Referaat "Carl Robert Jakobson" (3)

Sisukord
Jakobsoni lapsepõlv………………………………………………..lk 2
Jakobsoni tööaastad……………………… .……………...………..lk 3
Ajalehe „Sakala” sünd…………………………………...…………lk 6
Jakobsoni panus eesti hariduse arengusse……….………………….lk7
Kokkuvõte……………………………………………….…………lk 9
Pildid………………………………………………………….…..lk 10
Lisa 1……………………………………………………………...lk 12
Lisa 2………………………………………………………………lk13
Kasutatud kirjandus………………………………..………………lk14
Jakobsoni lapsepõlvest
Carl Robert Jakobson sündis 26. juuli 1841 . aastal Tartus. Tal oli õde Natalie Magnus Johanson -Pärna ja vend Eduard Magnus Jakobson. Carl Robert elas noorpõlves Tormas ja alghariduse sai ta oma isalt, Adam Jakobsonilt. Kes pidas kohalikus Torma kihelkonna koolis koolmeistri ametit. Peale kihelkonna kooli läks ta õppima Valga Cimze seminarile, kus ta õppis aastatel 1856 - 1859. Cimze seminar oli läti pedagoogi juhitud Liivimaa ja köstrite seminar. Sealt on hariduse saanud peale Carl Robert Jakobsoni veel Aleksander Kunileid ja Andres Erlemann. Seminari õppetöö kestis kolm aastat ja sinna sisse saamiseks oli vaja kirikuõpetaja soovitust ja kihelkonna kooli lõputunnistust. Seminaril käis õppetöö saksa keeles ja olulised ained olid muusika ja pedagoogika. Carl Robert lõpetas Cimze seminari 1859.-ndal aastal. Need aastad seal koolis avaldasid suurt mõju Jakobsoni vaadete kujunemisele.
2
Jakobsoni tööaastad
Carl Robert Jakobsoni isa suri 1859.-ndal aastal. Peale isa surma töötas ta kolm aastat isa järglasena Torma kihelkonna kooli koolmeistrina. 1862. aastal tekkisid aga lahkhelid mõisniku ja pastoriga ning ta lahkus Tormast ja asus õpetajana tööle Jamburgis. Alates 1864.ndast aastast kolis te Peterburgi ja asus seal tööle kooli- ja koduõpetajana. 1865.ndal aastal omandas ta Peterburis saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkoolitaja kutse. Mõni aasta hiljem liitus ta Peterburi patriootidega ja selle rühmituse mõjul alustas tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks. 1865.ndal aastal hakkas ta saatma kaastööd „Eesti Postimehele”. Enamus artiklites kirjutas ta vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata suuremat tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele. Hiljem kirjutas ka teistele liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele, alati oma kirjutistes rünnates balti aadlit ja kirikut, kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi. Sellega võitis ta küll rahva poolehoiu, aga lahkhelid aadlite ja pastoritega teravnesid. 1868.-ndal aastal tahtis ta Peterburgis hakata välja andma eesti keelset ajalehte, kuid kuna aadlite ja pastoritega olid suhted halvad, siis nende mõjul
3
jäi see tegemata. Mõisnike survel oli ka Johann Voldemar Jannsen 1871. aastal sunnitud "Eesti Postimehe" veerud talle sulgema. Pärast seda jätkas Jakobson siiski ajakirjanikuna liberaalses baltisaksa ajalehes "Neue Dörptsche Zeitung ".
Carl Robert Jakobson osales ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868. ja 1870. aastal pidas "Vanemuise" seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal. Esimese kõne pidas ta 1868.-ndal aastal „Eesti rahva valguse-, pimeduse - ja koiduaeg ”, mis idealiseeris eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi, kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes 1870 „Võitlemised eesti vaimupõllul” ennustas ta eesti kultuuri tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes 1870 „Nõia usk ja nõia-protsessid” kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest. 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud ka sealt eestikeelse ajalehe asutamise luba ja lahkus. 1872- 1874 töötas ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest
4
näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta ka Vändras Eesti esimese künnivõistluse.
Carl Robert Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava.
