal. Tegelikult on seal ainult loomad. Küüp arvab, et Nipernaadi on hull. Järgmisel hommikul tahab Anne-Mari parvega üle jõe linna saada. Jairus olevat teda juba kolm korda sinna kutsunud. Nipernaadi läks Küübi kõrtsi ja hakkasid jooma. Nipernaadi ütles, et ta teeb Küübile välja ja valas ainult Küübile. Küüp hakkas rääkima, et Jairus võttis Anne-Mari süü oma peale, et Anne-Mari varastab hoopis hobuseid. Küüp jõi end nii täis, et lõpuks hakkas laamendama ning pärast tahtis, et Nipernaadi selle kinni maksaks. Siis tuli Taavet Joona linnast. Anne-Mari oli endiselt olnud kiuslik. Joona tahtis temaga linnas aega veeta, kuid Anne-Mari lidus kohe vangla poole, ta jäi linna ka kauemaks. Nipernaadi tahtis kogu sookuivatamise töö salaja ära teha, kuna Joona ei julgenud. Paduvihma tuli ning sood täitusid veega. Jairus sai enneaegselt vangist välja ning Anne-Mari oli õnnetu , et mees enam ei ropenda, ei joo, ei tee tubakat , ei sülita maha jne. Järgmine päev lähevad Nipernaadi ja Joona uuesti soole. Panid dünamiidid ja hakkasid lõhkama. Kõik ei läinud päris hästi ja kose alla tekkis järv, mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Kogu külarahvas sai pahaseks. Anne-Mari oli väga rõõmus, kuna Jairus ütles kurat. Külarahvas tahtis soo ja metsa ümber piirata. Nipernaadi ja Joona jooksid nii, et nad ei vaadanud enam kordagi tagasi.
PÄEV TERIKESTE KÜLAS
Madis Parvi oli ihne , tujukas ja lihtne mees. Edasi kirjeldati raamatus, milline oli Madise poolelijäänud hääber. Tal oli tütar  Kadri , keda hakati peale Madise mõrva otsima . Varsti tuligi ta mõisa. Algul olui ta uhke ja peen. Ta lubas hakata põllunaiseks ning peale kirikuõpetaja juures käimist, viskas ta oma uhked riided nurka ning läks põldudele. Ta jätkas oma isa elu. Ta ei saanud ühtegi meest tühjade kätega ära lasta, kuid naisi ta põlgas. Tal hakkasid meestest jalad värisema ja ta andis meestele maad ning ise sünnitas nende lapsi. Kui laps oli karjuse -ealine, viis ta selle kaevu juurde, pesi puhtaks, andis 10 rubla hõbedas, näitas talle oma isa maja ja saatis ta minema. Kadri sai iga aasta uue lapse. Isegi kirikuõpetaja käis teamaga rääkimas. Lapsi sigis aina juurde ja varsti polnudki tal enam maad. Ta hakkas kõrtsmikuks. Siis kohtus ta Martin Vaiglaga. Tahtis talle kõrtsi anda, poiss ütles, et ei taha niimoodi , ta tahtis maksta igal aastal Kadrile ühe summa. Kadri oli juba 50, kui sündis tema neljateistkümnes laps – poeg. Kuna see poeg oli isa nägu, tahtis ta selle endale jätta ja lapse nimeks sai Toomas. Kadri Parvi oli loonud küla. Mõned korrad aastas kutsus ta oma küla kokku ning hakkas laste nimesid meenutama, kuid tal ei tulnud kõik meelde. Külla oli siginenud palju uut rahvast, tal polnud õrna aimu ka, kes on kes. Ta tegi oma Terikeste küla peal tutvumisringe, mis külarahvale ei meeldinud. Siis tuli Kadri sünnipeäv, sai 70. Mitu sündmust tähistati koos sel päeval –  Meos  Martinipojapoja ristimine, Toomas Parvi laulatuse päev. Meos Martin tahtis üle trumbata Kadrit. Külalised olid kutsutud laupäeva hommikuks. Kava oli välja töötatud, et Kadri teema hommikul, ristimine peale seda ning siis pruutpaar. Siis hakkas rahvast kohale voolama. Meos Martin sai pahaseks, kuna kohu kraam, mis kingiti, viidi Kadri aita. Ei olnud aru saada, kellele mingi kingitus mõeldud oli. Külla oli kutsutud ka uus köstler, kuna vana oli saanud surma. Kuid ta ei tulnud algul ja Kadri Parvi ja teised jäid häbisse. Tee peal tuli 2 meest – Nipernaadi ja Taavet Joona. Rahvas jooksis neile vastu arvates, et tulid köstler ja tema abiline . Selleks ajaks olid külalised juba päris täis. Siis järsku tuli kellamees ja ütles, et uus köstler saatis ta sinna teatamaks, et ta ei saa tulla, kuna on palutud kuskile varem. Tuli välja, et Nipernaadi ja ta sõber on petised ja rahvas sai väga vihaseks. Tekkis kaklus. Kadri arvab, et Joona pole süüdi ning Joona jääb Kadriga, Nipernaadi aga pääses plehku.
