Carl Robert Jakobson ja tema tähtsus Eesti kultuuriloos - referaat (2)

Hugo Treffneri Gümnaasium
Carl Robert Jakobson ja tema
tähtsus Eesti kultuuriloos
Referaat
Merlin Paas
Juhendaja Maia Käppa
Tartu 2008
Sisukord
Sissejuhatus 4
1 C. R. Jakobsoni noorusaastad 5
1.1 Lapsepõlv ja kasvatus 5
1.2 Vanemad 6
1.3 Õpilasena Cimze seminaris 7
1.4 Isa surm 8
1.5 Torma koolmeister 9
1.6 Vahepeatus Jamburgis aastail 1862 -1864 9
2 Pedagoogina ja kirjamehena Peterburis 10
2.1 Kooliõpikud 11
2.2 Luule 13
2.3 Tegevus aastatel 1868-1871 14
2.4 C. R. Jakobsoni „suur sulesõda” 15
2.5 Põllumajanduslik tegevus 15
2.6 Esimene üldlaulupidu 16
2.7 Kolm isamaalist kõnet 17
2.8 Köleri ja Jakobsoni koostöö 18
2.8.1 Eesti Kirjameeste Selts 19
2.8.2 Eesti Aleksandrikool 19
3 Ühiskonnategelasena ja põllumehena kodumaal 20
3.1 Põllumajandus 21
3.2 Sakala 22
3.2.1 Päismik 24
3.3 Suur lõhe ja muud tülid 24
3.4 Kurgja - Linnutaja 26
3.5 Kurgja Talumuuseum 27
3.6 Surm 28
Kokkuvõte 29
Kasutatud kirjandus 30

Sissejuhatus

Carl Robert Jakobson sündis Tartus 14.(26)juulil 1841 . a. ning suri 19. märtsil 1882. aastal Kurgjal . Ta on võitnud endale püsiva koha eesti rahva ajaloos kui äärmiselt mitmekülgne ja laia haardega ühiskonna-ja kultuuritegelane. Publitsist- poliitik , pedagoog, kooliraamatute autor, kirjanik, põllumajanduse teoreetik – need oleksid ehk tähtsamad alad, kus ta suutis paljugi tähelepanuväärset korda saata. CRJ oli oma oludes väljapaistvalt julge võitleja võrdsuse ja rahvusliku vabanemise eest, ta suutis inimesi laialt kaasa tõmmata ülddemokraatlikku liikumisse.
Minu referaat keskendubki CRJ-i elule ning tema tegevusele, mille kirjutamiseks kasutasin ma põhiliselt Rudolf Põldmäe koostatuid raamatuid.
Kes siis oli see toetajate poolt sedavõrd armastatud ning vastaste poolt pea sama aktiivselt vihatud mees, kelle lühikeseks jäänud, vaid 41 aastat kestnud tähelend Eesti elule sedavõrd suurt mõju avaldas? Sellele vastusele ma üritangi vastust anda.

C. R. Jakobsoni noorusaastad

Lapsepõlv ja kasvatus

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja) sündis 14. (26.) juulil 1841. aastal Tartus ülikooli teenri Adam Jakobsoni ja venestunud lätlanna Liisa Jegorova peres. Ta ei võrsunud eesti talutarest, nagu peaaegu kõik teised meie tolleaegsed haritlased, vaid tema isa – kuigi talupoegliku päritoluga – oli jõudnud maaintelligentsi hulka, mistõttu ka poja kasvu-ja õppimistingimused olid mõnevõrra teistsugused kui tavaliselt eesti noorukitel. Kolmeaastaselt viidi ta perekonnaga Tormasse, mis sai talle elukohaks kogu noorusaja kestel.. Sealt sai ka alguse rahvusliku ärkamise idee. Vanematel sündis veel hulk lapsi: Natalie Auguste , Friederich Cornelius , Eduard Magnus , Rosalie Friedike ja Ida Alvine. Lapsi sündis veelgi, need surid aga varakult. Kihelkonnakoolimaja asus Torma keskuse ligidal, kuid suurest teest veidi kõrval, metsa läheduses. Lasterikas perekond elas kehvapoolselt, sest põllumaa oli kehv ja naturaalpalk väike.
Peres räägiti saksa keelt, kuid osati ka eesti keelt. Juba 9-aastasena hakkas CRJ kihelkonnakoolis õppima ja oli seal edukas. See oli muidugi varane algus, sest talulapsed läksid vallakooli alles 11-12 aastaselt. Algul õppis ta kooli üldkursust eesti keeles, ent hiljem siirdus saksakeelsesse eriharusse, kus õppisid peamiselt kohalike sakslaste lapsed. Nende jaoks peeti eraldi koolmeistrit; algselt oli selleks Joosep Kapp, hiljem Juhan Weitzenberg. Nende meestega pidas CRJ ka täisealisena tihedat kontakti.
Koolis sai Jakobson endale sõbra Jakob Pärna, kellega jäädi sõpradeks ka hiljem.
CRJ saigi nii korraliku alghariduse, koolis ning oma isa ja koduõpetajate juhtimisel, millele lisandusi ladina keele eratunnid pastori juures, sest isa valmistas poega ette gümnaasiumi astumiseks. Poissi sunniti mängima ka muusikainstrumente, kuid selleks jätkus tal vähem huvi. Siiski mängis ta orkestris ja suutis hiljem ka koori juhtida. Meelsamini mängis ta klaverit ja orelit .
Isa polnud pojaga rahul ja nõudis temalt suuremat agarust edasiõppimiseks. CRJ tõmbus aina rohkem oma raamatute maailma ning arendas ennast iseseisvalt. Talle oli üliarmsaks sõbraks loodus, mida hakkas varakult õpperaamatute abil vaatlema. Terved päevad võis ta metsas ja aasadel ringi hulkuda, loodusteaduse õpik käes, kindlaks määrates taimi ja linnupesi, mida ta leidis. Taimemääramine ja linnumunade kogumine said tema lemmikharrastusteks (linnumunade kollektsioonis leidus üle 200 liigi). Tihti lamas poiss tundide kaupa unistades puude all, unustades oma ümbruse. Juba nendel aastatel hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamisega.
Jakobsonite peres oli lastekasvatamine range korra all. Vanemad, kes olid vennastekoguduse liikmed ja nende lastekasvatus tugines rangele pietistlikule vaimule , karistasid lapsi vitsanuhtlusega, kuid tagasihoidlik Carl Robert suutis isa ja ema vihahoogudest enamasti karistuseta välja tulla. Et isal jäi laste jaoks vähe aega (raamatute lugemine ja muusika - alaste oskuste süvendamine võttis kogu aja), siis hoidusid need temast eemale ja lähenesid rohkem emale, keda abistasid majas ja aias.
Isa oli küll pehmema „loomuga ja kunstniku hingega”, kuid laste vastu nõudlik ja vali. Veel rangemaks oli hernhuutlik õpetus1 teinud ema, „kellele piibel oli elu A ja O”. Siiski vanemad armastasid oma lapsi .
Carl Robert armastas ja austas oma isa, kuid isa juuresolekul tuli talle peale hirmutunne, nii et ta ei suutnud sõnagi kõneleda.

