Asjaõigus (1)

Asjaõiguse konspekt I kontrolltööks
Lk 9-28 kommentaaridest
Fr. G. Bunge – Balti eraseadus 1864. Kodifitseeriti senised normid ja pandi need Rooma õiguse süsteemi. 4600 artiklit . 1919.a maareformi seadus, millega võõrandati suurem osa feodaalsest maaomandist. Pärast Maareformi tehti palju muudatusi Balti eraseadusesse, mis peamiselt tulenesid aadli eesõiguste kaotamises. 1920-ndate keskel asuti uue tsivseadustiku väljatöötamisele. Eesotsas prof J.Uluots. Tsivseadustiku esialgne variant valmis 1935a ja lõplik variant 1939.a. 1940.a pidi vastu võetama aga seda ei juhtunud. Pärast seda kehtis siin Nõukogude tsiviilõigus. Asjade käive oli väga piiratud, kuna maa oli riigi ainuomand ja käibes olid vaid vallasasjad. 1992.a võttis Riigikogu ühe oma esimese otsusena vastu õigusloome järjepidevuse kohta, seaduseelnõude väljatöötamisel tuli lähtuda enne 1940.a kehtinud õigusaktidest. Selle aja seadusloomele on iseloomulik alusmaterjalide kirevus, süstematiseerimatus ning see et ei arvestatud vastavate riikide poliitilise korra ja minevikuga. Asjaõiguse eelnõus säilitati ka tsiviilseadustiku eelnõu ülesehitus. Töö oli jagatud ettappidesse: tsivseadustiku 1939a eelnõust asjade ja asjaõiguste kohta käivate normide väljavalimine ja ümberkujundamine, normide vastavuse kontrollimine kaasaja nõuetele, eelnõu võrdlemine praegu Eestis kehtiva seadusandlusega keelekasutuse ja terminoloogia osas. Kõige tähtsamad muudatused kinnispandi osas. Seadus võeti Riigikogu poolt vastu 9.juun 1993.a ning jõustus 1.dets 1993.a koos kinnistusraamatuseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seadusega. Seadust muudeti 1.juulist 2002.a seoses võlaõigusseaduse jõustumisega. Muudatused jõustusid 1.juulil 2003.a.
Asjad on kehalised esemed (objektid). Õigused ise on ka isikute poolt kasutatavad, loovutatavad ja realiseeritavad, kui ei ole tegemist isiklike õigustega või perekonnaõigustega. Õiguste esemeks võivad olla ka muud hüved (nt leiutised ). Kehaliste esemetena võib käsitleda kõiki esemeid, mis füüsikalises mõttes ruumi täidavad. Asi on see mis on haaratav. Asi ei ole ka elava inim keha, samuti sellega püsivalt loomulikult või kunstlikult ühendatud kehaosad. Laipa vaadatakse küll asjana kuid sellele ei laiene tavapärased asjaõigused. Asjaks muutuvad doonorveri, muud eraldatud elundid, lõigatud juuksed. Asjaõigused saavad reeglina tekkida asjadele ja erandina õigustele; ka valdus võib tekkida ainult asjadele. Õigusliku reguleerimise esemeks võivad olla ka asjade kogumid või kogu vara, mis samuti kuuluvad „õigusobjektide” laiendatud mõiste alla. Asjaõigusseadus eristab vallas- ja kinnisasju. Vaimulooming ja õigused, sh nõuded, ei ole asjad. Asjadel on omanikud ja õigustel omajad. Asjad on esemed, mis evivad ruumilist ulatust, on tajutavad meelte abil ning asuvad isiku tahte ja juhtimise all. Asjade liigitusi on mitmeid: kinnisasjad (maatükk koos selle oluliste osadega) ja vallasasjad (asjad mida saab ühest kohast teise paigutada, ilma et häviks või muutuks oma olemuselt ja omadustelt või välimuselt), asendatavad ( vallasasi mida tsiviilkäibes määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja kaalu järgi) ja asendamatud (kõik mis ei mahu asendatavate asjade mõiste alla) asjad, äratarvitatavad (vallasasi mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse, on faktiliselt äratarvitatavad asjad – otstarbekohane kasutamine seisnebki äratarvitamises ja on ka õiguslikult äratarvitatavad asjad – otstarbekohane kasutamine seisneb asja võõrandamises) ja äratarvitamatud (asjad mille pruukimine ei seisne nende otses tarbimises või võõrandamises) asjad, jagatavad (asi mida selle olemust rikkumata võib jagada osadeks ja mille iga osa pärast jagamist moodustab terviku) ja jagamatud (asjad mida nende olemust rikkumata ja väärtust vähendamata saab jagada osadeks füüsiline jagamine, kusjuures iga osa säilitab pärast jagamist omaette terviku ja väärtuse) asjad. Teatud õigusi loetakse ka asjadeks: hoonestusõigus, korteriomand, korterihoonestusõigus. Loomi käsitletakse üldmõistena õigusobjektidena, kuid neile kohaldatakse asjadele st vallasasjadele rakendatavaid sätteid, neid asjadega ometi võrdsustamata. Erinevus looma ja asja vahel see et asjaga võib omanik pm kõike teha, aga loomaga mitte kuna teda kaitsevad loomakaitseseadused. Loomadeks ei loeta inim.
Asja tsiviilkäive võib toimuda ka reaalosana või mõttelise osana . Mõttelise osa puhul asja reaalselt ei jagata. Kui kinnisasi jagatakse reaalosadeks, tekivad uued kinniasjad. Piiratud asjaõigustega saab koormata vaid mõttelist osa tervikuna ja üksnes juhul kui see kuulub kaasomanikule. Asja oluline osa on selle koostisosa , mis on asjaga püsivas ühenduses ja mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või olemuselt muutuks. Asja olulised osad peavad alati jagama peaasja saatust. Maatüki oluliste osade hulka kuuluvad: maaga püsivalt ühendatud asjad (ehitised, kasvav mets, koristamata vili), maatükiga seotud asjaõigused. Ehitise olulised osad on asjad illest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatava asja oluliselt kahjustamata. Maaga ja ehitisega mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ei ole nende olulisteks osadeks. Ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Hoone on katuse ja välispiiretega, siseruumidega ehitis. Rajatis on ehitis mis ei ole hoone. Päraldis on vallasasi mis olemata peaasja oluline osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmörgi ja sellele vastava ruumilise seaose kaudu. Päraldised on iseseisvad vallasasjad. Päraldise ja peaasja ühine eesmärk seisneb selles, et neid mõlemaid kasutatakse koos ühiseks otstarbeks, kusjuures päraldisel on abistav fuktsioon. Asja oluline osa ei ole päraldis. Eeldatakse et asja koormamise ja võõrandamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Päraldisele iseloomulikud jooned: vallasasjad, eeldab peaasja olemasolu, teenib peaasja, peaasja teenimine ei tohi olla ajutine, peaasja ja päraldise vahel on reeglina ruumiline suhe. Kui tsiviilkäibes käibearusaamade tõttu asja ei loeta päraldiseks, siis asi seda ka ei ole. Päraldis lakkab olemast asja lahutamisega peaasjast, kui õigustatud isik ühtlasi väljendab tahet lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides. Lahutamine peab olema lõplik. Nt asja omandamise kohta käivad dokumendid on päraldised.
Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Vilja mõiste alla on hõlmatud igasugune kasu mida asja kasutamisest kõige laiemas tähenduses võib saada, mis võib omakorda esineda loodusviljana või õigusviljana. Õigus võib samuti anda õigusvilja – s.o tulu mida saadakse õigustest vastavalt selle eesmärgile (vahetu vili), samuti tulu mida õigus annab õigussuhte kaudu (kaudne vili). Kasutuseelised on eelised mida annab asja valdamine või õiguse omamine . Loodusviljad on asjast loodusjõul või inim kaasabl tulenevad saadused. Kuni vilja eraldumiseni asjast loetakse see asja oluliseks osaks ning pärast eraldumist on vili tsivkäibes iseseisev objekt. Vili kuulub asja omanikule kuid seaduses või tehingus võib olla teisiti kokku lepitud. Vara on isikule kuuluva rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Varaks nim isiku kõikide rahalist väärtust omavate õiguste ja hüvede summa. Vara eriliiigiks on ettevõte ja pärand. Lähtudes spetsialiteedi pm, tuleb vara hulka kuuluvad erinevad esemed eraldi käsutada vastava eseme liigi kohta käivate normide järgi. Vara võib tervikuna üle minna seaduse alusel. Ettevõtteks nim isikuliste ja esemeliste vahendite organisatoorset ühtsust tulundusliku eesmärgi saavutamiseks.
Lk 29-39
Asjaõseaduse ül on reguleerida tsivõiguse asjaõiguslikke aluspõhimõtteid ning olla baasiks sama valdkonna seadustele , eelkõige avalik-õiguslikele. Seadus jaguneb üld- ja eriosaks. Asjaõiguste puhul käsitletakse nende tekkimist, sisu ja lõppemist. Asjaõigust tuleb rakendada koosmõjus teiste tsiviilõiguse hulka kuuluvate seadustega. Asjaõigus on turumajanduse nurgakiviks. Asjaõigus on varalise korralduse alus. Asjaõigus on eraõiguse osa – reguleerib isikutevahelisi suhteid. Asjaõiguses on vabadused ja kohustused seotud. Tsiviilseadustiku osa „Asjaõigus” all mõeldakse asjaõigust objektiivse õigusena, mis kuulub materiaalsesse eraõigusesse. Asjaõigus subjektiivses mõttes on õiguslik seisund mis kuulub konkreetsele isikule konkreetse asja suhtes. Asjade suhtes kohaldatakse selle riigi õigust kus see asub. Asjaõigus sisaldab norme mis reguleerivad isikute suhet asjadesse.
Asjaõiguse printsiibid : absoluutsuse printsiip (omavad absoluutset kehtivust kõigi isikute suhtes, laialdane õiguslik kaitse), fikseerituse pm ( asjaõ on absoluutselt kehtivad ja neid tuleb kõigi poolt järgida. Seadus tunneb ainult piiratud arvu seadusi, pooled ei saa neid juurde luua. Asjaõiguste liikide ammendatavus e numerus clausus printsiip), avalikkuse pm (need õigused peavad olema kõigile nähtavad, et neid õigusi saaks austada), määratletuse e spetsiaalsuse pm ( igale asjale saab tekkida mingi asjaõigus eraldi. Ühe asja asjaõiguslik režiim peab olema ühine), üleantavuse pm (asju peab saama teisele üle anda), eraldatuse pm (kohustustehingu ja käsutustehingu range eristamine. Sisu erinev. Kohustustehing on käsutustehingu õiguslik alus), abstraktsiooniprintsiip (asjaõlepin gon sõltumatu kohustustehingu kehtivusest).
Asjaõigused jagunevad: omandiks (täielik õiguslik võim asja üle) ja piiratud asjaõigused (annavad õiguse võõrale asjale, hõlmamata kõiki omanikule kuuluvaid õigusi). Piiratud asjaõigused jagunevad sisu järgi: a. Kasutamisõigused (annavad õigustatud isikule õiguse kasutada võõrast asja omaniku asemel: kasutusvaldus, reaalservituut , isiklik kasutusõ, hoonestusõ), b. Reaaliseerimisõigused (annavad teisele isikule õiguse teatud tingimustel asi rahaks teha: pandiõ, reaalkoormatis), c. Omandamisõigused ( õigused mis annavad õigustatud isikule teatud tingimustel õiguse omandada asjale omand või muu õigus: ostueesõigus). Objekti järgi jagunevad piiratud asjaõigused: piiratud kinniasjasõiguseks ja piiratud vallasasjaõigused. Omanik võib olla füüsiline või eraõiguslik juriidiline isik, samuti riik või KOV ning avalik-õiguslik juriidiline isik.
Lk 41-68
Valduse kaitse tähendab praktiliselt omandi kaitse kergendamist. Vallasomandi üleandmise tingimuseks on valduse üleandmine, mille eesmärk on see et teha omaniku vahetus nähtavaks. Igast vallasasja valdajast eeldatakse et ta on valduse ajal selle asja omanik. Valdus on aluseks ja vallasasja heausksele omandamisele, kui võõrandajal ei olnud õigust asja üle anda. Valdust reguleeritakse ja kaitstakse sõltumata faktilise ja õigusliku võimu kokkulangemisest asja suhtes. Eesmärk nn välise rahu säilitamine. Faktilist olukorda tuleb rünnete eest kaitsta isegi siis kui valdus ei ole õiguspärane. Valduse kaitsesks kohtusse hagi esitamisel piisab kui tõendatakse valduse fakti, õigust asja valdamiseks ei pea selles protsessis keegi tõendama.
Valduse finktsioonid: signaalfunktsioon (valdus tõendab vallasasjade teatud õiguste olemasolu ja näitab vallasomandi üleminekut), kaitsefunktsioon (valduse kaitse omaabi , otsimisõiguse kaudu), kontinuiteedifunktsioon (valdus on vallasomandi tekkimise aluseks igamise või leiu teel).
Valdust võib liigitada järgmistel alustel: suhte järgi asjasse (otsene ja kaudne valdus), tegeliku võimu teostaja seisundi järgi (valdaja ja nn valduse teenija ), võimaluse järgi kolmandate isikute mõjuavaldusi asjale välistada (ainuvaldus ja kaasvaldus), faktilise võimaluse järgi kolmandate isikute mõjuavaldusi asjale välistada (suletud ja avatud valdus), valduse laieneminse järgi kogu asjale või selle reaalosale (täis- ja osavaldus), valduse omandamise õiguspärasuse järgi (omavolita ja omavoliline valdus), omandamise aluse olemasolu järgi (seaduslik ja ebaseaduslik valdus), valdaja teadmise järgi valduse omandamisaluse puudumisest ( heauskne ja pahauskne valdus). Valdus tähendab puhtfaktilist võimu asja üle. Ka varas on valdaja. Tegelik võim tähendab võimalust asja mõjutada ja teiste isikute mõjuavaldusi asjalt välistada. Tegeliku võimu olemasoluks vajalikud tingimused: ruumilise suhte olemasolu (asjaga füüsilise puutumuse olemasolu), ruumilise suhte teatud ajaline kestsus (peab olema suunatud pikemale ajale, ajutine valdusest loobumine ei lõpeta valdust), asjale mõju avaldamise ja asjalt teiste isikute mõjuavalduste kõrvaldamise võimalus, tahte avaldamine valduseks. Valdus on õiguslikult reguleeritud suhe asjasse. Tegemist õigusliku positsiooniga. Valduse esemeks võivad olla nii asjad kui ka asja reaalosad, mitte aga asja mõttelised osad ja õigused.