KAKS SVIDRILINDU-PAABUKEST
Tegevus toimuvb sügisel. Kaks inimest kõnnivad maanteel, 1 tüdruk ja 1 poiss. Mehe nimi on Toomas ja nad kõndisid ta talu poole. Nad olid juba 3 päeva teel olnud ja Kati jalad valutasid. Ta oli imestunud, et Toomas ei küsi mitte kellegi käest teed, kuigi ta ütles, et nad on eksinud . Kati arvab, et Nipernaadi häbeneb teda. Nipernaadi lükkas selle tagasi ning nüüd näeb, et Kati jalad tõepoolest valutavad , kuna need on verised. Nipernaadi tahtis minna talle toitu ja vett otsima, kuid Kati ei taha teda lasta, arvab, et Nipernaadi jätab ta sinna. Siis ta räägib sellest, et Nipernaadi on rikas, tema aga vaene ja vilets. Kati tunnistab, et unistab Nipernaadi lehmadest rohkem kui Toomasest endast. Siis hakkas Kati meenutama seda päeva, mil Nipernaadi nende onni läks. Ta rääkis veel sellest kõigest, mida Nipernaadi talle rääkinud on ning too ütles, et Kati ei võtaks seda kõike väga tõsiselt. Veel meenutab Kati päeva, mil nad kodust lahkusid. Ta kartis veel, et Nipernaadi ta jätab või seda, et Nipernaadi on sootuks vaene ja tal ei olegi talu ja loomi. Nipernaadi läks toitu otsima. Mõne aja pärast saabuski ta suure sülemaga, ütles, et koduküla rahvas on helde ja et tema taluni on 5 km veel. Öösel on Nipernaadi üleval ja mõtles, kuhu ta viib selle vaese lapse, et tal pole isegi onni ega sentigi raha. Järgmisel hommikul lonkis Nipernaadi Kati taga. Lõpuks jõudsid nad kolme taluni. Kati küsis, milline Nipernaadi oma on, Nipernaadi isegi ei vaadanud ja ütles suvaliselt. Kogu pererahvas oli sõitnud laadale härga müüma ja talus oli ainult sulane. Nipernaadi läks sulasega rääkima. Ta käskis tal oma piipu proovida. Nipernaadi ütles, et ta on talu perenaisega sugulane. Tuli välja, et perenaine oli juba surnud ning ta hakkas edasi rääkima talurahvast. Ta rääkis sulasele, et leidis Kati ja tuli talle tööd otsima. Kati tuli Nipernaadi juurde, ta oli nutnud. Ta ei uskunud endiselt, et see Nipernaadi talu on. Ta viis Kati aeda ja rääkis talle on noorusjutte. Ta rääkis, et tegelik peremees on ta onu ja arvab vaid, et siin ise peremees on. Veel rääkis ta, et nad võiks Katiga eraldi kolida – oma maja ehitada, kuhu mahuks ka Kati pere. Õhtul heitsid nad heinaküüni magama. Kati arvas, et Nipernaadi ei armasta teda, kuna ei heitnud ta kõrvale magama. Hommikul ärkas Nipernaadi lärmi peale üles – õige pererahvas oli laadalt jõudnud ja nad olid pahased, et härg jäi müümata. Siis peremees jutustas sulasele, mis oli juhtunud. Nipernaadi seisis lauda uske taga ja jälgis pererahva tülitsemist. Peremees tahtis härjaga  rammu katsuda ja teda õpetada. Härgandis talle tugeva hoobi, peremees arvas, et tema viimne tund on tulnud. Nipernaadi sidus härja lauda ukse külge, aitas peremeest öeldes, et haav ei ole nii tõsine ja aitas „onu” tuppa kanda. Ta kutsus Kati põetama teda. Kati oli onust
vaimustuses. Lõpuks jäi Kati uskuma, et Hansuoja on Nipernaadi talu. Onu kaebas ikka oma valude üle, kuigi kriimustus oli ära paranenud. Onu tahtis arstile minna, Nipernaadi ei uksunud, et onul midagi viga on ning onu tahtis, et Kati kaasa läheks. Nipernaadi oli nõus. Jaagu poeg Jaan ei olnud sellega rahul. Söögilauas ütles ta Toomasele, et ta ei usaldaks oma isa Katiga. Nipernaadi pahandas. Linnas oli Jaak ostnud Katile uued riided ja saapad, arst kuulutas samuti, et onu on terve. Nipernaadi ütles onule, et nad Katiga lähevad ära. Jaak ei tahtnud seda juttu kuuldagi. Onu tahtis ise Katit endale. Nipernaadi läheb aita, kus Kati magab, Nipernaadi räägib ärasõidust, kuid Kati leiab põhjuseid, miks mitte minna. Hansuoja peremees ütles, et ta annaks isegi oma talu Kati eest. Nipernaadi ütleb Katile, et see ei ole isegi tema talu ja et tal on mõis ja 40 lehma. Kati ütles, et Jaak ei lase teda ära. Kati armastas Jaaku ja oli õnnetu, kuid ta oli valmis Nipernaadiga kaasa minema lubaduse pärast. Nipernaadi ei tahtnud nii. Peremees lubas Nipernaadile hobuse anda. Tuli välja, et arsti juurde minnes olid nad juba oma pulmakuupäeva paika pannud . Nipernaadi läheb samal õhtul lauda peale ja räägib sulasega juttu. Lubas ta oma mõisa tööliseks võtta. Järgmisel hommikul oli Jaak sõitnud Kati ema ja õdede-vendade järgi. Kati kutsus Nipernaadi veel tuppa korraks. Seejärel Nipernaadi lahkub.
