Kalade kohastusvõime erisuguste elutingimustega on hämmastav. Seetõttu nad on suutnud asustada meresid ja ookeane, jõgesid ja järvi , tiike ja ojakesi ning isegi põhjaveesid. · Minu referaadis on käsitletud kalade kehaga seotud teemasid: kalade pulmarüü, kuidas kalu eristada, kääbused ja hiiglased kalade seas ning tuleb juttu ka ohtlikest kaladest . · Ning eesmärgiks oleks anda ülevaade siis erinevatest kaladest ja nende välimusest. Kalade kehakuju · Veekeskkonna seadus on niisugune: kui tahad vees elada, siis õpi ujuma. Ujuda on kergem, kui keha on pikliku kujuga. Just niisuguse kujuga ongi paljud kalad. · Kiiresti ja osavalt, läbides pikki vahemaid, liigub parvedena ogahai ehk merikoger, kes kehakujult sarnaneb allveelaeva või torpeedoga. · Hästi ja suurtele kaugustele ujuvad usja või maduja kehakujuga kalad ( silmud, angerjad) , tehes kehaga looklevaid liigutusi. · Vähem on kiireks ujumiseks kohastunud põhja
harus on säilinud vaid üks või paar liiki, teistes esineb sadu liike. Kasvatatavate liikide jaotumine on samuti ebaühtlane. Selles mängivad kaasa ajalugu, traditsioonid ja tarbimisharjumused, millest oleneb kala tarbimisväärtus ja kalade bioloogia iseärasused, millest olenem kui kerge on mõnda liiki kasvatada. 2 Valdav osa kalakasvatuse toodangust annavad kalad, kes kuuluvad seltsidesse: · Lõhelised; · Karpkalalised; · Sägalised; · Ahvenalised. 2. Liigiülesed ja liigisisesed taksonid, zooloogiline nomenklatuur. Mis on selts, sugukond, perekond, liik, alamliik, teisend või vorm. Mida tähistavad kaks või kolma ladinakeelset sõna liigi nimes, isikunimi ja aastaarv. Liigid koondatakse suurematesse süstemaatilistesse üksustesse, sarnased liigid moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna, kuni selleni, et kõik loomad
----------------- 10. klass ------------ KALAD Referaat Juhendaja: ---------- 2014 Sisukord: Sissejuhatus.......................................................................................................................3 Sõõrsuud............................................................................................................................4 Ehitus...........................................................................................
mõjutavad mitmed tegurid: pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine jt. Forelli liinidel võib olla pärilik eelsoodumus kevadel või sügisel kudemiseks. SUGULINE KÜPSEMINE Valgusrežiimi ja temperatuuri muutmisega saab kudemisaega nihutada, selleks et saada marja varakult. Forelli saab panna kudema kaks korda aastas, kui pidada teda kalakasvatushoones kunstvalguses, mille valguse ja pimeduse perioodid on reguleeritud nii, et kalal tekib mulje tegelikus ööpäevas kahe päeva möödumisest. MARJA JA NIISA LÜPSMINE Vältida tuleb marja üleküpsemist. Üleküpsenud mari on hele, rohke ovariaalvedeliku tõttu vesine, selle viljastusprotsent ja ellujäämus on madal. Esimest korda kudevatel kaladel on mari tavaliselt väikeseteraline ja võib olla ebaühtlase suurusega. Heas kalakasvatusettevõttes esmaskudejate emaste marja noorkala tootmiseks ei kasutata. MARJA JA NIISA LÜPSMINE
..............................................6-7 · Gaasimullihaigus.............................................................7 · Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised..........8 · Karpkalade rõuged...........................................................8-9 Kalade koostis............................................................................9-10 Kalad sisaldavad ........................................................................10 Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma........................10 Kalad liigitakse sugukondadesse..............................................10-11 Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad............................11 Kulinaaria:..................................................................................11 Kalade Puhastamine.........................................................11 Kalade Külmutamine........................................................12-13 (joonis.2)
Esmajoones tuleb nimetada kalade väljapüüki tiikidest, sumpadest või mitmesugustest kalakasvandustes kasutatavatest mahutitest. Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda
Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a. saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati. Sasaan e.ulukkarpkala on tiigikarpkala looduslik eellane Kodustamine Kodustamise, valiku ja aretustöö tulemusel on kasvatataval tiigikarpkalal suurem suu; pikenenud sooltoru, parem sööda omastamine ja kasvukiirus; kehakuju on muutunud kõrgemaks ja lamedamaks ning esinevad erineva soomuskatte tüübiga vormid (soomus ja peegelkarpkalad) Karpkala on introdutseeritud paljudesse maailma maadesse toidukalana kasvatamiseks. Mõnes piirkonnas, näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades, hinnatakse karpkala vaid harrastuspüügi objektina. Põhja-Ameerikas ja Austraalias aga suhtutakse temasse kui tüütusse võõrliiki, mida tuleb hävitada.
