laste eripära (5)

38
Sissejuhatus.
Valisin oma kursusetöö teemaks „ Indigolapsed“ . Miks selline teema? Töötan lastega ning neid vaadeldes ja samas kirjandust lugedes jääb mulje, et kõik lapsed, kes saadetakse psühhiaatriahaiglasse ravile , ei pruugi alati olla kas aspergerid või hüperaktiivsed. Vahel jääb tunne, et neid lapsi ei mõisteta ja neil on lihtsalt väga, väga raske siin ilmas hakkama saada. Muidugi valisin ka sellise teema sellepärast, et jäi alul arusaamatuks mõiste – indigolaps . Konkreetselt uurimustööd ma selle kursusetöö jaoks ei tee, sest kui mulle töö alul on selgusetu, kes või mis on indigolapsed, siis pole ka mõtet oodata uurimustööd. Töö lõpus toon ma välja mõningad oma järeldused, mida ma isiklikult arvan indigolaste teooriast, sest võrdlen kahte last indigotunnuste ja diagnoosi omapäradega. Püüan võrrelda ja leida sarnasusi ning teha järeldusi, et kas ka meie ühiskond juba taunib indigolapsi. Tundub, et tänapäeval aetakse segi küllaltki palju käitumishäiretega lapsi ja indigolapsi, sest käitumisjooni on palju ühiseid. Ka paralleele leidub palju.
Aastal 1997 hakati USA`s rääkima spetsiifilistest probleemidest lastega. Üha enam ja enam hakati rääkima uut tüüpi lastest või siis vähemalt uut tüüpi probleemidest lapsevanema jaoks. Need probleemid olid oma olemuselt kummalised, kuna seisnesid lapsevanema ja lapse osade vahetumises – see oli ju tegelikult vägagi võõrastav, sest tollane põlvkond polnud millegi sellisega kokku puutunud. Alul arvati, et tegemist on teatud kultuurilise iseärasusega, mis puudutab üksnes Ameerikas toimuvaid muutumisprotsesse. Ameerikalik temperament on paindlik ja seeläbi rahvas suuteline läbi tegema märkimisväärseid muutusi ilma valitsustalasid kõigutamata. See kusjuures pole jõukohane mitte ühelegi teisele maale. Peale pikki uuringuid ning arvestades tänapäeva õpetajate märkusi, jõuti järelduseni: Indigolapsed on need lapsed, kes esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varasematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud. (Carrooll.L. 1999:5)
Oma kursusetöös kasutan kirjandust kui ka netimaterjali. Ka noppeid oma töökogemustest psühhiaatriahaigla lasteosakonnast. Oma töös ma ainult lastega kokku puutungi ning peale materjali läbitöötamist mõistsin ma, et mu käe alt on läbi käinud nii mõnigi indigolaps. Nad olid alla 10 aastased ja väga intelligentsed ja omapärased lapsed. Takkajärgi mõeldes, me pidasime neid tüütuteks ja ninatarkadeks. Nad tüütasid kogu aeg imelike ja naljakate küsimustega ja see oli kõik väsitav. Nüüd ma saan aru küll, eesti ühiskond pole veel valmis aktsepteerima, et ka lapsel võib vahel õigus olla.
„Need lapsed võivad olla väga ehedad, võluvad – ja samas – täiesti väljakannatamatud. Ühe sekundiga jõuavad nad mõelda kümnest köitvast ja uskumatust asjast . Sel ajal, kui teie püüate tuld kustutada, seavad nemad vahukommid pliidile küpsema ning lipsavad siis vannituppa, et näha, kas kuldkala kuumas vees ellu jääb....
(Natasha Kern, indigolapse ema, tsiteeritud Nancy Gibbs `i poolt ajakirjas Time)
Teie lapsed pole mitte Teie lapsed
Nad on Elu enese igatsuse pojad ja tütred.
Nad sünnivad läbi Teie, aga mitte Teist.
Ja kuigi nad on Teiega, ei kuulu nad Teile.
Oma armastust võite Te neile anda aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite Te varjata oma katuse all aga mitte nende hingi.
Sest nende hinged elunevad homses kojas .
Mida Teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda.
Aga ärge üritage muuta neid endi sarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Te olete vibud, millelt Teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab Teid kogu oma jõust.
Et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu Teile rõõmuks painduda vibuküti käes.
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt.
Armastabta ka vibu, mis püsib paigal.
KAHLIL GIBRAN „Prohvet“
* Doris Kareva tõlge, kirjastus „Huma“, 1997a.
1. Kes on indigolapsed?
Kas tegu on eelmistest põlvedest olemuslikult erinevate lastega või on muutunud hoopis lapsepõlv?
Kas tõesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus ? On’s nad sõnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi, paljude seniste suhtumiste lõppu? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud , kuna inimesed ei suuda muidu oma sõgedusi lõpetada?
Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ükskõikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti Õhtumaade üldisest allakäigust, neile võiks indigolaste tulek olla valguskiir , väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad , mitte hävitajad.
Seda kõike võib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi.
Tõsiasja, et lapsed ja lapsepõlv on teistsugused , tunnistavad aga praegu ka arenenud maade akadeemilised ringkonnad . Nii on loodud terveid teadussuundi toimuva uurimiseks.
Miks on lapsepõlv teistsugune? Maailm, millesse sünnivad tänased lapsed, pole kunagi enne niisugune olnud. See hakkab vormima inimest, kes maistest asjadest veel midagi ei tea.
Hetkeks tasub peatuda ka sellel, kuidas laps sellest ilmast teateid saab ehk kuidas kujuneb tema teadvus. Laps on avatud meel, kirglik kogemuste otsija, kelle teadvuses pole veel kinnistõdesid, eelarvamusi ega uskumusi. Ta võtab kõike vastu ehedalt.
Tänaseks lapsepõlvemaastikuks on peamiselt inimese loodud kunstlik ja kiiresti muutuv keskkond, täis rohkeid kujundeid, hajuvaid tõdesid, lühikesi vahemaid – pealetükkiv, kõikelubav, lärmakas... Lapse avatud meel ei võta vastu vaid seda, mida näha ja katsuda saab, vaid ka nähtamatut, s.o kultuuri tähendusi, tõekspidamisi ja müüte.
Meie postmodernistlik tegelikkus räägib autoriteetide langemisest, hõimu- ja rahvustunde poolt pakutava turvatunde kadumisest, täiskasvanute ekslikkusest ja ebakindlusest. See on indiviidide ja üksilduse kultuur, kus oma eksistentsile aluse panemine on igaühe eraasi juba õige varases eas. Koduukse taga pole enam turvaline külatänav tuttava poe ning kingsepatöökojaga, vaid globaalne küla, mille tänavatel käib kultuuride olelusvõitlus.
Indigolaste avastamine räägib millestki veel – lapsepõlvekäsituste muutumisest. Siiani sajandeid valitsenud arusaamades oli laps abitu, rumal, lihtsameelne... Teda oli vaja õpetada, sundida kuuletuma ning vormida ta ühiskonnale vastuvõetavaks. Laps oli eeskostealune, keda tõsiselt võtta polnud põhjust. Ta sai teada vaid seda, mida talle seletati ja näidati. Läbi taoliste arusaamade prisma lapsi nähtigi.
1900. aastal ilmus Ellen Keylt, kuulsalt Rootsi naiste ja laste õiguste eest seisjalt, raamat “Lapse sajand”. Autor avaldas lootust, et eelolev aastasada õpetab lähenema lapsele teisiti, avastama ning austama temas inimest ja ainulaadset mina. Sada aastat hiljem leiti pedagoogilise mõtteloo esindajate konverentsidel, kui nurjunud oli see lootus. Ent siiski!
Nii tulidki indigolapsed – paljuski tänu sellele, et harjumuspärastes last alandavates ning alahindavates arusaamades oli tekkinud mõra. Täiskasvanud hakkasid paremini nägema, mida lapsed suudavad. Samas on mitmemõõtmeline maailm äratanud lastes endas tugeva mina-teadvuse, mida enam pimesi kuuletuma ei pane.
Vabanemine mitmetest kultuurilistest painajatest lubabki lastel ilmutada oma tahet, tajuda end täiskasvanuga võrdsena, näha asju eelarvamus vabalt ja mitte leppida reeglitega. Arvutiajastu eelistused kuuluvad paindlikule mõistusele, mitte inimest raamides hoidvale traditsioonile.
Tegelikult on indigolapsed kogu aeg siin olnud. Sellele arvamusele jõudsin pärast üht loengut ja indigolastest loetud kirjandust. Paraku murti nende loovate, iseteadlike, originaalsete ja tülikate olendite tahe varasematel aegadel vitsa , hukkamõistu ja armastusest ilmajätmisega (viimasest on kirjutanud psühhoanalüütik Alice Miller raamatus “Andeka lapse tragöödia”). Üks neist oli Libahundi Tiina, kelle teistmoodi-olemine sai ohtlikuks tervele tollast külaelu kandnud vaimsele alusele.
Vahest võib nüüd loota , et loovad vabadust armastavad hinged – kui nad on ära tuntud – pääsevad kergemini nõiajahist ja tuleriidast. Viimase tsiviliseeritumateks vormideks oleks isolatsioon, tõrjutus, veidraks tembeldamine jne. Nad on küsitavaks teinud ühe võimsa kultuuri alustalad: hierarhiad ja täiskasvanute võimu.
Tundlikud ja nägijad vanemad on õppinud imetlema oma lapsi, nii nagu Kerttu Soans . Ja neilt õppima – kas või seda, kuidas loobuda oma kinnistõdedest ning vanema ülimuslikkusest. Uuem pedagoogiline mõtlemine tõstab taas kilbile dialoogifilosoofia ning Mina-Sina-suhte, mis on mõeldav vaid võimust lahti öeldes ning teist austades.
Ma ei oska öelda, kas nn indigolastes ilmutab end Looja käekiri, tema tahe päästa hukkumisohus inimkond või hoopis muutuva aja vaimu võimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid õpetama – ja see ongi laste kohus oma vanemate ees.
Tänapäeva kooli on võrreldud küll keskaja skolastilise müsteeriumiga, küll konveieritöö, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mõtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku võib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane müsteerium keskaegse skolastika tunnustega.
Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu võrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisüsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske ülesanne – koolihariduse viimine otsustavalt teistele alustele – jääb vist küll indigolaste kanda, kes olemasoleva süsteemiga enam ei lepi.
Kas ei võiks siiski neid lapsi säästa ning teha midagi täiskasvanutele antud eelise – terve mõistuse ja mõistmise abil?
Selline on Tiiu Kuurme , kasvatusteaduste doktori arusaam indigolastest. ( http://avatudmaailm.ee/?&sitemap ).
Kuid vaatame, mida arvavad asjast USA doktorid ning tervendajad ja terapeudid.
Nemad alustavad definitsiooniga: Indigolapsed on need lapsed, kes esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varasematel aegadel laiemalt täheldatud. Ega ka dokumenteeritud. Seda „ mustrit “ iseloomustavad unikaalsed omadused, mille tõttu kõigil, kes satuvad nende laste mõjuvõimu, on tasakaalu säilitamiseks soovitav muuta nii oma käitumist, kui ka kasvatusmeetoteid. Seda just eriti lapsevanematel. Kui lapsevanemad nimetatud „uue mustri“ esinemise fakti eitavad, kutsuvad nad neis lastes esile pettumuse ja ebakõla.
Millised on siis meie uue põlvkonna uued lapsed ehk siis indigolapsed? On jäänud mulje, et indigosid on erinevaid. See kusjuures ei ole täpselt paika pandud. Tutvuks esialgu levinumate käitumismustritega, mis neid lapsi iseloomustab. Neid on kümme levinumat tunnust.

Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust. Tihtipeale nad ka käituvad kõrgilt ja ülbelt.

Nad on veendunud, et „väärivad siinolemist“ ning neid üllatab, kui teised seda arvamust ei jaga.

Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad räägivad tihti oma vanematele „kes nad on“.

Neil on raskusi alluda vastuvaidlematult autoriteedile (sellistele, kes ei pea vajalikuks põhjendada oma nõudmisi ega tunnista valikuvabadust)

Teatud asju nad lihtsalt ei tee, näiteks järjekorras seismine on nende jaoks vastunäidustatud.

Neid muserdab see,kui nad puutuvad kokku konservatiivsete süsteemidega. Muserdab sellepärast, et loova mõtte avaldamise asemel järgitakse kindlaks kujunenud rituaale ja traditsioone.

Nii kodus, kui ka koolis oskavad nad tihti leida olukordadele paremaid lahendusi. Sealsamas mõjuvad nad süsteemipurustajatena ehk siis need, kes ei suuda kohaneda ühegi süsteemiga.

Nad mõjuvad suhtlemisvõimetutena, kui ei viibi just omasuguste seltskonnas. Kui neil pole enesesarnast kõrval, siis tihti nad justkui kapselduksid. Neil jääb mulje, et maailmas ei mõisteta neid absoluutselt. Ka sotsiaalsete suhete loomine koolis on neile väga raske.

Nad ei reageeri korralekutsumistele, mille eesmärgiks on ähvardava või süütunnet tekitada. Kui neid ähvardada – näiteks:“oota, kuni isa koju tuleb...“ – see jätab neid täiesti külmaks ja kurdiks.

Nad ei ole eriti tagasihoidlikud Teid oma vajadustest teavitama.
Need on siis kümme peamist tunnust, mille järgi peaks ära tundma indigolapsed. (Tobber.J. 1999: 9-10)
Huvitav on ka see, et indigolaps ei teki äkki mingis vanuses. Statistikat vaadates on indigolapse saatus juba sünniga ära määratud. Indigolaste maailmavaade on kohe sündides teistsugune. Ning inimesed selletõttu ei mõistagi indigosid. Need lapsed kuuluvad arvutiajastusse. Selle tulemusena“elavad nad palju oma peas“. Arvatakse – need lapsed on tulnud eesmärgiga luua midagi uut. Tundub, et neil oleks justkui kaasasündinud teadmised teatud mentaalsetest visualiseerimisreeglitest. Nad teavad, et kui nad mõistavad, mida nad luua tahavad, siis suudavad nad seda teha. Indigolapsed on tehnoloogiale orienteeritud lapsed. See näitab selgelt, et oleme muutumas veelgi tehnoloogilisemaks, kui me oleme seda täna. Kuid imestada pole siin midagi, sest kolme- ja neljaaastaselt taipavad need lapsed arvutist rohkem, kui kuuekümne viie aastased.
Hakkame juba lähemale jõudma, mida siis tähendab mõiste indigolaps.
(Tappe.N.A. 1999: 9-10)
Veel mõned omapärad indigolaste kohta:

Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi või küsimust.

Võrdsustunne täiskasvanutega.

Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida ütleja ise usub ning mille järgi elab. Leides üles täiskasvanute nõrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.

Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba õige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.

Uus sotsiaalne käitumine, etteantud reeglitega mitteleppimine. Soov iseendale reeglid valida või kehtestada.

Nõrk analüüsimisvõime. Kuid väga tugev süntees. Haarates hästi tervikut , ei tarvitse nad suuta eristada detaile.
( http://www.hot.ee/lastetuba/artikkel2.html )
Veel täheldab Tappe.N.A. et indigod on tehnika ajastu lapsed – lapsed, kes on sündinud eesmärgiga tehnoloogiat edasi arendada. See tähendaks, et võime pingutusteta unustada, mida me hakkame nägema lähema 10a jooksul – tehnoloogiat, millest me pole seni isegi unistada saanud. Arvatakse, et need lapsed avavad värava ning me jõuame oma arengus sinna, kus pingutada ja vaeva näha pole enam tarvis või kui, siis ehk ainult oma peas. Kaasaegsetes tingimustes on indigode elu raskevõitu. Praegune valitsev kasvatussüsteem on osutunud nende jaoks sedavõrd vastuvõetamatuks, et üksikutel juhtudel on neist lastest isegi tapjad saanud.
(Tappe.N.A. 1999: 16-17.)
1.1 Nancy Ann Tappe neli tüüpi indigosid:
1.   Humanist . Indigo -humanist hakkab töötama massidega . Nemad on homse päeva arstid, advokaadid, õpetajad, müügimehed, ärimehed ja poliitikud . Nad teenivad masse ning on hüperaktiivsed ja äärmiselt sotsiaalsed. Nad räägivad igaühega igal ajal ja teevad seda ülimalt sõbralikult. Nende seisukohad on väga jõulised. Samas tunnevad nad end oma kehas ebamugavalt ja kuna nad on hüperaktiivsed, siis mõnikord jooksevad nad peaga vastu seina, sest unustavad vajutada pidurile. Nad ei oska mängida ühe mänguasjaga. Selle asemel toovad nad kõik korraga lagedale, kuni mänguasjad on mööda tuba laiali pillutud – ja nad võivad neid isegi mitte puutuda. Nad on sellised lapsed, kellele tuleb jätkuvalt meelde tuletada, et olete palunud neil oma tuba koristada. Nad ei suuda tähelepanu kuigi kaua ühel tegevusel hoida ja lasevad end kergesti kõrvale juhtida. Nad lähevad näiteks oma tuppa , et hakata koristama . Ja koristavadki, kuni näevad raamatut. Siis istuvad nad maha ning hakkavad lugema, kuna armastavad väga lugemist.  
2.  Kontseptualist. Indigo-kontseptualist tegeleb rohkem projektide kui inimestega. Neist saavad homsed insenerid , arhitektid, disainerid , lendurid ja ohvitserid . Tihtipeale on nad laste kohta vägagi atleetlikud. Neil on suur kontrollimisvajadus ja isik, keda nad üle kõige kontrollida püüavad, on nende endi ema. Seda juhul, kui nad on poisid. Tüdrukud üritavad kontrollida oma isa. Kui see neil õnnestub, olete hädas. Sellel indigotüübil on kalduvus sattuda sõltuvusse, eriti teismeeas narkootikumidest. Vanemad peaksid olema väga tähelepanelikud nende laste käitumisharjumuste suhtes. Kui nad hakkavad midagi peitma või ütlema selliseid asju nagu: „Ära üle minu toa läve astu”, tuleb emal tuba kindlasti läbi otsida.  
3.  Kunstnik. Indigo-kunstnik on tunduvalt sensitiivsem, kasvult väiksem, ehkki mitte küll alati. Neid tõmbab kõige enam kaunite kunstide poole. Nad on väga loomingulised ning neist saavad homsed õpetajad ja kunstnikud . Ükskõik, millega nad ka ei tegeleks, keskenduvad nad alati asja loomingulisele küljele. Kui nad valivad erialaks meditsiini, võivad neist saada kirurgid või teadlased. Kui nad valivad mõne kunstiala, saavad just neist selle ala silmapaistvad viljelejad. Kuskil neljanda ja kümnenda eluaasta vahel võivad nad vahetada umbes 15 korda loomingulist valdkonda – tegelda ühe alaga viis minutit ja seejärel selle kõrvale heita. Teadmiseks kunstnike ja muusikute emadele: „Ärge ostke töövahendeid ega muusikariistu, parem laenutage!” Indigokunstnik võib töötada korraga viie-kuue erineva instrumendiga. Kui ta jõuab murdeikka, valib ta ühe kindla tegevusala ning saab selles meistriks.  
4.  Interdimensionaalne. Interdimensionaalsed indigod võivad olla suuremat kasvu kui ülejäänud indigod. Kui nad on ühe- kuni kaheaastased, võite nendega rääkida kõigest. Nad vastavad teile: „Ma tean seda. Ma oskan seda. Jäta mind rahule.” Nemad on need, kes toovad maailma uusi filosoofilisi suundi ning panevad aluse uutele religioonidele. Nad võivad olla pisut jõhkravõitu, kuna ei kohane nii kergelt nagu ülejäänud kolm indigotüüpi. ( Tappe.N.A. 1999: 18-20.)
Indigosid iseloomustatakse ka selle järgi, et neid „nähakse“. Sõna „nähakse“ sellepärast jutumärkides, sest indigolapsi tihtipeale ei märgata, kui last vaid kui värvi.
Seoses sellega arvavad USA teadlased, et füüsilistest eluvärvidest kaovad kõik peale punase lähema 20 eluaasta jooksul. Arvatakse, et see puudutab ainult eluvärve. Jäävad veel mentaalsed värvid – kuldne, roheline, ja kollane; samuti vaimsed – sinine ja violetne. Indigo-humanist asendab kollase ja violetse, indigo-konseptualist kuldse, rohelise ja violetse. Indigo-kunstnik asendab sinise ning violetse, interdimensionaalne indigo violetse. Niisiis on meil indigo värv tõenäoliselt varsti kõigil neljal tasandil.
1.2 Toimetulek indigolastega.
Indigolastega tuleks hakata rääkima juba sünnist alates ja just nimelt tõsiselt. Soovitatakse, et alates hetkest, mil nad rääkima hakkavad, olgu lapsevanemad nendega avatud. Laske neil alati välja öelda, mis neil südamel on. Isegi siis, kui nad beebid on, rääkige nendega tõsiselt. Tähtis oleks muidugi ära tunda, kas Teie laps on indigolaps või ei. Kui jõuate äratundmiseni, et Te kasvatate indigolast, siis tuleb hakata lapsega rääkima, kui täiskasvanuga. Nende lastega ei saa Te rääkida ülalt alla, sest nad nii-öelda sülitavad Teie peale, kui Te neid ülalt alla kõnetate. Nad ei ole sellised lapsed, kes austaksid vanu inimesi paljalt hallide juuste ja kortsude pärast. Ilmneb selline huvitav asi, et indigolaste lugupidamine tuleb ära teenida. Ja siit edasi kerkibki järgmine küsimus:
1.3 Kas nad on meist targemad?
Indigo-diskussiooni raames on ilmnenud veel teinegi eelnevaga seotud nähtus. Praktiliselt kõik vanemad väidavad, et nende laps on keskmiselt targem. Näib, et nii see ongi. Sellest järeldus, et paika tuleks panna uus norm, uus mõõdupuu laste andekuse mõõtmiseks. Edasi tekib küsimus, kas need lapsed on andekad või „probleemsed“?
(Tappe.N.A. 1999a : 21-22)
Me teame, et neil lastel on kaasasündinud anded, mida nad teatud ajani oma „tagataskus“ varjul hoiavad. Paljud on neist juba sündides filosoofid, kes mõtisklevad elu mõtte üle ja planeedi päästmise üle. Nad on sünnipäraselt andekad teadurid, leiutajad ja kunstnikud. Meie ühiskond, olles üles ehitatud vananenud energiale, lämmatab indigolaste andeid. Paljud andekad lapsed on Andekate ja Loominguliste Laste Fondi hinnangul arvatud ekslikult „puuetega“ laste hulka. Fondi põhiülesandeks on need lapsed üles leida ja neid aidata. Selle organisatsiooni juhtivate töötajate arvamust mööda hävitatakse „paljud andekad lapsed ühiskondlikus haridussüsteemis. Need lapsed on ebaõiglaselt tembeldatud ADHD -ks ning vanematel pole aimugi, et nende laps on tegelikult potentsiaalselt andekas“
(ADHD - Attention Deficit Hyperactivity Disorder / hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega ).
Teie lapse andekuse määramiseks tuuakse välja järgmised omadused:

Omab kõrgendatud tundlikkust.