SEEBA KUNINGANNA
Kätte on kohe jõudmas talv. Üks mees kõndis mööda randa . Käis kalurite onni juurest onni juurde, kuid keegi teda sisse ei lasknud. Mees oli riides väga viletsalt. Lõpuks jõudis ta Sirvastesse, läks kõrtsi ja küsis Jaan Vaigupalu, kõrtsmik ütles, et ei tea kedagi selle nimelist. Ta tahtis, et kõrtsmik teeks talle ta asjade eest kaupa, annaks juua ja leiba. Tahtis ka öömaja, kuid sellega polnud kõrtsmik nõus. Öösel magas ta põõsa all ning järgmine hommik otsis sadamas tööd - ta hakkas propse laadima . Öö veeits lodjavalvuriga. Talle rääkis ta, et on  madrus . Nipernaadi paadimees  Jaanus   Roog  kuulis teda kannelt mängimas ja tahtis, et Nipernaadi tuleks temaga kaasa ta pruudi juurde, et äkki nendevaheline jutt sujuks paremini. Ta pruut oli  Maret  Vaa. Maretit polnud aga koos ning nad hakkasid ta isa Siimoniga viina jooma. Jaanus Roog läks ära, Nipernaadi jäi veel sinna. Ta pakkus öömaja ja toidu eest raha ningSiimon oli nõus. Maret tuli koju ja rääkis, et talle Jaanus ei meeldi, et Jaanus ongi see, kes ta isa võrgud lõhub. Sirvaste sadamas olid tööd lõppenud. Roog ähvardas Nipernaadit, talle ei meeldinud, et too ta pruudiga sama katuse all elas. Mareti unistus oli leida kaldalt pärleid ja sellega seoses rikkaks saada. Nipernaadi unustab samast asjast , aga vastupidi, et tema saaks rikkaks ja siis tuleks talle külla Seeba kuninganna, kes ongi Maret. Nipernaadi proovis talle selgeks teha, et Maret ei leia neid pärleid mitte kunagi. Ta ei rääkinud ka juttu Seeba kuningannast lõpuni. Maret arvas, et Nipernaadi ei salli teda. Siis hakkas Nipernaadi rääkima oma rikkast tädist, kelle nimi oli Katariina Jee. Ütles, et aasta pärast on Katariina surnud ja kuna ta on ainus sugulane, saab kogu raha endale. Maret ütles, et enam aasta pärast ta ei taha Nipernaadit ning ta ei usu ka juttu tädist. Nipernaadi tahtis piiblil vanduda ja tädi kohta ning kui Maret nägi, et ta on selleks võimeline, hakkas uskuma. Veel ütles, et ootab Nipernaadit ka mitme aasta pärast, eriti siis, kui ta vaene on. Ta ei tahtnud, et Nipernaadi muutuks, kuna Nipernaadi meeldis talle sellisena nagu ta oli. Ühel päeval käis Maret Justuse metsas Jaanust vaatamas. Jaanus käis uuesti ähvardamas, et Nipernaadi ära läheks. Nipernaadi vastas, et lahkub homme . Maret arvab, et lahkumise põhjus on see, et Nipernaadi kardab Jaanust. Maret paneb ta paika, Nipernaadi ütleb, et ei lahku homme, kuid ta on õnnetu, kuna ta olevat juba oma tädile kirja saatnud. Ta hakkas uuesti rääkima Katariinast ja Maret vihastab. Ta käsib Nipernaadil öelda, kes ta tegelikult ning selle peale Nipernaadi jookseb onnist välja. Kaks inimest tuli Sirvaste kõrtsi poolt. Üks oli Jaanus ja teine mingi proua, kes oli uhkelt riides. Nad läksid Siimon Vaa hurtsikusse Nipernaadit otsima. Maret küsis, kas daam on Katariina Jee, mille peale naine hakkas naerma . Tuli välja, et naine on  Inriid  Nipernaadi – Toomase  naine. Ta rääkis, et Nipernaadi lahkub igal kevadel ja läheb reisima . Maret Nuttis. Nipernaadi astus tuppa ja küsis esimese asjana Mareti kohta. Nipernaadi pakkus Siimonile raha. Nipernaadi käitumisest võib järeldada, et ta ei suhtunud oma naisesse hästi. Maret küsis, kas ta Seeba kuninganna on saabunud ning Nipernaadi ütles, et teda hüüab ta ka raugaeas. Nipernaadi küsis, mis Maret pulmakingiks tahab (ta abiellub Jaanusega) ja tüdruk vastas, et kannelt, mille ta ka endale saab. Ja siis läks Nipernaadi koos oma naisega rongile.
JEROME DAVID SALINGER ’’KURISTIK RUKKIS ’’
Tähtsamad tegelased: Holden Caugfield (16 a vana)- peategelane
Mr. Spencer – ajalooõpetaja;
D. B. – Holdeni vanem vend
Robert Ackley – koolikaaslane
Stradlater – Holdeni toakaaslane
Allie -  Holdeni noorem vend, kes on surnud
Phoebe – Holdeni noorem õde
Antolini – Holdeni endine õpetaja
Lugu algab sellest, et Holden on väljas ja vaatab kaugemalt tema ja mingi võõra kooli vahel toimuvat jalgpalli matši (ameerika jalgp.). Jõuluvaheaeg on algamas ja Holden on arvestustel põrumise eest välja visatud ( Pencey kool). Ta ei ole viitsinud õppida, kuigi talle on seda kogu aeg meelde tuletatud (Sai läbi inglise keeles, kukus läbi ajaloos, ). Holden jätab mäel seistes kooliga hüvasti . Tal on külm, kuna tema kindad ja mantel varastati hiljuti ja on talv. Talle tuleb meelde, et peab kohtuma oma ajalooõpetaja Mr. Spenceriga ja ta hakkab jooksma , kuna tal on selleks tuju. Ta kipub hingeldama, kuna on kiiresti kasvanud ja suitsetab palju. Spenceri maja juures on ta sisse saamisega kärsitu.
Mr. Spencer on gripis. Ta on v. vana ja ei paindu hästi. Mr. Spencer on hommikumantlis ja tema tuba haiseb ninatilkade järele. Tema välimus ja toa lõhn häirib Holdenit, ning ta kahetseb, et tuli. Spencer arutab Holdeniga seda, et Holden välja visati (mis talle selle kohta on öeldud, kas vanematele teatatud [ei ole veel], kuidas nad suhtuksid, Holden ütleb, et see talle 4 kool välja lennata).Spencer paistab Holdeni läbikukutamise pärast südant valutavat, ja küsib, ega too pahane pole ja mis tema asemel teinud oleks. Holdenile on see tüütu ja voodi, millel ta istub on tema arvates jube kõva ja ebamugav. Spencer küsib, kas Holden tuleviku pärast ei muretse, Holden leiab, et tal on üleminekujärk ja see läheb kunagi üle, Hetkel muret ei tunne. Spencer kutsub ta kakaod jooma, kuid Holden vabandab end välja, et peab võimlasse minema oma asjade järele. Tegelikult ei pea. S hüüab talle järele õnn kaasa ja see ärritab Holdenit (Õnn kaasa ja võrratu on teda ärritavad sõnad).
Holden on suur luiskaja nagu ta ise leiab. Ta läheb tagasi internaati, riietub, paneb pähe New Yorgist ostetud tobeda punase pikka nokaga jahimütsi ja hakkab raamatut lugema. Ta mõtiskleb  autoritest ja leiab, et tema lemmikautor on D. B. kes muidu kirj, lühijutte, kuid nüüd kirjutab Hollywoodis raha eest filme. See pole Holdeni arvates õige, ta vihkab kino. Siis tuleb Robert Ackley, kes elab kõrvaltoas. Holden ei paista teda eriti sallivat (ta nägu on vinniline, hambaid ei pese iial, ei salli Holdeni toanaabrit, väljas ei käi palju, abiturient , viletsa iseloomuga ). Ta küsib Holdenilt vehklemisvõistluse kohta (Holden oli NY metroos ära kaotanud võistkonna varustuse ja võistlus jäi ära). Ackley lõikab küüsi ja ajab need põrandale , ei saa aru vihjetest, kui Holden püüab mõista anda, et ta võiks jalga lasta. Siis saabub Stradlater koju ja Ackley lahkub.
