kettaringi sisse. Ringi ümbritseb 2 cm kõrgune mettallääris. Kuulitõukes kinnitub metalläärisele maandumissektori poolsel osal 10 cm kõrgune tõukepakk. Ketta- ja vasaraheites peab heiteringi ümbritsema kaitsevõrk. Kaitsevõrk on pealtvaates U-kujuline. U tippudes asuvad teineteisest 6 m ja heiteringi keskpunktist 7 m kaugusel heiteava nurgapostid. Ainult kettaheiteks kasutatava kaitsevõrgu kõrgus on 4 m. Vasaraheite puhul peab võrk olema tagaosas 7 m , esiosas koguni 10 m kõrge. Lisaks kinnitatakse vasaraheiteks heiteava äärepostide külge veel 2 m laiused ja 10 m kõrgused väravad. Võistluse ajal on üks väravapool, sõltuvalt sellest, kas heitmas vasaku- või paremakäeline sportlane, pidevalt suletud asendis, ulatudes peaaegu maanumissektori telgjooneni. Odavise on kergejõustiku ala. Võistlusreeglid Odaviske hoovõturada on 30–36,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja
776 eKr (esimeste Olümpiamängude ajal) võisteldi ainult staadionijooksus, kuid hiljem lisandusid ka pikemad jooksud, pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ning relvisjooks. Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. Iirimaal korraldati 12. sajandini niinimetatud Tailtenne'i mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (tänapäeva vasaraheite eellane), kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes ning 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi. 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused. 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist, mille jaoks 15 riigi esindajad moodustasid selleks asutava komitee ning 1912
tuhat aastat tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. saj-ni nn. Tailtenne'I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused. USA-s peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898. Naised hakkasid kergejõustiku harrastama 20. saj. alguses. Esimesed naiste meistrivõistlused olid Austrias 1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused (nn. maailmamängud) Pariisis 1922. Aastast 1928 kuuluvad naiste
SISSEJUHATUS Vasaraheide on kergejõustikuala. Sellel alal lennutab sportlane vasarat võimalikult kaugele. Muistsel Iirimaal peetud Tailteanni mängudel oli kavas ka roth cleas'i vankriratta, mille teljel on käepide heitmine. Ratas asendati peagi varre otsa kinnitatud kiviga ning 14. sajandil sepavasaraga. Ala lülitati Oxfordis ja Cambridges toimunud võistluste kavva 1866. aastal ning Inglise kergejõustiku meistrivõistluste kavva 1875. aastal. Esimesed vasaraheite olümpiamedalid jagati välja 1900. aastal Pariisis, kui sepavasar asendati pallikujulise vasaraga, mis on ka tänapäeval kasutusel. Naiste vasaraheide võeti MM- võistluste kavva 1999. aastal Sevillas ning sai ametlikult olümpiaalaks 2000. aastal Sydneys. 3 VÕISTLUSKORRALDUS Võistlejal on 3 katset, igaühe tegemiseks aga 1 minut. 8 parima tulemuse saanud sportlast teevad veel 3 katset. Võidab pikima heite teinud sportlane
juulil kergejõustikus 3 esimest kohta (hoota kõrgushüpe, hoota kaugushüpe ja hoota kolmikhüpe.) Taastumisharjutused olid tema jalad tugevaks teinud. Temast sai hiljem 8-kordne olümpiavõitja. Irving Baxter USA võitis kergejõustikus 2 esimest kohta (kõrgushüpe ja teivashüpe) ja 3 teist kohta. Walter Tewksbury USA võitis kergejõustikus 2 esimest kohta (200 meetri jooks ja 400 meetri tõkkejooks), 2 teist kohta ja 1 kolmanda koha. John Flanagan (USA) saavutas esimese oma kolmest vasaraheite olümpiavõidust. USA võitis 23 kergejõustikualast 23. Autasud Kuldmedaleid ei antud. Esimese koha eest sai hõbemedali ja teise koha eest pronksmedali. Teistel andmetel ei antud üldse medaleid, vaid mälestusesemeid (vaagnaid, vihmavarje, mappe), mida enamasti keelduti vastu võtmast. Lõppsõna 1900 aasta olümpiamängud Pariisis olid suuresti läbikukkumise märgi all loodud ja kui ei nähtud vaeva korraldamisega siis ei olnudki võimalik ,et nendest olümpiamängudest
tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. saj-ni nn. Tailtenne'I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused. USA-s peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898. Naised hakkasid kergejõustiku harrastama 20. saj. alguses. Esimesed naiste meistrivõistlused olid Austrias 1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused (nn. maailmamängud) Pariisis 1922. Aastast 1928
Heite-ja tõukeringi põhi on kaetud betooni, asfaldi või muu sobiva materjaliga, mis on tihke ja pole libe. Kuulitõukes ja vasaraheites on ringi läbimõõt 2, 135 meetrit (kergejõustiku algpäevil 7 jalga), kettaheites aga 2,5 m. Oda visatakkse 8 m raadiuse kaarjoone tagant, mis on valgeks värvitud. Maandumissektor on ka tähistatud valgete joontega, mille pikendused ristuvad ääreviskejoontega 29-kraadise nurga all. Kuulitõuke ja kettaheite ning vasaraheite maandumissektorit tähistavad samuti valged jooned, mille pikendued ristuvad tõuke- heiteringi keskpunktist 34, 92-kraadise nurga alla. Katset loetakse ebaõnnestunuks juhul kui: 1)sportlane pillab heitevahendi, 2)sportlane puudutab mingi kehaosaga heiteringi äärise pealispinda, 3)kuulitõukes puudutab võistleja tõukepaku pealispinda mingi kehaosaga, 4)odaviskes puudutab võistleja äraviskeala märgistavaid jooni või väljaspool neid maapinda.
