Esiajalugu ja idamaad (0)

Inimese evolutsioon
Inimese evolutsioon on rangelt võttes küll perekonna Homo (inimene) evolutsioon, kuid seda uuriv  paleoantropoloogia . Perekonna Homo otsesteks eellasteks peetakse perekonda  Australopithecus . Australopiteekus (ladina keeles Australopithecus 'lõunaahv') on esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonda kuuluv väljasurnud perekond, millest põlvneb inimese perekond. Kõik teised liigid perekonnast Homo peale inimese (Homo sapiens ; tarkinimene) on välja surnud. Nähtavasti ei ole mitte kõik väljasurnud inimeseliigid tänapäeva inimese otsesed eellased. Uurijate seas puudub üksmeel, kuidas perekonna Homo teadaolevad  fossiilid  liikidesse ja alamliikidesse rühmitada. Põhjuseks on mõnel juhul leiumaterjali vähesus, teistel juhtudel fossiilide suur omavaheline sarnasus. Osa fossiilileide (näiteks Piltdowni inimene) on hiljem paljastatud võltsingutena. Umbes 2,4 kuni 1,5 miljonit aastat tagasi kujunes Louna – ja Ida - Afrikas Homo habilis  ehk osavinimene . Teda peetakse perekonna Homo esimeseks liigiks ja ta oli oppinud valmistama kivist ja võib-olla  luust  tööriistu. Inimese kujunemis liin jatkus uhe auastralopiteekuste liigi kaudu Homo erectus  (otsetõlkes 'püstine inimene'; vananenud terminiga pitekantroop). Arvatakse, et Homo erectus oli nüüdisinimese Pleistotseenis elanud kõrvalharu. Pikka aega pidas enamik teadlasi inimese kujunemisel oluliseks luliks neandertallasi, kes said selle nime Saksamaa Neandertali oru jargi , kust leiti esimene luustik . Umbes 40 000 aastat tagasi ilmus Euroopasse juba tanapaeva inimestega sarnanev liik Homo sapiens e. Tarkinimesed. Vahehaaval hakkasid eri maailmajagudes kujunema inimrassid – negriidid, europiidid ja mongoliidid.
Kiviaeg
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu (parema tehnika puudumisel) enamastikivist. Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi,  obsidiaan , mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi. Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid. Kiviaja alguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansi oma. Kiviaja kronoloogilised piirid ei ole üheselt kindlaks määratud. Nad on vaieldavad ja sõltuvad piirkonnast , millega on tegemist. Üldiselt siiski arvatakse, et kiviaeg algas 2 kuni 5 miljonit aastat tagasi. Kiviajale järgnes  pronksiaeg , mille vältel said tavaliseks  pronksist  tööriistad. Üleminek pronksiajale leidis aset 6000 kuni 2500 eKr. Termin "kiviaeg" pärineb kolme perioodi süsteemist. Tänapäeval jaotatakse kiviaeg paleoliitikumiks ehk vanemaks kiviajaks, mesoliitikumiksehk keskmiseks kiviajaks ja neoliitikumiks ehk nooremaks kiviajaks. Nendel on omakorda alajaotused. Kiviaja alajaotuste kronoloogia on regiooniti erinev.
Kutimine, kalastajad ja korilased
Koige pikema osa ajaloost, kuni noorema kiviajani, oli inimeste pohitegevuseks kuttimine ja kalapuuk, veel soogilauale lisati marjad , seened, pahklid, teod, linnumunad jms, mida korjasid metsas naised ja lapsed. Juba see aeg kogesid esimesed inimesed seletamatuid asju, nagu uni, surm, haigused, hirmu ja isegi loodusjousid. Arvatakse ,et see tekitas neis arvamuse , et igal inimesel, loomal, linnul , puul, kivil voi monel teisel loodusobjektil on oma hing. Ilmselt arvati surma puhul, et hing on kehast lahkunud ja selle jaadavalt huljanud . Et palvida hinge heatahtlikust, hakkati surnuid kaaslasi matma ja neile kaasa panema tooriistu voi tarbeesemeid ning ehteid . Osaliselt koos usundiga tekis ka kunst . esimesed joonised kraabiti luule, sarvele voi kivile . Kunst arenes neil vanemas kiviajas umbes 30 000 aastat eKr. Sellest ajast parineb ka Willendorfi Venus .

Moni aeg hiljem aga hakati tegema koopamaale Mitmes Hispaania ja Prantsusmaa koopast on

leitud vanema kiviaja lopust parinevaid maalinguid(Altamiras ja Lascaux `s).

Maaharimine ja karjakasvatus

Nooremal kivi ajal toimus inimkonna arengus murrang, algas. Inimesed ei soltunud enam

taielikult looduse armust , vaid hakkasid ise endale toiduaineid tootma . Randlemine jai paikseks ja

kodade asemele ehitati poldude lahedale majad. Nooremal kiviajal arenes ka oluliselt kasitoo,

opitimara kivide lihvimine ja nende puurimine .

Nii ilmusid silmauguga kivikirved ja polluharimiseks vajalikud koplad.

Voeti veel kasutusele savinoud ja hakkati ketrama ja riiet kuduma.

Metallide kasutuselevott

Pole teada , kes ja kuidas avastas metallid.Koige pealt opiti tundma vaske. Kuna vask oli

suhteliselt pehme ja sellest tooriistad nurinesid kiiresti siis hakkati vaske sulatama koos tinaga

ning saadi uus materjal pronks. Pronks leiutati umbkaudu 2500 aastat eKr. Vahemeremaades .

