Arhiivinduse
aine kitsas ja lai mõiste, arhiiviasutuse
põhifunktsioonid.Laiemas
mõttes tähistab suurt hulka teadusi (või abiteadusi), mis tänasel
päeval kujutavad eraldi valdkondi – nt arheograafia
(publitseerimine), diplomaatika (ürikuteadus), allikakriitika
on saanud ajalooteaduse vundamendiks, jne.
Arhiivindus kitsamalt
on:
* arhiivi
organisatsioon ja juhtimine
* kogumine e
komplekteerimine * hindamine e ekspertiis
* korrastamine,
kirjeldamine
* koolitus
* säilitamine
*
kasutamine jne.
arhiiviasutuse
põhifunktsioonid:
Arhiivikorralduse kujunemislugu : pertinentsiprintsiip,
Rammingeni süsteem,
Baldassare Bonifacio, territoriaalsene pertinentsiprintsiip , Georg
Aebbtlin, Karl Bernhard Friedrich Zinkernagel.
Arhiivi
korralduse osas sai valitsevaks ja üldtunnustatuks
pertinentsiprintsiip – iga
arhivaal on
unikaalne teavik , mille korrastamise ja kirjeldamise aluseks on selles
leiduva teabe iseloom.
Ühe
kuulsama arhiivindusliku mõtte
arendaja Jakob von
Rammingeni (16.saj), kes vaatles arhiivi
riigiaparaadi iseseisva
osana , järgi koosnes riigiaparaat 3 osast:
1) Riigi
kantselei ja kohtud
2)
Finants - ja sh fiskaalsüsteem (majandus)
3)
arhiiv ehk
Registratuur – süsteem kõige selle
juhtimiseks.
Rammingen
kasutas praktilis-induktiivset1
arhiivisüsteemi:
1.
Maahärra asjad (
Causae domini )
2. Alamate
asjad (
Causae subditorum)
3.
Välisküsimused (
Causae extraneorum)
Kõik kolm
jagunesid veel 2
alaliiki :
a)
Realia
(kogu reaalne elu ja olu, mis persoonide alla ei mahu), b)
Personalia17.
sajandil riigid tugevnesid, ühes nendega ka riigiaparaat, sh
arhiivid . Sel ajal eraldub üldisest
asjaajamise ja kantselei
teooriast
arhiiviteooria. Kokkuleppeliselt
on hakatud
esimeseks arhiiviteoreetikuks nimetama
Baldassare
Bonifaciot, kes
kirjutas 1631. a teose
“De Archivis”.
Esimese teoreetikuna kasutab
terminit arhiiv (seni
kasutusel kas kantselei või registratuur).
Arhiivikorralduse
alusena juurutati –
territoriaalset pertinentsiprintsiipi.
Selle süsteemi kohaselt selekteeriti dokumente järjestatuna:
geograafilise koha
teema
asi
kronoloogia järg
Järgmised
uuendused pärinevad Georg Aebbtlinilt ( 1669 ). Tema loogika
kohaselt
pidi eksisteerima mitu arhiivi:
1. kinnine arhiiv ürikute ja
privileegide originaalide jaoks (nt ürikute arhiiv);
2. uuemate
(alates 16. saj) riigi- ja fiskaaldokumentide arhiiv (aktide
arhiiv);
3. registratuur – jooksva asjaajamise arhiiv.
Epohhiloovaks
meheks Karl Bernhard Friedrich
Zinkernagel
(Handbuch
für angehende Archivare und Registratoren Noerdlingen,
1800).
Z arendas pertinentsiprintsiibi
täiuslikkuseni.
Temale tuginesid saksa arhiivid ja arhivaarid (sh Tallinna
Linnaarhiiv).
Zinkernageli
kohaselt tuli dokumendid jagada 5 pealiigiks:
valitseja ja tema perekonnaliikmete isiklikud dokumendid;
maaasjad;
riigiasjad;
kiriku– ja usuasjad;
välisasjad;
Need tuli
omakorda jagada alaliikideks, peatükkideks, paragrahvideks.
Prantsuse
revolutsiooni mõju ja tagajärjed arhiivinduse süsteemi
väljakujunemisel.
Suured
mõjutused olid tingitud Suurest Prantsuse revolutsioonist , mis
tähistab uut epohhi arhiivinduses ning tõi kaasa kaasaegse
arhiivindussüsteemi tekke. Revolutsiooni ajal – ka
kõigi hilisemate revolutsioonide ajal olid korduvaks probleemiks
peremeheta arhiivid. 1794. a 25. juunil võeti vastu
arhiiviseadus , mis sai hiljem oluliseks eeskujuks paljudele riikidele. Selle dekreediga loodi Rahvusarhiiv , mis allus rahvuskogule (seadusandlikule võimule). Esimeseks direktoriks
(1804.-ni) oli Gaston Camus.
Prantsusmaal
rakendati järgmisi olulisi printsiipe :
1. Riik kannab vastutust
oma dokumentaalse pärandi säilimise eest!
2. Arhiivide
avalikkuse printsiip – igal kodanikul oli õigus pääseda arhiivi
(samas hakati välja töötama piirangute süsteemi).
3.
Ekspertiisi probleemid – mida arhiivi võtta, mida mitte.
Arhiivi
võeti kõik praktilise väärtusega dokumendid. Ajaloolise
väärtusega dokumendid koondati raamatukokku. Sellega
toonitati, et arhiiv ei ole kultuuriasutus (seda on raamatukogu);
arhiiv on riigi atribuut!
1821 asutati Pariisis École Nationale des Chartes (eestipäraselt
kasutatud kui Hartade kool). Kooli eesmärgiks oli arhivaaride ja
raamatu kogude töötajate koolitamine.
Kõige
selle taustal oli arhiivinduse süsteem oma arengus jõudnud kriisi,
mis avaldus dokumentide korrastamise põhimõtetes, sest kehtinud pertinentsiprintsiip ei toiminud enam – kogunevate dokumentide
hulk oli kasvanud, iga dokumenti ei saanud hoida täiesti iseseisva
üksusena, puudus oli arhivaaridest.
Provenientsiprintsiibi
väljakujunemine ja mõiste sisu.
