REFERAAT - Rahvuslik liikumine Eestis, Carl Robert Jakobson (1)

RAHVUSLIK LIIKUMINE EESTIS
Carl Robert Jakobson
Referaat
Tallinn 2007
SISUKORD
SISSEJUHATUS
Selle referaadi teema andis õpetaja. Töö eesmärgiks on tutvumine rahvusliku liikumisega Eestis.
Proovin rohkem teada saada Eesti ajaloost, rahvuslikust liikumisest üldiselt, rahvusliku liikumise sündmustest ja nende tähtsusest, erinevatest rahvusliku liikumise tegelastest ja eriti Carl Robert Jakobsonist.
Infot leidsin internetist, teatmeteostest ja õpikusest. Töö koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis tutvustan ma rahvuslikku liikumist üldiselt ja teises käsitlen Carl Robert Jakobsoni elu ja tegusid .
1. RAHVUSLIKUST LIIKUMISEST ÜLDSIELT
Rahvuslik liikumine ehk ärkamisaeg tähendab oli Eestis peamiselt aastail 1860-1880. Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just lõpu aastatel, kui venestamine sellele lõppu teha püüdis (kõik seltsid välja arvatud karsklaste seltsid keelati). Ärkamisaja eelduseks oli fakt, et selleks ajaks tekkis juba rahva kihte, kes olid saavutanud majandusliku sõltumatuse. Kõige elavalamalt võtsid rahvuslikust liikumisest osa haritlased. Eestvedajateks olid Carl Robert Jakobson ning Jakob Hurt ja Johann Voldemar Jannsen , kes taotlesid baltisakslastega paremat läbi saamist. Olulist osa mängisid ka F. R. Kreutzwald, Lydia Koidula ja Johan Köler (Peterburi Eesti patrioot). C. R. Jakobson andis välja ajalehte „Sakala“ millest on ka hiljem pikemalt juttu . J. V. Jannsen andis välja väga populaarseid ajalehti „ Perno Postimees “ ja „Eesti Postimees“. Jakob Hurt oli rahvaluule kogumise eestvedaja ka Eesti Kirjameeste Seltsi esimene juht.
Ärkamisaja tähtsamad sündmused olid minu arvates - ajalehtede „Sakala“, „Perno Postimees“ ja „Eesti Postimees“ ilmuma hakkamine, seltside „ Vanemuine “ ja „Estonia“ loomine, Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine, Eesti eepose „Kalevipoeg“ ilmumine ja esimene üldlaulupidu.
1.1. Rahvusliku liikumise sündmused ja nende tähtsus
Peamised sündmused :

