Tartu linna ajalugu (0)

Algus Tartu nullpunktist - Raekoja plats - mööda Küüni tänavat Barclay platsile - mööda Ülikooli tänavat Pirogovi platsile - mööda Lossi tänavat Inglisillani, silla parempoolsest trepist ülesse Toomemäele - Toomemägi: Inglisild – Püssirohukeldri vaateplatvorm – Tähetorn – Vana Anatoomikum ja Faehlmanni ausammas – end. naistekliinik – Kuradisild – Riigikohus – Skyttele pühendatud mälestusmärk – Toomkirik – K.J. Petersoni ausammas – Villem Reimani ausammas - Musumägi ja selle ümbrus, ohvrikivi - Morgensterni ausammas – Baeri ausammas - mööda Professorite puiesteed e. Aeglast surma alla - ülikooli kunagine kirik ja Gustav II Adolfi ausammas - Tartu Ülikooli peahoone - J. Tõnissoni ausammas - Jaani kultuurikvartal: Tampere ja Uppsala majad – kunagine arestimaja – Lutsu tänav (Antoniuse õu ja Gild, mänguasjamuuseum) – Jaani kirik - Rüütli tänavat mööda tagasi Raekoja
platsile.
Nullpunkt
20. märtsil 2000 tähistati platsi keskel uuesti nõukogude aastatel eemaldatud geograafiline nullpunkt (uuendati 2005). Esimene, 1936. a. platsile pandud teede nullpunkti tähisplaat püsis seal 1950. aastate alguseni .
Raekoja plats
Sajandeid on Tartu keskuseks olnud raekoja plats, mille ajalugu ulatub tagasi muinasaega . Ilmselt kujunes juba tollal asula peamiseks kauplemiskohaks ala, mis ühendab Toomemäel paiknevat linnust ja Emajõe-äärset sadamat . Keskajal ehitati siia linnavõimu keskus - raekoda . Praegune hoone on samal kohal juba kolmas. Tartu raekoja kavandas toonane linna ehitusmeister, Rostockist pärit Johann Heinrich Bartholomäus Walter . Nurgakivi pandi raekojale 1782 ja ehkki raekoja pidulik avamine toimus 1786, kestsid viimistlustööd kuni 1789. aastani.
Tartu raekoda on ehitatud ajal, mil Põhjamaadesse, sealhulgas ka Eestimaale hakkas jõudma varaklassitsism, tõrjudes välja senised barokk- ja rokokoovormid. Seda heitlemist erinevate stiilisuundade vahel dokumenteerib ka Tartu raekoda. Kolmekorruseline kõrge kelpkatuse ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni; viimasest on inspireeritud ka 17. sajandil ehitatud Narva raekoda. Samuti on barokne 1784. aastal valminud torn, millele sekundeerib rokokoostiilis kartušš peafassaadi viiluväljal. Seevastu seinte kujunduses, eriti aga interjööris on valdav tollal ülimoodne varaklassitsistlik stiil.
Raekoda täitis üheaegselt mitmeid ülesandeid, mistõttu tema planeering on äärmiselt kokkusurutud. Võlvitud keldrikorrusel ja esimese korruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvurite ruumiga. Parempoolses tiivas - seal, kus 1922. aastast on apteek - paiknes aga vaekoda . Selleks et koormatega saaks kaalu juurde sõita, olid taga- ja külgfassaadil väravad, mille jäljed on ka pärast kinnimüürimist märgatavad.
Rae ruumid paiknesid kahel ülakorrusel, kuhu viis vahetult välisukse juurest algav trepp . Ruumipuudusel oldi sunnitud loobuma traditsioonilisest avarast vestibüülist. Teisel korrusel hargnesid pikikoridorist kohtutoad ja bürgermeistri vastuvõturuum. Paraadseim ruum on kolmanda korruse parempoolses tiivas paiknev raesaal, mille rikkalik, kuid rohmakavõitu stukkdekoor valmis Walteri töökojas.
Kesk- ja varauusajal tegutses raekoja esisel platsil turg , seepärast nimetati seda ka Suurturuks. Aastatel 1941–1944 oli platsi nimeks Adolf Hitler Platz , Nõukogude ajal Nõukogude väljak. Tartu keskaegne hoonestus hävis Põhjasõjas ja 18. sajandi tulekahjudes, seepärast pärineb suurem osa Raekoja platsi äärsetest hoonetest 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist ning on ühtses klassitsistlikus stiilis. 1944. aastal purustati enamik lõunakülje hoonetest Teises maailmasõjas, nende asemele ehitati 1950. aastate algul stalinistlikus stiilis majad. Ajalooliselt paiknesid platsil linnakaev ja häbipost. Siin toimub väga palju erinevaid üritusi. Näiteks erinevad laadad, kõikvõimalikud pidustused ja kontserdid.
Barcley de Tolly maja
Tuntud kui ka ka Tartu viltune maja. See on klassitsistlik hoone. See ehitati 1793. aastal elumajaks. Majal paikneb Mihhail Barclay de Tolly mälestustahvel, mis väidab ekslikult, justkui oleks majas elanud Vene väejuht ja sõjaminister, Napoleoni-vastases sõjas kuulsaks saanud Michael Andreas Barclay de Tolly. Tegelikult ostis maja tema lesk pärast väejuhi surma 1819. aastal. Alates 1879 . aastast kuni 20. sajandi lõpuni asus Barclay de Tolly majas apteek ja alates 1988. aastast tegutseb Tartu Kunstimuuseum .
Kindlasti tekib küsimus teil, et miks see maja on viltu. Aga see on tingitud sellest, et jõepoolne külg toetub vanale linnamüürile aga ülemine külg vaialusele, Maja vajumise peatamiseks paigaldati mõne aasta eest ajutised talad üle Kompanii tänava, et hoone toetuks vastasmajale.
1793. aastal ehitati Raekoja plats 18 krundile 3-korruseline võlvitud keldriga kivimaja koos kõrvalhoonete, talli ja tõllakuuriga. Hoone müüdi 1819. aastal vürstinna Auguste Helene Barclay de Tolly’le (kuulsa väejuhi, vürst Mihhail Barclay de Tolly abikaasale), mistõttu kutsuti seda hoonet veel kaua Barclay majaks. Hoone vahetas peagi veel mõned korrad omanikku, kuni 1879. aastal ostis selle apteeker Theodor Köhler, kes rajas maja esimesele korrusele apteegi , mis tegutses majas järjepidevalt enam kui sajandi. Apteegis töötas rahvakirjanik Oskar Luts . 1950.–1960. aastatel asus teisel korrusel kunstikooli noormeeste internaat, kus elasid praegused tunnustatud Eesti kunstnikud Kaarel Kurismaa , Tiit Pääsuke jpt. Sama maja teises trepikojas elas pärast sõda tookord tagakiusatud kunstipedagoog Ado Vabbe . Pisa torni meenutav kalle on tekkinud majale hoone ebaühtlase aluse tõttu. Kogu Tartu vanalinn on rajatud soisele Emajõe kaldale ning majade vundamendid toetuvad enamasti puitparvedele. Sajandite jooksul on põhjavee tase langenud ning üks külg madalamale vajunud. Legendi järgi vajunud maja tugevamini kaldu pärast praeguse Kaarsilla kohal asunud Kivisilla õhkulaskmist Teisel maailmasõja ajal. 1980. aastatel teostasid Poola restauraatorid hoones ulatuslikke restaureerimistöid, mille tagajärjel on hoone vajumine peatatud. Maja kalle on 5,8-kraadi, mis on suurem kui Pisa tornil.