Valdaja on isik kelle tegeliku võimu all asi on (otsene valdaja). Kaudseks valdajaks loetakse isikut kes ise faktilist võimu asja üle ei teosta, kuid kellel on faktilise võimu teostajaga selline õigussuhe mille kohaselt on asja ajutisse valdamise õigus antud teisele isikule. See õigus peab olema ajutine ja ajaliselt piiratud. Kaudsel valdajal puudub faktiline võim asja üle. Otsene valdaja on tema ees vastutav . Kaudne valdus kestab ainult niikaua kuni otsene valdaja õigussuhet tunnustab. Kaudset valdust loob õigussuhte tunnustamine otsese valdaja poolt – see tuleb kaudsele valdajale avaldusega või muu tegevusega teatavaks teha.
Kaudse valduse tunnused: valdusvahendussuhte olemasolu, otsene valdaja peab tunnustama kaudset valdajat kui tugevama õigusliku seisundiga ülemvaldajat, see suhe peab olema ajutine, kaudsele valdajale peab kuuluma otsese valdaja suhtes väljanõudmisõigus. Kaudne valdus võib olla ka astmeline.
Valdajaks ei loeta isikut kes küll teostab tegelikku võimu asja üle, kuid teeb seda teise isiku (valdaja) korralduse kohaselt tema majapidamises või ettevõttes – nn valduse teenija. Peab olema teatud sotsiaalne allutatus, millele vastavalt peab valduse teenija alluma valdaja korraldustele. See sõltuvus peab olema väliselt nähtav. Valduse teenijateks võivad olla töötajad, ametnikud, esindajad ja ka lapsed nt. Valduse teenijale ei kuulu valduse nõuded eu valdaja ega kolmandate isikute vastu. Kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest ta vastutab, siis eeldatakse et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Isik vastutab valduse teenija käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest. Faktilise võimu kaotamine valduse teenija poolt toob kaasa ka valdaja valduse kaotamise, kui valdaja ise ei saa valduse teenija asemel faktilist võimu teostada.
Iga valdust tuleb lugeda seaduslikuks, kuni vastupidist ei ole tõendatud. Valdus on seaduslik, kui see rajaneb õiguslikul alusel nagu asjaõigus või võlaõigus. Valdus on reeglina seaduspäratu kui see rajaneb vägivallal, salatsemisel ja nn prekaariumil.
Iga valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Valdus on pahauskne kui see rajaneb raskel hooletusel, st valdaja jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata.
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis tegelikku võimu võimaldavad. Reeglina tekib valdus asja üleandmisega, samuti hõivamisega, leiu teel, pärimisega jne. Valduse omandamiseks piisab ka ainult kokkuleppest, kui omandaja suudab ilma raskusteta teostada asja üle tegelikku võimu. Isoleeritud asjade puhul piisab valduse üleandmiseks valduse teostamise abinõude üleandmisest (maja võtmed nt). Senine valdaja peab siis oma tegeliku võimu tegelikult ära andma. Kokkulepet käsitletakse tehinguna ja sellepärast on vajalik teovõime. Esindamine on ka võimalik.
Kaudne valdus tekib sel teel, et senine otsene valdaja saab kaudseks valdajaks, kui ta annab otsese valduse üle teisele isikule, kuid lepib temaga kokku õigussuhtes, millega üleandjale luuakse kaudne valdus. Kaudne valdus võib tekkida ka siis kui senine otsene valdaja säilitab oma valduse, kuid astub teise isikuga õigussuhtesse, millega teine isik saab kaudse valduse. See võib tekkida ka kui võõrandamisel jääb asi kolmanda isiku kasutusse. Kaudse valduse üleandmine toimub väljanõudeõiguse loovutamisega. Õiguse puudumisel või loovutamise tühisuse korral kaudse valduse omandamist ei toimu. Kaudne valdus läheb üle ka siis kui seda loonud õigussuhe ja väljanõudeõigus lähevad üle seaduse alusel.
Pärija saab kaudseks valdajaks või õigemini omandab valdaja õigusliku staatuse hetkest, kui ta pärijaks võib saada, seega pärandi avanemisest alates, see ei sõltu pärija teadmisest et ta on pärija, ega pärandi vastuvõtust ega ka faktilise võimu olemasolust. Pärija saab sellega valduse kaitse õiguse. Selline valdus ka kohustab, nt kui keegi saab viga majast kukkunud asja tõttu, siis pärija vastutab kuna ta oli saanud valdajaks. Norm toimib ainult sellises süsteemis, kus pärandi avamisel läheb omandiõigus automaatselt üle pärijatele ning pärandist tuleb eraldi toiminguga loobuda . Eestis ei lähe aga tänapäeval pärand automaatselt üle. Pärandi vastuvõtuks tuleb esitada avaldus või asuda reaalselt pärandit valdama , kasutama ja käsutama.
Valduse lõppemise eelduseks asja üle tegelikust võimust loobumise või selle muul viisil kaotamise. Mööduvat takistust või katkestust tegeliku võimu teostamisel seadus valduse lõpetamise aluseks ei loe. Valdus lõppemine võib olla vabatahtlik või tahtevastane. Vabatahtlik lõppemine seisneb valduse loobumises. Loobumine nõuab tahte kõrval ka selle kinnitusena välist tegevust. Tahtevastase valduse kaotusega on tegemist siis kui asjad valdaja jaoks kaduma lähevad. Kaotsiminekul tähtis roll heauskse omandamise välistamiseks. Kaudne valdus lõppeb otsese valduse kaotusega, otsese valduse vastuhakkamisega kaudsele valdajale seega suhte tunnustamise lõpetamisega.
Valduse kaitseks on olemas omaabi ja kohtulike nõuete esitamine. Valdust kaitstakse õigusrahu tagamise pärast ja ka seetõttu et valdaja on tavaliselt ka omanik. Seadus annab valdajale kaitse omavoli vastu. Omavoliks on seaduse kohaselt valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või selle äravõtmine ning selle abil saadud valdust nimetatakse omavoliliseks. Omavoliline on ka reeglina pahauskne ja ebaseaduslik. Omavoli nõuab inimese tegevust, kuid see ei eelda süüdivust. Omavoli võib seisneda nii füüsilistes kui ka vaimsetes rünnetes. Omavoli ei pea toimuma vastu valdaja avaldatud tahet, vaid piisab ka kui see toimub ilma valdaja vastupanuta või teadmata. Omavoliga ei ole tegemist kui seadus valduse äravõtmist või rikkumist erandina lubab, nt hädakaitse. Omavoli tähtsaim tagajärg on sellega saadud valduse omavolilisus millega kaasnevb see et omavolilise valdaja nõudeid seaduse järgi ühe aasta kestel eelneva valdaja vastu ei rahuldata. Omavoliline valdaja saab ka täieliku valduskaitse kõigi teiste isikute suhtes. Valduse omavolilisuse eest peab vastutama ka valduse pärija ning ka muu õigusjärglane (nt varga tagant varastaja), kuid viimane juhul kui ta valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest teadis. Kui õigusjärglane on heauskne siis lõpeb valduse omavolilisus. Teadmist omavolist peab tõendama hageja . Omavoli võib olla suunatud peale valduse äravõtmise ka valduse rikkumisele, mis võib seisneda valdaja takistamises tegeliku võimu teostamisel asja üle, samuti asja äravõtmise katses või ainult ähvarduses kui on olemas selle reaalse täideviimise oht. Neid kõiki eeldusi peab tõendama see kes toetub omavolist tulenevatele õigustele.