Vanemad

Adam Jakobson, Eesti koolmeister ja haritlane ning CRJ isa, sündis 1. (13.) juulil 1817. a. Võrumaal Haanjas, kus ta isa Jakob Torba töötas külakoolmeistrina. Juba 18-aastase noormehena hakkas A. Jakobson omal käel rätsepana töötama. Noormees lähenes Tartu vennaskogudusele, kus umbes 1818. a. peale tegutses pasunakoor.
Tartus tutvus A. Jakobson Elise (Liisa) Jegoroviga, kelle isa Mihhail oli vene soldatina prantslaste vastu võidelnud ja veetis vanaduspäevi Valgas . CRJ vend Eduard Magnus kinnitab, et tema ema olnud „läti soost” ja emaema osanud ainult läti keelt, eesti keelt aga natuke. Elise kasvas üles Tartus riiginõunik von Kircheiseni perekonnas ja sai saksa kasvatuse. 1841 abiellus ta Elise Jegoroviga, kelle kaudu sai ta Torma kihelkonnas köstri- ja kihelkonnakoolikoolmeistri koha. Ilmelt valiti ta välja meeldiva iseloomu, tubli kirjaoskuse ja muusikaliste võimete tõttu. Kuna ta huvitus muusikast, asus ta laialt laulmist propageerima, luues mitmehäälseid laulukoore. Adam Jakobson tõusis oma ajastu tähelepandavaks eesti koolmeistriks. Ta kuulus ka Torma vennastekogudesse ja tõusis seal juhtivaks tegelaseks. Tema algatusel ehitati kiriku kõrvale palvemaja , mis on praegugi säilinud.
1845. aastal loodi tema algatusel Torma pasunakoor, kuna Jakobson pühendas orkestrile palju aega, sai sellest peagi silmapaistev muusikute kollektiiv , mis äratas laia tähelepanu. A. Jakobson tegeles ka kirjandusega, andes välja oma muusikaliste saavutuste tutvustamiseks kaks brošüüri: 1856 .aastal ilmus “Torma Mängokoor” ja 1857. aastal “Tallorahva süddamerõmust”.
Adamson tõusis Torma juhtivaks ja populaarseimaks avaliku elu tegelaseks (nn. Eeläkamisaja tegelane), kuid paraku suri ta vaid 40-aastaselt. Ennastohverdav koolitöö ja entusiastlik muusikajuhtimine olid toonud talle kogu kihelkonna poolehoiu. Veel 1886 . a. püstitas Torma mängukoor tema hauale kivist mälestussamba.

Õpilasena Cimze seminaris

Aastatel 1856– 1859 õppis CRJ Valgas Cimze2 seminaris, kus sõlmitud sõprussidemed säilisid Jakobsonil elu lõpuni. Seminarikursus kesti kolm aastat. Kuigi CRJ oli 15-aastane, ent vanusenormiks oli 17 aastat, võeti ta seminari vastu. Ta oli enda kursusel kõige noorem, teised oli 2-3 aastat vanemad. Enamuse moodustasid läti rahvusest õpilased, eestlasi oli vähe.
Seminaris kestis õppetöö aasta läbi, suvevaheaeg oli viis nädalat ja pühadevahe sama kaua. Elati internaadis, mille eest nõutav tasu tekitas perele raskusi, nii et kodus loobuti paljustki. Direktor Jänis Cimze ei seadnud sisse ranget kasarmudistsipliini, vaid püüdis mõjuva sõnaga valitseda . Erilist rõhku pööras ta muusika õpetamisele, samas õppetöö oli metoodiline, sisukas ja huvitav, mis mõjus arendavalt õpilastele.
CRJ sai Cimze seminarist rohkesti positiivseid mõjutusi, häid pedagoogilisi teadmisi ning oskusi. Valga seminari on ta hiljem heatahtlikult mäletanud ja soovitanud eesti noortele.
CRJ oli võrdlemisi pika kasvuga ja tundus vaatamata oma noorusele juba seminaris täiskasvanuna. Direktor andis talle häid raamatuid, millega CRJ veetis meelsasti aega, et ennast harida. Jakobsonil oli seminaris raske sõpru leida, sest ta oli teistest noorem ja raskepärase iseloomu tõttu kaldus endasse sulguma. Talle meeldis eriti joonistamine, ilukiri ja muusika, milles saavutas ta kõige paremaid tagajärgi.
Cimze seminaris sai hariduse üle 100 eesti noormehe, sealhulgas Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein , Joosep Kapp, Andres Erlemann, Mihkel Kampmaa (Kampmann), Hans Einer, Aleksander Kunileid ( Saebelmann ), Friedrich Saebelmann, Aleksander Thomson ja Aleksander Läte.
Esimese koolivaheaja kulutas CRJ leerikäimiseks. See oli „peenema rahva” laste suvine „eraleer”, millest võttis osa ainult kolm poissi ja kolm tütarlast.. Seminariõpilases tekkisid armutunded leerikaaslase Anna vastu. Nõnda leidis Jakobson juba tol ajal endale naise ideaalkuju – haritud ja mitte saksastunud eesti talutütre, keda ta pärast suure poolehoiuga kujutas näidendis „ Arthur ja Anna”.

Isa surm

1857. aasta detsembris suri ootamatult CRJi isa, seetõttu sattus perekond raskustesse ja poja kooliskäimine muutus küsitavaks. Ent Torma kogudus otsustas isa koha jätta seni täitmata, kuni poeg õpingud lõpetab ja tema asemele asub. Kogudus maksis lesele palka edasi ja pojale saadeti kooliraha. Koolitöösse võeti ajutine asendaja. Pastor C. S. Landesen oli kõige selle vastu, sest ta tahtis Jakobsonitest vabaneda . See kõik süvendas vihavaenu ja pani teda tulevast koolmeistrit juba ette põlgama.
Isa surm vapustas poega ja sulges ta mõneks ajaks suuremasse üksindusse. Seminari lõpetas CRJ 1859. aastal.

Torma koolmeister

1859-1862 töötas CRJ Torma köstri ja kihelkonnakooliõpetajana. Pojast loodeti isa töö väärilist jätkajat. CRJ oli seotud ka köstriametiga, ta pidi tihti koolitöö katkestama, et minna surnuid matma või lapsi ristima. Juba neil aastatel tekkis CRJ-il põlgus pastorite vastu, kes vihkasid alamat rahvast.
Ta oli hea õpetaja. Suure agaruse ja huviga alustas Jakobson õppetööd kihelkonnakoolis. Ta käsitles väga huvitavalt usuõpetust, eriti sisukalt õpetas geograafiat, joonistamist rehkendamist ja eesti keelt. Vabal ajal ta luges palju, eriti teaduslikku kirjandust. Tema lemmikuks kujunes saksa ajakiri „Gartenlaube“, milles domineeris ühiskondlik-poliitiline temaatika , kuid tutvustati ka arsti-ja loodusteaduste uuemaid saavutusi, võideldi müstika ja ebausu vastu ning pakuti kirjutisi reiside ja maadeavastuste kohta.
Jakobson tundis suurt huvi eesti ajaloo ja rahva suuliste pärimuste vastu. Poolehoidu talurahvale näitas Jakobson isegi sellega, et kandis demonstratiivselt pikki juukseid, mis ei sobinud tolleaegse seltskondliku moega.
1862 läks ta Torma mõisniku (Otto v. Lipharti) ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Kokkupõrge Liphartiga on tähtsat osa etendanud Jakobsoni näidendi „Arthur ja Anna” loomisel. Varakult on ta torma mõtteid mõlgutanud näidendi kirjutamiseks, milles oleks piitsutanud mõisnike lodevaid eluviise. Liphart võttis ära koolmeistri palgamaad ja tegi sellega ta elu võimatuks, kuid ei saanud teda siiski vallandada.
J. Pärn aitas koolmeistri perekonnal kolida Peipsi järve äärde, kus istuti oma kraamiga lodjale ja sõideti Venemaa poole. Hiljem ei sattunud ta enam kunagi Tormasse. Pärast tema lahkumist hakkas Torma muusika-ja hariduselu langema ning aastakümneid mäletati Jakobsonide teeneid rahva „vaimuunest ärkamisel“. Torma rahvas jälgis hoolikalt CRJ hilisemat tegevust ühiskondlikul alal ja võttis osa tema võitlustest.

