Ideede ajalugu (0)

Metodoloogilised küsimused:
1.Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad . Tekstuaalne ehk kanooniline meetod
ajalooline ehk kontekstuaalne meetod
2.Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid. Ajalugu koosneb ühik-ideedest, mis ei ole kontekstist, on tsüklilised ehk ei muutu ajas, on ideoloogiate ehituskivid. Suurte mõtlejate kanooniline rida: * Universaalsed probleemid, ajatud ideed. *Autori kadumine, väidete tähendus on leitav tekstist endast.
*3.Kontekstuaalse e. Cambridge koolkonna metodoloogilised alused. Tekstuaalsest meetodist on välja jäänud ajalooline kontekst, autor motivatsioon oma mõtete avaldamiseks ja ajalis-keelelis eripärad.
Sõprus
1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest . Sõprus on üldmõiste, mis iseloomustab vabal kiindumusel eksisteerivaid inimsuhteid – perekondlikud, võimu suhted kodanikesse ja kodanike omavahelised suhted. Eeldab vastastikku head soovimist ja ühistegevust. Sõprus jaguneb kolmeks kahel eri viisil: Vastavalt põhjusele, miks head soovitakse: 1.Kasu pärast – (vanade inimeste sõprus, nt. ari).2.Naudingu pärast – (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas, sama hobi , koos joomine).3.Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel. Vastavalt osapoolte seisundile:1.Ülimuslikkus – vanemad laste suhtes,2.Paremus – mehed naiste suhtes,3.Võrdsus – vennad Täielikku sõprust naudivad vaid üksikud, nemad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni
2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest. Loodus on määranud, et inimesed oleks omavahel suhetes. Tihedamad suhted määratud perekonnaga, riigiga, keelega. Parim sõber on ka parim kodanik, seega on iga inimese kohustus olla riigi sõber ja riiki armastatakse ja talle ei tehta midagi halba, sest sõbrale ei soovita halba.
3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist. Sõprus eristub kõigist teistest suhetest, sõbrad on omavahel rohkem kui kodanikud oma isamaaga, nad on üks hing kahes kehas. Enamik suhteid põhinevad kasul või naudingul, seega pole sõprust, selliseid suhteid saab stabiilsena hoida vaid riik, seega on iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik .
4.Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Sõprus põhineb omahuvil, mille eesmärgiks on saada võimu, mis on „käesolev vahend mõne tulevase arvatava hüve saavutamiseks”, Sõpru hoiab koos nauding ja see on loomulik suhe, riiki aga hirm ja see on inimeste vahelise lepingu tulemus. Manderville eristab aga riigist veel ühiskonna (nii majandus, kui kodanike vaheline vaba suhtlus), mis samuti põhineb omakasul.
5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Inimene on loomult sotsiaalne ja seega ta saab puhast naudingut sõpradest, inimene peab hoolitsema nii enda kui teiste eest, ta peab leidma endas tasakaalu ja siis on see võimalik ka riigis, riik ei ole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat , midagi, mida saab armastada .
6.Shoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas).Sõprus on olemas, aga vaid privaatsfääris, mujal toimib vahetusühiskond kasu pärast, Poliitika põhineb kasul, harjumusel, usaldusel, aga ka isamaa-armastusel, mis on teatud liiki sõprus.
Armastus
1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis). Kui mees armastab naist, siis ta armastab naise ilu, mis on hüve, kuid ta armastab naises ainult tema ilu, ta peab aga õppima armastama kõike ilusat , mitte laskudes seksuaalse iha tagajärjel juhuste meelevalda armastades vaid ühe naise ilu. Igas inimeses on ka midagi koledat ja seega ei armasta naine meest tervikuna . Kehalisest ilust kõrgem on aga hingeline ilu ja sellest veel kõrgem teadmiste, seaduste ja tavade ilu. Loobudes aga isiklikust armastusest muutub inimene raidkuju taoliseks poolelavaks olendiks. Seega on ka individuaalne armastus teatud mõttes väärtus ja hüve.
2. Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed. Armastus saab tärgata vaid spontaanselt, jumala algatusel. Jumal armastab kõiki inimesi võrdselt (vendluse) idee, seega peaks inimene armastama kõike võrdselt. Inimene loob mõnele asjale väärtuse, kui ta hakkab seda armastama. Armastus on teisele suunatud, täiesti omakasupüüdmatu. Kuna indiviidid on jumala armust kõik võrdsed, oleks see eeldanud olemas olevate inimsuhete hävitamist. (kes armastab oma isa rohkem kui jumalat on patune)
*3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast). Kuigi jumal armastab inimest, pole inimesed täiuslikud, järelikult on kahte liiki armastust – inimlik ja jumalik, millel põhinevad kaks linna või riiki – maine ja taevane . Kuna inimene on patune, langenud armastab ta ennast rohkem kui jumalat. Inimlik armastus on suunatud omakasule, üksikutele inimestele ja ihaimule, maine riik on vajalik, et inimesi üksteise eest kaitsta. Taevane armastus on aga puhas, jumala armastus selle maani , et ennast põlatakse, armastatakse kõiki üldiselt, järelikult on taeva riik üldiselt harmooniline kogukond . 4. Pierre Nicole (Jansenistlik mõtleja) ’valgustatud enesearmastusest’ kui ühiskonna ja majanduse alusest . Kogu ühiskondlik koostegevus ei taandu riigile nagu kombed ja viisakus , valgustatud enesearmastus tähendab omahuvi , mis saavutatakse kõige paremini siis kui teisi aidatakse. Inimene, tehes end alandlikuks, saavutab teiste silmis tuntuse ja au.
5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. Kuna inimesed on sotsiaalsed loomad, kes naudivad üksteist, siis suudab inimene ka armastada omakasupüüdmatult, mida saab laiendada inimeselt riigile, järelikult ei pea riik püsima hirmul ja inimesed saavad iseenda valitsemisega ise hakkama – pole vaja ainuvalitsejat. Sellised riigid on samuti omavahel sõpruses, seega tee inimkonna sõpruseni (Demokraatlik rahu teooria?)
6.Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest. Iga inimene on kordumatu indiviid ja oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus ühel ajal nii eelduseks kui tulemuseks. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meie meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuse . Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik seda austama, samas peab ka riik taotlema kodanike armastust ja seega loobuma hirmuvalitsusest.
Au
1.Aristoteles aust ja eneseväärikusest
* Au on loomutaiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele.* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus – taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem
*2.Cicero vabariiklase aust Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida.
3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine.
Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Au ja kristliku enesealanduse lepitamine.
4.Feodaalne au Vallutaja au, millest saab järkjärgult oigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au.
5.Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal.Kavaleri-ideaal. Oigluse, mitte oma isiku voi isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2) kohustused Jumala ees.
3) kohustused naiste ees.
*6.Mandeville uhkusest ja au eri vormidest. Antiikaegne voorus versus germaani au. Antiikajal pidid ülemklassid võimu säilitamiseks ennast igal viisil maha salgama ( kangelaslikkus sõjas, askeetlik moraal); raske ideaal, mida kõik ei suuda täita Germaani au on teistsugune – lubab nautida elumõnusid ning iseennast glorifitseerida. Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga. “
7.Montesquieu aust monarhiates Au monarhiates on 'vale au' – ei põhine voorusel ega headusel,vaid
uuendatud arusaamal iseendast.Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tahendab enda (ja oma
seisuse) alandamist. Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit.
Aadliau koige tahtsam nõue on julgus : surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale
8.18. sajandi meritokraatlik aumõiste Meritokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel.
9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine
kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine - duellid .
Õnn
1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest . Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad – Aristoteles. Stoikud – voorusliku elu aluseks on õige tunnetus, sellest, mis on hüve, õiged hüved on seesmised, loomupoolest head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus, mõõdukus). Õnn tähendab kindla vooruse omamist, aga omades kindlat, aga me saame olla kindlad vaid seda voorust omades ja seega on õnn ja voorus samad asjad.
3Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast. Õnn tähendab oskuspäraselt toimida. Kui inimene on valinud poliitika elu ja hindavad kuulsust saavad nad õnnelikuks, kui ajavad poliitikalt võimalikult oskuslikult andes oma voorused kogukonna hüvanguks, kuid ta ei saa praktiseerida tarkuse voorust oma enda elus, sest töötab ebasobivates tingimustes – sõjad, ja sotsiaalne korraldus. Poliitika eesmärgiks on tagada kõigile inimestele õnn, seega vajavad filosoofid poliitikuid ja vastupidi, parim riik on see, kus kõik osalevad valitsemises vastavalt oma loomutäiusele ja kus on suur keskklass .
*4. Epikuurlased õnnest. Ainus tõeline õnn on nauding, ainus tõeliselt halb asi aga valu, seega on vaja piirata oma ihasid, et mitte pettuda ja saada haiget, õnnelik elu on sõprade ringis , eemal poliitikast . Õnn on mõõdetamatu suurus, see kas on inimesel või ei ole, seega õnn ja voorus on samad asjad
5.Augustinus õnnest ja poliitikast. Tõeline õnn seisneb igaveses elus ja rahus , mida siin maailmas ei ole võimalik saavutada, sest inimesed sõltuvad üksteisest ja välistest asjaoludest, seega ei ole õnnelikud ka vooruslikud, vagad inimesed. Nemad saavad olla õnnelikud lootuses. Riik on pattulangemise tulemus, kuid hädavajalik ja seega osa jumala plaanist. Kristlikud riigid on parimad, sest lasevad inimestel elada kristlikku elu, valitsejad peavad oma vagadusega olema elanikkonnale eeskujuks.
6.Aquino Thomas õnnest ja poliitikast. Õndsust ei saa maapeal saavutada, kuid oma ihu ja hinge eest tuleb ikka hoolitseda, kuna inimene on osa poliitilisest süsteemist on hea elu poliitiline küsimus, valitsejad peavad looma seadusi, mis tagavad, et inimesed elaksid (saaksid elada) vooruslikku elu. Ainus tõeline voorus on vaimne ja seega on kirik kõrgem riigist.
7.Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Õnn tähendab nende asjade saavutamist, mida me peame teatud ajahetkel heaks (hea on subjektiivne väärtus, mis asjale antakse), kuna me ei saa kunagi kõike mida me tahame, ei saa me olla ka kunagi täiesti õnnelikud
8.Shaftesbury subjektiivsest õnnest. Õnnelik elu rajaneb hinge harmoonial, mis viib voorusliku eluni, õnnelik elu on ühiskonna käsutuses, kuid see võib väljenduda igati – poliitikud , õpetajad, filosoofid. *9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Moodne inimene on eneseimetlev, sõltuv (asjadest, teistest inimestest, ja teistest inimestest, et omale asju saada), ta on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke, õnnetu, sest ei saavuta kunagi seda mida tahab, võrdleb end pidevalt teistega ja ei tunne ennast. Lahenduseks pakub Rousseau kas inimest kasvataks selle hetkeni, et ta tunneks sama oma riigi (ühiskonna) vastu, kui enda, või et lapsed eraldataks varakult ühiskonnast, piiratakse nende soove, kuid lastakse elada enesekülluses ja pakutakse tõelist inimlikku sõprust
Vabadus, võrdsus vendlus
1.Uus- Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene "elab vabalt", ta ei ole kellegi teise meelevallas. Ori peremehe meelevallas, tegutseb peremehe
tahtel ja heaks. Kuigi peremees ei pruugi orja palju kaskida-keelata, on tal oigus tema ellu iga hetk sekkuda. See muudab orjad orjameelseks –neil puuduvad oma initsiatiiv, pikaajalised eesmargid ning lopuks ka väärikus.Rooma ajaloolaste kirjeldused: Vabariigis on kodanikud vooruslikud (patrioodid).
Ainuvalitsuse tingimustes kodanikuvoorusel ning suurtel tegudel enam kohta pole – valitseb orjameelsus.
*2. Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus. Enamuse inimeste jaoks on suurim voimalik huve vabadus ehk vaba elu.See on voimalik vaid siis, kui ei olda kellestki soltuvuses. See omakorda
voimalik ainult vabariigis. Ent vabariik pusib vaid niivord, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust.
