Indigo lapsed (0)

Tallinna Ülikool Kasvatusteaduskond
Referaat : “ Indigolapsed”
2008
Indigolapsed
Millest see tuleb, et emad- isad ei oska oma isepäiste, arukate lastega enam hakkama saada? Kas tegu on vanemate saamatusega või erineb uus põlvkond lapsi eelmistest?
Ameerika terapeudid Lee Carrol ja Jan Tober kirjutavad oma raamatus “Indigolapsed – uus põlvkond on saabunud”, et neil lastel on uut laadi psüühilisi võimeid, mida varem pole täheldatud. Nad võivad olla ülimalt arukad, kuid täiskasvanud võivad pidada neid ka probleemseteks, kuna nende mõtlemine ei mahu levinud raamidesse. Autorite arvates aga esindavad need lapsed teadvuse uut tasandit , millele inimkond on tõusmas.Nad loetlevad nende laste atomizes järgnevaid erijooni:
• Nad tulevad maailma n-ö kuninglikena (ja käituvad sageli vastavalt).
• Nad jutustavad oma vanematele, “kes nad on”.
• Neil on raske vastuvaidlematult autoriteetidele alluda , ehk siis täita põhjendamatuid korraldusi.
• Nad ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine nende jaoks raske)
• Neid väsitavad süsteemid, mis ei nõua loovat mõtlemist.
• Sageli leiutavad nad nii kodus kui ka koolis alternatiivseid tegevusviise, mis jätavad neist mulje kui süsteemi lõhkujatest.
• Kui nad ei viibi omasuguste seltskonnas, võivad nad näida halbade suhtlejatena.
• Nad ei häbene väljendada, mida nad tegelikult vajavad.
Peale eelöeldu on erinevad allikad välja toonud veel indigolaste tavapärasest kõrgema IQ, kiirendatud arengu, silmapaistva loovuse, erilised psüühilised võimed nagu telepaatia , telekinees jms; samuti võime suhelda vaimumaailmaga, näha aurasid ning mäletada oma eelmisi elusid. Lisaks vanemate probleemidele selliste eriliste laste kasvatamisel on tõsiste probleemide ees ka õpetajad, sest traditsiooniline koolisüsteem selliseid lapsi ei rahulda. Niisiis püütakse leida neile sobivat haridussüsteemi, mis „ei hävitaks nende maailmavaadet ning kaasasündinud eeldusi ja vajadusi. Kui indigolastele ei võimaldata elu, mida nad õigeks peavad, võivad neist kasvada purustajad, hävitajad. Nad võivad kodust ära joosta , neist võivad saada tänavalapsed, narkomaanid. Või kui vanematel õnnestub nende tahe murda, siis ei suuda nad leida oma elule mõtet.
Miks “ indigo ”?
See on tegelikult varasem nimetus: 1980-ndate aastate alguses märkasid kaks Ameerika lastearsti-psühhiaatrit, et järjest rohkem tuleb nende vastuvõtule noori vanemaid, kellel on väikesed, tol ajal 2-3- aastased lapsed, kelle kohta vanemad rääkisid, et laps on neile probleemiks, et nad ei saa temaga enam hakkama – öelge, mis tal viga on! Alguses oli juhtude arv väike, aga siis hakkas see kasvama. Arstid märkasid, et tegemist on teatud laste tüübiga ja probleem hakkas neid huvitama ka teaduse, mitte ainult praktika seisukohalt. Nad märkasid, et lastel on teine maailmavaade, erilised hingelised ja vaimsed võimed; et nad on tundlikumad kui tavalised inimesed. Nad pöördusid ka sensitiivide poole lisainfo saamiseks. Üks sensitiiv rääkis, et on samuti 80-ndatel aastatel märganud, et on sündimas lapsi, kelle aurasid või energeetikat vaadeldes on ta näinud värvi, mida laste auras varem polnud. Seda ta nimetas indigoks. Varem olid lastel rohkem punased, kollased värvid, nüüd aga ilmus tumesinine. Lapsi, kelle energeetilises auras on sellist värvi, nimetas ta indigolasteks.Kultuuriajaloo seisukohalt ütleme, et alates 1980-ndatest sünnivad sellised lapsed. Pärast 1992. aastat sündinud lastest on sama sensitiivi andmetel 90%-l auras indigovärv. Nii peaks praegu lastest, kes on nooremad kui 11 aastat, olema 90% tähelapsed ja see tähendab, et lastest ja täiskasvanuiks saajatest (1980-ndatel sündinud on praegu umbes 20-aastased) on peale tulemas uus põlvkond, kellel on teistsugused võimed kui nende vanematel.
Indigo-d ja Eesti kool
Kui küsida mõne kogenud riigikooli õpetajate käest, siis näiteks üks neist väitis, et tema klassi 25-st lapsest on 13 sellised. Mina ütleksin, et 13 on need, kes torkavad silma. Lähemal vaatlusel võivad kõik 25 olla indigolapsed, nad on lihtsalt nii töödeldud, murtud, esmapilgul lihtsalt ei pane neid tähele. Teised veel võitlevad eneste eest. See ei ole illusioon , neid lapsi on tõesti palju. Aga ühiskond on praegu nende jaoks liiga tugev. Kui indigolapsi tuleb juurde, siis praeguse süsteemi vundament hävitatakse.
