Eesti elu 1950-1960. aastatel (4)

Referaat.
1950-60. aastad.
Sisukord.

• Poliitika
  
• Haridus
  
• Noorteorganisatsioonid
  
• Mood
  
• Toitumine
  
• Mänguasjad
  

Poliitika.
Eesti NSV juhiks ja EKP esimeseks sekretäriks sai 1950. aastal Johannes Käbin (ametis kuni 1978. aastani). Käbin ajas kogu oma valitsemisaja jooksul mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva -meelne ning üheaegselt arvestada ka Eesti NSV „isikupäras“ oludega. Head kontaktid olid Käbinil just Hruštšoviga, kes arvestas ka eriarvamustega.
Stalini surma järel alanud sisepoliitilise sula-aja üheks oluliseks tunnusjooneks oli senise vägivalla osaline heastamine – rehabiliteerimine – nii üleliidulisel kui ka kohalikul tasandil. Eesti NSV-s tähendas rehabiliteerimine eelkõige nn kodanlikeks natsionalistideks tembeldatud inimeste hea nime taastamist. Stalini surm tõi kaasa ka senise vägivallapoliitika seiskumise, millele järgnes aegapidi represseeritute õigeksmõistmine ja nende vabastamine. 1959 . aastaks pöördus Eesti NSV-sse tagasi üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu. Siiski ei saanud nad tagasi kohe kõiki õigusi ega vara ning neil oli keelatud tagasi pöörduda oma kodukohta. Metsavendade relvastatud võitlus asendub 1950.-ndatel umbes 30 põrandalause noorsoo -organisatsiooni tegevusega , mis tekkisid peamiselt protestivaimust järjest enam maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemi omaksvõtmise vastu. Põrandaaluste noorte organisatsioonide kandepind jäi siiski üsna tagasihoidlikuks . Kasutades ulatuslikke repressiivmeetmeid ja osaliselt ka ennetavat tegevust, lämmatas valitsev režiim põrandaaluse noorsooliikumise 1960.-ndate alguses.
1950.-ndate alguseks oli NSVL -i põllumajandus täielikult laostunud. See sundis riigi uut juhtkonda korrigeerima senist põllumajanduspoliitikat. 1953 alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme. 1954 hakati ENSV kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas. 1958 likvideeriti masina-traktorijaamad ja müüdi kogu masinapark majanditele, mis omakorda aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele. Lisaks suurendati kolhooside ja sovhooside sõnaõigust plaanide koostamisel. Kõigi nende muutuste mõjul hakkasid Eesti NSV kolhoosid 1950.-ndate lõpul otsesest viletsusest välja rabelema. 1960.-ndate teisel poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerumine : majandid läksid üle mingi ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele. Lisaks hakati väiksemaid kolhoose ja sovhoose omavahel ühendama. 1970.-ndad olid Eesti NSV-s suurmajandite ja –farmide loomise ajaks, millega kaasnesid ulatuslikud keskkonnaprobleemid: ülepingutamine laostas ajalooliselt välja kujunenud asustuspildi, kurnas viljakad maad ning halvendas keskkonna olukorda; sisuliselt oli tegu röövmajandusega.
1950.-ndatel oli võõra tööjõu sissevool sõjajärgsete aastatega võrreldes tagasihoidlikum, kuid järgmisel kümnendil kasvas migratsioon jälle tunduvalt. Eesti NSV tööstuse ekstensiivse arengu otseseks tulemuseks oli tööliste kõrge osakaal rahvastikus. 1970 oli see näitaja juba 60%. Võõrtööliste massiline saabumine kahandas jätkuvalt eestlaste osatähtsust elanikkonnas ning kiirendas linnastumist.
1960.-ndaid on nimetatud kuldseteks, kui ühiskond justkui liberaliseerus, suurenes ühiskonna avatus ning inimeste senisest hoopis aktiivsem eneseteostus kõigis eluvaldkondades, kaasa arvatud poliitilises elus. Kujunes välja mitmepalgeline nn rahvuskommunistide põlvkond, kes oli veendunud, et olemasolevat poliitilist režiimi on võimalik inimlikustada, demokratiseerida ja elamisväärseks muuta. Nende aadetele panevad lõpu 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmused, mis näitavad, et sotsialismi reformimise kavast ei tule midagi välja.
1960.-ndaid iseloomustas noorte aktiivsuse kasv, erilist initsiatiivi näitasid üles üliõpilased. Üliõpilaste poliitiline aktiivsus leidis osalt väljundi komsomoliliinis: nad püüdsid komsomoliorganisatsiooni demokratiseerida tudengite tegeliku omavalitsuse suunas, et lahendada noorte päevaprobleeme. Võimuküsimuste arutamisest hoiduti, tähelepanu osutati rahvuskultuurile.
1960.-ndatel tekkisid esimesed sidemed läänemaailmaga. Oluliseks aknaks Läände oli eestlastele naaberriik Soome. Soome TV saated olid nähtavad Põhja-Eestis ja 1965. aastal avatud Tallinn-Helsingi laevaliin tõi Eesti NSV-sse tolle aja kohta arvukalt välisturiste.
Ülejäänud NSVL-i jaoks muutus Eesti NSV omamood läänelikuks oaasiks. Eesti NSV väline „läänestumine“ väljendus peamiselt materiaalse heaolu „hankimises“, mis omakorda meelitas siia hulgaliselt muulasi. ENSV tarbimis- ja elatustase ületas tõepoolest märgatavalt NSVL-i keskmisi näitajaid. Paraku soodustas see asjaolu eelkõige noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga.
Haridus .
