Hoojooksust, viskekiirusest, nurgast (40º), õigest visketehnikast. Erinevad hüppetehnikad Pallihoie Palli hoitakse kolme keskmise Samm-, siru- ja käärhüpe. sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). Kaugushüppe osade jaotus Hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Millest sõltub hüppe tulemus biomehaanika seisukohast - Õhulennu kõrgus määratakse Kõrgushüppe osad kolme parameetriga: 1) äratõuke kiiruse, 2) äratõukenurga, 3) väljalennunurga ja massikeskme Hoojooks, tõuge, õhulend ja maandumine. kõrgusega. Nendest olulisimaks on väljalennu kiirus
äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12m. Hoojooks sportlane teeb umbes 7 pikka sammu, mille käigus saavutab kiiruse 8 m/sek. Järgmise 3-5 sammuga peab ta tasakaalustama kurvis tsentrifugaaljõu, et mitte kiirust kaotada. Ta hakkab sammude tihedust kasvatama. Hoojooksu ja äratõuke ühendamine Eelviimasel sammul on välimine jalg kõverdatud ja teine jalg, millelt tehakse äratõuge, on sirge. Äratõuge Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda pöördeks, mille ta sooritab jalgade, puusade ja õlgadega. Hüpe Äratõuke jätk. Sportlane lõdvestab oma keha, et keskenduda asendile, ja jätkab pööramist, tõstes vaba jala äratõukejala kõrvale, et valmistuda horisontaalse asendi võtmiseks, selg lati poole. Kaar Viies õlad taha ja tuues kannad puusade alla, kaardub sportlase keha nii, et puusad
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüpe tehnika koosneb: 1. hoojooks - kiirenev hoojooks, kogu keha on lõdvestatud. 2. hoojooksu ja äratõuke vaheline ala - tempo kiireneb,põlved tõusevad kõrgemale ja keha on sirgelt püstasendis. 3. äratõuge - viimane samm enne äratõuget pikeneb, et kasutada tõukejõudu. Äratõuge pakul olevalt jalalt, kere sirutatult, käed jooksu asendis. 4. õhulend - väljasirutamine õhus aitab säilitada tasakaalu, et maandumiseks ettevalmistuda. 5. maandumine - sportlane sirutab käed ja jalad ettepoole,et maanduda võimalikult kaugele. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga
Tunnikonspekt Tunni teema: hüpped, kõrgushüppe juurde viivad harjutused Tunni eesmärgid: Psühho-motoorsed eesmärgid: hüpete tehnika etapiline õppimine Kognitiivsed eesmärgid: teadmine kõrgushüppe juurdeviivatest harjutustest ning selle tehnikast (hoojooks, äratõuge, maandumine) Õppemeetodid: sõnaline, näitlik, kordus-, osa- ja tervikmeetod Klass: 3. klass Õpilaste arv: 12 Koht: spordisaal Vahendid: matid, kõrgushüppe plats, sammumärgid, õhupallid, nöör Tunni osa Harjutuse Harjutuse/tegevuse Doseer Org.-met. märkused toime kirjeldus ing/aeg Soojendus Kogu keha 1. Rivistus ringselt 1 min
1. Millistest osadest koosneb toenghüpe ja mis on erinevate osade eesmärgid? Hüppeharjutus hindamisel algab käe üles tõstmisega, alates sellest märgist algab harjutus nii sooritaja kui ka hindaja jaoks. Peamiselt jaotatakse hüpe neljaks osaks: hoojooks, äratõuge, kätetõuge ja maandumine. Kui hüpet täpsemalt seletada, siis saame lisada ka lennufaasi enne ja pärast kätetõuget. Peale hüppe sooritamist tuleb harjutuse lõpetamiseks teha sirutus. Hüppe esimene osa ehk hoojooks on oluline, et sooritada korrektne tõuge. Äratõuge on vajalik õhulennu alustamiseks, selle sooritamine näitab hüppaja koordinatsiooni. Kätetõuke tegemisel on võimalik end üle kitse viia, see on jõu ja samuti koordinatsiooni näitaja.
puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jäljes pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on paku ees plastiliinkiht), siis hüpet ei arvestata. 4 Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Võistluskorraldus Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe
Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. 2 Kõrgushüpe Kõrgushüpe on samuti üks kergejõustiku alasid. See kujutab endast üle kõrge lati hüppamist. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. *Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. *Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. *Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. Kõrgushüpe on ala, mis nõuab ohutut maandumispaika. Kui tunnis on palju õpilasi, ei ole selle õpetamine eriti tõhus. Kõrgushüppematil võib eelnevalt teha akrobaatilisi harjutusi, mis sarnanevad flopiga.
