Kergejõustik II (0)

Kergejõustik II
1. Jooksualade biomehhaanilised aspektid ja liigutuste struktuur - Jooksja kiiruse määravad sammupikkus ja sammusagedus. Optimaalne sammupikkus sõltub sportlase kehaehitusest, kasvust, tehnikast ja tema poolt igasse sammu suunatava pingutuse suurusest . Optimaalne sammusagedus sõltub sportlase individuaalsetest iseärasustest, ta tehnikast ja koordinatsioonist. Iga jooksusamm koosneb toe- ja lennufaasist. Toefaas jaguneb eestoeks ja äratõukeks. Lennufaasi esimeses osas kõverdatakse hoojalg põlveliigeses ning seejärel rebitakse ette.
2. Vead, mida vältida jooksualadel - tähelepanu kontsentreerimist vaid mõnele üksikule harjutusele või võttele; väsimust maksimaalse kiiruse arendamisel; täistallal jooksmist sprindis.
3. Stardipakkude asetus rajal - Tõukejalapakk 1,5-2 pöida stardijoonest, tugijalg +1,5 pöid võrreldes tõukejala pakuga. Esimene pakk on laugem (u 45°)
4. Asend “kohtadele!” - Mõlemad pöiad on kontaktis pakkude ja rajaga . Tagumise jala põlv toetub rajale. Sirged käed toetuvad rajale õlgadelaiuselt, sõrmed on harali. Kukal on selja kõrgusel, silmavaade suunatud alla. Keharaskus jaotub võrdselt kõikide toetuspunktide vahel.
5. Asend “valmis!” - Pöid ( kand ) on tugevalt pakkudele surutud. Eesoleva jala põlveliiges on kõverdatud täisnurga all. Tagumise jala põlveliiges on kõverdatud 120–140kraadise nurga all. Puusad on veidi kõrgemal õlgadest, ülakeha on ette kallutatud. Õlad on kätest veidi eespool .
6. Madallähe jaotatakse nelja faasi: asend “KOHTADELE!”, asend “VALMIS!”, ÄRATÕUGE (start) ja KIIRENDUS (lähtekiirendus).
7. Tõkkejooks

Tõkkejooksu faasid - Tõkkesprint koosneb kahest elemendist: SPRINDIST tõkete vahel ja TÕKKE ÜLETAMISEST (mida võib jagada äratõukeks koos tõkkele sööstuga ja tõkkest üleastumiseks koos maandumisega tõkke taha).

Lähtejooks ehk kiirendus - Esimese tõkkeni joostakse kaheksa sammuga (tõukejalg on esimesel lähtepakul). Ülakeha võtab püstiasendi varem kui sprindi lähtejooksul. Tõkete vahe joostakse kolme sammuga (lühike-pikk-lühike). Õhulend kestab tõkkele äratõukest maandumiseni.

Äratõuke- ja tõkkelesööstufaas - Keha lahkub äratõukel rajalt . Sööst on suunatud rohkem ette kui üles (tõkkele tuleb “peale joosta “, mitte hüpata). Tõukejala puusa -, põlve- ja pöialiiges sirutuvad täielikult. Hoojala reis sooritab kiire hooliigutuse horisontaalasendis.

Tõkke ületamise faas - Äratõuge toimub otse tõkke eest pöiaga (tõkkesammu, mille pikkus u 3-3,5 m, 2/3 pikkuse kauguselt , maandumine pärast tõket, mille kaugus 1/3 tõkkesammust). Pärast tõkke ületamist lüüakse hoojalg võimalikult kiiresti alla rajale. Maandumine on aktiivne ja toimub pöiale (kand ei puuduta rada). Hoojalg: hoojala säär sirutub aktiivselt ette jooksu suunas. Hoojala pöid on painutatud. Kõrgemate tõkete ületamisel on ülakeha rohkem ette kallutatud kui madalamate tõkete ületamisel. Õlad on tõkkega paralleelsed. Tõukejalg: tõukejalg on täielikult välja sirutunud ja moodustab kerega ühe sirge. Tõkke ületamisel on tõukejala reis rajaga praktiliselt paralleelne. Tõuke - ja hoojala vaheline nurk on umbes 90 kraadi. Tõukejala säär on tugevalt painutatud. Pöid on üles tõstetud. Tõkke ületamisel on tõukejala põlv kõrgele üles tõstetud.

Maandumisfaas - Maandumisel on hoojalg täielikult sirutunud. Maandumine toimub päkale, kand rada ei puuduta. Ülakeha ei tohi maandumisel taha kalduda. Kuni hoojalg pole rada puudutanud, on tõukejalg kõverdunud, seejärel aga sirutub kiiresti ja aktiivselt ette. Kontakt rajaga on lühike, esimene samm võimas (aktiivne).

Käte töö - Käed peaksid olema küünarnukist umbes 90 kuni 120 kraadi kõverdatud, ranne ja sõrmed lõdvestatud. Käte töö aitab kaasa keha tasakaalule ning käte-jalgade rütmile . Kui hoojalg on tõstetud, ründab vastaskäsi tõket, sirutudes ette ja õlast sissepoole keha keskjoone poole, mitte üle keskjoone. Käe liiga kaugele üle keskjoone viimine põhjustab ülakeha külgsuunas pöörde ning tasakaalu ja rütmi kaotuse. Õlgade hoidmine jooksusuunaga risti on puusavöö stabiilsuse alus. Hoojalapoolne käsi aga liigub puusa lähedale ning säilitab sprintimisele võimalikult sarnase liikumise. Tõkke ületamisel tuleb ründav käsi väikese kaarega kõrvalt puusa juurde ning taastab sprintimisele sarnase liikumise.
8. Hüpete biomehhaanilised aspektid - Õhulennu kaugus või kõrgus määratakse kolme parameetriga: 1) äratõuke kiiruse, 2) äratõukenurga, 3) väljalennunurga ja massikeskme kõrgusega. Nendest olulisimaks on väljalennu kiirus ja nurk. Keha massikeskme tõusu kõrguse puhul on otsustava tähtsusega sportlase kasv, ehkki seda mõjutab ka sportlase kehaasend äratõukel. Väljalennu kiirus ja nurk sõltuvad sportlase tegevusest enne äratõuget ja äratõukel. Teivashüppes mõjutavad lennu kõrgust veel täiendavad faktorid . Neist olulisim on äratõukel teibasse üle kantav energia ning seejärel pärast äratõuget selle energia tagasisaamine teibalt sportlasele. Biomehaanika seisukohalt on kõigis hüpetes kõige otsustavamaks just äratõuge. Äratõuge määrab lennutrajektoori, kuid viimasele võib mõju avaldada ka lati ebaefektiivne ületamine kõrgus- ja teivashüppes ning halb maandumistehnika kaugus- ja kolmikhüppes.
9. Hüpetes on õpetamise järjekord järgmine: 1. hoojooksult äratõuge; 2. õhulennuliigutused; 3. maandumine.
10. Olulised momendid hüpetes: 1. Sammusageduse suurenemine hoojooksu lõpus. 2. Pöia aktiivne mahapanek äratõukel. 3. Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese täielik sirutus äratõukel.
11. Vead, mida vältida hüpetes: 1. Kiiruse langust hoojooksu lõpus. 2. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). 3. Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 4. Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. 5. Enneaegset aktiivse lennufaasi õpetamisele keskendumist.
12. Teivashüpe

Teivashüppe faasid - HOOJOOKS ; TEIBA AUKUASETAMINE; ÄRATÕUGE JA RIPE; TAHAKALLUTUS, SIRUTUS JA PÖÖRE; LATI ÜLETAMINE JA MAANDUMINE.