Üldhariduskoolis alustakse 7-klassilise hariduse juurutamist (kehtestati 1944, lõplikult viiakse ellu 1958), keskkooli võetakse kõik soovijad. Tegelikult on Eestis kaks haridussüsteemi: eestikeelne ja Vene NFSV eeskujul üles ehitatud venekeelne kasvava mitte-eesti kogukonna liikmete jaoks. 1954–55 lülitatakse õppeplaani tööõpetus, 1955 kehtestatakse ühtne kohustuslik koolivorm , 1956 asutatakse esimesed internaatkoolid ja pikapäevarühmad. 1959–63 pikendatakse koolikohustus 8-klassiliseks. Kuid võib-olla suurim uuendus on L. Alttoa ja H. Raigna 1958.a. aabits (illustreerinud S.Väljal). Aabits jätkab Johannes Käisi vahepeal keelatud töökooli lähenemise suunda. Aabitsa illustratsioonid näitavad last ümbritseva elukeskkonna muutumist sula ajal.
Ideoloogilise surve tugevnemine mõjutab ka üldhariduskooli. Süveneb vene keel ja kirjanduse osakaal õppeprogrammis. 1951. a. asendatakse senine aabits uuega, mille poliitiline teadlikkus on vanast tunduvalt kõrgem: tegelaste hulgas on palju vene lapsi, vana aabitsajutt poisist, kes soovib lugeda ja palub isalt prille , saades selmel aabitsa, asetatakse vene konteksti, asendades eesti nimed vene omadega. Klassi parimad ja kõige ilusama käekirjaga õpilased on samuti vene nimedega. Uues aabitsas ei kasutata enam originaalillustratsioone, vaid üleliidulisest pildipangast võetuid. see tingib esitatava keskkonna täieliku muutuse: tegevus toimub linnas, majad on kivist ja uusklassikalises stiilis, tänavatel sõidavad trollibussid jne.
1950. aastate teisel poolel hakatakse rõhutama polütehnilise hariduse tähtsust, keskkoolides hakatakse tihendama sidet õppeainete ja praktilise töö vahel, 1958. a. seatakse sisse tootmispraktika, mille kohaselt õpilased peavad põhikooli viimastes klassides 10–12 tundi nädalas töötama ettevõtetes. Seni 10-aastane keskkool muudetakse 11-aastaseks, lisades kvalifikatsioonieksamiga lõppeva kutseõpetuse. See suund lõpeb 1964. a.
Nõukogude võimu ajal ei pöörata tähelepanu puuetega lastele toimetuleku õpetamisele. Õpetuse ja kasvatuse eesmärk on tagada teatud teadmiste tase, integreerimine tavaühiskonda oli kõrvalise tähtsusega. Siiski algab eripedagoogika süvendatud uurimine Tartu Ülikoolis, hiljem ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis; 1954. a. kirjastatakse eelnevatel aastatel koostatud kurtide aabits, mille üks eesmärke on kõne õpetamine. Kurtide aabits on muuseas veel poliitilisem kui tavakooli oma: tähtsal kohal on kolhoos , mänguasjad on sõjalise otstarbega (püss, punatähega kiiver ), kuilapsed lähevad kalale, paistab eemalt punane lipp jne.
1958. aastal taasasutatakse klubide, raamatukogude, kõrgkoolide jne juurde esimesed rahvaülikoolid. Need alluvad Rahvaülikoolide Nõukogule, mis omakorda allub ENSV Rahvaülikoolide Nõukogule. Rahvaülikoolist saab populaarne enesetäiendamise ja seltskondliku suhtlemise vorm, mida lembivad eelkõige naised.
Üldhariduses asutatakse lisaks pikapäevarühmadele ka esimesed pikapäevakoolid. 1959–63 pikendatakse koolikohustus 8-klassiliseks, keskkooli moodustavad 9.–11. klass. Rööbiti eestikeelse koolisüsteemiga on Eestis ka venekeelne, mis tegutseb vastavalt Vene NFSV seadusandlusele (kokku 10-klassiline põhi- ja keskkool). Juurutatakse veel polütehnilisi uuendusi (tootmisõpetus põhikooli lõpuklassides). 1960 kehtestatakse üldhariduslike koolide õppeplaanid, mis tähendab õppetöö muutmist plaanimajanduseks: nõutakse teatud saavutusi õppetöös, mille järgi arvestatakse õpetajate ning kooli kui terviku töö tulemuslikkust. Nõue põhjustab "varimajanduse" koolides ja hinnete mittevastavuse õpilaste tegelikele teadmistele .
1960. aastate keskpaiku avatakse esimesed süvaõppega klassid , kus teatud ainet õpetati süvendatud mahus . Hakatakse arendama süvaõppega koole – mõned õppeained võõrkeeles, põhjalikumalt teoreetilised ja rakenduslikud teadused, üksikud loodusteaduslik- matemaatilised ja humanitaarsed distsipliinid, kunst . Senisest rohkem pööratakse tähelepanu kõigi koolide varustamisele uute õpikute ja näitlike õppevahenditega. Kasvatuse alal kehtestatakse 1960 a. õpilaste käitumise reeglid. 1966. ja 1968. a. muutub koolivorm. 1961. aastast rõhutatakse ateistliku ja internatsionalistliku kasvatuse tähtsust. 1962. a. kaotatakse keskkoolides ja keskerihariduslikes õppeasutustes õpilaste kutse-eelse sõjaline ettevalmistus, kuid see taastatakse juba 1968. a.