Eesti Kirjameeste Selts

Laulu- ja mänguselts „Estonia

Laulu- ja mänguselts „Vanemuine“

Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“

Esimene üldlaulupidu
1.1.1. Eesti Kirjameeste Selts
Eesti Kirjameeste Selts asutati Tartus 1872. aastal, tegutses kuni 1893. aastani. Idee autoriteks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni. Enamus liikmeid olid kooliõpetajad. Seltsi esimeseks presidendiks oli Jakob Hurt, kes osales aktiivselt kõigis seltsi ettevõtmistes, eriti rahvaluule kogumisel ja valdamisel. Teiseks presidendiks valiti C. R. Jakobson, kelle ajal pandi põhiline rõhk eesti keele uurimisele ja uue kirjaviisi juurutamisele. Seltsil oli oma raamatukogu, kuhu kuulus üle 2000 raamatu. Pärast Jakobsoni surma tegutses selts küll edasi 12 aastat, kuid tema tähtsus langes. Seltsi otsusel mindi 1872 üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on käibel siiani.
Eesti Kirjameeste Seltsi tähtsus seisneb põhiliselt selles, et see aitas kaasa eestikeelsete õpikute ilmumisele, eesti keele uurimises ja korraldamises ning rahvaluule kogumises.
1.1.2. Laulu- ja mänguselts „Estonia“
Loodi 1865. aastal. Osales 1869. aastal Eesti esimesel üldlaulupeol, kus „Estonia“ meeskoor
sai I järgu diplomi (dirigendiks oli E. Bergmann ). Tänu „Estonia“ seltsile algatati „Estonia“ Teatri ja kontserdihoone ehitamine.
1.1.3. Laulu- ja mänguselts „Vanemuine“
Asutati 1865, eestvedajaks oli J. V. Jannsen. „Vanemuine“ polnud ainult Tartu keskne ,
tal oli üle-eestiline tähtsus. „Vanemuine“ õhutas ja näitas eeskuju pasunakooride,
laulukooride ja näiteringide loomiseks. „Vanemuine“ ja J. V. Jannsen panid aluse
laulupidude traditsioonile (1869, 1879 ja 1894). 1870. aastal loodi rahvuslik teater
just tänu „Vanemuise“ seltsile. „Vanemuise“ seltsis peeti ka kõneõhtuid, kus
C. R. Jakobson pidas oma kolm isamaakõnet (sisaldavad Eesti ajaloo uudset käsitlemist).
1.1.4. Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“
Kalevipoja idee autor on F. R. Faehlmann, ta esitas oma idee 1839. aastal Õpetatud Eesti
Seltsis peetud ettekandel. Kuid Faehlmann ei saanud sellega eriti palju tegelda ja enamuse
materjalidest kogus ja kirjutas eepose valmis F. R. Kreutzwald. Põhiliseks lähteaineks on eestlaste muistendid, kuid arvatakse, et osa on ka Kreutzwaldi väljamõeldis. Eepos on kirjutatud regivärsilises rahvalaulu vormis, umbes üks kaheksandik värsse on algupärased. „Kalevipoeg“ on väga tähtis. Tõlgete abil on saanud „Kalevipoeg“ oluliseks eesti kirjanduse tutvustajaks teistele rahvastele. „Kalevipoeg“ on ka motiiviks rohketele kunstiteostele (teose illustratsioonid, kujutava kunsti tööd, vaiba pildid jne.).
1.1.5. Esimene üldlaulupidu
18. - 20. juuni 1869 toimus Tartus esimene eestlaste üldlaulupidu. Esinejateks olid ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks. Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann -Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt. Eesti koorilaule oli kavas veel vähe. Lauldi laule „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“, „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.
2. CARL ROBERT JAKOBSON
Carl Robert Jakobson on rahvusliku ärkamisaja suurkuju, põllumees, ajakirjanik ja õpetaja. Ta koostas kooliõpilastele huvitavaid ja sisukaid õpikuid, mis olid koolides kasutusel veel ka 20. sajandi algul. Õpikutes leidus huvitavat lugemist nii erinevate maade geograafiast, koduloost, ajaloost, poliitikast , rahvaluulest , eesti kirjandusest kui ka loodusest.
2.1. Nooruspõlv