Suudlevad tudengid
Selle skulptuuri autoriks on Mati Karmin. Legend räägib, et Mati Karmin sai kuju loomiseks inspiratsiooni perekonnaringist. Kujur näinud, kuidas tema õe vanem poeg suudelnud vihma käes oma tüdrukut, ja pildistanud seda. Hiljem andis purskkaevu kujundamiseks väljakuulutatud Tartu Linnavalitsuse võistlus kujurile innustust suudlevate noorte skulptuuri loomiseks.
Purskkaev on sellel kohal olnud alates 1948. aastast, mil Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehe (tänases mõistes linnapea) Bronislav Võrse korralduse ja kavandi järgi see rajati üleöö.[1] Enne seda oli umbes samas kohas sillutisel asunud Tartu linna 0-punkti tähistanud linnavapi kujutisega pronksist kaevukaas. Purskkaev oli lihtsa ehitusega, umbes 7 meetrit läbimõõdus ja 3/4 meetrit sügav. Selle keskel oli maakividest kuhil, millest ulatus välja veetoru .Purskkaev oli linnarahva seas populaarne : 1970.–1980. aastatel, kui Raekoja platsil võis veel autoga liigelda, tiirutasid pulmarongid ümber purskkaevu ja häirisid oma tuututamisega linnavalitsuse tööd, nii et miilits pandi korda pidama .[3] Purskkaevus käidi ka suplemas, mis oli üliõpilaste jaoks samasugune traditsioon nagu kaart mööda üle Kaarsilla ronimine.Kuna purskkaev hakkas tasapisi amortiseeruma, kuulutas Tartu Linnavalitsus 1996. aastal välja konkursi kavandite saamiseks uuele purskkaevule, kuid pakutud kavandid osutusid liiga kalliks.[2] 1997. aastal kuulutati välja uus konkurss , kuhu laekus 35 tööd
Igal aastal 30. aprillil , poole kuue aegu õhtul, saab Raekoja platsi purskkaevus suudlev tudengineiu volbriööks pähe valgepunarohelise pärja.
Selleks ajaks on akadeemiliste organisatsioonide rongkäik jõudnud raekoja ette ja oodatakse linnapea võimu üleandmise kõnet. Just selle kõne eel ronib naiskorporatsiooni Filiae Patriae noorliige kuju otsa ja pärgab pronkspiiga pea, teised laulavad samal ajal laulu "Üks väike rõõmulauluke".
Traditsioon sai alguse 1999. aasta kevadel.
Raekoda
See on varaklassitsistlik, tugevate baroki mõjutustega Tartu Raekoda , mille kavandas J. H. B. Walter 1789 aastal. See on linna tähtsamaid sümboleid. Raekoja esimesel korrusel asusid vangla ja vaekoda, ülemistel korrustel raad.Aga nüüd on see Tartu rae, linnavalitsuse ja linnavolikogu ajalooline ametihoone. Linnavalitsuse kõrval tegutsevad Tartu raekojas Apotheka ketti kuuluv apteek ning Tartu linnavalitsuse infopunkt ja sihtasutuse Tartumaa Turism Tartu Külastuskeskus. Raekoja III korruse saalis korraldatakse kontserte.
Barclay plats
Barclay plats asub asub Tartu kesklinnas Ülikooli, Vallikraavi ja Küüni tänava vahel. Platsil asub Barclay de Tolly monument . 11. novembril 1849 avati feldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly monument. Ligi paarkümmend aastat oli monumendi ümber munakivisillutis, 1868. aastal hakati platsile haljastust rajama. Hiljem piirati monument aiaga ja selle siseserva istutati madalad puud, keskele suuremad puud. Osa platsist jäi tühjaks. 1879. aastal istutati juurde uusi puid, kujundati rohuplatse ja lisati pargipingid. 1929. aastal korrastati platsi haljastust ja ausamba ümber kujundati lillepeenar. Eraldiasuv kolmnurkne iluplats rajati kaubahoovi ette 1932. aastal. 1999. aastal külvati platsile muru ja ehitati purskkaev (autor Arnold Matteus , seadistamine ringvoolule 1999, projekt AS Kobras 1998). Platsi teed said kivikatte aastal 2000 (projekt AS Kommunaalprojekt). Barclay platsi ääres Ülikooli tänaval asub Barclay hotell . Peamiselt lehtpuudega haljasala Ülikooli, Vallikraavi ja Küüni tänavate vahel. Siin asub feldmarssal Barclay de Tolly monument. Barclay platsi purskkaev. Barclay de Tolly monument.1820. a. asus kaubahoovi vastas väike promenaad , mis ulatus Vallikraavi tänavani, kus asus avalik kaev . 11. novembril 1849. a. avati monument feldmarssal Barclay de Tollyle ( V.J. Demut- Malinovski ). Ligi paarkümmend aastat oli monumendi ümber munakivisillutis, kus seisid voorimehed ( vt. G.Fr. Schlateri lito 1852 . a. ). 1868. a. hakati platsile haljastust rajama. Hiljem piirati monument aiaga ja selle siseserva istutati madalad puud, keskele suuremad puud. Osa platsist jäi tühjaks. 1879. a. istutati juurde uusi puid, kujundati rohuplatse ja lisati pargipingid. 1929. a. korrastati haljastust ja kujundati lillepeenar ausamba ümber. Eraldiasuv kolmnurkne iluplats kaubahoovi ette rajati 1932. aastal. Sinna külvati muru ja ehitati purskkaev ( projekt A. Matteus; seadistamine ringvoolule 1999, projekt AS Kobras 1998 ). Kolmekümnendatel aastatel asus Küüni ja Poe t. nurga lähedal linna esimene avalik telefoniputka. Platsi teed said kivikatte aastal 2000 ( projekt AS Kommunaalprojekt ). Tööde ajal teostatud arheoloogilise järelevalve käigus fikseeriti keskaegse linnamüüri asukoht platsi loodepoolse tee all.
Von Bocki maja
Varem kutsuti seda Markuse majaks. See hoone kuulub Tartu ülikoolile.