Puuetega laste koole rajatakse paar-kolm igasse suuremasse rajooni, erandiks on Tallinn koos Harju rajooniga ning Tartu ja Tartu rajoon , kus koolide arv on tunduvalt suurem, osalt on see tingitud teaduslike uurimis - ja õppekeskuste paiknemisest. Samal ajal allub ENSV Haridusministeeriumile ka 7 sanatoorset tüüpi raskete tervisehäiretega laste kooli: Kose -Lükati Sanatoorne Metsakool Tallinnas (näidustused: mitteaktiivne kopsu- ja kopsuväline tuberkuloos ; mittespetsiifilised kroonilised kopsu- ja hingamisteede haigused); Keila -Joa sanatoorne Internaatkool (südamehaigused ja reuma), Helme sanatoorne Internaatkool (mitteaktiivne kopsu- ja kopsuväline tuberkuloos; mittespetsiifilised kroonilised kopsu- ja hingamisteede haigused), haapsalu sanatoorne Internaatkool (luu- ja liigesehaigused ), vene õppekeelega Piusa Eriinternaatkool (reuma), Orissaare Eriinternaatkool (närvihaigused) ja Vastseliina Eriinternaatkool (närvihaigused); kokku on nendes koolides üle tuhande õppekoha.
Töö ja elu sidemete tugevdamiseks algab 1969. a. õpilaste kutsenõustamine. Pidevalt laiendatakse soodustusi töölisnoorte koolides ja üldhariduslikes õhtu- ja kaugõppekoolides õppivatele isikutele.
Kutsehariduses ühendatakse 1960. aastail põllumajandustehnikumid ja nende baasmajandid sovhoostehnikumideks. Kõige rohkem on tööstus- ja põllumajanduskallakuga tehnikume. 1967.–68. a. hakatakse looma ka kutsekoole, kus 8-klassilise hariduse baasil saab omandada keskhariduse (kutsekeskkoolid). Õppetöö kestab 3 aastat. Õppetöö on seotud tootmistööga, õpilased on riigi ülalpidamisel. Keskeriõppeasutustes (tehnikumid, mere-, pedagoogika- meditsiini-, muusika - ja kunstikoolid ning kultuurhariduskool) kestab õppeaeg 2–4,5 aastat, olenevalt eelharidusest (8-klassiline või keskharidus ). Õpilastele makstakse stipendiumi, lõpetades suunatakse nad tööle. Lõpetamine annab õiguse jätkata õpinguid kõrgkoolis. Õppeasutused alluvad ENSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumile, sovhoostehnikumid ENSV Põllumajanduse Ministeeriumile.
Kõrghariduses luuakse õppeasutuste juures ettevalmistusosakonnad, Nõukogude armeest tulnud või kaks aastat töötanud isikutel astuda ülikooli ilma sisseastumiseksamiteta.
Erivajadustega inimestele antakse soodustusi pimedate, vaegnägijate, kuulmishäiretega ja kurttummade laste õppimiseks üldhariduslikus koolis. 1965. a. lõpetatakse tuberkuloosihaigete laste pidamise eest sanatoorsetes lasteasutustes tasu võtmine.
Noorteorganisatsioonid.
Igas koolis oli pioneerimalev. Pioneeriks võeti vanuses 9 aastat. Et saada pioneeriks, pidi olema hea õppeedukus ja korralik käitumine. Punase pioneeri kaelaräti kandmine oli kohustuslik.
Pioneerimalevat juhtis maleva nõukogu ja sealt valitud esimees. Põhikooli klassidest moodustusid pioneerirühmad, mida juhtis rühmanõukogu esimees. Koguti vanarauda ja vanapaberit, käidi matkadel lahingukuulsuse paikadesse ja loodusesse. Igal aastal toimusid armee aastapäeval rivivõistlused, kus rühmad näitasid oma oskusi marssimisel, rivilaulus ja käskluste täitmisel. Tähistati mitmeid tähtpäevi, mis olid seotud Leniniga, ENSV-ga, NSVL-iga, NLKP-ga ja ÜLKNÜ-ga. Tegutseti timurlastena – aidati vanu inimesi n. puude ladumisel, poest toidu toomisel. Hoiti korras mälestusmärke hoolitseti Suures Isamaaasõjas langenutele kalmude eest. Osaleti rahvusvahelisel konkursil "Balti meri – rahumeri”, mille raames loodi kirjavahetus teiste vabariikide pioneeridega.
Osaleti suusavõistlusel üleliidulise pioneerilehe "Pionerskaja Pravda" auhindadele. Koolides viidi läbi uisuvõistlus "Olümpiamängude lumehelbeke ." Koolides ilmusid pioneeride seinalehed. Äärmiselt populaarsed olid suvel õpilaste pioneerilaagrid . Seal puhkasid lapsed vanuses 7-14 aastat. Tavaliselt oli 3 vahetust, iga vahetus kestis ligi kuu aega. Tuusik oli odav ja ei käinud vanematele üle jõu. Mõned lapsed said tuusikud ka tasuta, see tähendab, et vanemate ametiühing maksis tuusikud kinni. Pioneerilaagrites korraldati lõkkeõhtuid, spordivõistlusi, ekskursioone, sõpruskohtumisi laagrite vahel, korrastati territooriumi.
Pioneer oli oktoobrilaste seltsimees ja juht
    see tähendas, et pioneerid abistasid oktoobrilapsi nende ürituste läbiviimisel, aitasid neid, kellel oli raskusi õppetöös.
Pioneer on kõigi maade pioneeride ja töörahva laste sõber .
Komsomoliorganisatsioonid  (eriti suurte ettevõtete) korraldasid noorte suvepäevad.
Suvepäevade põhiürituseks oli mitmepäevane telklaager
Laagris korraldati kohtumisi (kirjanike ja kunstnikega, heliloojate ja näitlejatega, teatri- ja filmilavastajatega, teadlastega, töö- ja sõjaveteranidega, tööeesrindlastega jne)
Laagris õpetati noortele eluks vajalikke teadmisi ja praktilisi oskusi (lauakatmist, moodsat riietumist, käitumist, perekonnaseadusandlust, viidi läbi tantsukursusi jne)
Laagris korraldati diskussioone (noored – haridus – töö, noored meil ja mujal, perekond ja lapsed jne
Mood.