Vitamiinid A,D,B-rühma, E, K Mineraalid 3% - J,P,Ca,K, Fe Süsivesikud 0,5-1% Kalade liigitus Sugukondade järgi: - Keha kuju - Soomuste olemasolu, - Uimede arv - Asetus ja kuju jne Elukoha ja toitumise järgi: - Merekalad - Mageveekalad - Riimveekalad (ranniku lähedal meres) - Siirdekalad (nt elavad jões ja koevad meres või vastupidi) Rasvasuse järgi - Lahjad kalad (alla 2%) nt: tursk, luts, koha ja haug - Keskmise rasvasusega (2-5%) nt: karpakala ja latikas - Rasvased kalad (5-15%) nt: kilu ja siig - Eriti rasvased (üle 15%) nt: lõhe ja angerjas NB! Rasvasus oleneb ka aastajast ning kalaliigist Kala värskuse hindamine Silmad värskel kalal selged, heledad ja punnis. Vanal silm punane ja silm sees. Lõpused helepunased, hallikaltpunetavad, mere aroomiga, lõpuste juures pole lima.
peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu sigadele ja kanadele, sest puudus võimalus kauplemiseks. Teine viis oli sooja ajal püütud saak koguda sumpadesse, kui need täis said pandi kalad veega täidetud vaatidesse ja viidi Peterburgi. Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja
Isased isendid on emastest tundu valt väiksemad, 33,5 mm pikad, läbimõõduga 0,030,04 mm, valkja värvusega ning paiknevad ujupõieseinas. Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb filometroidoos mõne nädala vanustel kaladel, kelle organismis migreerivad filometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 23 päeva. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha
Leevika Vilja 021K Referaat Sissejuhatus Mis on kala? Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces). Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka
Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm on alumisest märgatavalt suurem. Selts lõhilased. LÕHI. (kehal valdavalt ülalpool küljejoont täpid,seljauim tähniteta) Lõhi on suur ja tugev kala. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg
taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul. Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja järvest. 7 KARPKALA Nõuded keskkonnale: Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks optimaalne üle 200, alla 150 toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik
Karpkala paiskab aga toiduotsinguil põhjamudast üles hõljumit. Samuti aitavad põhjatoidulised kalad kaasa põhjasetete ventileerimisele. Näiteks kasvatab Härjanurme kalatalu ühes pinnasetiigis karpkala, koha maime, taimetoidulist valgeamuuri, zooplanktoni toidulist jämepead ja fütoplanktoni toidulist pakslaupa. Biomelioratsioon Biomelioratsioon võib mõista kahte pidi. Laiemas mõttes oleks see kalad kahjulike organismide vastu, kitsamas mõttes röövkalad prügikalade vastu. Antud töös keskendume kitsamale variandile. Ekstensiivses kalakasvatuses võib hea ja soovitud saagi saamise takistuseks olla erinevate nn. prügikalade kohaolek tiigis. Sellised kalad võivad hävitada vääriskalade marja, elupaiku ning olla konkurendiks toidule. Nende sigivus on kiire aga kasv väike ja nad ei ole eelistatud ka toiduna.