7. Asend “valmis!” - Jooksja võtab optimalse lähteasendi. Puus tõstetakse õlavöötmest kõrgemale. Õlad on kätest veidi eespool. Vaade endiselt alla. Pöid (kand) on tugevalt pakkudele surutud. Eesoleva jala põlveliiges on kõverdatud täisnurga all. Tagumise jala põlveliiges on kõverdatud 120– 140kraadise nurga all. Keharaskus kätel ja esimesel jalal. 8. Madallähe jaotatakse nelja faasi: asend “kohtadele!”, asend “valmis!”, äratõuge (start) ja kiirendus (lähtekiirendus). 2. Teatejooks: 1. Ringteatejooksul kasutatavad erinevad teatevahetuse tehnikad: 1) alt-kaarega: Vastuvõttev jooksja sirutub käe taha reie kõrgusele. Neli sõrme on sirutatult koos suunaga alla, pöial nendest eemal. Teatepulga üleandja paneb teatepulga alt kaarega võtja pihku. Jooksjate vaheline kaugus peab olema 1 m või rohkem.
otsustava tähtsusega sportlase kasv, ehkki seda mõjutab ka sportlase kehaasend äratõukel. Väljalennu kiirus ja nurk sõltuvad sportlase tegevusest enne äratõuget ja äratõukel. Teivashüppes mõjutavad lennu kõrgust veel täiendavad faktorid. Neist olulisim on äratõukel teibasse üle kantav energia ning seejärel pärast äratõuget selle energia tagasisaamine teibalt sportlasele. Biomehaanika seisukohalt on kõigis hüpetes kõige otsustavamaks just äratõuge. Äratõuge määrab lennutrajektoori, kuid viimasele võib mõju avaldada ka lati ebaefektiivne ületamine kõrgus- ja teivashüppes ning halb maandumistehnika kaugus- ja kolmikhüppes. 9. Hüpetes on õpetamise järjekord järgmine: 1. hoojooksult äratõuge; 2. õhulennuliigutused; 3. maandumine. 10. Olulised momendid hüpetes: 1. Sammusageduse suurenemine hoojooksu lõpus. 2. Pöia aktiivne mahapanek äratõukel. 3. Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese
Põltsamaa Ühisgümnaasium KÕRGUSHÜPE Põltsamaa 2009 Kõrgushüpe Kõrgushüpe seisneb horisontaalse lati ületamises ilma seda puutumata, kasutades üksnes keha jõudu. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Võistluskorraldus Hüppejärjekord otsustatakse loosiga. Kohtunikud tõstavad latti 5cm kaupa, hiljem tõstetakse kõrgust minimaalselt 2 cm kaupa. Organiseerijad kehtestavad minimaalse kvalifikatsiooninormi, mis peab olema edukalt ületatud kolme katsega. Sportlastel on ühe katse sooritamiseks aega 1,5 minutit. Strateegilistel kaalutlustel võib võistleja kvali...
Kui kahe või enama võistleja parim tulemus on võrdne, saab parema koha võistleja, kelle paremuselt järgmine hüpe oli (kõigist kuuest katsest) oli pikim. Paigalt kaugus- ja kolmikhüpper ei tohi lähteasendis ulatuda kinganinad üle mõõtejoone. Äratõuge tuleb sooritada mõlema jalaga üheaegselt. Paigalt kolmikhüppes tuleb pärast äratõuget kahelt jalalt maanduda ükskõik kummale jalale, sooritada sellega äratõuge, maanduda teisele jalale, teha sellega äratõuge ja lõpetada hüpe maandumisega kastis. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui kaks viimast hüpet sooritatakse äratõukega ühelt ja samalt jalalt. 1.1 VÕISTLUSKORRALDUS: Iga kvalifikatsioonivõistluse läbinud sportlane sooritab loosi järjekorras 3 hüpet. Iga hüppe tegemiseks on aega 1 minut. 8 parima tulemusega hüppajat teevad veel 3 katset. Paremusjärjestus selgitatakse iga sportlase parima hüppetulemuse alusel.