Revolutsiooniks
arhiiviteoorias loetakse provenientsiprintsiibi väljatöötamist
ja rakendamist. Provenientsiprintsiip – ühe arhiivimoodustaja tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid kuuluvad kokku ja neid ei segata teistsuguse päritoluga
arhivaalidega. Arhiivimoodustajaks (või ka fondimoodustaja)
on asutus või isik, kelle tegevuse tulemusena arhiiv on
moodustunud. Säilitatakse võimalikult samasugune struktuur
nagu see oli korraldatud asutuses.
Sellise
meie jaoks lihtsa tõe – arhivaar peab üles näitama austust
arhiivi looja ning asjaajamise terviklikkuse vastu (“ respect de
fonds”), ütles 1841. a välja Natalis De Wailly.
Siit alates sai provenientsiprintsiibist arhiivinduse keskne teoreetiline alus. Arhiivifondi mõiste võttis kasutusele
François Guizot (minister, peaminister , ajaloolane).
Asutuse arhiiv moodustab üle andes iseseisva fondi
Saksa
arhiivinduse kujunemislugu: Leopold von Ranke ja tema õpilaste
arhiiviteoreetiline diskussioon, struktuuriprintsiip,
registratuuriprintsiip.
18.
sajandil, mil Saksamaa oli killustanud sadadeks riigikesteks,
eksisteeris u 3 liiki arhiive:
- Dünastiline arhiiv (Hausarchiv) – valitseva dünastia perekondade kohta käivad dokumendid;
- Riigiarhiiv (Stadtsarchiv) – välispoliitilised, diplomaatilised lepingud ;
- Maa-arhiiv (Landesarchiv) – sisemine haldus, maksumajandus, kohtud.
19. sajandi algusega, mis seostub Napoleoni sõdadega ning mis tõi
kaasa riigikeste arvu languse, käis kaasas ka tohutu
ajaloobuum, rahvusliku eneseteadvuse plahvatuslik kasv, massiline
ajalooseltside teke.
Saksamaa
arhiivinduse suurkuju Leopold von Ranke (1795– 1886 ) –
Preisi TA liige, Berliini ülikooli professor ja aastast 1841
Preisi riigi ametlik historiograaf, allikakriitilise
meetodi silmapaistev arendaja ning rakendaja , initsiatiivil
tõusis plahvatuslikult arhiivide osakaal/tähendus ajaloo
uurimisel. Ranke: Ajaloolane, kes ei tööta aastas 300
päeva arhiivis , diskvalifitseerub! Sellest
kujunes saksa ajaloolase professionaalsuse määratlemise
reegel. Varasem seisukoht oli olnud: arhivaar ei tohi tegeleda
ajaloo uurimisega!
Arhiivinduse
teooriat ja praktikat arendasid edasi mitmed Ranke õpilased:
- Nt arhiivide eraldumine raamatukogust. 1862 – Wilhelm Wattenbach esines tööga arhiivide ja raamatukogude spetsiifilistest erinevustest.
- Aastatel 1875-1895 kujunes arhiivist välja teadusasutus. Preisi direktor Heinrich von Sybel töötas arhiivile välja ka Preisi salajase arhiivi tööeeskirjad.
- Juhtiv provenientsiprintsiibi juurutaja Saksamaal oli Max Lehmann.
Mõningasest
kriitikast hoolimata jäi provenientsiprintsiip arhiivinduses
kandvaks ja on seda tänini, täiustatud kujul. Max Lehmanni täiendus
on sõnastatud struktuuriprintsiibina
– lahtiseletatuna, et ei respekteerita mitte ainult fondide
terviklikkust (fonde ei lõhuta allikaliikide kaupa), vaid
respekteeritakse ka fondide sisemist korraldust ehk struktuuri,
ülesehitust. Seda on nimetatud ka provenientsiprintsiibi
korollaariks (= lisand , tõestusest järelduv väide).
Diskussioonides
sai saksa arhivaaridele selgeks, et arhiivide isegi osaline
ümberkorraldamine ei ole mõttekas. Selliselt sõnastati ka tänase asjaajamise üks kesksemaid reegleid
– Arhiivi loomine algab kantseleist! See on
registratuuriprintsiibi põhi sisuks . S.t juba enne
dokumentide teket peavad olemas olema kaustade seeriad , kuhu tekkivad dokumendid hakkavad ladestuma. Kõigil kaustadele määrati
säilitustähtajad. Algdokumentide kaustad , mille teave
on kontsentreeritult olemas üldistatumates dokumentides, on
lühiajalise säilitusajaga (3 või 5 aastat) ja need ei jõua
arhiivi.
See on ka
tänase Eesti arhiivinduse algtõde: arhiivi korrastamine algab enne,
kui dokumendid sünnivad – arhivaar kinnitab (või kooskõlastab)
institutsiooni asjaajamise juhendi ja kaustade säilitustähtajad.
Venemaa
arhiivindus: Ivan IV arhiiv, vene arhiivinduse väljakujunemist
mõjutanud korraldused ning iseloomulikud jooned.
Vanimad
arhiivid asusid Kiievi-Venes, palju käsikirjalisi kogusid asus
kloostrites, mis tollased tähtsamad hoiupaigad. Ühtteist hoiti ka
vürstikodade juures. Varasemaks ülevenemaaliseks arhiiviks –
Ivan IV arhiiv, kuhu koondati ka sõjasaagina kaasa
toodud materjale. Arhiivil oli Venes praktiline rakendus – arhiivi
ei peetud ajaloo või kultuuri huvides, seda peeti “valitseja
praktiliseks kasuks”
Vene
arhivaarid peavad oma arhiivinduse sünniajaks Peeter I reforme,
millega likvideeriti vanad asutused. Peeter I tegevus tõi
kaasa reformid nii riigiasutustes kui arhiivides.
- 1711 – loodi Senat (algselt kõrgem seadusandlik- ja juhtimisorgan)
- 1712 – ka Senati arhiiv. Võeti kasutusele termin “arhiiv”.
- 1715 – moodustati kolleegiumid, uued valitsemisorganid seniste prikaaside asemel. Vanade prikaaside paberid saadeti Senati arhiivi.
1720. a
anti välja üleüldine reglement kolleegiumitele, kantseleidele ja
kontoritele, mis sätestas riigiasutuste asjaajamise korra. Eraldi
ptk arhiividest, millest olulisem nägi ette arhiivide loomise ning
sõnastas põhimõtte, et kõik lõpetatud dokumendid tuleb 3 aasta
jooksul kantseleist allkirja vastu arhiivi anda.
1728 . a
ukaasiga tuli kõikidesse kubermangudesse luua arhiivid ja ehitada
kivist arhiivihoidlad.