veeorganisme Näiteks: atlandi lõhe , vikerforell, karpkala (See on maailma vanim kodustatud kala liik), tiigerkrevett, hiiauster, pakslaup, valgeamuur, pruunvetikas, kammkarp, jämepea ning vähilised. Kõige suurem toodangu maht on pakslaubal (3,66milj.tonni), teisel kohal on valgeamuur (3,61 milj.tonni) kolmandal ja neljandal kohal on karpkala ja jämepea. Need andmed on aastast 2007. Maailma vesiviljeluse kogutoodang ulatus 2003. aastal 51,4 miljoni tonnini. Kalad moodustasid sellest nii koguselt kui väärtuselt ligikaudu poole. Veidi alla poole akvakultuuri toodangust tuli sisevetest. Juhtival kohal on Vaikse ookeani äärsed Aasia riigid, kus on ühtaegu pikad mereandide tarbimise traditsioonid ja kauaaegsed veeloomade kasvatamise kogemused. Seal on suur elanikkond ja ka tehnoloogia on seal kättesaadav. Samuti soodustavad seal akvakultuuri looduslikud eeldused – rikkalikud veeressursid ja soe kliima
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd
REFERAAT HAID Sissejuhatus Haid on väga huvitavad kalad. Nad inimestele pakkunud kõneainet, sest nad on ka inimesele ohtlikud ja omapärased. Paljud hailiigid on suured ja ohtlikud kiskjad. Selles referaadis kirjeldan huvitavamaid hailiike ning annan ülevaate nende paljunemisest. Hailaadsete ülemseltsi kuude seltsi kuulub 20 sugukonda. Maailmas elab kokku 370 hailiiki, kellest igaühel on oma elupaik ja viis. Aga enamikule neist on omane aeglane sigimine ja väike järeltulijate hulk
Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed · Väga vastupidavad on klaasiksääse Chaoborus vastsed · Suurenenud Al ja teiste metallide sisaldus mõjutab paljunemist ja suremust (ka muldades kahju taimedele) Kaltsiumi kui mikroelementi vajavad oma ainevahetuses kõrgemad taimed ja rohevetikad. Teistel vetikarühmadel ei ole kaltsiumivajadus otseselt tõestatud. Loomade hulgas on
1. Külmalembesed liigid, kes hoiduvad peamiselt sügavamatesse, ka suvel külmadesse veekihtidesse, ja on arvukamad mere põhjapoolsetes osades; 2. Avarasoojased liigid, kes taluvad tunduvais temperatuurimuutusi. Temperatuuritingimuste muutumisest aasta vältel on tingitud mitmesugused sesoonsed nähtused veeorganismide elus, näiteks hoidumine kõige sobivama temperatuuriga veekihtidesse, toitumise, rännete ja sigimise sesoonsus jne. Kalad ja mitmed teised veeorganismid on sigimisperioodil stenotermsemad, s.o. nõudlikumad temperatuuritingimuste suhtes. Sigimiseks vajalikud temperatuurid olenevad liigi päritolust, kusjuures avaldub vastavate temperatuurinõudluste suur püsikindlus. Seetõttu langeb mitmesuguste liikide sigimine erinevale aastajale: arktilise päritoluga liikidel peamiselt talvele ja kevadele, soojematelt aladelt pärinevatel liikidel suvekuudele. Sellega seletub ka erineva päritoluga liikide
suurusega. Sumbad on meie karpkalakasvandustes praegu kasutusel vaid vastsete või suurema asustusmaterjali lühiaegsel hoidmisel. Hoiusumbad valmistatakse tavaliselt teras- või puitraamidele tõmmatud kapronvõrgust. Võrgusilma suurus sõltub kasutusotstarbest ja kala suurusest. Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala kasvatamiseks 1980ndatel aastatel. Vesi liigub läbi võrgusilmade, sõnnik vajub samuti läbi võrgu põhja, kuid kalad ei pääse sumbast välja. Valdavalt kasutatakse rõngakujulise kandva ujukiga meresumpasid. Sumpkalakasvandused rajatakse kohtadesse, kus vesi on ranna lähedal piisavalt sügav (ranna lähedal selleks, et hõlbustada teenindamist söötmist, asustamist, välja püüki joonise), vee vool kannab ära läbi sumba vajuva kalasõnniku ja söödajäägid, vee temperatuur on soodne ja ala on kaitstud suuremate tormide eest.