1950ndad
Moes oli sipelgapiht.
Sõjad olid läbi ja inimesed muutusid taas õnnelikuks. Mood tõi endaga kaasa vallatud kleidid, mis alt kaharad ning piha ümber pingul . Ajastu iluetalon: Marilyn Monroe
1960ndad
Jalad.
Sinnani oli kõigile paista vaid naiste jalgade kaunis säärejooks, kuid ´ 60ndad lähevad ajalukku miniseeliku tulekuga ja oh seda jalgadeparaadi, mis tol aastakümnel tänavad vallutas! Õnnelikud olid naised, kes said tunda kehalist vabadust ja loomulikult veelgi õnnelikumad olid mehed, kelle silmadele jagus ilu igal pool. Ajastu iluetalon: Twiggi
"Moealbumi" esimene number ilmus 1952. aastal, peatoimetajaks valiti tolleks hetkeks juba üsna tuntud Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Melanie Kaarma. Ajakirja koostamisse olid kaasatud moeloojad Leida Klaus , Hilja Kulles , Saima Loik , Emmi Vahelaid, Velli Alas , Maria Krull ja Vilma Sepp . Ajakirja kakskeelses eessõnas on esitatud sotsialistliku realismi printsiibil baseeruva moekunsti idee: "Ta erineb põhjalikult kapitalistliku Lääne moeloomingust, mis teenindab vaid ekspluateeriva vähemiku huvisid, olles sealjuures kasumiallikaks üksikuile ettevõtteile. Võidujooks kasumi pärast tingibki moodide kiire vahetumise kapitalistlikes maades. Nõukogude moekunstnik loob nägusaid rõivamoode rahva laialdaste hulkade jaoks, lähtudes põhimõttest, et maitsekas ja mugav ning otstarbekohane rõivastus peab olema väärikaks raamiks nõukogude inimesele." Selle raskepärase jutuga on vastuolus erksavärviline esikaas, millel ilutsevad üldsegi mitte praktiliselt rõivastatud daamid , kelle seljas pole ei mugavad töökitlid ega kombinesoonid.
Üks esikaanetüdrukutest on rõivastatud selgete tollal Läänes "vohanud" new- look -stiili tunnustega lillelisse suvekleiti, peas on tal kelmikas valge barett . Tema kaaslane demonstreerib veidi tõsisemat, kuid samuti dioriliku joonega halli kostüümi ja looriga kübarat. Käes hoiab teine daam punast jakikest, mis värvilt harmoneerub tema kõrgekontsaliste kingadega. Mõlema naise käsi katavad valged kindad – selge kodanlik igand.
Kaanetüdrukud ilutsevad "Estonia" ooperiteatri taustal, kusagil pole näha progressi tunnuseid – suitsevaid tehasekorstnaid ja kommunismi ehitavaid kraanasid. Peab tunnistama, et tegemist on ühe ideoloogiliselt väga ebaküpse asjandusega, kus miski ei vasta sotsrealismi nõuetele – rahvuslikku vormi ega sotsialistlikku sisu "Moealbumi" esikaanelt ei leia. Vestluses Melanie Kaarmaga selgus, et tsensuuriorganite kontroll moekunstnike toimetuste üle oli minimaalne, kuna tegemist oli nõukogude kunstide hierarhilise trepi ühe madalaima astmega. Arvatavasti ainult seetõttu sai säärane ebanõukoguliku ilmega ajakiri üldse trükki minna.
Kord aastas ilmuma määratud "Moealbum" pakkus rõivamudeleid igaks hooajaks ja elujuhtumiks. Esimeses 30-leheküljelises numbris olid sellised rubriigid nagu "Mantleid ja kostüüme", "Kauniks puhkeajaks", "Tänavakleite", "Hommikumantleid" jne. Esitatud olid muuseas ka lasterõivad, meestele ei pakutud esimeses numbris midagi; teises numbris see puudujääk kõrvaldati. Teatud osa oli pühendatud rahvarõivastest tuletatud mudelitele . Fotosid praktiliselt pole, valdav osa mudelitest on esitletud moejoonistena.
Moeajakirja ilmumine kutsus esile elevust nii Eesti NSV-s kui väljaspool seda. Uus väljaanne sai nii positiivset kui negatiivset vastukaja. "Nõukogude Naise" 1954. aasta jaanuarinumbris ilmus Moskva kriitiku Svetlana Razumovskaja eesti keelde tõlgitud artikkel "Riietuskultuuri tõstmiseks". Nõukogudemaa pealinnas leiti, et "Moealbum" sobib küll üldiselt nõukogude inimest teenima , kuid esines ka etteheiteid. "Kutseliste moekunstnike poolt loodud eskiisid on täiesti reaalsed ja praktiliselt teostatavad. Kuid üks eesti moekunstnike ekslikke seisukohti on see, et nad moodide loomisel mitte alati ei lähtu nõukogude inimese kujust . Siin, nagu teistelgi kunstialadel, peab vorm olema tihedalt seotud sisuga. Moe loomisel peab kunstnik tingimata lähtuma ühest või teisest kindlast nõukogude naise kujust, teadlasest, arstist, töölisest, sportlasest, kolhoosnikust jne," kirjutab Razumovskaja.