Carl Robert Jakobson elas aastatel 1841-1882. Ta sündis 26. juulil 1841. aastal Tartus. C. R. Jakobson viidi viieaastaselt perekonnaga koos Tormasse. Tal oli 5 õde-venda. Jakobsonide pere elas kehvapoolselt. Perekonnas räägiti saksa keeles, kuid osati ka eesti keelt. 9-aastasena hakkas ta õppima kihelkonnakoolis ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Ta oli suur sõber Jakob Pärnaga. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitlema, aga tal puudus selle vastu huvi. Noorena hakkas ta huvi tundma loodusest ja mõnikord puu alla lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Alghariduse sai ta oma isalt, Adam Jakobsonilt, kes pidas koolmeistri ametit kohalikus kihelkonnakoolis. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari , mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta ka kolm aastat isa järglasena, ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendamist ja eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köstri-kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburi, esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas ta nooremates klassides saksa keelt õpetama. Jakobsonil oli kavatsus Peterburi ülikoolis gümnaasiumi ülemõpetaja eksamid sooritada . 1865. aasta sügisel õnnestus tal need eksamid sooritada ja saada ülemõpetaja diplom saksa keele ja kirjanduse alal. Tööd jätkas Carl Robert samas gümnaasiumis ja veel ühes teises koolis. Jakobson tundis koolis puudust väärtuslikust kooliraamatuse ja emakeelsest lugemikust, töötades 1864. aastast alates kooli- ja koduõpetajana Peterburis. Ta liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks. 1865. aastal kirjutas ta „Eesti Postimehes“ vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele. Hiljem kirjutas ka teistele liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedel, alati oma kirjutistes rünnates balti aadlit ja kirikut, kui Eesti talurahva vaesuse ja vaimupuuduse peasüüdlasi. Sellega võitis ta küll rahva poolehoiu, aga lahkhelid aadli ja pastoritega teravnesid. Viimaste mõjul jäi rahuldamata ka Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht, mõisnike survel oli ka Johann Voldemar Jannsen 1871. aastal sunnitud „Eesti Postimehe“ veerud talle sulgema. Pärast seda jätkas Jakobson siiski ajakirjanikuga liberaalses baltisaksa ajalehes „Neue Dörptsche Zeitung “. Ta osales ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868. ja 1870. aastal pidas „Vanemuise“ seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal. Esimese kõnes „Eesti rahva valguse-, pimeduse - ja koiduaeg “ (1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes „Võitlemised eesti vaimupõllul“ (1870), mille Jakobson pidas „Vanemuise“ seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes „Nõia-usk ja nõia-protsessid“ (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest. 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba ja lahkus sealt. 1872- 1874 oli ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta ka Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas ta neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava. Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai 1878. aastal ilmuma hakanud ajaleht „Sakala“. Lehel oli rahva hulgas algusest peale suur menu, sest ta võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi.
2.2. „Sakala“
Ajaleht „Sakala“ on asutatud Carl Robert Jakobsoni poolt 1878. aastal. Hakkas ilmuma Viljandis (praegu küll trükitakse Tartus). Ilmus aastatel: 1878 - 1906, 1909 - 1940 (1940 - 1941 kandis nime „Punane Täht“), 1941 - 1944, 1944. aasta oktoobris ja novembris ilmus uue nimel all („Uus Sakala“), 1944 - 1950, 1950. aastal muudeti ajalehe nimeks „Tee Kommunismile“, mis püsis kuni 1988. aastani. Alates 1989. aastast on ajalehe nimeks taas „Sakala“, mille nime all ilmub ta tänaseni. 