Kergejõustik (0)

Referaat
Kergejõustik
10. klass
Irina Raha
14.11.2008
Kergejõustik on üks vanemaid ja harrastatavamaid spordialasid.
kergejõustik hõlmab jookse, sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurvõistluste kavva kuulub üle 40 ala. Enamik võistlusi peetakse spordiväljakul või staadionil. Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel.
Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150-190m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus ( kettaheide , kaugushüpe, odavise , staadionijooks ja maadlus ) ning relvisjooks.
Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.
1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist. 15 riigi esindajad moodustasid selleks asutava komitee ning 1912. aasta augustis toimus Berliinis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (International Amateur Athletics Federation; lühend IAAF ) asutamiskongress. Võeti vastu IAAF-i põhikiri, valiti president ja kinnitati 94 maailmarekordit (sealhulgas jooksudes 53 ja käimises 30). IAAF-i peakontor asub Monte Carlos ja liikmesriike on selles 210.
Esimesed kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused toimusid 1934 Torinos. Maailmameistrivõistlused kergejõustikus aga peeti esimest korda 1983 Helsingis .
Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on meestel kavas 24 ja naistel 22 ala. Mehed võistlevad 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus , 4x400 m teatejooksus , kõrgus-, teivas -, kaugus-, ka kolmikhüppes, kuulitõukes, kettaheites ja vasaraheites , odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises.
Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4x400 m teatejooks , kõrgushüpe, teivashüpe, kaugushüpe, kolmikhüpe, kuulitõuge, kettaheide ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine.
Maailmameistrivõistlusi korraldatakse ka murdmaa- ja maanteejooksus.
Väljakualadel (pikkus-, ja kolmikhüppes, kuulitõukes, kettaheites, vasaraheites ning odaviskes) lõppvõistlusele pääsenud sportlased saavad algul teha 3 katset, et selgitada välja 8 paremat, kes saavad veel 3 katset. Katsete sooritamise järjekord lõppvõistlusel on vastupidine esimese kolme katse tulemuse põhjal saadud paremusjärjestusele.
Kergejõustiku riietus peaks olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks. spordijalatsites (naelikud) ei tohi olla rohkem kui 11 naela . Kui võistlus toimub sünteetilisel pinnasel , siis kanna või päka kohalt väljuv nael ei tohi olla pikem kui 9 mm, välja arvatud kõrgushüppes ja odaviskes, kus piiriks on 12mm. Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 mm.
Jooksudes toimub ametlik aja võtmine nii käsiajavõtt kui ka elektriline ajavõtt. Elektriline ajavõtt käivitub automaatselt starteri püstolist või muust stardiseadmest. Finišisse jõudmine registreeritakse finišijoonele paigutatud kaameraga, mis on ühendatud arvutiga. Täisautomaatset elektrilist ajavõttu kasutatakse olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel. Kõigidel distantsidel 100 kuni 10 000 m jooksuni võetakse aeg 0,01 sekundi täpsusega.
Ametlikuks Maailmarekordiks loetakse ainult täisautomaatselt võetud aegu meeste 100, 200 ja 400 m tõkkejooksus 110 ja 400 m jooksus ning 4x400 m teatejooksus ja naiste 100, 200 ja 400m jooksus, 100 ja 400 m jookus ning 4x400 m teatejooksus. Muudel distantsidel loetakse rekordikõlblikuks kas täisautomaatselt või käsitsi võetud aega.
Normaalne jooksurada on 400 m pikk ja koosneb kahest kaarest. Kõigil distantsidel kuni 400 meetrini on igal sportlasel võistlustel oma rada, mis on 1,22-1,25 m lai ja märgistatud 5 cm laiuse eraldusjoonega. Jooksu suund on staadionil vastupäeva. 800 m jookstakse oma rajal esimese kaare lõpuni ja seejärel jätkatakse koos siserajal. Starditakse nii, et vahemaa stardist kuni finišini on kõigile sama pikkusega. Kui 1000 - 10 000 m jooksus on rohkem kui 12 sportlast, võidakse nad jagada kaheks rühmaks, millest üks rühm (umbes 65% osavõtjatest) stardib tavaliselt kaarega märgitud stardijoone tagant. Teine rühm jookseb esimese kaare lõpuni staadioni Neljandast rajast üleval pool.