Mistahes tegevus tüütab teda kiiresti ning

Omab palju energiat.

Jääb mulje, et ta on suuteline oma tähelepanu keskenduma vaid lühikeseks ajaks.

Vajab suhtlemist emotsionaalselt tasakaalustatud ja turvaliste täiskasvanutega.

Protesteerib autoriteedi vastu, kes pole demokraatlikult meelestatud.

Eelistab ise valida õppimisviisi, eriti lugemises ja matemaatikas.

Võib kergesti kaotada emotsionaalse tasakaalu, kuna tal on suurejoonelised ideed, kuid puuduvad võimalused või inimesed, kes aitaksid tal oma ideid ellu viia.

Omandab teadmisi kogemuslikul teel, keeldudes mõttetust tuupimisest või lihtsalt passiivsest kuulamisest.

Ei suuda rahulikult istuda, välja arvatud siis, kui asi teda tõeliselt huvitab .

On väga kaastundlik. Tal võib olla palju hirme , näiteks hirm surma või lähedaste kaotuse ees.

Kui kogeb varakult ebaõnnestumist, võib õpingutele käega lüüa ning välja võib kujuneda täielik tõrge õppimise vastu.
See kõik kõlab justkui indigolapse iseloomustus. Nimetatud organisatsioon nõustub meie väitega, et „andekad lapsed võivad endasse tõmbuda, kui nad tunnevad end ohustatuna või tõrjutuna. Nad võivad ohvriks tuua oma loomingulisuse, et „sisse sulada“. Paljudel meie poolt testitud lastel on kõrge IQ, kuid samas näitavad testid, et nende loomingulisus on „külmutatud“.
( Virtue .D. 1999: 32-33)
Lõppkokkuvõtteks võib eristada kaht peamist viisi, kuidas indigolapsi ära tunda:
Juhul, kui indigolaps on tembeldatud „probleemseks“, on testimine hädavajalik, sest kuigi mitte kõi indigolapsed ei läbi testi „andekate“ tasandil (st IQ tulemust üle 130), osutuvad enamus lastest vähemalt ühel alal üliandekaks või saavad mõnes lisatestis ülikõrge taseme. Ning kooliteadmised on neil vähemalt keskmisel tasemel.
Kui lapsel on pandud ADHD – diagnoos , on olemas tõenäosus, et tegu on indigoga. Sel juhul võiks lähemalt uurida neid „häiritud“ käitumismustreid, mida teised peavad ADHD -ks. Indigolapsi peetakse sageli hüperaktiivseteks korrarikkujateks, kes ei kuula kunagi sõna sest vanad kasvatusmeetodid ei toimi nende puhul. Nagu näiteks käsutamine. See on täiesti vastunäidustatud.
(McCloskey.K. 1999 :39)
1.4 Veel iseloomustavat indigolaste kohta.
Indigolapsed näitavad oma emotsioone välja teisiti, kui mitteindigod, sest neil on kõrge enesehinnang ja terviklik maailmanägemus. Nad on kiired reageerijad kõigile ning neutraliseerivad iga Teie varjatud katse neid üle kavaldada. Nad panevad tähele Teie varjatuid kavatsusi isegi siis, kui Te ise neid ei teadvusta. Kuna indigolapsed on keerulise iseloomuga, siis on neile loomuomane tugev otsusekindlus asjad endale selgeks teha ning juhatust väljaspool soovivad nad ainult juhul, kui see on esitatud lugupidavalt ja siiralt. Aga ei julgusta teda olukorraga ise toime tulema.
Indigolapsed võivad saada emotsionaalse löögi oma eakaaslastelt, kes ei mõista indigofenomeni. Neile jääb arusaamatuks, kuidas võib käitumine lähtuda millestki muust kui armastusest. Ehhki nad on väga paindlikud ja abivalmid teiste laste aitamisel, lükatakse tihti nende abi tagasi ning see haavab neid. Neile meeldib olukordi ise lahendada. Indigode puhul on väga tähtis kohakutiolek ja seda just eelkõige inimestevahelistes suhetes ja suhtlemises. Nad lähevad väga kergesti endast välja, kui miski, näiteks vestlus , ei haaku. Nad naudivad spontaansust ning erutuvad väga kergesti ilma põhjuseta.
On kolm probleemi, mida on täheldatud indigolaste juures:
Nad nõuavad rohkem tähelepanu ning leiavad, et elu on liiga väärtuslik, et lasta lihtsalt sellel niisama kulgeda. Nad tahavad, et juhtuks kõiksugu huvitavaid asju ning nad forsseerivad selleks tihti sündmusi. Tihtipeale lähevad lapsevanemad sellega lõksu, et teevad lapsele kõik ette-taha ära.
Indigolapsed on tihtipeale diagnoositud ADD (tähelepanelikkuse sündroom hüperaktiivsusega) või mõne hüperaktiivsuse vormi kandjateks. On kindlaks tehtud, palju põhjendatud ADD – ja ADHD juhtumeid, millel on omad keemilised või geneetilised põhjused. Kuid kuidas on lood nende juhtumitega, kus lapse olukorda valesti tõlgendatakse? Teadus ei ole veel suuteline tunnustama seda, kui tähtis on ravi seisukohalt lapse suhe vaimse ja eetermaailmaga.
ADD sildiga märgistatud indigolaste mõtlemine ei ole lineaarne. See pole puudujääk, vaid hoopis väärtus. Kujundada selliste lastega loov dialoog ja lubada neil aktiivselt tegutseda. Nad tahavad end turvalises õhkkonnas väljendada – see on tähelepanupuudulikkusega toimetuleku võti. Kellegi nimetamine hüpperaktiivseks või tähelepanupuudulikkusega isikuks , kaldub sageli olema pigem tahtmatus seda inimest aidata, kui tegeliku sümptomi konstanteering. See võib inimese kergesti juhtida selleni , et ta hakkab eitama oma sisemisi väärtusi. Veel tekitab see ka alaväärsuskompleksi. Enne kui kedagi nimetatud viisil sildistada, tuleks olla tähelepanelik. Sest muidu juhtub pöördumatu, hakatakse ravima midagi, mida pole õieti uuritudki.( Gerard.R. 1999:50)
2. Mida Teie saate ära teha

Kohelge indigosid lugupidamisega . Austage nende kohta perekonnas.  

Lubage neil kaasa rääkida distsipliininõuete koostamisel ning piiride kehtestamisel.

Andke neile valikuvõimalusi – kõiges! 

Ärge kunagi halvustage neid – mitte kunagi! 

Alati, kui annate neile mingeid juhiseid, ärge unustage põhjendada, miks. Kuulake ka ise oma põhjendust. Kas see ei kõla mitte tobedalt, kui öelda – „sellepärast, et mina nii ütlen”? Kui kõlab tobedalt, siis vaadake oma juhtnöörid üle ja korrigeerige neid. Nad austavad Teid selle tõttu ning on kannatlikud. Kui aga annate neile autoritaarseid, diktaatorlikke korraldusi ilma korraliku, vettpidava põhjenduseta, hakkavad nad vastu. Nad ei kuula Teid, vähe sellest, nad teevad Teile selgeks, miks üks või teine Teie korraldustest kuhugi ei kõlba! Mõnikord aitab, kui Teie põhjenduseks on lihtsalt „sest täna oleks mul sellest suur abi – olen väga väsinud”. Siirusega võidate nende südamed. Algul paneb Teie poolt öeldu neid järele mõtlema, seejärel aga täidavad nad Teie palve .  

Neid kasvatades tehke neist oma koostööpartnerid. Mõelge sügavalt järele, mida see tähendab! 

Kui nad on alles sülelapsed, rääkige neile kogu aeg, mida Te teete. Nad ei mõista Teid, aga Teie tähelepanu ja lugupidamine nende suhtes on tuntav. Sellest on lapsel ka suur abi rääkima õppimisel.  

Kui on ilmnenud tõsised probleemid, laske last testida, enne kui alustate ravimite andmist.  

Toetage oma last ja pakkuge talle turvatunnet. Vältige negatiivset kriitikat. Laske lastel alati tunda, et toetate nende ettevõtmisi. Tihti vastavad nad Teie sõnaseadmistele samaväärselt, šokeerides Teid. Seepeale võite nende taiplikkuse üle ühiselt rõõmu tunda! Ei maksa neid küll teravmeelitsema innustada, kuid lubage lastel alati oma arvamust väljendada.  