Rootsi statistika näitab, et 25% lastest vajavad koduõpet. Iga neljas laps ei suuda enam olla klassis teiste hulgas, vaid vajab eraldi õpet. Üks laps – üks õpetaja. Kui mõelda veel sellele, et riigikassa peaks seda finantseerima, siis võib rääkida riigi pankrotist . Eestis pole olukord kuigivõrd parem, lihtsalt Eestil pole raha. Mida tehakse nende lastega? Osa on tänavatel – nendega ei saagi praegu tegeleda. Osa satub erikoolidesse ja nende edasine tee pole selge, halvimal juhul võib see viia noortevanglasse, täiskasvanute vanglasse. Miks see nii läheb? Mul on hea tuttav noormees, kellel vedas. Tema sündis sellisesse perekonda, kus ei olnud püramiidi, vaid oli üheskoos vabaduse ja harmoonia õhkkond. Ema oli väga andekas inimene ja poiss ütles, et ema sai temast aru. Ta oli hüperaktiivne laps ja kuni 8. klassi lõpuni ta tavakoolis ei õppinud. Ta pandi waldorfkooli, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse. See tähendab, et kui klassiõpetaja arvab , et lapsel on väljavaated oma võimeid tulevikus arendada, siis ta võib koos oma klassiga edasi minna ka siis, kui ta aasta tulemused pole kuigi head. Paljude Eesti haridusametnike jaoks on see nonsenss. Aga kui see poiss lõpetas 8. klassi ja läks 9. klassi, siis ta hakkas õppima. Tema käest küsiti, miks ta siis hakkas õppima? “Ma märkasin, et nüüd tuli aeg, kus ma tahtsin õppida.” Ta lõpetas kooli hästi ja nüüd ta lõpetab ülikooli paralleelselt kahes teaduskonnas. Ta on kunsti alal väga andekas. Ta võib üksi anda etendust, kus kõik, ka muusika ja kulissid on ta enda poolt tehtud. Ta on selgeks õppinud vene keele ja 19-aastasena üksi sõitnud läbi kogu endise Nõukogude Liidu, elades läbi erinevaid seiklusi. Siis õppis ta selgeks hiina keele, et sõita Hiinasse. See kõik mahtus 6 aasta sisse – aega peale 15. eluaastat. Aga mis oleks temaga enne seda juhtunud tavalises koolis? Pärast 3. või 4. klassi oleks ta halbade hinnete tõttu juba istuma jäänud. Siis veel- ja veelkord . Oleks ehk vahetanud mitu korda kooli, oleks oma klassi jaoks juba liiga vana olnud. Siis oleks läinud tänavale, paremal juhul võib- olla ka individuaalõppesse. Edasi erikool, ja... Poiss oli tehniliselt andekas. Ema teadmata vedas ta kuuri vana teleka ja kuna ema ei lubanud telekat vaadata, ehitas ta sellesse signalisatsioonisüsteemi. Ema töökohta peitis ta riidekappi ema teadmata väikese anduri. Kui ema töö juures avas riidekapi , et välisriideid selga panna, saatis andur signaali poisi telekasse sisseehitatud alarmile, see helises ja andis teada, et varsti on ema kodus. Süsteem toimis. Temast oleks võinud tulla häkker või pangaröövel. Tema geniaalsuse puhul oleks ka see toiminud . Siis oleks ta muidugi olnud hävitaja kogu ühiskonna suhtes. Ühiskond pole üldse valmis, et selliseid lapsi vastu võtta. Ühelt poolt võib öelda, et nendest võiksid saada meie kultuuri edendajad, aga kuna ühiskond on neile nii vastumeelne, siis tegelikult tulevad neist hävitajad. Kas nad aga peale seda, kui nad on vana hävitanud, üldse ongi võimelised enam midagi positiivset üles ehitama – 20 aasta pärast näiteks – on suur vastuseta küsimärk.
Armen Tõugu on öelnud: “Indigolaste jaoks oleks ideaalne suhtlemine see, kui igaühel oleks oma vaba ruum, kuid kus koostehtu tulemus oleks siiski harmooniline. Võrdlemisi vähe on selliseid keskkondi ja perekondi, kus inimesed on ühtaegu sõltumatud ning suudavad harmooniliselt koos töötada. Ühiskond pole valmis selliseid lapsi vastu võtma. Nendest võiksid kasvada meie kultuuri edendajad, aga kui me ei suuda nendega arvestada, võivad neist saada hoopis hävitajad. Seega oleks praeguste täiskasvanute ülesandeks aidata indigolastel elu mõtet mitte ära unustada, ja neile, kes on selle ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Pakkuda neile võimalust ennast teostada ning niiviisi ühiskonda endale sobivamaks muuta.” Mõtlen et see ongi ehk sobilik tsitaat teema kokkuvõtmiseks.
Kasutatud kirjandus
Carrol, L. ja Tober, J.: (2005) Indigolapsed – uus põlvkond on saabunud
Tõugu, A., Soans , K. (2005) Indigolapsed: Kas uus põlvkond?