3.Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas. Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, v.a Rooma, sest seal olid: 1)seadused, mis reguleerisid voimuloleku aega ja varanduse kasutamist, ja
2) kaks vastandlikku sotsiaalset gruppi, esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat. Esimesed valitsevad, teised osalevad valitsemises ning valvavad esimeste üle, et nad ei riivaks vabadust.
4.Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.Väliste piirangute puudumine. Ka seadusi voib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-kasud, nt vabadusvalida oma elukohta, ametit, kasutada oma vara jne.
5.John Locke ’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimesed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused -inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta.
6.Montesquieu vabariigist Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva , et
antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi
Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussusteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse uhiskonnaga - arvas , et uleminek monarhiast vabariiki on võimatu.
7.Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igauhe osalemist seadusandluses. Vabariik põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning eeldab kodanikuvoorust.
8.Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“ Prantsuse Revolutsiooni alguses domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast, kasvava
majandusliku kitsikuse tingimustes, hakkas domineerima radikaalsem jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau ning vabariiklaste ideid. Robespierre: Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes,
esindamine ei ole võimalik. Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust.
Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle).
Riik
1.Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused Keskaegne riik oli killustatud, põhines individuaalsetel sidemetel ja sellest tuleneval hierarhial, konglomeraatlikud (riigisiseselt territoriaalselt erinevad õigus ja poliitilised süsteemid), dualism – vastastikused õigused ja kohustuse, võim jagunenud kuningate ja seisuste esinduskogude vahel. Kogu maailma poliitiline süsteem pidi olema korraldatud – Universalism . Partikularism – pärast reformatsiooni rajati riigid suveräänsuse printsiiile
2.Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles – Polis on ideaalne poliitiline ühendus. Aquino Thomas – elu põhivormiks on nn. Perfekted kogukonnad , mis kaitsevad ja karistavad, kuid on üksteisega sõbralikes suhetes. Keskaegsed humanistid , põhinevad Cicerol – Riik on tähtsaim ,sest aitab inimesi säilitada ja üksikisikul lasub kohustus ohverdada end vajadusel riigile. Machiavelli – maailm põhineb kogukondadel, mis tagavad ühise hüve, kuid on omavahel pidevas konfliktis, põhieesmärgiga end säilitada, milleks enamasti on ainuvõimalik vahend ekspansioon , sest võim oleneb riigi suurusest .
3.Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni. Kõrgeim võim teatud territooriumil. Legitiimse vägivalla monopol (sisene dimensioon). Iseseisvus , sõltumatus, tunnustus teiste poolt, mittesekkumise doktriin (väline)
*4.Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme. Kord ja ühtsus on tagatud suveräänse võimuga, mis on absoluutne ja jagamatu ehk ei allu kellelegi teisele ja ei saab olla vaid demokraatia, aristokraati või monarhia , segud ei ole riigid. Kui rahvas valis endale kuninga, lootus tavavõimust, kuninga tahe on seadus ja ta vastutab vaid jumala ees. Prantsusmaal ei vastanud olukord kunagi teooriale , Saksamaal ei saanud sisse viia, sest võim jagunes Keisririigi ja vürstiriikide vahel ja Keisririigi siseselt veel Keisri, kuurvürstide ja riigipäeva vahel Inglismaal põhjustas 1649 aastal liikumine absolutismi suunas kodusõja
5.Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist. Inimene on loonud riigi kui kunstliku olendi, et ennast kaitsta, milles suveräänsus on näiteks kunstlik hing, mis paneb kõik osad liikuma. Olendil saab olla vaid üks aju – suverään, kes ei pea ilmtingimata olema monarh , kuid kellele peab kuuluma absoluutne võim.
Valitsusvormid
1.Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo. Aristotelese arvates on demokraatia parim nö halvadest valitsus vormidest, sest kaitseb paljude huvisid, andes samas võimaluse enamuse türanniaks (Tocqville). Lavalleerid inglise kodusõja ajal – alamate nõusolek võimuga on võimu legitiimsuse fundamentaalne alus, kuna seadused puudutavad kõiki inimesi (kodanike) ja inimesed on ratsionaalsed, peavad kõik seaduseloomes valimiste kaudu osalema , poliitilisest osalemisest puudumine on võrdne orjusega.
