REFERAAT Kaugushüpe Tallinn 2 Sisukord 1. Ajalugu 4lk 2. Mis on kaugushüpe? 4lk 3. Võistluskorraldus 5lk 4. Hoojooks 6lk 5. Hoojooksu ja äratõuke vaheline ala 6lk 6. Äratõuge 7lk 7. Lend 7lk 8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12. Pildid 2tk 11lk 13. Kasutatud kirjandus 12lk
Harkhüpe üle risti kitse referaat Koostaja: Keli Tubin Juhendaja: Raido Rohi Aravete 2010 2 SISUKORD SISUKORD................................................................................................................................3 1 TEHNIKA ALUSED...............................................................................................................4 1.1 Hoojooks........................................................................................................................... 4 1.2 Jalgade tõuge.....................................................................................................................4 1.3 Käte tõuge......................................................................................................................... 4 1.4 Lennufaasid............................................................................
Tunnikonspekt Tunni teema: hüpped, kõrgushüppe juurde viivad harjutused Tunni eesmärgid: Psühho-motoorsed eesmärgid: hüpete tehnika etapiline õppimine Kognitiivsed eesmärgid: teadmine kõrgushüppe juurdeviivatest harjutustest ning selle tehnikast (hoojooks, äratõuge, maandumine) Õppemeetodid: sõnaline, näitlik, kordus-, osa- ja tervikmeetod Klass: 3. klass Õpilaste arv: 12 Koht: spordisaal Vahendid: matid, kõrgushüppe plats, sammumärgid, õhupallid, nöör Tunni osa Harjutuse Harjutuse/tegevuse Doseer Org.-met. märkused toime kirjeldus ing/aeg Soojendus Kogu keha 1. Rivistus ringselt 1 min
Toengharkhüpe Toengharkhüppe sooritamine: Toenghüpe jaotatakse järgmiselt: hoojooks, hüpe hoolauale, jalgadetõuge, lennufaas enne kätetõuget, kätetõuge, lennufaas pärast kätetõuget, maandumine.Hüppele eelneb hoojooks, vastavalt sooritaja vajadustele. Hoojooks ei tohiks jääda siiski liiga pikaks, vastasel juhul ei jõua sooritaja piisavalt kiiresti reageerida ja hüpe muutub ründavaks, mistõttu sooritus ebaõnnestub. Tõuge sooritatakse hoolaualt, põlveliigestest natuke alla lastes. Pärast jalgade tõuget hoolaualt sooritab võimleja esimese lennufaasi, mille juures keha on sirge või veidi ette kõverdatud. Selg on kumer. Üheaegselt käte asetamisega hüpperiistale (tõuge tehakse peaaegu sirgete ja pingestatud kätega )
1. Millistest osadest koosneb toenghüpe ja mis on erinevate osade eesmärgid? Hüppeharjutus hindamisel algab käe üles tõstmisega, alates sellest märgist algab harjutus nii sooritaja kui ka hindaja jaoks. Peamiselt jaotatakse hüpe neljaks osaks: hoojooks, äratõuge, kätetõuge ja maandumine. Kui hüpet täpsemalt seletada, siis saame lisada ka lennufaasi enne ja pärast kätetõuget. Peale hüppe sooritamist tuleb harjutuse lõpetamiseks teha sirutus. Hüppe esimene osa ehk hoojooks on oluline, et sooritada korrektne tõuge. Äratõuge on vajalik õhulennu alustamiseks, selle sooritamine näitab hüppaja koordinatsiooni. Kätetõuke tegemisel on võimalik end üle kitse viia, see on jõu ja samuti koordinatsiooni näitaja. Hüppaja tasakaalu selgitab ilmekalt see, kuidas on sooritatud õhulend ja maandumine koos sirutusega. 2. Analüüsi tunnis sooritatud harjutusi ja nende õnnestumise või ebaõnnestumise põhjuseid?