Rahvusvahelistel võistlustel kuni 400 m jooksuni, kaasaarvatud teatejooksud , annab stardikohtunik käsklusi "kohtadele" ja "valmis olla" oma emakeeles. Kui kõik võistlejad on täiesti liikumatud, vajutab stardikohtunik stardipüstoli päästikule ja jooks algab. 400 m pikemad distantsid lähetatakse rajale käsklusega "kohtadele" ja seejärel kõikide võistlejate liikumatut olekut kõlab stardipüstoli lask .
Kõikidel distantsidel 100 - 400 m on madalstart ja stardipakkude kasutamine kohustuslik. Pärast käsklust "kohtadele" ja "valmis olla" peavad võistlejad võtma stardiasendi oma radadel sisse stardijoone taga. Mõlemad käed ja üks põlv peavad puudutama rada ja mõlemad jalad peavad olema vastu stardipukki. Käskluse "valmis olla" peale peavad võistlejad tõusma stardiasendisse nii, et jalad on vastu stardipukki ja käed toetuvad rajale. Kui võistleja alustab liikumist enne püstolipauku loetakse seda valelähteks. 2003 kasutusele võetud reeglite järgi tohib teha ainult ühe valelähte. Teise valelähte korral kõikidel jooksu distantsidel sportlastelt võetakse võimalus edasi võistelda, välja arvatud mitmevõistlejad.
Tõkkejooksus on meestel 110 m ja 400 m tõkkejooks ning naistel 100 ja 400 m tõkkejooks. Igal rajal on 10 tõket asetatud järgmiselt: 110 m tõkkejooksus on tõkke kõrgus 1,067 m ; esimene tõke stardist 13,72 m kaugusel; tõkete vahe on 9,14 m ja viimane tõke Finišist on 14,2 m kaugusel.
100 m tõkkejooksus on tõkke kõrgus 0,84 m; esimene tõke stardist on 13,72 m kaugusel; Tõkete vahe on 8,8 m; viimane tõke finišist on 10,5 m kaugusel.
meeste 400 m tõkkejooksus on tõkke kõrgus 0,914 m; esimene tõke stardist on 45 m. Tõkete vahe on 35 m; Viimane tõke finišist on 40 m.
naiste 400 m tõkkejooksus on tõkke kõrgus 0,762m; esimene tõke stardist on 45 m; Tõkete vahe on 35 m; viimane tõke finišist on 40 m kaugusel.
Takistusjooksu põhijooksus 3000 m on 28 kuiva ja 7 veetakistust. Suurvõistlustel peab olema 5 takistust ringi kohta paigutatud nii, et veetakistus oleks neljas. Takistuste vahed peavad olema viiendik ringi pikkusest. Esimese ringi läbimisel ei ole ette nähtud takistuse ületamist. Meeste takistus on 0,914 m kõrge ja vähemalt 3,96 m lai. Veetakistus on koos takistusega 3,66 m pikk ja 3,66 m lai. Sportlane peab kas hüppama üle vee või minema veest läbi.
Teatepulka kantakse käes kogu võistluse ajal. Kui teatepulk kukub maha, peab sportlane selle ise üles võtma. Andes vahetuses teatepulga järgmisele sportlasele tuleb püsida omal rajal. Teatepulk on 28-40 cm pikk õõnes ümmargune toru, mille ümbermõõt on 12-13 cm ja mis kaalub vähemalt 50 grammi.
4x100 m teatejooks joostakse algusest lõpuni omal rajal, 4x200 ja 4x400 m esimene ring joostakse omal rajal. 4x400 m teine jooksja ja 4x200 m kolmas jooksja peab jooksma omal rajal kuni tagasirge alguseni .
Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimõõduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
Teivashüppe jooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis üeab sportlane teiba viima vastavasse auku , mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.
Võistlejad kasutavad teibaid, mille pikkus või läbimõõt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m maandumispaiga suunas, et teha hüpe endale sobivamaks.
Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja ise otsustab, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluselt lahkuma , kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka kõrgushüppes.
Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud.
Heite-ja tõukeringi põhi on kaetud betooni, asfaldi või muu sobiva materjaliga, mis on tihke ja pole libe. Kuulitõukes ja vasaraheites on ringi läbimõõt 2, 135 meetrit (kergejõustiku algpäevil 7 jalga), kettaheites aga 2,5 m. Oda visatakkse 8 m raadiuse kaarjoone tagant, mis on valgeks värvitud. Maandumissektor on ka tähistatud valgete joontega, mille pikendused ristuvad ääreviskejoontega 29-kraadise nurga all.