Stradlater läheb pesuruumi end üles lööma, kuna tal on kohtamine. Holdenil on igav ja ta läheb kaasa. Stradlater vilistab, kuid teeb seda jube halvasti. Stradlater palub, et Holden talle kirjandi kirjutaks. Holden pole õnnelik, kuid jääb lõpuks nõusse (tuleb kirjeldada mingit tuba või hoonet, kuna Holden ei oska midagi selle kohta kirj. Siis kirjutab ta hoopis oma surnud venna Allie pesapallikindast, mille peale on luuletusi kirjutatud).  Holden kritiseerib mõttes Stradlateri raseerimisvahendeid, mis on jube räpased. Siis kuuleb ta, et Stradlater läheb välja Jane Gallagheriga, Holdeni lapsepõlvesõbraga. Ta meenutab lapseliku vaimustusega koos veedetud aegu, ja tahab, et Stradlater küsiks talt kabe kohta (Jane ei tahtnud kunagi käia tammiga, Holden tahab teada, kas ta seda ikka veel ei taha). Stradlater lubab küsida, kuid Holden teab juba ette, et ei küsi. Kui Stradlater on läinud, tuleb jälle Ackley ja Holdenil on isegi rõõm teda näha, kuna ta viib ta mõtted mujale.
Õhtul on söögiks biifsteek ja Holden arvab, et selle pärast, et kui järgmine päev lapsevanemad külla tulevad, siis küsivad nad oma võsudelt, mis eile õhtul süüa said ja nood vastavad biifsteeki (jääb kooli toidust hea mulje). Holden läheb koos sõpradega linna (Mal Brossard ja Ackley), kinos pole aga midagi huvitavat, niisiis süüakse, mängitakse mänguautomaadiga ja minnakse internaati tagasi. Mal hakkab bridži mängima, Ackley jääb Holdeni tuppa lobisema, kuigi Holden püüab temast lahti saada. Kui Ackley lahkub, siis hakkab ta kirjutama kirjandit, kuid ei tule pähe ühtegi ruumi, siis kirjutab ta oma venna pesapallikindast (Holden arvab, et tema vend oli olnud tohutult intelligentne , kuid suri 1946 valgeveresusse).
Kui Stradlater koju jõuab ja näeb, millest Holden kirjandi kirjutas saab ta pahaseks. Holden rebib seepeale kirjandi üldse puruks ja hakkab suitsetama, kuna teab, et see Stradlaterit ärritab. Ta hakkab Stradlaterilt kohtingu kohta küsima ja see ärritub. Siis püüab Holden teda näkku lüüa, kuid ei taba korralikult. Stradlater hoiab teda põrandal kinni, kuni Holden teda sõimab. Ta lubab vait jääda, kui Stradlater ta lahti laseb , kuid ei jää tegelikult ja Stradlater lööb teda. Holden jääb peale seda tükiks ajaks põrandale istuma ja sõimab Stradlaterit, too on veidi pabinas ja soovitab nägu pesta. Kui Stradlater pesuruumi läheb, siis ajab Holden end püsti, vaatab peeglist ja läheb Ackley tuppa.
Ackley ehmatab ära nähes Holdeni nägu, Holden võtab asja rahulikult . Ta tahab jääda sinna tuppa magama, kuid Ackley ei taha teda hästi lubada. Ta jääb mõneks ajaks Ackley tuppa, Ackley jääb magama. Holden mõtleb Stradlater ja Jane kohtumisest. Siis äratab ta äkki Ackley üles ja küsib, kuidas saada kloostrisse . Ackley vihastab ja tahab, et Holden lahkuks. Holden lähebki kooli peale hulkuma ja talle saab selgeks, mida ta teha tahab: Pencyst lahkuda. Ta plaanib umbes nädala New Yorgis redutada, siis koju minna. Ta müüb maha oma kirjutusmasina, et raha saada. Lahkudes karjub ta üle kooli: Head und kretiinid!
Holden läheb rongi peale, et sõita New Yorki . Seal kohtab ta ühe koolivenna ema (koolivenda peab ta jobuks) ja kiidab oma koolivenna tema ees taevani, ema jääb uskuma. Holden valetab oma nime kohta ( Rudolf ). Ema kutsub ta suveks oma pojale külla. Holden arvab, et ei läheks ka siis kui peale makstaks.
Jõudnud New Yorki, tahab ta kellelegi helistada, kuid ei suuda mõelda välja, kellele (õde magab ja toru võtaks vanemad, D. B, on Hollywoodis, Jane G-le pole vastavat tuju helistada jne). Ta ei helistagi ja sõidab hoopis taksoga hotelli. Ta küsib taksojuhilt, kuhu viiakse talvel pardid pargist, taksojuht peab teda napakaks. Ta võtab endale toa Edmontoni hotellis. Holden jälgib aknast , mida teevad inimesed teises majatiivas: üks vanamees riietab end naiseks jne. Ta helistab ühele tüdrukule, keda tahab kokteilile kutsuda, kuid too ei tule, kuna on hilja .
Holden otsustab minna Hotelli lähedale ööklubisse „Lavendlisaal“. Riidesse pannes mõtleb ta oma õele Phoebele . Ta peab teda väga targaks ja ilusaks ja leiab, et on oma perekonna ainus tuhm tegelane.
Ööklubis pole temaealisi ja ta on pahane, et talle ei müüda alkoholi. Ta räägib ja tantsib klubis mingite 30 aastaste naistega , kes teda aga eriti tähele ei pane.
Peale ööklubist lahkumist mõtleb ta uuesti Jane-le. Sellele, kuidas ta temaga suhtlema hakkas, koos golfi ja kabet mängis jne. Temas tekitab vastikust mõte Janest ja Stradlaterist. Ta on mõnda aega hotelli vestipüülis ja läheb siis ühte öölokaali (Earni`s).