Vahepeatus Jamburgis aastail 1862-1864

CRJ asus õpetajaks 1862.aastal maakonnalinnas Jamburgis, mis asub 20 km Narvast ida pool. Jamburgis oli 1500 elanikku ja ümbruses elas rohkesti saksa koloniste. Narva pastor käis harva Jamburgis ja seega pidi Jakobson teda pühapäeviti asendama – orelit mängima ja rahvale jutlusi ette lugema. See andis talle lisasissetulekut – rahapalga, kütuse, valgustuse ja mõnel määral ka toiduaineid.
Koolis õpetati lastele lugemist, kirjutamist, arvutamist ja laulmist. Õpilasi oli esialgu 20 ümber. Nad maksid kooliraha ning õppetöö kesti vaid talvekuudel. Koolmeistril jäi pool aastat vabaks, mille ta kasutas enda edasiõppimiseks ja kirjanduslikuks tegevuseks. Aega jäi veel ”eraõpetusliku” klassi jaoks, kus ta õpetas saksa ja vene keelt, geograafiat, ajalugu, joonistamist ja klaverimängu. Tütarlastele õpetas ta ka käsitööd ja soovijatele isegi prantsuse keelt. Noor pedagoog teenis rahva ja ametiülemuste täieliku tunnustuse .
CRJ suhted kodumaaga jäid tol perioodil üsna lõdvaks. Ta võis küll kirjavahetust pidada oma koolivendadega Cimze seminarist, kellega ta olevat suhelnud torma-perioodil, kuid sellest oletavast kirjavahetusest ei ole midagi säilinud.
Kõige rohkem on Jakobson Jamburgis tegelenud luuletamisega saksa keeles. See harrastus oli tal juba poisikesepõlvas, kestis edasi Valga seminaris ja koolmeistriametis Tormas. Ta on lugenud rohkesti klassikalist luulet, süvendanud oma teadmisi poeetikas, saavutanud teatava luuletehnilise oskuse ning kirjutanud saksakeelseid luuletusi. Nõnda pole ka tema Jamburgi-periood ilma tähtsuseta ka eesti kirjandusloo seisukohalt.
Pärast isa surma jäi CRJ 8-liikmelise perekonna ainsaks toitjaks ja raske olukord jätkus Jamburgis. Narva pastor K. Hunnius suhtus algul Jakobsonisse heatahtlikult, ent muutus varsti vaenulikuks, vist aimu saades noore pedagoogi mõisa-ja kirikuvastasest meelsusest. Pastor ei maksnud enam talle palka, tekitades suures pere toidupuudust. Ükskord söödi terve nädal keedetud ube. Seepärast tüdines Jakobson oma teenistuskohast ja hakkas võimalust otsima Peterburi pääsemiseks.

Pedagoogina ja kirjamehena Peterburis

(1864-1871)
Aastast 1864 töötas CRJ kooli- ja koduõpetajana Peterburis. Ta liitus seal Peterburi patriootidega. Sellest ajast peale sai temast baltisaksa mõisnike võimu ja pärisorjusliku ühiskonna vastu võitleja.
CRJist sai Peterburi 1. Eragümnaasiumi (nn. Kelleri gümnaasiumi) nooremate klasside saksa keele õpetaja ja internaadi kasvataja. 1865 sooritas Jakobson saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja eksami, see oli provintsist tulnud iseõppija kohta haruldane saavutus, ja andis tunde ka keiserlikus perekonnas. Ta sai suurvürsti tütre Olga Konstantinovna koduõpetajaks, mis kindlustas küllusliku elu(100-rublaline kuutasu). 1866. aastal töötas Jakobson koduõpetajana ka välismaise päritoluga kõrge riigiametniku vürst N. O. Souhozanet.
Peagi tutvus Jakobson Kunstide Akadeemia professori J. Köleriga, kes tunnustatud portreemaalijana oli leidnud tee kõrgemasse seltskonda ja isegi keisrikotta. Aktiivse ühiskondliku ja rahvusliku võitlejana seisis Köler neil aastail nn. Peterburi patriootide eesotsas.

Kooliõpikud

CRJ on välja andunud mitmeid pedagoogikale tuginevaid õpperaamatuid: aabits, emakeele lugemik, geograafia- ja saksa keele õpik – need laiendasid õpilaste teadmisi ning vähendasid kirikliku õpetuse mõju.
Üheaegselt ajakirjandusliku tegevuse algusega hakkas Jakobson töötama koolikirjanduse alal. Juba varasemad aastad oli ta kogunud materjali eestikeelse kooliõpiku jaoks. 1866. aasta juunis pöörduti tema poole (arvatavasti J. V. Jannseni) tellimusega koostada õpik. Lugemiku koostamise käigus algas Jakobsoni tutvumine Fr. R. Kreutzwaldi, J. Hurda , L. Koidula ja mitmete teistega , samuti elustusid suhted koolivendade, kolleegide ja sõprade J. Kapi, H. Wühneri, G. Rosenbergi, J. Egloni ja J. Weitzenbergiga.
C. R. Jakobson tundis koolis puudust väärtuslikust kooliraamatust ja emakeelsest lugemikust. Tema artiklid „Eesti Postimehes” käsitlesid koolide, kirjanduse ja õigekeelsuse küsimusi. Maikuus 1867 lõpetas ta oma „Koolide Lugemise raamatu” käsikirja koostamise ja juulis ilmus aabits “Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päävaga lugema ja kirjutama võib õppida”(1867.aastal). Jakobson viis aabitsates õppimise uuele meetodile: tähti veeriti häälikuliselt. Lugemikes püüdis ta õpilasele luua " tervet ja korralist pilti kõigest maailma elust ja olemisest". Need sisaldasid näiteid rahvaluulest ja eesti kirjandusest, lugusid eri maade loodusest, geograafiast, kodu- ja ajaloost ning poliitikast .
Veel andis ta välja ka “Kooli lugemise raamatu” (I osa 1867.a., II osa 1871.a., III osa
1876.a.),“Veikene Geograafia”(1869.a.), “ Helmed ”(1880.a.),” Saksakeel õppimise raamat
koolidele”(1878.a.), mis leidis rohket tarvitamist, nii et sellest ilmus pärast autori surma veel 3 trükki. “Kooli lugemiseraamat” sisaldas õpetusi emakeele alalt, “Veikene Geograafia” sisaldas geograafia alammõisteid ja ülevaate maailmajagudest. “Helmed” kirjutas ta tütarlaste kihelkonnakoolide jaoks , kus oli sees õpetusi saada oskuslikuks perenaiseks, abikaasaks ning emaks.
Jakobson lähenes ka J. V. Jannseni perekonnale, eriti tütrele Lydiale, kelle kauneid luuletusi oli ta paigutanud oma lugemikku ja arglikule autorile välja mõelnud varjunime Koidula. Üheskoos käisid „Vanemuise” seltsi kuuõhtuil, kus peeti kõnesid, lauldi koorilaule, tantsiti ja istuti pidulauas.
Kui Jakobson oli 1867. a. kaks õpperaamatut avaldanud ja need hakkasid eesti koolidesse tungima , siis tekkis noorel kirjamehele veendumus, et pedagoogiline kirjandus ongi üks tema kutsumusi .
Oktoobri lõpu poole jõudis ta tagasi Peterburi. Nihkusid edasi Aleksandrikooli eeltööd ja suurenes kõrgema eestikeelse kooli asutamise lootus. Jakobson võttis endale ülesande uut kooli varustada võimalikult paljude emakeelsete õpperaamatutega, sest teised tegijad puudusid. Ta koostas ka K. Valdemarsi materjalidest brošüüri „Meie kaubalaeva-vägi Lääne meres”. Jakobson kavatses teha ka loodusloo-õpiku, kuid ei jõudnud selleni . Akadeemik F. J. Wiedemann kasutas CRJi eesti keele oskust oma eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja tarvitas ka tema rikkalikku eestikeelset raamatukogu.
C. R. Jakobsoni lugemikud tõid koolitöösse ja õppekirjandusse suure murrangu ning need õpikud leidsid suurt kasutamist ka 20.sajandi algul.

Luule

CRJ tuleviku unistuseks oli kõrgema hariduse omandamine; samuti tahtis saada ta kirjanikuks , eeskätt luuletajaks. Ta luges saksa klassikalist luulet, tal on säilinud umbes 50 saksakeelset luuletust (Jamburgi aegadest). Saksa keeles luuletamisest loobus Jakobson alles 1865. a. Paiku, kui ta liitus eesti rahvusliku liikumisega. Hiljem on ta mitmed varasemad saksakeelsed luuletused eesti keelde tõlkinud või kasutanud nende motiive . Jakobsonin võis pidada keskpäraseks saksa keele luuletajaks.
Võõrkeelsete värsiridade sisuks on romantilise kallakuga filosoofilised mõttemõlgutused, õnne, armastuse ja kaduvuse teemad, igatsused ja õhkamised maiste või ebamaiste ideaalide poole. Luuletuste sisu ja väljendusviis on trafarentne , vähese isikupäraga, motiivid abstraksed, meie maad, rahvast ja ühiskondlikke probleeme vähepuudutavad.
Kuid ta areneb edasi. Lüürilis-romantiliste luulepalade kõrvalhakkab esinema humoristlikke ja isegi satiirilisi motiive. Eriti 1863. aastast peale tungib esile ühiskondlik teema. Luuletustes hakkab kajastuma ka meie kodumaa sünge olukord ja talurahva viletsus . Luuletustes tuleb esile see, kuidas Jakobson hindab rahvaluule väärtusi ja on näha tulevast võitlejavaimu.
Väga tähtis on Jakobsoni ainuke luulekogu “Lauliku C. R. Linnutaja laulud”. See kogu sisaldas enamasti isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule. Sisaldas ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast, ilmus 1870. aastal. Oluline on ka paljumängitud näidend “Arthur ja Anna eha Vana ja uue aja inimesed”. Ilmus 1872. aastal ja mis võitles seisusliku kõrkuse, eelarvamuste ja rumaluse vastu. See teos tõi talle palju kuulsust kirjanikualal. Näidendis vihatakse talurahva iseteadvuse tõusu, naerdakse kiriku ja usu üle, ning mõisamehi näidatakse oma rahvuse salgajatena – viletsa saksa-eesti segakeele purssijatena, keda pilgati ka balti-saksa kirjanduses. Teos on probleemidest ülirikas, kuid autor ei ole suutnud neist kujundada küllalt pinevat dramaatilist intriigi. Hästi on valitud peaprobleem – mõisniku kavatsus abielluda talutüdrukuga, mis oleks kogu võimsa aadlipere pannud lainetama. Jakobsoni kõik teosed olid uues kirjaviisis ja aitasid sellel võidule pääseda. „Aafrika laulud” oli tema luuleteos, kus oli palju satiirilisi laule.
Oma luuletusi hakkas ta välja andma Linnutaja nime all.