2.Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platoni arvates on parim valittsemisvorm selline, kus valitsemine on jäetud filofoofidele, sõjapidamine sõdalastele ja töötegemine töölistele – rangelt eristunud klassid – oligarhia või monarhia põhimõtteliselt. Filosoofid näevad ainsana tõelist tõde, nad peavad kas võimu haarama või peab kuningas filosoofiks hakkama. Demokraatia annab alati demagoogidele võimaluse türanniaks (Hitleri Saksamaa). Aristotelese arvates ei tohiks olla poliitilist võrdsust, kui eksisteerib reaalne ebavõrdsus. Kui leidub üks väga vooruslik peaks olema monarhia (halval juhul aga türannia), kui on vähe vooruslikke, siis aristokraatia (oligarhia), kui ei ole suuri klassi vahesid, siis demokraatia ja oligarhia segu, halvemal juhul vaid demokraatia. Halba ja head valitsusvormi eristab valitsemine enda või kõigi huvides.
3.Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin. Justinianuse koodeksist – kuningas on jumala poolt seatud valitsema , et tagada rahu, vastutab ainult jumala ees, aga on alamatega isalikus (paternalistlikus) suhtes, ta kehastab ja tagab vooruseid. Aquino Thomas – ainuvõim tagab ühtsuse, väldib fraktsioone ja ebakõlasid. On lihtsalt „loomulik printsiip” nagu jumal juhib universumit
4.Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade. Aristoteles – türann valitseb lähtuvalt enda, monarh aga üldisest hüvest. Aquino Thomas – türann on ebavooruslik ja salli alamate vooruseid, külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu. 17. sajandi Inglise vabariiklasena ja Thomas Hobbes – kõik monarhid on türannid ja kõik türannid on monarhid. 5.Paternalistliku monarhiaidee põhijooned. Nii nagu jumal loovutas paradiisis valitsemise Aadamale, peaks valitsema kõigi teiste üle selle esimese „isa” järglased. Riik on nagu perekond, kus on üks pea, perekonda sünnitakse omale kohale ja sinna ka jäädakse.
6.Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal. Segavalitsus on parim, sest loob tasakaalu ja säilitab stabiilsuse süsteemi sees. Eeskujuks Rooma süsteem, kus on segatud demokraatlik (tribuunid), aristokraatlik (Senat) ja monarhistlik ( konsulid ) süsteem. John Locke ja Charles Montesquieu arendasid selle edasi võimude lahususe printsiibile, põhimõttega, et riigi funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele. Esimene sellel põhimõttel tegutsev riik oli USA.
Õiglus ja kasulikkus
1.Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus. Inimese (valitseja) õpetamiseks on vaja filosoofiat ja retoorikat, ehk teadmist, mis on õige ja motivatsiooni ja oskust seda ellu viia. Valitsemise eesmärgiks on rahu, sest rahu tagab riigi õitsengu ja heaolu, andes samal ajal valitsejatele rohkelt aud. Ühine huvi on saavutatava õiglus selle kaudu, mis eeldab kogukonna suveräänsust. Cicero „Kohustustest” tuleb voorusliku inimese ideaal, mis hõlmab endas tarkust, kindlameelsust, mõõdukust ja õiglust.
2.Cicero valitseja kohustustest. Valitseja kohustus on hoolitseda kodanike, mitte enda huvidest, nende, keda valitsetakse , mitte nende kes valitsevad. Hoolitseda terve riigi eest, mitte ühe osa.
3.Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid. Itaalia sõjad 1494 -1559,
põrilusprobleemidest välja kasvanud tüli, kuhu kaasata kogu Euroopa suurvõimud, Samuti sõjardpaavstid. Lahenduseks utoopilised vaated – Thomas Moore „ Utoopia ”, radikaalselt erinev ühiskonna korraldus, kus puudus pärilik aadel ja oli olemas ühisomand. Erasmus – kristlik valitseja peab valitsema rahva nõusolekul, mille saab vaid, siis, kui rahvas kuningat armastab. Põrilikus monarhias ei saa valida kuningat, aga saab teda kasvatada, seega on oluline leida printsile õiged õpetajad.