lihaselisi lõpuskotte toetavad väljaspool lõpuseid paiknevad lõpusekaared ning ninamiku ülapoole keskosas avaneb paaritu ninasõõrme kaudu suur haiste-hüpofüüsikott. Suu on neil imilehtrina, mida toetab sõõrjas kõhr. Võimas toesega keel talitleb oherdi või pumbakolvina. [1, 2, 7] Üldiselt elavad silmulised mage- kui merevees, sigivad ainult magevees. Areng toimub moondega. Vastsejärgus enne metamorfoosi, pole silmudel ümmargust imisuud, hambaid ega silmi ja ka uimed on vähe arenenud. [1] Levinud on silmud mõlema poolkera parasvöötmes, mageveelised või siirdevormid. Umbes on teada 24 nüüdisliiki. Eestis võib esineda nendest 3 liiki: merisutt (Petromyzon marinu), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja ojasilm (Lampetra planeri). [1, 3] 4 SUGUKOND: SILMLASED, Petromyzonidae Merisutt (Petromyzon marinus) Merisutt nagu silmlased ikka on angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime on teineteisest lahus,
Igapäevaselt tuleks kontrollida vee temperatuuri, teha vee teste ning jälgida kõiki elusorganisme. Üle nädala tuleks puhastada esiklaasid vetikakaabitsaga, puhastada pinnas, pügada taimi, puhastada vajadusel filter, kontrollida keemilisi koostisi vees. Iga poole aasta tagant tuleb kontrollida valgusteid ning puhastada hoolikalt kõik seadmed, vajadusel asendada vananenud seadmed või nende osad uutega. 7.1. Vee hooldamine Akvaariumi vee valikul tuleb arvestada, et erinevat liiki kalad vajavad erineva soolsuse, happelisuse ja karedusega vett. Sama oluline on jälgida vee temperatuuri, milleks on olemas erinevad termomeetrid, mis tuleb kinnitada akvaariumi sise- või välisseinale. 7.2. Vee vahetamine, kemikaalid ja testid Et kalade elukeskkond püsiks puhas ning nitritite ja ammoniaagisisaldus oleks kontrolli all tuleks iga ühe või kahe nädala tagant vett osaliselt vahetada. Uus vesi peab olema seisnud või siis töödeldud kloorivastaste vahenditega
varieerudes hallrohekast pruunikas-kollaseni, kõht võib helkida purpurpunaselt. Isaslõhe kindel tunnus on konksjas kõhrjätke lõua otsas. Emaslõhe pulmarüü jääb tagasihoidlikumaks, keha värvus muutub vähem. Emased lõhed pöörduvad sünnijõkke pärast kaht kuni viit, isased pärast üht kuni nelja meres veedetud aastat. Jõkke tõusu soodustavad meretuuled ja kõrge veetase nii jões kui ka meres. Lõhe koeb kiirevoolulistes liivase või kruusase põhjaga jõelõikudes. Isased kalad tõusevad koelmutele varem, võideldes parimate kohtade eest ja kaitstes neid sissetungijate vastu. Hiljem saabuvad emased, kes valivad sobiliku kudemispaiga. Tugevate sabalöökidega kaevab küljele kaldunud emaslõhe jõe põhja pesalohu, mille sügavus ulatub 30 sentimeetrini ja pikkus paari meetrini. Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat.
Juhendaja: Koht ja aasta Sissejuhatus Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud. Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes on sasaan oma kultuurvormidest pisut pikema ja ümarama kehaga. Nende kõrget (küürakat) keha palistavad
kriteeriume aluseks ei vôetud. Teine sügisene püük vôeti vôrguga 13. 10. 2003. a Kôrgessaare sadama lähedal Hiiumaal (uurimisala nr II). Selles proovis olid valikuliselt kôhnad, kalurite hinnangu järgi majanduslikult väärtusetud lestad. Kevadel võeti esimene proov 08. 02. 2004. a võrguga Kõrgessaare sadama lähedal (uurimisala nr II) ja teine proov 18. 04. 2004 a. samas kohas samuti võrguga. Kevadistes proovides olid kalad juhuslikult valitud. Kôik proovid transporditi külmakastis Tallinnasse. Enne uurimist hoiti värskeid kalu maksimaalselt kolm päeva külmkapis temperatuuri juures 5º C. Ülejäänud kalad olid enne uurimist sügavkülmutatud ja hiljem külmas vees üles sulatatud. Kôik lestad uuriti Tallinna Pedagoogikaülikooli molekulaar- ja rakubioloogia laboris. Sügisesed proovid ajavahemikul 03. 09. 22. 10. 2003 a. ja kevadised proovid ajavahemikus 12. 02. 26. 04. 2004 a.
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Oncorhynchus kisutch Kisuts TARTU 2009 1. Sissejuhatus Idalõhed elavad Vaikse ookeani vesikonnas. Sellel perekonna kaladel on pärakuuimes 10 16 hargnenud kiirt, soomus keskmise suurusega või väike, marjaterad suured, punakasoranzid. Nad on siirdekalad, kes koevad Aasia ja Põhja Ameerika magevetes, turgutuvad meres. Tuntakse kuut hästi eristatavat liiki: keta, gorbuusa, tsavõõtsa, nerka, kisuts, sima. Kõik idalõhed koevad vaid kord elus, hukkudes seejärel. Ei ole teada ainsatki juhtu, mil idalõhed oleksid pärat kudemist ellu jäänud, selle poolest erinevad nad kõigist teistest lõhelastest.