Ärge jutustage neile, kes nad on või mis neist edaspidi saab. Nad teavad ise paremini. Las nad otsustavad ise, mis neid huvitab. Ärge sundige neid perekondliku kutsetöö või äritegevusega tegelema ainult sellepärast, et seda on teinud mitmed põlvkonnad. Sellest lapsest ei saa teiste jälgedes käijat.
Mõningaid nõuandeid ka lapsevanematele. Üks põhilisi nõuandeid oleks see, et rääkige. Uuringud indigolastega näitavad, et lapsevanem ei saa käituda võimukalt. Indigolastega tuleb läbi arutada kõik neisse puutuvad küsimused. Ei tohi öelda, et „Vastus on EI!“ Miks? Need lapsed lihtsalt ei aktsepteeri sellist vastust.kui väidate talle, et ta ei tohi sellist asja küsida, siis see laps läheb lihtsalt läheb välja ja leiab vastuse sealt. Nende sellisele käitumisele on loogiline järeldus – nad arvavad, et Te ei tea vastust. Veel arvatakse, et indigolapsed aitavad meil ennast lihvida – indigolast ei saa ühiskonnast isoleerida ilma tema nõusolekuta. Ta teebTe elu lihtsalt väljakannatamatuks. Veel tahavad nad, et meie sõnad ja käitumine kokku langeksid. Seda just sellepärast, et koolisüsteemis on nõrk koht: käskluste jagamine ei ole tõhus. Koolisüsteem põhineb absoluutsetel reeglitel, kus puudub igasugune paindlikkus – „ära päri, ära räägi.“ Aga need lapsed räägivad. Nende reeglid on meie ideaalmaailma omad, mitte selle reaalsuse omad ja meilt ootavad nad tõelist vanemlikku tuge.
Indigodele sobiks õppimiseks waldorfkoolid. Nende asutajaks oli Rudolf Steiner, ning nendes koolides oli alternatiivne koolisüsteem. Teraapiana soovitatakse kusjuures ainult head lastepsühholoogi.kuigi praegu pole paljud psühholoogid valmis töötama indigodega. Miks siis? Vastus lihtne – kuna praeguste psühholoogide teadmised pärinevad Spockilt , Freudilt ja Jungilt. Kuid tuleb tõdeda, et neile lastele need meetodid ei toimi. Mõnikord – kuid mitte piisavalt. Need lapsed on teistsugused – nad on totaalselt teistsugused..
Soovitused – kontseptualisti jaoks oleks parim spordipsühholoog. Seda just poiste puhul. Kunstnikust ja humanistist indigole sobiks aga tavaline psühholoog. Ning interdimensionaalne indigo vajab kindlasti reegleid, sest tema mõtlemine on väga abstraktne. Arvatakse, et talle sobiks kuulajaks kirikuõpetaja.(Tappe.N.A. 1999: 60). Tundub imelik, et just kirikuõpetaja. Arvan, et meil eestis pole selline asi veel nii aktsepteeritav, nii nagu ka indigolapsed. Kuid samas – nii ruttu, kui me võtsime üle USA´st burgerid ja coca- cola ning stressi ja depressiooni, nii võtame me ka varsti indigolapsed omaks. Meil olid ju need lapsed tegelikult juba ammu olemas, arvan, et samal ajal, kui USA´s aga meil olid nad lihtsalt teise nime all – hüperaktiivsed ja kasvatamatud. Raviti, kas vitsa või rihmaga. Kui käitumine täielikult käest läks, siis juba Puiatu või Kaagvere erikoolidega. Ning koolis pandi käitumine „mitte rahuldav“.
2.1 Olla indigolapse vanem.
See on keeruline roll ja pole vaja ei psühholoogi ega psühhiaatrit, et tuua päevavalgele see, et suurema osa oma vanemlikust käitumisest oleme õppinud oma vanematelt või omandanud massimeedia abil.(Minu isiklik arvamus on siin see, et viimase kümne aasta jooksul on ikka omandatud rohkem massimeedia abil). Kuna indigolapsed esindavad 100% uut energiat, siis meie ülesanne vanematena on kaitsta oma indigosid vana energia jäänuste eest ning aidata neil alati meeles pidada neis peituvat jumalikku olemust ja oma missiooni. Sellepärast ongi esimeseks sammuks vajalik olla paindlik kasvatusküsimustes. Millised siis on need vaated ja otsused? Piiranguid kehtestades tuleks olla loominguline :

Võimaldada indigodele nende ülemäärasel füüsilisel energial vallandada. Arvestage selle hädavajalikkusega igas olukorras: õpetamisel, piiride paikapanemisel, kodu koristamisel jne.

Püüdke nii teha, et Te laseksite lapse võimekusel ja tema tugevatelkülgedel ise piire seada. Ärge lämmatage last. Testige tema võimeid turvalises keskkonnas.

Üks tähtsamaid aspekte on see, et Te paluksite lapselt abi piiride paika panekul. Tegelikult on paljud indigod rõõmuga valmis endale täiskasvanu toetusel piire seadma .

Lapsi tuleks kohelda kui täiskasvanuid ja võrdväärseid, kuidärge koormake neid sealjuures täiskasvanutelt nõutava vastusega.

Jagage oma indigodele ammendavaid selgitusi iga olukorra kohta, andke neile õigus otsuste tegemisel kaasa rääkida ja eelkõige palju valikuid.

Ärge mitte kunagi rääkige nendega ülalt alla.

Kuulake neid! Nad on targad ja teavad asju, midaTeie ei tea.

Kui vähegi võimalik, näidake neile oma lugupidamist kõikvõimalikel moel, nagu Te ise ootaksite seda omaenese vanematelt või lähedaselt sõbralt.

Kui Te ütlete, et Te armastate neid, kuid ei kohtle neid sealjuures austusega, hakkavad nad teid kahjuks umbusaldama.

Nad ei usu Teie armastust, kui Te ei kohtle neid armastaval viisil. Sel juhul on 100% kindel, et Te räägite kurtidele kõrvadele.

See, kuidas Te toimite omaenese elus ning kuidas korraldate oma ühist pere-elu, annab indigolapsele tunnistust selle kohta, kas Te teda armastate või mitte

Lävimine indigolapsega on üheaegselt töö ja privileeg .

Ärge petke oma indigosid – nad tabavad Teid sellelt kohe. Ärge parem üldse üritagegi.

Kui Teid – lapsevanemat – vaevavad kahtlused, küsige nõu mitte ainult lastelt eneselt vaid ka teistelt indigolaste vanematelt ning võrrelda kogemusi omavahel.

Leidke aega jälgida indigolaste omavahelist suhtlemist – sellest on väga palju õppida.. (Virtue.D. 1999:61-64)
2.3 Tüdimus, siirus ja indigolapse distsiplineerimine.
Indigod on avatud ja ausad ning väga otsekohesed, mis meid vanemat generatsiooni ehmatab. Kuid see pole indigode nõrkus ega haavatavus . See on hoopis nende tugevaim külg. Lapsevanemal tuleks ikkagi olla aus ja aval, sest kui Teie seda ei ole, on indigolaps seda ise, kuid austust ja lugupidamist pole sealt vaja oodata. See on üks kõige tõsisem probleem indigolaste juures, kuna nemad jäävad Teiega suheldes alati ausaks ja paiskavad Teile tõtt näkku seni, kuni Te kas ärkate ja mõistate tegelikult probleemi, taganete või loobute. Neist kolmest on kusjuures allaandmine halvim . Nad, st, indigod, ei pea lugu neist inimestest, kes ei viitsi vaeva näha. Loobumine tähendab nende jaoks, et inimene ei tee seda, mida ta tegema peaks. Taganemine oleks parem mõte, sest see näitab, et Te siiski töötate asja kallal. Seda indigolapsed tunnustavad. Need lapsed ei ootagi Teilt täiuslikkust. See, mida nad ootavad, on ausus.
Kui meie indigod on väsinud või tüdinenud, siis see võib esile kutsuda ülbuse. Seega – ärge laske neil igavleda. Kui nad ülbitsevad, siis tähendab see seda, et neil on vaja uut väljakutset ja uute piiride paikapanemist.mida rohkem pakkuda neile tegevust ja uusi ülesandeid, seda rohkem hoiate te neid üleannetustest eemale. Kuid siin on veel üks tähtis punkt – kui te ka toimite nii, kuid nemad vaatamata teie pingutustele ikkagi jätkavad koerustükkidega ja ülbitsemisega, siis on asi selles, et nad vajavad parajasti mingit elukogemust. Sel juhul on see elukogemus lähemal uurimisel üsna tugevalt seotud nende eluülesannetega. Sellisel juhul on parem kõigil lihtsalt „voolata lasta“. Sellist olukorda on võimalik tüdimusest eristada, kuna Te kas ei olegi suuteline neid korrale kutsuma või siis mõistes olukorra sügavamat põhjust, laheneb kõik ühel või teisel viisil.( Hegerle. D. 1999:65)
Suhete tervendamisel soovitatakse teha koostöö ja koos mängimise kaudu. Selle aluseks on head suhted ning heade suhete alustamiseks on omakorda enese ja teiste usaldamine. Usaldatud lapsed suudavad teha koostööd, kuid kui usaldus on purunenud, siis tuleb meil suhe lapsega ausalt ning järjekindlalt uuest üles ehitada. Need lapsed, keda häbistatud või alusetult süüdistatud, tuleb tervendada nii, et nad suudaksid taas elust rõõmu tunda. Aga kui tegemist on olnud lapsele haiget teinud hüüdnimega või piirava sildi külgekleepimisega, tuleb jõuda sügava andeksandmiseni – nii lapsevanema, kui ka lapse poolt.
Selleks, et asi valutult kulgeks, on olemas sellised loomulikud suhete tervendamise ja uuendamise teed, nagu koos looduses viibimine , kunsti ja kirjanduse nautimine. Ühine naer ja mäng. Koos mängimine võib ootamatult kasvada elu enese ja üksteise olemasolu rõõmsaks ülistuseks.
On välja toodud lausa vanuse järgi mooduseid, kuidas tegeleda indigolastega. Kõik järgnevad tegevused tuleks läbi viia mänguliselt, mitte aga võistlemise vaimus , jälgides sealjuures, et kõikide osalejatele oleks tagatud võrdsed võimalused mängu juhtida.
Väikelapsed – sünnist, kuni kolmanda eluaastani.

Muretsega kiiktool ja hulgaliselt pehmeid mänguloomi.

Mängige heatahtlikus õhkkonnas peitust ja pimesikku. Kaasake kindlasti mängu ka kaisu ja mänguloomad.

Mängige veemänguasjadega plastmassist kausis või mängubasseinis. Lisage ka toiduvärve, et tuleks loomulikku mere värvi, näiteks sinist või rohelist.

Lugege lapsega koos tema lemmikraamatuid.
Kolmandast kuni kuuenda eluaastani.

Võiks etendada mõnda lõiku lapse lemmikraamatust. Kutsuge last ka mängima. Aga kindlasti mitte sundida.

Laulge koos lastelaule või kuulake neid siis plaatidelt.

Kindlasti mängige lauamänge ja pange puzzlesid kokku.

Jäljendage koos loomade ja lindude häälitsusi ja liikumisi . Vahvad oleksid konna või känguru hüpped.

Ehitage palju. Liivalosse või legodest. See arendab käelist liikumist.

Lugege koos muinasjutte ja arutlege pärast nende üle.

Kuulake plaate või helikassette lastelauludega ja lasteraamatute lindistustega.
Seitsmendast kaheteistkümnenda eluaastani.

Pange kokku koos legosid ja konstruktoreid

Mängige koos lauamänge, minnes järk-järgult raskemateni.

Vaadake koos TV-d. Harivad saated oleksid head – loomadest, loodusest ja reisimistest.

Lahendage koos mõistatusi ja ristsõnu.

Lugege ja dramatiseerige koos jutte ja katkendeid lapse lemmikraamatutest.

Vaadake koos kogupere filme.
Kaksteist eluaastat ja vanemad.

Võtke ette ühiseid jalutuskäike koos lemmikloomaga või toitke pargis linde ja oravaid.

Mängige koos palli.

Esitage pantomiime, näiteks piinlikkust tundvast inimesest, kellel on jalas erivärvi sokid või unustas ta oma nime vms.

Püüdke koos väljendada oma tundeid: lõbusust, pettumust, viha, kurbust , uhkust saavutatu üle või tunnet , et keegi ei mõista sind.

Mängige koos arvutimänge.

Lugege üksteisele ette silmapaistvate inimeste elulugusid.

Vaadake koos videofilme.