See maja on varaklassitsistlikus stiilis. Selle laskis ehitada raehärra D. H. Wilcke pärast 1775. aasta suurtulekahju ja see valmis 1780. 1802. aastal andis Bock maja ühe korruse ülikoolile tasuta kasutada. Ülikooli taasavamise aktus peeti Bocki majas. 1839 aga ostis maja endale ära Tartu ülikool.
1839 hakkas majas tegutsema õppejõudude ja üliõpilaste ajaviiteklubi Akademische Musse . Selles majas sai endale ruumid ka Õpetatud Eesti Selts 1840. aastal. 1845–1847 asusid majas ka kliinikud, sest parasjagu renoveeriti Toomemäe kliinikuid. 1848 aastal asus hoones ka Veterinaariakool aastaks ajaks. 1856 remonditi hoone jälle Akademische Musse tarbeks. Peale klubi oli hoones 19. sajandi teisel poolel rektori ametikorter ja ülikooli polikliinik. 19. sajandi lõpust kuni II maailmasõjani oli hoone teine korrus matemaatika instituudi käsutuses. 1970.–1990. aastatel olid majas ajaloo-keeleteaduskonna, hiljem ajalooteaduskonna ja filoloogiateaduskonna dekanaadid, ülikooli trükiste müügipunkt, pedagoogikakateeder ja ülikooli allüksused. Ja see pilt mida te näete praegu on siia ilmunud 2007 aastal kui maja renoveeriti ning see on Louis Höflingeri 1860. aastal valminud litograafia põhjal valminud pilt.
Pirogovi platsile
See park on traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht. Kuna üldjuhul on avalikus kohas alkoholitarbimine keelatud, on sellel teemal kestnud aastaid avalik debatt .Lahendusena on viimastel aastatel Tartu linnavolikogu määrusega lubatud tarvitada Pirogovi Toome nõlva aluse jalgtee ja Ülikooli tänava vahelist tähistatud haljasala suviti (15. märtsist kuni 15. oktoobrini) piknikukohana, kus võib pruukida kuni 6 mahuprotsendiga alkohoolseid jooke .
Nikolai Pirogov 25. november 1810 Moskva – 5. detsember 1881 oli vene kirurg , anatoom ja pedagoog.
Teda peetakse välikirurgia ja topograafilise anatoomia rajajaks. Ta oli üks esimesi arste Euroopas, kes kasutas narkoosiks eetrit , võttis kasutusele jäiga kipsmähise ja arendas jala amputeerimisel luuplastikat.
Toomemägi:
Toomemägi (ka Toome) on looduslik sälkorgudega piiratud neemkõrgendik Tartu linnas Emajõe ürgoru paremal kaldal. Toomemäelt on alguse saanud Tartu linn. Arvatakse, et ligikaudu 6.–8. sajandi paiku tekkis Toomemäele varaseim eestlaste muinaslinnus – Tarbatu , millest 11.–12. sajandil kujunes välja muinasmaakonna Ugandi üks kahest keskusest[ viide ?]. Tegu oli tüüpilise teetõkkelinnusega – nimelt oli Toomemäe lähikond (praeguse Laia tänava otsa juures) ainus paik, kus Võrtsjärvest Peipsi järve voolava Emajõe kallastele sai rajada aastaringselt läbitava tee. Mujal oli jõgi selleks sobimatute soiste kallastega. 1030. aasta paiku vallutas Tarbatu Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Vladimirovitš. Kiievi võim kestis 1061. aastani, mil linnuse vallutasid ja põletasid sossolid.[1] Tarbatu vallutamine Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väe poolt 1224. aastal oli Liivimaa ristisõja Eesti alal peetud võitluste üks olulisemaid sündmusi. Samal aastal rajati muinaslinnuse varemetele kivist piiskopilinnus ning Toomemäest sai piiskopkonna keskus. Linnuse lähedale püstitati ka võimas Tartu toomkirik (tänapäeval varemeis). Toomemägi kannatas pildirüüste ja Liivi sõja ajal. Rootsi ajal toimusid Toomemäe ümber suuremahulised mullatööd, rajati mitu bastioni ja nendealust käiku , samuti süvendati mäge ümbritsevat vallikraavi. Praeguse tähetorni kohal asunud piiskopilinnus jäi varemeisse Põhjasõja ajal, misjärel selle varemed arvatavasti lammutati ehitusmaterjaliks. Pärast Põhjasõda rajas Vene sõjavägi mäenõlva linnapoolsesse külge püssirohukeldri. Tartu ülikooli taasasutamise järel 1802. aastal hakkasid Toomemäele kerkima ülikooli ehitised – näiteks klassitsistlik Vana Anatoomikum ja piiskopilinnuse asukohale Tartu tähetorn. Toomkiriku varemete kooriruumi osa kohandati Tartu ülikooli raamatukoguks. Enamik Toomemäest on kaasajal kaetud pargiga, millele pandi alus samuti 19. sajandil. Samast ajast pärinevad pooleldi kokku varisenud tehisgrott ja ehissillake. Nii ülikooli hoonete kui ka Toomemäe tollasel kujundamisel on olulist rolli mänginud arhitekt Johann Wilhelm Krause tegevus. 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärinevad kaks jalakäijate silda: Ingli - ja Kuradisild. Toomemäel asub ka Toomemäe ohvrikivi, mille autentsus ja päritolu on teadmata. Monumentidest paiknevad seal Kristjan Jaak Petersoni, Villem Reimani, Karl Ernst von Baeri, Ernst Bergmanni ja Friedrich Robert Faehlmanni kujud, samuti Friedrich Georg Wilhelm Struve mälestusmärk ning ülikooli raamatukogu esimese direktori Karl Morgensterni aia, nn Area Morgensterniana tähis. Toomemäest üle vallikraavi jääb Kassitoome park, kus kunagises linna kruusa - ja liivakarjääris paikneb Kassiorg ehk Toomeorg.
Tänapäeval tegutseb toomkiriku restaureeritud osas Tartu Ülikooli ajaloo muuseum , tornidesse on rajatud vaateplatvormid. Endise sünnitusmaja hoonesse on kolinud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond . Vana Anatoomikum on 2013. aasta suve seisuga restaureerimisel, misjärel sinna asub järel Tartu Ülikooli teaduse populariseerimise keskus. Tähetorn tegutseb teadusmuuseumi ning hobiastronoomia keskusena. Endise sõjaväehaigla hoones paikneb praegu Riigikohus. Kesklinna poolsel nõlval seisvas kunagises Ado Grenzsteini majas tegutses pikka aega Tartu mänguasjamuuseum, mis nüüdseks on kolinud Lutsu ja Jakobi nurgale; Grenzsteini majast on saanud taas elumaja. Mäe nõlva sisse ehitatud püssirohukeldris tegutseb sellenimeline restoran .