Kuni omavoli veel lõpetatud ei ole ja see ei ole viinud valduse kaotusele , on valdajal õigus enesekaitsele ja ta tohib omavoli jõuga tõrjuda - omaabi. Tegemist on hädakaitse erijuhuga, valduse kohtuvälise kaitsega . Lisaks omavoli tõrjumise õigusele on valdajal õigus taas asi oma valdusse saada. Vallasasjade puhul võib valdaja, kui omavoli teostus vägivalla abil või salaja , selle tagasi võtta kui ta tabas omavoli tarvitaja teolt või jälitas vahetult peale teo toimepanekut. Tagasivõtmist ei või teha peale teost teada saamist. Kinnisasjade puhul on omavoli teostumisel vägivalla abil või salaja valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Ka siin peab eemaldamine toimuma kohe, kuid samas ei kao omaabi võimalus kui esmalt kutsutakse kedagi appi või peetakse omavoli tarvitajaga läbirääkimisi. Omaabi lubatud ka iga omavolilise valdaja suhtes. Omaabi õigust võib ka valduse teenija kasutada, ilma valdaja erilise korralduseta ja mitte ainult asjade suhtes, mis just valduse teenijana tema võimu all on, vaid kõigi asjade suhtes mis kuuluvad majapidamisse või ettevõttesse, kus ta on valduse teenijana tegev.
Otsimisõigus. Juhul kui mingi asi satub naabermaatükile, siis võib selle sealt äta tuua. Kinnisasja valdaja peab asja otsimist ja äraviimist lubama. Kinniasja valdaja võib nõuda asja otsimisest ja äraviimisest tekkiva kahju hüvitamist ja sellise kahju eeldamisel kuni vastava tagatise esitamiseni keelduda loa andmisest, v.a kui viivitamine on ohtlik. Kinniasja omanikul on õigus naaberkinniasjalt kasvanud puu viljadele, mis on kukkunud tema kinnisasjale. Otsimisõigus kuulub ainult otsesele valdajale.
Valdajal õigus eistada valduse kaitseks nõudeid otse rikkujale või hagi teel kohtusse. Selline protsess selgitab ainult faktilist olukorda. Selle roll on omaabi vähendamine ja ühiskondlike suhete inimlikustamine. Valduse kaitse nõudeid nim possessoorseteks e valduslikeks nõueteks, kuna need põhinevad vahetult valdusel ega ole seotud õigusega sellele. Valdusnõudega võib kaasas käia ka võlaõiguslik kahju hüvitamise nõue. Säte annab valdajale õiguse nõude valduse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Rikkumise kõrvaldamine tähendab kestva füüsilise kitsenduse korral rikkumise allika kõrvaldamist, et sellest enam kitsendusi tekkida ei saaks. Edasiste rikkumiste ärahoidmisele suunatud nõude esitamiseks nõutav vähemalt kordumise oht. Nõude rahuldamine on välistatud kui nõudja valdus on rikkuja või tema eelkäija suhtes omavoliline ja nõudja valdus oli omandatud ühe aasta jooksul enne rikkumist. Nõudja peab tõendama oma valduse, rikkumise ja rikkuja isiku, edasistest rikkumistest hoidumise nõude korral ka rikkumiste kordumise ohu.
Kui omavoli on lõpule viidud ja sellega valdus omandatud, kuulub senisele valdajale õigus nõuda oma valduse taastamist ja sellest tulenenud kahju hüvitamist võlaõiguslikul alusel ja vajadusel panna see nõue maksma ka kohtu kaudu. Valduse äravõtja tahtlus ei ole oluline. Ka kaudsel valdajal selline nõude esitamise õigus, kuid mitte otsese valdaja vastu. Valduse teenijale see õigus ei kuulu. Nõude esitamise õigus kuulub ka valduse pärijale ja ka muule üldõigusjärglasele; eriõigusjärglasele siis kui talle loovutati see nõue. Nõue on suunatud omavoli tarvitaja vastu, võib esitada ka valduse järglase vastu. Nõue on suunatud eelkõige varasema valduse taastamisele, mitte aga asja endise seisundi taastamisele. Nõudja peab tõendama valdus äravõtmise, valduse äravõtmise ilma tema tahteta, kostja valduse, kahju tekkimisel kahju olemasolu ja kostja süü selles.
Valduse rikkujal olemas possessoorsed vastuväited – tõendada omavoli puudumist ja rikkumise talumise kohustust. Vastuväide võib ka olla see et eelnev valdus oli rikkuja suhtes omavoliline ja see valdus on omandatud ühe aasta kestel enne selle äravõtmist. Rikkuja võib viidata ka nõude esitamise tähtaja lõppemisele. Vastuväiteid mida ei saa eistada valduse kaitse protsessis, võib esitada protsessis, kus toetutakse õigusele valduseks. Omavoliga saavutatud edu kaotatakse igal juhul.
Kaudsel valdajal on valduse kaitse õigused kui otsese valdaja vastu tarvitatakse omavoli. Kui valduse rikkumine toimub otsese valdaja nõusolekul, siis on selline õigus välistatud. Kaudse valdaja nõue suunatud valduse taastamisele otsesele valdajale. Alles siis kui otsene valdaja ei saa või ei taha valdust taastada, võib kaudne valdaja nõuda valduse üleandmist endale. Kaudsele valdajale ei kuulu omaabiõigused. Otsese valdaja vastu ei ole kaudsel valdajal ei valdusnõuete esitamise ega omaabi teostamise õigust, vaid ta peab tuginema nõuetele õigussuhtest, mis on aluseks kaudsele valdusele. Otsesel valdajal on kaudse valdaja vastu valduse kaitse nõude esitamise ja omaabi õigus. Otsimisõigust saab kaudne valdaja teostada vaid siis kui otsene valdaja ei saa või ei taha endam valdust üle võtta.
Valduse kaitse nõuded lõppevad ühe aasta jooksul valduse rikkumisest või äravõtmisest alates, kui selle aja jooksul hagi ei esitatud. Tähtaeg hakkab kulgema koos omavoliga. Tähtaja kulgemine ei sõltu hageja teadmisest omavolist. Rikkumise kordumisel hakkab iga kord kulgema uus aegumistähtaeg. Tähtaja kulg katkeb ainult valdushagi esitamisega. Peale tähtaja möödumist jääb võimalus kasutada üksnes õigusel rajanevaid petitoorseid kaitsevahendeid. Nõue lõpeb kui omavoli toimepanija omandikaitse hagi või lepingust tulenev hagi rahuldatakse.
Valdus õiguslikult tervikliku asja ühele osale on võimalik kui osad on ruumiliselt piiritletud ja faktiliselt eraldatud, nii et neile on võimalik eraldi võimu teostada.
Kaasvaldus võib olla lihtne ja ühine kaasvaldus. Lihtsa kaasvaldusega on tegemist kui igast kaasvaldajast võib igaüks iseseisvalt faktilist võimu asja üle teostada, nii et igaüks neist on piiratud ainult teistele kuuluva faktilise võimuga. Ühise kaasvalduse e kvalifitseeritud kaasvaldusega on tegemist siis kui mitu inimest saab faktilist võimu teostada ainult koos, nt seifide puhul.
Ründe korral kolmandate isikute poolt kõigi kaasvaldajate vastu igaüks neist omaabiks või hagi esitamiseks õigustatud. Kui omavoli tarvitatakse ainult ühe kaasvaldaja vastu kuulub ka valduse kaitse õigus ainult talle.