Tegelikkuses ei mõelnud "Moealbumi" sisu lahkav Sveta "kindlatele nõukogude naiste kujudele", vaid sotsrealismi kunstimaailmas elutsevatele ideaalnaistele: kommunismi poole pürgiv nõukogude inimene pidigi seisma ühe jalaga olevikus, teisega helge tuleviku ideaalühiskonnas. Samuti pani Razumovskaja ette moeajakirjale uute rõivamudelite pildi kujul propageerimisele lisada kirjanduslikku materjali – tõepoolest, "Moealbumi" autorid piirdusid vaid pakutavate mudelite kirjeldamisega. Iseenesest - kavatsetult või mitte - päästis selline lähenemine "Moealbumi" tegijaid ideoloogilistest kammitsatest – tekstist loobumine tähendas vabadust kohustusest oma mudelitevalikut ideoloogiliselt põhjendada, siduda pakutavaid rõivaid "kindla nõukogude naise kujuga".
Muidugi nähti "Moealbumit" maitseõpiku funktsioonis: "Meie päevil peab moežurnaal etendama suurt osa meie elamiskultuuri tõstmisel. Nii peab ka eesti "Moealbum" saama suure kunstilis-kultuurilise väärtusega albumiks, mille eesmärgiks pole mitte ainult aidata lugejal valida sobivat kleidimoodi, vaid tõsta ka tema elamis- ja riietumiskultuuri," esitas oma visiooni "Moealbumi" tulevikust Razumovskaja.
"Sirbis ja Vasaras" ilmunud artiklis "Rõivastuskultuuri suunamiseks ja arendamiseks " uurib L. Madisson "Moealbumi" 3. numbrit. Ta läheneb ajakirjale igasuguse pieteedita, olles tunduvalt kriitilisem kui Razumovskaja. Ta märgib küll ära, et: "Nende (tänapäeva) nõuete seisukohalt näitab hiljuti ilmunud "Moealbum" nr. 3 põhiliselt õiget suunda meie moeloojate töös", kuid leiab ka hulgaliselt nii "kunstilisi" kui "ideoloogilisi" eksitusi, kusjuures mõlemat liiki vead sulavad enamasti märkamatult kokku. Artikli autor läheneb esitatud moodidele ühekaupa, kas kiites nad heaks või laites maha: "Paljude kaunite ja otstarbekate rõivamoodide kõrval on esitatud ka kavandeid, mis ei vasta tarbijate nõuetele." Ebasobivaks kuulutatakse karusnahksed kaunistused, kuna: "Meie kliima tingimustes ei saa kasukas ja karusnahast peakate olla iluesemeteks, ennekõike on need tarbeesemed pakase vastu." Kriitika osaliseks saavad kodanliku ajastu igandid ehk kübarad: "Lillede ja looridega peakatted ei vasta tänapäeva naise vajadusele ja maitsele."
Melanie Kaarma sõnul oli isegi kõige karmimatel aastatel (Stalini valitsemise ajal) NSVL-is võimalik hankida Lääne moeajakirju: "Sai vaadatud ka välismaa-ajakirju, vanu sai osta antikvariaatidest või hankida väliseestlaste kaudu. " Vogue " oli ja " Harper ´s Bazar" ja teised. Moekunstnikud maksid nende eest suurt raha. Isegi Stalini ajal sai ajakirju smuugeldada. 1950-te algul oli siiski ainult üksikuid ajakirju. Hiljem hakkas moevärk õitsema ja pärastpoole hakati isegi Moemajja välismaa-ajakirju tellima . Peab ütlema, et Vabariigi ajal olid naised väga moodsad. Aga nõukogude ajal tekkis moeuudistega ajanihe."
Vaadeldes "Moealbumi" 1952. aastal ilmunud esimest numbrit, peab tunnistama, et Kaarma mainitud ajanihe on täiesti olemas. Esitatud mudelitel on veel juures Teise maailmasõja aegse maskuliinse stiili jäljed: mõne kleidi õlg on rõhutatud, palju esineb vormiriietust meenutavaid kostüüme, A-joonega diorilikke seelikuid kohtab vähe ning nad pole kaugeltki nii uhkelt kohevil kui new-look´i originaalrõivad. Ajakirjas pole näha ka ühtki pükstesse riietatud daami. Siiski ei saa öelda, et Nõukogude Eesti moeajakiri oleks võrreldes välismaa analoogidega erakordselt mahajäänud; pigem esindab ta ´50. aastate alguse moe kainemat joont. Teiste kavandite seas jäävad silma tõeliselt suurejoonelised Melanie Kaarma "teatrikleitide" joonised, mis sobiksid vabalt vastava aasta Vogue´i õhtusele rõivastusele pühendatud lehekülgi kaunistama. Need illustratsioonid tõestavad Kaarma väidet, et välismaailmas toimuvaga oldi tuttavad, kuid kainelt mõeldes kohandati Lääne moode enamasti nõukogude tegelikkusega.
Jälgides "Moealbumi" arengut, joonistub selgelt välja järjest vabam ja julgem moodide esitlus. Ajakirja lehekülgedele jõudsid järjest modernsemad ja julgemad rõivakavandid, Nikita Hruštšovi ajal lõdvemaks lastud ideoloogiline haare lubas luua rõõmsameelsemat ja efektsemat moodi. Viimase "Moealbumi" numbri rõivaeskiisid ei jää sammugi maha samal ajal Läänes moes olnust. Samamoodi on new-look´i naiselikku joont asendamas sportlikum ja lihtsam stiil, A-siluetist astuvad üle uued vormid. Esitletud moed on nooruslikumad ning kui esimestes numbrites sai pükse näha modellide seljas vaid spordirõivastele pühendatud lehekülgedel, on viimases "Moealbumis" neist saanud täieõiguslik naistegarderoobi liige. Emantsipatsiooni ja seksuaalrevolutsiooni Nõukogude Liidu moodi saab eriti hästi jälgida rannarõivastuse näitel: "Moealbumi" algusaastate veidraid ujumiskostüüme asendasid lõpuks pikantsed trikood ja bikiinid .
