Kergejõustik (2)

Kaugushüpe
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele.
Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis on tavaliselt kaetud kummeeritud rajakattega), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga.
Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Äratõukel ei tohi jääda osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht).
Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks , äratõuge, lend ja maandumine.
Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need 3, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe.
Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis.
Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus .
Kõrgushüpe
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimõõduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Enne võistluste algust teeb vanemkohtunik teatavaks algkõrguse ja lati tõstmise korra. Ka juhul, kui kõik kaasvõistlejad on võistlusest välja langenud, on võistlejal õigus võistelda lõpuni st kuni kolmanda järjestikuse ebaõnnestunud katseni.
Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluselt lahkuma , kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka teivashüppes.
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine.
Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine.
Kõrgushüppes ei kasutata abivahendeid. Vaid kõrgushüppeks kasutatavad jalanõud erinevad teistest naelikutest selle poolest, et kannaosas on lisaks veel neli naela , tänu millele on hoovõtul veelgi väiksem libisemisvõimalus.
Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil, pärast Mexico Olümpiamänge on valitsevaks saanud nn. flopp (latt ületatakse, selg ees, ja maandutakse turjale).
Esimene ametlik kõrgushüppe võistlus toimus Sotimaal 19. sajandil.
Meeste kõrgushüppe rekord kuulub Javier Sotomajorile Kuubalt (2.45 m).
Naiste rekord kuulub Stefka Kostadinovale Bulgaariast (2.09 m)
Teivashüpe
Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune.
Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku , mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.
Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile.
Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m maandumispaiga suunas, et teha hüpe endale sobivamaks.
Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluselt lahkuma, kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped.
Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud.
Kuulitõuge
Katse õnnestumiseks peab kuul maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne võistlusvahendi maandumist ei tohi sportlane ringist lahkuda.
Kuulitõuge on kümnevõistlusala, kus eesmärgiks on tõugata raske metallkuul nii kaugele kui võimalik. Sportlased tõukavad 7 ,26 kilost kuuli, mille läbimõõt on 110 kuni 130 mm. Tõuge toimub 2,135 meetrise läbimõõduga tõukeringist. Kuulitõukeringi ääris valmistatakse rauast, terasest või muust sobivast materjalist. Äärise ülaserv peab olema ümbritseva maapinnaga ühel tasapinnal . Ringi põhi kaetakse betooni, asfaldi või muu sobiva, tihke , kuid mitte libeda materjaliga. Rin­gi pind peab olema tasane , äärise ülaservast 14-26 mm madalamal. Maandumissektori pind peab olema kaetud kivipuru, muru või muu sobiva materjaliga, millele heitevahend maandudes jätab selge jälje.
Kümne-võistlejal on kasutada kolm katset. Reeglite kohaselt tohib kasutada ainult libistamis- või pööramistehnikat. Kuuli tõugatakse õlalt ühe käega. Algasendis peab kuul puudutama võistleja kaela, lõuga või olema nende vahetus läheduses. Katse ajal ei tohi tõukekätt viia algasendist allapoole ja õlajoonest tahapoole.
Kuulitõuke maandumissektorit tähistavad valged jooned, mille pikendused ristuvad tõukeringi keskpunktist 34,92-kraadise nurga all.
Katse loetakse ebaõnnestunuks juhtudel kui:

• sportlane pillab heitevahendi,
  
• puudutab võistleja tõukepaku pealispinda mingi kehaosaga
  

Kettaheide
Heiteringi põhi on kaetud betooni, asfaldi või muu sobiva materjaliga, mis on tihke ja pole libe. Kettaheiteringi läbimõõt on 2,5 meetrit. 2 kg ketta lendamist kiirendatakse pooleteise-ringise pöördega.
Ketta korpus võib olla seest õõnes või mitte. See valmistatakse puidust või muust sobivast materjalist. Korpust ümbritseb välisservast kaarjas metallääris, mille välisserva ristlõige on umbes 6 mm raadiusega kaar. Ketta keskosas võivad mõlemal pool olla ketta välispinnaga ühetasased, teineteisega paralleelsed metallplaadid. Ketta võib valmistada ka ilma nimetatud metallplaatideta, eeldusel , et ketta korpuse keskosad on tasapinnalised ja paralleelsed ning ketta mõõtmed ja kaal vastavad nõuetele.
Kettaheite maandumissektorit tähistavad valged jooned, mille pikendused ristuvad heiteringi keskpunktist 34,92-kraadise nurga all.
Katse loetakse ebaõnnestunuks juhtudel kui:

• sportlane pillab heitevahendi,
  
• sportlane puudutab mingi kehaosaga heiteringi äärise pealispinda,
  

Katse õnnestumiseks peab ketas maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne võistlusvahendi maandumist ei tohi sportlane ringist lahkuda.
Hea tulemuse saavutamise juures pole tuulel sugugi tähtsusetu roll. Eriti soositud on vastutuul.
Pealtvaatajate, kohtunike ja võistlejate turvalisuse tagamiseks on lubatud ketast heita ainult kaitsevõrguga ümbritsetud heiteringist.
Igasuguste abivahendite kasutamine, näiteks kahe või enama sõrme kok­ku teipimine, mis võib abistada sportlasi katse sooritamisel, on kee­la­tud. Teipi (plaastrit) heitekäel on lubatud kasutada ainult lahtise haava katmiseks.
Eesti parim kettaheitja on Gerd Kanter .
Odavise
Odaviske hoovõturada peab olema vähemalt 30 m pikkune, kuid mitte rohkem kui 36,5 m. Hoovõtujooksu pikkuse valib võistleja ise. 800grammi raskust oda visatakse 8 m raadiuse kaarjoone tagant, mis on valgeks värvitud. Maandumissektor on ka tähistatud valgete joontega, mille pikendused ristuvad ääreviskejoontega 29-kraadise nurga all.
Katse loetakse ebaõnnestunuks juhtudel kui:

• sportlane pillab heitevahendi,
  
• võitleja puudutab äraviskeala märgistavaid jooni või väljaspool neid maapinda.
  