*4.Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid Valitseja eesmärgiks on au ja kuulsus, seda saavutab ta aga vaid siis, kui säilitab ja kasvatab oma riiki. Kõik, mis seda eesmärki teenib ongi vooruslik, seega voorus on instrumentaalne, subjektiivne – alus poliitilisele realismile. Kindlam on olla kardetud, kui armastatud – ilmne vastuolule Erasmusega heldus ,halastus
5. Erasmuse juhised valitsejale Valitsemine on võimalus teenida oma alamaid, mitte ainult õigus, vaid ka kohustus. Hea valitseja sekkub inimeste ellu võimalikult vähe ja ei tõsta makse vaid elab kokkuhoidlikult, sõda peab ainult äärmisel juhul, sest eesmärgiks on stabiilsus ja rahu. Tähtis on teha vahet sõpradel ja meelitajatel
6.„Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas. Halb riigi huvi – Machiavelli – eesmärk põhjendab abinõu, kasulikkus on absoluutne mõõt, mille ka hinnata riigi huvi. Hea riigihuvi tunnistab , et valitseja suhtes toimivad teised moraalireeglid , ent rõhutakse, et moraalne käitumine on siiski enamasti kasulikum. Rõhutakse riigimehe tarkusele, mis õpetab tal käituma vastavalt olukorrale kas õiglusest või kasulikkusest. Kardinal Richelieu kasutas head „riigi huvi” ära, sõnastades, et valitseja huvi on avalik huvi ja seega tähtsam kui indiviidide erahuvi, erahuvi on samuti ebakõlas terviku huvidega
Friedrich II tunnistas , et keiser on oma rahva teener ja peab alati vooruslikult ja moraalselt käituma, tähelepanu pööramata oma kasule, kuid siiski tungis 1740 kallale Austriale.
Sõda
1.Vana ja Uus Testament sõjapidamisest. Vana Testament põhimõtteliselt ütleb, et sõdida tuleb uskmatutega, et nad ei teeks enam pattu jumala vastu, nende linnade hävitamine, meeste tapmine ja riisumine on igati õigustatud. Uus Testament keelab aga igasuguse vägivalla ( keera teine põsk, headusega võidad kurjuse jne), sest ülim kohtu mõistja on jumal ja kurjategijate patud saavad nii kui nii karistatud. 2.Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin. Piibli käsk armastada ja mitte vastata kurjusele kurjusega ei välista sõdimist. Mitte surm sõjas ei ole patt, vaid sõjas tekkivad ihad ja tungid . Samas on tapmine enesekaitseks patt, sest siis sa hoiaksid kinni maistest asjadest. Seega on sõda õigustatud vaid teiste inimeste ja kogukonna kaitseks, et patused ei kahjustaks üksteist. Õiglane sõda tuleb vastase ebaõiglusest, see on karistus , mitte kaitsmine. Tähtis oli, et sõda võis lubada ainult valitseja. Sõja õigustuseks saab olla vaid vastase õigusrikkumine.
3.Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi. Õiglane autoriteet – valitseja peab käskima sõdida.
Õiglane põhjus – õigusrikkumine. Õiglane eesmärk – õiglane rahu
4.„Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused. Õiglane sõda toimus kristlaste vahel, oli halb, aga õiguslikult mõnikord vajalik. Püha sõda on vägivalla poolest neutraalne, sest toimub uskmatutega ja ülima eesmärgi nimel (Jumala ja tema riigi), oli kristlase kohustus ja sellega kaasnes pattude andeksandmine. Siiski kehtisid Thomase kriteeriumid, need olid kaitse ja tagasivallutussõjad. 5.16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused. Skolastkute jaoks oli sõja keskmes individuaalne patt ja kuna sõda saab toimuda vaid läbi õigusrikkumise saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Humanism – Erasmus – sõda on loomalik, halb ja mittekristlik, samas türklaste vastu võib sõdida. Machiavelli – iga kaitsesõda on õiglane, isegi ründajal on õigus rünnata, samuti on preventatiivne sõda õiglane, kui eksisteerib ründe oht.