1736. a
ukaasiga nõuti, et kõikidele vanadele arhiividele tuleb koostada
nimistud.
Seoses
pidevate reformidega ning vanade ametiasutuste likvideerimisega
tekkis Venemaal massiliselt peremeheta dokumente. Selle
tulemusena tekkis rida ametkondlikke ja spetsialiseeritud
arhiive, mis on läbi sajandite vene arhiivide eripäraks.
Venemaal ei tekkinud terviklikku riigiarhiivi, seal eksisteeris rida
väikseid, salastatud ja omanäo lisi arhiive.
1768. a
ukaasiga arhiivide kohta pandi paika ka kutsenõuded
arhivaarile, milles oli kirjas vana (Ranke eelne) saksa põhimõte,
et arhivaar ei tohi tegeleda ajaloo uurimisega. Arhiivid olid
suletud asutused, kus valitses range sisekord (kirjanikud,
ajaloolased ei tohtinud arhiivi kasutada).
Ametniku juurdepääsuõigus dokumentidele oli seotud
auastmega (mida madalam auaste , seda suuremad võimalused
dokumentidega töötada).
Vene
arhiivinduse iseloomulikuks jooneks on dokumentide kogumise
põhimõtete ülim pragmaatilisus .
19. saj. I veerandil kehtis korraldus – säilitada kõik ametlikud dokumendid (kuni 1825). 1840.
aastateks olid arhiivid ülekoormatud.
1845. a
anti välja siseministri käskkiri "Kubermanguvalitsuse
asutused", milles loetleti 10 kategooriat dokumente, mis
kuulusid hävitamisele.
1848. a
tehti otsus vastava ekspertiisikomisjoni moodustamiseks, kes
otsustab, mida võib hävitada.
1860.
aastatel delegeeriti ekspertiisiõigus reale ministeeriumitele ja
peavalitsustele (nt sõja-, finants, posti, hariduse...) ja
kubermangu valitsustele (materjali saadeti hulgaliselt
paberivabrikutesse).
1880.
aastatel delegeeritakse ekspertiisi teostamine järjest madalale –
igas riigiasutuses tuli kindlaks määrata ametnik , kes teab,
mida vaja hoida, mida mitte. Ekspertiis arvestas vaid ametkondliku huviga , ajalugu oli nende jaoks täiesti ebaoluline. Keskmiselt
jäeti kubermangude arhiivides säilitamiseks alles u 4%
arhiivimaterjalidest, rohkelt
hävitati kohalikke materjale. Oluliseks erandiks olid Balti
kubermangud, kus valitses teine (saksa) lähenemine
arhivaalidesse, siin oli hävitamine tagasihoidlikum.
N
Liidu arhiivinduse ümberkorraldused: riiklik arhiivifond ja selle
sisemise liigituse alused.
1918. a
moodustati arhiivide juhtimise Keskkomitee. Tekitati tsentraliseeritud ametkond – Riiklik arhiivifond
(=RAF).
Riikliku arhiivifondi moodustasid kõik riigile kuuluvad
arhivaalid, sh need dokumendid, mis olid tekkinud nõukogude
riigi territooriumil, sõltumata sellest milline võim oli sel alal
olnud enne nõukogude võimu (ka annekteeritud alade
arhivaalid); Venemaa ja nõukogude välisesinduste materjalid
(saatkondade arhiivid); okupatsiooni ja kontrrevolutsiooni
materjalid; kinkimise, ostmise või muul teel (nt konfiskeerimine,
sõjasaak) riigi omandisse sattunud materjalid. Riiklik arhiivifond
allus – täitevvõimule (valitsusele), mitte
parlamendile. Arhiivi organisatsiooni kõrgeimaks
juhtimisorganiks oli Arhiivide Peavalitsus. Kuni 1960. aastateni oli
arhiivindus NKVD - Siseministeeriumi valitsemisalas, siis läks
Ministrite Nõukogu otsealluvusse. Ka liiduvabariikides ja oblastites
moodustati arhiivivalitsused.
Riiklikul arhiivifondil oli sisemine liigitus, millest sõltus arhiivide
struktuur. Dokumendid jaotati:
1) formatsioonide teooria kohaselt
ajaloolisteks epohhideks
- enne 1917. a revolutsiooni
- pärast 1917. a revolutsiooni
* Erandiks
isikufondid, mida ei kästud “epohhideks” jagada ja käsitleti tervikuna ;
* ning
kirikute- koguduste fondid ( kirik oli igand ja selle arhivaalid,
ka nt 1960. aastatest 1964, tuli anda 1917. a eelsete materjalide
hulka).
2) administratiivne -territoriaalne jaotus (mille aluseks oli uus
nõukogude administratiivne-territoriaalne jaotus).
Sellest
tulenevalt jagati arhiivisüsteem kõikidel tasanditel kaheks:
- N Liidu keskarhiivid (2 perioodi ORKA (Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiiv) ja RAKA (Riiklik Ajaloo Keskarhiiv);
- vabariikide keskarhiivid (2 perioodi);
- oblastiarhiivid (2 perioodi);
- rajooniarhiivid, neid tavaliselt ei jagatud, neis puudus vanem osa.
3)
materiaalse tähtsuse järgi liigitati arhivaalid:
- üleliidulise tähtsusega;
- vabariikliku tähtsusega;
- kohaliku tähtsusega.
Sellest
positsioonist sõltus finantside eraldamine arhiivile.
4)
riikliku tegevuse valdkondade lõikes – eripäraks võimas
ametkondlike arhiivide võrk (mis ei ole ühtses riiklikus
süsteemis). Ametkondlikud:
- sõjaajaloo arhiiv;
- kaitseministeeriumi arhiiv;
- sõjalaevastiku keskarhiiv;
- siseministeeriumi arhiiv;
- rahvamajanduse keskarhiiv jne.
Ametkondlike
arhiivide süsteem oli salajane ja võimas, eriti NLKP arhiiv, s.h
Poliitbüroo materjalid. Rohked keelud. Veel Kaitseministeeriumi
arhiiv Podolskis, Siseministeeriumi arhiiv (GuLAG), geoloogia arhiiv (geoloogilise sisuga materjalid) jt.
5)
Dokumendi valmistamise viisist ja tehnoloogiast lähtuv jaotus
- tehnilise dokumentatsiooni riiklik keskarhiiv,
- fono- ja filmiarhiiv.