Uushooneid pole Toomemäele viimastel aastakümnetel kuigivõrd rajatud, ainus on 1990. aastatel toomkiriku lähedale ehitatud kohvik Rotund .
Tartu toomkirik
Tartu toomkirik on Tartus Toomemäel asuv ehitis. Kirikuna pole see pärast Liivi sõda funktsioneerinud. Toomkiriku ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil, selle täiendamist jätkati aga kuni 16. sajandi alguseni. 15. sajandi teisel poolel oli Hansalinn Tartu õitsengu ajal, sellel ajal tehti pühakojale ulatuslikke juurdeehitusi. Viimasena valmisid Toomkiriku tornid. Kirik pühendati Peetrusele ja Paulusele. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik - Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu Toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Varemeis Tartu toomkirik on üks Vana-Liivimaa silmapaistvamaid tellisgootika näiteid. Basilikaalse pikihoone kolme löövi on katnud ristroidvõlvid, mida toetasid kaheksatahulised nurgaturpadega piilarid . Intejööris liigendavad seinapindu kimpturbad ja simsid, trifooriumitsoon on markeeritud niššidega. Säilinud on üksikuid eendtugede varagooti taimdekooriga raidkapiteele ehituse varaseimast järgust. Põhja- ja lõunaküljel on algselt välisseinu toetanud massiivsete kontraforsside vahele olnud rajatud kabelilöövid. Kesklöövi kõrgseinu on külglöövide kohal toestanud tugiviilud. Massiivne kahe torniga läänepartii, mille ülaosa on lammutatud, võib olla omal ajal omanud kaitsefunktsiooni. Kirik sai kannatada reformatsiooniga seotud rahutuste käigus 1525. aastal, kaotas aga oma tähenduse ja tähtsuse kuna Tartu piiskopiriik varises kokku. Sellest ajast peale muutus kunagine uhke ehitis varemeteks.
Tartu toomkirik on Tartus Toomemäel asuv ehitis. Kirikuna pole see pärast Liivi sõda funktsioneerinud. Toomkiriku ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil, selle täiendamist jätkati aga kuni 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid Toomkiriku tornid. Kirik pühendati Peetrusele ja Paulusele. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik - Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu Toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Varemeis Tartu toomkirik on üks Vana-Liivimaa silmapaistvamaid tellisgootika näiteid. Basilikaalse pikihoone kolme löövi on katnud ristroidvõlvid, mida toetasid kaheksatahulised nurgaturpadega piilarid. Intejööris liigendavad seinapindu kimpturbad ja simsid, trifooriumitsoon on markeeritud niššidega. Säilinud on üksikuid eendtugede varagooti taimdekooriga raidkapiteele ehituse varaseimast järgust. Põhja- ja lõunaküljel on algselt välisseinu toetanud massiivsete kontraforsside vahele olnud rajatud kabelilöövid. Kesklöövi kõrgseinu on külglöövide kohal toestanud tugiviilud. Massiivne kahe torniga läänepartii, mille ülaosa on lammutatud, võib olla omal ajal omanud kaitsefunktsiooni.
Inglisild
See siin on siis Inglisild. See valmis Johann Wilhelm Krause projekteerimisel 1816 aastal aga praeguse kuju sai sild 1836. aastal Tartu ülikooli ehituskunsti professori Moritz Hermann von Jacobi kavandi alusel. Ja kui te mõtlete, mis on see lause, mis on silla peal, siis see on ladinakeelne tekst, mis tõlkes tähendaks “ puhkus kosutab jõudu”.
Legend räägib, et sadu aastaid tagasi oli praegune Tartu linn jagatud pooleks. Üks pool linnast kuulus Headusele, teine pool Kurjusele. Kumbki pool ei olnud aga oma seniste valdustega rahul. Mõlemad soovisid valitseda tervet Tartu linna. Ühel heal päeval otsustasid Headus ja Kurjus rammu katsuda . See, kes on tugevam, saab kogu linna valitsejaks, kaotaja aga lahkub linnast. Mõlemad ehitasid endale sillad, et vaenlase tegevust jälgida. Kui kätte jõudis jõukatsumispäev, ronisid mõlemad linna kõige kõrgemasse tippu. Võistlused võisid alata . Kummalgi ei tundunud jõud otsa lõppevat ja kui möödunud oli seitse ööpäeva, juhtus midagi...Taevas hakkas välku lööma, maa värises, Headus ja Kurjus peatasid oma tegevuse ning jäid ootama, mis juhtub. Taevast paistis mingi hele kogu headuse silla peale. See oli Ingel . Samal ajal värises Kurjuse silla all maapind , kus maapõue sügavustest tungis välja Kurat. Inglil ja Kuradil oli närv mustaks läinud selle jama peale ning nad otsustasid Headuse ja Kurjuse pagendada maa pealt taevasse ja maa sügavustesse. Need kaks silda aga, kuhu Ingel ja Kurat maandusid, ongi need siin Toomemäel asuvad Ingli-ja Kuradisild.
Püssirohukeldri vaateplatvorm –
Avaneb vaade jaani kirikule
praegune restoran, mis oli püssirohukeldrina kasutusel 1809. aastani. Ehitati see 1767. a. piiskopilossi eeslinnusest eraldavasse kraavi . Ehituseks kasutatud tellised saadi keskaegse Maarja kiriku varemetest ning piiskopilinnuse müüridest. Tartu Püssirohukelder on ainulaadne oma kõrge lae poolest. Püssirohukelder on kuulunud ka Tartu Ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonnale, mis 1896.a. alustas seal maavärisemise ning magnetiliste nähtuste uurimist . 1980. aastatel oli Püssirohukelder tuntud punkarite kogunemiskohana.
Tähetorn –
See valmis 1810 aastal. 1814 aastal algasid regulaarsed vaatlused. See on Tartu Ülikooli ajalooline observatoorium, mille esimesel korrusel on välja pandud ka astronoomiat puudutav osa Tartu Ülikooli muuseumi ekspositsioonist. Muuseum ise avati juba 1971 . Tähetornis tegutseb juba aastaid astronoomiaring, samuti korraldatakse seal loenguid ja avalikke astronoomilisi vaatlusi huvilistele. Viimane teaduslik vaatlus toimus 1985 aastal, kui Hugi Raudsaar määras Halley komeedi positsiooni. Tartu Hansapäevade ajal on tähetorni ümbruses traditsiooniliselt teaduslinn, kus toimuvad loodusteaduslikud eksperimendid , tutvustatakse teaduslikke saavutusi ja seadmeid. Ja üks huvitav fakt veel, et Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril kogunevad tartlased kell 10 hommikul tähetorni juurde Eesti lippu tervitama ja Tähetornis lehvib sinimustvalge lipp 23. juunist 1988 ööpäev läbi ning seda ei langetata päikeseloojangul ega heisata päikesetõusul.