6.Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin. Loomuõigus tähendab inimese vaatlemist väljaspool riiki, ehk rahvusvaheline õigus. Inimese ja ka riigi kaks eesmärki on enesesäilitamine ja sotsiaalsus , rõhuda on avaja pikaajalisele kasule, mitte lähtuda alati hetkeolukorrast. Ennetaval sõjal on piiratud õigused.
Impeerium
1.Rooma imperiaalne ideoloogia. Rooma põhines ideaoloogial, mis koosnes rooma rahust (pax romane) ja sellega tihdealt seaotud tsivilisatsiooni tunnetusest. Samuti elukorrast – korraldatud, seadustatud ja luksuslik . Kõige aluseks oli õigus, ka sõjas olid oma seadused.
2.Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani. 16. sajandini mõisteti ajalugu nalje maailmariigi idee läbi, millest Rooma oli neljas, seega pidi Rooma edasi kestma ka pärast 476. Aastat. Esimesena püüdles keisrivõimule Ida-Rooma keiser, Sama tegid ka vene tsaarid ( tuletatud Caesarist), Moskva , kui kolmas Rooma, Venemaa ei tunnistanud Saksa-Rooma Keisririigi ülimuslikst. Karl suur krooniti pärast germaani hõimude ühendamist samuti keisriks, tema riigi lagunedes pärandus tiitel edasi Saksa kuningatele. Ka Hispaania (pärast ühendumist Karl V kaudu Saksa-Roomaga) pretendeeris oma koloniaalvaldustega maailmariigi tiitlile. Ja muidugi Napoleon (ja mõnes mõttes ka Hitler ja Mussolini )
3.Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti. Kristluse levitamine – Reconquista kui avalöök maailma kritianiseerimisel. Juriidiline – Paavst Alexander VI andis Isabellale ja Ferdinandile suveräänsuse kõigile veel vallutamata Atlandi maadele. Tsivilisatsiooni toomine barbaritele ja sellega nende päästmine.
*4.Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda. Las Casas – indiaanlased on samasugused inimesed nagu Eurooplased ja seega on neil õigustus sõjaks eurooplaste vastu, kes on neile ülekohut teinud. Jutlustas rahumeelse kolonisatsiooni, kaubanduse ja kritianiseerimise ideest . Kuid indiaanlased pidid koheldama kui alamaid, seega tunnistas juriidilist argumenti. Sepulveda – indiaanlased on metsikud barbarid , ja seega orjad, kelle isandad on hispaanlased.
*5. Francisco de Vitoria õigustus vallutusele. Peab olema võimalus vabalt reisida ja kommunikeeruda, ristida inimesi (ja ristituid kaitsta), kaitsma barbareid nende türanlike valitsejate eest, tuleb kaitsta oma liitlasi ja sõpru, kuid jätta neile täielik ja vaba valik. Kui kõik inimesed on ristitud võib paavst määrata neile kristliku valitseja, samas on see ka õigustatud, kui barbarid ei saa iseenda valitsemisega hakkama.
6.Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed. Universaalmonarhias (monarhia, mis valitseb kogu suuremat osa Euroopat ühendavat konglomeraatriiki) nähti türanniat, mis lämmatab Euroopa riikide vabaduse. Jõudude tasakaalu idee nägi ette rahu säilimist, nii et vastanduvad jõud oleks kogu aeg tasakaalus, seega säilib mõlemal oht hävida, sellest tingituna muutusid 18. Sajand Euroopa koalitsioonid pidevalt. Idee pärines 16. Sajandi Itaaliast.
7.Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad. Kaubanduses nähti tsiviliseerivad ja rahu toovat jõudu, mille eeltingimuseks oli ookeanide kontrollimine. Eeldas, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda, ei ekspluateerinud inglased ja hollandlased kolooniaid, vaid „kaitsesid” neid Euroopa ja kohalike türannide eest.
8.Napoleoni imperiaalne ideoloogia. Napoleon taastas Karl Suure keisririigi, lootis luua uut maailma riiki, ühendada Euroopa ühtseks pereks ühtede huvide, kommete ja seadustega. Selles riigis kuulus aga juht roll prantslastele, kes on oma tsiviliseerituse ja heatahtlikkusega eeskujuks ka teistele.