Heite-tõuke aladeks on kuulitõuge, kettaheide, vasaraheide ja odavise. Heite- ja tõukeringi põhi on kaetud betooni, asfaldi või muu sobiva materjaliga, mis on tihke ja pole libe. Võistlejatel on keelatud jalatsitele ja heite- tõukeringi pritsida mis tahes ainet. Kuulitõuke ja ketta- ning vasaraheite maandumissektorit tähistavad valged jooned. Katse õnnestumiseks peab kuul, ketas või vasar maanduma sektorijoonte siseservade vahele. Enne võistlusvahendi maandumist ei tohi sportlane ringist lahkuda. Katse loetakse ebaõnnestunuks juhtudel kui sportlane pillab heitevahendi, sportlane puudutab mingi kehaosaga heiteringi äärise pealispinda. Kõigil hüppe- ja heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud. 5.1 Kuulitõuge Kulitõuge sooritatakse ringis
tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. sajni nn. Tailtenne'I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus, kaugus ja kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused. USAs peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898. Naised hakkasid kergejõustiku harrastama 20. saj. alguses. Esimesed naiste meistrivõistlused olid Austrias 1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused (nn. maailmamängud) Pariisis 1922
algpäevil 7 jalga), kettaheites aga 2,5 meetrit. Võistlejatel on keelatud jalatsitele ja heite- tõukeringi pritsida mis tahes ainet. Odaviske hoovõturada peab olema vähemalt 30 m pikkune, kuid mitte rohkem kui 36,5 m. Oda visatakse 8 m raadiuse kaarjoone tagant, mis on valgeks värvitud. Maandumissektor on ka tähistatud valgete joontega, mille pikendused ristuvad ääreviskejoontega 29-kraadise nurga all. Kuulitõuke ja ketta- ning vasaraheite maandumissektorit tähistavad samuti valged jooned, mille pikendused ristuvad tõuke- heiteringi keskpunktist 34,92-kraadise nurga all. Katse loetakse ebaõnnestunuks juhtudel kui: · sportlane pillab heitevahendi, · sportlane puudutab mingi kehaosaga heiteringi äärise pealispinda, · kuulitõukes puudutab võistleja tõukepaku pealispinda mingi kehaosaga, · odaviskes puudutab võitleja äraviskeala märgistavaid jooni või väljaspool neid maapinda.
Pealtvaatajate, kohtunike ja võistlejate turvalisuse tagamiseks on lubatud ketast heita ainult kaitsevõrguga ümbritsetud heiteringist. Käesolevas Määruses esitatud kaitsevõrk on mõeldud kasutamiseks juhtudel, kui ala toimub pealtvaatajate juuresolekul väljaspool staadionit või staadionil, kus samaaegselt toimuvad võistlused teistel kergejõustikualadel. Mujal, eelkõige harjutusväljakutel, võib kaitsevõrgu konstruktsioon olla lihtsam. Kettaheiteks tohib kasutada ka vasaraheite kaitsevõrku. Selleks peavad ketta- ja vasaraheiteringi äärised (2,135 m ja 2,5 m) olema vahetatavad, kusjuures mõlema ringi keskpunkt asub ühes ja samas kohas, või kasutatakse vasaraheite kaitsevõrgu laiendatud varianti, kus kettaheitering asub vasaraheiteringi taga. Kettaheiteringi kaitsevõrk peab peatama kiirusega 25 m/sek lendava 2 kg raskuse ketta, seejuures ei tohi ketas võrgust tagasi põrkuda või lennata üle võrgu. Eeldusel, et käesolevas
Hea 21 m 31 Väga hea 25 m 18 kuni 19 600 g Rahuldav 21 m Hea 25 m Väga hea 30 m Maailmarekord 72,28m Lisa 14 Soovitavad vasaraheite normid POISID HINNE VANUS Vasara kaal Heite pikkus 12 kuni 13 3 kg Rahuldav 10 m Hea 15 m Väga hea 20 m 14 kuni 15 4 kg Rahuldav 15 m Hea 20 m
8. Võistlejatel on keelatud igasuguste ainete pritsimine ja määrimine jalatsi- taldadele või ringi pinnale ning ringi pinda ühelgi viisil karestada. Maandumissektori pind peab olema kaetud kivipuru, muru või muu sobiva materjaliga, millele heitevahend maandudes jätab selge jälje. 11. Maandumissektori suurim viske- heite- ja tõukesuunas lubatud allapoole kalle on 1:1000. 12. (a) Kuulitõuke ja ketta- ning vasaraheite maandumissektor tähistatakse 5 cm laiuste valgete joontega, mille siseservade pikendused ristuvad tõukeringi keskpunktis 34,92 nurga all; Märkus: 34,92 sektori mahamärkimisel saab arvestada asjaolu, et sektori äärejoontel, 20 m kaugusel tõukeringi (heiteringi) keskpunktist, asuvate punktide omavaheline kaugus on 12 m (20x0,6m). Iga järgmise meetri lisandumisega sektori äärejoontel suureneb vastavate punktide vaheline kaugus 0,6 m võrra. 13
annaabi.ee 