Lk 134-159
Omand on tekkelt esimene asjaõigus. 19.saj kuni tänaseni on toimunud pidev omandi kitsendamine ühiskonna huvides. Omand on suurim ja üldisim õigus asjale, mis isikul võib asja üle olla. Asjaõigus mõistab termini „omand” all omandiõigust, mitte õiguse objekti – asja. Omand ja omandiõigus on sisult sünonüümid. Piiratud asjaõigused on tuletatud omandist kui laiaulatuslikust õigusest. Omand on pigem õiguste põhjus kui õigus ise. Omandi käsitlus asjaõiguses jaguneb üld- ja eriosaks. Üldosa sätestab ühised põhimõtted omandi liikide kohta, eriosa vallas- ja kinnisomandi tekke ja erinevad alused ja mahu. Omand jaguneb lähtuvalt omandi esemest vallasomandiks ja kinnisomandiks, sõltuvalt sellest kas omandi esemeks on vallas- või kinnisasi. Omand on isiku täielik võim asja üle. Asjaõigusseaduse ülesehitus on selline, et algselt sätestatakse omandit kui omanikule kuuluvat suurimat võimu asja üle, kuid seaduse hillisemad osad sätestavad järjest omandi kitsendusi. Omaniku õiguste piiramine on olnud ajalooline protsess, kusjuures tema õigused aina kitsenevad. Omandi definitsioonis sisaldub positiivne ja negatiivne element: positiivne element seisneb asja täieliku valdamise, kasutamise ja käsutamise õiguses, negatiivne element kõigi kolmandate isikute kõrvaldamisõiguses asja ebaseaduslikust kasutamisest ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamise nõudeõiguses.
Omaniku subjektiivsele õigusele vastab kõigi teiste isikute kohustus hoiduda omanikule kuuluvate õiguste rikkumisest. Omand tekib vaid seaduses sätestatud juhtudel. Numerus clausus printsiibist tulenevalt on omandi tekke alused seadusega piiritletud ja isikud ei saa kokkuleppega uusi omandi tekke aluseid luua ega omandi tekke hetke teisiti määrata kui seaduses. Omand on oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav. Omandi subjekti ja objekti vaheline side kestab seni, kuni saabub juriidiline fakt, mis selle sideme katkestab. Omand on põhiseaduslik õigus – PS §32. Omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaüks võib oma omandit vabalt vallata , kasutada ja käsutada, arvestades üldiste huvidega . Pärimisõigus on tagatud, st isikul on õigus pärandada oma vara isikule kellele ta soovib ja pärijatel on õigus saada selle vara omanikuks.
Omanikul on asja valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus. Valdamine on asja üle faktilise võimu teostamine . Kasutamine seisneb asja kasulike omaduste tarbimises ja asjalt viljade saamises. Käsutamine seisneb asja juriidilise saatuse määramises – eelkõige on selleks asja võõrandamine ja asjaõigustega koormamine. Kasutamist, käsutamist ja valdust võib ka teistele üle anda. Tehinguga ei saa isiku käsutusõigust välistada ega piirata. Omanikul on õigus omandist loobuda või asi hävitada.
Omanikul on õigus nõuda et kolmandad isikud ei rikuks tema õigusi: ta võib kaitsta ennast valdamisõiguse rikkumise korral valduse kaitse sätete järgi, kui kaitsta võib ta ennast ka omandi kaitse sätete kohaselt – esitada vindikatsiooni- või negatoornõude. Omanik võib nõuda et teda ei segatas omanikuhuvi teostamisel. Omanikule kuuluvad ka avalik-õiguslikud ja võlaõiguslikud kaitsevahendid.
Omandi subjektideks võivad olla füüsilised ja juriidilised isikud, sealhulgas ka nt piiratud teovõimega isikud. Nende suhtes toimub omandi soetamine esindajate kaudu.
Omaniku õigusi võib piirata ainult seadusega ja teiste isikute õigustega, kui viimased rajanevad seaduslikul alusel või kinniasjade puhul kinnisraamatu kandel. Omandi omadus tema vetruvus – kui omandi kitsendused mingil põhjusel lõppevad , võtab omand jälle oma endise kuju ja mahu. Tõendamiskohustus et omand on kitsendatud lasub isikul kes kitsendusele tahab tugineda .
Omandi kitsendused võivad olla avalik- ja eraõiguslikud. Eraõigusliku kitsenduse puhul on omanik kitsendatud teise isiku kasuks (nt naabrusõigused), av-õigusliku kitsenduse puhul ühiskonna kasuks (nt sundvõõrandamine).
Omandit tuleb teostada heas usus. Keelatud on teise isiku huvide pahatahtlik kahjustamine ja kahju tekitamine. Omandi piirangud saab kestvamaks muutmise eesmärgil kanda kinnistusraamatusse. Omanik ei või keelata oma omandi piiramist ja mõjuavaldusi asja suhtes, kui on tegemist hädeseisundiga. Siinjuures peab ähvardav kahju olema suurem tekitatavast kahjust ja hädaseisundis tehtud tegu peab olema suunatud kahju ärahoidmisele. Asja omanikule tekitatud kahju tuleb hüvitada isiku poolt kes kahju tekitas, kui tõrjutud oht tekkis temast tuleneva asjaolu tõttu.
Eraõiguses võib omand tekkida vaid vallas- või kinniasjadele, mitte aga õigustele, nõuetele, vaimsetele saavutustele. Kui seadus loeb õiguse asjaks siis võib see olla omandi esemeks. Kinnisomandi esemeks võivad olla kinnistusraamatusse kantud kinnisasjad, samuti kinniasjad mida sinna võidakse kanda. Vallasomandi esemeks on vallasasjad st kõik asjad mis ei ole kinnisasjad. Mingid asjad võivad olla käibest kõrvaldatud või nende käive on piiratud.
Omand on olemas üksikutele asjadele, mitte asjade kogumile. Omandi üleandmiseks tuleb need asjad asjade kogumis identifitseerida ning loetleda.
Omandi liigitamisel subjektide alusel: individuaalne omand ja ühin omand. Asjaõigusseaduse kohaselt kuulub omand ühele või mitmele isikule: esimesel juhul on tegemist ainuomandiga, teisel juhul ühise omandiga. Ühine omand jaguneb kaasomandiks ja ühisomandiks, sõltuvalt sellest kas osade suurus kaasomandis on kindlaks määratud või mitte. Üks ja sama asi ei või olla mitme omandiõiguse objektiks ühisel ajal. Kaasomanikele kuulub teatud kindlaks määratud osa hisest omandist, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast – kaasomanikul on osa omandiõigusest kogu asjale e nn mõtteline osa. Ühisomandi puhul on ühisomanike osad kindlaks määramata asjas kui omandis . Eeldatakse erilise isikliku suhte olemasolu, nt abielu. Ühise omandi esemeks võivad olla nii vallas- kui kinnisasjad. Kaasomandi puhul kinnisasjale kantakse kaasomanikud ja nende mõtteliste osade suurus kinnistusraamatusse vastava kinnistu registriossa, ühisomandi puhul omandi osasid ei väljendata, kuid kandes peab olema väljendatud üise omandi liik.
Kaasomandi erivormiks on korteriomand – korteriomand koosneb ainuomandist korterile ja kaasomandist ühises kasutuses olevatele hoone osadele ja maatükile millel hoone asub. Korteriomand kantakse kinnistusraamatusse iseseisva kinnistuna ja seetõttu võib käsitleda korteiomandit õigusena, millele kohaldatakse kinnisasja sätteid. Kaasomandis olevaid asju valdavad ja kasutavad korteriomanikud ühiselt ning kohaldamisele tulevad asjaõigusseaduse kaasomandi sätted. Ühiste asjade valitsemist korraldatakse korteriomanike üldkoosoleku võu korteriühstu abil.