6) kehtis
arhiivifondi jagamatuse printsiip .Säilitamise-arvestamise üksuseks
on arhiivifond. See on dokumentide kogum, mis on tekkinud ühe
asutuse, organisatsiooni või üksikisiku tegevuse tulemusena.
Eesti
arhiivinduse eellugu .
Varasemad
arhiivid Eesti alal olid ordu ja linnade arhiivid. Varasemad
ürikud Eesti arhiivides on pärit 13. sajandi esimesest poolest:
Tallinna Linnaarhiivis aastast 1237 , Eesti Ajalooarhiivis aastast
1240.
Soodsalt mõjus arhiivide arengule Rootsi riigivõimuperiood.
1644. a Rootsi riigikantsler Axel Oxenstierna instruktsioon
nägi ette arhiivide kohustusliku asutamise kõigis Rootsi riigi
provintsides, s.h Eesti ja Liivimaal. Selle tulemusel tekkisid
kubermanguarhiivid – kui riigiasutuste ametkondlikud arhiivid
(need ei ole veel arhiivid Riigi- või Maa-arhiivi tähenduses).
Karl XI poolt läbiviidud mõisate reduktsiooniga kaasnenud
šokiteraapia (kellel polnud mõisa oman diõiguse kohta
piisavalt usaldusväärset dokumentaalset tõestust, pidi mõisa
riigile tagastama) pani Balti aadli hoolikalt dokumentidesse
suhtuma. See ka otseseks tõukeks rüütelkondade arhiivide
arengule.
Väärtuslikud
on Eesti ala linnade magistraatide arhiivid, mille sisuline korrastamine algas 19. sajandil seoses praktiliste vajadustega –
dokumente vajati erinevate õiguste ja kohustuste tõestamisel.
Ühtaegu tekkis vajadus seaduste ühtlustamiseks (sama asja kohta
võis kehtida mitu erineval ajal välja antud seadust). Seda tööd
tuntakse Balti provintsiaalõiguse kodifitseerimistöö nime all, mis
kujunes ulatuslikuks riiklikuks tellimustööks Tartu
ülikooli/koolkonna juristidele. Provintsiaalõiguse
kodifitseerimine oli vahetult seotud vanade
õigusaktide väljaselgitamisega.
Selle aja
Baltikumi üheks tuntumaks õigusajaloolaseks oli Friedrich
Georg von Bunge (1802- 1897 ), kes osales Balti
provintsiaalõiguse kodifitseerimisel. Ühtlasi
pani ta Baltikumi ajaloo allikate publitseerimisele, tippsaavutuseks
"Liv–, Est– und Kurländisches Urkundenbuch nebst
Regesten" (=LUB), 1853 –1914. Bungel oli eriline roll ka
Tallinna Linnaarhiivi kujunemisloos – tema juhtimisel
korrastati selle kõige vanem osa, mille kasutamine oli olnud
praktiliselt võimatu.
Soovituslik
kirjandus: “Tundmatu Friedrich Georg von Bunge”, ÕES, 2006.
1883. a
astus Tallinna linnaarhivaarina ametisse Theodor Schiemann,
kes muretses arhiivile uued riiulid jm varustuse, et asuda korraldamistöödele.
I
maailmasõja päevil tegid arhiivi vanimad kogud läbi eksitavad
rännakud mööda Venemaad, 5 aastat hoiti kogusid kinni
Moskvas, kuhu need varade evakueerimise käigus sattusid. Uued
eksirännakud ootasid Linnaarhiivi kogusid ees saksa okupatsiooni
päevil, kuid on nüüdseks Eestisse tagasi jõudnud.
Mõningad
Riigiarhiivi loomise katsed on seotud järgmiste isikute ja
seikadega.
Provintsiaal-arhiivi
loomise ettepanekuga on esinenud Eestimaa kuberner vürst
Šahhovskoi . Maa-arhiivi loomise initsiatiivi ilmutas ka Eestimaa
rüütelkonna arhivaar parun Friedrich Theodor Paul von der Osten -Sacken (idee koondada ka teiste seisuste ja institutsioonide,
s.h kirikute arhivaalid). Katse kirikuraamatud rüütelkondade
arhiivi koondada õnnestus vaid osaliselt.
Peamiseks ohuks dokumentidele
järgnevatel aastatel olid sellised sündmused nagu 1905. a revolutsioon (arhiiv põles ära koos mõisaga); I maailmasõja
(asutuste evakueerimine Venemaale, rida kultuuriväärtusi
rändas sise-Venemaale, neist tuntum TÜ kogude evakueerimine
Voroneži, 1915); 1917. a sündmused (Tallinnas põletati koos
kubermanguvanglaga maha mõnede kubermanguvalitsuse allasutuste
arhiivid) jm.
Eesti
Riigi Keskarhiivi ja Riigiarhiivi teke ning areng kuni 1940. aastani.
Venemaaga
sõlmitud Tartu rahuleping nägi ette ka evakueeritud arhiivide
tagastamise. Vajaduse arhiivi järele tingis igapäevane praktiline
elu, üle tuli vaadata senised kehtivad lepingud.
Arhiivi
praktiline loomine toimus Tartu Ülikooli juures. Riiklikku
arhiivikomisjoni juhtis Arno Rafael Cederberg (1885-1948),
1919-28 TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo prof , 1920-28 Akadeemilise
Ajalooseltsi esimees, 1935-48 Helsingi, Turu ülikooli prof. Teda
hinnatakse kui esimese eesti rahvusliku ajaloolaste koolkonna isa –
juhtivad ajaloolased, sh Otto Liiv, Hans Kruus olid tema seminaristid
jne.
Arhiivikomisjoni
töö tulemusel moodustati Eestisse kaks riiklikku arhiivi: Tartusse Eesti Riigi Keskarhiiv (ERKA) – ajalooliste materjalide
kogumiseks, säilitamiseks ja kasutamiseks.
Tallinnasse Riigiarhiiv (RA) – mille ülesandeks oli
riigiasutuste jooksvate materjalide kogumine pärast nende
säilitustähtaja möödumist asutuses.
Arhiivi
praktilise loomise juures oli aktiivselt ametis Friedrich Nineve
(1857-1929), kellest sai 16. mail 1921 ERKA abijuhataja kt-ks.
Päeva, mil arhiiv sai endale juhtkonna, peetakse arhiivi
sünnipäevaks.