Umbes 1300 eKr. Hakkasid Hetiidid Vaike - Aasias rauda tootma. Sealt algas ka tootmine,

kaubandus , varanduslik ebavordsus ja klassiuhiskonna sund.

Australopiteekus

Australopiteekuse perekonna tekkimine ei ole veel piisavalt selge. Inimeste ja šimpansite viimane

ühine eellane elas 4 miljonit aastat tagasi ja sel ajal veel australopiteekusi ei olnud. Vanimad leitud

australopiteekused on 3,5– 3,6 aastat vanad. Kõige hilisemad on 1,9 miljonit . Australopiteekused

on esimesed teadaolevad fossiilsed inimlased. Nad kirjeldati 1925 Lõuna-Aafrikas. Neist esimene

oli Australopithecus africanus ('Aafrika lõunaahv'). Taungi lubjakivikarjääris  avastasid töölised 3-

aastase poisi fossiili . Teadlased jõudisd järeldusele, et avastatud oli inimese eellasliiki kuuluv

isend , ja avaldas oma tulemused 1925. aasta veebruaris ajakirjas "Nature". Taungi poiss

sarnanes hammaste ja lõualuude poolest sarnanebmiotseeni inimahvidega, kuid fossiilid annavad

tõestust kahel jalal kõndimise kohta. Tõestus selle kohta saadi 1935 Tansaaniast Laetoli vulkaanilises tuhas  säilinud kahest kõrvuti asetsevast jalajälgede reast . 3,7 miljonit aastat tagasi tehtud jalajäljed on omistatud Australopithecus afarensisele ('Afari lõunaahv'). Kuigi A. afarensis kõndis kahel jalal, tundis ta ennast ka puu otsas koduselt. Tal olid pikad ja kaardus sõrmeluud, mistõttu sõrmed suutsid ronimise ajal tugevalt haarduda. Ida-Aafrikas avastas australopiteekuste säilmed esimesena  Mary Leakey  1959 . Ta avastas  Olduvai  kuristikus pealuu, mis kuulus liigile Australopithecus boisei (tänapäeval Paranthropus boisei). Hiljem on Leakeyde pere samast välja kaevanud rohkemgi australopiteekusi, samuti inimese perekonda kuuluvate osava ja püstise inimese säilmeid. Teadlased veel uurivad, kas Ardipithecus oli australopiteekuse eellane ja kas Australopithecus anamensis oli Australopithecus africanuseeellane. Australopiteekuse ajumaht on umbes 35% nüüdisinimese omast. Graatsiline australopiteekus oli umbes 1,2–1,4 m pikk. Neil esinessuguline dimorfism  (sugudevaheline väline erinevus). Suure dimorfismi tõttu on inimese eellasi ette kujutatud polügaamsetena. Tänapäeva inimestel ei ole suguline dimorfism nii selgelt väljendunud. Mehed kaaluvad naistest keskmiselt üksnes 15% rohkem, aga australopiteekustel võis see erinevus isegi 50% olla.