Kuulake koos audioraamatuid.
(McKee.J.S. 1999:78-79)
Kõikidest neist õpetustest jookseb läbi sõnum – koos, tehke kõiki asju koos. Jääb selline mulje, et kui kasvatate kodus indigolast, siis võtke end ka töölt vabaks. Sest tähelepanu on meeletu, mida indigo endale nõuab. Ja kui ta seda tähelpanu ei saa, on teie suhe varsti lihtsalt läbi ja indigolapse usalduse võitmine on meeletult raske.
2.4. Indigolapse distsiplineerimine.
Indigolaste jaoks on distsipliin eluliselt tähtis, kuna oma loomingulisuse ja erksuse tõttu katsetavad nad erinevaid asju ja õpivad tundma piire. Nad tahavad, et neid julgustatakse, kuid soovivad samas teada ka oma ohutuse raame ning on tänulikud, kui informeerime neid valikutest, millel võivad olla ebameeldivad tagajärjed. Sellegipoolest näen tihtipeale, kuidas vanemad „jutlustavad” oma lastele, mida tuleb teha ja mida mitte. See lämmatab nende loovust ning väljendusrikkust. Lapsed annavad vastulöögi sellega, et võtavad sisse kaitsepositsiooni ning muutuvad jultunuks.
Mõtlesin välja termini armastav distsipliin, väljendamaks kasvatusmeetodit, mille eesmärgiks on teenida lapse vaimseid huvisid. Armastav distsipliin juhindub järgmistest põhimõtetest:
 1.   Laps peab olema kõigest temasse puutuvast teadlik ja asjasse pühendatud.
2.       Vältige võimalikke arusaamatusi lihtsate selgituste abil.
3.       Ärge töötage oma lapsele vastu.
4.      Vältige mitmetimõistetavaid käske.
5.       Pidage sõna.
6.      Tegelege iga olukorraga otsekohe.
7.       Lapse löömine ja sõimusõnade kasutamine olgu välistatud.
8.      Väljendage armastust.
9.      Kui laps saab noomida, tehke sellest „aeg-maha-sündmus”.
10.    Pärast noomimist arutage juhtunu läbi.
11.    Hiljem ärge unustage koos rõõmustamast, et asjad said ilusasti selgeks räägitud.
 Suur üllatus on see, et Teie laps austab Teid arukuse ja ettenägelikkuse eest, kui võimaldate tema indigo-olemusel avalduda! Kõige suurem viga indigolaste juures on see, et neid ei tohiks poputada. Sisimas kardavad paljud vanemad kaotada oma laste armastust ning osutuda nende poolt hüljatuteks. Sellised vanemad eksivad rängalt, püüdes võita lapse poolehoidu talle liigseid järeleandmisi tehes, lootuses last seeläbi maha rahustada. Kui laps hakkab taipama, et kontroll täiskasvanu käitumise üle on tema käes, hakkab ta seda ära kasutama. Ning kui selleks luba anda, võib indigo üle võtta lapsevanema rolli. See muudab lapse ja vanema suhted keeruliseks ja sunnib last üle võtma ka vanemate puudusi ning takistab tal kogemast lapsepõlve.
Seega, suhtlemine indigolastega nõuab vanematelt suuremat teadlikkust.
2.5 Indigolaste õpetamine.
See on keeruline. Et indigolaps süsteemi ära mahuks, tuleks ja peab süsteemi muutma . USA´s erivajadustega lastega töötav õpetaja Cathy Patterson toob välja hulga tähelepanekuid indigolaste kohta ja jagab ka soovitusi lapsevanematele.
Kaasaegsed haridustöötajad on välja mõelnud hulga meetodeid ja strateegiaid , mis on rohkem õpilasekesksed, nagu individuaalsed õppeplaanid, enesehindamine, iseseisvad uurimustööd ning õpilaskonverentsid. Suur edasiminek on Briti Columbia algkoolides – seal ei kasutada enam hinnet „F“( failure – nurjumine, läbikukkumine). Selle asemel kasutatakse IP-d (in progress – töö jätkub). See siis vihjena, et õpilane vajab veidi rohkem aega aine omandamiseks. Sellisel juhul töötab õpetaja välja individuaalse plaani, mille alusel laps vajalikud teadmised omandab.
Indigolapsed vajavad sünnist saati tunnustust ja tähelepanu. Juhul, kui neid lapsi pole õiglaselt koheldud, siis võivad nad otsida tunnustust kasvõi haridusest loobumise hinnaga. Nad on nii iseteadvad ja ülbed, et õpivad kiiresti ära kunsti, kuidas üheainsa üleoleva muigega panna täiskasvanu kisama ja karjuma . Kurb, aga indigolaste tähelepanuvajadus on pöörane.
Cathu Patterson on ühe komitee liige, kes uurib alternatiivseid meetodeid ning tegeleb õpilaste toetamise organiseerimisega. Ta kinnitab, et nende programm ei ole enam osa vanast süsteemist, kelle arvates need lapsed, kes tunnis vaikselt ei istu, on imelikud, ebanormaalsed või lohakad, ning nende jaoks on ainus alternatiiv kojusaatmine või eriprogramm(lk 89).
Õppeplaanid näiteks on välja töötatud nii, et see arvestaks iga õpilase individuaalsust – tema vajadusi, teadmiste astet ja vilumusi. Töösse lülitatakse kõikvõimalikke teemasid ja kasutame erinevaid meetodei, .korraldatakse grupitööd, rakendatakse enesehindamist, koostatakse kirjanduslikke ülevaateid jne.
Mõnikord on ka õpilased kaasatud teemade valikusse ning võivad valida teemasid oma huvidest lähtuvalt.
Samas – see muudab õpilase elu tunduvalt keerukamaks, kuid arendab neis lennukat mõtlemisvõimet ning tutvustab erinevate õppimisviisidega. Tegevused on üles ehitatud selliselt, et kaasatud oleksid mõlemad mõtlemisviisid – tavaline ja kompleksne. Need koosnevad järgmistest osadest:

Vaatlus .

Grupeerimine, klassifitseerimine.

Läbitöötamine, meeldejätmine, kordamine.

Võrdlemine, vastandamine.

Mõistmine, arusaamine.

Arutlemine, hinnangu andmine.

Rakendamine.

Väljatöötamine.

Loomine.
Hinnanguid võivad anda kas õpilased ise, kaasõpilased või õpetaja. Indigolaste puhul on oluline alternatiivne õpetamine. Tuntakse huvi, milline kool oleks siis alternatiivne? Selline kool, mis jälgiks mõningaid põhimõtteid. Näiteks nagu:

Au sees on õpilased, mitte süsteem.

Õpilastele antakse mõistlikkuse piires valida, kuidas ja kui kiiresti õppematerjali läbi võtta.

Õppekava on vastavalt igale klassile paindlik, muutudes tihti selle järgi, millistele õpilastele materjali pakutakse.

Mitte süsteem vaid õpilased ja õpetajad määravad õppetöö taseme ja vastutavad selle eest.

Õpetajatel on suur iseseisvus oma õpperühmade piires.

Ei kummardata pimesi vanu hariduse omandamise mudeleid . Uued ideed on teretulnud.

Testid on kogu aeg pidevas muutumises. Pidevalt töödeldakse neid ringi, vastavalt õpilaste teadmiste ja teadlikkuse tasemega ning neile edastatud ja nende poolt läbitöötatud informatsioonidega.

Pidev avatus muutustele on olnud normiks kogu haridusasutuse ajaloo käigus.