Nineve
seisukohaks oli: et arhiivid Eestis alluksid haridusministeeriumile,
riigisekretärile ehk parlamendile (nagu Inglismaal,
Prantsusmaal jm). Selliselt allus Tartusse loodud Eesti Riigi
Keskarhiiv (ERKA) – ajalooliste materjalide kogumiskoht haridus ministeeriumile ja Tallinnasse moodustatud Riigiarhiiv
(RA) kui riigiasutuste jooksvate materjalide kogumisega tegelev arhiiv riigisekretärile.
Riigi Keskarhiivi esimene direktoriks sai 1922. a August Sildnik.
1929. aastast Otto Liiv (1905-1942) – EV võimekamaid ja
tuntumaid ajaloolasi, 1934-40 TÜ õppejõud, 1937-40 Ajaloolise
Ajakirja peatoimetaja. O. Liivi eestvedamisel tehti Eesti
arhiivides valitsevaks provienentsiprintsiip.
Provienentsiprintsiip oli 1930. aastatel (1933, 1936) ilmunud
2-köitelise “Arhivaari käsiraamatu” keskne printsiip;
samuti deklareerib seda 1935. aasta arhiiviseadus. Seadus pani paika
arhiivide funktsioneerimise korra.
1939-1940
laieneb arhiiv massiliselt kahel olulisel põhjusel:
- Umsiedlung . 1939. a kuulutati Eestis arhivaalid rahvuslikuks rikkuseks, moodustati kultuurivarade ekspertkomisjon, tolli pandi valvama arhivaarid, et mõisate arhivaale Eestist ära ei viidaks.
- Nõukogulikud ümberkorraldused 1940.
Arhiivinduse teoreetilised lähtepunktid 1930. aastail.
- empiiriline (kogemuslik) lähenemine
- arhiivitöö praktikast tuletati metoodikad
- arhiivindus kui kirjeldav distsipliin
- teemaks ei olnud nt hindamine, juurdepääs
- imperatiivsetena rakendati positivistlikke arusaamu
- eesmärgiks on faktide kogumine mitte kontseptsioonide lihvimine
Nõukogulikud
ümberkorraldused Eesti arhiivinduses ja edasine tegevus.
ENSV Rahvakomissariaadi Nõukogu määrusega 4.09.1940 organiseeriti ümber
arhiivindus Eestis. Üldist arhiivinduslikku juhtimist teostas ENSV
Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Talitus. Arhiivide
Talitusele allutati ENSV Riigi Keskarhiiv Tallinnas ja Riigi
Keskarhiivi Tartu osakond (Tartu muutus filiaaliks) ning 10
linna- ja maakonnaarhiivi. ( Viimased organiseeriti vastavalt ENSV
Rahvakomissaride Nõuogu määrusele 10.12.1940 “Linna-
ja maaarhiivide organiseerimisest ESNV-s”.)
24.08.1940 jõudsid Tallinnasse Moskva esindajad Fomin ja Organov, kes panid paika uue struktuuri ja
koosseisu. Direktoriks jäi O. Liiv, üks tema senistest
asetäitjatest August Sildnik pidi aga lahkuma (Sildnik
küüditati 1941 perega , suri asumisel 1955). 4. septembril 1940
kuulutas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kõik dokumentaalsed
arhiivimaterjalid riigi omandiks. Riiklikesse arhiividesse tuli
üle anda nii tegutsevate kui likvideeritud, natsionaliseeritud
asutuste, organisatsioonide riiklikku väärtust omavad
arhivaalid. Tegutsevate asutuste asjaajamise dokumendid võisid
asutustesse jääda kuni kindlaksmääratud tähtajani.
Esmajärjekorras tuli arhiividele üle anda EV Sõja- ja
Siseministeeriumi dokumendid. Palju sellest materjalist toimetati
koheselt arhiivi salajasse erifondide osakonda . Sõja ajal
päästis arhiivi töötajate kangelaslikkus. Moodustati arhiivi oma
päästegruppe õhurünnakute ajal. Sõjaga käisid kaasas
majanduslikud raskused, materjalide evakueerimine.
Arvatakse, et II maailmasõja tõttu kadus 15% materjalidest. Pärast
sõda jätkas 1944 jätkas ENSV Siseasjade
Rahvakomissariaadi Arhiivide Talitus tööd ENSV Siseasjade
Rahvakomissariaadi Arhiivide Osakonnana.1946. aastast ENSV
Siseministeeriumi Arhiivide Osakonnana, millele allusid kõik
riiklikud arhiivid. 1960 reorganiseeriti ENSV Ministrite Nõukogu
juures asuvaks Arhiivide Valitsuseks. 1981. aastast Arhiivide
Peavalitsus. 1990 reorganiseeriti Arhiiviametiks. 1996 Riigikantselei
arhiivide osakonnaks, mis likvideeriti 1999 seoses Rahvusarhiivi loomisega .Sõja järgselt jätkasid tegutsemist riiklikud
keskarhiivid: Riigiarhiivist sai ORKA, Riigi Keskarhiivist RAKA.
Uue struktuuriüksusena tekkis juurde Parteiajaloo ja
Parteiarhiivide süsteem, üleliidulise tsentrumiga
Moskvas. Seda juhiti NLKP KK juures asuvast marksismi–leninismi
instituudist. Filiaalideks parteiajaloo instituudid Eestis, mille
alla kuulus parteiarhiiv.1944-50 oli ENSV RAKA direktoriks
Voldemar Miller .1950. aastatel tehti arhiivides ideoloogilist
puhastustööd. Lisaks ebasobivate isikute vabastamisele viidi
läbi ka makulatuurikampaaniat,
II
maailmasõja mõjud arhiivinduse arengule tervikuna.
- Dokumentide hulga meeletu kasv ja arhiiviväärtusega teabe samaaegne suhteline vähenemine dokumentide koguhulgas
- 1934…1943 Ameerika Ühendriikide föderaalarhivaalide aastane juurdekasv kümnekordistus 60 000 … 600 000 rm
- Arhiivitöö põhieesmärgid teisenesid
- Margaret Cross Norton (1944): Arhiivitöö põhirõhk on nihkunud dokumentide säilitamiselt valiku tegemisele, missuguseid dokumente säilitada
- Põhja-Ameerikas tekkis dokumendihalduri (records manager ) elukutse
- muutus arusaam arhiivide tähtsusest
- hävitatud ja röövitud arhiivid
- omandiküsimused
- aatomisõja oht jne
- uus tehnoloogia - mikrofilmimine
- American dream
Solon
J. Buck
ja
demokraatliku arhiivinduse põhiprintsiibid .