Homo habilis

Homo habilis ehk osavinimene on liik inimese perekonnast, kes elas umbes 2,4 kuni 1,5 miljonit aastat tagasi. Liigi määratles esimesena Louis Leakey, kes 1964 leidis Tansaaniast Olduvai kuristikust  fossiile  (aju- ja näokolju fragmente). Need avastati kihist , mille vanus on umbes 1,8 – 1,6 miljonit aastat. Praegu puudub üksmeel selles, millised fossiilid kuuluvad just selle liigi esindajatele. 1967  leidsid Louis ja Mary Leakey samast kohast veel vähemalt 2 isendi jäänuseid, mis olid samasuguste tunnustega. Nendega koos leiti töödeldud kive, ühelt küljelt teravaks tahutud veerkive, mis olid kaheldamatult elusolendi poolt loodud, seega primitiivsed tööriistad. 1964 määratles Louis Leakey need hominiidileiud uue liigina ja kandis selle perekonda Homo liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteks australopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600–675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad . Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropoloogeLeakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused : inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo erectus (Pithecanthropus) arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks (Homo) tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise umbes miljon aastat varasemasse aega. Hiljem leiti habilise-tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast vanusega 2,4–1,6 miljonit aastat (töödeldud kive ja tööriistu kihtidest kuni vanusega 2,5 miljonit aastat) ja erinevus australopitetsiinidest sai üldtunnustatuks. Homo habilis oli ilmselt kõigesööja, kuid tema menüüs oli olulisel kohal loomtoit. Ta oli esimene hominiid, kelle asuala oli nii ulatuslik (Kirde-Aafrikast Lõuna-Aafrikani). Habilise-tüüpi leidude klassifitseerimise osas pole siiski tänapäevani üksmeelt. Ida-Turkanast on leide (vanusega 2–1,6 miljonit aastat), mis erinevad teistest suurema ajumahu (ja suuremate hammaste) poolest. Nende hulgas on kuulus leid KNMER-1470 (vanusega umbes 2 miljonit aastat), ajumahuga 775 cm³ ja oluliselt suuremate purihammastega. Osa uurijaid seletab selliseid erinevusi seksuaalse dimorfismiga (isased olid oluliselt massiivsemad, suuremate hammaste ja ajuga), teised aga tuletavad neist erinevustest kaks esmase Homo liiki: väiksema ajuga ja väikeste hammastega Homo habilis ning suure ajuga (üle 700 cm³) ja suurte hammastega Homo rudolfensis. See tähendab kahe varase inimliigi eksisteerimist ühel ajal ja järelikult sõltumatut teket. Viimasel ajal kalduvad paljud paleoantropoloogid just teise (kaheliigilise) seisukoha poole. Selle järgi kuulusid Olduvai ja Lõuna-Aafrika fossiilid Homo habilis'ele ja Ida-Turkana omad rudolfensisele. Seda viimast vormi peetakse tõepärasemaks eellaseks hilisematele inimliikidele. Oma nime sai osavinimene fossiilidega koos leitud tööriistade järgi. Kui Homo habilis on tänapäeva inimese eellane, siis on ta inimese nendest eellastest vanim, keda võib õigusega nimetada mitte ahvinimeseks, vaid inimeseks. Homo habilis't peetakse inimese perekonna evolutsiooni vanimaks liigiks. Välimuse ja morfoloogia poolest oli see liik tänapäeva inimesest arvatavasti kõige kaugemal (kaugeim võis olla ka Homo rudolfensis). Arvatakse, et Homo habilis pärineb mõnest australopiteekuse liigist. Võib-olla oli tema otseseks eellaseks Homo rudolfensis, kes oli massiivsem ning sarnanes rohkem ahvile. Arvatakse, et Homo habilis'est arenes pikem ja kõhnem Homo ergaster, kellest omakorda põlvnes juba inimesesarnasem Homo erectus. Kas aga Homo habilis on inimese otsene eellane, selle üle vaieldakse. Ta oli väga lühike (keskmise kasvuga umbes 127 cm), kerge (45 kilogrammi) ning võrreldes tänapäeva inimesega olid tal ebaproportsionaalselt pikad käed. Nägu oli veel primitiivne, kuid selle alaosa (lõug) oli vähem väljaulatuv kui eelkäijal Australopithecus africanus'el. Homo habilis'e aju kuju sarnanes tänapäeva inimese aju kujuga, maht oli sellega võrreldes aga ligi poole väiksem. Esimese leitud isendi ajukolju ruumalaks hinnati kuni 675 cm³. Aju mahuks on mõõdetud 600–675 cm³. Homo habilis'e aju oli seega tunduvalt suurem kui varasematel hominiididel. Arvatakse, et Homo habilis kasutas Olduvai kultuuri (varajase paleoliitikumi) tööriistu (kivist pihukirveid). Need tööriistad olid seni eksisteerinutest kõige arenenumad. Nii sai habilishakkama keskkonnas, mis varem oli olnud primaatidele liiga vaenulik. Ometi ei suutnud ta end kaitsta suurte kiskjate (näiteks hiigelleopardi Dinofelis barlowi eest. Homo habiliskasutas tööriistu põhiliselt koriluses ( muuhulgas  raibete liha tükeldamiseks), kuid mitte kaitseks ega küttimiseks. Osavinimese tööriistad olid väga lihtsad, söödavate juurte ja näriliste urgude lahtikaevamiseks kasutati arvatavasti teravaotsalisi kaevamiskepikesi, jahipidamisel abistas puunui ja käepärased viskekivid. Lihalõikamiseks kasutati ovaalseid või pirnikujulisi kivisid, mille ühest otsast kujundati kildude äralöömisel kitsas , hambuline tera. Tööriistana sai kasutada ka teravaservalisi kivikildusid. Loomulikult võis osavinimesel palju rohkem tööriistu olla, millest me midagi ei tea.

Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks šimpansid kasutavad 14 erinevat tööriista.

Homo erectus

Esimese Homo erectus’e leidis Hollandi arst ja antropoloog  Eugene Dubois  Jaava saarelt 1891. aastal. Haeckelit järgides, nimetas ta oma leiuPithecanthropus'eks. Pitekantroopus on Haeckeli välja mõeldud nimi, mis pidi tähistama inimkonna hüpoteetilist Kagu- Aasia  esivanemat. Dubois järeldas reieluu põhjal, et tegu on püstise inimesega ja lisas liigiepiteeli erectus. Aastakümneid hiljem leiti ka Hiinast, Pekingi lähedalterectus’e fossiile. Algul omistati need Sinanthropus pekinensis’ele. Teadlased leidsid ühisjooni nii Jaava kui Pekingi inimesega ja nimetasid need fossiilid Homo erectus'eks (Homo erectus javensis ja Homo erectus pekinensis). Homo erectus'ega sarnaseid leide on leitud kaGruusiast. Nüüd arvatakse, et need kuuluvad uuele liigile Homo georgicus'ele, kes on Homo habilis'e järeltulija ja Aasia Homo erectus'e eellane. Teadlased on vahet tegema hakanud varajasel Aafrika Homo erectus'el. Nad väidavad, et varased Aafrika vormid on piisavalt eristunud, etklassifitseerida eraldi liigiks Homo ergaster, sest nende tunnused on vähem äärmuslikud kui hilisemad Aasia erectus'ed.