Eneseväljendust, vabadust, väljapääsu nõukogude ahistavast tegelikkusest ihkasid "Moealbumit" välja andnud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi moekunstnikud. Siiski ei saanud ENSV moekunst elada samade reeglite järgi, mis valitsesid teisel pool raudset eesriiet. Nõukogude inimesele ei kõlvanud kanda selliseid rõivaid, nagu õmblesid kapitalistlike riikide raha jahtivad moekunstnikud oma lõbujanulistele klientidele. Õigustades oma olemasolu totalitaarses ühiskonnas, peitis Eesti NSV moekunst end uute funktsioonide taha. Ahvatlemiseks mõeldud kleitide asemele pidid moekunstnikud produtseerima kostüüme nõukogude naise erinevatele inkarnatsioonidele: arstist ehitajani, õpetajast sportlaseni. Olulisimaid ülesandeid oli üle trumbata Lääne "vulgaarseid" moode; tõestada, et ka moekunstis on NSVL "planeedi eesotsas". Nendest reeglitest sai siiski tahtmise korral kõrvale hiilida ning selles võiski peituda Eesti NSV "Moealbumi" üleliiduline edu.
Toitumine.
Eesti majanduslik seis 1950- tel aastatel oli raske. Kõige raskemad maarahva elus olid 1949-1955-ndad aastad, kuna 1949.aasta märtsis toimus küüditamine ja sellele järgnes kolhoosidesse minek. Sel põhjusel ei olnud ENSV-s talurahvast, talud olid ühistatud ja maa riigistatud. Kohati elasid maal inimesed paremini kui linnas. Maaperedes olid säilinud loomapidamine ja köögiviljakasvatus. Endistes talumajades elavatel peredel oli lubatud pidada 1 lehm , 1 siga, mõni lammas ja kodulinde. Majapidamisse ei jäetud isegi hobust, kuid see väike lapike maad, mis oli jäetud maapere kasutusse, vajas harimist ja hooldamist. Vilja hakati vähem kasvatama. Vähest maad kasutati kartuli ja juurvilja kasvatamiseks.Nii sai maarahva põhitoiduks kartul . Poest osta ei olnud võimalik eriti midagi, kuna raha oli kolhoosnikul väga vähe. Kartuli ja lehma najal elasid paljud pered selle erakordselt raske aja üle.
Tol ajal oli kohustuslik normipäevade tegemine kolhoositöödel, kuid see oli väga koormav . Aasta lõpus anti normipäevade eest veidi vilja. Erinevalt tänapäevast tehti laupäeval tööd, ainult pühapäev oli puhkepäev.
Kahtlemata oli tollel ajal elu väga raske, kuid vaatamata raskele elule suutsid eestlased siiski hoida oma traditsioone. 
Igapäevane toit ja jook maaperedes
Maarahvas jagunes kaheks: ühed said riigilt palka, nendeks olid näiteks õpetajad ja riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused.
Toiduained, mida tarbiti, olid sea- ja lambaliha , väga harva vasikaliha , kuivatatud  ja soolatud ning värske kala, muna, piim, jahu, kartul ja teised aedviljad, õunad ja marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti. Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit , kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi , et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati maaperedes soolaräime. Räimest oli võimalik teha räimesousti, kus räimed praeti ära ja lisati juurde hapukoort. Räimest tehti ka räimevormi: keedetud kartuli, või ja muna- piima seguga . Küpsetati ahjus. Talvel küpsetati ahjus sageli kaalikaid, see oli tavaliselt õhtusöögiks.
 Nagu tänapäevalgi, olid ka tol ajal välja kujunenud lemmikroad. Nendeks olid enamasti klimbisupp, aga ka odrakäkid, mida söödi kas piima või jahuse keeduleemega.Talvisteks meelisroogadeks olid ahjus hautatud soolaliha või seajalad ja ka hautatud hapukapsas. Peenemaks salatiks peeti kõrvitsat, tavaline oli hapukurk ja peedisalat. Erinevalt tänapäevast oli maarahval komme sageli jagada oma valmistatud toitu naabritega . Teise perre viidi veidi head- paremat nagu pühadesaia, peenleiba, aga ka moosikeedist.
Suuremad söögid tehti talguteks, milleks olid kartulivõtt ja sõnnikuvedu. Siis kuulusid toidulauale sült, keedetud liha kapsaste, kaalikate ja porganditega. Valmistati toitu nimega hapurokk. Selle valmistamisel pandi juuretis eelnevalt hapnema, paari päeva pärast keedeti suures katlas valmis. Toit kees oma 3-4 tundi. Oli maitsev magus- hapu pudrutaoline toit, söödi rõõsa piimaga. Talgute aegu tehti “sooja õlut”. Õlu lahjendati veega, lisati saia- ja leivatükikesi, suhkrut, kuivatatud õuna. Lõpuks klopiti juurde muna, lisati piima. Söödi lusikaga, sest oli selline paksem toit. Omapäraseks toiduks oli kindlasti küpsetatud ternespiim . Seda sai valmistada ainult siis, kui lehmad lüpsma tulid. Paar päeva oli nende piim väga valgurikas . Piim valati määritud vormi ja pandi ahju küpsema. Toit sarnanes omletile, kuid oli palju kohevam ja maitsvam. Kolmas eriline toit oli mauk. See koosnes veest, jämedast odrajahust ja liha või rasva tükikestest. Seda küpsetati ahjus suure panni peal.