Taksoga sõites hakkab ta uuesti rääkima pargi partidest. Taksojuht ärritub. Tema suhtumine Earnisse (klaverimängija) on imelik: kord ta ütleb, et mäng meeldib talle, siis kritiseerib seda jälle ja Earni käitumine ei meeldi talle. Ta jälgib inimesi ja siis tuleb tema juurde venna D. B. Vana tüdruk oma poisiga. Holden märkab tüdruku suuri rindu. Tüdruk ärritab teda ja ta leiab vabanduse lahkumiseks.
Holden läheb jala hotelli tagasi ja külmetab. Teda huvitab, kes tema kindad Pencys ära varastas , kuid samas ta teab, et ei julgeks vargale suurt midagi teha. Hotellis pakub liftimees talle litsi. Holden võtab pakkumise vastu, kuid tegelikult ei taha seda. Oma toas vahetab ta riideid ja mõtleb, et saab ehk mingeid kogemusi. Kui lõbutüdruk tuleb, siis püüab Holden olla viisakas, kuid lõbutüdruk ei hooli sellest vaid hakkab riideid seljast võtma ja küsib kella. Siis hakkab tüdruk talle külge lööma ja istub sülle. Holden läheb närvi ja valetab, et tal oli just selja operatsioon ning tahab, et tüdruk ära läheks. Ta maksab talle liftimehelt kuuldud hinna 5$, kuigi tüdruk nõuab 10$.
Holden hakkab oma surnud vennaga valjusti rääkima (ta teeb nii, kui on masendunud). Natukese aja pärast proovib ta magama minna, kuid talle ei tule und. Ta mõtleb natuke piiblist ja usust, ise peab end ateistiks. Siis tulevad Maurice (liftimees) ja Sunny ( lits ). Maurice nõuab 5$, kuid Holden keeldub, Maurice lubab vägivalda kasutada. Sunny võtab Holdeni rahakotist 5$. Holden hakkab äkki nutma ja sõimab Mauricet idioodiks, mille peale Maurice teda kõhtu lööb. Holden jääb veel tükiks ajaks lamama, siis läheb vannituppa (ise kujutleb, et talle lasti kuul kõhtu) ja siis läheb magama.
Hommikul mõtleb ta, et helistab Janele, kuid tal pole selleks õiget tuju. Ta helistab hoopis Sally Hayesile, kuigi ta väidab, et Sally talle eriti ei meeldi, kuigi peab teda ilusaks (selles suhtes on Holden pidevalt muutlik : kord ütleb, et meeldib, siis jälle mitte, ei suuda õieti otsustada). Holden lahkub hotellist ja läheb vaksalisse (taksos olles loeb ta raha ja leiab, et pole just palju järel, ta on pillaja ). Vaksalis ta sööb, paneb oma kohvrid hoiule. Seal räägib ta ka paari nunnaga. Holdeni arvates tahavad katoliiklased pidevalt teada, kas sa oled ise katoliiklane või mitte.
Peale einestamist jalutab Holden, et aega parajaks teha enne Sallyga kohtumist ( leppisid kokku teatrisse minekus). Ta läheb ostab oma õele mingi plaadi ja läheb parki, kuna loodab õde seal kohata. Ta näeb seal õe vanust tüdrukut, kellelt küsib, ega ta õde ei tunne. Tüdruk tunneb. Holden aitab tal uisku kinnitada. Siis läheb Holden Etnograafia muuseumi juurde ja meenutab seal käimist. Alguses tulevad meeldivad mälestused, kuid siis hakkab Holdenit ärritama, et seal kunagi miski ei muutu. Ta lahkub muuseumi juurest ja sõidab hotelli juurde, kus pidi Sallyga kohtuma.
Ta jõuab liiga vara kohale ja hakkab tüdrukuid vahtima. Kui Sally tuleb, siis on Holden jälle segaduses: ühest küljest on Sally tema arust v ilus, kuid samas ta pidevalt korrutab, et Sally ei meeldi talle. Nad lähevad teatrisse, etendus jätab Holdeni külmaks, Sally on vaimustuses. Teatris kohtub Sally mingi tuttavaga , keda Holden peab eputiseks. Peale teatrit lähevad nad Radio Citysse uisutama. Jääl olles ei tule neil uisutamisest suurt midagi välja, nad käivad pidevalt pikali . Holdeni arvates tahtis Sally ainult selle pärast sinna minna, et näha ennast lühikeses uisutamisseelikus (Holdeni arvates nägi ta selles hea välja). Peale uisutamist lähevad na kohvikusse istuma. Seal hakkab Holden Sallyle seletama, mis teda kõik häirib: autode juures, inimeste, kooli jne. Ta kutsub Sallyt kaasa, et ära põgeneda, Sally arvab, et sellest ei tuleks midagi välja. Nad hakkavad vaidlema ja lõpuks Holden ütleb, et Sally ei sa tema jutust nii kui nii aru ning ärritab Holdenit. Sally on solvunud ja tahab, et Holden ta rahule jätaks.
Uisuväljakult läheb Holden kohvikusse sööma. Holden hakkab mõtlema Janele ja jõuab selleni, et tüdrukud ütlevad alati, kui keegi on ülbe, et tal on alaväärsuskompleks, kuid kui neile ei meeldi, siis leiavad nad, et ta on ennast täis, kuigi võib tegelikult olla väga kena ja alaväärsuskompleksiga. Siis läheb Holden ühte filmi vaatama, kuid see ei meeldi talle (ta peab kino tobedaks). Kinost läheb ta ühte baari , kus pidi kohtuma oma sõbraga . Teel mõtleb ta sõjast. Temas ei tekita vastumeelsust mitte nii väga sõda, kuivõrd sõjavägi. Tema vend oli neli aastat sõjaväes (D. B.) ja ka sõjas ning ka talle oli armee vastumeelsem, kui sõda ise.
Baar , kus ta sõbraga kohtub on talle tegelikult veidi vastumeelne, kuna seal käivad tema arust kergatsid. Ta mõtleb sõbrast ja tolle kombest rääkida igasugustest seksuaalsetest kalduvustest (Holden ei pea ka teda ennast päris normaalseks). Oodates joob Holden šoti viskit soodaveega. Sõber tuleb ja teatab , et on ainult paariks minutiks. Holden hakkab teda küsimustega pommitama, kuid sõber ei võta eriti vedu, tal pole eriti tuju „caufieldliku jutuajamise“ jaoks. Holden küsib temalt igasugu asju (armuelu ja psühhoanalüüsi kohta), kuid sõbral pole eriti tuju ja ta lahkub varsti. Holden joob üksi edasi ja leiab, et sõber on üsna tark, kuigi veidi imelik.