Kuulitõuke ja kettaheite ning vasaraheite maandumissektorit tähistavad samuti valged jooned, mille pikendued ristuvad tõuke- heiteringi keskpunktist 34, 92-kraadise nurga alla.
Katset loetakse ebaõnnestunuks juhul kui:
1)sportlane pillab heitevahendi,
2)sportlane puudutab mingi kehaosaga heiteringi äärise pealispinda,
3)kuulitõukes puudutab võistleja tõukepaku pealispinda mingi kehaosaga,
4)odaviskes puudutab võistleja äraviskeala märgistavaid jooni või väljaspool neid maapinda.
Katse õnnestumiseks peab kuul, ketas , oda teravik või vasar maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne võistlusvahendi maandumist ei tohi sportlane ringist või hoovõturajalt lahkuda.
Sportlik käimine on kergejõustiku ala ja tähendab väga keerulist tehnikat , mida sportlane kasutab võimalikult kiireks edasiliikumiseks ilma jooksuta.
Sportlikus käimises peab edasiliikumine sammudes toimuma nii, et käija säilitab maapinnaga pideva kontakti. Sportlase eespool asuv jalg peab olema hetkel, kui see maapinda puudutab, kuni hetkeni, lillal jalg täisnurga saavutab, põlvest sirge. Käimisvõistlusi peetakse nii staadionil kui ka maanteel.
Staadionil toimuvatel võistlustel jälgib võistlejate reeglipärast käimist kuus kohtunikku. Maanteel peetavatel käimisvõistlustel peab olema vähemalt kuus, kuid mitte rohkem kui üheksa kohtunikku.
Kui käimine ei vasta reeglitele, teeb kohtunik hoiatuse. Peale hoiatuse saamist kolmelt kohtunikult peab sportlane rajalt lahkuma.
Hoiatus tehakse valge kaardi näitamisega. Hoiatuskaardi mõlemal poolel peab olema sümbol, mis näitab kõnealust määrusterikkumist. Diskvalifitseerimist kinnitab punane kaart, mida võib teha ainult ala vanemkohtunik . Kui kõrvaldamine pole millegipärast kohe võimalik, tehakse seda vahetult pärast finišit.
10 km käimisdistantsil ja pikematel distantsidel paigutatakse esimene joogipunkt 5 km kaugusel stardist ning järgmised kas igale ringile või taas 5 km järel. Joogipunkte võib ka tihedamalt olla, kui ilmastikuolud seda nõuavad.
Maanteel korraldatavad 20 km käimisel peab ühe ringi pikkus olema kuni 2,5 km, 50 km käimisdistantsil aga kuni 5 km.
Kergejõustiku mitmevõistlus on ka kergejõustiku ala.
mitmevõistlusi peetakse: kumnevõistluses (mehed), seitsmevõistluses (naised), viievõistluses.
Mitmevõistluses toimuvad nii 10- kui ka 7-võistlus kahel päeval. Kümnevõistluses mõõdetakse jõudu ka ühe päeva ja ühe tunni mitmevõistluses.
Kaugushüppes ja heidetes-tõugetes on igal võistlejal kolm katset. Pärast teist valelähet jooksudistantsil mitmevõistleja diskvalifitseeritakse.
Peakohtunik peab võimaluse korral tagama sportlasele alade vahel pool tundi puhkust. Esimese päeva viimase ala ja teise päeva esimese ala vahet peab olema 10 tundi. Võistlusjärjekord loositakse enne iga ala algust. Jooksudes (100 m ja 400 m) ning tõkkejooksus paigutab võistlejad tehniline delegaat. Seejuures võib igas jooksus olla5 ja enam, aga mitte vähem kui 3 võistlejat.
Mitmevõistluse viimasel alal paigutatakse pärast eelviimast ala liidrid ühte jooksu. Teised võistlejad võidakse paigutada jooksudesse vastavalt sellele, millal nad lõpetavad viimase ala.
Kui kahel või enamal sportlasel on pärast mitmevõistluse lõppu võrdne arv punkte, siis saab kõrgema koha see, kes enamal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest võistlejatest suurima punktisumma.
Viited:
http://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustik
http://et.wikipedia.org/wiki/Mitmev%C3%B5istlus _( kergej %C3%B5ustik)
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4imine _(kergej%C3%B5ustik)
http://et.wikipedia.org/wiki/Heited-t%C3%B5uked _(kergej%C3%B5ustik)