Tartu Ülikooli tähetorn oli omal ajal maailma astronoomia tähtsamaid keskusi ning on Eesti teadusajaloo pärl. Tartu tähetornis tehtud teadus on korduvalt muutnud inimkonna arusaamu Maast ja Universumist, siin on tegeldud geodeesia, astronoomia, seismoloogia, aja mõõtmise, teoreetilise- ja eksperimentaalfüüsikaga. Maailma teadusajalukku viis Tartu tähetorni observatooriumi direktor Friedrich Georg Wilhelm Struve, kes mõõtis 1835. aastal esimesena tähe kauguse Maast ning määras kindlaks tuhandete kaksiktähtede positsioonid.
Tartu piiskopilinnus oli Tartu piiskopi keskaegne residents, mis asus praeguse Tartu tähetorni kohal. innus püstitati 13. sajandi keskel, pärast Tartu muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt 1224. aastal, millega lõppes Mandri-Eestis muistne vabadusvõitlus. Tõenäoliselt alustati ehitustöid juba 1224–25, ehitis valmis 1230 . aastaiks[1].
Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi residentsina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja teenijaid majutavast eeslinnusest. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, selle idatornis elas tõenäoliselt piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses, sillaga vallikraav, mille kohal on 1760 .–1770. aastatel rajatud Püssirohukelder.
Vana Anatoomikum
See kuulub Tartu Ülikoolile. Ehitati arstiteaduskonna õppehooneks. See on klassitsistlik hoone. Ja see on ehitatud ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi aastatel 1803–1805. Hoone peakorrusel asus amfiteatrina ehitatud ringauditoorium. Auditooriumi seintel olid Karl August Senffi grisaille- maalingud . Anatoomikumi kompleksi kuulusid ka luukamber ja surnukuur. Selles hoones on töötanud Karl Friedrich Burdach , Carl Wilhelm von Kupffer, August Rauber, Friedrich Bidder, jt. Õppetööd ei toimunud Vanas Anatoomikumis enam aastast 1999. Nüüd toimuvad need ülikoolile kuuluvale Biomeedikumi hones. alates Aastal 2014 valmis Vana Anatoomikumi ühes tiivas Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus. Selles toimuvad õpetajakoolituse seminarid ja praktikumid , täiendusõpe ning kohalikud ja rahvusvahelised seminarid.
Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale. Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 1825–1827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856–1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel – arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks.
Nüüdse nime – Vana Anatoomikum – sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega.
Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes pööras erilist tähelepanu peaaju morfoloogiale ning onto- ja fülogeneesi uurimisele, ning samuti Karl Kupffer, keda peetakse võrdleva embrüoloogia rajajaks. Samuti tegutses siin anatoomiaprofessor August Rauber, kes koostas 1886. aastal ülemaailmselt tunnustatud anatoomiaõpiku, millest on avaldatud 20 kordustrükki (viimane kaasajastatult 1987 Saksamaal). Samas hoones on töötanud ka 19. sajandi keskpaiga üks tuntumaid füsiolooge Friedrich Bidder, kelle teaduslikud tööd käsitlesid peamiselt närvisüsteemi füsioloogiat ja histoloogiat ning puudutasid ka toitumisfüsioloogiat.
Arstiteaduskonna käsutuses kuni 1999. aastani olnud hoone jäi 20. sajandi lõpuks kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi hoonetekompleks. 2005. aastal möödus vana anatoomikumi valmimisest 200 aastat. Tähtpäeva puhul avati maailma teadusajaloo kujundamisel kaasa teinud ehitises Tartu Ülikooli muuseumi näitus „200 aastat vana anatoomikumi“. Samuti sai seal tutvuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiiniliste kollektsioonidega.
19. novembril 2011 oli viimane päev, mil sai külastada vana anatoomikumi ja sealset ekspositsiooni. Eesti arstiteaduse sünnikodu on hetkel läbimas uuenduskuuri, mille järel saab vanast anatoomikumist Tartu Ülikooli teaduse populariseerimise keskus.
Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna meditsiinikollektsioone saab külastada Teaduskeskuses AHHAA.
Friedrich Robert Faehlmann (Fählmann; 31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.
Sündis Ao mõisa eestlasest valitseja pojana , võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku perekonda kasvatada.
Õppis 19saj algul Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis ka filoloogia - ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Ta rajas Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Faehlmann töötas Tartus arstina, ta oli ka ülikoolis eesti keele lector.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, mille esimees ta ka oli 7aastat. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmustning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli üks eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes Muistend Kalevipojast, visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust, tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Faehlmann on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 4 aastat.
Friedrich Robert Faehlmanni monument Kevadel 1927 moodustasid Tartu Eesti Arstide Selts ja Eesti Kirjanduse Selts komitee, mille ülesandeks oli Faehlmanni mälestuse jäädvustamine. Komitee tegevuskavas oli aastakümneid õiendamata jäänud Faehlmanni hauaplatsi arvete tasumine, hauakalmu kordaseadmine ning mälestuskivi tellimine Tartu Jaani kiriku kalmistule. Eriti tähtsaks pidas komitee mälestussamba püstitamist Toomemäel Vana Anatoomikumi ees.Rahalised vahendid leiti Faehlmanni albumi väljaandmisest, ülemaalisest korjandusest ning Kultuurkapitali Kujutavate Kunstide Sihtkapitali rahadest.Kokku läksid graniidist sambaalus ja pronksist büst maksma 5800 krooni.
Monument avati ees 18. mail 1930.. Monumendi autor on Voldemar Mellik.
Naistekliinik
Kuradisild –
Kuradisild (algselt Aleksandri sild) , mis ehitati Romanovite dünastia 300. juubeliks aastal 1913.
Kuradisild on üks väheseid säilinud 20. sajandi alguse betoonsildu, üks Tartu sümbolitest koos oma paarilise Inglisillaga. Elegantne sild toetub tugipostide vahendusel kahele saledale kandekaarele.
Silla praegusse asukohta rajati esimene sild 1809. aastal, neogooti stiilis puusild põhines Tartu ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projektil. J. G. Köningsmann projekteeris samasse ühesildse puitsilla, mis ehitati 1842– 1844 . Romanovite dünastia 300. aastapäevaks 1913. aastal valmis praegune ühesildne betoonsild Tartu linnaarhitekt Arved Eichhorni projekti järgi, juubelit tähistavad aastaarvud "1613 1913" silla Toome-poolselt küljel. Romanovite juubelit meenutab ka silla Toomeoru-poolsele rinnatisele paigaldatud Aleksander I pronksreljeef ja kiri "Alexandro Primo"Algselt nimetatigi silda Aleksandri sillaks (saksa keeles Alexander -Brücke).