- rahvuslik kultuuripärand on lahutamatu osa rahvusvahelisest kultuuripärandist
- mistahes päritoluga uurijale tuleb tagada juurdepääs ükskõik millisele rahvuslikule arhiivile
1940-50.
aastate muutused maailma arhiivinduses, seda mõjutanud tegurid,
Rahvusvahelise Arhiivinõukogu teke ja tegevussuunad.
- Raskuskese ajaloouurimiselt arhiivindusele, sest muutus ühiskond:
- organisatsioonilised ja tehnoloogilised muutused, sh muutused dokumendihalduses
- uued dokumenditüübid
- dokumendihulga kasv ja hindamisprobleemide teravnemine
- ajaloouurimise meetodi ja sisu muutumine
- arhivaari kutseprofiili muutumine
- arhiivindusliku maastiku mitmekesistumine: äriarhiivid, parlamentide arhiivid, poliitiliste parteide arhiivid, meediaarhiivid tekkisid klassikaliste riigi- ja kirikuarhiivide kõrvale
Rahvusvaheline
Arhiivinõukogu (ICA)
- Koondab 190 riiki ja territooriumi
- suurimaid rahvusvahelisi organisatsioone maailmas
- valitsusteväline, st professionaalne ja mitte poliitiline
- 1948 ICA asutamine UNESCO egiidi all
- Peamised tegutsemissuunad
- maailma dokumentaalse kultuuripärandi säilitamine ja kasutamise tagamine (laiendamine)
- arhivaaride ja arhiivide rahvusvahelise koostöö edendamine
- arhiiviteooria arendamine
- arhiivistandardite arendamine ja levitamine
- arhiivitöö edendamine arengumaades
Theodore
R. Schellenberg
i
teooria.
Klassikalised hindamiskriteeriumid - dokumentidel on loomupäraselt
kahetine väärtus
- Primaarne väärtus - dokumendilooja jaoks
- Sekundaarne väärtus - hilisema kasutaja jaoks
- Tõestusväärtus (evidential value ): arhiivimoodustaja funktsioonid, struktuur, tegevusprogrammid, poliitika, otsustamise mehhanism
- Teabeväärtus (informational value): dokumendi sisu, mis on arhiivimoodustaja põhitegevuse aspektist ebaoluline
Juurdepääsu
liberaliseerimine arhiividokumentidele.
Eric Ketelaar: informatsioonivabadus on sotsiaalne privileeg, mis
annab vabaduse millegi uurimiseks, kuid õigus eraelu puutumatusele
on klassikaline inimõigus.
- Arhiivid pole ainult üksikutele, eksklusiivse teadusuurimise jaoks
- meedia lisandub kasutajaskonda
- 1966 ICA erakorraline kongress Washingtonis
- Prantsuse revolutsiooni aegse seadusandluse (vaba juurdepääs arhiividele) nn rahvusvaheline ratifitseerimine
- töögrupid juurdepääsupiirangute probleemi käsitlemiseks ja mikrofilmide kasutamiseks publitseerimisvahendina
- 1968 ICA Madridi kongressi soovitused
- juurdepääsualaste regulatsioonide analüüs kõikides riikides, et eemaldada liigsed piirangud
- viivitusperiood dokumendi tekke ja kasutamise vahel mitte üle 30 aasta
- soovituslik suletuse ülempiir sensitiivsetele dokumentidele – 80 aastat
- avalike ja eraarhivaalide ühtmoodi käsitlemise printsiip
- kodu- ja välismaiste uurijate võrdse kohtlemise printsiip
Isikuandmete
kaitse vajadus ja seda mõjutanud otsused. Eric Ketelaari seisukoht.
Kesksed
juurdepääsu reguleerivad seadused ja määrused Eestis,
juurdepääsupiirangute 2 olulisemat printsiipi . Kuidas defineeritakse isikuandmeid (mõiste ja sisu). Juurdepääsupiiranguga arhivaalide kasutamise võimalikkus (kaalutlemine)?
- Aluseks muutused ühiskonnas – individualismi tõus
- Murdepunktiks OECD Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni) soovituslik juhis 1980
- automatiseeritud andmetöötlus muudab maailma
- tähelepanu tuleb pöörata inimõiguste riivele, isikuandmete ebakorrektsele säilitamisele, andmete õigustamatule avalikustamisele
- 1981järgnes Euroopa Nõukogu konventsioon isikute kaitsmisest seoses isikuandmete automatiseeritud töötlemisega
- isikute õiguste kaitse ja põhivabaduste laiendamine, eriti privaatsuse respekteerimine
- delikaatsete isikuandmete täpsem defineerimine
- Juurdepääsu reguleerivad seadused:
Andmekogude seadus (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552)
Autoriõiguse
seadus (RT 1992, 49, 615; RT I 2000, 16, 109)
Avaldustele
vastamise seadus (RT I 1994, 51, 857)
Eestis
tegutsenud teiste riikide julgeoleku- ja luureorganite materjalide
kogumise, arvelevõtmise, säilitamise ja kasutamise korra seadus (RT
I 1994, 23, 386; 1996, 48, 940)
Isikuandmete
kaitse seadus (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941)
Keeleseadus
Riigisaladuse
seadus (RT I 1999, 16, 271; 1999, 82, 752)
AS – 9.
ptk
juurdepääsupiirangute
2 olulisemat printsiipi
piiranguid saab kehtestada ainult tähtajalistena
salastatud arhiivimaterjalide nimistud ja salastamise põhjus (seaduslik alus) peavad olema avalikud.
Isikuandmed on andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta,
mis väljendavad selle isiku füüsilisi, psüühilisi,
füsioloogilisi, majanduslikke, kultuurilisi või sotsiaalseid
omadusi, suhteid ja kuuluvust.