Tol ajal oli suuri raskusi suhkru hankimisel. Seda asendati suhkrupeetidest tehtud siirupiga. Peedid tuli puhastada , koorida ja liistakuteks lõigata. Seejärel pandi liistakud keema . Segu kurnati ja magus vedelik pandi uuesti katlasse ja keedeti, kuni suurem osa veest oli ära auranud ja katlasse jäänud paks, pruun ja magus siirup. Mõnel pool tehti seda saunaköögis. Umbes 7-8 pangest vedelikust sai 1-1,5 pange siirupit. Seda siirupit kasutati leiva peal, magustoitude tegemiseks ja moosi keetmiseks. Siirupiga keedetud pohlamoos oli väga hea, talveks valmistati seda koguni 6-7 pange.
Erinevalt tänapäevast, tehti tol aja 6 päeva nädalas tööd. Seega puhkepäevaks oli ainult pühapäev. Kuid ega siiski eriti ei puhatud, oli vaja omagi majapidamine korda teha. Aga aega söögi tegemiseks oli küll hulga rohkem. Siis võis küpsetada porgandipirukat, kukleid köömnetega, liha- ja räimeleiba. Tihti tehti ka pannkooke moosiga ja kohupiimakorpi. Siis pole ka ime, miks vanasti lapsed nii väga pühapäeva ootasid.
1950. aastatel olid igapäevaselt joodavad joogid peaaegu samad nagu praegugi. Joogiks oli puhta puurkaevu vee kõrval piim. Teopäevadel hinnati petipiima. Aga talvel ning hommikuti ja õhtuti joodi rohkesti kohvi ja teed. Tollel ajal joodi viljakohvi. See oli tehtud jahvatatud viljast, mis oli eelnevalt pruunistatud. Tee materjali korjati põhiliselt aiamaalt, selleks olid vaarika oksad, pärnaõied ja köömned, kibuvits, piparmünt ja kuivatatud marjateed. Talguteks aga pruuliti linnastest õlut. Ei puudunud laua pealt viin ega veingi. Kuid õlut oli majas alati, kui vanataat (pereisa) veel elas. See ei tähendanud sugugi mitte purjusolekut, õlut võeti kui õhtust rahustavat- lõõgastavat jooki . Õlut hoiti keldris . Vaadist välja lastud õlu oli külm. Et jook omandaks värske maitse, pandi selle sisse korraks kuumaks aetud tuletangid. 
Peod, tähtpäevad ja nendega kaasnevad toidud
1950. aastad olid majanduslikus mõttes raske aeg eestlaste elus. Nappis raha ja lisaks riigitööle tuli ka kodune majapidamine korras hoida. Vaatamata rasketele aegadele tähistati siiski traditsioonilisi tähtpäevi ja peeti pidusid.
Üldiseks peosöögiks peeti ikka sealihapraadi, sülti ja hapukapsaid. Tehti ka ahjukartuleid ja juurvilja. Kui võimalik oli, tehti koort ja võid, küpsetati kooke ja saiakesi. Olemasolevast püüti valmistada kõige parem ja maitsvam toit, et see erineks argipäevast.
Tähtsaim pidu oli pulmapidu . Vaatamata vaesusele, pandi ikka pulmadeks tolleaegne parim lauale. Reeglina peeti pulmi sügisel ja jõulude ajal, kui aga juhtusid suveks, siis peeti pidu väljas. Laud pidi olema alati kaetud valge linaga. Tihti kasutati ka nimekaarte külaliste paigutamiseks. Lauda kaunistasid peale toitude ka veel lilled. Toitude põhiosaks olid liharoad. Pulmadeks tapeti siga, mullikas või vähemalt lammas. Sealt siis praad , verivorstid, pasteet , sült, lihapirukad, suitsuliha . Juurde anti kartuleid, hapukapsast, hapukurki, punapeedisalatit, marineeritud kõrvitsat ja haput pohlamoosi. Toit toodi lauale tihti kaussides, et püsiks kauem soe. Leib ja sai (rosinatega) küpstati pulmadeks kodus, tehti veel kaneelipirukaid ja korpi ning torti ka. Erinevalt tänapäevast pidi pulmalaual alati olema ka magustoit, selleks ei olnud mitte kringel ega tort , vaid magustoiduks oli jõhvikakissell bubertiga, tarretis vahukoorega või ujuvad saared (valmistati munavalge vahust). Hommikul anti ka piimaga viljakohvi segu. Ei puudunud ka õlu, mis oli suur meeste ettevõtmine. Seda tehti tublisti rohkem kui igapäev, sest joojaid jätkus küllaga. Pulmadeks telliti laar puskarit, seda siis maitsestati ja tembiti, näiteks kõrvetatud suhkruga .
 
Maapulmades tehti kõik ikka kodus, suhkruga oli tegu, aga pulmadeks ikka hangiti . Kalad ja seened olid pulmalaua jaoks liiga “prostad”, igapäevane vaese inimese toit- neid ei pakutud. Põhjuseks võis olla ka see, et ei osatud serveerida.
Teistmoodi pidasid setud oma pulmi. Nende pulmad kestsid nädal aega ja sinna viisid pulmalised ise söögi kaasa. Tehti ka leiba ja saia, telliti laar puskarit. Setude pulmadeks suitsetati seakülg, käidi Peipsi äärest kala toomas. Setudel oli kala obligatoorne. Rääbised keedeti kõige täiega (harva võeti sisikond seest välja), soola juurde ja koos keeduveega suurde savikaussi. Keeduvesi tarretas ära; sealt siis võeti ja söödi.
Tolle aja pulmad ei olnud teab mis uhked , kindlasti oli jõukamat ja nõukamat rahvast, kuid kindel on see, et need olid teguderohked ja lõbusad hetked maaperedes.