Neandetarllane
Neandertallane ehk neandertali inimene (Homo neanderthalensis) on inimese liik või alamliik , kes kujunes Euraasiasse asunudpüstisest inimesest, kes seal umbes 100 000 aasta jooksul ka elas ja tegutses. Aafrikas kujunes püstisest inimesest aga nüüdisinimese esivanem, keda kutsutakse tarkinimeseks (Homo sapiens). Neandertallane elas Euraasias varem kui tarkinimene, tegutsedes ajavahemikus umbes 150 000–40 000 aastat tagasi. Neandetarllased elasid Homo sapienside korval edasi kuni lopliku valjasuremiseni umbes 30 000aastat tagasi.
Neandertallane oli 160–165 cm pikkune , massiivse ja musklilise kehaga . Lühikese kaela otsas asus lai nägu, mida iseloomustasid etteulatuvad kulmuluud, sügaval koobastes asuvad silmad, lai ning madal nina, madalavõitu tahapoole kaldus laup ning etteulatuv lõug. Erinevalt osav- ja püstisest inimesest, kes artikuleeritud kõnet veel ei tundnud, valdasid neandertallased ka kõnevõimet. Arvatavasti oskasid nad kasutada juba umbes mõndasada sõna.
Neandertallased olid tarkinimeste kõrval ainus religioosne  inimliik . Nad matsid oma surnuid haudadesse ning tundsid ilmselt maagilisitoiminguid ja kombetalitusi. Neandertallaste koljusid leiti Belgias Engises 1829 ja Gibraltaril 1848. Tuntuim leid on aga Saksamaalt Düsseli jõe orust Neandertalist1856. aastal, 3 aastat enne Charles Darwini  "Liikide tekke" ilmumist.
Homo sapiens
Tarkinimesed olid arenenud aju ja osavate kattega. Nas valmistasid tuhandeid taiuslikumaid tooriistu.

Tsivilisatsiooni tekkimine

Tsivilisatsioon  on inimühiskond koos  kultuuriga . Sõna  tsivilisatsioon  tuleneb ladinakeelsest terminist civilis - "kodanikesse puutuv, kasulik". Esimesi tsivilisatsioone nimetatakse ka varajasteks kõrgkultuurideks. Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus ja selle tulemus. Kultuuri mõistet on paljukordselt defineeritud ja erinevalt käsitletud. Kultuuri seostatakse  tsivilisatsiooni mõistega ning räägitakse kultuurist kui kultuuripärandist. Kultuuri võib kõige laiemalt jaotada aineliseks ja vaimseks. Tsivilisatsioon on suletud suures geograafilises ruumis või ajaloo arengu astmel olev ühiskond (nt antiiktsivilisatsioon, kristlik tsivilisatsioon, Hiinatsivilisatsioon). Kõiki tsivilisatsioone iseloomustab ühiskonna varanduslik kihistumine . Teadlased peavad võimalikuks ka maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu. Kolmandast aastatuhandest eKr hakkas mones maailma piirkonnas kujunema varajane tsivilisatsioon. Esimeste tsivilisatsioonide tekkeajal kiri veel puudus või siis oli selle areng alles algstaadiumis. Kummalgi juhul pole sellest kõige varasemast perioodist jäänud pikki kirjalikke tekste .
Varajase tsivilisatsiooni tunnused

põlluharimine ja karjakasvatus

ühiskonna selge varanduslik kihistumine

riikluse teke (kindel territoorium , valitseja, kindel ühiskonna juhtimise kord)

kirja teke

kõrgkultuuri arenemine (kirjandus, teadus, usulised tõekspidamised)
Esimesed primaarsed tsivilisatsioonid tekivad Idamaades, enamasti suurte jõgede ääres:

Egiptus Niiluse kallastel u 3000 a eKr

Mesotaamia Eufrati ja Tigrise alamjooksul u 3000 a eKr

India Induse ääres u 2400 a eKr

Kreeta saar Vahemeres u 2000 a eKr

Hiina Huanghe jõe orus u 1700 a eKr
Tsivilisatsioonide tekke põhjuste ja eelduste üle on palju vaieldud ja välja on kujunenud kaks erinevat arvamust:

rikkam ülemkiht asus vabatahtlikult korraldama hädavajalikke töid (või neid juhendama). Seeläbi kasvas nende eneste prestiiž ja rahvas hakkas neid nõndavõrd usaldama , et neist saidki valitsejad

rikkam ülemkiht allutas alamkihid enda kontrolli alla ja sundis neid enese tarvis tööle ja makse maksma – neist said valitsejad võimu tarvitamise teel.
Vanaaeg – ajastu, mis algas tsivilisatsioonide ja kirjaoskuse tekkega Egiptuses ja Mesopotaamias (u 3000 a eKr) ja lõppes 476. a pKr, kui kukutati viimane Lääne- Rooma keiser.
Antiikaeg – ajastu, mis hõlmab Muistse Kreeka ja Rooma kujunemis-, õitsengu- ja langusaega (u 8. saj eKr-476. a pKr).
MUISTNE EGIPTUS : AJALUGU, RIIK JA ÜHISKOND (ptk. 3 lk. 17-28)
Põlluharimine Niiluse orus on võimalik ainult tänu Niilusele endale. Tema korrapärased üleujutused kandsid igal aastal kaldaäärsetele aladele viljakat jõemuda, mille tõttu ongi seal põlluharimine võimalik. Egiptlased rajasid ka niisutussüsteeme, mille abil tulvavee püsimist pikendada (rajasid terassid, et vesi püsiks kõrgematel oruservadel kauem). Lisaks toimetasid nad saduffide – veetõstukite abil vett sinna, kuhu üleujutus ei ulatunud.
Egiptuses tekkis ajapikku kaks teineteisest sõltumatut riiki: Alam- ja Ülem-Egiptus. Pärimuse järgi liitis need ühtseks riigiks u 3000 a eKr Ülem-Egiptuse valitseja Menes . Ta rajas ka uue pealinna Memphise. Menest ise peetakse mitme varajase legendaarse valitseja koondkujuks.
Egituse riigi ajaloos on tähtsamad järgnevad perioodid:

Vana riik (u 2650 -2100 eKr)

Keskmine riik (u 1950-1650 eKr)

Uus riik (u 1550- 1075 eKr)