ees, 2. järgi ja maandutakse jalgadele) . Lati kõrgust hüpates peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Lati kõrgust hüpates peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Flopphüppe hoojooks. Hoojooks sooritatakse algul sirgjooneliselt,viimasle 3 või 5 sammul üle minnes kaarekujulisele jooksule (mille raadius peaks olema 68m) Hoojooksu pikkus on tavaliselt 911 jooksusammu, millele eelneb 35 sammu käimist. Näide hüppestiilist `'Karjapoiss/Kääri`' Pildil Ethel Catherwood Näide hüppestiilist flopp Pildil Ariane Friedrich Meeste Maailmarekordi omanik Javier Sotomayor Naiste Maailmarekordi omanik Stefka Kostadinova
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüpe tehnika koosneb: 1. hoojooks - kiirenev hoojooks, kogu keha on lõdvestatud. 2. hoojooksu ja äratõuke vaheline ala - tempo kiireneb,põlved tõusevad kõrgemale ja keha on sirgelt püstasendis. 3. äratõuge - viimane samm enne äratõuget pikeneb, et kasutada tõukejõudu. Äratõuge pakul olevalt jalalt, kere sirutatult, käed jooksu asendis. 4. õhulend - väljasirutamine õhus aitab säilitada tasakaalu, et maandumiseks ettevalmistuda.
Kaugushüpe jaguneb neljaks : Kaugushüpe – suurimaks raskuseks selle hüppe juures on hüppepaku täpne tabamine suurel kiirusel. Kõrge ja hõljuva hüppe sooritamiseks on vaja piisavalt kiiret tempot, hüppe hetkel ligi 10m/s. Stabiilsema hüppe tagab alati ühesugune lähteasend ja startimis koht peab olema kindlal kaugusel. Et kindlat stardikohta leida, kasutavad osad sportlased 6-8 jooksusammu ning teised 16- 20 tavalist sammu. Hoojooks peab olema kiirenev ning äratõukel ei tohi kõhelda ja lisaks ei tohi raskuskeset liiga madalale lasta, vastasel juhul ei tule hea hüpe. Äratõukel tuleb puus ette sirutada ja käed ette viia, et tagada tasakaal. Maandumisel tuleb jalat võimalikult kaugele ette sirutada. Kolmikhüpe – see on tehniliselt keeruline ala ning hüppe kaugus sõltub mitmest erinevast faktorist. Kolmikhüppes on neli faasi : hoojooks, hopp, samm ja hüpe
Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 millimeetrit. Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks. Naelikud. Kergejõustiku alad. 1.Kaugushüpe on ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. · Kaugushüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. · Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. · Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima
Hoojooksust, viskekiirusest, nurgast (40º), õigest visketehnikast. Erinevad hüppetehnikad Pallihoie Palli hoitakse kolme keskmise Samm-, siru- ja käärhüpe. sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). Kaugushüppe osade jaotus Hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Millest sõltub hüppe tulemus biomehaanika seisukohast - Õhulennu kõrgus määratakse Kõrgushüppe osad kolme parameetriga: 1) äratõuke kiiruse, 2) äratõukenurga, 3) väljalennunurga ja massikeskme Hoojooks, tõuge, õhulend ja maandumine. kõrgusega. Nendest olulisimaks on väljalennu kiirus
korgid). Teises jalas võib sportlane kanda tavalist jooksukinga. Latt: Pikkus 3.98 m ja kaal 2 kg. Võib olla valmistatud puidust või plastikust. Postid: Peavad olema vähemalt 10 cm kõrgemad kui maksimaalne hüppekõrgus. Maandumismatt: Peab olema vahtkummist madrats. Start Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12 m. Hoojooks Õige jooks tuleb omandada varakult. Hoojooksu pikkus on noorematel 5-7 sammu, tipphüppajatel 8-11 sammu. Flopihüppe puhul on vajalik leida sobiv raadius, mis igal sportlasel erinev, kuid lühemad hüppavad väiksema raadiusega kui pikemad. Hoojooksu alustatakse kas kohapealt või kolme- kuni viiesammulise eelhoovõtuga. Kõrgushüppaja jooks toimub pöial, puus peab olema kõrgel. Kurvijooksul puusa asend rohkem ees. Hoojooks peab pidevalt kiirenema ehk kõige kiirem samm on viimane
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe.