Holden jääb lõpuks maani täis ja hakkab jälle ette kujutama , et on haavatud. Ta tuigerdab telefoniputkasse. Alguses tahab ta helistada Janele, kuid helistab siis Sallyle ja küsib, kas võib homme kuuske ehtima tulla. Peale seda tuigub ta tagasi baari tualetti ja kohtub seal baaris esinenud klaverimängijaga, kes soovitab tal koju minna.
Kuna Holden ei taha veel paar päeva koju minna, siis läheb ta hoopis parki. Seal pillab ta maha plaadi, mille ta ostis ja see läheb katki. Pargis on sünge ja ta mõtleb Allie matustest ja siis sellest, kuidas oleks, kui teda ennast maetaks. Siis loeb ta üle oma raha ja avastab, et tal on seda väga vähe järel ning mingil põhjusel viskab ta oma peenraha minema. Ta otsustab korraks koju õega rääkima hiilida.
Tal õnnestub oma korteri juurde hiilida, eriti hea on see, et tavalist liftipoissi pole tööl ning asendaja teda ei tunne. Tal õnnestub vaikselt oma õe tuppa hiilida, kuid siis meenub talle, et õde magab D. B. toas, kui toda pole. Vanemaid pole kodus ja teenija on poolkurt. Holden vaatab D. B. toas ringi ja loeb õe märkimiku, ning äratab ta siis üles. Nad räägivad ja Phoebe taipab, et Holden visati koolist välja.
Phoebe tahab teada, miks Holden lasi endal läbi põruda: Holden hakkab seletama, kui vastik ja silmakirjalik kool see oli ja mis talle seal ei meeldinud. Phoebe leiab selle peale, et Holdenile ei meeldi miski. Holden hakkab ennast kaitsma ja väidab, et meeldib küll, kuid samas on tal raskusi nende asjade nimetamisega. Ta ei suuda nimetada elukutset, kelleks tahaks saada. Kui Phoebe küsib, kas on asi, mis Holden tahaks tõeliselt olla, siis ütleb Holden, et ta tahaks olla Püüdja kuristiku serval keset rukkist. Rukkipõllul mängivad lapsed ja tema püüab nad kinni, enne kui nad saavad kuristikku langeda. Siis helistab ta Antolinile.
Holden küsib Antolinilt, kas ta võib tema juurde tulla ja Anatolin lubab. Siis läheb ta tagasi D. B. tuppa ja tantsib seal oma õega (tema arvates tantsib õde väga hästi). Siis räägib ta veel õega: õde väidab, et on õppinud endale ise palavikku tekitama, Holden teeb suitsu. Siis tulevad vanemad koju. Holden läheb kappi peitu ja Pheobe ütleb vanematele, et tal ei tulnud und. Ema kahtlustab teda suitsetamises ja Pheobe ütleb, et ta tegi ühe mahvi, kuna und ei tulnud. Ema ei tule tuppa kontrollima ja isa läheb magama. Siis tahab Holden lahkuda ja küsib Phoebelt raha laenuks ning hakkab siis nutma. Kui ta lõpuks järgi jätab, siis hiilib ta minema, ei kasuta lifti, vaid tagatreppi.
Kodust sõidab ta taksoga Anatolini juurde. Siis seletab Holden, miks talle Pencys ei sobinud. Antolin hakkab Holdeni probleeme analüüsima , kuid ei suuda täiesti mõtteid koondada ja lubab mõtte kirja panna ning Holdenile hiljem saata. Siis teevad nad Holdenile aseme ja ta läheb magama. Kuid ta ei saa eriti kaua magada ja ärkab selle peale et Antolini ta pead silitab. Holden ehmatab selle peale tohutult ja tahab ära minna, Antolini ütleb, et ei teinud midagi ja mingu Holden magama tagasi. Holden hakkab aga seletama, et peab kohvrid ära tooma raudteejaamast jne. Antolini ütleb, et tulgu ta kohe tagasi, kuid Holden laseb jalga, ega mõtlegi tagasi tulla.
Holden sõidab metrooga raudteejaama ja magab ooteruumi pingil. Peale seda läheb ta sööma. Ja siis läheb ta jalutama . Kui ta tänavaid ületab, tekib tal tunne, et ta ei jõua iialgi üle tee. Ta hakkab rääkima oma surnud vennaga ja palub, et see teda hoiaks. Siis ta tormab mööda tänavaid edasi ja peatub alles mitme kvartali järel. Kui ta pargipingil istub ja puhkab, siis teeb ta otsuse lahkuda ja mitte enam üldse koju minna. Aga ennem tahab ta õega rääkida. Ta plaanib mina kuhugi kolkasse, hakata tööle mõnes bensiinijaamas, ehitada endale metsa äärde onn ja mängida kurttumma ( lapsik , teostumatu mõte). Ta läheb õe kooli ja jätab talle teate, et õde tuleks temaga etnograafia muuseumi juurde kohtuma. Kooli juures sodib ta seinalt maha ühe ropu sõna, kuna ei taha, et lapsed seda näeksid. Ta läheb muuseumi õde ootama ja näitab aitab seal mingitel lastel muumiaid otsida. Phoebe saabub muuseumi suure kohvriga ja teatab, et tahab Holdeniga kaasa tulla. Holden on ehmatanud ja keeldub. Phoebe solvub tema peale ja ei räägi temaga tükk aega. Holden paneb tema kohvrid hoiuruumi , et ta koolist tulles need ära võtta saaks. Siis jookseb Phoebe üle tee, kuid Holden ei lähe talle järgi, sest teab, et õde hakkab hoopis talle järele tulema. Ta hakkab loomaia poole minema ja jõuab sealse karusellini. Õde tahab sellega sõitma minna. Kui ta ühe korra sõitnud on, siis ütleb ta Holdenile, et ta pole enam pahane. Ta paneb talle pähe tobeda punase jahimütsi ja läheb ise karusellile. Hakkab vihma sadama, kuid Holden jääb pingile istuma ja vaatab, kuidas õde karuselliga sõidab. Kuigi ta saab läbimärjaks on Holden paganama õnnelik.