Hilis -Egiptus (u 1075-525 eKr)
Egiptuses oli ühiskond hierarhiline ehk kihistunud. Ühiskonnas olid järgnevad “ kihid ”:

vaarao – piiramatu võimuga valitseja, kelle isik ja võim olid jumalikud. Valitses riiki ja täitis ka ülempreestri kohustusi, kuna oli ametlikult jumalate poeg. Eluajal oli ta elavate riigi jumal Horos ja pärast surma surnuteriigi valitseja Osiris .

ametnikkond – jagunes kõrgemaks ja alamaks. Nende ülesanne oli riigi eri piirkondades ellu viia vaarao korraldusi, juhtida ehitustöid, koguda makse. Kõrgemad ametnikud määrati maakondade ehk noomide asevalitsejateks – nomarhideks.

preestrid – korraldasid templites usutööd. Vahel olid mõned preestrid suisa vaarao nõuandjad.

kõrgemad väepealikud – juhtisid vägesid ja osalesid väejuhtidena vallutustel.

kirjutajad – kontrollisid töötajate tegevust, märkisid üksikasjalikult üles kõigi kohustused, jälgisid töö kulgu ja fikseerisid tööülesannete täitmise.

talupojad – pidid kasvatama vilja, millest umbes pool tuli anda vaaraole. Nad rajasid ka niisutussüsteeme ja olid kohustatud neid ka korras hoidma.

käsitöölised – pidid töötama vaarao juures ja nagu nimigi ütleb, oli nende ülesanne valmistada riigile vajalikke käsitöötooteid.