Sild on muinsuskaitse all
Elegantne Kuradisild on 20. sajandi alguse betoonsilla väheesinev näide, olles Inglisilla paarilisena üks Toomemäe ja kogu Tartu sümbolitest. 1809. aastal ehitati praeguse silla asukohta J. W. Krause projekti järgi neogooti stiilis puusild. 1913. aastal ehitati A. Eichhorni projekti järgi sinna praegune ühesildne betoonsild, mis pühendati Vene tsaaride Romanovite dünastia 300. juubelile. Kuradisilla nimi võib pärineda vastandusest läheduses asuva heledama Inglisillaga või on see tuletatud silla ehituse juhataja Werner Zoege von Manteuffeli nimest (Teufel tähendab saksa keeles kuradit). Kuradisild on muinsuskaitse all.
Legend sildade kohta: Legend räägib, et sadu aastaid tagasi oli praegune Tartu linn jagatud pooleks. Üks pool linnast kuulus Headusele, teine pool Kurjusele. Kumbki pool ei olnud aga oma seniste valdustega rahul. Mõlemad soovisid valitseda tervet Tartu linna. Ühel heal päeval otsustasid Headus ja Kurjus rammu katsuda. See, kes on tugevam, saab kogu linna valitsejaks, kaotaja aga lahkub linnast. Mõlemad ehitasid endale sillad, et vaenlase tegevust jälgida. Kui kätte jõudis jõukatsumispäev, ronisid mõlemad linna kõige kõrgemasse tippu. Võistlused võisid alata. Kummalgi ei tundunud jõud otsa lõppevat ja kui möödunud oli seitse ööpäeva, juhtus midagi...Taevas hakkas välku lööma, maa värises, Headus ja Kurjus peatasid oma tegevuse ning jäid ootama, mis juhtub. Taevast paistis mingi hele kogu headuse silla peale. See oli Ingel. Samal ajal värises Kurjuse silla all maaja maapõue sügavustest tungis välja Kurat. Inglil ja Kuradil oli närv mustaks läinud selle jama peale ning nad otsustasid Headuse ja Kurjuse pagendada maa pealt taevasse ja maa sügavustesse. Need kaks silda aga, kuhu Ingel ja Kurat maandusid, ongi need siin Toomemäel asuvad Ingli-ja Kuradisild.
Riigikohus –
Hoones asub Eesti Vabariigi kõrgeim kohtuinstants - Eesti Riigikohus, mis tegutses juba aastail 1920-1935 Tartus. Hoone ehitust alustati 1763. a. kasarmuna, 1808 valmis neile varemetele ülikooli haigla ning 1995. aastast asub hoones Eesti Riigikohus. Hoone on vaadeldav vaid väljast.
Skyttele pühendatud mälestusmärk –
Johan Skytte monument on Tartu Ülikooli rajajale Johan Skyttele pühendatud monument, Pitsatikujulise monumendi autor on skulptor Tiiu Kirsipuu .
Monumendi avas 2007 Rootsi kuninganna Silvia .
K.J. Petersoni ausammas –
Selle autorid on skulptor Jaak Soans ja arhitekt Allan Murdmaa .
Monument avati 1983. aastal.
Kristian Jaak Peterson 14. märts 1801 Riia – 4. august 1822 Riia) oli eesti kirjanik
Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas. Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis.
Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on säilinud 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi.
Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.
2014. aastal otsustati nimetada Tartus Kommertsgümnaasiumi, Descartes 'i lütseumi ja Kivilinna gümnaasiumi liitmisel loodud uus gümnaasium Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumiks.
Villem Reimani ausammas -
Villem Reiman (9. märts 1861 Viljandimaa – 25. mai 1917 Kolga - Jaanis ) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Villem Reiman sündis Pauna ehk Paunhada renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar- ning seejärel kreisikoolis 1872– 1877 . 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
Reiman oli üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.
1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduse ning asus tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.
1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud . Reiman koos oma kaaslastega suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimehe ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.
1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891 –1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.
Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.
Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand ). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele , ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood .
1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.
1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ning 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.
1922-1932 tegutses Villem Reimani mälestamise komitee, mille eestvõttel rajati Tartusse Toomemäele Villem Reimani monument.
Tallinnas on Villem Reimani tänav.
Musumägi ja selle ümbrus, ohvrikivi –
Musumägi on kunstlik küngas. See rajati 19. sajandil pargi romantistlike kujundustööde käigus endise Moskva rondeeli kohale Karl XI bastionil.
Musumägi on olnud populaarne noorpaaride seas, kes käivad siin vahuveini joomas ja pildistamas. Musumäel ja selle ümbruses on tehtud ka vabaõhuetendusi, näiteks Emajõe suveteater etendas seal 1997. aastal " Robin Hoodi" ja 1998. aastal "Röövlitütar Ronjat".
Toomemäe ohvrikivi on väidetav ohvrikivi, mille autentsus ja päritolu on teadmata. Kivil on kaks suurt lohku. On võimalik, et sellele omistati kultuskivi maine alles 19. sajandil.
Matthias Johann Eiseni teatel kõrvaldati ohvrikivi 17. sajandil võitluses paganluse jäänuste vastu.
tartu Ülikooli õigeusklik professor Pavel Viskovatov kinnitas 1894. aastal peetud ettekandes, et kivisse olla katoliikluse ajal raiutud augud püha vee jaoks ja kivi pühitsetud. 1879. või 1880. aastal luterlasest ülikooli rektor Ottomar Meykov käskinud kivi hävitada, ent Viskovatovi sõnul hakanud käsutäitjal kivist kahju ning ta kaevas selle maasse. Viskovatovi algatusel kaevati ohvrikivi taas maast välja.
Morgensterni ausammas –
Monumendi rajas 1851 . aastal
Johann Karl Simon Morgenstern (28. august 1770 Magdeburg – 3. september 1852 Tartu) oli klassikaline filoloog, Tartu ülikooli raamatukogu esimene direktor ning ülikooli kunstimuuseumi rajaja.
Ta isa oli arst. Morgenstern õppis filosoofiat Halle ülikoolis aastatel 1788–1794, kaitses 1794 doktoriväitekirja. Sealsamas oli ta eradotsent ja aastatel erakorraline professor. Aastatel 1802–1833 töötas ta Tartu ülikoolis klassikalise filoloogia, kõnekunsti, esteetika ning kirjandus- ja kunstiajaloo professorina.[ 1802–1839 oli ta ühtlasi ülikooli raamatukogu direktor. Asutas 1803. aastal ülikooli kunstimuuseumi ja juhatas seda aastani 1837 . Osales Tartu ülikooli põhikirja koostamises ja ülikooli tegevuse juhtimises. 1826 . aastal valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks.
