Teivashüpe Referaat Sisukord Sissejuhatus 3 Teivashüppe ajalugu 4 Tänapäeva teivashüpe 5 Suveolümpiamängude teivashüppe reeglid 5 Teivashüppe faasid 7 Meeste hooaja parimad tulemused 9 Naiste hooaja parimad tulemused 10 Kasutatud materjal 11 2 Sissejuhatus Teivashüpe on kergejõustiklaste ala, kus inimene hüppab üle kõrge lati, kasutades selleks spetsiaalset teivast, mis tavaliselt on tehtud fiiberklaasist, kuna
kanalite ületamiseks. · Teivashüpe kuulub Olümpiamängude kavva aastast 1896 (meestele) ja 2000 (naistele). · Nn. ,,6 meetri klubi" on rahvusvaheline prestiizikas klubi, kuhu kuuluvad sportlased, kes on vähemalt 6 meetri kõrgusele ja üle selle. Sergei Bubka (aastal 1985) oli esimene, kes ületas 6 meerti rekordi ja seega ka klubi esimene liige. Hetkel hoiab ta ka teivashüppe vabaõhu rekordit, milleks on 6.14 meetrit (püstitatud 31 juulil aastal 1994 Sestrieres). Kõik 16 ,,6 meetri klubi" liiget on mehed. · Naiste maailmarekord (5.05 meetrit) kuulub Jelena Isinbajevale Venemaalt ja oli püstitatud 2008 aasta Beijingi Suveolümpiamängudel. · Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga.
kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Hüpped Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,221,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m maandumispaiga
hoovõtul veelgi väiksem libisemisvõimalus. Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil, pärast Mexico Olümpiamänge on valitsevaks saanud nn. flopp (latt ületatakse, selg ees, ja maandutakse turjale). Esimene ametlik kõrgushüppe võistlus toimus Sotimaal 19. sajandil. Meeste kõrgushüppe rekord kuulub Javier Sotomajorile Kuubalt (2.45 m). Naiste rekord kuulub Stefka Kostadinovale Bulgaariast (2.09 m) Teivashüpe Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimõõduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe jooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis üeab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa.
Hüpped Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,221,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa
auhinnad maha, et raha saada. Erki isa käiski võistlustel ainult selle tõttu, muidu poleks ta mingi hinna eest läinud. Suved veetis Erki Vanaisa juures Rõuges. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis. Peale seda soovitas isa tal minna Tallinna Spordiinternaatkooli. Seal ei tehtud temast suurt numbrit, kuna ta oli lühikest kasvu ja üsna nõrguke, ning enamus treenereid ei tahtnud teda enda treening gruppi. Siis jäi aga Erki Eesti teivashüppe eksrekordimehe Rein Soku tähelepanu alla tänu tema erilisele kirele ja tahtele spordi vastu. Erkil oli soov teha kõike andunult, et mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Erki trumpideks oli väga hea tervis, kannatamisvõime ja võitleja hing. Tänu nendele omadustele ja rasketele treeningutele on Erki nüüdseks võitnud palju erinevaid medaleid, seda vaatamatta tagasilöökidele ja tolleaegsete spordijuhtide ebasoosingule,kes Erkit andetuks ja perspektiivituks sportlaseks pidasid
korra. Ka juhul, kui kõik kaasvõistlejad on võistlusest välja langenud, on võistlejal õigus võistelda lõpuni st kuni kolmanda järjestikuse ebaõnnestunud katseni. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüpped Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse
kolmikhüpe. Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse 4/11 ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa.
Hüpete sooritamisel võistlusel peab latti tõstma korraga vähemalt 2 cm. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Postid, millele latt toetub asuvad teineteisest 4-4,04m kaugusel. Latt on 30mm läbimõõduga ning mitte üle 2kg raske. Latt peab olema sirge ning postidele asetatuna ei tohi ta vajuda üle 2cm. 4.2 Teivashüppe Teivashüppes kasutatakse abivahendina fiiberteivast. Hüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistleja otsustab ise, millist
Nagu kaugushüpe nõuab ka kolmikhüpe suurt kiirust ja head hüppevõimet. Need kaks ala erinevad selle poolest, et kolmikhüpe koosneb kolmest järjestikusest hüppest, mis kõik on üksteisest sõltuvad. Kolmikhüppaja peab olema väga hea kiirjooksja, ta lihased peavad olema tugevad ja elastsed.(1) Soovitavad kolmikhüppe normid on lisas 10 3.2.4 Teivashüpe Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga.(5) Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus 15 on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.(5) Teivashüppe korralik selgeks õppimine võtab aega. ja vajab pühendumist ja kõva tööd, et
Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. TEIVASHÜPE Teivashüpe on kergejõustiku ala. Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. KAUGUSHÜPE Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele.