Teiba hoie - Käed on õlgadelaiuselt. Parem käsi on teibal vasakust ülalpool. Mõlemad käed on kõverdatud, parem käsi reie lähedal. Teiba ots on sportlase peast kõrgemal. Vasaku käe küünarnukk on kõrvale pööratud. Ülakeha on sirutunud.

Hoojooks; teiba aukuasetamine - Hoojooksu ja teiba aukuasetamise faasis kogub hüppaja kiirenduse abil maksimaalse kontrollitava kiiruse ja paneb teiba pehmelt auku . Hoojooksu kolmel viimasel sammul langetatakse järkjärgult teivast. Teiba langetamine algab vasaku jala eelviimasel kontaktil teiba etteviimisega. Parem käsi tõuseb kiiresti üles randme ja õlavarre pööramisega. Ülakeha on sirutunud, õlad on kastiga paralleelselt.

Äratõuge ja ripe - Äratõuke ja rippe faasis antakse hoojooksul kogutud energia üle teibasse. Äratõuge: Jala mahaasetamine on aktiivne, kogu pöiale. Ülakeha on täielikult sirutunud, parem käsi on täielikult sirutunud. Ülemine (parem) käsi vahetult tõukejala kohal või ees. Hoojala reis sooritab aktiivse hooliigutuse ette. Ripe: Teiba painutamine . Sportlane fikseerib äratõukeasendi. Suure pendli efekt saavutatakse õlgade tahakallutamise ja reite liigutustega. Vasak käsi liigub ette-üles. Parem käsi on täielikult sirutunud.

Tahakallutuse ja sirutuse (pöörde) faas - kasutatakse teibasse salvestatud energia teiba sirutumise arvel sportlase ülestõstmiseks. Sellele aitab kaasa täiendav lihaste töö. Mõlemad jalad on kõverdunud ja tõmmatud vastu rinda. Mõlemad käed on sirutunud. Selg on praktiliselt maaga paralleelne.

Lati ületamine ja maandumine - see on hüppe lõpetamine ja ohutuks maandumiseks ettevalmistuse algus. Teibast äratõukamise sooritab parem käsi. Latt ületatakse asendis, kus selg on kas kaarekujuliselt ette painutatud või kallutatud. Pärast lati ületamist keha sirutub. Maandutakse seljale.
13. Kolmikhüpe

Kolmikhüppe faasid - HOOJOOKS; HOPP; SAMM; HÜPE. Hopi , sammu ja hüppe võib igaühe puhul jagada veel äratõukeks, lennuks ja maandumiseks.

Hoojooks - Hoojooksufaasis hüppaja kogub kiirendusega maksimaalse kontrollitava kiiruse. Hoojooksu pikkus varieerub 10 sammust (algajatel) rohkem kui 20 sammuni (kõrgema kvalifikatsiooniga hüppajatel). Jooksutehnika on analoogiline kiirjooksuga (tugifaas: esitugifaas ja tõukefaas; lennufaas: esimene hoofaas ja kõverdusfaas). Hoojooksu lõpus sammusagedus suureneb. Hoojooksu kiirus suureneb pidevalt. Pöia mahalöömine on aktiivne ja kiire, liigutusega alla-taha.

Hopp - Hopi faasis liigub hüppaja kiiresti madala lennutrajektooriga ligi 35% hüppe kogupikkusest. Hoojala reis liigub horisontaaltasapinnani. Äratõuke suund on ette, mitte üles. Hoojalg on taha sirutunud. Tõukejalg liigub ette-üles, seejärel sirutub maandumiseks valmistudes ette. Ülakeha on sirutunud.

Samm - Sammufaasi pikkuseks on peaaegu 30% hüppe pikkusest. Sammufaas on kolmikhüppe kõige olulisemaks osaks. Selle pikkus peaks olema hopiga võrdne. Pöia mahalöömine on aktiivne ja kiire, suunaga alla-taha. Tõukejalg sirutub äratõukel peaaegu täielikult. Võimaluse korral kasutatakse mõlema käe hooliigutusi. Hoojala reis tõuseb õhulennul horisontaalist veidi kõrgemale . Ülakeha on sirutunud. Hoojalg sirutub ette-alla.

Hüpe - Hüppefaasis toimub äratõuge teise jalaga. Hüppefaas moodustab kuni 35% kolmikhüppe kogupikkusest. Pöia mahalöömine on aktiivne ja kiire, suunaga alla taha. Äratõukel sirutub tõukejalg peaaegu täielikult. Võimalusel kasutatakse kahe käe üheaegset hoogu. Keha on sirutunud. Õhulennul kasutatakse samm- või sirutehnikat. Maandumisel sirutuvad jalad peaaegu täielikult.
14. Heidete biomehhaanilised aspektid - Vahendi lennukaugus määratakse mitme parameetriga. Sportlase ja treeneri jaoks on olulisimad kolm parameetrit: a) vahendi väljalennu kõrgus, b) väljalennunurk ja kiirus, aga kettaheites ja odaviskes on ka veel c) vahendi aerodünaamilised omadused ja d) väliskeskkonna faktorid (tuul ja suhtelisest niiskusest ja/või kõrgusest merepinnast tingitud õhutihedus).
15. Olulised momendid heidetes - õige lähteasend; liigutuste järgnevus äraheite-eelses liikumises, mille kulminatsiooniks on maksimaalse kiiruse ülekanne vahendile; keha täielik sirutus vahendi äraheite momendil; tehnika täiustamiseks tuleks kasutada võistlusvahendist kergemaid vahendeid; harjutuste, vahendite, liigutuste ja situatsioonide suur mitmekesisus .
16. Kettaheide

Kettaheite faasid - HOOLIIGUTUSED, PÖÖRE, ÄRAHEIDE ja HEITJA TASAKAALUSTAMINE .

Ketta hoie - Ketas toetub sõrmede viimastele lülidele . Sõrmed asetsevad üksteisest võrdsel kaugusel. Ranne on lõdvestatud ja sirutunud. Ketas toetub kogu kämblale ja randmele . Pöial toetub kettale.

Eelhoogude faas - Hooliigutuste faasis luuakse liikumise algkiirus ning heitja võtab pöördesse mineku asendi. Heitja on seljaga heite suunas. Jalad on õlgade laiuselt, põlved veidi kõverdatud. Keharaskus on pöidade esiosal. Eelhood kettaga taha ja üles vasaku kanna vertikaaltasapinnani. Ülakeha teeb pöörlevaid liigutusi. Käed on tõstetud peaaegu õlavöö kõrgusele.

Pöördefaas - Pöördefaasis kogub ketas kiirendust ja heitja puusa- ja õlavöö pöörlevad vastassuunas , tekitades selliselt vajaliku lihaspinge. 1 osa: vasak põlv, vasak käsi ja pöid pööratakse energiliselt heite suunda. Heitja keharaskus kantakse üle vasakule jalale . Heitekäe õlg on viidud taha. Parem jalg teeb madala ja avara hooliigutuse. 2 osa (toeta faas): Vasaku jala tõuge ette, varbad on heite suunas. Hüpe sooritatakse täie jõuga, tõukejalg ei sirutu täielikult. Heitekäsi on selja taga reie kohal. Parem jalg maandub energiliselt pöia esiosale, pöörates sisse. Vasak käsi on kõverdatuna rinnal. Vasak jalg möödub paremast põlvest, liikudes ringi esiossa.

Pöia asetus
1. Jalad on õlgadelaiuselt, pööre sooritatakse vasakul pöial vasakule. 2. Parem jalg teeb hooliigutuse heiteringist
väljastpoolt, suunaga ringi keskele . 3. Parem jalg maandub ringi keskele pöiale, vasak pöid kohe pärast paremat. 4. Äraheide toimub ringi esimesel poolel (kandpäkk-asend).