Tegevus aastatel 1868-1871

1868.a. juunikuu lõpus sõitis Jakobson kodumaale (vist ema haiguse pärast). Jakobsonil kujunes kindlaks tavaks veeta suvised vaheajad kodumaal, sest koduõpetaja-amet andis tööd ja teenistust ainult talvekuudel ning ka elatuskulud olid väiksemad ja ta ei kannatanud Peterburi halba kliimat ja vajas värsket õhku.
1868. a. suvel tegi Jakobson agarasti kaastööd „Eesti Postimehele” ja trükkis oma raamatuid, nii et tal tekkis kavatsus talveks Tartusse jääda. Rahvas hakkas tahtma erapooletut informatsiooni ja soovis selleks Peterburi eesti ajalehte. Sääraselt selgitas Jakobson ise uue ajalehe „Valgus” asutamise vajadust. 1868. a. lõpul tegi CRJ rohkesti eeltöid ajalehe ilmumisloa saamiseks ja kogus isegi sisumaterjali, kui 4.jaanuaril sai ta ametiasutuselt eitava vastuse.
Ajalehe loa saamine lükkus aga edasi, kuigi informatsioon eeltööde kohta oli kandunud ka vene ajakirjandusse ja leidnud seal toetust. Balti-saksa ajalehed pidasid aga uut väljaannet üleliigseks ja vaidlesid selle asutamise vastu. Ka mitmes eesti haritlased, nende hulgas Kreutzwald ja Koidula, ei olnud Jakobsoni algatusest vaimustatud, kartes Peterburis ilmuva ajalehe sattumist vene poliitiliste ringkondade mõju alla.
Peagi olid CRJil ajalehe väljaandmise lootused kokku varisenud ning ta hakkas uuesti viljakamat kaastööd tegema „Eesti Postimehele”. Juba veebruaris ja märtsis ilmunud artiklid, milles Jakobson võitles viinajoomise kui raske sotsiaalse pahe vastu ning tegi mõisnikud selle eest vastutavaks. Kõik see äratas valitsevates ringkondades pahameelt. Jakobson kirjutas ajalehes „Eesti Postimees ” järgmised artiklid :”Rahvas ja seisus”; “Rahva kasvatamisest”; “Veel mõni sõna põllutöö asjust”; “ Uraal -Altai keeleselts”; “ Mis meil hädasti tarvis tähele panna”; arvustus “ Koli -raamat”; “Mõnest uuest raamatust”; “Raamatute hinnast ”; “Ema armastusest”; “Meie küla- ja kihelkonnakoolid ”; “Eesti talupoegade vaene põlv on neid väljarändamisele ajanud”.
Kui 1869 boikoteeris CRJ Jannseni korraldatud I üldlaulupidu, siis 1871 sulges sakslastega kokkuleppele läinud Jannsen „Eesti Postimehe” veerud CRJ-ile ja Jakob Hurdale , surudes nad sel kombel ühte leeri
1870-aastat võib nimetada eesti rahvusliku liikumise varasema perioodi ja CRJi ühiskondliku tegevuse kõrgpunktiks, millele järgnes tugev mõõn ja pärast jälle tõus.

C. R. Jakobsoni „suur sulesõda”

CRJ alustas ajakirjanduslikku tegevust 1865. a. lõpul kaastööga „Eesti Postimehele”. Kuni 1871 aastani , viie aasta jooksul avaldas ta ajalehes ja selle „Jututoas” üle 50 artikli, sõnumi ja ilukirjandusliku pala, millega tõusis üldtuntud kirjameheks ja demokraatliku mõttesuuna peamiseks kandjaks . Tema artiklite laialdane temaatika haaras aktuaalseid päevasündmusi: ta käsitles rahvaküsimust ja rahva kasvatamise probleeme, põllumajanduse ja mereasjanduse parandamise võimalusi, arvustas kirikumeeste reaktsioonilisi tegusid , eriti nende pidurdavat mõju rahvakooli arengule. CRJ nõudis usuõpetuse vähendamist kooli tunnikavas, imalike õppeainete osa suurendamist, paremaid kooliõpikuid ja kvalifitseeritud kooliõpetajate ettevalmistamist, koduse kasvatuse parandamist, väärtusliku ilukirjanduse loomist ja uue kirjaviisi kehtestamist. Nõnda oli ta juba mingil määral kavandanud eesti rahvusliku liikumise põhiprogrammi, mille eest ta aktiivselt võitlusesse astus. Oma talurahva elulisis vajadusi väljendavate seisukohtade kaitsel sattus Jakobson paratamatult vastuollu balti-saksa ülemkihtide ideoloogia ning poliitikaga. Kõige teravam konflikt tekkis tal oma vastastega 1870. aastal väljarändamise probleemi arutamisel. Algas eesti ajakirjanduses seninähtamatu ulatuse ja teravusega poleemika , mida hakati nimetama „suureks sulesõjaks” ja mis lõppes CRJi väljatõrjumisega eesti ajakirjandusest mitmeks aastaks.

Põllumajanduslik tegevus

Kuna Aleksandrikooli õppekavasse pidi kuuluma ka põllutööõpetus, siis hakkas Jakobson selle tarbeks õpperaamatut koostama. 1869. a. läkski trükki teos „Teadus ja Seadus põllul”, pannes sellega aluse eestikeelsele põllumajandusalasele kirjandusele. Ta soovitab seal talurahvale lihtsaid eluviise, töökust ja rohkem haridust, et tulla toime põllumajandusega. Lisaks õpetlikele tekstidele on tekstide vahele paigutatud Lydia Koidula luuletusi.
1870-ndail aastal sai CRJi peamiseks tegevusülesandeks eesti põllmeeste organiseerimine . 4.juulil 1870. a. võttis ta osa Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutamiskoosolekust. Sügise jooksul pidas ta seltsis viis ettekannet, milles kõneles külvikordadest, aiandusest, hobusekasvatamisest ning puukoolist. 1871. a. alustas Jakobson „Teadus ja Seaduse põllul” II osa trükkiandmist.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamis-juhendeid. Veel ilmus tal raamatuid “Kuidas põllumees rikkaks saab” 1874 . aastal, “Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad” 1876. aastal, “Sakala kalender põllumeestele” 1880. aastal jpm. Nende raamatutega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele

Esimene üldlaulupidu

Veel oli üheks üldrahvuslikuks ürituseks, millega Jakobsonil kokku puutus oli esimese üldlaulupeo korraldamine. Laulupeo mõte tekkis küll Jannsenil, ent tegelikuks korraldajaks sai “Vanemuise” selts kui tolle aja kõige elujõulisem eesti organisatsioon . Jannsen pöördus 30. jaanuaril kirjalikul teel Jakobsoni poole, paludes tema ja teiste Peterburi eestlaste kaasabi peo organiseerimisel. Jakobson lubas kaasa aidata ja isiklikult laulupeost osa võtta, kuid pole selge, kas ta siiski sõitis Tartusse kontserdile või mitte, kuid ta puutus paljudega kokku ja sai ettekujutuse laulupeost.
Õppides aastail 1856-1859 Valgas köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminaris, sai CRJ direktor Jänis Cimze juhtimisel üsna korraliku muusikalise ettevalmistuse, nii et oli pärastises kutsetöös suuteline kirikuorelit mängima, koolis laulmist õpetama, laulu-ja pasunakoori juhatama ning isegi komponeerimises katsetama. Ta võttis aktiivselt osa esimese Eesti üldlaulupeo korraldamisest (kuigi hiljem asus sellega opositsiooni) ja võitles visalt selle eest, et eestlaste esimesel suurel ühiskontserdil ei lauldaks ainult saksa koorilaule, vaid ka eesti oma algupärandeid ja soome kooripalasid. Selleks õhutas ta noort andekat muusikameest Aleksander Saebelmann-Kunileidu komponeerima, nii et nende ühistöö viljana sai laulupeoks valmis algupäraste eesti koorilaulude kogu „Vanemuine Kandle healed”(I osa ilmus 1869.a., II osa 1871.a.). Jakobson koostas ka rahvalaulude laulmiseks noodikogu „Rõõmus laulja”(ilmus 1872.a.), mis sisaldab ka eri maade rahvaviise(eesti, soome, rootsi, sitsiilia).
Nõnda on Jakobsonil ka arvestatavaid teeneid eesti muusika arendamisel

Kolm isamaalist kõnet

1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, milles kritiseeris 700-aastase orjuse eest teravalt baltisakslasi ja ülistas eestlaste muistset vabaduspõlve. Teos sai rahvusliku liikumise kõige agiteerivamaks võitlusraamatuks. Tema kõned ilmusid 1870 aastal raamatus. Selles jagas ta kogu senise eesti rahva ajaloo kolme suurde ajajärku: valguse- (kadunud kuldne muistse iseseisvuse aeg), pimeduse - (mitmesaja-aastane orjapõlv peamiselt sakslastest vallutajate all) ja koiduajaks, mil rahvas valmistub uueks tõusukis ja õnneajaks, mis saabub baltisakslaste võimu murdmisega.
Juba tema üks esimesi kirjutisi „Rahvas ja seisus“ sisaldab rahvusliku ajalookäsituse jooni: „Me teame ju, et meie rahvas 47 aasta eest veel pärisorjad olid, see on sakste pärisorjad, kes mõni sada aastat tagasi Saksamaalt olid tulnud, meile ristiusku kuulutama!“3 Siin on ühes hüüumärgiga lauses esile tõstetud kogu möödunud ajalooline situatsioon: sakslased – ristiusk – pärisorjus.
Siin leidis väljendust Jakobsoni poliitiline orientatsioon : „Meie keisrihärra arm on see koit , mille ees pimeduse tegudel enam pidamist ei ole.” Ühtlasi sai Jakobsonist vihatuim mees baltisakslaste jaoks.
Esimeses kõnes 1868. aastal “Eesti rahva valguse-, pimeduse-, ja koiduaeg ” idealiseeris ta eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli hoopis vastupidine baltisakslaste omale. Nemad nägid eestlastes ainult kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid usu ja euroopaliku kultuuri tõid.
Teise kõne “Võitlemised eesti vaimupõllul” 1870. aastal pidas Jakobson “Vanemuise” 5. aastapäeval. Selles kõnes ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest.
Kolmandas kõnes “nõia-usk ja nõia-protsessid” 1870. aastal kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, selles kõnes hoiatas ta eestlasi ebausu eest.
Oma viimase kõne lõpetab Jakobson lausega: „Vaimu valgus ja mõistuse selgus üksi on abi kõigi asjade vasta, ning meie koolmeistrid ärgu väsigu ära, rahvast iseäranis ka looduse teadustes õppetamast – see on see vägev rohi , kelle vastu ebausel kinnitust ei ole.”4

Köleri ja Jakobsoni koostöö

Peterburis tutvus saksastunud CRJ 1864 nn. Peterburi patriootide juhi Johann Köleriga, kelle mõjul toimus CRJ-i ärkamine rahvuslikule tegevusele. Köler hankis CRJ-ile soodsa töökoha ja viis ta kokku rahvuslike ringkondadega. Samas püüdis ka CRJ Kölerit siduda ka põllumeeste seltsidega, kus ta ise oli juhtivalt tegev.
Kõigiti toetas Köler Jakobsoni püüdeid oma ajalehte asutada ja abistas teda seejuures tõhusalt. Kavatsusest asutada eestikeelne ajaleht Peterburis ei tulnud küll midagi välja, kui Köler ei loobunud ideest , et demokraatlikul rindel peab olema oma häälekandja. 1865 sai CRJ-ist „Eesti Postimehe” kaastööline..
J. Köler astus 1877. a. kevadel kontakti Trükiasjade Peavalitsuse juhataja V. Grigorjeviga ja kuulis , et kõrge ametimees polevatki Jakobsoni ajalehe vastu. Nädalapäevad hiljem teataski Köler Jakobsonile loa saamisest, nende vahel sai alguse koostöö „Sakala” osas. Köler pooldas tööd „Sakala” toimetamisel ja jälgis seda hoolega, kuid ta polnu täiesti nõus Jakobsoni ägedalt ründava ja vahel ettevaatamatu taktikaga, mis võis tekitada tarbetuid konflikte ja takistusi. Sakala peatüki all põhjalikumalt kirjutatud.
Lõpuks tasub veel meenutada, et CRJ-ile oli suurt mõju avaldanud Köleri kuulus maal „Ärkamine nõidusunest”. 21.jaanuaril 1881 kõneles ta Tartu Aleksandrikooli pea- ja abikomitee koosolekul Kölerist ning tema „suurest pildist”. „Nagu professor Köleri pilt kõnelejat tulise isamaa tööle olla vaimustanud, nõnda saada ta ikka ka edasi iga Eesti poega ja tütart selle vaimustava püüdmisele äratama, Eesti kõige kallimat vara, tema keelt ja rahvaust, riisumise voli alt peasta”. Köler, kes kohal viibis , olnud nii liigutatud, et ei suutnud rääkidagi.

Eesti Kirjameeste Selts

Kölerit võib pidada üheks Eesti Kirjameeste Seltsi asutamise mõtte algatajaks . Kui 25.veebruaril 1872 peeti Viljandis seltsi avakoosolek, olid tulevaste juhtidena esile kerkinud peamiselt Tartu haritlased, kes koondusid J. V. Jannseni ja J. Hurda ümber. Kui oma positsiooni ei olnud kaotanud ka Jakobsni-Köleri demokraatlik rinne. Juba 1869 aastal võis CRJ ennast kujutleda tulevase seltsi presidendina ja aupresidendiks pidi saama J. Köler. Kuid nii siiski ei läinud, aupresidendiks sai Fr. R. Kreutzwald, auliikmeteks J. Köler ja J. V. Jannsen, presidendiks J. Hurt , tema esimeseks abiks W. Eisenschmidt ja teiseks abiks C. R. Jakobson.
Seltsis oli kaks suunda: CRJ oli kursis uuema ühiskondliku ja poliitilise kirjandusega, Tartu haritlased, kes olid suuremalt osalt usuteadust õppinud või õppimas, huvitusid rohkem teoloogilistest arutlustest. Köleri ja Jakobsoni suund pääses Eesti Kirjameeste Seltsis mõjule alles 1870.-ndate aastate lõpul.
1881. a. augustis saigi CRJ oma pooldajatega Kirjameeste Seltsi juhiks, sellest andis ta teada ka Kölerile ja rääkis talle oma teguviisidest.

Eesti Aleksandrikool

Köler ja CRJ moodustasid ühise rinde ka Eesti Aleksanrikooli asutamise eeltöödes ning püüdsid sealgi hoida demokraatlikku suunda. Jakobson pidid ise käima Aleksandrikooli asju ametiasustustes virgutamas. Sealjuures oli ta lähedas isiklikus kontaktis Köleriga. Kooli peakomitee presidendiks valiti Hurt, auliikmeteks said Köler ja Jakobson, aupresidendiks keisri ihuarst Ph. Karell . Ent juba peakomitee esimestel aastatel tekkisid lahkehelid Hurdal Köleri ja Jakobsoniga. Peterburi eestlaste osatähtsus Aleksandrikooli eeltöödes jäi siiski tagasihoidlikuks.