Kui mõnedel võistlejatel on võrdne tulemus,on parim see kelle paremuselt järgmine hüpe oli pikim. Paigalt kaugus- ja kolmikhüppes ei tohi lähteasendis kinganinad ulatuda üle mõõtejoone,äratõuge tuleb sooritada mõlema jalaga üheaegselt.Hüppaja ei tohi sooritada eelhüpet hoovõturajal või libistada pöidasid mis tahes suunas. Paigalt kolmikhüppes tuleb pärast äratõuget maanduda ükskõik kummale jalale,sooritada äratõuge, maanduda teisele jalale,teha äratõuge ja maanduda kastis.Kaks viimast hüpet tuleb tõugata erinevalt jalalt. Heited,tõuked,visked Koolispordis on põhiline pallivise,visata tuleb n.-ö.üle õla viskeliigutusega. Viskepall kaalub 150g,visked toimuvad 10 m laiusesse koridori, tulemust mõõdetakse maandumis- jäljest risti äraviskejoonega.Mõõdulindi nullpunkt asetseb väljakul,tulemus fikseeritakse 2 cm täpsusega
Kõrgushüppe määrused Võistluskorraldus Hüppejärjekord otsustatakse loosiga. Kohtunikud tõstavad latti 5cm kaupa, hiljem tõstetakse kõrgust minimaalselt 2 cm kaupa. Organiseerijad kehtestavad minimaalse kvalifikatsiooninormi, mis peab olema edukalt ületatud kolme katsega. Sportlastel on ühe katse sooritamiseks aega 1,5 minutit. Strateegilistel kaalutlustel võib võistleja kvalifikatsioonihüpped vahele jätta ja alustada võistlust esimeselt kõrguselt. Kui esimene kõrgus on edukalt ületatud, võib sportlane ise valida, millist kõrgust ta hüppama läheb. Äratõuge peab toimuma ühelt jalalt. Kolme ebaõnnestunud katse järel eemaldatakse võistleja võistlustelt. Varustus Jalatsid: Tald ei tohi olla üle 13 mm paks. Kanna ja pöia all on naelad (varem ka korgid). Teises jalas võib sportlane kanda tavalist jooksukinga. Latt, postid ja maandumismatt Latti pikkus peab olema 3.98 m ja kaal 2 kg. See võib olla valmistatud puidust või plastikust. Postid ...
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas...
Samuti on tähtis, et ründelöök sooritatakse võimalikult kõrgelt. Kõrget rünnakut on vastastel raskem blokiga takistada ning ründaja võimalike löögisuundade raadius laieneb. Ründelöögis on ühendatud jooks, hüpe ja löök (kiirus, jõud ja osavus). Seda kõike arvestades on tegemist võrkpalli raskeima elemendiga. Enne rünnakut sooritatud vastuvõtt ja tõste on tulemusliku rünnaku eelduseks. Ründelöök jagatakse nelja faasi: 1. 13-sammuline hoojooks; 2. üleshüpe, äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas; 3. löök, palli tabamine hüppe- ja käeulatuse kõrgpunktis; 4. maandumine kõverdatud jalgadele väikese lõdvestava järelhüppega. Ründelöögi tehnika mõnevõrra varieerub, sõltuvalt sellest, kui kaugel on pall võrgust ja mitu sammu on võimalik kasutada hoovõtuks. Kolmesammulise hoovõtuga ründelöögi kirjeldus: Lähteasend on kõrge ja ebapüsiv, keharaskus päkkadel.
jooksukiirust ja ei võimalda Fifth level kiiret äratõuget. Tähtis on hoojala kiire ja hoogne etteviimine. Vastukaaluks tuleb tõukejala puus ette suruda ja vastas Click to edit Master text styles käsi küünarliigesest Second level kõverdatult ette-üles viia, Third level vastasel korral jääb äratõuge Fourth level puudulikuks ning õhulend Fifth level toimub üks külg ees. Oluline on tasakaal ja soodsa maandumiseelse asendi saavutamine. Maandumisel Click to edit Master text styles tuleb põlved ja sääred hetk Second level enne liiva puudutamist
Suusatamine Väga hea on suusatada kui väljas on 46-6 külmakraadi. Varustus *suusad - peavad olema peaaegu suusataja pikkused *saapad *sidemed/klambrid *kepid peavad olema peaaegu suusataja pikkused Määrimine vastavalt temperatuurile, soojema ilmaga sinine määra, külmema ilmaga roheline. Otstesse kõvem ja keskele pehmem määre. Määrmimiskoriga hõõrutakse määre ühtlaseks. Lainerada laskumine, kus üks jalg on lohus ja teine künkal Käärasend algasend Trepptõus külg ees tõus Käärtõus näguees, suusad käärasendis Otselaskumise asendid - *Kõrgeasend üks jalg on teisest poole jagu ees, sääred veidi ette kallutatud *Põhiasend - -,,- ja keha kallutatakse ette ning käed tõusevad veidi kõrgemale. *Puhkeasend keha kallutatud nii, et saaks küünarnukid jalgadele toetada. *Madalasend nn ,...
Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks. Naelikud. Kergejõustiku alad. 1.Kaugushüpe on ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. · Kaugushüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. · Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. · Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima
suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht), siis katse ei loe. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3
Kaugushüpe Erik Ott-Jõõgre 9.Klass Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Seda ala harrastati juba Vana- Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Rekordid Meeste maailmarekord kuulub Mike Powellile(USA) kes hüppas 1991. aastal,30 augustil 8.95m Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale kes hüppas 7.52m Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi
alustada pööret ja luua kuuli mahajäämine. Pöördefaasis kogub kuul kiirust sedamööda, kuidas tõukaja liigub äratõuke-eelsesse asendisse. Finaalpingutuse faasis luuakse täiendav kiirus, mis antakse edasi kuulile enne väljalendu. Tasakaalustamisfaasis pidurdab tõukaja liikumise järsult, et vältida üleastumist. 5. Kaugushüpe: 1. Erinevad hüppetehnikad - Samm-, Siru- ja käärtehnika. 2. Kaugushüppe faaside jaotus - Hoojooks, äratõuge, lend, maandumine. Hoojooksul kogub hüppaja kiirendusega optimaalse kiiruse. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse, püüdes seejuures minimeerida horisontaalkiiruse kadu. Õhulennufaasis valmistub hüppaja maandumiseks. Kasutatakse kolme hüppetehnikat: samm-, siru- ja käärtehnikat. Kahe viimase tehnika kombineeritud variandi kasutamine leiab ka kasutamist. Maandumisfaasis püüab hüppaja
Algul olgu eesmargiks rahuliku, pingevaba, sirutatud asendi saavutamine õhulennul. See ei tohiks olla siruhüppe äärmuslik, ülesirutatud variant. Oluline on algul saavutada hea tasakaal ja kindel orienteerumine õhus. Selline pingevaba asend õhulennul soodustab nii äratõuget kui ka maandumist. Samuti on edaspidi sellisest asendist kõige parem õppida ka keerukamaid õhulennuliigutusi. Maandumisele hakata tähelepanu osutama alles siis, kui õige äratõuge ja loomulik õhulend on käes. Eelnevalt võib harjutada paigalt kaugushüpet. See võimaldab õppida esiteks keha sirutamist pärast äratõuget ja teiseks tuua maandumiseks jalad kaugele ette. Järgnevalt, käsutades mõnesammulise hoojooksuga.hüppeid, viia maandumisel jalad nii kaugele ette üles, et esialgu langetakse istukile liivakasti. Hiljem võib käsutada ka orientiire maandumispaigal. Tähtsaim nõue - vältida varajast jalgade ettetoomist.
kõnnil. Kõnni kinemaatilised parameetrid saavutavd täiskasvanule lähedase struktuuri 6-7 eluaastal ja elektromüograafilised parameetrid alles puberteediea alguses. Jooks. Jooksule iseloomulik lennuperiood ilmneb tavaliselt 6-7 kuud pärast iseseisva kõnni ilmnemist. Esimesed jooksuligutused on kiirkõnni moodi. Täiskasvanule iseloomulik jooks saavutatakse 5-6 eluaastaks. Hüppamine. On keerulisem kui kõnd ja jooks. Lihtsamad hüppevormid ilmnevad enne 2 aastaks saamist. 2 jalaga koos äratõuge ilmneb 3-4 eluaastal. Keerulisemate hüppevormide täiustamine kestab kogu lapseea jooksul. Vise ja püüdmine. Vise on keeruline liigutustegevus mis eeldab liigutuse planeerimist. 3-6 aastasel lapsel on viskeliigutuste põhistruktuur väljakujunenud. Selle täiustumine jätkub ka veel puberteedi perioodil.Tütarlapsed ei saavuta viskeliigutuse viimast arengusaadiumi. Poisid on paremad kui tüdrukud!!!