Fifth level jooksusammu. Et kõik hüpped oleksid stabiilsed, tuleb hoojooksu alustamisel võtta alati ühesugune lähteasend. Esimene kontrollmärk on hüppepakust 6-8 jooksusammu kaugusel. Click to edit Master text styles Second level Third level Hoojooks peab olema Fourth level kiirenev. Selline hoovõtt, kus Fifth level hüppaja kiirust kartes hakkab enne äratõuget pidurdama, ei võimalda head hüpet. Hüppeks valmistudes ei tohi Click to edit Master text styles viimastel sammudel keha Second level raskuskeset liiga madalale
suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht), siis katse ei loe. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3
Kaugushüpe Erik Ott-Jõõgre 9.Klass Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Seda ala harrastati juba Vana- Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Rekordid Meeste maailmarekord kuulub Mike Powellile(USA) kes hüppas 1991. aastal,30 augustil 8.95m Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale kes hüppas 7.52m Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi
eesmärgiga edukalt üle lati hüpata; harjutustest jalalihaste arendamiseks; jooksudest lühikestel ja pikkadel distantsidel ning batuudihüpetest kukkumishirmust jagusaamiseks. Start Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12m. Hoojooks sportlane teeb umbes 7 pikka sammu, mille käigus saavutab kiiruse 8 m/sek. Järgmise 3-5 sammuga peab ta tasakaalustama kurvis tsentrifugaaljõu, et mitte kiirust kaotada. Ta hakkab sammude tihedust kasvatama. Hoojooksu ja äratõuke ühendamine Eelviimasel sammul on välimine jalg kõverdatud ja teine jalg, millelt tehakse äratõuge, on sirge. Äratõuge Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda
Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. 2 Kõrgushüpe Kõrgushüpe on samuti üks kergejõustiku alasid. See kujutab endast üle kõrge lati hüppamist. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. *Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. *Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. *Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. Kõrgushüpe on ala, mis nõuab ohutut maandumispaika. Kui tunnis on palju õpilasi, ei ole selle õpetamine eriti tõhus. Kõrgushüppematil võib eelnevalt teha akrobaatilisi harjutusi, mis sarnanevad flopiga.
algusest raja sellel poolel, kus jookseb teatepulga andja. 3. Pallivise: 1. Millest sõltub viske resultaat biomehaanika seisukohast väljalennu nurk - ? (40º) väljalennu kiirus - ? (20-30m/sek) väljalennu kõrgus – ? 2. Pallihoie - Palli hoitakse kolme keskmise sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). 3. Palliviske tehnika osade jaotus - Hoojooks, ristsamm ja palli tahaviimine, äravise, tasakaalustamine/pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes 1) Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Soovitus: vähendada eelhoo sammude arvu ja joosta natuke lühemate sammudega. 2) Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Soovitus: harjutada korduvalt käe tahaviimist koos õlgade õigeaegse pööramisega käigul kahe
kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis on tavaliselt kaetud kummeeritud rajakattega), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Äratõukel ei tohi jääda osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht). Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need 3, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast :hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
85-ga, siis ütlen ausalt, et praegu ei ole üldse rahul.” Eleriin Haas(kõrgushüppaja): “Täna ma olin oma tehnikaga tegelikult väga rahul. Tundsin kohe esimesel hüppel 1.85-l, et mugav ja mõnus on joosta.” ”Ma sain eile teada, et 1.85 tuleb alla ja täna hommikul ma vaatasin, et mis see järgmine kõrgus on - 1.90... oi-oi-oi. Mul oli peamine, et 1.85 üle saab.” “Stabiilset tehnikat on vaja saada, et tehnika oleks koguaeg sama. Mul kipub hoojooks muutuma.” 4 Kokkuvõtte Eesti sportlased võitsid kokku 2 hõbemedalit, Rasmus Mägi 400 m tõkkejooksus ja Gerd Kanter kettaheites. Järgmised Kergejõustiku maailmameistrivõistlused peetakse Pekingi Rahvusstaadionil. 5 Kasutatud allikad: 1) http://sport.err.ee/l/kergejoustik/em 2) http://et.wikipedia.org/ 3) http://www.iaaf.org/
kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. 3 Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe.
Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu Pärast pesapaikadele saabumist algavad laugul omapärased paaritumismängud: linnud kogunevad rühmiti vabaveelaikudele, ajavad üksteist taga, pekstes tiibadega vastu vett ja lastes kuulda omapäraseid häälitsusi. Mängude lõpus heidavad linnud paaridesse ja nii ema- kui ka isalind asuvad pesa ehitama. Lennu iseärasused Lendutõusmiseks tuleb tal teha veepinnal pikk ja pladisev hoojooks. Veest lendu tõuseb raskepäraselt ja alati vastutuult. Tegutsemispaik, elupaik Elutseb taimestikurikastel siseveekogudel ja merelahtedel. Eestis järvedel ja merelahtedel, vanajõgede sootides ja settetiikidel, uuemal ajal elutseb ka väikeste meresaarte roostikus. Tegutsemise iseärasused Teda kutsutakse indeteminantseks munejaks, kui täiskurnas mõni muna puruneb või pesast eemaldatakse, siis ta muneb mune juurde. Soodsates tingimustes pesitsevad laugupaarid
tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõugepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3
a) Kasutatud kirjandus Üldkirjeldus Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kasti, mis on täidetud liiva või kruusaga. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, siis on katse ebaõnnestunud. Hüpe koosneb neljast osast: ·hoojooks ·äratõuge ·lend ·maandumine Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on ka edukad kaugushüppes. Võistluskorraldus Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks loetakse võistleja, kes on sooritanud pikima määrustekohase hüppe.
(väljalennu nurk, väljalennu kiirus, väljalennu kõrgus)? - Hoojooksust, viskekiirusest, nurgast (40º), õigest visketehnikast. 2. Pallihoie - Palli hoitakse kolme keskmise sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). Juurdeviiva harjutusena kasutada palli mahaviskamist (sõrmed saadavad palli). 3. Palliviske tehnika osade jaotus - Hoojooks, ristsamm, palli tahaviimine, äravise, pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes - Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Viske-eelses asendis on viskekäsi koos palliga õlavööst palju allpool. Ristsammu lõppedes kallutab viskaja taha, asetades parema jala pidurdavalt ette. Äravise toimub üle
platsipoolele maha. Samuti on tähtis, et ründelöök sooritatakse võimalikult kõrgelt. Kõrget rünnakut on vastastel raskem blokiga takistada ning ründaja võimalike löögisuundade raadius laieneb. Ründelöögis on ühendatud jooks, hüpe ja löök (kiirus, jõud ja osavus). Seda kõike arvestades on tegemist võrkpalli raskeima elemendiga. Enne rünnakut sooritatud vastuvõtt ja tõste on tulemusliku rünnaku eelduseks. Ründelöök jagatakse nelja faasi: 1. 13-sammuline hoojooks; 2. üleshüpe, äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas; 3. löök, palli tabamine hüppe- ja käeulatuse kõrgpunktis; 4. maandumine kõverdatud jalgadele väikese lõdvestava järelhüppega. Ründelöögi tehnika mõnevõrra varieerub, sõltuvalt sellest, kui kaugel on pall võrgust ja mitu sammu on võimalik kasutada hoovõtuks. Kolmesammulise hoovõtuga ründelöögi kirjeldus: Lähteasend on kõrge ja ebapüsiv, keharaskus päkkadel.
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud üldiselt liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kaugushüpe on kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. 2.2 Korraldus Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud üldiselt liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kaugushüpe on kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. 2.2 Korraldus Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht), siis katse ei loe. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset.
Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese täielik sirutus äratõukel. 11. Vead, mida vältida hüpetes: 1. Kiiruse langust hoojooksu lõpus. 2. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). 3. Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 4. Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. 5. Enneaegset aktiivse lennufaasi õpetamisele keskendumist. 12. Teivashüpe 1. Teivashüppe faasid - HOOJOOKS; TEIBA AUKUASETAMINE; ÄRATÕUGE JA RIPE; TAHAKALLUTUS, SIRUTUS JA PÖÖRE; LATI ÜLETAMINE JA MAANDUMINE. 2. Teiba hoie - Käed on õlgadelaiuselt. Parem käsi on teibal vasakust ülalpool. Mõlemad käed on kõverdatud, parem käsi reie lähedal. Teiba ots on sportlase peast kõrgemal. Vasaku käe küünarnukk on kõrvale pööratud. Ülakeha on sirutunud. 3. Hoojooks; teiba aukuasetamine - Hoojooksu ja teiba aukuasetamise faasis kogub hüppaja
korgid). Teises jalas võib sportlane kanda tavalist jooksukinga. Latt: Pikkus 3.98 m ja kaal 2 kg. Võib olla valmistatud puidust või plastikust. Postid: Peavad olema vähemalt 10 cm kõrgemad kui maksimaalne hüppekõrgus. Maandumismatt: Vahtkummist madrats. Start Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12m. Hoojooks sportlane teeb umbes 7 pikka sammu, mille käigus saavutab kiiruse 8 m/sek. Järgmise 3-5 sammuga peab ta tasakaalustama kurvis tsentrifugaaljõu, et mitte kiirust kaotada. Ta hakkab sammude tihedust kasvatama. Hoojooksu ja äratõuke ühendamine Eelviimasel sammul on välimine jalg kõverdatud ja teine jalg, millelt tehakse äratõuge, on sirge. Äratõuge Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda
60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Kaugus- ja kolmikhüpped . Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima maandumisjäljeni. Hüpe koosneb neljast osast : hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Kolmikhüppes nõutakse võistlejailt järjest 3 hüppesammu sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga. HEITED Heitealadel on samuti eel- ja lõppvõistlus. Kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringis odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30-36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on
sooritamise järel paigale võistleja süül.. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluset lahkuma, kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. 4.3 Kaugus- ja kolmikhüpe Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima maandumisjäljeni. Hüpe koosneb neljast osast : hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Kolmikhüpe on kaugushüpe, mille puhul nõutakse võistlejailt järjest 3 hüppesammu sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga. Mõlema hüppe puhul toimub maandumine liivale. 5 HEITED-TÕUKED Heite-tõuke aladeks on kuulitõuge, kettaheide, vasaraheide ja odavise
äratõukega ühelt ja samalt jalalt. 1.1 VÕISTLUSKORRALDUS: Iga kvalifikatsioonivõistluse läbinud sportlane sooritab loosi järjekorras 3 hüpet. Iga hüppe tegemiseks on aega 1 minut. 8 parima tulemusega hüppajat teevad veel 3 katset. Paremusjärjestus selgitatakse iga sportlase parima hüppetulemuse alusel. 8 1.2 TEHNIKA: 1. hoojooks sportlane kiirendab. Kogu keha on lõdvestatud ja ta teeb pikki samme. 2. hoojooksu ja äratõuke vaheline ala kui sportlase tempo kiireneb, kerkivad tema põlved kõrgemale ja keha on sirgelt püstiasendis. Maksimaalse kiiruse saavutab sportlane umbes 2 sammu enne äratõuget. 3. äratõuge sportlane pikendab oma eelviimast sammu enne äratõuget, et kasutada tõukejõudu. Ta tõukab ära äratõukepakule asetatud jalaga, õlad kerkivad, et aidata tal