1878 - 1904 ilmus ta üks kord nädalas, alates 1904. aastast kaks korda nädalas, 1913 - 31 kolm korda nädalas, 1931 - 41 kolm või neli korda nädalas, 1995. aastast 4 korda nädalas. Kui „Sakalat“ toimetas 1878 - 1882 aastatel Carl Robert Jakobson oli tal üle-eestiline tähtsus, ta oli radikaalse suunaga rahvusliku liikumise peamine häälekandja. Carl Robert Jakobson tegi oma ajalehe peamiselt selle pärast, et tema otse ütlemiste ja teravate artiklite pärast jäeti paljud neist „Eesti Postimehes“ avaldamata, lisaks tekkis ka tüli Johann Voldemar Jannseniga. Sakala oli oma ajal Eestis kõige loetavam leht. Trükiarvud vastavalt: 1878 a. - 2299, 1879 a. - 3442, 1880 a. - 4584, 1881 a. üle 4500. „Sakala“ vastu algatati nendel aastatel mitmeid kohtuprotsesse (6), põhjuseks peamiselt artiklid, mis käisid võimude pihta. Kohtuprotsesside tõttu suleti lehte mitu korda ( esimesel aastal ilmus ainult 10 kuud, 1879 aastal ainult 4 kuud). Kaastöötajaid ja kirja saatjaid oli lehel ohtralt: 900. Päris toimetuses töötavatest kaastöölistest võib ära nimetada M. Veske, A. Reinvaldi, H. Jürgensoni, J. Lippi , J. Weidemanni, J. Järvi, J. Kõrvi ja J. Kunderit. Carl Robert Jakobsonil ja tema ajalehel „SAKALA“ oli väga suur populaarsus. Carl Robert Jakobsonil oli oma ajalehe idee juba 1870. aastate alguses. Aastal 1871 esitas ta taotluse ajalehe „Edasi“ välja andmiseks Tallinnas, vastust aga ei tulnud ega tulnud. Vahepeal oli ta veel jõudnud esitada mitmeid taotlusi ajalehe välja andmiseks, kuid need kõik lükati tagasi. Siiski muutus olukord omakeelsete ajalehtede välja andmiseks soodsamaks ja 1877 . aastal esitatud taotlus välja anda Viljandis ajalehte „Sakala“ rahuldati. Arvatakse siiski, et paljuski tänu Johann Köleri headele suhetele see õnnestus. 1878. Aasta märtsis ilmus esimene „Sakala“, sellega algas C. R. Jakobsoni elus üks pingelisemaid ajajärke. „Sakala“ kajastas otseselt talurahva elu ja tegemisi ja teavitas teise nende probleemidest. Selline tegevus ei meeldinud aga absoluutselt sakslastest mõisnikele ja nende eestvõtmisel algatati Carl Robert Jakobsoni ja tema ajalehe vastu mitmeid kohtuprotsesse. Ajalehe „Sakala“ asutamine lõi Jakobsonile väga mõjusa tee enda väljendamiseks, ta ütles oma mõtted suhteliselt otse ja keerutamata välja, mis aga tekitas talle palju probleeme. Jakobson avaldas ka palju artikleid mis käisid otseselt kiriku pihta, seega tekkis tal vaenulik õhkkond ka usutegelastega. Jakobson nägi ette kiriku lahutamist riigist, ent ei suutnud seda veel siis ellu viia. 1881. Aastal taotles Jakobson endale kaastoimetajaks noort ja haritud Ado Grenzsteini, viimane aga sidus end hoopis „Eesti Postimehega“ ja sai Jakobsoni üheks ägedamaks vastaseks. Kui Carl Robert Jakobson suri, minetas leht oma üle-eestilise tähtsuse.
2.3. Jakobsoni raamatud ja õpikud
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talu-pidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu „Teadus ja Seadus põllul“ (I osa 1869) ning raamatud „Kuidas põllumees rikkaks saab“ (1874), „Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad“ (1876), „Sakala kalender põllumeestele“ (1880) jmt. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele. Jakobson oli üks eesti hariduse suurimaid arendajaid. Tema kõrge-tasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. 1867. aastal ilmus temalt „Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päevaga lugema ja kirjutama võib õppida“. Samal aastal andis Jakobson välja ka teise õpiku – „Kooli Lugemise raamatu“ I osa (II osa 1875, III osa 1876). See ilmus 40 aasta jooksul trükis tervelt 15 korda. Lugemikes püüdis ta õpilasele luua „ tervet ja korralist pilti kõigest maailma elust ja olemisest“. Need sisaldasid näiteid rahvaluulest ja eesti kirjandusest, lugusid eri maade loodusest, geograafiast, kodu- ja ajaloost ning poliitikast. Tütarlastele koostas Jakobson eraldi lugemiku „ Helmed “ (1880), mis erines „Kooli Lugemise raamatutest“ selle poolest, et ei andnud üldisi õpetusi, vaid keskendus neidudest oskuslike