Ühiskonnategelasena ja põllumehena kodumaal

(1871-1882)
C. R. Jakobsonist kujunes põllumees, põllumajandusliku kirjanduse soetaja , talurahva suur juht ja organiseerija põllumeeste seltsides. Temast sai eesti 1870-1880-ndate aasta ühiskondliku liikumise keskne tegelane.
1870. aastate algul pöördus Jakobson tagasi Eestisse kindla sooviga hakata põllumeheks, nüüd jäi ta alatiseks kodumaal. 1871 asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba. 1872-1874 tegutses ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja.
C. R. Jakobson tutvus juunis oma venna Friedrichi pulmas Julie Emilie Thaliga. Naine oli Kirgla kiriku pastori tütar. Nad said harva kokku, aga kui Jakobson endale 1874. aastal Kurgjale talu ostis, said nad seal elada. 10. novembril 1874.aastal nad abiellusid. Neil oli kolm tütart: Linda , Ida ja Elsa . Linda sündis 1879 . aastal, Ida 1880. aastal, Elsa 1881.aastal. Peres räägiti saksa keeles. Julia suri 26.veebruaril 1940.aastal 89-aastasena. Talu rajamisel näitas CRJ üles suurt energiat: Pärnu jõele ehitas tammi ja veski , püstitas uued taluhooned. Talutööde kõrval kirjutas Jakobson põllumajandusküsimustest üle paarikümne brošüüri, pöörates erilist tähelepanu piimakarjanduse arendamise küsimustele. Ta korraldas ka Vändras Eesti esimese künnivõistluse 1881. aastal.

Põllumajandus

CRJ oli Eesti Põllumeeste Seltsi esimehe J. V. Jannseni asetäitja, 16. detsembril 1873. aastal valiti Jakobson Pärnu Eesti põllumeeste Seltsi presidendiks, millisesse ametisse jäi ta kaheksaks aastaks. Igal koosolekul hakkas Jakobson pidama õpetlikke kõnesid. Peamine tähelepanu ettekannetes oli ikka pööratud põlluharimisele. Jakobson andis talumeestele häid nõuandeid. Ta võttis osa ka Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi tegevusest. Ka seal valiti ta 1875. aastal seltsi presidendiks. Põllumeeste seltsides peetud sisukaid kõnesid avaldas Jakobson trükis, et teha neid laiemalt kättesaadavaks.
Suurt rõhku pani Jakobson karjamajandusele – see aga tähendas kogu senise põllumajandusliku süsteemi ümberkorraldamist. Ka sigu soovitas Jakobson pidada suuremal määral, samuti arendada tõusigu. Ta propageeris mesilastepidamist: seniste algeliste pakktarude asemele soovitas ta moodsat kasttaru. CRJ tutvustas uusi välismaa põllutööriistu ning tõestas, et nende kõrge ostuhinna katab tulukus . Hakati tellima põlluheinaseemet, parandati kartulisorte.
Jakobson alustas võitlust linaleotamise vastu jõgedes ja ojades, sest see mürgitab koduloomi, kalu ja vähke. Ettekannetes käsitleti ka kõige tavalisemaid töid, nagu kündmist, õpetati isegi heinategemist. Jakobson propageeris veel viljapuuaedade soetamist ja õiget harimist. Kõneldi umbrohust ning soovitati abinõusid selle tõrjeks, samas räägiti ka lindude kasust ja kahjust.
Sügavalt maailmavaateline oli Jakobsoni ettekanne „Kuidas inimene kaua võib elada”, milles ta rõhutas tervishoiu tähtsust ning ironiseeris usklike Elupäevade pikendamiseks soovitas ta loomulikke eluviise, normaalset abielu, elujõu hoidmist, laste tervishoidu , korralikku magamist, puhast õhku, valgust, puhtus jne.

Sakala

Sakala ilmumisaastad olid 1878-1882 – need aastad oli ka Jakobsoni kõrgperioodiks rahvuslikus liikumises.
"Sulesõda" oli näidanud Jakobsoni suuri andeid ajakirjanduse alal ning kui Jannsen oma "Postimehe" tema eest kinni pani, oli Jakobsonil juba tekkinud unistus ise ajalehe toimetajaks saada. Tallinnas oli ta katset teinud sellekohase loa kätte saamiseks. Oma tuttavate käest oli ta selleks ka abiraha korjanud. Kuid tookord jäi luba tulemata ja abiraha inimestele tagasi maksmata .
Pika nõudmise järel õnnestus Jakobsonil saada luba oma ajalehe asutamiseks. Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks saigi 1878. a. märtsis Viljandis ilmuma hakanud ajaleht „Sakala”, mille ümber koondas kogu rahvusliku liikumise juhtkonna. Tema lähemad abilised olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv..
Esimesest numbrist alates kujunes „Sakalast” Eesti juhtivaid lehti, mis kutsus rahvast aktiivselt seisma oma õiguste eest. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse. Liigne enesekindlus ja esiletükkivus viisid ta vastuollu ka seniste mõttekaaslastega. Juba esimesel ilmumisaastal sugenes „Sakalal” Jakob Hurdaga tüli, mis laienes kahe rinde võitluseks.
Eesti haritlaste pere lõi "Sakala" poole, Kreutzwald ja Hurt olid tema kaastööliste nimekirjas, Hurt küll ainult nimekirjas, kuna Kreutzwald esialgu ka tõesti tegi kaastööd. Suure huviga loeti tema luulestiililisi kirju "Sakalas". Seal oli ka tema regivärssidesse seatud muistend Koidust ja Hämarikust. Seda "Sakala" algperioodi, seda kevadiste unistuste ja lootuste aega on võimata unustada sellel, kes seda läbi elas.
""Sakala" saab /.../ omalt poolt kõigest omast jõuust selle eest tööd tegema, et meie igas omas isamaa asjas, mis meie vaimu-elu edendab, edasi jõuaksime. Ta /.../ saab ilma kartuseta nõudma, et üheski asjas seismist ei oleks ehk pealegi tagasiminemist, vaid et meie ikka edasi tõttaksime," kirjutas Carl Robert Jakobson ajalehe "Sakala" avanumbris 1878. aastal.
Teravas toonis astus CRJ ajalehe veergudel mõisnike ja kirikuõpetajate vastu, pidas ise ja nõudis teistelt võitlust oma õiguste saavutamiseks: ,,Meie ei saa mitte aru,” kirjutas Jakobson, „mispärast meil, eestlastel, kes meie omaenese maal elame, niisama poliitika õigust ei pea olema, kui sakslastel , kes meie sekka hiljem on elama asunud .” Jakobson pani suuri lootusi Vene valitsuse toetusele, uskudes, et riigivõim tühistab baltisakslaste privileegid ja taastab eestlaste õigused. Vene valitsus tuli vastu hoopiski baltisakslaste arvukatele kaebustele ja sulges mõneks kuuks Jakobsoni ajalehe. Ebaõnnestus ka Jakobsoni katse saada toetust vene liberaalsetelt ringkondadelt.
CRJ võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi. Ta taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. (See kõik toimus hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist). Lisaks sellele avaldati "Sakala" lisalehes tuntumate eesti kirjanike teoseid, seal võtsid sõna Nalja Mart ja Kalja Pärt, kes leidsid pilke- ainet kohalikest oludest ja päevaprobleemidest. Tänu võitlusele "Sakalaga" "Eesti Postimehe" ja klerikaalide vastu kujunes Jakobson eesti 1870-ndate ja 1880-ndate aastate ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks.
Jakobsoni poliitika toetus eeskätt jõukatele talupoegadele, tekkivale väikekodanlusele ei omistanud ta mingit tähelepanu. Oma hinnangus Euroopas jõudu koguva sotsiaaldemokraatia kohta ütles Jakobson: „Meie maal on üks sotsiaaldemokraatiline partei võimata asi, sest et meil linnavurled puuduvad, kes selle seltsi kõige parem materjal on…”
1879. a. maikuus suleti „Sakala” ajutiselt . Kui ajaleht 1880. a. ilmuma hakkas, oli selles teeneid arvatavasti ka Köleril, kuigi andmed selle kohta on puudulikud
"Sakala" koht ja tähendus on eesti kultuuriloos ja eesti rahvuse kujunemisel eriline. Nii käredasti kui Jakobson polnud seni keegi arvustanud meie ühiskondlikke olusid.