Lõpuks – kõik eelpool toodu on tegelikult vaieldav.
Viimasena tooksin teises peatükis välja vaieldava teema. Arvan, et meil eestis sellist asja veel ei aktsepteerita, kuigi mujal maailmas, ma mõtlenUSA´d, on sellised asjad küllaltki vastuvõetavad ja arvestavad. Juttu tuleb terve ja õnneliku lapse kasvatamise seitse saladust. Need saladused tunduvad kuidagi müstilised ja meile põhjamaalastele vastuvõetamatud (kuna oleme vähem emotsionaalsed ). Muidugi on need niinimetatud saladused ka lihtsalt harjumatud meie jaoks. Aga eks otsustagem siis, kui oleme need enese jaoks läbi töödanud. Need saladused on välja toonud Joyce Golden Seyburn, kes on õpetaja Californiast. Tema teooria on siis selline – tema arvamuse kohaselt tagab õige hoolitsus lapse eest vundamendi kogu eluks, panemaks vastu kõikidele muutustele, stressidele ja väljakutsetele, mis elu enesega kaasa toob.
Esimene saladus siis oleks selline:
Lapse eest tuleb hakata hoolt kandma juba siis, kui ta alles üsas on. Katsuge elada tasakaalustatud maailmas, tegeleda kehaliste harjutustega mõõdukalt. Toituda kindlasti tervislikult, puhata piisavalt ning hoolitseda enda eest.
Teine saladus oleks selline:
Õppige tundma oma lapse meele/keha tüüpe ehk siis dosha´t. Informatsioon meele/keha tüüpide kohta pärineb ayurvedast ehk eluteadusest, 5000aastat vanast haigusi ennetavast tervendussüsteemist, mis pärineb muistsest Indiast . Et teada saada oma lapse meele/keha tüüpi, jälgige tema söömis- ja magamisharjumisi, valgus- ja müratundlikkust ning läbisaamist teistega .
Kolmas saladus:
Leidke tasakaal. Tähtis on see, et jääksite oma keskmesse ja rahustaksite lapse ka maha. Parim tee selleni on mõningad meditatsioonivõtted, nii häälel põhinevad, kui ka vaikuses sooritatavad. Kuigi lapsed ei vaja meditatsiooni, vajavad nad siiski võtteid, et keskenduda ja rahuneda. Teine tee selle eesmärgi saavutamiseks läheb läbi aistingute, kus abiks muusika , jalutuskäigud looduses, aroomiteraapia jne.
Neljas saladus:
Igapäevane kehamassaz, mis kergendab imiku seedimist ja suurendab vastupanuvõimet haigustele. Samuti parandab see und ja tõstab lihastoonust. Suuremate laste ja täiskasvanute puhul vähendab massaaz pingeid( lihas ) ja vabastab nahaaluseid endorfiine, parandades sellega enesetunnet.
Viies saladus:
See on jooga ja hingamistehnikate tutvustamine nii väiksematele kui ka vanematele lastele. Joogaga tegelemine muudab erksamaks ning parandab kordinatsioonivõimet, reguleerib söömist, joomist , seedimist ja und.
Kuues saladus.
See seisneb õigetes toitumisvalikute leidmises, mis on vastavuses meele/keha tüübiga. Kui lapsevanemad loovad elamismudeli, järgides ülalnimetatuid nõudeid, juurdub tasakaalustatud elutempo ja tervis ka nendesse lastesse.
Seitsmes saladus:
See seisneb oskuses kasutada puhkust, masaazi, toniseerituid vahendeid ja dieeti, et sünnitus kulgeks normaalselt. Et ei oleks sünnitusjärgset depressiooni – et nii Teie, kui ka vastsündinu oleksid heas vormis.
Hoolitsedes oma lapse eest neid nõuandeid järgides, võimaldate nii endal kui ka lapsel nautida rahulikumat ja stabiilsemat elu(lk 117)
Huvitav on see, et USA´s räägiti sellistest asjadest juba aastal 1999. sünnitusjärgne depressioon , jooga jne. Meil hakati sellest küll tunduvalt hiljem rääkima. Ma ei tahaks väita, et tänu sellele jäi nüüd hulka indigholapsi tuvastamata vaid tahaks hoopis seda öelda, et vaesed emad said tohutu vaimse tugeva hoobi. Selline asi, nagu sünnitusjärgne depressioon on kogu aeg olnud, küll suuremal, küll väiksemal määral aga sel hakati rääkima meil hilja. Sellepärast ka meil vahepealne põlkond selline lükata-tõugata-vihata, sest emad olid teadmatuses ja lapsed, tulevased indigod – nad ei saanud vastavat hoolitsust. Sellepärast on ka kujunenud välja jällegi sellest kõigest „Emo“ kultuur.
3. Indigode vaimsus .
Seda peatükki alustades tahaksin juba ette öelda, et see tuleb lühikene, sest juttu tuleb indigode vaimsusest ning selline teema pole veel meie eesti ühiskonnas küllaltki taunitav .
Melanie Melvin, filosoofiadoktor, väidab, et indigod tulevad siia ellu teravdatud eneseaustustunde ning vääramatu veendumusega, et nad on jumala lapsed. Teie indigo võib olla üsna pettunud ja kohkunud, kui saab kuulda, et Te ei teagi, et olete ka ise eelkõige vaimne olend. Sellepärast on hädavajalik, et Te end austaksite sest mitte miski ei tõrju indigod oma vanematest eemale kiiremini, kui asjaolu, et vanemad ei püüagi pälvida lapse lugupidamist, vaid annavad selle asemel jõu lihtsalt ära, pannes vanemliku vastutuse lapse õlgadele. Veel toonitab Melanie Melvin, et indigolastele on valikuvabadus , sõltumatus, toitumine, südamest lähtumine ja vastutustunne väga tähtsad. Ta toonitab, et armastus on ju kõige võti. Sellega tahetakse öelda, et ärge unustage, et lapsel, kes on Teie juurde tulnud – tal on selja taga palju elatud elusid , nagu Teilgi (kellel rohkem, kellel vähem) ning et ta on eelkõige vaimne olend nagu Teiegi, kel on teatud kogemused, oskused, karma ja iseloomujooned. Lapsevanemana tundke end väljavalitutena, sest mingil põhjusel nad on välja valinud just Teid. Katsuge siis püsida Teile antud ülesande kõrgusel. Olge õnnelikud.. kui see kõik Teil õnnestub, siis saate ka rahulikult, ilma probleemideta elada.
3.1 Indigolaste kasvatamine.
Sellest räägib pikemalt Doreen Virtue, filosoofiadoktor, kes on veel omakorda psühholoog-nõustaja.
Tema vaated laste kohta on kujundanud erinevad mõjutegurid. Kuna ta on kahe teismelise poja ema, psühholoog ning endine noorukite sõltuvusvastase programmi läbiviija. Ta on huvitatud ka metafüüsikast ning töötab ka selgeltnägija-ravitsejana, tehes koostööd inglitega(Virtue.D. 1999:146)
Tundub, et kui nüüd hakata analüüsima Doreen Virtue teooriaid, siis langeb see kõik kuskile müstikasse. Aga niipalju, kui inimesi, niipalju ka arusaamasid ja uskumusi. Doreen Virtue teooria on järgmine – tema meelest peaksime me mäletama lapsepõlvest tunnet, kuidas me tundsime end täiskasvanuna oma väikeses kehas. Tegelikult mäletab ju igaüks täiskasvanuks olemise tunnet lapsepõlves. D.Virtue arvab , et see tunne on seotud taaskehastumisega. Me oleme vanad hinged, sellel vaatamata peame aga igakord uut elu lapsena alustama. Kahjuks kohtlevad lapsevanemad lapsi tihti nii, nagu nad oleksid Maa peal esimest korda. Täiskasvanud unustavad, et lapsega rääkimine ei erine täiskasvanuga kõnelemisest. Lapsed väärivad samasugust kohtlemist ja lugupidamist, mida me osutame ka täiskasvanutele.( Virtue.D. 1999:146). See jälle selline vaieldav teema, sest praegusel ajal hakkavad inimesed selliseid kummalisi uuendusi alles omaks võtma. Usun, et meil eesti ühiskonnas ei tule see kohe kindlasti niipea kõne alla, et me kõnetaksime last sama aupaklikult, kui halli peaga vanakest. Samas – pean veelkorra möönma, et niipalju, kui inimesi, niipalju ka arvamusi . See on iga inimese enda asi, mida ta usub ja kuidas ta seda usub.
D.Virtue usub, et indigolapsed on siia ilma tulnud pühal eesmärgil: olla teejuhiks uude ühiskonda, mis põhineb aususel, koostööl ja armastusel. Ajaks, mil meie indigod saavad täiskasvanuks ning saavutavad küpsuse, muutub meie maailm võrreldes tänasega murranguliselt. Loodetakse, et selles pole enam vägivalda ega konkurentsi. Kuna neile meenub see, kuidas manifitseerida kõike, mida eluks vajame, langeb ära ka vajadus teistega võistelda. Kui taasärkavad meie telepaatilised oskused, muutub valetamine võimatuks, sest igaüks tunnetab üksiolemist kõigi elusolenditega, saab ühiskondliku elu aluseks sügav elutarkus (Virtue.D. 1999:148)
See oleks nii ilus ja armas. Kujutan juba vaimusilmas ette, kui puhas ja ilus oleks meie maailm – vaba sõdadest, valetamistest, narkomaaniast, prostitutsioonist jne... See on kaunis muinasjutt ja liigagi kaunis, et seda uskuda. Samas – kes teab, vahel ka muinasjutud saavad tõeks.
3.2. Meditsiinilised aspektid.
Kuna tänapäeval kasutatakse raviks palju Ritaliini laialdaselt lastel, kes ei pruugiADD või ADHD diagnoosiga olla, siis peaksid lapsevanemad natukenegi teadma diagnooside määramisest ja ravimitest ning nende mõjudest. Paljud tehnikad ja võtted, mis aitavad ADD puhul, toimivad ka indigode puhul. Eriti siis, kui asi puutub toitumist ning alternatiivseid meetoteid käitumismustrite muutmiseks. Sel puhul tuleks meeles pidada 2 väga tähtsat punkti:

Mitte kõik indigolapsed pole ADD-d ega ADHD-d

Mitte kõik ADD- või ADHD-d diagnoosiga lapsed pole indigod.
Tooks välja ka need üheksa sümptomit, mis on vajalikud ADD ja ADHA diagnoosi panekuks:
Tähelepanupuudulikkuse puhul:

Pöörab detailidele vähe tähelepanu ja teeb hooletusvigu.

Tähelepanu keskendamine on raskendatud.

Ei kuula, kui temaga räägitakse.

Ei ole võimeline ülesannet lõpuni täitma.

On raskusi eneseorganiseerimisega.

Väldib ülesandeid, mis nõuavad pikaajalist vaimset pingutust või kontsentratsiooni.

Kaotab tihti asju, mis on vajalikud koolis või igapäevase elus.

Kaldub kergesti püstitatud eesmärkidest kõrvale.

Igapäevaelus unustab pidevalt midagi.
Hüperaktiivsus / impulsiivsuse puhul:

Sebib närviliselt ringi, ei kuula.

Sageli lahkub oma kohalt, kui peab paigal istuma või seisma.

Jookseb lihtsalt ringi või ronib kusagile, ehhki olukord pole selleks sobiv.

On raskusi tegeleda vaikse mängu või vaikse tegevusega.

On pidevalt liikumises, otsekui oleks „üles keeratud“.

Räägib liiga palju.

Pahvatab välja enneaegseid vastuseid.

On raskusi oma järjekorra äraootamisega.