Loo lõpus on Holden hullumajas ega tea, mis ta edasi teeb, kui välja saab. Aga ta igatseb kõigi koolikaaslaste järele, kuigi on neid kogu loo kestel kritiseerinud. 
ERNEST HEMINGWAY ’’VANAMEES JA MERI’’
Vanamees on merel olnud juba 84 päeva, kuid ühelgi korral pole tal näkanud. Vahel käis temaga kaasas üks väike poiss, kuid peale 40 kalata päeva ei lubanud poisi isa tal enam Santiagoga (vanamehega) kalale minna, sest vanamehel ei olevat üldse õnne. Poiss küll soovis vanamehega kaasa sõita, kuid ta ei tohtinud. Tal hakkas Santiagost kahju Vanamees oli kõhn ja kuivetu, kukla all kaelal olid tal sügavad kurrud ja käed olid arme täis. Aga üksiki arm ei olnud värske. Poiss küll palus, et vanamees ta kaasa võtaks, kuid vanamees ei saanud teda kaasa võtta poisi keelu pärast. Poiss küsis vanamehelt, kas ta vähemalt ei võiks vanamehele õlu välja teha. Santiago nõustus. Teised kalamehed tegid ta kulul nalja , kuid see ei häirinud Santiagot. Kui vanamees õlut rüüpas, küsis poiss, kas ta ei võiks vanamehele homseks sardiine püüda, kuid Santiago keelus, sest poiss oli talle niigi palju head teinud.
Vanamees meenutas esimest korda, mil ta oli poisi kalastama viinud. Sel korral oleks poiss ääre pealt surma saanud, sest vanamees oli tõmmanud paati liiga erksa kala ning kala oleks peaaegu paadi puruks peksnud.
Poiss pakkus, et ta osab vanamehele kolm sardiini, kuid Santiago keeldus. Lõpuks suutsi poiss siiski kaubelda, et ta toob vanamehele ühe sardiini. Poiss oleks need isegi varastanud, kui ta oleks pidanud, kuid ta siiski oli need ostnud. Santiago palus, et poiss aitaks tal tassida paadi masti, puust kasti, kongitsat ning harpuuni paadist osmikusse. Keegi külarahvast ei oleks küll tal neid paadist ära võtnud , kuid ta ei jätnud neid neile asjatuks kiusatuseks, pealegi oleks hommikune kaste neile viga teinud. Nad kõndisid kahekesi vanamehe osmiku juurde ning astusid selle avatud uksest sisse. Mast oli peaaegu sama pikk kui selle maja ainus ruum.
Maja ehitus materjalina oli kasutatud kuningpalmi sitkeid pungasoomuseid. Seinal rippus ka pilt Jeesuse Pühast Südamest ja veel üks pilt Virgen de Cobrest.
Poiss küsis vanamehelt, et mis tal süüa on. Vanamees vastas, et kollast riisi kalaga. Poiss teadis, et vanamehel pole seda ja vanamees oli isegi viskenooda maha müünud, kuna ta oli väga vaene.
Santiago ütles, et 85 peab olema õnne number ja, et kuidas meeldiks posile, kui ta nüüd tooks sadamasse roogituna üle tuhande naela kaaluva kala. Santiago palus poisil osta veel ka lotopileti osta kaheksakümne viiega. Homme pidi ju kaheksakümne viies päev olema. Poiss nõustus.
Vanamees ärkas hommikul vara üles. Ta suundus poisi maja juurde ning äratas ta üles. Ta palus poisil aidata tal masti ja muu säärane paati tagasi tassida. Poiss nõustus. Nad viisid õhtul tassitud kraami tagasi paati. Poiss lükkas paadi kaldast lahti ning Santiago juba sõitis. Ta suundus Golfi hoovuse poole.
Käes oli lõuna. Päike kõrvetas. Ühtegi kala ei näkanud. Siis märkas ta ühte lindu, kes tiirustas vee kohal. Santiago tundis, et kalad on lähedal, sest muidu ei oleks lind niimodi seal tiirutanud. Keegi näkkas tal. See oli tuun . (kalamehed kutsuvad peaaegu kõiki väiksemaid kalu tuunideks). See pidi kaaluma umbes 10 naela. Korra küll kalad proovisid sööta, kuid siiski ei võtnud kinni. Santiago hoidis liini üheksakümne kraadise nurga all. Ta oli ainuke, kes oma liini nii hoidis. Järsku märkas ta, et kala proovib uuesti. Ta palus jumalat, et kala kinni võtaks ning konksu alla neelaks. Lõpuks võttiski kala sööda suhu . Kala pidi olema suur ning see oli umbes saja sülla sügavusel. Kala vedas paati, kuid Santiago ei tohtinud väga pingul hoida liini, sest muidu võib kala ennast lahti rabeleda ning siis ta jääb ilma suurest kalast .
Santiagol tõmbas vasak käsi krampi. Vanamees oli kaval. Ta sidus endale sööri varba külge, et kui kala peaks tugevamini tõmbama, siis ärkab ta kohe üles. Järsku tõmbasti kala ning Santiago sai liinist kinni. Ta hoidis seda tugevasti, et mitte ühtegi sülda liini. Kala tiris liini nii kõvasti, et see Santiagol käe katki tõmbas. Santiago oleks soovinud, et poiss tal abiks oleks. Tal oli vasak käsi ikka krampis. Päike hakkas tõusma. Santiago kastis oma käe vette, et merevesi ta kätt raviks. Vanamees teadis, et kala on tugev ning veab paati tugevalt kaasa. Santiago püüdis kuldmakrelle ja muid väiksemaid kalu, et ta saaks jõudu kala tapmiseks.
Kala vedas paati 4 päeva ilma, et ta oleks mingitki väsimuse märki näidanud. Santiago märkas, et kala tuleb pinnale õhku võtma. Kala hüppas veest välja, et õhku võtta. Kala sukeldus tagasi vette ning hakkas tiire ümber vanamehe paadi tegema. (Santiago imestas kala suuruse pärast. Ta ei oleks iial uskunud, et saa kala nii suur võib olla. See kala pidi kaaluma puhastatult rohkem kui tuhat naela.)