Katse õnnestumiseks peab oda teravik maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne võistlusvahendi maandumist ei tohi sportlane hoovõturajalt lahkuda.
Sportlastel on kolm katset.
Oda koosneb kolmest osast: teravikust, varrest ja käepidemest. Vars valmista­tak­se metallist või muust sobivast homogeensest materjalist tervikuna . Varrele on kinnitatud terav metallist otsik. Odas ei tohi olla mingeid liikuvaid osi ega abinõusid, mis võiksid muuta oda raskus­keset ja lennuomadusi katse sooritamise ja lennu ajal.
Oda hoitakse käepidemest. Vise tuleb sooritada üle õla või heitekäe käsi­varre. Oda keerutamine või muud tavapärasest erinevad viskemoodused on keelatud.
Jooksud
Jooks on loomade ja inimeste kiireim liikumisviis jalgade abil ilma abivahendita. Spordis on jooks määratletud kõnnakuna, mille puhul teatud hetkedel on mõlemad jalad maast lahti, ning see on võidujooksuna kergejõustikuala ja antiikolümpiamängude esimene võistlusala.
Jooksudes toimub ajavõtmine nii käsitsi kui ka elektriliselt. Finišisse jõudmine registreeritakse finišijoonele paigutatud kaameraga. Kõikidel distantsidel 100 kuni 10 000 m jooksul võetakse aega 0,01 sekundi täpsusega.
Normaalne jooksurada on 400 m pikk ja koosneb kahest sirgest ja kahest kaarest. Kõigil distantsidel kuni 400 meetrini on igal sportlasel võistlustel oma rada, mis on 1,22-1,25 m lai ja märgistatud 5 cm laiuse eraldusjoonega. Stardi ja finišijooned märgitakse jooksurajale 5 cm laiuste joontega.
Jooksu suund on staadionil vastupäeva.
Starditakse nii, et vahemaa stardist kuni finišini on kõigile sama pikkusega.
Rahvusvahelistel võistlustel kuni 400 m jooksuni, kaasaarvatud teatejooksud , annab stardikohtunik käsklusi kohtadele ja valmis olla oma emakeeles.
Kõikidel distantsidel 100 - 400 m on madalstart ja stardipakkude kasutamine kohustuslik. Pärast käsklust kohtadele peavad võistlejad võtma stardiasendi oma radadel sisse stardijoone taga. Mõlemad käed ja üks põlv peavad puudutama rada ja mõlemad jalad peavad olema vastu stardipukki. Käskluse valmis olla peale peavad võistlejad tõusma stardiasendisse nii, et jalad on vastu stardipukki ja käed toetuvad rajale. Kui võistleja alustab liikumist enne püstolipauku loetakse seda valelähteks. 2003 kasutusele võetud reeglite järgi tohib teha ainult ühe valelähte. Teise valelähte korral kõikidel jooksu distantsidel sportlaselt võetakse võimalus edasi võistelda, välja arvatud mitmevõistlejad.
Pikamaajooksud on kergejõustikus ühest miilist (ligikaudu 1609 m) pikema distantsiga jooksualad . Kitsamas mõttes on pikamaajooksud ainult 3000 m jooks, 5000 m jooks ja 10 000 m jooks staadionirajal, mis on IAAF -i poolt tunnustatud pikamaajooksualad. Laiemas tähenduses arvatakse pikamaajooksude hulka ka 3000 meetri takistusjooks (staadionirajal), tänavajooksud (5 km, 10 km), poolmaraton (21,0975 km), maratonijooks (42,195 km) ja ultramaraton.
Nüüdisaegse kergejõustiku algaegadel võisteldi 5 miili jooksus (ligikaudu 8047 m), 6 miili jooksus (ligikaudu 9656 m) ja 10 miili jooksus (ligikaudu 16 094 m). Olümpiakavva tuli esimese pikamaajooksuna 5 miili jooks vaheolümpiamängudel 1906. Sama ala oli kavas 1908. aasta suveolümpiamängude.
Esimesed naiste pikamaajooksuvõistlused peeti 1953 Suurbritannias 3000 m distantsil . Pikamaajooksude arengut on mõjutanud mitme tippjooksja treeningumeetodid. On teada, et kahekesti on kergem treenida.
Pikamaajooksude peaeesmärk on pingutuse jagamine. See spordiala võimaldab harmooniliselt arendada kogu keha. Iga jooksusamm koosneb toe- ja lennufaasist. Sportlase eesmärk on luua suurim või hädavajalik jõud vajalikus suunas võimalikult lühikese ajaperioodi vältel. Selleks et saavutada igal sammul maksimaalne kiirendus, on oluline, et saavutataks täielik sirutus pöia-, põlve- ja puusaliigestes samaaegse teise jala aktiivse hooliigutusega ja käte energilise tööga.
Pikamaajooksjate kõige olulisemad treeningumeetodid: Kestusmeetod: jooks suhteliselt pikkadel distantsidel suhteliselt püsiva kiirusega ilma puhkepausita. Kestustreeningut kasutatakse üldise vastupidavuse arendamiseks ja taastumiseks pärast intensiivseid koormusi . Intervallmeetod: seeria lõikude korduv läbimine mitteküllaldase puhkeintervalliga. Jooksu kiirus, distantsi pikkus ja puhkepauside pikkus on eelnevalt kokku lepitud.