orjad – nenede hulk oli väike. Nad täitsid väga mitmeid ülesandeid: töötasid vaarao majapidamises, osalesid suurtel ehitustöödel ja vahel olid isegi sõdurid
Egiptuse perekond oli väga sarnane tänapäeva perekonnaga, kus mehed ja naised on võrdsed. Kuigi ametlikult oli perekonnapea ikka mees, olid naise õigused mehe omadega praktiliselt võrdsed. Valitsejate puhul oli värk natuke erinev. Nemad pidasid kümnetest naistest koosnevaid haaremeid. Niisiis oli Egiptuse perekond erand kõigi teiste selle aja tsivilisatsioonidega võrreldes.
USK (ptk. 4 lk. 29-36)
Egiptuse jumalad olid suuremas osas looma või linnu peaga ja inimese kehaga. Osa jumalaid kehastas ka loodusnähtusi. Tähtsamad jumalad olid Ra, Amon , Amon-Ra, Osiris, Isis , Seth, Horos, Hathor, Anubis , Thot.
Kuulsaim Egiptuse müüt jumalate kohta:
Kui Ra enam maa peal valitseda ei tahtnud, läks ta päikesena kõrgustesse ja pärandas oma võimu järglastele. Lõpuks sai valitsejaks tema pojapoeg Osiris. Ta oli Niiluse üleujutustest tekkiva viljakuse jumal ja ühtlasi inimkonna suur heategija. Ta õpetas talupoegadele kõike tarvilikku. Seejuures aitas teda tema õde ja abikaasa jumalanna Isis, kes oli egiptlaste kujutluses noor naine, kel peas kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas. Nende kahe valitsusaeg jäi aga lühikeseks. Nende vend Seth ründas Osirist, tappis ta ja saatis ta surnukeha kirstuga mööda Niilust allavoolu . Lõpuks leidis Isis oma mehe kaugelt Aasia rannikult üles, tõi ta tagasi Egiptusesse ja sigitas temaga veel järglasegi. Kuid Seth sai Osirise keha taas enda valdusesse, tükeldas selle ja kandis kõikjale laiali. Isisel oli aga vahepeal sündinud poeg, pistrikukujuline Horos. Koos otsisid nad Osirise kehaosad kokku, tegid neist maailma esimese muumia ja äratasid selle ellu. Osiris otsustas, et tema läheb valitsema allmaailma ja jättis valitsemise Horosele. Järgnes pikk võitlus Horose ja Sethi vahel, kuni jumalad ühise otsusega Horose võitjaks ja kuningaks kuulutasid.
Egiptuses oli väga tähtis surmajärgsus. Matuserituaalide keskse osa moodustas muumia valmistamine, mis siis maeti uhkesse hauakambrisse. Muumia kaitsmiseks suleti see massiivsesse kivist sarkofaagi. Surnuteriiki pääsemise otsustas šaakalikujuline Anubis, kaaludes, kas süda on kergem või raskem kui maailmakorraldus Maat . Süda, millel ei lasunud pahategusid, oli Maadist kergem ja siis sai surnule osaks igavene elu. Kaalus aga patune süda Maadi üles, langes surnu saagiks “õgijatele”, kes ühendasid endas jõehobu ja krokodilli kõige hirmuäratavamaid omadusi.
Egiptuse valitsejate hulgas oli üks erandlik kuju – Ehnaton . Ta oli ainus vaarao, kes püüdis muuta jumalate nimesid ja tegigi seda. Esmalt lahutas ta Ra Amonist ja nimetas ta ümber Atoniks. Kuna ta vihkas Amonit, jättis ta endised ohverdamistavad soiku ja rajas palju Atoni kultusekohti. Ta muutis ka oma sünnijärgse nime (see oli Amenhotep ). Veel rajas ta uue pealinna Ahet-Atoni. Peale tema surma kummardati aga endiselt edasi vanu jumalaid, sest keegi ei läinud Ehnatoni uuendustega kaasa.
KIRI, HARIDUS , TEADUS JA KIRJANDUS (ptk. 5 lk. 37-39)
Hieroglüüfid – kr. keeles pühad märgid, egiptlaste kiri.
Papüürus – levinuim kirjutusmaterjal Niiluse kaldal.
Esimese rahvana maailmas võtsid egiptlased kasutusele päris täpse päikesekalendri. See põhines tähelepanekul, et Niiluse üleujutus algab iga kord siis, kui pikka aega varul olnud täht Siirus jälle koidikul taevasse ilmub.
Geomeetria oli egiptlastele vajalik eriti ehitustegevuses. Nad oskasid arvutada kolmnurga ja ringi pindala ning püramiidi ja silindri ruumala.
Kõige silmapaistvamad oskused olid egiptlastel aga arstiteaduses . Egiptlased olid osvad kirurgid ja viisid muuhulgas läbi küllalt keerukaid silmaoperatsioone. Tähtsaimaks võib aga pidada arusaama, et haigused ei teki mitte jumalate kättemaksust, vaid looduslikel põhjustel.
Kirjanduse kohapealt on tähtsaim “ Sinuhe jutustsus”. See postuumne minavormis lugu kirjeldab valitseja põlu alla sattunud üliku aastatepikkust pagendust ning elu lõpul kodumaale naasmist. Kuigi Sinuhe ei pidanud taluma võõrsil kitsikust, vaid oli seal edukas sõjamees ja rahva hulgas lugupeetud valitseja, ei saanud ta olla õnnelik. Vaid kombekohane matus Egiptuses võis talle tagada igavese elu. Seetõttu pöörduski ta vaarao esimesel kutsel rõõmuga kodumaale. Talle sai osaks vaarao soosing , veel eluajal ehitati valmis tema uhke hauakamber ja nii võis Sinuhe südamerahuga hinge heita.
MESOPOTAAMIA : AJALUGU, RIIGID JA ÜHISKOND (ptk. 7 lk.49-58)
Mesopotaamia (tänapäeva Iraak ) on Eufrati ja Tigrise vaheline ala (kr. keeles jõgedevaheline maa). Põldu hakati seal harima u 5000 a eKr. Jõgede suudmeala oli soine ja seda tuli põlluharimiseks kuivendada. Põhiline ehitusmaterjal oli savi, sest muud polnud kohapealt võtta. Kõik kivid ja puit toodi sisse naaberaladelt. Seetõttu oli mesopotaamlastel tihe suhtlemine ka naaberrahvastega (erinevalt Egiptusest!). Mesopotaamia oli välismaailmale avatud ja seetõttu oli siin läbi aegade palju erinevaid valitsejaid. Võrreldes Egiptusega oli ühiskond vähem stabiilne ja teeb vanaaja jooksul läbi suuri muutusi. Ka riigikorraldus oli vähem reguleeritud kui Egiptuses. Kuningas oli riigis valitseja, sõjaväe juht, seadusteandja, kohtumõistja, riigi ülempreester, jumala esindaja (aga mitte jumal ise!). Kõik Mesopotaamia suurriigid on tekkinud vallutuste teel, aga ei saavutanud Egiptusele omast ranget tsentraliseeritust. Põhiline osa elanikkonnast elas maal, ometi oli Mesopotaamia linna tsivilisatsioon.