Referaat Tallinn 2010 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Kõrgushüppe tehnika ja varustus............................................................................................... 4 Kõrgushüppe harjutused.............................................................................................................7 Jüri Tarmak................................................................................................................................ 8 Olümpiamängude medalivõitjad...............................................................................................10 Kokkuvõte...........................................................................
...küfoos 7.Kuna ei tohi sooritada jõuharjutusi? · Soojendus · peaosa · lõpetav osa 8.Harjutuse kirjeldamine ...alustamine jalgadest, kere, käed, pea 9.Millest painduvus ei sõlltu? ...kehakaalust 10.Taha kätelringi sooritades on pea ... · rinnal · otse · kuklas 11. Tirelringi kõrvale sooritades, milline järgnevatest kehaosadest ei mõjuta soorituse kiirust. · Peaasend · jalahoog · jala tõuge 12. Nimeta hüppe erinevad osad. I äratõuge II õhulend III maandumine 13.Tasakaalu ei mõjuta... · keha raskuskese · kaldepind · keha mass 14.Tahatireli sooritamisel on pea.. · otse · kuklas · rinnal 15.Mida suurem on tsentrifugaaljõud, seda kergem on.. · tasakaalu säilitada · tasakaalu kaotada 16.Tirelring pealt ja kätelt kunas lükatakse puusad sirgeks? · enne vertikaaltelge · vertikaaltelje · pärast vertikaaltelge 17
z Õlavöötme ja rindkere rotatsioon z Vaagna rotatsioon z Puusaflektsioon ja ekstensioon z Hüppeliigese dorsaal – ja plantaarflektsioon z Sammu pikkus z Kanna tõus z Lennueelne faas z Kadents ANTERIOORNE VAADE z Retsiprookne käte töö z Õlavöötme ja rindkere rotatsioon z Vaagna rotatsioon z Vaagna asend z Puusa rotatsioon ja abduktsioon – adduktsioon z Põlve rotatsioon, valgus, varus z Varvastega äratõuge z Tugifaas POSTERIOORNE VAADE z Retsiprookne käte töö z Õlavööde ja rindkere rotatsioon z Vaagna asend, vaagna rotatsioon z Põlv – teljelisus, flektsioon- ekstensioon z Subtalaar liikumine z Kannaasend z Toetus
kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis on tavaliselt kaetud kummeeritud rajakattega), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Äratõukel ei tohi jääda osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht). Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need 3, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast :hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. 3 Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe.
Põltsamaa Ühisgümnaasium Kaugushüpe Referaat Annika Allik 9d 2009 Sisukord: 1Üldkirjeldus 2Võistluskorraldus 3Ajalugu 4Treening 5Medalivõitjad (alates 1992.a) Kasutatud kirjandus Üldkirjeldus Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kasti, mis on täidetud liiva või kruusaga. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, siis on katse ebaõnnestunud. Hüpe koosneb neljast osast: ·hoojooks ·äratõuge ·lend ·maandumine Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on ka edukad kaugushüppes. Võistluskorraldus Võistluskorraldus võib olla...
Kaugushüpe ja selle ajalugu Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal, mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima mää...