Kergejõustiku võistlusalade programmist on ainult kõrgus- ja teivashüppe sooritamisel sportlasele eelnevalt teada tulemus, mida sportlane kavatseb saavutada. Kõigil teistel aladel saab tulemus teatavaks alles pärast katse sooritamist või distantsi läbimist. Kõrgushüppe ajalugu ulatub kaugesse minevikku. See ala oli populaarne eri aegadel erinevate rahvaste seas. Muinasgermaanlastel tunti ,,kuninglikku hüpet" üle kõrvuti seisvate hobuste. Osal Kesk-Aafrika suguharudel on tänaseni iga-aastaste rahvapidustuste tõmbenumbriks hooga kõrgushüpe
Hea tulemuse saavutamise juures pole tuulel sugugi tähtsusetu roll. Eriti soositud on vastutuul. Teivashüpe Kõige atraktiivsem ja samal ajal kõige raskem ala kümnevõistluses. Isegi kõige paremad kümnevõistlejad on selle kaua vältava ala puhul omadega karile jooksnud. Töövahendiks on 4,60 kuni 5,30 meetri pikkune klaaskiust teivas. Soovitus: mida suurem kõrgus, seda raskem ja jäigem teivas. Hoovõturada on 30 kuni 40 meetri pikkune. Tähtsaim omadus teivashüppe puhul on julgus ja hea liikuvus. Sarnaselt kõrgushüppega on ka teivashüppes maksimaalselt kolm katset ühel kõrgusel. Kõrgust tõstetakse 10 sentimeetri kaupa. Odavise Vabalt valitava hoovõtujooksu pikkkuse puhul visatakse 800 grammi raskust võistlusoda järsu plahvatava viskega. Sportlastel on kolm katset. Eelviimasel kümnevõistluse alal peavad sportlased oma peaaegu ammendunud jõuvarusid kasutama vägagi oskuslikult, kuna palju energiat nõudev viimane ala on veel ees.
2.4 Hüpped Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,221,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa.
Gerd Kanteri areng:2000 57.68, 2001 60.47, 2002 66.31, 2003 67.13, 2004 68.50, 2005 70.10 Teivashüpe Kõige atraktiivsem ja samal ajal kõige raskem ala kümnevõistluses. Isegi kõige paremad küm-nevõistlejad on selle kaua vältava ala puhul oma-dega karile jooksnud. Töövahendiks on 4,60 kuni 5,30 meetri pikkune klaaskiust teivas. Soovitus: mida suurem kõrgus, seda raskem ja jäigem tei-vas. Hoovõturada on 30 kuni 40 meetri pikkune. Tähtsaim omadus teivashüppe puhul on julgus ja hea liikuvus. Sarnaselt kõrgushüppega on ka teivashüppes maksimaalselt kolm katset ühel kõrgusel. Kõrgust tõstetakse 10 sentimeetri kaupa. Odavise Vabalt valitava hoovõtujooksu pikkkuse puhul visatakse 800 grammi raskust võistlusoda järsu plahvatava viskega. Sportlastel on kolm katset. Eelviimasel kümnevõistluse alal peavad sportla-sed oma peaaegu ammendunud jõuvarusid ka-sutama vägagi oskuslikult, kuna palju energiat nõudev viimane ala on veel ees.
Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga. Hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Kaugus- ja kolmikhüpped . Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist
3. Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese täielik sirutus äratõukel. 11. Vead, mida vältida hüpetes: 1. Kiiruse langust hoojooksu lõpus. 2. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). 3. Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 4. Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. 5. Enneaegset aktiivse lennufaasi õpetamisele keskendumist. 12. Teivashüpe 1. Teivashüppe faasid - HOOJOOKS; TEIBA AUKUASETAMINE; ÄRATÕUGE JA RIPE; TAHAKALLUTUS, SIRUTUS JA PÖÖRE; LATI ÜLETAMINE JA MAANDUMINE. 2. Teiba hoie - Käed on õlgadelaiuselt. Parem käsi on teibal vasakust ülalpool. Mõlemad käed on kõverdatud, parem käsi reie lähedal. Teiba ots on sportlase peast kõrgemal. Vasaku käe küünarnukk on kõrvale pööratud. Ülakeha on sirutunud. 3
Tartu 1980. Kergejõustiku alade õpetemine lk 41-43 Avatud Ülikool Kehakultuuriteaduskond Karin Irval Kiirjooksu tehnika Õppereferaat KKSP.05.036 Kergejõustik Õppejõud: T. Torop Tartu 2008 Kiirjooksu tehnika Inimese loomuliku edasiliikumisviisina on jooks kergejõustiku alus ning kuulub kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste programmi. Peale selle on ta paljude kergejõustikualade (kaugus-, kõrgus-, kolmik- ja teivashüppe ning odaviske) uneks lahutamatuks koostisosaks. Jooksu iseloomustab ühe ja sama liigutustetsükli regulaarne kordumine. Seega kuulub ta nn. tsükliliste harjutuste hulka. Jooksu tähtsus on selles, et teda kasutatakse laialdaselt kergejõustikus ja teistel spordialadel tähtsa treeninguvahendina kiiruae ja vastupidavuse arendamiseks ning organismi ettevalmistamiseks neile suurtele koormustele, milleta pole võimalik tänapäeva sportlase treening. Kiirjooksu e
"Hiljem läks ta õppima Eesti Spordigümnaasiumisse.Peale seda lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli."Järgnes sportlase unistuste täitumine - osalesin olümpiamängudel Atlantas(1996). Oli võimas tunne olla suurimal spordivõistlusel, võistelda ühes sektoris maailma parimatega. Kõigil võrdsed võimalused, võidavad tugevamad. 1996. A. olin tulemusega 2.30m maailma edetabelis 16 kohal. 1997 a. suvel osalesin mitmetel rahvusvahelistel võistlustel koos tuntud tegijatega. (Ieg.ee 2013) Teivashüppe Eesti rekord kuulub Valeri Bukrejevile.Rekord sai hüpatud 3. Juunil 1993. aastal Stuttgartis, tulemusega 5.86m.Valeri ise on sündinud 15. Juunil 1964 Tallinnas.1993. aasta Maailmameistivõislustel sai ta seitsmenda koha. Kaugushüppe rekord kuulub tuntud Eesti kümnevõistlejale, Erki Noolele.Götzis toimunud kümnevõistlusel hüppas Nool 27.mail 1995. aastal tulemuse 8.10m. Jaak Uudmäe on juba vanema generatsiooni esindaja, kuid siiski pole suutnud ükski eestlane
200m jooks, teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800m jooks. Võistlejail tuleb startida kõigil aladel. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Kergejõustiklased Martti Soosaar (sündis 3. detsembril 1977) on eesti kümnevõistleja. Ta õppis Tartu Ülikoolis ja treenis Tiina Toropi juhendamises. Seitsmevõistluses sai ta 2000. aastal 5194 punkti. Parim teivashüppe tulemus sisevõistlustel oli 4.40. Aastal 2000 kogus ta kümnevõistluses 7012 punkti. 110 m tõkkejooksus sai ta aja 15,45 Aastal 2001 kogus ta Tartus kümnevõistluses punktisumma 7031. Ta osales 2001. aastal Pekingis 21. universiaadl. Aastal 2002 jäi ta Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel Villu Sepa ja Ranel Rünga järel 6854 punktiga kolmandaks. Soosaar on osalenud ka üliõpilaste ujumis ja veepallivõistlustel.