Mesopotaamias elanud rahvad ja eksisteerinud riigid:
1. Sumerid (u 3000-2334 a eKr). Sumeri linnriigid (Ur, Uruk , Kiš) – linnad koos neid ümbritsevate maa-aladega. Linna keskel asus astmeline tempel – tsikuraat . Sumerid rajasid Mesopotaamia tsivilisatasiooni, kuid nende päritolu ei ole teada. Nad tegelesid põllumajandusega, selleks kuivendasid alamjooksu soid. Sumerite kiri – kiilkiri on vanim teadaolev. Sumerid olid ka suured leiutajad . Nende arvele võib kanda ratta, veoki, potikederi, niisutuskanalid, adra . Olid suured linnade ehitajad , nende ajast on teada ka esimesed koolid ja seadused. Riiki valitseb kuningas. Ühiskonnas veel preestrid ja vabad kogukondlased.
2. Semiidid . Nad elasid sumerite naabruses , juutide ja araablaste esivanemad . Neil tekkisid oma riigid, mis said ohtlikeks sumeritele ja u 2400 a eKr vallutas semiidi soost valitseja Sargon I kogu sumeri riigi ja rajas uue Akadi riigi. Järgnevatel sajanditel võttis kogu Mesopotaamia omaks semiidi keele. Semiidid säilitasid ülevõtmise teel sumeri kultuuri.
Vana-Babüloonia riik. Babüloni linna valitseja Hammurapi vallutas u 1750 a eKr ülejäänud Mesopotaamia alad ja koostas seadustekogu (kuriteo eest tuleb tasuda samaga). Vana-Babüloonia riik purustati aga u 1600 a eKr hetiitide poolt.
Pärast seda tekkis Mesopotaamias mitmeid riike, kuid ükski valitseja ei suutnud pikemaks ajaks Mesopotaamiat enda võimu alla allutada.
Assüüria riik (u 900-612 eKr). Pealinnad Assur ja Ninive . Neil oli väga tugev sõjavägi ja erakordselt sõjakad kuningad. Tülid puhkesid assüürlaste endi vahel ja lõpuks ei suutnud kuningad enam suurt riiki koos hoida. Assüüria viimane valitseja Assurbanipal rajas Ninive raamatukogu (u 20000 savitahvlit).
Uus-Babüloonia riik (u 626-539 eKr). Kuulsaim ja võimsaim valitseja oli Nebukadnetsar II. Ta alistas Mesopotaamia, Süüria, Palestiina . Taastas Babüloni linna, rajas Paabeli torni ja kuulsad rippuvad aiad. Võitluses Juuda kuningriigi vastu hävitas 586 a eKr Jeruusalemma, küüditas juudid (neil algas babüloni vangipõlv). 539 a eKr alistus uus-Babüloonia riik Pärsia riigile.
Läbi aegade ei saanud Mesopotaamia kuningad ja preestrid omavahel kõige paremini läbi. Eelkõige sumeri linnriikide lõpp-perioodilt on teada kuninga ja preestrite konfliktidest.
Tavapärane Mesopotaamia impeerium koosnes paljudest suurmaavaldustest ja vasallriigikestest, mis kõik olid allutatud ühele tugevale kuningale . Nimetatud maid hoidsid kontrolli all asevalitsejad. Tihti jäi alistatud piirkondades võimule endine valitseja (asevalitsejana loomulikult). Alistatud piirkondadele ei pandud tavaliselt peale ka väga kõrgeid makse.
Assüürlased olid aga omapärased. Nemad määrasid alistatud piirkondadesse oma asevalitsejad ja tihti küüditasid kohaliku rahva.
Mesopotaamia sõjavägi koosnes peamiselt talupoegadest, keda juhtisid kõrgemad asevalitsejad ja suurmaaomanikud.
Assüürlased taas aga rikkusid seda tava ja asendasid traditsioonilise väekorralduse alalise elukutselise palgaarmeega.
Hammurapi koodeks jagas elenikkonna kolme õiguslikku seisusesse: vabad kodanikud, sõltlased ja orjad.
Mesopotaamia perekonnas oli mehel peaaegu piiramatu võim oma kodakondsete üle. Mehel oli õigus võtta endale mitu naist ja lisaks võisid olla tal ka abieluvälised armuvahekorrad, naiselt nõuti samas ranget monogaamsust (erinevused Egiptuse perekonnaga!)
Kuigi Mesopotaamias oli ühiskonna korraldus vähem reguleeritud kui Egiptuses, pidid kõik täitma valitseja korraldusi ja nii mõnigi kord käsutati suuri rahvamasse ühiskondlikele ehitustöödele. Majandustegevusse ei sekkunud riigivõim peaaegu kunagi. Nõuti sisse vaid makse ja needki polnud nii koormavad kui Egiptuses.
Mesopotaamias polnud surmajärgne elu kuigi tähtis. Kõik tahtsid elada head elu. Ka kõik patud tuli lunastada elu ajal. Mesopotaamia surmajärgse maailma kohta arvati, et seal söövad surnud savi ja põrmu ning neil on tiivad nagu lindudel.
Mesopotaamia kirjandusest on tähtsaim sumerite eepos “Gilgameš”. See jutustab kahe esialgse vaenlase Enkidu ja Gilgameši sõprusest ning Gilgameši tagajärjetust katsest saada surematuks. Enkidu ja Gilgameš teevad koos vägitegusid, kuni jumalanna Ištat viimase suursugusest välimusest ja vaprusest võlutuna temaga abielluda soovib. Gilgameši keeldumine solvab jumalannat sedavõrd, et ta otsustab kangelase sõbra raske tõve läbi hukka saata. Enkidu surm vapustab Gilgameši ja sunnib mõtlema ka oma elu paratamatule lõpule. Ta suundub otsima surematuse rohtu, aga kui ta on selle pärast vaevarikkaid otsinguid sügavalt merepõhjast kätte saanud, läheb see koduteel ometigi kaotsi. Madu varastab imerohu ja ühtlasi Gilgameši lootuse elada igavesti . Kangelasel tuleb tõdeda, et kogu oma vägevusest hoolimata on ta siiski inimene ja seega paratamatult surmale määratud.
INDO-EUROOPA RAHVAD: HETIIDID JA PÄRSIA SUURRIIK (ptk. 11 lk.75-82)
3. aastatuhande lõpus, 2. aastatuhande algul eKr tungivad indoeurooplased oma algkodust tsivilisatsioonide äärealadele: kreeklaste esivanemad Balkani poolsaarele, hetiidid Väike- Aasiasse , aarjalased Iraani kaudu Indiasse , pärslased Iraani. Need rahvad jätavad jälgi, kuna puutusid kokku kõrgelt arenenud tsivilisatsioonidega.
