Referaat Carl Robert Jakobsoni elust (0)

Carl Robert Jakobson

Carl Robert Jakobson sündis 26. juulil 1841 Tartus. Ta oli Eesti ühiskonna tegelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Carl Robert Jakobsoni isa oli Adam Jakobson, ta oli Torma kihelkonnakooli õpetaja . Ta elas noorpõlves Tormas jaalghariduse sai enda isalt. Jakobson õppis aastatel 1856 - 1859 Valga Cimze seminaris , väidetakse, et tema vaadete kujunemisele andis otsustava mõju just need õppeaastad.
Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta kolm aastat isa järglasena Torma koolmeistri kohal. 1862 . aastal tekkisid aga lahkhelid mõisniku ja pastoriga ning ta lahkus sellelt ametikohalt ning asus õpetajana tööle Jamburgi. Alates 1864. aastast töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis, 1865 omandas Jakobson saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Jackobson liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks.
1865. aastal kirjutas ta "Eesti Postimehes" vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele. Hiljem kirjutas ka teistele liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele. Sellega võitis ta küll rahva poolehoiu, aga lahkhelid aadli ja pastoritega teravnesid. Pastrotite mõjul jäi rahuldamata ka Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht. Pärast seda jätkas Jakobson siiski ajakirjanikuna ühes liberaalses baltisaksa ajalehes . Ta osales ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868. ja 1870. aastal pidas "Vanemuise" seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal.
Esimese kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse - ja koiduaeg" (1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut.
Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest.
Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest.
1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba. 1872- 1874 oli ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis ta Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta ka Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, ta jagas neis seltsidespõllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid.
Aastast 1874 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte "Sakala". Leht oli algusest peale väga populaarne rahva seas, sest ta võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi. Ta taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. 1881. aastal valiti Jakobson, Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talu-pidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala kalender põllumeestele" (1880). Jakobson pani nende raamatutega aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobson oli üks eesti hariduse suurimaid arendajaid. Tema kõrge-tasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. 1867. aastal ilmus temalt "Uus Aabitsaraamat". Jakobson andis välja ka teise õpiku samal aastal mille nimeks oli - "Kooli Lugemise raamatu" 1. osa, sellele järgnesid ka 2. ja 3. osa. Lugemikes püüdis ta õpilasele luua " tervet ja korralist pilti kõigest maailma elust ja olemisest". Need sisaldasid näiteid rahvaluulest ja eesti kirjandusest, lugusid eri maade loodusest, geograafiast, kodu- ja ajaloost ning poliitikast .
Tütarlastele koostas Jakobson eraldi lugemiku " Helmed " (1880), mis erines "Kooli Lugemise raamatutest" selle poolest, et ei andnud üldisi õpetusi, vaid keskendus neidudest oskuslike perenaiste, abikaasade ja emade kasvatamisele. Õpikus arutles Jakobson õnneliku perekonnaelu, õige lastekasvatuse ja kodu korrashoiu üle; rohkesti ruumi oli jäetud ka luuletustele ja juttudele. Ta kirjutas veel teisigi kooliraamatuid: "Veikene Geograafia" (1868), "Saksakeele õppimise raamat koolidele" (1878), aga ka noodikogusid ja veel mitmeid õpikuid. Jakobsoni õpikud on eesti kooli ajaloos ühed kõige kauem kasutamist leidnud õpperaamatud, neid kasutati koolides veel uue sajandi alulgi.
Ühiskondlikust tegevusest lahutamatud on Jakobsoni luulekogu nimega "Lauliku C. R. Linnutaja laulud", mis enamasti sisaldas isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule.
Oma elu lõpuaastad veetis ta Kurgjal , millest on praeguseks tehtud talumuuseum. 1882 aastal haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri 19. märtsil 1882. aastal Kurgjal. Seal on ka twma tegevuste jäädvustamiseks ka muuseum .
Kokkuvõttes oli Jakobson ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Tema auks on nimetatud Torma kool ja Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasium.
500 kroonil