Päismik

"Sakala" koht ja tähendus on eesti kultuuriloos ja eesti rahvuse kujunemisel eriline. See erilisus annab ajalehele õiguse ka XXI sajandi tõttavatel aastatel ilmuda vanamoodsa ja kunstilise tiitlipea ehk päismikuga. Seda enam et dekoratiivne tiitlipea oli oma ajas eriline, on see osa ka meie kultuuriloost.
Ajalehe "Sakala" päismiku ("Sakala" kui ka selle lisalehtede ehistähtedega tiitlipead) tegi Carl Robert Jakobsoni noorem vend Eduard Magnus Jakobson (1847—1903), üks XIX sajandi tuntumaid eesti graafikuid ja raamatugraafika esindajaid. Jakobsoni aktiivne kunstiline tegevus, mis kestis veerandsada aastat, algas 1866. aastal puulõigete tegemisega Johann Woldemar Jannseni ajalehele "Eesti Postimees".
Ta illustreeris ajalehte 1881. aastani maastikke, linnavaateid ja portreid kujutavate puulõigetega.
Eesti Kirjandusmuuseumi juhi Krista Aru arvates oli pilkupüüdev ja teiste väljaannete omast erinev just "Sakala" tiitel , mis oli ja on ühtaegu realistlik ja romantiline.
"Carl Robert Jakobsoni toimetatud ajaleht äratas rahva eneseteadvust ja ärgitas püüet eneseteostusele. Eduard Magnus Jakobsoni asjalik ja edasipürgiv kunstiline looming kindlustas eesti illustratsiooni jõudmise ajakirjandusse ja raamatutesse," võrdles Krista Aru kaht venda.

Suur lõhe ja muud tülid

CRJ-i usuvastane hoiak viis ta konflikti 1878. aastal Hurda ja tema poolehoidjatega. Põhjuseks olid CRJ teravad artiklid luteri vaimulikkonna vastu, kuhu ameti poolest kuulus ka Hurt. Avalikus kirjas teatas Hurt, et ta asub „Sakala” kaastööliste seast välja. Hurda seisund oli seda raskem, et samas tekkisid tal tõsised konfliktid saksa soost ametikaaslastega, mis tõid kaasa Hurda boikoteerimise teiste pastorite poolt. Sellises olukorras võttis Hurt vastu pakkumise asuda Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse õpetajaks ning lahkus 1880. a. sügisel Eestist. Hurt ei saanud võimudelt luba oma ajalehte asutada, poleemikas „Eesti Postimehega” jäi „Sakala” aga kindlalt peale. Vahepeal õnnestus sakslastel „Sakala” pea aastaks sulgeda, kuid see vaid suurendas lehe populaarsust. 1880.aastate alguseks oli „Sakala" tõusnud suurima tiraažiga ajaleheks Eestis.
Tülid ei piirdunud ainult ajakirjandusega, vaid kandusid varsti üle ka rahvuslikesse organisatsioonidesse. Jakobson asus oma pooldajatega seni Hurda poolt juhitud rahvuslikke seltse üle võtma. 1881. aastal valiti C. R. Jakobson Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, seepärast lahkusid ka Hurda toetajad seltsist, enamasti haritumad liikmed. CRJ-i arvates pidid eestlased senisest aktiivsemalt otsima koostööd Vene keskvõimudega. Energilise tegevuse tulemusel õnnestus CRJ-il lahkujate asemel seltsi arvukalt uusi liikmeid värvata ja nii lahkumine mõttetuks muuta.
Rahvuslikku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. 1881. aastal tapeti keiser Aleksander II. Tartus toimunud rida süütamisi aeti rahvusliku liikumise kaela. Peterburi saksa leht nõudis lõpu tegemist eestlaste „metsikule ja ohjeldamatule agitatsioonile, mis taotleb vaid ohtlike kirgede õhutamist”.
1881 osales CRJ juhtivalt nn. suurmärgukirja koostamisel. Eesti organisatsioonide delegatsioon andis selle üle Aleksander III-le. Eestlaste nõudmised äratasid Venemaal tähelepanu ja see suurendas saksa ringkondade pahameelt CRJ-i vastu veelgi.
Süvenesid pinged Jannseni ja Jakobsoni vahel. Jannsen leidis, et polevat õige lugeda teda vanameelsete hulka üksnes seetõttu, et ta „pääga vastu seina ei taha tükkida”. Jakobson, aga süüdistas ikkagi Jannsenit vanameelsuses. Ägenenud ajakirjanduslik võitlus ning Jannsenile esitatud süüdistused müüdavuses aitasid 1880. a. novembris kaasa tema tervise halvenemisele – halvatusele.
1882 haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri. Edaspidi jätkusid siiski tülid. Aleksandrikooli peakomitees puhkesid vaidlused Hurda ja Köleri pooldajate vahel. Nimelt soovis Köler osa rahva poolt kooli rajamiseks kogutud rahast laenata väljarännanud eestlaste elujärje parandamiseks: Kuntaugni mõisa ostmiseks Krimmis. Jakob Hurt oli rahva raha sellisele sihipäratule kasutamisele järsult vastu. Vaidlused lõppesid Hurda ja tema pooldajate lüüasaamisega. Aleksandrikooli peakomitee uueks presidendiks valiti Johann Köler.
Sellises olukorras läks rahvuslik liikumine vastu alanud venestusajale.

Kurgja-Linnutaja

Carl Robert jakobson oli eesti esimene teadlik põllumees, poliitik, rahvavalgustaja, eestlaste rahvusliku liikumise üks armastatumaid juhte.
Aastal 1872 tuli CRJ Vändrasse venna asemele vallakirjutajaks, ent ametniku üksluised talitused ei pakkunud tema ammendamatule energiale täit rahuldust. Ta unistas väiksema talukoha ostmisest, kus suvel saaks põllumehena, talvel kirjamehena töötada ja mis tagaks hädavajaliku majandusliku kindlustatuse. 1873. aasta lõpus avaneski tal soodne võimalus: Uue-Vändra vallas Kurgjal tuli müügile Kurga-Tõnise talu.
Ostu-müügi eelleping CRJ ja J. Lubergi vahel sõlmiti 16.jaanuaril 1874. Selle järgi oli talu suurus 228 vakamaad ja 17 kappa ( ligikaudu 85 ha), hind 5000 rubla . Lepingu järgi pidi talul olema 70 vakamaad põldu ja ostja pidi saama müüja käest 12 aastat järjest igal aastal tasuta 16 sülda puid. Talu anti CRJ-ile üle 1874.aasta jüripäeval.
Vastsele peremehele valmistasid rõõmu Kurgja jõudsalt sirguv mets, mis ümberringi liitus suurte metsmassiividega, väga head ja avarad jõeäärsed aasad ning kalarikas jõgi, mille energiagi tuli rakkesse panna. Viletsad olid aga teed, mis kulgesid otstarbekalt, talu hooned olid väikesed ja vanad.
CRJ laskis talu uuesti kaardistada. Kaart kinnitati kihelkonnakohtu poolt 13.mail 1874 ning selle eksplikatsiooni järgi oli Kurgjal põldu vähem, kui leping ette nägi. Samuti jäi J. Luberg võlgu küttepuid ning ei kasutanud renditud maalt saadud põllusaadusi vastavalt kokkuleppele kohapeal elades , vaid viis need minema. Vaatamata lepingu mittetäitmisele nõudis ta CRJ-ilt müügihinna täielikku tasumist, milles viimane õigustatult keeldu. Algas keeruline ja pikaleveninud kohtuprotsess .
Elu lõpuaastad möödusidki Jakobsonil Kurgja talus . Soovides olla eeskujuks ja õpetajaks, kavatses ta rajada Kurgjale näidistalu, et näidata talumeestele kuidas talu pidada. Ta tahtis Kurgjal praktikasse rakendada oma väheseid kogemusi, kui rikkalikke teoreetilisi teadmisi talupidamise kohta. Tema talupojaideaal oli tubli töömess ja teadlik põllupidaja, kes elab tihedas seoses loodusega. Muutunud ise talupojaks, oli CRJ-il veelgi enam õigus välja astuda oma põhinõude-talurahva ja aadli võrdõiguslikkuse kaitseks
C. R. Jakobson, ülistades talupojaseisust, pidas põllutööd riikide ja rahvaste majanduselu aluseks. Tolleaegses Eestis oli talupoeg tõesti keskne kuju, sest põllumajanduslik tootmine oli siis juhtiv majandusharu ..
Pärnu jõe kaldalt on Kurgjalt on leitud keskmisest kiviajast pärinevaid primitiivseid kivikirveid ja talbu. Nooremast kiviajast on välja tulnud venekirveste kultuuri jälgi. Arheoloogiamälestis, maa-alune kalme pärineb 15-17. sajandist. Umbes samast ajast on teada ka siinne esimene kohanimi – Kurekkulle ( 1515 ). Ent veel eelmisel sajandil oli siin kohanimi Kurgjõe, mida ilmselt inspireeris Pärnu jõgi ja kurgede eluasemed laialdastel jõeaasadel.
Oma elu lõpuaastad veetis ta Kurgjal, millest on praeguseks tehtud talumuuseum.