Morgensternil on suuri teeneid kunsti propageerijana Eestis. Tema kirjutatud on siinne varaseim kunstialane brošüür "Über einige Gemälde" ( Dorpat , 1805) Avaldanud kirjandus- ja kunstiküsimusi käsitlevaid aktusekõnesid ning kunstikirjutisi saksa ja baltisaksa ajakirjanduses. Koostas 1815. aastal esteetikakursuse õppekava. Morgensterni kunstikirjutiste temaatika ulatub antiikkunstist kaasaegse Lääne-Euroopa ja baltisaksa kunstini. Erilist huvi tundis ta Raffaeli loomingu ("Über Raffael Sanzio's Verklärung", Dorpat, Leipzig, 1822) ja kaasaegse kunsti vastu; kirjutistes põimuvad klassitsislikud ja romantilised arusaamad. Oma rikkaliku käsikirjapärandi ning raamatu- ja kunstikogu kinkis Tartu ülikoolile. Joonistajana oli asjaarmastaja, visandas maastikuetüüde, portreid, kopeeris 16. sajandi meistrite teoseid.
Baeri ausammas –
Karl Ernst von Baer (28. Veebruar 1792 Piibe mõis, Järvamaa – 28. november 1876 Tartu) oli loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja.
Karl Ernst von Baer sündis Piibe mõisas Eestimaa rüütelkonna peamehe Magnus Johann von Baeri ja Juliane von Baeri pojana. Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist, Saksamaal. Pärinud rüütlitiitli, oli tema täielik nimi Karl Ernst Ritter von Baer.
Baer õppis 1807–1810 Tallinna Toomkoolis ja seejärel 1810–1814 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (sügisel 1814 kaitses doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest ) ning jätkas haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis.[1]
1821 . aastal asus ta korralise professori kohale Königsbergi Ülikoolis.
1826. aastal valiti Köningsbergis töötav Baer Keiserliku Teaduste Akadeemia välismaiseks kirjavahetajaliikmeks.Tänutäheks pühendas Baer järgmisel aastal ilmunud oma ladinakeelse teose " Imetaja ia inimese muna tekkest" Keiserlikule Teaduste Akadeemiale
1834. aastal asus Baer Peterburi. 1841 –1852 töötas ta Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemia võrdleva anatoomia ja füsioloogia korralise professorina. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president , samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige.
1862 . aasta oktoobris lahkus Baer seoses kõrge ea ja tervise halvenemisega akadeemia teenistusest. Kuigi ta oli akadeemiku kohast loobunud, jäi ta akadeemiaga seotuks auliikmena koos hääleõigusega- Selline staatus oli Peterburi Teaduste Akadeemia ajaloos haruldane .
Viimased eluaastad elas Baer Tartus, olles seal Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees.
Baer on maetud Raadi kalmistule Tartus. Baeri portree oli Eesti kahekroonilisel rahatähel.
Tema järgi on ladinakeelse nime saanud amuuri vart (Aythya baeri).
mööda Professorite puiesteed e. Aeglast surma alla –
ülikooli kunagine kirik j
Tartu Ülikooli kirik oli 1860. aastal ehitatud kirik. Seda kasutas Tartu Ülikooli kogudus .
1951. aastal võeti kirik koguduselt ära, sisustus demonteeriti ja ehitati raudbetoonist vahelaed . Osa sisustust viidi äsjataastatud Põltsamaa Niguliste kirikusse, kus see on praeguseni kasutusel. Hoonet kasutati Tartu Riikliku Ülikooli humanitaarteaduste raamatukoguna, mis kandis hüüdnime Seminarka.
Tänapäeval paiknevad endises kirikus Tartu Ülikooli allasutused, sealhulgas arhiiv ja õppeosakond.
Gustav II Adolfi ausammas
Gustav II Adolfi monument on 27. juunil 1928 Eesti Vabariigi riigivanema Jaan Tõnissoni avatud .
Algne monument oli püstitatud Eesti Vabariigi 10. aastapäevaks. Skulptuuri autor oli rootslane Otto Strandman .
15. mail 1950 nõukogude okupatsioonivõimu poolt hävitatud Gustav II Adolfi mälestusmärgi koopia.
1988. aasta kevadtalvel, mõned aastad enne monumendi taastamist, üllatas hommikusi tööleminejaid öösel platsile ilmunud Gustav Adolfi lumest kuju[3][4] – märk sellest, et Tartu Ülikooli asutaja on kevadekuulutajana oma kohale Tartus tagasi jõudmas.
Taastatud monumendi avasid 23. aprillil 1992 Rootsi kuningas Karl XVI Gustav ja kuninganna Silvia.Uppsala Ülikooli kingitusena valminud uue pronksskulptuuri valmistas skulptori Bengt Erland Fogelbergi .
Tartu Ülikooli peahoone
Tartu Ülikooli on üks vanimaid ülikoole Põhja- ja Ida-Euroopas. See on asutatud 1632. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt, kelle monument asub ka peahoone taguses väikeses pargis . Pärast me möödume, sellest kujust , siis ma pööran tähelepanu sellele korraks. Peahoonet hakkati ehitama 1804 aastal ja see valmis 1809 aastal. Arhitektiks oli Johanna Wilhelm Krause. Peahoone pidulik aktus toimus 3. Juulil 1809. Siin asub ka alatest 1868. aastast kunstimuuseum. See on ainuke muuseum Eestis, kus saab kohtuta ehtsa Egiptuse muumiaga . Värvilises Pompei stiilis seinamaalingutega saalides saab vaheldumisi nautida nii graafika -, maali-, kui ka ikooninäitus. Ülikooli peahoone pööningul asub selline huvitav koht nagu ajalooline kartser, kus omal ajal istusid üliõpilased, kes olid rikkunud avalikku korda ja ülikoolis kehtinud reeglite vastu eksinud . Kartserikaristuse määras ülikoolis kohus. Paljud üliõpilased jäädvustasid oma kartseris viibimise joonistuste, salmide või monogrammidega seintel, lagedel ja ustel.
Tartu ülikooli oli pikalt saksakeelne ülikooli ning õppimine on toimunud ka vene keeles. 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse ülikoolina, kus pandi alus rahvuskultuuri arengule suunatud teadustele. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud Soomest, Rootsist ja ka Saksamaalt.
Ööl vastu 21.detsembrit 1965 aastal leidis aset peahoones tulekahju, mille tulemusena hävis 900 ruutmeetrine põrandapind. Eeluurimise käigus tuvastati, et põleng sai alguse hoone teisel korrusel elektririkkest. Peahoone taastati 1.septembril 1966, aula aga 1967. Ja peale selle korra on veel korduvalt restaureeritud peahoonet. Viimati tehti seda 2007 aastal.
Tartu Ülikool on suurim täiendusõppe pakkuja Eestis. Tartu ülikoolis on 9 teaduskonda , 4 kolledžit. Igal aastal osaleb Tartu Ülikoolis ligi 1600 kursusel rohkem kui 31 000 osalejat. 83% magistriõppe vilistlastest töötavad juhi või tippspetsialistina.
