Kuressaare Ametikool Uurimistöö Vene rahvusköök Juhendaja: Irina Arhipova Koostaja: Rasmus Lember ja Janno Valge Kuressaare 2015 Sisukord 1. Vene rahvusköögi ajalugu 1.1. Vanavene toidud 9. - 16. Sajand 1.2. 17. sajand ja 18. sajandi algus (Moskva periood) 1.3. 18. sajandi keskpaigast kuni 19. saj. esimese kümnendini (Peterburi periood) 1.4. 19. sajandist tänapäevani 2. Venemaale iseloomulikud toiduained 2.1. Piimatooted 2.2. Puu- ja köögiviljad 2.3. Liha 2.4. Kala 2.5. Leib ja teraviljad 2.6. Maitseained 2.7. Toitude valmistamine 3. Traditsioonilised road 3.1. Traditsioonilised söögid
Vana-Vigala Tehnika-ja Teeninduskool Eesti rahvusköök Referaat Koostaja: Angela Vodolaztsenko Gruppi nr: 11KS-1 Juhendaja: Ene Raud Vigala 2013 Sisukord 1.Eesti köök 2.Eesti köök mis see endast kujutab 3.Vana-Eesti köök-talupojaköök 4.Sensoonus ja kokkuhoid 5.Eestlase suhe toidusse 6.Mõisade köögid 7.Vanast Eesti köögist tänapäeval 8.Vana Eesti kööki iseloomustab 9.Kaasaegset Eesti kööki sobib iseloomustama 10.Kokkuvõte 11.Kasutatud kirjandus Eesti köök Kama peavad eestlased üdini eestilikuks toiduks. Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine
Eesti rahvustoidud Koostanud: Arina Savrasova Juhendaja: Elle Möller Pärnumaa Kutsehariduskeskus KO-7B Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus
KAMA Kama on keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt süüakse (juuakse) hapupiima, keefiri või jogurtiga. http://et.wikipedia.org/wiki/Kama Eesti köök Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus
....................................................... 25 KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................................... 26 4 SISSEJUHATUS Andmed eestlaste vanematest argi- ja pidupäevatoitudest kuni XIX sajandi keskpaigani on võrdlemisi napid. Talurahva elatustase oli väga madal, igapäevane toit vilets ja kasin. Majanduse arenemist eesti külas pidurdasid valitsevad teoorjuslikud suhted. Toitlusolud hakkasid vähehaaval paranema alles XIX sajandi keskpaigast seoses 1849. ja 1856. Aasta talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek raharendile ja talude päriseksostmine suurendas talurahva rahavajadust, mis sundis neid talumajapidamistes ümberkorraldusi tegema. Põllumajanduses mindi üle mitmeväljasüsteemile, arenes karjakasvatus. []
Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus
EESTI RAHVUSKÖÖGI OMAPÄRA Referaat Sissejuhatus Ma kirjutasin referaadi teemal ,, Eesti rahvusköögi omapära". Eestimaa on pisike maatükike Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab
Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda. Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul. Vanalajal oli toidu valmistamine tülikas sp. Valmistati korraga palju toitu, et jätkuks mitmeks toidukorraks. Leiba küpsetati kord nädalas. Värsket pehmet leiba sai süüa ainult pühade või pidude aeg. Eestlaste tähtsaim leiva kõrvane on läbi aasta. Toit oli
Kõik kommentaarid