Äraheitefaas - Äraheitefaasis luuakse täiendav kiirus, mis edastatakse kettale enne väljalendu. 1. osa (üleminek): parem jalg on kõverdatud. Parem pöid/jalg pöörduvad heite suunda. Vasak käsi on heiteringi tagumisse äärde suunatud. Ketas asub pea kõrgusel. Vasak jalg maandub kohe pärast paremat jalga. 2. osa (äraheite-eelne asend): keharaskus viiakse üle kõverdunud paremale jalale. Õlatelg liigub parem jala kohal. Pöiad on kand- päkk -asendis. Ketas on nähtav selja taga ( küljelt ). 3. osa (äraheide): parem jalg pöörab ja sirutub energiliselt. Parem reis pöördub heite suunda. Vasaku jala sirutuse ja vasaku küünarliigese surumisega vastu keha blokeeritakse keha vasak pool. Keharaskus viiakse paremalt jalalt vasakule. Heitekäsi alustab heidet alles pärast seda, kui mõlemad jalad on maas . Ketas lastakse lahti õlgade kõrguselt või veidi kõrgemalt (õlad on paralleelsed).

Heitja tasakaalustamise faas - Pidurdusfaasis/tasakaalustusfaasis pidurdab heitja liikumise ja püüab vältida üleastumist. Pärast ketta äraheidet toimub kiire jalavahetus. Parem jalg on kõverdatud. Ülakeha on kallutatud. Vasak jalg teeb hooliigutuse taha.
Võistlusmäärused:
JOOKSUALAD (s.h tõkkejooks) - Üldpõhimõtted
Jooksurada :
Kuni 400 m (kaasa arvatud) pikkustel distantsidel jookseb iga võistleja kogu võistlusmaa eraldi rajal. Raja laius on 1,22 + 0,01 m, kusjuures ühel staadionil peavad kõik rajad olema rangelt ühelaiused. Rajad eraldatakse 5 cm laiuste valgete joontega, kusjuures jooksu suunas paremale jääva eraldusjoone laius kuulub vastava raja laiuse sisse. Raja lubatud maksimaalne külgkalle on 1:100, suurim lubatud pikikallete summa jooksusuunas allapoole on 1:1000.
Stardipakud:
Stardipakkude kasutamine on kohustuslik kõigil kuni 400 m (kaasa arvatud) pikkustel distantsidel. Stardipakud tuleb asetada rajale selliselt, et ükski nende osa ei ulatu stardijoone peale või kõrvalrajale. Stardipakud peavad vastama järgmistele nõuetele: nad peavad olema täiesti jäigad ega tohi anda võistlejatele mingisugust lisaedu; nad peavad kinnituma rajale mitme naela abil, tekitades seejuures rajakattele võimalikult vähe kahjustusi. Kinnitus peab võimaldama stardipakke kiiresti ja hõlpsalt rajalt eemaldada. Kinnitusnaelte arv, pikkus ja paksus sõltuvad rajakattest. Kinnitus peab tagama pakkude liikumatuse stardihetkel; võistlejad tohivad kasutada isiklikke stardipakke eeldusel , et need vastavad käesoleva määruse punktides toodud nõuetele. Muus osas on isiklike stardipakkude konstruktsioon vaba, tingimusel et nad mingil moel ei sega kaasvõistlejaid; korraldajate poolt antud stardipakud peavad vastama järgmistele tingimustele: pakkudel peab olema kaks jalatuge, millele võistleja stardihetkel toetub. Jalatoed peavad jäigalt kinnituma ühendusliistule, mille konstruktsioon ei tohi stardihetkel takistada jalgade eraldumist stardipakkudest. Jalatugede kaldenurk peab olema võistleja soovi kohaselt reguleeritav. Jalatugede pind peab olema sobiv naelikute kasutamiseks. Selleks peavad nad olema varustatud sobivate avadega või kaetud rajakattega analoogse materjaliga , kuhu naelad sisse „vajuvad“. Jalatugede asendit ühendusliistul tohib muuta, kuid nende asend tuleb seejärel vastava, hõlpsasti toimiva, lukustusmehhanismi abil jäigalt fikseerida. Üks jalatugi peab igal juhul asetsema teisest ees- või tagapool. Juhul, kui võistlustulemus esitatakse kinnitamiseks maailmarekordina, peavad stardipakud olema varustatud IAAF -i poolt heakskiidetud valelähteanduritega. Valelähteandurid mõõdavad iga võistleja reaktsioonikiirust stardipakkudest eraldumisel ja annavad starterile helisignaaliga märku, kui mõne võistleja reaktsioon stardisignaalile on kiirem kui 100/1000 sekundit.
Start:
Rahvusvahelistel võistlustel, annab starter kuni 400 m (kaasa arvatud) oma emakeeles või inglise või prantsuse keeles käsklused "kohtadele" ja "valmis" (inglise keeles vastavalt "on your marks" ja "set"), kui võistlejad on stardiks valmis, tulistab püstolist (suurvõistlustel ainult ingl. keeles). Kuni 400 m (kaasa arvatud) pikkustes jooksudes on madallähte ja strdipakkude kasutamine kohustuslik. Peale käsklust „kohtadele“ peavad võistlejad asuma stardipakkudele, olles see-juures täielikult oma rajal ja stardijoone taga. Võistleja mõlemad käed ja vähemalt üks põlv peavad puudutama rajapinda ning mõlemad jalad olema kontaktis stardipakkude jalatugedega. Peale käsklust „valmis“ tõusevad võistlejad viivitamatult lõplikusse stardiasendisse, säilitades seejuures käte kontakti rajapinnaga ja jalgade kontakti stardipakkude jalatugedega. Kui starter on veendunud, et kõik võistlejad on "valmis" asendis, tulistab ta püstolist õhku. Starter katkestab stardiprotseduuri, kui mõni jooksja starteri a arvamuse kohaselt: peale viimast stardikäsklust (sõltuvalt distantsi pikkusest kas „valmis“ või „kohtadele“) näiteks kätt tõstes või püsti tõustes stardiprotseduuri mõjuva põhjuseta katkestab (katkestamise põhjendatuse otsustab lõplikult stardi peakohtunik); ei täida starteri käsklusi „kohtadele“ või „valmis“ üldse või täidab neid liiga aeglaselt; peale käsklusi „kohtadele“ või „valmis“ häirib kaasvõistlejaid valjult häälitsedes või mõnel muul moel. Stardi peakohtunikul on õigus võistlejaid eeltoodud tegevuse, kui ebasportliku käitumise eest alusel hoiatada või diskvalifitseerida (kui tegemist oli juba teise hoiatusega samadel võistlustel). Kui stardiprotseduuri katkestamine oli kõrvaliste mõjurite tõttu põhjendatud või, kui stardi peakohtunik mingil muul põhjusel pole nõus starteri arvamusega, valelähte süüdlast ei määrata ja kõigile jooksust osavõtjatele näidatakse rohelist kaarti. Valelähted - peale lõpliku stardiasendi fikseerimist ei tohi võistleja seda muuta enne, kui ta kuuleb stardipüstoli pauku . Kui võistleja alustab starteri või abistarterite arvates liikumist varem, on tegemist valelähtega. Kõigis jooksudes (välja arvatud mitmevõistluse jooksualad) diskvalifitseeritakse kõik valelähte teinud võistlejad. Peale valelähet peavad starteri abid (välja arvatud mitmevõistluse jooksualadel) näitama igale valelähte teinud võistlejale diskvalifitseerimise märgiks (diagonaalselt poolitatud) puna-musta kaarti ja aktiveerima punase märgise tema rajal oleval starditumbal. Kui valelähte põhjustasid kõrvalised asjaolud ja see ei toimunud võistlejate süül, näidatakse kõigile võistlejatele rohelist kaarti.