Teine osa indoeurooplasi läheb Kesk- ja Lääne-Euroopasse: germaanlaste, keltide, slaavlaste ja baltlaste esivanemad.
Hetiidi riik (u 1700-1200 eKr). Pealinn Hattuša. Hetiitidel oli väga tugev sõjavägi, eelkõige tugevad hobukaarikud. Oli suur vastuolu Egiptuse ja hetiitide vahel. Võideldi Palestiina ja Süüria alade pärast. Egiptuse vägede eesotsas Ramses II, hetiitidel Hattušili. Tähtsaim lahing oli Kadeši lahing, mis toimus 1286 a eKr. 1250 a eKr sõlmiti rahuleping (üks esimesi teadaolevaid), mille põhjal Põhja-Süüria jäi hetiitidele ja Lõuna-Süüria koos Palestiinaga Egiptusele. Impeerium koosnes väiksematest sõltuvatest riigikestest, mida juhtis kuningas koos sõjalise ülikkonnaga. Kultuuris on vähe originaalset, suurem osa võeti üle Mesopotaamia kultuurist. Hetiidi riik on tähtis veel ühe leiutise poolest. Nende riigi ajal u 1300 a eKr hakati Väike-Aasias tööriistade valmistamiseks kasutama rauda. Peagi levis rauatöötlemisoskus Süüriasse, Mesopotaamiasse ja Kreekasse ning seejärel laiemaltki. Algas rauaaeg .
Pärsia suurriik. Pärsia tõusis teiste Iraani riikide seast esile u 550 a eKr. Esimene Pärsia riigi kuningas oli Kyros II. Kambyses II vallutab Egiptuse. Dareios II ja Xerxes I valmistasid ette ja viisid läbi sõja Kreeka vastu (499-479 eKr), kuid seda vallutada ei õnnestunud. 330 a eKr vallutas Pärsia riigi Makedoonia Aleksander. Riigil oli neli pealinna: Susa, Persepolis, Ekbatana ja Babülon. Vallutatud rahvastele ei surutud oma usku peale. Satraapia – asehaldurkond Pärsias, mille eesotsas on asevalitseja satraap (tavaliselt Pärsia ülik). Riigi eri piirkondade vahel korralike ühendusteede pidamine. Tähtsaim tee on Suur Kuningatee, mis ühendas Sardest Susaga. Usund: esialgu oli tulekummardamine , rituaalide läbiviijad olid maagid . 7.-6. saj eKr tegutseb jutlustaja Zarathustra . Tema õpetuse järgi oli kaks poolt: jumal Ahuramazda (kes oli maailma looja ja tõe pooldaja , teda iseloomustas valgus ja paradiis ) ja saatan Angra Mainju (kes oli vale pooldaja, teda iseloomustasid pimedus ja põrgu). Kujunevad välja religiooni mazdaismi pühad tekstid, mis kannavad nimetust Avesta . See usk püsis kuni islami levikuni 7. saj pKr. Duaistlik – kahte vastandlikku alget rõhutav õpetus. Eshatoloogiline – maailma lõpust kõnelev.
KAANANIMAA JA IISRAEL: MONOTEISMI TEKE (ptk. 12 lk.83-90)
Kaanan – akadi keeles purpuri maa. Selle alla kuuluvad praegused Süüria, Liibanon , Palestiina, peamiselt elasid seal semiidi soost rahvad. Tegeleti põlluharimisega, mis ei vajanud seal kunstlikku niisutust. Suured meresõitjad.
Foiniikia linnriigid (tänapäeva Süüria ja Liibanon). Linnriigid Byblos , Siidon ja Tüüros tekivad u 3000 a eKr. Omavahel eriti hästi läbi ei saadud. Foiniiklased olid suured meresõitjad ja rajasid palju kolooniaid : esmalt Küprosele ja hiljem ka mujale Vahemere rannikule (neist kuulsaim Kartaago, rajatud 824 a eKr). Foiniikia linnades valitses tõenäoliselt kuningas, preesterkonnal võimu polnud, riigi juhtimises võisid kaasa rääkida ka kaubandusega tegelevad ülikud. Kultuuri silmapaistvaim saavutus oli maailma esimese tähestiku leiutamine 2. aastatuhandel eKr. Tõenäoliselt põhinevad kõik tänapäeva tähestikud mingil määral sellele ja läbi kreeka tähestiku on see jõudnud ka meie keelde. Foiniiklaste põhiline jõukuse allikas oli merekaubandus. Igal linnal olid omad mees- ja naisssoost jumalad.
Palestiina (Kaananimaa lõunaosas). Hõimud olid semiidi soost: juudid=iisreallased= heebrealased. Pärimuse järgi tuli u 2000 a eKr Kaananimaale juutide esiisa Aabraham Mesopotaamiast Eufrati äärest Uri linnast. U 1700 a eKr asus osa juute elama Egiptusesse, vaaraode võimu tugevnedes algas juutide egiptuse vangipõlv, u 1250 a eKr põgenesid juudid Moosese juhtimisel Egiptusest ja u 1250 a eKr asusid juudid Palestiinat tagasi vallutama. Neil tuli võidelda tugevate ja sõjakate vilistite hõimuga. U 1000-960 eKr valitses juutide riiki kuningas Taavet. Ta ühendas kogu Palestiina juutide võimu alla, rajas juudi riigi ja sinna pealinna Jeruusalemma. U 960-925 eKr valitseb Taaveti poeg Saalomon. Jeruusalemm muutub väga tugevaks ja võimsaks. Tema valitsusaja lõppedes jaguneb juudi riik kaheks: Iisrael (pealinn Samaaria) ja Juuda (pealinn Jeruusalemm). Juudas valitsevad Taaveti ja Saalomoni järglased. Assüürlased vallutavad Iisraeli riigi u 722 a eKr, Juuda riik pidi neile andamit maksma. Uusbabüloonlased eesotsas kuningas Nebukadnetsar II vallutavad Juuda riigi u 587 a eKr ja küüditavad juudid Mesopotaamiasse. Algab juutide paabeli vangipõlv. Kui Pärsia kuningas Kyros II vallutab Uus-Babüloonia (u 539 a eKr), lubatakse juutidel kodumaale tagasi pöörduda. Just siis algas Vana Testamendi koostamine heebrea keeles, mille varasemad osad kirjeldavad Taaveti ja Saalomoni tegevust. Lõplikult valmis see 3.-2. saj eKr. Vanas Testamendis on palju legende ka Mesopotaamiast. Juutide juures eriline veel monoteism – tõeline ainujumalakultus. Jumalaks oli Jahve . Prohvetid – tulihingelised jutlustajad, kes kerisid esile pärast teiste jumalate austamise algust ja nõudsid taas ainult Jahve austamist (monoteismi!). Messias – kunagi sündiv Taaveti soost kuningas, kes taastab Iisraeli muistse hiilguse, millele järgneb 1000 aastane rahuriik.