Mida tugevam on ründelöök, seda suurem on võimalus, et pall jääb vastaste platsipoolele maha. Ründelöögis on ühendatud jooks, hüpe ja löök (kiirus, jõud ja osavus). Eelnevat arvestades on tegemist võrkpalli raskeima elemendiga. Enne rünnakut sooritatud võimalikult täpsed pallipuuted- vastuvõtt ja tõste on tulemusliku rünnaku eelduseks. Ründelöök jagatakse nelja faasi: 1) 13-sammuline hoojooks 2) üleshüpe, äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas 3) löök, palli tabamine hüppe- ja käeulatuse kõrgpunktis 4) maandumine kõverdatud jalgadele väikese lõdvestava järelhüppega. Ründelöögi tehnika mõnevõrra varieerub, sõltuvalt sellest, kui kaugel on pall võrgust ja mitu sammu on võimalik kasutada hoovõtuks. Alljärgnevalt kolmesammulise hoovõtuga ründelöögi kirjeldus. Lähteasend on kõrge ja ebapüsiv, keharaskus päkkadel. Esimene samm (paremakäelised) tehakse vasaku
Kontsentriline töö: eesmine sääreluulihas, pikk varvastesirutaja, pikk suurvarbasirutaja Ekstentriline: sääre tagumine ja külgmine osa Kannal maandumisega jooksu negatiivsed omadused – tohutu kanna põrutus, pöid on nõrk, liikumise tugev pidurdus, samm lühem. Negatiivsuse vähendamiseks valida õiged jalanõud ja joosta looduslikul pinnasel. Positiivsed omadused – sääre tagumised lihased venivad välja, millele järgneb tugev kontraktsioonijõud (+elastsusjõud) –> tugev äratõuge, kiire edasiminek. -Maandumine pöial: Kontsentriline töö: sääremarja kolmpealihas, pikk varvastepainutaja, pikk suurvarbapainutaja, tagumine sääreluulihas, pikk ja lühike pindluulihas Ekstsentriline töö: sääre eesmine külg Negatiivne – äratõukel toimivad samad lihased = kontraktsioonile järgneb kontraktsioon, võimalik efektiivne töö vaid tugeva lihaskonnaga inimestel, nõrgem äratõuge Poistiivne – pehmem maandumine, pikem samm
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud üldiselt liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kaugushüpe on kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. 2.2 Korraldus Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
KARASTAMINE Meie keha peab suutma kohaneda ilmamuutustega. Temperatuuri ja õhuniiskuse kõikumine ei tohiks põhjustada haigestumist. Karastades me treenime elundeid, mis hoiavad kehatemperatuuri. Kõige lihtsamad ja paremad karastusvahendid on õhk, päike ja vesi. Niisiis: iga päev võimalikult palju värsket õhku - ka talvel! Hommikuvõimlemise ajal olgu aken lahti! Suvel kanname kerget riietust. Võtame õhu- ja päikesevanne, kuid hoidume päikesepõletusest. Mõjusaim karastaja on vesi. Seepärast peseme end hommikuti jaheda veega ja lõpetame iga sooja kümbluse külma dusiga! Karastamisega ei tohi aga liiale minna. Peame lõpetama õhuvanni kohe, kui tunneme külmavärinaid. Külma veega kümbleme ainult siis kui meil on soe. Jahedasse vette ei tohi jääda kauaks. Ning pärast suplust hõõrume end alati käterätikuga kuivaks! Karastamine aitab ära hoida külmetushaigusi ning kuulub kindlalt t...
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud üldiselt liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kaugushüpe on kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. 2.2 Korraldus Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht), siis katse ei loe. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset.
Hüpped AXEL (Tavasooritus annab 3,50 punkti.) Ainus hüpe, millele minnes sõidetakse ettepoole. Algab vasakult jalalt ja maandutakse paremale. TOELOOP (4,40 punkti ) Sportlane tõukab end õhku uisusakiga vastu jääd lüües. Hüpe algab vasakult jalalt. SALCHOW (4,50 punkti) Algab vasakult jalalt, kuid erinevalt axel'ist minnakse hüppele tagurpidi sõites. LOOP (5,00 punkti) Euroopas tuntakse seda rittberger'ina. Meenutab sõlme, äratõuge paremalt jalalt. FLIP (5,50 punkti) Sarnane toeloop'iga, ainult et hüppele minnakse paremalt uisusakilt. LUTZ (6,00 punkti) Raskeim hüpe, sarnaneb flip'iga. Kuid hüpatakse uisu välis-, mitte sisekandilt. (Viide:http://www.ohtuleht.ee/362968/iluuisutamise-sonastik-ehk-mis-on-naiteks-vise ) Kasutatud materjalid : http://www.uisuliit.ee/iluuisutamine/ http://et.wikipedia.org/wiki/Iluuisutamine http://www.postimees.ee/teema/iluuisutamine http://www.iluuisutamine.ee/ http://www
nõutav elektriajavõtt. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud (veerand-ja poolfinaalid); lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat. Väga oluline on õige jooksutehnika Joosta on küll lihtne, kuid jooksma peab siiski tehniliselt õigesti. Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Tuleb jälgida, et ei joostaks liiga pöia peal (varvastel) ega liigselt üle kanna. Joostes ainult päkal ei saa säärelihased
Põltsamaa Ühisgümnaasium Kiirjooks Autor: Krista Villem 10c 2009 Kiirjooksu tehnikast Kiirjooksu tehnika üldistest alustest Kõnd ja jooks on inimese kui liigi kõige loomulikumad põhiliikumisviisid. Nagu lind lendab, kala ujub või madu roomab nii inimene kõnnib ja jookseb. Jooksuoskus ja jooksutehnika kujunes ning arenes üha otstarbekamaks inimese ajaloolises arengus. Seda tingis juba karm looduslik valik. Inimisend, kes iidsete aegade hämaruses ei suutnud kiirelt joosta, jäi toiduhankimisel sagedamini kõhutäieta või langes hoopis ise saagiks. Looduses on liigile omase liikumisviisi väledus ja osavus alati nooruse, elujõu ja bioloogilise täisväärtuslikkuse tunnuseks. Isend, kes liigub aeglaselt, vaevaliselt ja kohmakalt, on tavaliselt ikka kas vana, haige, vigane või alaarenenud. Jooksuoskus ja kiire jooksuvõime on ka inimese elujõu, bioloo...