Distants :
a) Kaasvõistleja takistamine: kaasvõistlejaid tõuklemisega, kinnihoidmisega või teele ettejäämisega takistada
püüdev jooksja või käija diskvalifitseeritakse antud alal. Jooksude peakohtunikul on õigus määrata antud jooks kordamisele diskvalifitseeritud sportlaste osavõtuta. Eeljooksude puhul on jooksude peakohtunikul õigus viia tõsiselt kannatada saanud võistlejad (va diskvalifitseeritud võistlejad) üle teistesse eeljooksudesse. Üldiselt eeldatakse, et kaasvõistleja poolt häiritud (takistatud) võistleja lõpetab distantsi, üritades parimat . b) Jooksud eraldi radadel ja ühisel rajal: kõigis jooksudes, kus joostakse eraldi radadel, peab jooksja püsima omal rajal kuni finišini. Võistlejat ei diskvalifitseerita, kui ta: astub valele rajale või sisemisele rajaäärisele või -joonele või sellest sissepoole kaasvõistlejate määrusterikkumise tagajärjel ( tõukamine vms); astub sirgel väljapoole oma rada või kurvis oma raja välisservast väljapoole, seejuures kaasvõistlejaid segamata või takistamata st nende liikumist rajal häirimata. c) rajalt lahkumine: rajalt omal soovil lahkunud võistleja ei tohi võistlust jätkata. d) tuule kiiruse mõõtmine: 100 m ja 110 m tõkkejooksus mõõdetakse 13 sekundi vältel stardipaugu kõlamise hetkest, 200 m tõkkejooksus mõõdetakse tuule kiirust 13 sekundi jooksul jooksu liidri lõpusirgele jõudmise hetkest alates. Tuulemõõtur paigutatakse esimesest rajast (siserajast) sissepoole, finišijoonest 50 m kaugusele. Mõõtur peab olema 1,22 m kõrgusel maapinnast ja mitte kaugemal kui 2 m jooksuraja äärest. Tuule kiirust mõõdetakse meetrites sekundis ühe kümnendiku täpsusega. Sajandiku täpsusega saadud tulemused ümardatakse kümnendikeks positiivses suunas (näiteks mõõturinäit +2,03 loetakse +2,1 ja näit -2,03 loetakse -2,0). Digitaalskaalaga tuulemõõturid, mis annavad tulemuse kohe kümnendiktäpsusega, tuleb seadistada selliselt, et nad näidu esitamisel arvestaksid eeltoodud nõuet. Juhul, kui võistlustulemus esitatakse kinnitamiseks maailmarekordina on lubatud kasutada ainult mittemehhaanilisi tuulemõõtureid. Mehhaaniline tuulemõõtur peab omama tõhusat kaitset külgtuulte mõjude vältimiseks. Juhul kui kaitsevahendina kasutatakse toru, peab selle pikkus mõlemal pool mõõturit olema vähemalt võrdne toru kahekordse läbimõõduga. Tuulemõõtur võib käivituda ja peatuda automaatselt või käsitsi. Mõõtmistulemused võib sisestada otse võistluste arvutivõrku.
Finiš :
Finišijoon tähistatakse 5 cm laiuse valge joonega. Võistlejate kohad määratakse selles järjekorras, milles nad läbivad finišijoone stardipoolse äärega risti oleva püsttasapinna. Seejuures vaadeldakse ainult sportlaste rindkeret (pea, kael , käed ja jalad välja arvatud).
Ajamõõt ja fotofiniš:
Käsiajavõtt; fotofinišisüsteemiga täisautomaatne ajavõtt ehk "elektriaeg". Aeg fikseeritakse hetkel, mil võistleja rindkere mingi osa (välja arvatud pea, kael, käed ja jalad) läbib finišijoone stardipoolse äärega ristuva püsttasapinna. Käsiaeg: kõik sellised näidud, mille sajandikosa ei ole null, ümardatakse järgmise suurema täiskümnendikuni. Näiteks aeg 10,11 ümardatakse 10,2. Kui kolmest kellast kaks näitavad sama ja kolmas erinevat aega, loetakse ametlikuks kahe ühesugust aega näidanud kellaga võetud tulemus. Kui kõik kolm kella näitavad erinevaid aegu, loetakse ametlikuks keskmist aega näidanud kellaga võetud tulemus. Kui aeg on fikseeritud ainult kahe kellaga, loetakse ametlikuks halvemat aega näidanud kellaga võetud tulemus. Fotofiniš: Kõikidel täielikult või osaliselt väljaspool staadioni toimuvatel jooksualadel loetakse ajad 1/100 sekundilise täpsusega ja protokollitakse täissekundites. Ajad, mis ei lõpe kahe nulliga ümardatakse protokollimiseks suurema täissekundini. Näiteks aeg 2:09.44,32 protokollitakse 2:09.45.
Jooksudesse paigutamise, loosimise ja jooksudest edasipääsemise kord:
Kui võistlejaid on rohkem, kui mahub rajale ühes jooksus, peetakse eel- ja vahejookse. Järgmisesse vooru pääsemiseks tuleb kõigil võistlejatel osaleda kõigis eelmistes voorudes. Ühe riigi või võistkonna sportlased ning käimasoleva võistluse võidusoosikud paigutatakse eel- ja vahejooksudes võimalusel eri jooksudesse. 100 m kuni 400 m jooksudes ning kuni 4x400 m pikkustes teatejooksudes koostatakse järgmise ringi jooksud rangelt eelmises ringis saavutatud kohtade ja aegade põhjal. Eri jooksudes saavutatud võrdsete aegade puhul võistlejate reitingutabelisse paigutamisel ja aegadega edasipääsejate väljaselgitamisel peab fotofiniši vanemkohtunik nende võistlejate ajad määrama 1/1000 sekundilise täpsusega. Kui ka selliselt pole võimalik paremusjärjestust määrata määratakse võistlejate järjestus reitingutabelis loosiga. Eel- või vahejooksust aegadega edasipääsejate selgitamisel aga üritatakse järgmisse ringi lubada kõik võrdse tulemuse saavutanud võistlejad. Kui ka see pole võimalik, selgitatakse edasipääseja(d) loosiga.
1. Tõkkejooksud
Klassikalised tõkkejooksudistantsid on: mehed, meesjuuniorid ja noormehed : 110 m ja 400 m. Naised, naisjuuniorid ja neiud : 100 m ja 400 m. Igal rajal on kümme tõket, mis paigutatakse järgneva tabeli kohaselt:
Ala
Tõkke kõrgus (m)
Esimene tõke stardist (m)
Tõkete vahe (m)
Viimane tõke finišist (m)
110 m tõkkejooks
1,067
13,72
9,14
14,02
100 m tõkkejooks
0,84
13,0
8,5
10,5
meeste 400 m tõkkejooks
0,914
45
35
40
naiste 400 m tõkkejooks
0,762
45
35
40