Kaasomanike osad omandis on võrdsed, kui kaasomandi tekkimise alusel ei ole määratud teisiti. Kaasomand võib eelkõige tekkida: seadusjärgse või testamendijärgse pärimisega, lepingu alusel omandamisega mitme isiku poolt, omandi jagamisel ainuomaniku poolt osa võõrandamise eesmärgil, juhuse tõttu, juriidilise isiku lõppemisel, korteriomandite lõpetamisel, igamise, okupeerimise, leiu või ümbertöötamise korral mitme isiku poolt. Suhetes kaasomanikega on kaasomanikul kõik omaniku õigused, arvestades kaasomandi tekke aluseks olevast tehingust, seadusest. Eeldatakse et kaasomanikule kuulub tema mõttelise osa suurusele vastav võimalus kasutada ühise asja proportsionaalset reaalosa . Kolmandate isikute suhtes on kaasomanikul kõik omaniku õiguse – ta esineb kui terve asja omanik. Kaasomanikule kuulub asja majandamisest saadav loodus- ja õigusvili proportsionaalselt tema osale omandis. Kaasomandi puhul kuulub igale kaasomanikule teatud osa ühisest valdamis-, kasutamis - ja käsutamiseõigusest, kusjuures asja valdamine ja kasutamine toimub kaasomanike kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, toimub asja valdamine-kasutamine enamuse otsuse kohaselt kaasomanike häälteenamusega kellele kuulub ka mõtteliste osade enamus. Enamuse otsusega ei tohi vähendada kaasomaniku õigust viljadele, kaasomandis oleva asja või selle reaalosa käsutamiseks on vaja kõigi kaasomanike nõusolekut, kaasomanikul on õigus oma mõtteline osa võõrandada või nõuda kaasomandi lõpetamist või reaalosa eraldamist. Kui ühise asja kasutus ei ole kindlaks määratud, on kaasomanikel õigus kasutada asja selliselt et sellega ei takistata teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanikul ei ole õigust kasutada teiste kaasomanike suhtes valduse kaitse sätteid. Kohtus saab vaidlustada kaasomanike enamuse otsuse kui see rikub kaasomaniku õiglasi huve. Kohtu kaudu saab kohustada kaasomanikku kehtivat kasutuskorda järgima. Reeglina teostatakse kasutamist vastavalt mõttelise osa suurusele kaasomandis. Kaasomanik võib teistelt kaasomanikelt nõuda üksnes vajalike kulutuste hüvitamist, mida ta tegi asja säilitamiseks, kui kulutused ei välju asja säilitamiseks ja korrashoiuks vajalike kulutuste raamides. Mõttelist osa võib kasomanik võõrandada, pärandada või koormata. Mõttelisele osale ei saa seada servituuti ega hoonestusõigust kuna need piiratud asjaõigused eeldavad konkreetse asja olemasolu. Kaasomandi mõttelist osa saab koormata vaid tervikuna. Ilma teiste kaasomanike nõusolekuta ei võu kaasomanik võõrandada ega asjaõiguslikult koormata ühises asjas konkreetselt määratletud osa. Kui kaasomanik tahab tema poolt kasutatavat asja reaalosa selliselt käsutada, peab ta enne saama teiste kaasomanike nõusoleku või nõudma kaasomandi lõpetamist. Kaasomandi võõrandamine saab toimuda vaid läbi kinnistusraamatu . Mõttelise osa müümisel on teistel kaasomanikel ostueesõigus. Kui seda osa e võõrandata kaasomaniku vanematele või alanejatele suhulastele või kui seadus ei anna ostueesõigust. Ostueesõigus kehtib vaid kinnisasja mõttelise osa müümisel. Vallasasjade puhul ei ole kaasomanikel ostueesõigust. Ostueesõigust teostatakse tehingujärgselt. Peale mõttelise osa müügi lepingu sõlmimist tuleb sellest kaasomanikule teatada , tema nõudmisel esitada lepingu ärakiri ning kaasomanikul on õigus 2 kuu jooksul ärakirja saamisest lepinguga sätestatud tingimuste sealhulgas sama lepinguhinna juures teostada ostueesõigust. Ostueesõiguse teostamiseks tuleb võõrandajale esitada notariaalselt kinnitatud või tõestatud avaldus ning nõuda sellega enda kandmiseks kinnistusraamatusse asjaõiguslepingu sõlmimist.
Käsutamisõigus asja reaalosa ja asja kui terviku üle kuulub kõigile kaasomanikele ühiselt. Käsutamise all mõeldakse asja või selle reaalosa võõrandamist ja asjaõiguslikku koormamist, samuti asja või selle majandusliku otstarbe olulist muutmist , milleks on vajalik kõigi kaasomanike kokkulepe ja mille eriamine toob kaasa vastava tehingu tühisuse. Kaasomanike kokkulepe on vajalik ka asja reaalosa ja selle majandusliku otstarbe olulisel muutmisel. Asja võlaõiguslikuks koormamiseks on vajalik samuti kõigi kaasomanike nõusolek, samas võime eeldada et kokkulepitud kasutuskorra raames võib iga kaasomanik enda valdust võlaõiguslikul alusel ka ilma teiste kaasomanike nõusolekuta edasi anda.
Kaasomanikul on kohustus kanda ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti kohustusi osaleda asja valitsemisega seotud kulutuste kandmisel vastavalt oma mõttelise osa suurusele. Kaasomanik võib ilma teiste kaasomanike nõusolekuta koormata oma mõttelist osa.
Kaasomanikul õigus alati nõuda kaasomandi lõpetamist ja asja jagamist kui see ei ole välistatud kaasomanike kokkuleppega. Välistamises võib kokku leppida kaasomandi tekkimisel või ka hiljem. Kui kaasomandi lõpetamine on kokkuleppega välistatud siis võib seda siiski nõuda olulisel põhjusel. Lõpetamist võivad tingida kaasomanike vahelised isiklikud vastuolud, kaasomanike rahuldatavatele kokkulepetele mittejõudmine jne. Kaasomandi lõpetamine ei tohi olla vastuolus asja olemusega, lähtudes sellest, kas asi on reaalosadeks jagatav või mitte. Kaasomandi lõpetamise nõude esitamisel tuleb jätta mõistlik tähtaeg kaasomandi lõpetamiseks. Kaasomandi lõpetamise nõude esitamisest tuleb hoiduda kaasomanikele ebasobival ajal. Kaasomanik võib kaasomandi lõpetamise nõude asendada kompromissina ka reaalosa eraldamise nõudega. Kuna osa eraldamine eeldab siiski asja jagamist siis saab see toimuda kokkuleppel. Kaasomand lõpeb kui kaasomanikke on kaks ja üks neist nõuab osa eraldamist. Jagamine on võimalik vaid jagatavate asjade suhtes: jagamine on mõtteliste osade muutmine reaalosadeks kus mõtteliste osade ja reaalosade väärtused peavad olema võimalikult sarnased. Ehitise jagamine ei tohi olla vastuolus ehitise olemuse ega maakorralduse nõuetega. Ehitise jagamise võimalikkusele saavad hinnangu anda planeerimis- ja ehitusjärelevalve. Jagamine võib olla: füüsiline, asja müümine ja saadud raha jagamine, asja müümine ühele kaasomanikule kohustustega maksta teistele välja nende osad, reaalosade koormamine üksteise suhtes, osade jaotamine liisuheitmise teel. Jagamine toimub kokkuleppeliselt või vaidluse korral kohtu määramisel. Kaasomandi lõpetamisel asja omanike ring põhimõtteliselt ei muutu, muutub omandi olemus. Kaasomandi lõpetamiseks ja asja jagamiseks peavad sõlmima notariaalselt tõestatud kaasomandi lõpetamise lepingu. Kaasomanikevahelised kokkulepped kehtivad igakordse omaniku suhtes. Õigusjärgluse aluseks võib olla tehing või seadus. Mõttelise osa võõrandamisel tuleb võõrandamistehingu juures omandajat sellistest kokkulepetest teavitada. Kaasomandi võõrandamisel kehtivad senised kokkulepped ja otsused omandaja suhtes vaid siis kui need on kantud kinnistusraamatusse (kehtib ainult tehingu õigusjärgluse korral). Kaasomaniku üldõigusjärglase suhtes kehtivad kaasomanike kokkulepped ka ilma sissekandmiseta. Kokkulepped tuleb kanda kinnistusregistri osa kolmandasse jakku omandi kohta käiva märkusena. Korteriomanike üldkoosoleku otsused ja kohtulahendid korteriomaniku õigusjärglase kohta kehtivad kinnistusraamatusse kandmata.