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised
Haid – käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai Raid – keha dorsoventraalselt lamendunud, saba piitsjalt peenike, suured peaga liitunud rinnauimed, väikesed hambad. N Mõrtsukhai, tömpnina-hallhai, liivhai, vaalhai, koerhai, harilik saagrai/hai ehk saagkala KLASS KIIRUIMSED rohkesti luid, ujupõis, uimi toetavad luulised või sarvjad kiired, nahas tõelised soomused, puudub hingats, lõpusepilude vaheseinad taandunud, südames arterioossibul N ogalik, ronikala Kehakuju tüübid:• Süstjas ehk torpeedokujuline (tuun, makrell, mõõkkala, heeringas, kilu)• Nooljas (haug, tuulehaug, barrakuuda).• Lateraalselt lamendunud (latikas, kuukala)• Dorsoventraalselt lamendunud (rai, lest)• Madujas (angerjas, merinõel, mureen) • Lintjas (lintsaba)• Kerajas (kerakala)• Nõeljas (merinõel)
o samasuviseks kasvatamine toimub tiikides. (Paaver, Kasesula, Gross, Puhk, Tohvert, Liiv, Aid, 2006) 10 Kasutatud kirjandus 1. Paaver, T., Kasesula J., Gross, R., Puhk, M., Tohvert, T., Liiv, A., Aid, M. Kalakasvatus ja kalade tervishoid, 2006, Tartu, lk 77-80 2. Pihu, E. & Turovski, A. Eesti mageveekalad: Tallinn: Kalastaja raamat. 2001, lk 91-93 3. Spanovskaja, V. Kalad. Loomade elu, 4. kd. Tallinn: Valgus. 1979, lk 148-151 4. Kottelat, M. & Freyhof, J. Handbook of European Freshwater Fishes.Kottelat, Cornol, Switzerland and Freyhof, 2007, lk 342 Interneti aadressid: 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Haug 2. http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm 11
veealustele kividele või esemetele - kasvavad substraadiga kokku 27. Rõõneskarpe on väga erinevaid värve, nende värvus sõltub neid kaetatuva korallide ja vetikate värvusest. 28. Peajalgsete keha jaguneb peaks ja kereks 29. Kõikidel peajalgsetel on peas mitu kombitsat õige 30. Peajalgsed elavad meres 31. Koda puudub kõikidel peajalgsetel vale 32. Peajalgsed ujuvad tagaots ees 33. Seepiatel on uimed keha külgedel 34. Kõik peajalgsed on röövloomad õige 35. Tindikalaks nimetatakse Sepia officinalis seepia 36. Missugusel peajalgsel on väliskoda? O. Nautiloidea laevukesed birgit 37. Missugusel peajalgsel on kõige rohkem kombitsaid? O. Nautiloidea laevukesed birgit 38. Missugused peajalgsed on kõige kiiremad ujujad? SbO. Oegopsida kalmaarilised 39. Missugused peajalgsed on võimelised lendama? 1) lendkalmaar Stenoteuthis sp.,
PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS Kokk Kristian Talviste Kalad ja mereannid Referaat Juhendaja: Elle Möller Pärnu 2009 Sisukord 1. Sissejuhatus....................................................................................... .......................3 2. Lõhe................................................................................................ ...........................4 3. Merivähk.................................................................
Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid
Sinna kuulub jõeforelli süstemaatiline kuuluvus, välimuse kirjeldus, levik looduses, sigimine, toitumine, tema kasvatamise essmärk. Teema valisin, sest mulle tundub antud kalaliik huvitav. Ja samas tema keerukas eristamine liigikaaslasest meriforellile. Jõeforell on mageveekala ja teda leidub ka paljudes Eesti jõgedes ja ojades. Katsed on näidanud, et riimveelisesse merevette lastuna muutuvad jõeforellid väliselt meriforellideks, tekib hõberüü ning kalad võivad tugevasti kasvada, näiteks 2,6 kg raskuseks (Mikelsaar, 1984). Jõeforell pole kaitsealune liik, kuid tema arvukust ohustab peamiselt elupaikade halvenemine. Sagenenud on suved, mil veetemperatuur on liiga soe ja see vähendab lahustunud hapniku taset. Seda nähtust võib veelgi suurendada reostusest tingitud eutrofeerumine. Ülepüük on ka üks probleemidest, püütakse kudemisajal või noori isendeid. Ohuks jõeforellile on ka teiste asustatud organismid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