Sageli katkestab teisi või on pealetükkiv.
(Smith. R. K. 1999: 182-183)
Siin nüüd tekibki küsimus, kas lapsi ravitakse või sandistatakse. Lapsevanemad ei saa aru, ning mõistus kipub üles ütlema, kes justkui on ADD-ga ja ei ole ka. Mõndadele lastele on diagnoos pandud ja on alustatud ka medikamentoosset ravi. Kuid kas see aitas nüüd last või lapsevanemat? Osa lapsi küll rahunes maha ja osa võib-olla kohanes, kuid kas mitte nende „arenenud teadvuse“ nüristamise hinnaga?
Doreen Virtue arvab, et indigolastele pannakse tihti ADHD-diagnoos, sest nad keelduvad käske täitmast. Kui vaadata näiteks vanu Clint Eastwoodi filme, vaimustume me tema mässajameelest. Sealsamas, kui meie laps nii teeb, siis saadame või veame ta ruttu arsti juurde ja hakkame talle rohtusid sisse söötma. Raamatu „Hüperaktiivsed lapsed:diagnoosimise ja ravi käsiraamat“ autor terapeut Russel Barkley kirjutab:“ Ehkki tähelepanu vaegus kõrgendatud aktiivsus ja nõrk kontroll oma impulssiivsuse üle on põhilised sümptomid, mida kõrvalvaatajad hüperaktiivsetele lastele omistavad, võin oma töö põhjal selliste lastega väita, et üks põhiprobleemidest on ka allumatus.( Virtue.D. 1999:170)
Siin kerkib esile jälle Ritalini küsimus. Doreen Virtue kirjeldab järgmist seika oma elust:“Olen töötanud psühhiaatrina palju aastaid. Mäletan, kuidas töötasin nõustaja-internina ühe kuulsa psühhiaatri juures. Iga päev istus tema ooteruumis hulk inimesi, kes kannatlikult ootasid, kuni doktor alati tunniajalise hilinemisega kohale tormas. Ta tegeles iga patsiendiga maksimaalselt 10 minutit, tehes märkmeid, samal ajal, kui patsient teisel pool suurt lauda rääkis. Iga vastuvõtt lõppes retsepti väljakirjutamisega. Esiteks, pean märkima, et mulle ei meeldinud see arst, kuna sõnaravi asemel määras ta medikamentoosse ravi. Siis taipasin, et ta teeb lihtsalt seda, mida tavaline arst tavaliselt ikka teeb. Kui sa annad inimesele haamri , siis ta virutab sellega mõne asja pihta. Kui sa küsid nõu arstilt, siis reeglina kirjutab ta välja rohu, olenemata sellest, mis sind tegelikult vaevab . See meenutab mulle üht vana ütlust:“Ära õpeta siga laulma. Sa raiskad oma aega ja tüütad siga.“ Ehk siis teiste sõnadega – inimesed on, nagu nad on. Seepärast pole ime, et mõned konservatiivsed õpetajad, kellel on laste allumatusest kõrini, saadavad lapsi lastepsühhiaatrite ja perearstide juurde, kus kirjutatakse neile välja ritaliini( rahustit).“
Kui aus olla, on siiski mõned psühhiaatrid, kes avalikult taunivad ritaliini tarbimist. „Ritaliin ei korrigeeri biokeemilist ebakõla – ta põhjustab seda“, teatab meditsiinidoktor Peter R. Breggin. Ta väidab:“ADHA on vaieldav diagnoos, millel teaduslik – meditsiiniline alus praktiliselt puudub. Kui lapsevanem, õpetaja ja arst loobuksid täiesti sellest diagnoosist ja keelduksid seda lastele määramast, leiaksid nad palju mõttekaaslasi“.
Ei ole olemas mingeid tõendeid füüsiliste anomaaliate kohta laste ajudes ega kehades – mida pidevalt diagnoositi, kui ADHD-el pole täheldatud mingeid keemilisi kõrvalekaldeid ega „sassis juhtmeid“ (Virtue.D. 1999: 171).
Dr Breggin lisab, et on mõningaid tundeid selle kohta, et ritaliin võib tekitada ka püsivat ajukahjustust. Ritaliin kusjuures ka aeglustab verevoolu ajju, mis takistab lapse aju arengut. Ta jätkab:“ Lapsed ei ole haiged – nad elavad haiges maailmas... Kui täiskasvanud annavad neile parema keskkonna, muutuvad nende välimus ja käitumine kiiresti paremuse poole. Kuid lapsed ja teismelised võivad lõpptulemusena muutuda sedavõrd masendunuks, ärevaks ning ennasthävitavaks, et peidavad oma valu enese sisse või muutuvad mässajateks. Mitte kunagi, kui tekivad konfliktid koolis või perekonnas, ei tohi anda neile põhjust mingil moel arvata, et nad on kuidagi haiged või puudulikud...“
Lapsi on vaja õpetada kandma vastutust oma tegude eest. Neil pole mingit kasu sellest, kui neid süüdistatakse teistele tekitatud traumade ja stressi pärast. Meie indigolapsed vajavad heakskiitu ja julgustamist, mitte alandavaid diagnoose ja ajukahjustavaid ravimeid. Tavaliselt lapsed siiski õnneks taastuvad, kuid kogevad täiskasvanute hoolt ja tähelepanu oma põhivajaduste suhtes..
Mida siis teha? Laps võib olla ADD või indigo või mõlemad korraga. Me teame, et lapsevanemad peavad päevast päeva toime tulema koduste ebakõladega – mida siis teha? Kurvastamine ja kurtmine ei aita Teid ega Teie last. Samas – kui ritaliin ja muud medikamendid ei ole head, mis siis aitab? Tervendajad, kasvatajad ja lastele mõeldud toidulisandite tootjad pakuvad omapoolseid lahendusi. Kuigi mitte kõik neist meetoditest ei aktsepteerita veel teaduslike ringkondade poolt. Samas – me teame, et revolutsioonilisi uuendusi võetakse ikka tavaliselt külmemalt vastu. Nii mõnigi näide on elust tuua - haavandite ravimid – avastust , et neid põhjustavad bakterid . Ravimifirma tegi kuni viimse hetkeni vastutööd. Kuid siis, kui avastuse teinud arst oleks end peaaegu ära tapnud tõestades väite tõesust omaenese keha peal, otsustasid ravimifirmad koostööd tegema hakata. Kurb, kuid ka indigolaste saatus sama oleks. Loodame, et arstid saavad asjast ennem aru ja lõpetavad lastele ritaliini väljakirjutamise ära. Aga aeg näitab. Sest kui see aeg ei jõua küllaltki kiiresti kätte, „sünnitab“ me ühiskond veel juurde suure hulga „haigeid“ inimesi, kes oma mõtetega mõtlevad end veelgi haigemaks.
3.3. Fakte ja teateid ritaliini kohta.
Tempo millega ritaliini kasutamine on kasvanud, on tekitanud kriitikat. Mõned arstid peavad võitlust õnnetute vanematega, kes on ärevil, et nende laps elab liialt unistustes, ning nõuavad ravimeid. Kui nad neid ei saa, pööduvad nad teise, abivalmima psühhiaatri poole. Mõnedele vanematele avaldatakse survet , et nad topiksid oma lapse täis medikamente lihtsalt selleks, et nende lapse käitumine oleks veidi rohkem kooskõlas teiste laste omadega, isegi kui vanemad ise oma lapse käitumise (tema tujude, ärritushoogude ja muude taolise) üle eriti ei kurda. Ritaliini tootmine on viimase kaheksa aaasta jooksul suurenenud rohkem kui seitse korda ja 90% sellest tarbitakse Ameerika Ühendriikides. Sellised arvud kutsuvad üles süüdistama koolide juhtkondi, kindlustusfirmasid ja stressi all kanatavaid perekondi, kes pöörduvad ravimite kui kiire lahenduse poole, samal ajal, kui keerulisi probleeme oleks võimalik lahendada väiksemate klassikolektiivide, psühhoteraapia või perenõustamisega; või ka põhjalike muudatustega kurnavalt närvilises keskkonnas, mis ümbritseb paljusid meie lapsi päevast-päeva...
Isegi need arstid, kes on näinud ritaliini positiivset , mõninkord imelist tõhusust, hoiatavad, et ravim ei asenda paremat kooli, lomingulist õppetööd ja vanemate pühendumist lastele. Kui laps ei õpi iseendaga toime tulema, ei aita ravimgi kaua...
Viimase paari aasta suund on selge: ADHD- või ADD-diagnoosiga arstikabinetist retseptiga välja jalutanud laste protsent on hüpanud 55-lt 1988. aastal 75-le 1996. aastal
Kuid sellest, millised on Ritaliini kõrvalnähud, räägitakse vähe. Tsitaat meditsiinidoktor Robert Mendelsoni raamatust:“ Kuidas kasvatada üles terve laps...arstide kiust“, on järgmine lõik võetud sõna –sõnalt Psühhaatri teatmikust. See kõik on raamatus ära toodud vastavalt sedusele, Ritaliini tootja, kompanii „Ciba-Geigy“ teadmisel.Kui Te loete allpool esitatud tsitaati, pidage silmas et ravimifirma ise väidab mitte teadvat mil moel Ritaliin toimib või kuidas ta mõjub kesknärvisüsteemile, mööndes, et selle ravimi pikaajalise kasutamise kahjustus on tõepoolest tõestamata. Dr. Mendelsohn kirjutab oma raamatus:
Närvilisus ja unetus on kõige tavalisemad ebasoovitavad kõrvalnähud, kuid tavaliselt alluvad kontrollile annuste vähendamise või ravimi manustamisel vahelejätmise abil õhtupoolikul või enne und. Lisaks sellele võib ravim esile kutsuda ülitundlikkust (kaasaarvatud nahalööve), nõgesepalavikku (paistes, sügelevad laigud nahal), palavikku, eksfoliatiivset dermatiiti (kestendavad laigud), reumaatilist erüteemi ( akuutne põletikuline nahakahjustus) koos vaskuliidi histopatoloogiliste leidudega (veresoonkonna kahjustus), THROMBOCYTOPENIC PURPURA’t (tõsine verehüübimise häire), anoreksiat, iiveldust, peapööritust, südamepekslemist, peavalu, düskineesiat (lihaste tahtele allumise kahjustus), unisust, vererõhu ja pulsi kõikumisi nii üles kui alla, tahhükardiat (kiire südamepekslemine), angiin (koos valuspasmidega südames). Arütmiat, kõhuvalu, kaalust allavõtmist pikaajalise ravi perioodil.
On olnud üksikuid Tourette’i sündroomi juhtumeid ( tikid ). Patsientidel on täheldatud toksilist psühhoosi, leukopeemiat ( algete vereliblede vähenemist) ja /või aneemiat, on esinenud ka juuste väljalangemist. Lastel võivad tunduvalt sagedamini esineda söögiisu kadumine,kõhuvalu, kaalu vähenemine pikaajalise ravi mõjul, une puudus, tahhükardia; nii või teisiti võib ilmneda ükskõik milline eelnimetatud kõrvalmõjudest...( Virtue.D. 1999:177)
Välja toodud faktid on tegelikult kohutavad. Miks ometi on nii vähe informatsiooni rohtude kohta? Kõik teabelehed on üsna üheülbased, jutt on enamvähem ükssama või on siis nii keeruliselt seletatud, et inimesed, kel pole meditsiinist aimu , ei saa absoluutselt aru, millest jutt käib. Ta võtab sõnakuulelikult arsti poolt kirjutatud rohu ära, lootes, et see parandab teda või siis tema last. Tagajärgedele ning kahjustustele siis tavaliselt ei mõelda. Ka arstid ei kipu eriti rääkima, mis mõju mingi rohi avaldab. Tegelikult toodab me ühiskond niipalju „haigeid“ peale, et arstid ei jõuagi enam seletada ja ega nad jõuagi. Kuid USA’s on hakatud laialdaselt valima teist suunda ADD-dele ja indigolaste ravimiseks ning see suund on pühendunud õigele toitumisele. See küll pole teadlaste poolt eriti aktsepteeritud kuid eks aeg näitab, mis edasi saab. Sellega on palju tööd teinud Keith Smith, kes on irdioloog ja taimeteadlane Californias. Tema ravimeetodid on ka tulemusi andnud, kuid aega kulub veel, et seda kõike hakataks täielikult aktsepteerima.
Järeldused.
Oma tööd tehes ei suutnud ma otsustada, et kas uskuda seda juttu, mida lugesin raamatutest ja internetist või ikka uskuda mingil määral. Jutt tundub kuidagi absurdne, samas jällegi loogiline. Oma nägemuste ja kogemuste põhjal on minus 45% arvamusel, et midagi uut on meile peale kasvamas ja neid võib siis isegi indigodeks kutsuda, kuid see kõik muu? Vaimsus, aurad, nägemused? Need jäävad minu jaoks arusaamatuteks või siis isegi et vastuvõetamatuteks. Pigem täiskasvanud põgenevad süütunde eest – neil on laste jaoks vähe aega, kohustused, töö, laenud – need piitsutavad kogu aeg takka. Lastel on hoidjateks mitte armsad punapõselised tädid vaid tänav, internett ja TV. Sealt elu õppides ongi peale kasvamas uus põlvkond – indigolapsed.
Kuid - lagem ikkagi reaalajastus ja uskukem, et pilvepealset elu ei ole.
Samas – ma ei väsi kordamast – niipalju, kui inimesi, niipalju ka arvamusi.
Et oma järeldusi ka mingil määral kinnitada, võrdleksin ma kahte last. Ühel neist on psühhiaatrite poolt määratud diagnoos.. Teisel neist mitte.
Alustaksin siis kuue aastasest poisist, kelle diagnoos on RHK – 10 järgi F90.0 - Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk siis hüperkineetiliste häirete alaliikideks jaotamisel valitseb ebakindlus . Siiski on pikaajalised uuringud näidanud, et puberteedi – või täiskasvanuikka jõudmisel sõltub tulemus palju sellest, kas häirega kaasnes agressiivne, delinkventne või sotsiaalselt ebakohane käitumine. Järelikult baseerub nende häirete jaotamine alaliikideks selliste kaasnevate sümptomite olemasolul või puudumisel. Koodi F 90,0 tuleks kasutada, kui hüperkineetilise häire (F90.-). Üldised kriteeriumid avalduvad, kui käitumishäire ( F91.-) omi ei ole.
Sisaldab: tähelepanu puudulikkuse sündroom hüperaktiivsusega ( attention deficit disorder or syndrome with hyperactivity );
Hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega ( attention deficit hyperactivity disorder)
Ei sisalda: hüperkineetiline käitumishäire ( F90.1).
(World Health Organizatsion Geneva 1992:258).
Selline on siis teaduslik jutt. Minu nägemus omakorda sellest lapsest oleks selline: Rahutu, jookseb ringi, ei püsi paigal. Kui kuhugile on vaja minna, siis tema peab olema alati kõige esimene, hoolimata sellest, kuhu üldse minnakse. Kui ta oma tahtmist ei saa, hakkab meeletult jonnima. Kiusab endast suuremaid . Kui need talle liiga teevad, hakkab ta nutma ning kaebab, et teised kiusavad teda.
Teadmised on tal kuue aastase kohta tohutud, just erili tehniline ja keeleline taip. Laps valdab kaht võõrkeelt suhtlustasandil vabalt – nendeks siis vene ja inglise keel. Arvutit tunneb suurepäraselt. Pean häbiga tunnistama, et isegi rohkem, kui mina. Kui jutt tema jaoks liiga „titelikuks“, siis vajub ta juskui „omasse maailma“. Ta lihtsalt ei kuula ja teda ei saa ka kontakteeruma leebe jutuga . Kui jätta teda hetkeks omapäi, siis mõtleb ta ruttu mingi lolluse välja. Töötajatega räägib küllaltki täiskasvanulikult, vahel isegi kõrgilt. Enese järelt mänguasju kokku ei korja. Mängujärjrkorras pole nõus ootama. Ta peab lihtsalt kohe saama ja kui ei saa, siis on jonn kohe lahti. Teiste laste hulgas tunneb ta end üksinda, suhtleb ainult endast kümmekond aastat vanematega. Kui on vaja wc´sse minna, siis teavitab seda kõva häälega keset jutuajamist.
Paralleelid indigolapse omadustega:

Ei meeldi järjekorrad

Käitub kõrgilt

Ei reageeri korralekutsumistele. Eirab täielikult

Tagasihoidlikust pole.