Lk 160-178
Omanikul on omandi kaitseks petitoorsete nõuete – vindikatsiooni- ja negatoornõude esitamise õigus. Vindikatsiooninõue on tähtsaim omandi kaitse vorm. Tegemist on asjaõigusliku nõudega. Omandi kaitse nõue saab omandit kui absoluutset õigust vahetult kaitsta igaühe vastu. Nõude saab maksma panna vahetult rikkuja suhtes või pöörduda nõudega kohtu poole, esitades vindikatsiooni- või negatoorhagi . Nõuded on võrdselt kehtivad nii kinnisasjade kui ka vallasjade suhtes. Omandi kaitse nõue on suunatud omandi mõne elemendi taastamisele ja vajadusel omandi tunnustamisele. Asjaõigus lubab asja nõuda igaühelt kes õigusliku aluseta tema asja valdab , välistatud ei ole väljanõue isegi siis kui senine õiguslik alus rajanes lepingul. Vindikatsiooninõudega saab asja nõuda tagasi ka juhul kui on lõppenud asja valdamiseks õiguse andnud asjaõigus või kui asi on omaniku valdusest väljunud lubamatu teo tõttu, st omanikku kaitstakse ka juhul kui valdus on omanikust eraldatud ilma õigusliku aluseta. Nõue tunnustada omandiõigust võib olla esitatud eraldi nõudena, kuid ei pea seda tingimata selliselt esitatud olema. Omandi kaitse nõudega kaitstakse omandit, valduse kaitse nõudega valdust. Valduse kaitse esineb siin omandi kiirema kaitse huvides, sest omanikul on oma valdust palju lihtsamalt ja kiiremalt võimalik tõendada kui oma omandit, sest omandi tõendamiseks tuleb esitada asja müügileping, testament jne, valduse tõendamiseks piisab tunnistajate ütlusest valduse fakti olemasolu tõestamiseks. Vindikatsiooninõuet mõtekas kasutada kui ta ei suuda oma õigusi kaitsta valduse kaitse abil.
Vindikatsiooninõue on omaniku nõue vaidlusaluse asja seadusvastase valdaja vastu temalt asja äravõtmise ja selle omaniku valduse üleandmise nõudega. Nõue on suunatud asja väljaandmisele. Vindikatsiooninõudega saab asja välja nõuda kui asi on omanikult varastatud või kui omanik on asja kaotanud ja leidja ei ole seda veel omandanud . Vindikatsiooninõudega saab ebaseaduslikust valdusest nõuda välja nii vallas- kui kinnisasju, sealhulgas asju mis ei ole omaniku valduses veel kunagi olnud või asju mis on omaniku valdusest tema tahte kohaselt välja läinud, kusjuures ta on veel asja kaudne valdaja. Vindikatsiooninõude aluseks on valduse rikkumise fakt, millega võib kaasneda ka ülejäänud õiguste rikkumine ja nõude esemeks on nõue rikkumise kõrvaldamiseks. Oluline et väljanõutav asi peab olema alles ja individualiseeritud kujul, st välja saab nõuda vaid sama asja mis seaduslikust valdusest välja läks, kuigi asja väärtus on võib-olla vähenenud. Välja võib nõuda ka üksnes asja vilja kui asi ise on hävinenud. Väljanõudjaks on omanik aga ka asja heauskne omandaja kes ei ole asja veel omandanud kui asi läks võõrasse valdusse õigusliku aluseta. Väljanõue on suunatud isiku vastu kelle faktilises valduses asi on, seega asja otsese valdaja vastu. Nõuet ei saa suunata valduse teenija vastu, v.a juhul kui isik kellele valduse teeniha allub, eitab oma valdust. Kui faktiline valdaja on juba mitmes ebaseaduslik valdaja siis võidakse eelnenud ebaseaduslikud valdajad kaasata kohtuprotsessi kolmandate isikutena. Kohtuliku arutelu objektiks on ikkag kolmanda isiku nõue ostja vastu. Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Vallasasja ei saa §95 kohaselt välja nõuda heauskselt omandajalt kui vallasasi oli omaniku valdusest läinud välja tema tahte kohaselt. Heauskselt omandajalt saab vallasasja välja nõuda 5 aasta jooksul alates tena poolt valduse saamisest kui vallasasi oli endiselt omanikult tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Heauskselt omandajalt ei saa tagasi nõuda raha ega esitajaväärtpabereid ega ka avalikul enampakkumisel müüdud vallasasju.
Kinnisasjade puhul ei saa kinnisasja välja nõuda heauskselt omandajalt, kes on kinnistusraamatusse sisse kantud omanikuna, ka siis kui eelmine kanne, mille alusel omand üle anti, oli tehtud õigusliku aluseta. Heauskse omandaja õigused on seadusega kaitstud ja lõplikud kuna ta toetus kinnistusraamatu avaliku usaldatavuse ja õigsuse põhimõttele. Pahauskne on valdaja kes omandamisel teadis või ei teadnud raske hooletuse tõttu ta ei ole valduseks õigustatud või sai hiljem sellest teada, et ta ei ole valdusks õigustatud. Keegi ei või vabandada ennast kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Asjaõigusseaduse kohaselt loetakse valdust alati pahauskseks hetkest millal valdaja saab teada nõude esitamisest. Omanikule mõistetakse asi kohtuliku arutelu korral tagasi kui ta tõendab ära oma omandi kestvuse ja selle õigusliku aluse, st et omand ei ole tekkinud õigusvastaselt. Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, väljaandmisnõue omavolilise valdaja ja tema õigusjärglase vastu ei aegu. Kõrvalkohustused aeguvad koos põhikohustusega. Valdajal on asja omandamisega tehtud kulutuste tagasinõude õigus isikult, kellelt ta asja valduse sai vastavalt võlaõigusseadusele.
Väljanõude esitamiseks on vajalik et võimalik rikkuja valdaks asja. Kui valdaja eitab valdust, peab hageja tõendama valdaja valdust. Kui valdaja loobub nõudest vabanemise eesmärgil pahauskselt asja valdusest, võib kohus teda siiski valdajaks lugeda. Peale asja valduse loovutamist vastutab valdaja kui pahauskne valdaja. Lisaks vastutab valdaja kahju eest mida ta põhjustab asja võõrandamisega heausksele omanikule. Pärast hagi esitamist peab kohus võtma tarvitusele meetmeid hagi tagamiseks. Kui valdaja võõrandas asja siis saab omandajalt asja välja nõuda sõltuvalt sellest kas ta on heauskne või pahauskne. Kui valdaja andis asja rendile vms tuleb asi vastuvõtjailt välja nõuda. Kui valdaja hülgas asja, siis saab selle välja nõuda isikult kes selle oma valdusse võttis.