Tõkete jalased peavad olema suunatud stardi poole. Tõkkelattide ja rajapinnal olevate tõkke paigutusmärkide jooksjale jooksusuunas lähemad servad peavad olema täpselt kohakuti. Tõke valmistatakse metallist või muust sobivast materjalist, tõkkelatt puidust või muust sobivast materjalist. Tõke koosneb kahest jalasest ja kahest postist, mis on täisnurkselt kinnitatud mõlema jalase otstesse. Postide vahele on kinnitatud tõkkelatt. Tõkke konstruktsiooni tugevdamiseks on postid maapinna läheduses ühendatud põikliistuga. Tõkke konstruktsioon ja kaal peavad tagama tõkke ümberajamise jooksusuunas tõkkelati keskpunkti rakendatud vähemalt 3,6 kg horisontaalsuunalise jõu puhul. Tõkete kõrgus võib olla reguleeritav tingimusel, et vastavalt on reguleeritavad ka tõkkejalastel asuvad vastukaalud . Vastukaalud peavad tagama, et igal kõrgusel on tõkke ümberajamiseks vajalik jõud vähemalt 3,6 kg, kuid mitte üle 4 kg. 10 kg vertikaalsuunalise jõu rakendamisel ei tohi tõkkelati paine (koos tõkkepostide võimaliku deformatsiooniga) ületada 35 mm. Võttes arvesse pisierisusi tõkete tootmises, on meesjuunioridel 110 m tõkkejooksus lubatud võistelda ka 1,000 m kõrguste tõketega. Tõkete kõrguste lubatud kõikumine on +/- 3 mm eelolevas tabelis toodud mõõtmetega võrreldes. Tõkke laius on 1,18 kuni 1,20 m, jalaste maksimaalne pikkus: 70 cm ja tõkke maksimaalne kogukaal vähemalt 10 kg. Tõkkelatt peab postidele jäigalt kinnituma ja olema pealt kumer . Lati paksus on 1 kuni 2,5 cm ja laius 7 +/-0,5 cm. Latt värvitakse valge-musta (või muu kontrastse värvikombinatsiooniga) triibuliseks nii, et lati mõlemasse otsa jääb valge (heledam) 225 mm laiune osa. Kõik tõkkedistantsid joostakse algusest lõpuni eraldi radadel. Võistleja peab üritama üle hüpata kõigist tema rajal olevatest tõketest. Seda reeglit eiranud tõkkejooksja diskvalifitseeritakse. Samuti diskvalifitseeritakse tõkkejooksja,: kelle jalg või pöid tõkke ületamise hetkel on ükskõik kummal pool tõkke kõrval, tõkkelati ülaserva mõttelisest pikendusest madalamal; kes ajab jooksude peakohtuniku hinnangul mõne tõkke tahtlikult maha. Tõkete mahaajamine, välja arvatud tahtlikult, ei põhjusta võistleja diskvalifitseerimist ega takista tulemuse ükskõik milliseks rekordiks kinnitamist.
VÄLJAKUALAD (s.h teivashüpe, kolmikhüpe, kettaheide):
Katse sooritamise aeg:
Võistlejate arv
Teivas
Ülejäänud
+3
1 min
1 min
2-3
2 min
1 min
1
5 min
2 järjestikust katset
3 min
2 min
2. Teivashüpe
Enne võistluste algust teeb vanemkohtunik teatavaks algkõrguse ja lati tõstmise korra. Väljakuulutatud lati tõstmise kord kehtib seni, kui võistlema on jäänud ainult üks, võistluse juba võitnud võistleja või algab lisavõistlus esikoha selgitamiseks.
Võistluskatsed:
Võistleja võib alustada ükskõik millisest vanemkohtuniku poolt teatavaks tehtud kõrgusest ja sooritada katseid vastavalt oma valikule suvalistel kõrgustel. Peale kolme järjestikust ebaõnnestunud katset, vaatamata sellele, millistel kõrgustel ta need on sooritanud, langeb võistleja edasisest võistlusest, juhul kui ta ei osale esikoha selgitamiseks peetavas lisavõistluses, välja. Käesoleva määruse alusel on võistlejal õigus jätta mõnel kõrgusel teine või kolmas katse sooritamata (juhul, kui samal kõrgusel on esimene või teine katse ebaõnnestunud) ja kasutada järelejäänud katsed hilisematel kõrgustel. Võistleja, kes on mingil kõrgusel katse vahele jätnud, ei tohi samal kõrgusel rohkem üritada, välja arvatud juhul, kui ta osaleb esikoha selgitamiseks peetavas lisavõistluses. Võistlejad, kes ei viibi võistluspaigas hetkel, mil kõik teised võistlejad on võistluse lõpetanud, loeb ala peakohtunik peale ühe katse sooritamiseks ettenähtud ajalimiidi lõppemist edasivõistlemisest loobunuiks. Ka siis, kui kõik kaasvõistlejad on võistlusest välja langenud, on võistlejal õigus jätkata kuni edasivõistlemisõiguse minetamiseni. Välja arvatud juhtumid, kui võistlema on jäänud ainult üks, võistluse juba võitnud sportlane: ei tohi lati kõrgust iialgi suurendada korraga vähem kui 5 cm kaupa; lati tõstmise vahemikku ei tohi võrreldes eelnevate kordadega iialgi suurendada. Käesolevat punkti ei rakendata juhul, kui võistlejad lepivad kokku asetada latt maailmarekordit ületavale kõrgusele. Üksi võistlema jäänud, võistluse juba võitnud sportlane võib kokkuleppel ala peakohtunikuga edasise lati tõstmise korra ise määrata.
Mõõtmised:
Kõrgus ja teivashüppes mõõdetakse lati kõrgust täissentimeetrites raja tasapinnast ristsuunas lati madalaima koha ülaservani. Lati asetamisel uuele kõrgusele tuleb kõik vajalikud mõõtmised teha enne hüppevooru algust. Rekordiürituste korral, kui latti on peale eelmist katset puudutatud, tuleb lati kõrgust kontrollida enne iga katset.
Hüppelatt:
Latt valmistatakse fiiberklaasist või mõnest teisest sobivast materjalist, kuid mitte metallist. Lati ristlõige , otsad välja arvatud, on ring. Teivashüppelati pikkus 4,50 m (+ 2cm) maksimaalne kaal 2,25 kg. Lati läbimõõt on 30 mm (± 1 mm). Latt koosneb silindrilisest keskosast ja kahest otsikust. Otsikud on poolringi või poolellipsi taolise ristlõikega ning peavad omama kumbki ühte 30-35 mm laiust ja 15-20 cm pikkust tasast pinda lati asetamiseks tugedele. Otsikud peavad olema siledad ja jäigad. Nad ei tohi olla kaetud kummi või mõne muu hõõrdumist tugevdava materjaliga. Otsikute kuju peab tagama, et latti saaks asetada tugedele ainult ühes asendis. Lati toetuspind ei tohi asuda selle läbilõike keskpunktist kõrgemal. Latt peab olema sirge . Kandetugedele asetatud lati läbipaine ei tohi ületada 3 cm. Elastsuse kontrollimiseks tuleb tellingute kandetugedele asetatud lati keskpunkti riputada 3 kg raskus. Lati paine üle 11 cm lati pikiteljest allapoole.
Paremusjärjestuse määramine:
Juhul, kui kaks või rohkem võistlejat saavutavad ühesuguse tulemuse määratakse nende omavaheline paremusjärjestus järgnevalt: parema koha saab võistleja, kes viimase kõrguse ületamiseks kasutas vähem katseid; kui ka see näitaja on võrdne, saab parema koha võistleja, kes võistluse algusest kuni viimase ületatud kõrguseni on teinud vähem ebaõnnestunud katseid; kui ka see näitaja on võrdne, jäävad võrdsete tulemustega võistlejad kõiki kohti peale esikoha jagama . Võitja selgitamiseks peetakse lisavõistlus. Lisavõistlust ei peeta, kui võistlusjuhendiga on niimoodi sätestatud või tehniline delegaat või ala peakohtunik (kui tehnilist delegaati pole määratud) enne võistlusi või võistluste ajal, kuid igal juhul enne vastava ala algust, nii otsustavad või kui lisavõistlusest osavõtjad ise sellest loobuvad. Sel juhul jäävad kõik võidule pretendeerivad võistlejad esikohta jagama.