perenaiste, abikaasade ja emade kasvatamisele. Õpikus arutles Jakobson õnneliku perekonnaelu, õige lastekasvatuse ja kodu korrashoiu üle; rohkesti ruumi oli jäetud ka luuletustele ja juttudele. Ta kirjutas veel teisigi kooliraamatuid: „Veikene Geograafia“ (1868), „Saksakeele õppimise raamat koolidele“ (1878), aga ka noodikogusid. Taotledes eesti laulukooridele algupärast repertuaari, andis ta välja noodikogud „Wanemuine Kandle healed“ (2 vihku, 1869, 1871) ja „Rõõmus laulja“ (1872). Jakobsoni õpikud on eesti kooli ajaloos ühed kõige kauem kasutamist leidnud õpperaamatud, neid kasutati koolides veel uue sajandi alulgi.
Ühiskondlikust tegevusest lahutamatud on Jakobsoni (pseudonüümiga Linnutaja ) luulekogu „Lauliku C. R. Linnutaja laulud“, mis enamasti sisaldas isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule (sisaldas ka tõlkeid - peamiselt saksa luuleklassikast, ilmus aastal 1870) ja paljumängitud näidend „ Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aja inimesed“ (1872), mis võitles seisusliku kõrkuse, eelarvamuste ja rumaluse vastu. Jakobsoni kõik teosed olid uues kirjaviisis ja aitasid sellel võidule pääseda.
2.4. Pereelu ja elu lõpuaastad
C. R. Jakobson tutvus juuni kuus oma venna Friedrichi pulmas Julie Emilie Thali. Naine oli Kurgla kiriku pastori tütar. Nad said harva kokku, aga kui Jakobson endale 1874. aastal Kurgjale talu ostis, said nad seal elada. 10. novembril 1874.aastal nad abiellusid. Neil oli kolm tütart: Linda , Ida ja Elsa . Linda sündis 1879. aastal, Ida 1880. aastal, Elsa 1881.aastal. Peres räägiti saksa keeles. Julia suri 26.02. 1940. aastal 89-aastasena. Elu lõpuaastad möödusid Jakobsonil 1874. aastal ostetud Kurgja talus. Ta tahtis Kurgjast teha näidistalu, et näidata talumeestele kuidas talu pidada. Kurgjal on taastatud karjalaut, pais , jahu- ja saeveski , suur saun -elamu ja viljapuuaed. Sissesõidutee ääres asub Jakobsonide perekonnakalmistu.
C. R. Jakobson suri pühapäeval 7.märtsil kell pool kolm hommikul 1882.aastal Kurgja saunakambris. Ta haigestus Pärnust sõites Kurgjale ja sealt edasi Viljandisse kui ta jäi tormi kätte. Jakobson maeti esmaspäeval 15.märtsil 1882.aastal oma perekonnakalmistule. Hoolimata halbadest teeoludest ja ilmast oli matustele tulnud erakordselt palju rahvast.
Kokkuvõttes oli Jakobson ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Ta oli tähtis rahvale, sest terve oma elu oli ta õpetaja. Ta on kinkinud eesti rahvale palju luulet, jutte ja muinasjutte, näidendi ja põllumajanduslikke tarkusi. Tema auks on nimetatud Torma Põhikool ja Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasium. C. R. Jakobsoni 115.
sünniaastapäeval 1956.aastal anti tollasele Viljandi I Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. Mälestuse Jakobsonist jätab ka Kurgja talu, mida on taastatud ja kus on talumuuseum. Torma Põhikooli juures on tema mälestussammas ja ka Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasiumis on tema mälestusmärk.
KOKKUVÕTE
Seda referaati tehes, sain palju huvitavat infot Eesti ajaloo kohta. Väga huvitav oli teada saada, mis kunagi Eestis toimus.
Referaadi tegemisel pidin kasutama palju erinevaid infoallikaid. Ning referaadi tegemine on üsna pikk ja aeganõudev töö.
KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti Entsüklopeedia 2., 4. (Tallinn, kirjastus Valgus), 7., 8. ja 10. (Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus) köide.

"Väike Eesti kirjanduslugu" IX klassi õpik- lugemik . Märt Hennoste. Tallinn "Koolibri", 1997.

IX klassi kirjandusõpik

Carl Robert Jakobsoni lühimonograafia, Ea Jansen ja Rudolf Põldmäe

http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Robert_Jakobson
LISAD
Carl Robert Jakobson.
C. R. Jakobsoni meenutab tänapäeva inimestele tihti meelde 500-kroonine rahatäht.
14