Ei tunnita kedagi autoriteediks.
Mina leidsin viis ühist joont. Siin tekib selline 50-50 seis. Et nagu oleks ja ei oleks. Kui nüüd sügavamalt mõelda ja analüüsida, siis mina ütleksin, et see laps on indigolaps. Miks? Tema olek lausa õhkub kuninglikkust ja „teistmoodi“ olemist. Seda muidugi peab ise nägema ja võrdlema eelnevalt läbiloetuga.
Teine laps on 13aastane tütarlaps. Minu õetütar. Teda pole psühhiaatrite poolt diagnoositud, kuid ma sooviksin teda veidi kirjeldada.
Alustuseks niipalju, et oleme selle lapsega olnud hädas kogu aeg ja just nimelt tema käitumise pärast. Rasedus kulges normaalselt, ilma komplikatsioonideta. Kuid sünnimomendist alates pole see laps hellust tahtnud. Sülle võttes hakkas ta koheselt nihelema ning virisema. Rahul oli ta süles ainult söötmise ajal ning peale söögi lõppu hakkas ta uuesti virisema. Potile õpetamine oli raske, ta lihtsalt ei kuuletunud. Nii oli ka pöidlalutsimisega. (pean märkusena lisama, et ka eelmine kirjeldatav laps lutsis pöialt, seda veel kuue aastasena). Pöialt sai määritud sinepi, pipra jms. Ei aidanud. See kadus lihtsalt ära. Ühel momendil teatas ta , et ta lihtsalt ei soovi enam pöialt imeda.
Nüüd kooliealisena on tal hinded head – kogu aeg on olnud, kuid korrale ei kuuletu ta eriti. Teda nagu ei huvitakski see. Vahel, kui me õega vestleme, tuleb ta taganttoast välja ja möödaminnes ütleb lause sekka, ise teadmatta millest jutt käib... kuid lause on alati õige. Ka see on välistatud, et ta kuulab me juttu pealt. See on minu ja õe jaoks mõtlemapanev. Tema maailmavaade on ehmatavalt täiskasvanulik. Sellist puberteetliku vaimutsemist pole. Ta oskab panna maksma end täiskasvanute seas. Ning üks asi, mida ma olen sellel lapsel kogu aeg märganud – ta ei kannata mitte mingisuguseid järjekordi. Kuna meil on õega kokku kolm last ja kui kommi jagamiseks läheb, siis peaks see tüdruk olema keskmine. Ta ennem loobub kommidest, kui seisab järjekorras. Ka poes ei kehti tema jaoks järjekorrad.
Paralleelid siis – polegi mõtet tõmmata neid, sest raamatu põhjal on ta täielik indigolaps, mis indigolaps.
Kokkuvõtteks.
Inimeste probleemide määratlemine selliste „blanketidiagnooside“ põhjal nagu ADD ja ADHD ning neile kibekähku medikamentide määramine pole lahendus. Uuringud ADHD ja depressiooni puhul on näidanud, et hoopis tõsisemad asjad tulevad ilmsiks alles palju hiljem. Tuleb välja, et üldine ravimisüsteem ei toimi. Ja ei toimi just meie eriliste indigolaste puhul. Väidetavalt uuringud jätkuvad ning meditsiinivallas on tehtud algust edusammudega. Ja siiski on see alles tänase stressirohke maailma poolt põhjustatud tohutu probleemidepuntra lahtiharutamise algus. Kuid lahendused on siiski tulekul. Tähtis on see, et iga lapsevanem peaks teadma võimalikke alternatiive nende laste mõistmiseks. Meil ei saa eluseeski olema terveid õnnelikke tasakaalustatuid lapsi, kui oleme ise läbinisti stressis, lootusetud või kannatame krooniliste pooluste ümbervahetumiste all. Tore on see, et paljud lapsevanemad, kes aitavad oma indigolast, aitavad ka samal ajal iseennast .
Medikamentoosset ravi kasutatakse eelkõige ju ikkagi selle jaoks , et muuta need lapsed juhitavateks, mitte terveks. On välja uuritud, et inimesed, kellel lapsena raviti ADHD-d, kalduvad kolm korda rohkem narkootikume tarvitama. (Smith.R.K. 1999:190). Need on tegelikult vägagi murettekitavad arvud. Loodetavasti, kui info jõuab laiematesse mastaapidesse, siis hakatakse sellele ka rohkem tähelepanu pöörama. Fakte on ka selle kohta, et inimesed kellel lapsena raviti Ritaliniga ADD’d või ADHD’d, viibisid ka tihedamini vanglas. Keith R. Smith soovitab indigolaste pärast kasutusele võtta alternatiivsed ravimeetodeid, sest medikamentidel põhinev ravi võib kaasa aidata sümptomite eemaldamisele, kuid harva ravi põhjusi. Uuringuid jätkatakse seni, kuni teadlased leiavad paremaid ravi võimalusi. Väga paljudel juhtudel tuleb kõigepealt läbi uurida perekondlikud tagamaad , et jõuda stressi algpõhjusteni. Ainult sel juhul on lootust, et saame aidata oma indigolapsi.
Kuna oleme astunud / astumas uude ajastusse, on vaja veel väga palju avastada ja selgeks teha enda jaoks. On vaja palju avastada nii enda kui ka teiste laste kohta. Õnneks on inimesi, kes inimesi aitavad, enam ei saa jätkuda selline suhtumine „ühte patta panemine“ ning ravi määramine lähtuvalt sellest- kõikidele ühtemoodi. Kindlasti tuleb arvestada ja mõelda selle peale, et igaüks on erinev ja vajab eelkõige mõistmist ning just vastavalt tema juhtumile ravi. Ja see kõik tegelikult sõltub eelkõige lapsevanemast ja see järel arstist. Lapsel enesel pole ju sõnaõigust ravi määramisel. Lapsevanem võib valida üldtunnustatud teraapia, kui parima võimaluse halvimate seast. Või lähevad nad teist teed ja otsivad oma lapsele ja perekonnale toimiva meetodi alternatiivsete valikute hulgast.
Olen täheldanud, et linnapildis hakkab silma juba päris palju loodusravimite poode . Ka muid loodusega seotuid teenuseid on rohkem kättesaadavamad ( energiakapsel, masaazid loodusravimitega jne)
Siin siis üleskutse - Indigolaste vanemad ja sõbrad! Arvestage palun tõsiselt nende uute „õpetajate“ individuaalsete vajadustega. Teie peate olema eeskujud. Austage kindlasti nende individuaalsust. Otsige tõde ja alternatiive status quo’le. Veelgi enam- ärge andke kunagi alla.( Smith.R.K. 1999: 190).
Ning mu vaatlus kahe lapse puhul kinnitab, et mingil määral ikkagi ka meil eestis on indigolapsi, kuigi seda ei aktsepteerita. Seda otsust ma tegelikult ei teinud ainult mitte selle kahe lapse puhul. Olen ikka rohkem lapsi vaadelnud. Nii oma töökohas, kui tänavatel jälginud, internetipunktides jne.
Ettepanekud:

• Tuleks välja selgitada, kui palju on üldse meie ühiskonnas indigolapsi?
  
• Kas oleks võimalik neid aidata ka muudmoodi, kui ainult ritaliiniga ravides?
  
• Kas oleks võimalik luua mõni ühendus, mis tegeleks indigolaste ja nende vanematega?
  
• Kui eelpool toodu kõik reaalseks teostuseks saaks, siis kindlasti katsetada looduslikke ravimeid.
  

Tehes tööd sellise vähetuntud teema kallal oli raske, kuid huvitav. Järeldusi tuli palju, kuid samas tunduvad need kuidagi väga utoopilised. Jääb mulje, et tahetakse nagu midagi varjata, samas, ma ei saa aru, mis asi see oleks? Kas on siis tõesti selline hull põlvkond peale kasvamas? Mina isiklikult järeldan oma nägemustest ja tähelepanekutest, et praegune, pealekasvav põlvkond võib küll tark olla, kuid nad on laisad ja mugavad. Nad ei oska vahel ka kõige elementaarsemaid asju teha. Miks? Vanematel pole aega, vanemad on tööl kogu aega ja neil pole aega lapsi õpetada. Lapsehoidjateks on arvuti, internett, jututoad, portaalid ja vaesemates peredes TV. Võibolla hoopis see vanemate ajapuudus „sünnitaski“ meile uue põlvkonna – indigolapsed? See kõik on vaieldav ja mu väited on võimalik kõik ümber lükata, nii teaduslikult kui ka meditsiiniliselt. Kuid kui teema on tõstatatud, siis oleks ka aeg meil eestis seda edasi hakata arendama. Sel teemal on tagamaa, kuid milline – see jäägu juba targemate otsustada.
Kindlasti oleks tore, kui ka lapsevanemad suhtuksid sellesse teemasse tõsisemalt. Pool minust tahaks asja uurida lähemalt ja sügavamalt, pool minust aga arvab, et see on suur-suur mull. Vaadates oma last – ei leia ma mitte ühtegi joont, mis oleks indigolapsele sarnane. Samas – eelpool kirjeldatud õetütrel on peaaegu kõik jooned olemas.
Minu järeldused - inimesel on õigus oma arvamusele, keegi ei saa seda muuta. Ning kui pakutakse välja sellist varianti, et meile on uus põlvkond peale kasvamas – no miks siis mitte. Ainult informatsiooni on vähe...
KASUTATUD KIRJANDUS.

Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon R H K – 10.

Lee Caroll & Jan Tobber. „Indigolapsed – uus põlvkond on saabunud!“ OÜ Valgussaar, 2005.

Lee Caroll & Jan Tobber. „Indigolapsed II. Rõõm indigolastest“ OÜ Valgusesaar, 2007.
Internetikirjandus
4. ( http://avatudmaailm.ee/?&sitemap ).
5. ( http://www.hot.ee/lastetuba/artikkel2.html )