Kuldmedal on valmistatud hõbedast ning kullaga kaetud (kulda vähemalt 6g). kuld-, hõbe- ja pronksmedali kujundus on ühesugune. 1928. a-st on suveolümpiamedalid valmistatud Itaalia kunstniku Giuseppe Cassioli kavandi järgi. Olümpiamedali tagakülg on 1972. a-st olnud igal mängul isesugune. Taliolümpiamedalitel pole olnud ühtlast kujundust. Kui kaks sportlast saavutavad võrdse parima tulemuse, siis antakse mõlemale kuldmedal ja hõbemedal jääb välja andmata (erandid 1912. a. teivashüppe ja 1948. a. võimlemisvõistluste võitjate autasustamisel). Samal põhimõttel autasustatakse 2. ja 3. koha jagajaid. Enamik võistkondlike alade puhul antakse medal ja diplom kõigile esimesele kolmele kohale tulnud võistkondadele liikmeile ( ka neile, kes ei võistelnud finaalis). Teatejooksudes ja ujumises saavad medali ja diplomi üksnes need sportlased, kes on võistelnud finaalis, teistele võistkonnaliikmetele antakse ainult diplom; 1972. a. rakendati
Hea tulemuse saavutamise juures pole tuulel sugugi tähtsusetu roll. Eriti soositud on vastutuul. Teivashüpe Kõige atraktiivsem ja samal ajal kõige raskem ala kümnevõistluses. Isegi kõige paremad kümnevõistlejad on selle kaua vältava ala puhul omadega karile jooksnud. Töövahendiks on 4,60 kuni 5,30 meetri pikkune klaaskiust teivas. Soovitus: mida suurem kõrgus, seda raskem ja jäigem teivas. Hoovõturada on 30 kuni 40 meetri pikkune. Tähtsaim omadus teivashüppe puhul on julgus ja hea liikuvus. Sarnaselt kõrgushüppega on ka teivashüppes maksimaalselt kolm katset ühel kõrgusel. Kõrgust tõstetakse 10 sentimeetri kaupa. Odavise Vabalt valitava hoovõtujooksu pikkkuse puhul visatakse 800 grammi raskust võistlusoda järsu plahvatava viskega. Sportlastel on kolm katset. Eelviimasel kümnevõistluse alal peavad sportlased oma peaaegu ammendunud jõuvarusid kasutama vägagi oskuslikult, kuna palju energiat nõudev viimane ala on veel ees.
Hea tulemuse saavutamise juures pole tuulel sugugi tähtsusetu roll. Eriti soositud on vastutuul. Teivashüpe Kõige atraktiivsem ja samal ajal kõige raskem ala kümnevõistluses. Isegi kõige paremad kümnevõistlejad on selle kaua vältava ala puhul omadega karile jooksnud. Töövahendiks on 4,60 kuni 5,30 meetri pikkune klaaskiust teivas. Soovitus: mida suurem kõrgus, seda raskem ja jäigem teivas. Hoovõturada on 30 kuni 40 meetri pikkune. Tähtsaim omadus teivashüppe puhul on julgus ja hea liikuvus. Sarnaselt kõrgushüppega on ka teivashüppes maksimaalselt kolm katset ühel kõrgusel. Kõrgust tõstetakse 10 sentimeetri kaupa. Odavise Vabalt valitava hoovõtujooksu pikkkuse puhul visatakse 800 grammi raskust võistlusoda järsu plahvatava viskega. Sportlastel on kolm katset. Eelviimasel kümnevõistluse alal peavad sportlased oma peaaegu ammendunud jõuvarusid kasutama vägagi oskuslikult, kuna palju energiat nõudev viimane ala on veel ees.
h3 = mv2/2mg 6,2 m. Seega kokku saame hmaks = 1,2 m + 1,2 m + 6,2 m = 8,6 m. See on palju rohkem kui tegelikult. Milles on asi? Selles, et hoojooksu kineetilist energiat pole võimalik muuta eriti hästi sportlase keha potentsiaalseks energiaks. See paistab välja ka hoota ja hooga kõrgushüppe tulemustest, mis erinevad vaid ca 15%. Hoojooksu kasutatakse üle lati liikumiseks, et mitte latile peale vajuda. (MR: 2,45 J. Sotomayor, 1993) 4.5. Teivashüpe Teivashüppe maksimaalse kõrguse hmaks leidmiseks arvestame 4 komponenti: 13 · raskuskeskme kõrgust h1 = 1,2 m; · vertikaalse hüppe kõrgust h2 = 1,2 m (vt. eelmine ülesanne); · tõusu hoojooksu kineetilise energia arvel, mis muudetakse teiba potentsiaalseks energiaks. Kuna teibaga käes ei saa joosta nii kiiresti kui MR omanik sprindis, valime jooksu kiiruseks 9 m/s. Siis saame h3 = 4,1 m.
annaabi.ee 