Toenghüpetes on erinõue, et finaalis tuleb sooritada kahe erineva ele-mendirühma hüppeid. Kui sooritatakse kaks sama rühma hüpet, on hinne A- ja B- kohtunikelt 0,00.(eok.ee, 2013) Elemendid Kõigil aladel on 5 elemendirühma. Toenghüpe - Vault Iga hüppe väärtus oleneb tema raskusest. Kõik hüpped peavad olema sooritatud käte üheaegse äratõukega hüppelaualt. Maandumine hoolauale koheseks äratõukeks võib olla sooritatud hoojooksult või ettevalmistavalt elemendilt, äratõuge peab olema sooritatud kahelt jalalt. Kohtunikekogu hindab hüppeid nelja faasi põhjal: · esimene lennufaas, · äratõukefaas, · teine lennufaas, · maandumine. Hinde määramisel võtab kohtunikekogu arvesse tehnika (näiteks pöörete täpsus), täitmise (näiteks kõverdatud käed, hargitatud jalad), teise lennu-faasi kõrguse ja kauguse, maandumise ning dünaamika. Võistluste nõuded
60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Kaugus- ja kolmikhüpped . Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima maandumisjäljeni. Hüpe koosneb neljast osast : hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Kolmikhüppes nõutakse võistlejailt järjest 3 hüppesammu sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga. HEITED Heitealadel on samuti eel- ja lõppvõistlus. Kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringis odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30-36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on
Käärjooks sama pm aga kiirem tempo. 3) Poolkäärsamm – üks jalg astub otse, teine käärselt; käte-jalgade ristkoordinatsioon 4) Paaristõukeline kahesammuline uisusammsõiduviis „tõusul“ – vt hiljem 5) Astesamm – suusad paralleelselt; käte-jalgade ristkoordinatsioon; kere ettekallet tuleb reguleerida, et tagasi ei libiseks; raskus täistaldadel; pidev kepitugi (lk85) 6) Jooksusamm – nagu astesamm, aga kiiremad liigutused; kepiga tugev äratõuge 7) Libisamm aka vahelduvõukeline kahesammuline klassikaline sõiduviis tõusul – vt hiljem. kõrgemal väiksemad sammud 8) Vahelduvtõukeline ühesammuline uisusammsõiduviis – vt hiljem Laskumisviisid: 1) Kõrgasend – üks jalg pool pöida ees; kepid taga puusade kõrgusel taha-allasuunatud; keharaskus mõlemal jalal; kerge põlvede painutus. Kasutatakse kui pole kukkumisohtu. (lk13) 2) Põhiasend – nagu kõrgasend, aga põlved rohkem kõverdatult ja kerge kere ettekalle;
sooritamise järel paigale võistleja süül.. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluset lahkuma, kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. 4.3 Kaugus- ja kolmikhüpe Kaugushüpe on ala, milles sportlased hüppavad lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima maandumisjäljeni. Hüpe koosneb neljast osast : hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Kolmikhüpe on kaugushüpe, mille puhul nõutakse võistlejailt järjest 3 hüppesammu sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga. Mõlema hüppe puhul toimub maandumine liivale. 5 HEITED-TÕUKED Heite-tõuke aladeks on kuulitõuge, kettaheide, vasaraheide ja odavise
kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
Sammu liikumine peab olema vaba, energiline ja suursugune selge välja- ja pealeastega (joonis 3). Liikumine traavis ja galopis peab olema selgelt äratuntava lennufaasiga elastne, hoogne ja kergejalgne, loomuliku toetuse ja tasakaaluga. 10 Hüpped on elastsed, jõulised ja läbimõeldud hea stiiliga, milles avaldub tasakaalukus ja tähelepanelikkus. Hoovõtul on oluline selge enda ülestõstmine, jõuline ja kiire äratõuge, jäsemete selgelt väljendatud kiire nurgavõtt (küünarvarre võimalikult horisontaalne hoiak hüppe ajal), üleskumerdunud selg selgelt esiletõusva turjaga ja allapoole kumerduva kaelaga koos avaneva tagajalaga (Bascule) (Joonis 4). Kogu liikumise jooksul peab säilima liikumise voog ja galopiliikumise rütm. Joonis 3. Joonis 4.