Kala hüppas uuesti veest välja ja sukeldus uuesti tagasi. Kuid ta ei saanud sügavale sukelduda, sest Santiago haaras liinist kinni ja tõmbas kala tasakaalust välja. Santiago tõmbas kala enda poole ning lõi harpuuni kalale otse südamesse. Kala suri. Santiagol hakkas kalast kahju. Ta sidus kala paadi külge.
Nüüd hakkas vanamees uuesti kodu poole seilama, kuigi ta ei teadnud kuhu poole kodusadam jääb. Kala oli teda ju mitmeid päevi vedanud.
Õhtu oli kätte jõudnud. Santiago märkas Havanna linnatulede helendust. Ta teadis nüüd, kuhu poole jääb kodusadam.
Kalast voolas välja verd, mille peale tulid kohale haid. Esimne hai kes kalani jõudis hammustas vanamehe püütud kalast vähemalt 40 naela kaaluva tüki ja just kõige magusama tüki. Santiago vihastas ning läi haile karpuuniga otse pähe. Hai sai surma. Santiago rebis ka endale tüki kala liha, just sealt kohast kust oli hai hammustanud. Liha oli väha maitsev. Umbes tunni aja pärast tuli veel 3 haid. Ka need sõid suure tüki Santiago püütud suurest kalast ära. Vanamees tappis ka need ära. Viimasele haile sellest kolmikust viskas ta harpuuni otse kahe silma vahele. Nüüd polnud enam vanamehel harpuuni, millega haide vastu võidelda. Ta sidus oma aeru ja noa kokku ning oli valmis sellega järgmiste haide vastu astuma . Ning nagu ta arvas tuli veel haisi. Ta tappis need küll ära, kuid viimasele hoopi andes murdus noa tera pooleks. Nüüd ta võttis pinni, et järgnevaid haisi tappa. Ja jällegi tulid uued haid. Ta virutas ühele pinniga, kuid pinn murdus pooleks. Hai sai palju viga ning ujus minema, et rohkem viga ei saaks. Nüüd polnud Santiagol muud üle jäänud kui võtta kasutusele nui, millega lüüakse kalad uimaseks, et need paati tõsta. Ta peksis haisi kõigest väest. Ta kasutas kõik oma jõuvarud ära. Ja lõpuks haid lahkusid, koos ülejäänud lihaga, mis suurest kalast oli alles jäänud.
Santiago jõudis randa. Ta oli puruväsinud ning kiirustas oma osmikusse magama. Kuid enne osmikusse jõudmist pidi ta viis korda jalga puhkama .Ta puhkas kuni hommikuni. Poiss ilmus uksele ning puhkes oma õnnest nutma. Ta rääkis vanamehele, et rannavalve ja mitmed lennukid olid teda otsinud. Vana mees ütles, et oli jäänud haidele alla, kuid poiss lohutas teda, et ta oli vähemalt Temast (suurest kalast) jagu saanud. Poiss läks minema, et lasta rahulikult vanamehel puhata . Vanamees jäi magama. Santiago nägi jälle unes lõvisi. Kui ta randa jõudis ütles ta teistele, et Santiago magab. Keegi rahva hulgast ütles, et kala olevat kaksteist jalga pikk.
Kõrtsiperemehe naine küsis kõrtsiperemehelt, et mis kala see küll võis olla. Kõrtsiperemees ütles, et see pidi olema hai. Kõrtsiperemehe naine ütles, et küll sel kalal oli ilus saba.
ANTON TŠEHHOV ’’PALAT NR 6’’
Tegelased: Ivan Dmitritš Gromov , Moisseika; vahimees Nikita;  doktor Andrei Jefimõtš Ragin; Mihhail Averjanõtš, Hobotov
Haigemaja hoovis seisab väike maja, kuhu on paigutatud vaimuhaiged. Kogu haigla majandus on räpane ja kõle, ebainimlik ja kannatamatu. Haiglatöötaja elavad haigetega samades ruumides, parasiidid jooksevad vabalt ringi ja nakkushaigused levivad nagu tuli. Doktor Jefimõts Ragin asus ühel päeval tööle lootusega seda kõike muuta. Avastades, et süsteemi vastu ei saa, kaotab ta igasuguse huvi ja tahte tööl käia. Sõpru tal napib, sest ta peab lugu vaid mõtlevatest vaimuinimestest, mitte praktilistest härradest. Ühel päeval hullumajja astudes avastab ta ühes patsiendis kõrge vaimu. Mõtleva inimese, kellega on tõepoolest huvitav ja arendav rääkida. Vaimuhaigega suhtlemine asetab arsti enese vaimse tervise aga suure kahtluse alla ja ülelinnaliste kuulujuttude ja arvamuste tõttu peab ta pensionile jääma. Abiraha ta aga ei saa, ja seega on ta sunnitud ülalpeetavaks jääma ja ta paigutakse samuti hullumajja, kus ta ka sureb .
Ivan Dmitritš Gromov oli jõuka ametniku poeg. Tema vend suri tiisikusse ja tema isa anti võltsimiste ja pillamise pärast kohtun alla, kus too peagi suri. Kogu nende vara müüdi oksjuonil ja Ivan koos emaga jäid täiesti paljaks. Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli . Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse.
 Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest, veel lõpuni laulmata lauludest.
 Imelik, et muul ajal polnud ta mõte kunagi nii nõtke ja leidlik nagu nüüd, millal ta iga päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast.
 Ivan Dmitritšile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga.
 Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub.
 Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks.
  Voltaire : „Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja.” Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus.
 Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses . (harilik inimene ootab head või halba väljastpoolt, see on, kalessist või kabinetist, aga mõtlev olend – iseeneselt).
 Marcus aurelius: „Valu on valu elav kujutlus : pinguta tahet, et muuta seda kujutlust, heida ta eemale, lakka kaebamast ja valu kaob.”
Tõelist õnne pole võimalik ilma üksindustundeta. Langenud ingel loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne inglid .
Talumatult igav. Nii on ka need inimesed, kes räägivad alati tarku ja häid sõnu, kuid sa tunned , et nad on tömbid inimesed.
Ja miks ei peaks imikud filosofeerima, kui nad pole rahul?
10