Mida tugevam on ründelöök, seda suurem on võimalus, et pall jääb vastaste platsipoolele maha. Ründelöögis on ühendatud jooks, hüpe ja löök (kiirus, jõud ja osavus). Eelnevat arvestades on tegemist võrkpalli raskeima elemendiga. Enne rünnakut sooritatud võimalikult täpsed pallipuuted- vastuvõtt ja tõste on tulemusliku rünnaku eelduseks. Ründelöök jagatakse nelja faasi: 1) 13-sammuline hoojooks 2) üleshüpe, äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas 3) löök, palli tabamine hüppe- ja käeulatuse kõrgpunktis 4) maandumine kõverdatud jalgadele väikese lõdvestava järelhüppega. Ründelöögi tehnika mõnevõrra varieerub, sõltuvalt sellest, kui kaugel on pall võrgust ja mitu sammu on võimalik kasutada hoovõtuks. Alljärgnevalt kolmesammulise hoovõtuga ründelöögi kirjeldus. Lähteasend on kõrge ja ebapüsiv, keharaskus päkkadel
massilistel võistlustel nii eelvõistlustel kui ka finaalis kolm katset järjest, mitte vaheldumisi. Küll aga tuleb mõõta ja protokolli märkida iga katse tulemus, sest võistlejate parimate katsete võrdsuse korral on nendevahelise paremuse määramiseks vajalik teada neist igaühe paremuselt järgnevate katsete tulemusi. Võistluse ajal ei tohi võistlejad ilma kohtuniku loata viibida maandumiskoridoris ega selle vahetus läheduses. On keelatud ka soojendus ja hoojooks mõõtmine-täpsustamine hoovõturajal. Hoojooksu tähistamiseks tohib võistleja hoovõturaja välisservale asetada korraldajate poolt antud märgikesi. Vahetult enne oma võistluskatse algust tohib ta asetada oma kontrolltähised ka hoovõturajale, need aga tuleb koristada koha pärast katse sooritamist. Väljakult tuleb viskevahendid tagasi tuua, tagasiviskamine on kategooriliselt keelatud. Võistleja peab sooritama katse 1,5 min. jooksul alates väljakutse momendist. Vise loetakse
20.Kus sai alguse korvpallimäng? Mis aastal? Sinu vastus oli: 1891.a Springfieldis (USA) VÕRKPALL 1.Mis on palling? Sinu vastus oli: Pall pannakse mängu otsajoone tagant löögiga üle võrgu vastasvõistkonna väljakupoolele (palling ehk serv). 2.Kuidas klassifitseeritakse sööte? Sinu vastus oli: ülaltsööt, altsööt, ründesööt, söödud laskumisega seljale, küljele ja rinnale 3.Mida nimetatakse ründelöögiks? Sinu vastus oli: 3 sammuline hoojooks: esimene samm on lühem, teine ja kolmas on pikemad ja kiiremad. Mida suurem on kiirus sed apikem on viiimane samm, millega pidurdataksekeha horisontaalset inertsi. Algab tõuge üles. Äratõuge: Viimane samm sarnaneb kerge hüppega--tagumine jalg eemaldub maapinnast enne, kui eespool olev jalg maandub. Sirge jalg viiakse ette ja asetatakse kannaga maha, võimalikult kiiresti tuuakse teine jalg kõrvale, keha raskuskese kandub taha poole
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjaterajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
Laskumine rinnale- „liblikas“ raskete ja kaugete pallide söötmisel, tugev ülavöö , liikumine lõppeb väljaastest eespool olevalt jalalt, järgneb õhulend, põlvest kõverdatud jalad ja puusast tõstetud, käed ette sirutatud, palli mängitakse sirge käe rusika või käeseljaga, maandutakse kätele, libisetakse käte vahelt rinnale libisetakse edasi Laskumine küljele- kiire hoojooks oluline, pikk väljaastesamm, palli söötmine, tugijalg sirutatakse, maanduda jala välisküljele, veere üle puusa küljele, veere üle sselja või õla kükki, tõus püsti, Palling- kollektiivse mängu ainus element, mida mägija sooritab täiesti üksi. Nimetatakse tehnilist võtet, mille abil viiakse pall mängu. Pallinguviise: kehaasendi järgi võrgu
elementideks. mõistetakse spor- Osad peamised liigutuskombinatsioonid ja võtted, millest koosneb antud tervik- diharjutuse täitmise lik tegevus. kõige efektiivsemat Näiteks korvpallis püüdmine, põrgatamine, sööt, vise jt; ujumises start, distant- ja ratsionaalsemat si läbimine, pööre, finis; kaugushüppes hoojooks, äratõuge, õhulend, maandu- viisi saavutamaks mine; tõstmises start, tõmme, lõputõmme, allaiste jt. maksimaalset efek- ti (sporditulemust) Faasid osade mingid spetsiifilised detailid või alasüsteemid. Näiteks ujumises lähenemine seinale, pööre, äratõuge, libisemine ja üleminek uju- misele. Elemendid üksikute kehaosade liikumine.
annaabi.ee 