Eraelulised
isikuandmed on:
1) perekonnaelu üksikasju kirjeldavad andmed;
2) sotsiaalabi või sotsiaalteenuste osutamise taotlemist
kirjeldavad andmed;
3) isiku vaimseid või füüsilisi kannatusi
kirjeldavad andmed;
4) isiku kohta maksustamisega kogutud teave,
välja arvatud teave maksuvõlgnevuste kohta. Delikaatsed
isikuandmed on:
1) poliitilisi vaateid, usulisi ja
maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavad andmed, välja arvatud andmed
seadusega ettenähtud korras registreeritud eraõiguslike
juriidiliste isikute liikmeks olemise kohta;
2) etnilist päritolu
ja rassilist kuuluvust kirjeldavad andmed;
3) andmed
terviseseisundi või puude kohta;
4) andmed pärilikkuse
informatsiooni kohta;
5) andmed seksuaalelu kohta;
6) andmed
ametiühingu liikmelisuse kohta;
7) kriminaalmenetluses või muus
õigusrikkumise väljaselgitamise menetluses kogutav teave enne
avalikku kohtuistungit või otsuse langetamist õigusrikkumise asjas
või juhul, kui see on vajalik kõlbluse või inimeste perekonna- ja
eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu,
tunnistaja või õigusemõistmise huvid
(1)
Riigisaladust sisaldavale arhivaalile juurdepääsu korra sätestab
riigisaladuse seadus ja selle alusel antud õigusaktid. (2)
Delikaatseid isikuandmeid sisaldavale arhivaalile on juurdepääs
võimalik kohtu nõudmisel või juurdlus - või eeluurimisorgani või
asjaomase isiku kirjalikul loal või pärast tema surma tema
abikaasal, vanematel, lastel, lastelastel, vendadel ja õdedel ning
teistel isikutel ja asutustel isikuandmete kaitse seaduse (
RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000,
50, 317) ja avaliku teabe seadusega ettenähtud alustel ja
korras ning kooskõlas vastavat valdkonda reguleerivate seadustega.
(3) Delikaatseid isikuandmeid, mis käsitlevad isiku tervislikku
seisundit ja seksuaalelu, ja lapse põlvnemise saladust sisaldavale
arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 30 aastat, alates isiku
surmast, või 110 aastat, alates isiku sünnist, kui isiku surma pole
võimalik tuvastada, või 75 aastat, alates dokumendi tekkimisest,
kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada. (4) Kuriteo
tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe
väljaselgitamise huvides võib juurdlus- või eeluurimisorgan
kehtestada asjassepuutuvate isikute isikuandmeid sisaldavale
arhivaalile juurdepääsupiirangu, teatades sellest arhivaali
valdajale. (5) Ärisaladuseks tunnistatud teavet sisaldavale
arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 20 aastat, alates teabe
tunnistamisest ärisaladuseks. Ärisaladust sisaldava arhivaali
kasutamine enne juurdepääsupiirangu lõppemist on võimalik omaniku
loal või kohtu-, juurdlus- või eeluurimisorgani nõudel. (6) Omanik
võib eraarhivaali üleandmisel arhiivi kehtestada arhivaalile
juurdepääsupiirangud. Arhivaalile juurdepääsu tingimused
sätestatakse lepingus. (7) Asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud
arhivaalide kohta kehtestab juurdepääsupiirangud asutuse juht
avaliku teabe seaduses sätestatud korras. Juurdepääs sellisele
teabele võimaldatakse avaliku teabe seadusega ettenähtud korras.
(8) Juurdepääsupiiranguga arhivaalide loetelud ja nimistud ning
arhivaalidele juurdepääsu tingimused on avalikud.
Juurdepääsupiiranguga arhivaalidele võimaldatakse juurdepääs
vaid juurdepääsuõigust omavale isikule isikut tõendava dokumendi
alusel ja allkirja vastu.
Kaalutlemine:
Kui juurdepääsupiiranguga arhivaalile juurdepääsu taotleval
isikul ei ole seadusest tulenevat õigust konkreetset arhivaali näha,
st. see ei ole ametikohustuste täitmiseks vajalik, arhivaal ei
sisalda andmeid tema kohta ja ta ei ole piisavalt lähedases
sugulusastmes, vaetakse võimalikku avalikku kasu ja eraisikule või
avalikkusele (kui tegu on asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud
andmetele juurdepääsupiiranguga) tehtavat võimalikku kahju. Eesti
seadused ei näe otseselt ette juurdepääsupiiranguga teabele
juurdepääsu võimaldamist teadus- või muuks uurimistööks ega ka keela seda. Kaalutlemist ei rakendata eraarhivaalidele: juurdepääsu
võimaldab vaid üleandja kirjalik luba.
1980-90. aastate olulised muutused arhiivinduse arengus
(põhjused ja tagajärjed), arhiivi olemuse muutumine
- Infotehnoloogia tõus ja sellega seonduv väljakutse
- kas arhivaare tabab voorimeeste saatus?
- millist professionaali vajatakse (digitaal)dokumentide käsitlemiseks ja alleshoidmiseks?
- millised peavad olema arhivaari uued kutseoskused?
- Arhiivi olemuse muutumine
- dokumendi muutumine
- elukutse muutumine
- kasutajaskonna muutumine
Eesti Vabariigi arhiivisüsteemi struktuur
http://www.ra.ee/file_storage/2/1080
Rahvusarhiivi
tegevusprioriteedid tänasel päeval (digitaalarhiiv, virtuaalne uurimis saal ).
- Digitaalarhiivi loomine
- Virtuaalne arhiivi uurimissaal VAU
- Arhiivi vaade
- Üldinfo selle kohta, mis on VAU, kelle jaoks on VAU, mida VAU sisaldab jne.
- Tasulised teenused ( teatised , koopiad, veebipood ) ja tasuta teenused (küsimused)
- Abitekstid, millega üritatakse kasutaja eesmärke aimata ja neile lahendusi pakkuda: tüüpprobleemid – tüüplahendused.
- Viited arhiivi rakendustele – andmebaasid , digiteeritud materjal jne.
- Uudised, pressiinformatsioon, uuendused VAU keskkonnas jne.
- Personaalne vaade
- Kasutajakonto: Iga kasutaja saab muuta oma isiklikke andmeid, mis ta registreerudes esitas, saab vahetada parooli , muuta teatud seadeid, vaadata oma tellimuste ajalugu jmt.
- Lingimärkmik: Iga kasutaja saab salvestada viiteid konkreetsetele VAU lehekülgedele, mida ta enda jaoks oluliseks peab. Kui neil lehekülgede sisu uueneb, ilmub lingi juurde vastav märge
- Andmebaasid: Iga kasutaja saab vastavalt etteantud standardile ja mahupiirangule koostada ise andmebaase ja neid teiste kasutajatega jagada.