Tartu Ülikool on vanim ja suurim Eestis tegutsev ülikool. Aastatel 1940–1941 ning 1944–1989 kandis nime Tartu Riiklik Ülikool, lühend TRÜ. Tartu Ülikooli taasavamine 19. sajandi alguses toetus otseselt valgustuse ideedele ja samast vaimsusest kasvas klassitsistlik arhitektuur . Ülikooli ehitistest kujunes kõige ilmekam klassitsistlike hoonete kooslus Eestis. Eelkõige J. W. Krause kavandatu – ülikooli peahoone, tähetorn, vana anatoomikum jt – moodustab haruldase terviku, mis on valgustuse ideede ja euroopaliku ülikoolihariduse kauniks kehastuseks mitte ainult Eesti jaoks, vaid ka rahvusvaheliselt. Tartu Ülikool on pidanud väga tähtsaks oma vanade hoonete üldkultuurilist ja rahvuslikku tähendust ning on neid seetõttu hooldanud ja remontinud, kuid jätkuvalt on paljude hoonete seisund ebarahuldav ning isegi ohtlik. Tartu Ülikooli peahoone on üks silmapaistvamaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid Eestis. Hoone on ehitatud 1804–1809 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi endise Maarja kiriku varemetele. Peahoone avamise pidulik aktus toimus 3. juulil 1809.Tartu Ülikooli peahoonet on korduvalt restaureeritud. Aastal 2007 käis hoone katuse, pööningu ja välispiirete uuendamine.
Tartu ülikoolis on 9 teaduskonda ja 4 kolledžit. Ülikoolis õpib ligi 14 500 üliõpilast, üle 1000 välis(külalis)üliõpilase ja ligi 1400 doktoranti (seisuga 1.01.2015). Tartu Ülikoolis on 70 bakalaureuse-, 80 magistri - ja 35 doktoriõppekava. Ülikool pakub ka arvukalt kõrgetasemelisi täiendusõppekursusi.
J. Tõnissoni ausammas
Jaan Tõnisson oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem.
Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas 1866 aastal 22.dets- . Tõnisson õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis ja astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. Aastal.
Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.
1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.
Suri 1941 tallinn
Tampere maja
Tampere Maja on sõpruslinnade Tartu ja Tampere kultuuri- ja koostöökeskus Tartus.
Tampere Maja rajati 1997. aastal. Keskuse ülesandeks on arendada sõpruslinnade vahelist kultuuritegevust. Majas korraldatakse kirjandusõhtuid, näituseid ja kontserte. Maja ruume on võimalik avalikeks sündmusteks rentida. Keskuses tegutseb ka väike kuuetoaline külalistemaja.
Uppsala majad
Uppsala maja on Tartu linna vanim puumaja, see asub Tartu kesklinnas aadressil Jaani 7[1].
Maja põhiosa valmis ca 1720 ning jäi õnnekombel puutumata linnas 25. juunil 1775 toimunud tulekahjust , mis hävitas suurema osa linnast. Praeguse suuruse sai hoone aastatel 1777 –1783. Suurema osa ajast on seda kasutanud käsitöölised, kuid majas on elanud ka Liivimaa kohtusekretär. 19. sajandi alguses asusid hoones tudengite üürikorterid, üürielamuna tarvitati seda veel Nõukogude ajalgi.[1]
Aastatel 1995–1996 renoveeriti hoone Tartu ja Uppsala linna koostöös Uppsala majaks. 28. maist 1996 kuni 2010. aastani täitis see külalistemaja funktsiooni, algselt linnaasutusena ning 2001. aastast OÜ-na Uppsala Maja, mille viimane juhataja oli Ruta Alakivi.[2][1] Majutuskohana pälvis Uppsala maja äramärkimise Lonely Planeti reisijuhis[3]. Tänapäeval tegutseb Uppsala majas Tartu Linnavalitsuse avalike suhete osakond .
– kunagine arestimaja –
Sellest honest tulid puhastustööde käigus päevavalgele 16. sajandist pärit seinad, rootsiaegse Tartu Ülikooli Academia Gustavo-Carolina 17. sajandist pärit trepikoda ning hulganisti kuuliauke, mis on tunnistuseks 1941. aastal kommunistide poolt toime pandud jõhkrast massimõrvast.
Arestimaja seined on Jaani kiriku ja Toomkiriku kõrval kolmandad keskaegsed seinad Tartus, mis pole hoonete alla mattunud.
Keldrites on hästi säilinud 16. sajandist pärit võlvid ja Academia Gustavo-Carolina aegse trepikoja alumine osa koos astmetega, mis ehitati sinna 17. sajandi teisel poolel.
Keldris oleva lubja alt on tulnud päevavalgele hulgaliselt kuuliauke. Kas need pärinevad 1941. aastast, kui kommunistid lasid eeldatavasti hoone mitmes ruumis enne Tartust põgenemist maha 192 inimest, selles ei saa olla 100 protsenti kindel.
“Ühes seinas on kuuliaukudest lausa kindel rida,” “Keldrist leitud kuuliaugud võivad pärineda ka hilisemast ajast, võib-olla on seal näiteks vangivalvurid märki lasknud.”
Esimesed andmed selle maja kohta pärinevad 16. sajandi lõpust, kui selle koha peal oli Poola aadliku maja.latuvad nii kõrgele,” on rääkinud ajaloolane Aivar Roosaar.
17. sajandi keskel sai sellest Tartu Ülikooli esimene peahoone Academia Gustaviana ja 17. sajandi lõpus Academia Gustavo-Carolina. Hiljem langetati majas kohtuotsuseid. Seejärel asus hoones vangimaja ning lõpuks arestimaja.
Lutsu tänav
Antoniuse õu
http://www.loovtartu.ee/antonius/ajalugu
Jaani kirik
Tartu keskaegse arhitektuuri kõige väärtuslikum ja ka väärikaim esindaja on 14. sajandil ehitatud ja Ristija Johannesele pühendatud Jaani kirik. Jaani kirikut peetakse oma arhitektuurilt ainulaadseks kogu Põhja-Euroopas. Seda sellepärast, et kirikut kaunistavad terrakota pisiskulptuurid, mis on valmistatud Baltikumi ja Põhja-Euroopa kohalike meistrite poolt. Need kujud kujutavad viimasepäevakohut. Teistest kõrgemal asub Kristus, temast ühel pool Jumalaema ja teiselpool Ristija Johannes, allpool vandemeestena 12 apostlit. Huvitav on teada, et Raehärra Friedrich Konrad Gadebuschi järgi oli 1593 . aastal Jaani kiriku väljaminekute loetelus tasu kellalööjatele selle eest, et nad tõrjusid jumalateenistuse ajal sigu ja koeri kiriku ukse eest kaugemale.
Rüütli tänav
Rüütli tänav on tänav Tartu kesklinnas. Nõukogude ajal oli see 21. juuni tänav.