Lisavõistlus esikoha selgitamiseks:
Teivashüppe lisavõistlus esikoha selgitamiseks toimub järgnevalt: lisavõistlusest osavõtjad peavad hüppama kõigil kõrgustel kuni konkurentsist väljalangemiseni, võitja selgumiseni või kõigi lisavõistlusest osavõtjate edasivõistlemisest loobumiseni; kõigil võistlejatel on igal kõrgusel ainult üks katse; lisavõistluse esimene katse antakse sellest kõrgusest, mille lisavõistlustel osalevad sportlased viimasena ületasid, antud võistlusteks välja kuulutatud latitõstmise korra kohaselt järgmisel kõrgusel; kui võitja esimese katsega ei selgu, tõstetakse (kui võistlejad ületasid antud kõrguse) või langetatakse (kui võistlejad antud kõrgust ei ületanud) latti 5cm kaupa; võistleja, kes mõnda kõrgust üritama ei lähe, loetakse automaatselt kõrgemale kohale konkureerimisest loobunuks. Kui peale tema oli lisavõistlustel konkurentsis veel ainult üks võistleja, kuulutatakse see võitjaks , sõltumata sellest, kas ta läheb katset sooritama või mitte.
Kõrvalised mõjud:
Kui on ilmne, et latt kukkus alla võistlejast sõltumatutel asjaoludel (näiteks tuule mõjul): loetakse katse õnnestunuks, kui latt kukub alla peale seda kui võistleja on selle „puhtalt“ (riivamata) ületanud; kõigil teistel juhtudel antakse võistlejale uus katse.
Võistlus :
Võistlejal on õigus nõuda hüppetellingute paigutamist enda poolt soovitud asendisse teibakasti tagaseina rajapinnaga lõikumise kohast („nulljoonest“) maandumiskasti suunas 80 cm kaugusele ulatuvas vahemikus. Esimeseks hüppeks soovitud tellingute asendi peab võistleja teatama kohtunikele enne võistluse algust, see märgitakse protokolli. Soovides muuta senist hüppetellingute asendit, peab võistleja sellest kohtunikele teatama enne, kui need on seatud tema poolt varem tellitud asendisse ja hakkab jooksma katseks valmistumiseks ettenähtud aeg. Katse loetakse ebaõnnestunuks, kui: võistleja puudutusest tingituna ei jää latt peale hüpet mõlemale kandetoele pidama ; võistleja puudutab enne lati ületamist mõne kehaosa või teibaga rajapinda või maandumispaika „nulljoonest“ tagapool; võistleja tõstab peale äratõuget (maapinnast eraldumist) alumise käe teibal ülemisest käest kõrgemale või nihutab ülemist kätt algsest asendist kõrgemale; võistleja asetab hüppe ajal lati ühe või mõlema käega kandetugedele tagasi või summutab kätega lati kõikumise kandetugedel. Haarde tugevdamiseks on lubatud kasutada sobivaid aineid kätel ja/või teibal, ka kindaid. Katse sooritamise ajal võistleja käest eraldunud, lati või tellingute suunas langeva teiba puudutamine (ka võistleja enda poolt) on keelatud. Kui seda siiski tehakse, on ala peakohtunikul, kui ta on veendunud, et teiba vabal kukkumisel oleks see lati maha ajanud, õigus katse ebaõnnestunuks lugeda. Teiba purunemist katse ajal ebaõnnestumiseks ei loeta ja võistlejale antakse uus katse.
Hoovõturada:
Teivashüppe hoovõturada peab olema vähemalt 40, võimaluse korral 45 m pikk. Raja laius on 1,22 +/- 0,01 m, tähistatud 5 cm laiuste valgete joontega. Raja maksimaalne külgkalle võib olla 1:100 ja maksimaalne pikikalle viimasel 40 meetril hoovõtu suunas 1:1000.
Teibakast ja hüppetellingud:
Äratõuke soodustamiseks pannakse teiba ots teibakasti. Teibakast valmistatakse sobivast materjalist. Teibakast asetatakse raja pinnast allapoole nii, et selle ülaäär ühtib raja pinnaga. Soovitatavalt peaks teibakasti rajapinnale ulatuv äär olema ümarik . Teibakasti põhi on 1 m pikk, põhja laius eesääres on 60 cm, mis sujuvalt kahaneb 15 cm-ni tagaseina allääres. Teibakasti sügavuse ja pikkuse raja tasapinnal määrab põhja ja tagaseina vaheline 105ŗ nurk. Teibakasti põhja ja tagaseina kokkupuutekoht on raja pinnast 20 cm sügavusel. Teibakasti külgseinad asetsevad põhja suhtes 120ŗ nurga all, kaldega väljapoole. Puidust teibakasti põhi tuleb eesäärest 80 cm kauguseni katta 2,5 mm paksuse metallplaadiga. Lubatud on kasutada igasuguse konstruktsiooniga tellinguid eeldusel, et need on jäigad. Sportlaste ohutuse tagamiseks ja teivaste purunemise vältimiseks peavad tellingute jalased ja postide alaosad olema kaetud sobivast materjalist mattide ja polstriga. Latt peab asetsema tugedel nii, et ta võistleja või teiba puudutusest hõlpsasti maandumiskasti suunas alla kukuks. Toed peavad olema jäigad ja siledad, neil ei tohi olla kühme ja õnarusi, neid ei tohi katta kummi või teiste hõõrdumist suurendavate materjalidega. Tugede maksimaalläbimõõt on 13 mm ja maksimaalpikkus 55 mm. Toed peavad olema kandurile kinnitatud 35 - 40 mm kanduri ülaservast allpool. Sõltumata sellest, kas toed kinnituvad otse tellingupostile või mõnele vahekonstruktsioonile, peavad nad asetsema teineteisest 430 kuni 437 cm kaugusel.
Teibad:
Kõik võistlejad peavad kasutama isiklikke teibaid. Kaasvõistlejate teivaste kasutamine omaniku loata on keelatud.
Teibaid võib valmistada suvalisest materjalist või materjalide kombinatsioonist. Teiba pikkus ja läbimõõt pole reglementeeritud. Teiba pealispind peab olema sile. Teiba ümber võib selle ülemises osas, võistleja käte kaitsmiseks, teipi kerida, teiba kaitsmiseks vigastuste eest võib selle alumise otsa ümber kerida teipi ja/või muust sobivast materjalist kaitseid. Teibikihid teiba ülemises otsas peavad olema, välja arvatud kohad, kus üks teibikiht teisega äärega kattub, täiesti siledad. Teibikihid ei tohi teiba läbimõõtu märgatavalt suurendada, nende abil ei tohi teibale tekitada käele tuge andvaid "rõngaid".
Maandumismatt:
Suurvõistlustel ei tohi maandumismatt olla väiksem, kui 6 m (pikkus „null-joonest“ mati tagaservani) x 6 m (laius) x 0,8 m (kõrgus)“. „Nulljoonest“ ettepoole jääv maandumismati osa peab olema vähemalt 2 m pikk. Ülejäänud võistlustel võib kasutada vähemalt 5 m (pikkus „null-joone“ ees olevate osadeta) x 5 m (laius) maandumismatte. Teibakastiga külgnevad matiosad peavad jääma 10-15 cm kaugusele teibakasti äärtest ja olema suunatud umbes 45ŗ kalde all väljapoole.
3. Kolmikhüpe
Hoovõturada:
Kolmikhüppe hoovõturada peab olema vähemalt 40 m, võimaluse korral 45 m pikk ning 1,22 + 0,01 m lai. Rada peab olema 5 cm laiuste valgete joontega tähistatud. Hoovõturaja suurim lubatud külgkalle on 1:100 ja maksimaalne pikikalle viimasel 40 m-l hoojooksu suunas 1:1000.
Äratõukepakk:
Äratõukepaika asetatakse rajapinna sisse hoovõturajaga ühelaiune äratõukepakk nii, et selle pealispind ühtib raja pinnaga. Paku maandumiskasti poolset serva nimetatakse äratõukejooneks. Vahetult äratõukejoone taha asetatakse kohtunike abistamiseks plastiliiniga kaetud liist . Äratõukepakk valmistatakse puidust või muust sobivast jäigast materjalist risttahukana, millesse võistleja naeliku naelad tungivad, kuid sinna kinni ei jää. Pakk peab olema 1,22 m + 0,01 m pikk, 20 cm +/- 2 mm lai ja maksimaalselt 10 cm paks. Pakk peab olema valge. Plastiliiniga kaetud liist valmistatakse puidust või muust sobivast materjalist. Liist peab olema jäik, 10 cm (+2 mm) lai ning 1,22 m + 0,01 m pikk. Liist tuleb värvida äratõukepakuga kontrastset värvi. Soovitatavalt peaks liistu katmiseks kasutatav plastiliin olema veel kolmandat, eelmistega kontrastset värvi. Liist asetatakse vahetult äratõukejoone taha, sellest maandumiskasti pool hoovõturajas paiknevasse süvendisse. Liistu pakupoolne äär peab maapinna suhtes 45ŗ nurga all tõusma 7 (±1) mm raja ja paku tasapinnast kõrgemale. Moodustuv kaldpind tuleb katta 1 mm paksuse plastiliinikihiga, või tuleb liistust välja lõigata vastav ristkülikukujuline osa, mis täidetakse 45ŗ nurga all plastiliiniga. Liistu kaldpinnale järgnev horisontaalne osa peab kogu liistu pikkuses ja umbes 10 mm laiuselt olema kaetud õhukese plastiliinikihiga. Plastiliiniga kaetud liist peab asetuma tõukepaku süvendisse sedavõrd jäigalt, et see ei nihkuks sportlase poolt äratõukel rakendatava jõu mõjul. Plastiliin peab olema säärane , kuhu naeliku naelad hõlpsasti tungivad. Plastiliin ei tohi põhjustada libisemist. Võistlejate poolt jäetud jälgede silumiseks plastiliinikihilt võib kasutada pahtlilabidat või rulli.
Maandumiskast:
Maandumiskast peab olema vähemalt 2,75 m ja mitte rohkem kui 3 m lai. Kui vähegi võimalik, peab hoovõturaja telgjoon ühtima maandumiskasti telgjoonega. Kui hoovõturaja ja maandumiskasti telgjooned ei ühti, tuleb kastis vajalik ala tähistada ühe (vajadusel kahe) äärejoonega. Maandumiskast peab olema täidetud pehme, niiske liivaga, mille pind on ühetasane äratõukepaku ja hoovõturaja pinnaga. Kolmikhüppes mõõdetakse tulemus kohe peale katse sooritamist. Hüppe pikkus mõõdetakse võistleja mistahes kehaosa või hüppekingade poolt maandumiskasti tehtud, äratõukejoonele lähimast jäljest. Mõõtmine toimub mööda äratõukejoont või selle pikendusega ristuvat sirget.
Mõõtmised:
Kolmikhüppe mõõdetakse tulemused 1 cm täpsusega, ümardamisega alati väiksema täissentimeetrini.
Tuule kiiruse mõõtmine:
Kolmikhüppes mõõdetakse tuule kiirust 5 sekundi vältel alates hetkest, mil hüppaja möödub tähisest, mis asub 35 m kaugusel äratõukepaigast. Kui võistleja hoovõtumaa on lühem, alustatakse tuule kiiruse mõõtmist hetkest, mil võistleja alustab hoojooksu. Tuulemõõtur peab asetsema 20 m kaugusel tõukepakust, 1,22 m kõrgusel maapinnast ning mitte kaugemal kui 2 m hoovõturaja äärest.
Võistlus:
Kolmikhüpe koosneb äratõukest, teisest äratõukest sama jalaga ning äratõukest teise jalaga siintoodud järjekorras.
Teine äratõuge sama jalaga tähendab maandumist sellele jalale, millega sooritati esimene äratõuge, kolmas äratõuge sooritatakse teise jalaga ja on praktiliselt kaugushüpe . Hüpet ei loeta ebaõnnestunuks kui võistleja riivab vaba jalaga raja pinda.
Äratõukepaku kaugus maandumiskastist:
Äratõukepaku maandumiskasti poolne serv (äratõukejoon) peab meeste võistlustel asuma vähemalt 21 m kaugusel maandumiskasti tagaservast. Rahvusvahelistel võistlustel on soovitatav, et äratõukejoon asuks vähemalt 13 m kaugusel (mehed) või 11 m kaugusel (naised) maandumiskasti esiservast. Muudel võistlustel sõltub äratõukepaku kaugus maandumiskastist võistlejate tasemest. Äratõukepaiga ja maandumiskasti vaheline ala, kus võistleja sooritab teise ja kolmanda hüppesammu , peab olema vähemalt 1,22 m + 0,01 m lai, sile ning jalgadele kindlat tuge pakkuv hüpperada
4. Kettaheide
Individuaalsed abivahendid:
Igasuguste abivahendite kasutamine, näiteks kahe või enama sõrme kokkuteipimine või kehale kinnitatud lisaraskuste kasutamine, mis võib abistada sportlasi katse sooritamisel, on keelatud. Heitekäel ja -sõrmedel võib kasutada sidet või teipi nii, et näppude üksteisest sõltumatu liikumine takistatud poleks. Teibitud või seotud sõrmi tuleb näidata enne võistluste algust vanemkohtunikule; kettaheitjad võivad määrida magneesiumi või muud sarnast ainet ka võistlusvahenditele. Kasutatavad ained peavad olema kergesti eemaldatavad ega tohi võistlusvahendile jälgi jätta.
Heitering:
Ringi ääris valmistatakse rauast, terasest või muust sobivast materjalist. Äärise ülaserv peab olema ümbritseva pinnaga ühel tasapinnal. Ringi ümbritsev pind võib olla betoonist, asfaldist, sünteetilisest rajakattematerjalist, puust või muust sobivast materjalist. Ringi põhi kaetakse betooni, asfaldi või muu sobiva tihke, kuid mitte libeda materjaliga. Ringi pind peab olema tasane , äärise ülaservast 2 cm +/- 2 mm madalamal. Ringi läbimõõt on 2,50 m (+5 mm). Ringi ääris peab olema vähemalt 6 mm paks, värvilt valge. Ringi keskpunkti läbivale sirgele märgitakse äärisest väljapoole vähemalt 0,75 m pikad, 5 cm laiad valged jooned (" vuntsid ") nii, et nende maandumissektorist kaugem äär ühtib ringi keskpunkti läbiva sirgega , mis ristub täisnurkselt maandumissektori teljega. "Vuntsid" kas värvitakse maapinnale või valmistatakse puidust või muust sobivast materjalist. Võistlejatel on keelatud igasuguste ainete pritsimine ja määrimine jalatsitaldadele või ringi pinnale ning ringi pinda ühelgi viisil karestada.
Maandumissektor:
Maandumissektori pind peab olema kaetud kivipuru, muru või muu sobiva materjaliga, millele heitevahend maandudes jätab selge jälje. Maandumissektori suurim heitesuunas lubatud allapoole kalle on 1:1000. Kettaheite maandumissektor tähistatakse 5 cm laiuste valgete joontega, mille siseservade pikendused ristuvad tõukeringi keskpunktis 34,92ŗ nurga all; 34,92ŗ sektori mahamärkimisel saab arvestada asjaolu, et sektori äärejoontel, 20 m kaugusel heiteringi keskpunktist, asuvate punktide omavaheline kaugus on 12 m (20x0,6m). Iga järgmise meetri lisandumisega sektori äärejoontel suureneb vastavate punktide vaheline kaugus 0,6 m võrra.
Võistluskatsed:
Kettaheide sooritatakse ringist . Ringist sooritatavaid katseid alustatakse liikumatust asendist. Katse ajal tohib võistleja puudutada heiteringi äärise siseseina . Katse loetakse ebaõnnestunuks, kui võistleja katse sooritamise ajal: puudutab peale ringi astumist ja katse alustamist mingi kehaosaga heiteringi äärise pealispinda (sealhulgas ka ringi siseserva ja selle pealispinna vahelist nurka) või maapinda väljaspool ringi; Muus osas määrustepärast katset ei loeta ebaõnnestunuks kui ketas riivab peale lendulaskmist kaitsevõrgu suvalist osa. Eeldusel, et ühtki heitealasid käsitlevat määrust pole rikutud, on võistlejal lubatud katse pooleli jätta, asetada võistlusvahend ringi ning ringist lahkuda. Ringist lahkumisel peab võistleja täitma ringist lahkumise nõudeid. Seejärel võib sportlane naasta ringi, võtta liikumatu asendi ja katset taasalustada. Eelpool kirjeldatud tegevus arvatakse katseks valmistumiseks ettenähtud aja sisse. Juhul kui ketas puudutab maandumisel kõigepealt sektori äärejoont või maapinda väljaspool sektorit, loetakse katse ebaõnnestunuks. Võistleja ei tohi ringist või hoovõturajalt enne võistlusvahendi maandumist lahkuda. Ringist lahkudes peab kettaheitja esimene kokkupuude heiteringi äärisega või maapinnaga väljaspool ringi toimuma ringist väljapoole märgitud, mõtteliselt ringi keskpunkti läbivatest, valgetest joontest ("vuntsidest") tagapool. Võistleja esimest kokkupuudet ringi äärisega või maapinnaga väljaspool ringi loetakse ringist lahkumise hetkeks.
Mõõtmised:
Kõigil heitealadel mõõdetakse tulemused 0,01 m täpsusega. Tulemused ümardatakse alati väiksema täissentimeetrini. Iga õnnestunud katse mõõdetakse kohe peale selle sooritamist: kettaheites - võistlusvahendi esimese maandumisjälje ringile lähimast punktist kuni ringi äärise siseservani, mööda maandumisjälge ja ringi keskpunkti ühendavat sirget;
Tähised:
Sektorijoone välisääre taha võib asetada selgelt eristuvad, kõigi võistlejate parimaid tulemusi märkivad lipud või tähised. Arusaadava lipu või tähisega märgistatakse ka kehtiv maailma-, vajadusel maailmajao-, riigi- või võistluste rekordtulemus.
Ketas:
Ketta raskus: naised, naisjuuniorid, tüdrukud: 1,0 kg; poisid: 1,5 kg; meesjuuniorid: 1,75 kg; mehed: 2,0 kg. Ketta korpus, mis võib olla nii õõnes kui mitte, valmistatakse puidust või muust sobivast materjalist. Korpust ümbritseb välisservast ringjas metallääris, mille välisserva ristlõige on umbes 6 mm raadiusega kaar. Ketta keskosas võivad mõlemal pool olla ketta välispinnaga ühetasased, teineteisega paralleelsed metallplaadid. Ketta võib valmistada ka ilma nimetatud metallplaatideta, eeldusel, et ketta korpuse keskosad on tasapinnalised ja paralleelsed ning ketta mõõtmed ja kaal vastavad nõuetele. Ketta mõlemad pooled peavad olema identsed, neis ei tohi olla mingisuguseid väljaulatuvaid kohti, õnarusi või teravaid servi. Ristlõikelt pakseneb ketas sujuvalt mööda äärise välisserva kaarekujulise osa lõppu ja ketta keskel oleva 25-28,5 mm raadiusega ringi äärt ühendavat sirget. Ketas pakseneb ühtlaselt alates äärise välisservast ning saavutab maksimumpaksuse D 25 kuni 28,5 mm kaugusel teljest Y. Sellest kohast kuni teljeni Y on ketta paksus konstantne. Ketta mõlemad küljed peavad olema identsed. Pööreldes ümber telje Y peab ketas olema täiesti sümmeetriline. Ketta pind, ääris kaasa arvatud, ei tohi olla kare ega konarlik, vaid peab olema täiesti sile.
Kettaheiteringi kaitsevõrk:
Pealtvaatajate, kohtunike ja võistlejate turvalisuse tagamiseks on lubatud ketast heita ainult kaitsevõrguga ümbritsetud heiteringist. Käesolevas Määruses esitatud kaitsevõrk on mõeldud kasutamiseks juhtudel, kui ala toimub pealtvaatajate juuresolekul väljaspool staadionit või staadionil, kus samaaegselt toimuvad võistlused teistel kergejõustikualadel. Mujal, eelkõige harjutusväljakutel, võib kaitsevõrgu konstruktsioon olla lihtsam. Kettaheiteks tohib kasutada ka vasaraheite
kaitsevõrku. Selleks peavad ketta- ja vasaraheiteringi äärised (2,135 m ja 2,5 m) olema vahetatavad, kusjuures mõlema ringi keskpunkt asub ühes ja samas kohas, või kasutatakse vasaraheite kaitsevõrgu laiendatud varianti, kus kettaheitering asub vasaraheiteringi taga. Kettaheiteringi kaitsevõrk peab peatama kiirusega 25 m/sek lendava 2 kg raskuse ketta, seejuures ei tohi ketas võrgust tagasi põrkuda või lennata üle võrgu. Eeldusel, et käesolevas Määruses toodud nõuded on täidetud, on kaitsevõrgu konstruktsioon vaba. Pealtvaates on kaitsevõrk U-kujuline. Heiteava peab olema (võrgu teineteisele lähimate kohtade vahel mõõdetuna) 6 m lai ja asuma heiteringi keskpunktist 7 m kaugusel. Kaitsevõrk peab olema madalamast kohast vähemalt 4 m kõrge. Kaitsevõrgu konstruktsioon peab tagama, et ketas ei pääseks võrgust ja selle ühenduskohtadest ega ka võrgu alt läbi. Eeldusel, et nad asuvad ringi keskpunktist vähemalt 3 m kaugusel, on kaitsevõrgu tagumiste paneelide (sektsioonide) konstruktsioon vaba. Jooksurajaga külgnev kaitsevõrgu osa võib olla pikendatud või nõuetest kõrgem, et tagada kettaheitevõistlustega samaaegselt toimuvatest jooksualadest osavõtjate parem ohutus. Kaitsevõrk valmistatakse kas sobivast looduslikust või sünteetilisest kiust tehtud nöörist või siis keskmise või suure tugevusega terastraadist. Lubatud suurim võrgusilm on 50 mm terastraadist ja 44 mm nöörist valmistatud võrgu korral. Käesolevas määruses esitatud kaitsevõrgu kasutamisel on kettaheite ohusektor umbes 69ŗ juhul, kui võistlustel osaleb nii parema- kui vasakukäelisi sportlasi. Kaitsevõrgu nõuetekohasus ja õige paigutus omavad seetõttu ohutuse tagamisel erakordset tähtsust.