5
Ajalehe „Sakala” sünd
1878.-ndal aastal kolis ta Viljandisse ja sai seal lõpuks loa hakata välja andma eesti keelset ajalehte. Ajalehe nimeks sai „Sakala”. Jakobsoni lähedased abilised ajalehe toimetamisel olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelase kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ja suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse. Lehel oli rahva hulgas algusest peale suur menu , sest ta võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi. Ta taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. (See kõik toimus hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist). Lisaks sellele avaldati "Sakala" lisalehes tuntumate eesti kirjanike teoseid, seal võtsid sõna Nalja Mart ja Kalja Pärt, kes leidsid pilke- ainet kohalikest oludest ja päevaprobleemidest. Tänu võitlusele "Sakalaga" "Eesti Postimehe" ja klerikaalide vastu kujunes Jakobson eesti 1870-ndate ja 1880-ndate aastate ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks. Ajalehe „Sakala” ilmumine oli Jakobsoni elus poliitiline tipp hetk. 6
Jakobsoni panus eesti hariduse arendusse
1881. aastal valiti Carl Robert Jakobson Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talu-pidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala kalender põllumeestele" (1880) jmt. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele. Jakobson oli üks eesti hariduse suurimaid arendajaid. Tema kõrge-tasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. 1867. aastal ilmus temalt "Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päevaga lugema ja kirjutama võib õppida". Samal aastal andis Jakobson välja ka teise õpiku - "Kooli Lugemise raamatu" I osa (II osa 1875, III osa 1876). See ilmus 40 aasta jooksul trükis tervelt 15 korda! Lugemikes püüdis ta õpilasele luua " tervet ja korralist pilti kõigest maailma elust ja olemisest". Need sisaldasid näiteid rahvaluulest ja eesti kirjandusest, lugusid eri maade loodusest, geograafiast, kodu- ja ajaloost ning poliitikast . Tütarlastele koostas Jakobson eraldi lugemiku " Helmed " (1880), mis erines "Kooli Lugemise raamatutest" selle poolest, et ei andnud üldisi õpetusi, vaid
7
keskendus neidudest oskuslike perenaiste, abikaasade ja emade kasvatamisele. Õpikus arutles Jakobson õnneliku perekonnaelu, õige lastekasvatuse ja kodu korrashoiu üle; rohkesti ruumi oli jäetud ka luuletustele ja juttudele. Ta kirjutas veel teisigi kooliraamatuid: "Veikene Geograafia" (1868), "Saksakeele õppimise raamat koolidele" (1878), aga ka noodikogusid. Taotledes eesti laulukooridele algupärast repertuaari, andis ta välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku, 1869, 1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Jakobsoni õpikud on eesti kooli ajaloos ühed kõige kauem kasutamist leidnud õpperaamatud, neid kasutati koolides veel uue sajandi alulgi. Ühiskondlikust tegevusest lahutamatud on Jakobsoni (pseudonüümiga Linnutaja ) luulekogu "Lauliku C. R. Linnutaja laulud", mis enamasti sisaldas isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule (sisaldas ka tõlkeid - peamiselt saksa luuleklassikast, ilmus aastal 1870) ja paljumängitud näidend " Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aea inimesed" (1872), mis võitles seisusliku kõrkuse, eelarvamuste ja rumaluse vastu. Jakobsoni kõik teosed olid uues kirjaviisis ja aitasid sellel võidule pääseda.
8
Kokkuvõte
Oma elu lõpuaastad veetis ta Kurgjal ja suri 19. märts 1882 oma kodu talus Kurgjal. Carl Robert Jakobson on maetud perekonnakalmistule, mis asub Kurgjal. Aastal 1948 avati tema talus Kurgjal talumuuseum. Jakobson oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Tema auks on nimetatud Torma kool, 1957 aastal püstitati Torma kooli juurde tema mälestussammas, mille autor on Roman Haavamägi. 1993. aastal avati monument ka Viljandis , Viljandis on C. R. Jakobsoni nimeline gümnaasium. 1982 tegi mati Põldre dokumentaalfilmi „Carl Robert Jakobson”.