Peale perekondlike tähtpäevade tähistati ka rahvakalendris tuntud jaanipäeva ja vastlapäeva. Lisaks muule toidule valmistati jaanipäevaks munavõid ja ei tohtinud puududa ka õlu. Vastlapäeval valmistas pereema vastlakukleid vahukoorega. Ning söögiks oli oa-või hernesupp koos seajalgadega. Küpsetati karaskit ja kooke. Seda võis lugeda tollel ajal lausa luksuseks.
Suurimad pühad ja nendega kaasnevad toidud
Sel ajal peeti Eestimaal pühi tagasihoidlikumalt kui praegu. Heaks pühadetoiduks peeti näiteks kartuliputru ja jõhvikakisselli, ahjus küpsetatud kartuli- lihapraadi. Kui oli võimalik, tehti ka vahukoort. Suurte pühade puhul lisandusid mitmesugused maiustused marjadest.
Üks püha, mida peeti siis ja peetakse ka tänapäeval, on lihavõttepüha. Lihavõteteks tarvitati rohkem mune ja kombekohaselt neid ka värviti. Munade värvimiseks kasutati looduslikke vahendeid. Toiduvärvidest ja lakkidest ei osatud siis veel unistadagi.
1950- nendatel peeti ka Jõulupüha (näärid), kuid sugugi mitte nii nagu seda tehakse tänapäeval. Tähistati vaikselt perekonnaringis, kuna see oli keelatud. Sellele vaatamata valmistati jõuludeks paremaid toite vanade traditsioonide järgi. Enamus taludes tapeti enne jõulusiga, see oli suur meeste ettevõtmine. Jõulutoiduks oli verivorst , maksapasteet, sült, seapraad , ahjus valmistatud praekartulid, magushapud kapsad. Külmtoiduna täidistega rulaadid , mis valmistati sea mao sisse. Verivorsti söödi koos pohlamoosiga. Salatitest tehti peamiselt rosoljet. Lisanditeks olid ka kõrvitsa, - pohla, - ja punapeedisalatid. Jõulumaiustuseks olid peamiselt piparkoogid, mis olid juba varem valmis tehtud. Neid aitasid valmistada lapsed hea meelega. Valmistati ka mitmesuguseid muretaigna küpsiseid ja piparmündi pätsikesi.
Jõululaualt ei puudunud ka pühade sai, mis oli maitsestatud safrani ja rosinatega. Magushapu leib oli nn. pühadeleib. Seda küpsetati erilise hoolega, erines argipäevaleivast kuju poolest (ümmargused, loomakujulised). Kui oli püülijahu, siis tehti ka peenleiba.
Joogiks oli odralinnastest valmistatud õlu, mida anti proovida ka lastele. Joodi veel leivakalja ja koduveini. Soe jook oli tee. Pühade ajal joodi ka tseiloni teed sidruniga. Kohvi joodi enamasti hommikul.
Jõuludele järgnes aga vana-aasta ära saatmine . Vana-aasta toidud jõulutoitudest suurt ei erinenud. Hoiti jõulutoidud külmas ja säilitati aastavahetuseks ( vorst , sült).
Valmistati ka kalatoite. Näiteks räimerulle ja lisanditega heeringat. Ahjus küpsetati õunu, söödi vahukoorega. Keedeti koorekommi ja söödi jõhvikaid tuhksuhkruga.
Laud pidi nii vana-aasta ööl, kui ka jõuluööl kaetud olema. Süüa tuli vähemalt 7 korda (siis polnud uuel aastal söögipuudust). Kindlasti viidi ka loomadele leiba.
Aasta esimesel päeval tehti lõunaks köögivilja suppi (lahjemat toitu) ja magussöögiks kas kisselli , bubertit, korpi (põhiliselt kohupiimast), rasvakukleid või viini saiakesi.
Suuri erinevusi tänapäeva jõulutoitude vahel ei olegi. Jõuludega seonduvatest traditsioonidest on suutnud eestlased kinni pidada. Kuid võibolla süüakse praegu rohkem toorsalateid, vähem rasvast liha, ostetakse saiatooteid ja kooke. Kahju on sellest, et piparkooke ei viitsita paljudes peredes enam ise küpsetada.
Mänguasjad.
Erinevatel aastatel sündinud inimeste mängud on olnud üsna sarnased. Läbi aegade on populaarsemad lauamängud „reis ümber maailma“ , doomino , male ja kabe . Kõigil aastakümnetel on mängitud kaardimänge, eriti „must notsu “. . Kõigil aastakümnetel on ära mängitud ka kaardimängud, eriti “Must notsu”. Tubaseid mänge on kõigil aastakümnetel vähem mängitud kui õuemänge. Kõige levinumad on ikka klassikalised rollimängud – kodu, kool, pood ja arst. Õuemängudest olid populaarsemad keks, uka-uka ehk trihvaad, igasuguseid pallimänge, luurekat ja kulli. Kõige levinumad mänguasjad on nukud .
Talulaste mänguasjad on olnud kättesaadavatest looduslikest materjalidest esemed.
Nii on talulapsed mängides ehitanud mätastest ja puuoksakestest talukomplekse koos puupulkadest loomade, karjuse, vankrite ja muu vajalikuga.
Tüdrukud on läbi aegade armastanud nukkudega aega veeta - neid tehti nii riideräbalatest kui sugadest.
Karjapoistele on meeldinud käratekitavad mänguasja, nii tehti igasuguseid püsse, lepa - ja pajukoorest pasunaid, pajupille jm. Kevadel on poisid ehitanud ka ojadele vesirattaid ning laevutanud männikoorest paate.
Päris väikestele lastele tehti kõristeid. Kui tänapäeval on need enamasti plastmassist, siis vanasti kasutati kõristite tegemiseks näiteks hanekõri või kasetohtu ning kõrinaks pandi herneid.