Valdajal on õigus esitada nõudele vastuväiteid. Ta võib tõendada: et hageja ei ole omanik ja seega ei ole tal ka õigust esitada vindikatsiooninõuet, kusjuures valdaja peab tõendama, kes on omanik; et ta on asja omanik ja seega ei ole õigust esitada tema vastu vindikatsiooninõuet; et valdajal on õigus asja vallata aõ kohaselt; et valdajal on õigus asja vallata võlaõ või muu õiguse kohaselt.
Vastuväidete esitamine ei eelda vastuhagi esitamist. Valdajal võib kyll olla õigus asja vallata, kuid valduse lõppemine ja asja väljaandmine sõltub ülesütlemisttähtajast ning sellisel juhul puudub valdajal vastuväite õigus kuna omanikul on olud kogu aeg nn allasurutud väljaandmisnõue. Valduseks on õigustatud ka kinnisasja valdaja kui asja valdus on omandajale üle antud, kuid kanne kinnistusraamatusse on veel tegemata. Otsene valdaja võib tõrjuda nõude õigusel rajanevate vastuväidetega mida saab esitada omaniku suhtes kaudne valdaja. Kui kaudne valdaja ei olnud valduse üleandmiseks õigustatud, võib omanik nõuda asja tagastamist kaudsele valdajale või viimase keeldumise korral väljaandmist endale.
Kui omanik on tõendanud oma omandi siis peab valdaja andma asja hageja valdusse ja seda koos oluliste osadega ning kõigi päraldistega. Asja vilju , päraldisi saab välja anda niivõrd kui need on säilinud, vastasel juhul toimub väärtuse hüvitamine. Kui valdaja saab hiljem teada et ta ei ole valdamisek õigustatud vastutab ta asja halvenemise ja viljade suhtes pahauskne ajast, mil ta sellest teada sai. Pahauskne valdaja vastutab asja ja päraldiste hävinemise ja väärtuse vähenemise eest kogu oma ebaseadusliku valdamisaja ulatuses. Pahauskne valdaja vastutab ka asja hävimise eest või väärtuse vähenemise eest kui see ei toimunud tema süül. Heauskne valdaja vastutab asja ja päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest vaid peale tema vastu esitatud hagi esitamisest teada saamist. Peale teada saamist vastutab nagu pahauskne. Omanik võib valdajalt nõuda asja väljanõudmise asemel asja väärtuse hüvitamist kui asi on juba ümber töötatud, võõrandatud kolmandale heausksele omandajale – alusetu rikastumise nõue. Valdus loetakse heauskseks kuni pole tõendatud vastupidist. Pahausksuse tõendamine hageja asi.
Kasu väljaanmine on vindikatsioonihagi kõrvalnõue. Kasu on asja viljad ja tulu mida asi annab õigussuhte kaudu. Kasu väljaandmisel tuleb arvestada ka valdaja huve. Kui valdus ei rajanenud õiguslikul alusel lahendatakse see alusetu rikastumise sätete kohaselt. Pahauskne valdaja peab välja andma viljad mis alles on. Mis on ära tarvitatud tuleb hüvitada hariliku väärtuse alusel, seda väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Heauskne valdaja on kohustatud väljaandmiseks ajast mil sai teada nõude esitamisest enda vastu. Omavoliga asja saanud valdaja on kohustatud hüvitama ka saamata jäänud kasu.
Asja väljaandmisel tekib valdaja ja omaniku vahel seadusjärgne võlasuhe kulutuste hüvitamiseks kostjale. Isik kes sai valduse omavoliga ei saa nõuda kulutuste hüvitamist. Heausksele valdajale ja nõude esitamise tõttu pahauskseks muutunud valdajale tasutakse kulutused mis on suunatud asja püsima jäämisele, taastamisele, säilitamisele või korrapäraselel majandamisele endisel viisil. Muud kulutused (toreduslikud, kasulikud) hüvitatakse vastavalt VÕS §1042. Need kulutused hüvitatakse määral, mille võrra omanik on seeläbi rikastunud, võttes arvesse kas need kulutused on omanikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused asja suhtes. Valdajal ei ole õigust asja kinni pidada kuni kulutuste hüvitamiseni. Omanik võib nõuda kulutusi teinud isikult parenduste äravõtmist kui see on võimalik parendusi rikkumata. Sel juhul vabaneb omanik ka vastavate kulutuste hüvitamisest.
Negatoornõudega saab omanik kõrvaldada kasutamis- ja käsutamisõiguse rikkumist. Igasuguse rikkumise kõrvaldamine mis ei ole seotud valduse äravõtmisega ja mida ei saa kõrvaldada vindikatsiooninõudega. Omanik võib selle nõude suunata vahetult rikkujale või panna selle maksma kohtu kaudu negatoorhagi esitamisega. Nõuet nim ka hoidumisnõudeks. Selle juures pole tähtis süü, nõue suunatud lihtsalt õigusrikkumise kõrvaldamisele või rikkumata jätmisele (kui on olemas rikkumise tekkimise või selle kordumise oht). Rikkuja on see kes teoga rikub võõrast omandit või kes vastutab asja eest mis kahjustab omandit. Nõue rajanneb eeldusel et kellel on võim asja käsutada, on vastutav ka asja eest. Kui rikkujaid mitu, vastutavad solidaarselt. Kui rikkuja tegutseb kellegi ülesandel, tuleb nõue suunata korralduse andja vastu. Nõude võib suunata rikkuja õigusjärglase vastu. Negatoornõudega ei saa nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. Negatoorhagi esitamine on võimalik materiaalsete või mõtteliste mõjutuste korral. Omanik ei või hageda kui ta on kohustatud kannatama kasutamis- ja käsutamisõiguse kitsendusi. Nõue võib saada tagasi lükatud kui lubamatu mõju kõrvaldamine on ebaproportsionaalselt suur. Talumiskohustust ei ole kui sellega oli olnud nõus eelmine asja omanik, kuid see ei nähtu kinnistusraamatust . Nõuet võib esitada rikkumise ajal. Negatoorhagi ei aegu, kui nõutakse kasutamisõiguse rikkumise kõrvaldamist. Kui omanik kannab selliste rikkumiste tagajärjel kahju saab ta nõuda hüvitist võlaõiguslikel alustel.
Eeldatakse et vallasasjade valdaja on ka selle omanik. Kui asja valdab otsene valdaja, tuleb eeldada et omanik on kaudne valdaja. Kui tegemist mitmeastmelise valdusega, eeldatakse omanikuks olevat kõige kõrgema astme valdaja. Omanik kes eitab vindikatsiooninõude, peab tõendama oma omandi tekkimise õigusliku aluse ja kostja võib sellele esitada vastuväiteid. Kui kostja tugineb valdaja omandi eeldusele, siis peab hageja lisaks tõendama et vaatamata valdusele ei ole kostja omanik. Kui seda ei suuda, siis loetakse omanikuks kostja kui asja valdaja ja hagi lükatakse tagasi. Kui hageja suudab tõendada, et kostja ei ole omanik, siis on tal enda omandi tõendamiseks kaks võimalust: tõendada ära oma omand või varasem valdus. Varasemast valdusest tulenev nõue on petitoorne nõue. Eeldus et asja praegune valdaja on omanik, ei kehti varasema valdaja suhtes, kellelt läks asi tema tahte vastaselt valdusest välja. Varasem valdaja ei saa asja välja nõuda heauskselt omandajalt kui ta ise oli asja oma valdusest välja andnud. Hageja ülesanne on tõendada et omandaja ei olnud heauskne ja omandaja teadis et võõrandaja ei ole selleks õigustatud. Kinnisasjade puhul tuleb eeldada et see on omanik, kes on kinnistusraamatusse kantud.