KERGEJÕUSTIK 1.Kui pikk on staadioniring? Sinu vastus oli: 400m. 2.Nimeta jooksude liigid distantsipikkuste järgi Sinu vastus oli: 100m, 200m, 400m, 800m, 1500m, 5000m, 10 000m ja maraton. Lisaks võib veel olla 110m ja 400m tõkkejooksu ja 3000m takistusjooksu ning 4x100m või 4x400m teatejooksu. 3.Nimeta viske- ja tõukealasid Sinu vastus oli: Kuulitõuge, odavise. Kettaheide, vasaraheide. 4.Nimeta hüppealasid Sinu vastus oli: Kõrgushüpe, kaugushüpe, teivashüpe, kolmikhüpe. 5.Kuidas antakse jooksualadel käsklusi? Sinu vastus oli: Stardikohtunik annab käsklusi "Kohtadele!" ja "Valmis!" oma emakeeles. Jooks algab, kui stardikohtunik vajutab stardipüstoli päästikule. 6.Mitu valestarti on lubatud teha võistlejal? Sinu vastus oli: Üks. 7.Kas lühimaajooksjad võivad enne finishit vahetada rada? Sinu vastus oli: Ei või. 8.Kuidas toimub 800 m jooksus radade vahetus? Sinu vastus oli: Oma rajal jookstakse esimese kaare lõpuni ja seejärel jätk...
Äraõuke alguse asendi nõuanded: Pea käte vahel, kere küliliasendis vee all. Jalad puusast ja põlvedest täisnurga all. Käed ees väljasirutatud ja käelabad koos. Kere seljast sirge ja jäik. ( R. Haljand 2007: 157) Nõuanded liigutuste kontrolliks: Alustada tõuget juba veidi varem enne seinapuudet, et puudutamise momendil toimuks juba jalgade sirutus. 13 o Sooritada äratõuge suhteliselt sügavale seina poole liikuva lainemassi alt. o Mitte lasta tõuke ajal selga lõdvaks. o Sirtutada käed täielikult ette alla ja hoida pea käte vahel voolujoonelises asendis. o Mitte mingil juhul keha väänata tõuke ajal rinnuliasendisse. o Säilitada asendit, millega algas tõuge. ( R. Haljand 2007: 158) Libisemise alguse nõuanded: -Käed täiesti väkja sirutatud ja käelabad koos.
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjaterajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
valimine liikumishoo pidurdamine ja suuna üles, sirge parem jalg läheb hooga ette-kannale, toimub pidurdus suuna korrigeerimine, samaaegselt liiguvad sirged käed hoovõtuks hoogsalt taha, kolmas samm- tehakse vasaku jalaga, mis viiakse paremast veidi risti mööda, vältida võrgu alt edasi hüppamist, käed liiguvad hoovõtuks edasi taha. Üleshüpe koosneb äratõukest, kätehoost, lennufaasist, oluline et äratõukel ei tekiks pausi, äratõuge toimub väljaastest rullumisega üle kanna päkkadele ja lõpeb jalgade aktiivse sirutamisega põlve- puusa ja hüppeliigese, kätehoog on väga tähtis , see peab hüppekõrgusele kaasa aitama, tugev sirgete hoog võib hüppekõrgust tõsta kuni 10 cm. Esimesena alustab liikumist sirged käed, minnes hoogsalt tagant-alt ette-üles. Vaba käsi peab tõusma õla kõrgusele, kõverdatud käe väljapööratud küünarnukk jääb üles
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