Kurgja Talumuuseum

Pärast Teist maailmasõda taotleti Kurgjale C. R. Jakobsoni memoriaalmuuseumi asutamist. 1948.aastal asutati C. R. Jakobsoni Talumuuseum, mille esimeseks direktoriks sai CRJ-i vanim tütar Linda. Rohkem töötajaid muuseumil ei olnudki, olgugi et omaaegsetes määruse projektides oli muuseumi koosseisus ette nähtud 6 töötajat. Pärast Linda Jakobsoni surma 1953. aastal saigi August Mikust tema järglane Kurgja-Linnutajal.
CRJ-i Talumuuseum Kurgja-Linnutajal on arvatavasti ainuke selletaoline muuseum , kus elu ja olme vabas maastikus on seotud taime-ja loomakasvatusega, kus elu on sajandik seisatanud. Kuid samal ajal elab talu täisverelist elu: toodab piima ning liha, teravilja ja veel paljusid muid põllusaadusi. Siin kostab veiste ammumine, lammaste määgimine, puutelgedega vankri aisakiiksumine, tammi rõõmus kohin ja veel tuhat teist, endisaegse talu häält. Nõnda toob Kurgja-Linnutaja mineviku olevikku , aidates selle kaudu tulevikku näha.
Jakobsoni unistuseks oli asutada Kurgjale piimatalituskool, mis pidi hiljem kujunema “täieliseks põlluharimise näitekooliks”. Kõik Kurgja – Linnutaja talu hooned on valminud C. R. Jakobsoni projekti järgi ja seetõttu ainulaadsed . Vanim hoone Kurgjal on ait, mis on üle toodud esialgselt talukohalt jõe teisel kaldal . C. R. Jakobson jõudis Kurgjal peremeheks olla vaid 8 aastat, ootamatu surm katkestas mitmekülgse töö, millest jätkunuks mitmele mehele elutööks. C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Pärast C. R. Jakobsoni surma pidas talu ja säilitas pärandit tema perekond. Praeguseks on korda seatud täielikku või osalist taastamist vajavad hooned, taastatud on karjalaut, pais, jahu-ja saeveski , suur saun -elamu ja viljapuuaed. Sissesõidutee ääres asub Jakobsonide perekonnakalmistu. Muuseumi peahoones asub C. R. Jakobsoni elu ja tegevust tutvustav väljapanek. Uusehitusena on valminud rehi – kuivati C. R. Jakobsoni projekti järgi. Muuseumi teeb eriliseks tegutsev talu karjakasvatuse ja põlluharimisega. Silmarõõmu pakuvad eesti maatõugu lehmad , valgepealised lambad , tori tõugu hobused , kuked – kanad - kalkunid.

Surm

1882 alguseks oli CRJ tõusnud vaieldamatuks rahvusliku liikumise liidriks Eestis. Selle hind oli aga ränk. Võistlusest hakkas väsima ka CRJ. 1882, aasta esimestel kuudel andis ta märku soovist rahu sõlmida. Saatus selleks aga võimalust ei pakkunud. Märtsi algul 1882 külmetas CRJ kergelt, ei pööranud sellele aga suuremat tähelepanu. Enne kui keegi jõudis arugi saada, halvenes tervis järsult ja 19.märtsil läbis Eestit vapustav sõnum: Carl Robert Jakobson on surnud.
41-aastase rahvajuhi ootamatu surm tõi kaasa sügava rahvusliku leina. Üle kogu maa helistati matusepäeval kirikukelli. Vaatamata teedelagunemise ajale, kogunes Kurgjale tuhandeid leinalisi. CRJ-i matustele tulid kokku esindajad kogu Eestist, tunnustust avaldasid ka endised vastased. Kahjuks jäi saavutatud üksmeel ajutiseks. See polnud aga enam CRJ-i süü.
Jakobsoni surm kõige paremas meheeas tuli ootamata temale enesele, tema sõpradele ja vastastele. Jakobson oli tulnud põllumeeste seltsi koosolekut juhatamast õige külma, vihmase ilmaga kodu poole Kurgjale sõitnud ja teel läbimärjaks saanud. Oli juba pime õhtu kui ta Nõmmitsa metsavahitallu jõudis. Pimeduses halval metsateel oli võimata edasi sõita. Jakobson jäi Nõmmitsale ööks ja jätkas teisel hommikul sõitu Saeveski poole. Saeveski Aadule jutustas ta, kuidas ta eile märjaks saanud, nii et kuiva niidikestki pole ta ihul olnud, ja nüüd tundvat enda pahasti. Aadu küsis, kas tema siis õhtul ei ole märjad riided seljast võtnud ja kuivad selga pannud. Jakobson vastas õlgu kehitades: "Kust teeinimene kuivi riideid võtab?" See asjaolu, et ta ei olnud õhtul kuivi riideid küsinud ega Nõmmitsa rahval pähe tulnud ise talle pakkuda, sai talle saatuslikuks.
Kapp rääkides Jakobsoni tegevusest: “Keegi teine minu kaasaeglasist ei olnud võimeline niisugust rahvusliku vaimustuse leeki süütama, mis vene vägistuse aastatel tuha all edasi hõõgus, kuni ta vabadusesõja ajal lõi uuesti võimsalt loitma”.
Jakobson oli sakslaste vastu võideldes venelastele toetunud. Ta ei uskunud mitte, et venelased ise ka võiksid kunagi eesti rahvusele kardetavaks, jah, veel kardetavamaks saada kui vihatud sakslased. Aleksander Teise, selle vabastaja tsaari valitsuse ajal näis see võimatu olevat. Nüüd tuli aga Aleksander Kolmanda aeg oma brutaalselt vägivaldse venestamisega, milles sakslaste ümberrahvustamise püüded kaugelt üle trumbati.

Kokkuvõte

Carl Robert Jakobsoni suutis täita oma eesmärgi – muuta Eesti elu uueks. CRJ oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Ta oli tähtis rahvale, sest terve oma elu oli ta õpetaja. Ta on kinkinud eesti rahvale palju luulet, jutte ja muinasjutte, näidendi ja põllumajanduslikke tarkusi.
Tema „Sakala” oli esimene eesti poliitiline ajaleht, mis ütles uue sõna eestlaste nende inimväärikuse ja kodanikuõiguste nõudmisel, demokraatlike vabaduste propageerimisel, võitluses kiriku vaimupimeduse vastu. Mitmed kaasaegsed on märkinud, et Jakobson suri enda jaoks sobival hetkel - tal ei tulnud näha järgnevat venestust, mis tema vastaste ennustused paljuski tõeks tunnistas
Koostades antud referaati sain palju huvitavat informatsiooni teada Carl Robert Jakobsoni kohta. Eestlased peaksid uhked olema, et meil on olnud sellised ühiskondlikult aktiivsed tegelased.
Jakobson jäi rahva mällu ärkamisaja romantilise märtrina, kelle mälestust hilisemad katsumused enam ei tumestanud.

Kasutatud kirjandus

1. Holsting, Jannu. „Kurgja-Linnutaja” Kirjastus Olion, Tallinn, 1990
2. Jansen, Ea. „C. R. Jakobson ja tema ajastu” Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957
3. Põldmäe, Rudolf. „C. R. Jakobsoni teedest ja töödest” Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1985
4. Põldmäe, Rudolf. „Kolm isamaa kõnet” Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1991
5. http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Robert_Jakobson
6. http://www.hot.ee/urtz/jakob.ht m
7. http://www.kurgja.ee/
1 Vennastekogudusega seotud rangem õpetus.
2Cimze seminar oli läti pedagoogi ja muusiku Jānis Cimze (Zimse) juhitud Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminar (1839–49 tegutses Valmieras ja 1849–90 Valgas), mis töötas saksa õppekeelega, võttis vastu aga peamiselt läti ja eesti rahvusest õpilasi.
3 E. Post. 1866, lk. 9-10
4 Põldmäe, Rudolf. Kolm isamaalist kõnet, lk 69
30