- Sotsiaalne vaade
- Foorum: VAU kasutajad saavad üksteist ise aidata
- Kasutajate andmebaasid: Kasutajate poolt loodud ja avalikustatud andmebaasid, milles sisalduvate andmete
Dokumentide
hindamine (laiemalt): miks hinnatakse dokumente; hindamise erinevad
kriteeriumid (seisukohad), põhilised meetodid (sisu, hindamisel
esitatavad küsimused); millal tuleb dokumente hinnata.
alates 19.
sajandi II poolest on dokumente tekkinud igal pool rohkem kui
jõutakse säilitada (paber läks odavamaks, kui seda puidust tegema
hakati). Vaja mõtelda, mida siis ikka hoida. Arhiiviteooriad on 20.
sajandil olnud eelkõige hindamisteooriad, lahendused eri maades
erinevad.
arhivaali teabeväärtusest lähtuv – tagantjärele
arhiivimoodustaja funktsioonidest lähtuv – ennetav (primaarne on dokumendi päritolu, alles seejärel sisu)
Hindamiskriteeriumid
- Arhivaalide hindamisel lähtub avalik arhiiv arhivaalide:
1) kasutatavusest avaliku võimu teostamisel või isikute õiguste või kohustuste tagamisel ;
2) tõestus- ja informatsioonilisest väärtusest;
3) ajaloolisest ja kultuuriväärtusest;
4) välistunnustest, seisukorrast ja korrastatusest;
5) teiste arhivaalidega olemasolevatest seostest;
6) dokumendi säilitustähtajast.
Küsimused:
arhiivimoodustaja olulisus,
dokumentide
uurimispotentsiaal, ajaraam kust dokumendid pärinevad või mida
dokumendid käsitlevad, unikaalsus , kasutatavus , seotus teiste dokumentidega, säilitamiseks
vajalik ressurss.
Hinnatakse:
- 1) arhivaali vastuvõtmisel arhiivi
- 2) arhivaali säilitustähtaja möödumisel;
- 3) riigiarhivaari otsusel
Dokumentide
hindamise mõiste. Eesti praktika põhised hindamise põhimõtted.
Mis on arhiiviväärtuslik teave. Eesti Rahvusarhiivi
hindamiskriteeriumid. Eelhindamise mõiste
Hindamine
on... dokumendi (arhiivi)väärtuse üle
otsustamine
Hindamine
on arhiiviväärtusliku teabe väljavalimine
Põhimõtted:
Arhiiviväärtuslikku
teavet ei hävitata kunagi ja seda säilitatakse Rahvusarhiivis ja
teistes avalikes arhiivides
Hindamine
on avaliku arhiivi
põhiülesanne
Säilitustähtaja
määramine on asutuse
ülesanne
Arhiiviväärtuslik
teave on:
1. Avalike
ja erainstitutsioonide, üksikisikute ja gruppide õiguslikku
staatust, õigusi ja kohustusi väljendav dokumenteeritud teave, mis
on oluline Eesti rahvusriigi ja Eesti ühiskonna jätkuva toimimise
seisukohalt.
- 2. Üleriikliku ja omavalitsuspoliitika kujunemist ning haldusprotsessi kajastav teave.
- 3. Teave, mis kajastab välissuhteid ja riigikaitse juhtimist.
- 4. Teave, mis kajastab riikliku poliitika väljakujunemist, otsuseid ja tegevust peamistes sotsiaalsetes, majanduslikes ja keskkonna-alastes valdkondades.
- 5. Kohalikku eripära, eriti kultuurinähtusi väljendav teave.
- 6. Teave riikliku poliitika mõjust üksikisikutele, inimkooslustele, ning ühiskondlikule ja looduskeskkonnale.
- 7. Dokumenteeritud teave, mis oluliselt täiendab teadmisi ja arusaamist Eesti ühiskonna - inimeste ja inimkoosluste kohta, sh ka eraisikute valduses olevad arhivaalid.
- 8. Erinevate valdkondade teadusuurimiseks vajalik teave.
Eesti
Rahvusarhiivi hindamiskriteeriumid:
arhiivimoodustaja
olulisus,
dokumentide
uurimispotentsiaal,ajaraam kust dokumendid pärinevad või mida
dokumendid käsitlevad,unikaalsus, kasutatavus, seotus teiste
dokumentidega, säilitamiseks vajalik ressurss.
Eelhindamine
on protsess, kus dokumendi väärtus selgub elutsükli alguses
(sisuliselt enne dokumendi loomist)
Digitaaldokumentidega
kaasnevad probleemid.
Digitaaldokumente
on oluliselt lihtsam kas tahtlikult või
tahtmatult muuta kui nn traditsioonilisi
dokumente (nt paberdokument või heliplaat), seetõttu võib nende
autentsuses rohkem kahelda
Digitaaldokumendi
elukäik ületab tavaliselt riist- ja
tarkvara eluea . Uus
tehnoloogia pole võimeline säilinud infost aru saama. Digitaalne
info pole sel juhul huvilistele enam kasutatav
Andmekandjad muutuvad suhteliselt kiiresti
kasutamiskõlbmatuks.
Säilitamise
põhimõisted ja printsiibid. Arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast
tulenevad arhivaalide säilitamise nõuded. Dokumendi struktuurne info. Säilitamise meetodid. Kahjustavad väliskeskkonna tegurid.
Põhimõisted:
Säilitamine
- kõik tegevused, mis aeglustavad objektide vananemist , takistavad
nende lagunemist, kaitsevad kõikvõimalike kahjustuste eest ja
pikendavad seeläbi nende kasutusiga .
Konserveerimine
objektide stabiliseerimine
originaalsel kujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemisega.
Restaureerimine
objekti oletatava varasema oleku taastamine.
ennistamine
Rekonstrueerimine
Taastamine
(rehabilitation, revival)
Kaitsmine
Uuendamine (renewal)
Päästmine
Remontimine
ARHIIVISEADUS
8.
peatükk
ARHIVAALIDE
KAITSE
§38.
Arhivaalide säilimise tagamine
(1)
Arhivaalide loomisel peab kasutama säilimist tagavaid materjale ja meetodeid .
(2)
Arhivaale tuleb hoida säilimist soodustavas, kahjustumise ja
hävimise vastu kindlustatud ruumis. Täpsemad nõuded arhivaalide
säilitustingimustele ja arhiivihoidlatele sätestatakse
arhiivieeskirjas.
(3) Kui
arhiiviregistrisse kantud arhivaali ähvardab kahjustamine või
hävimine, võib riigiarhivaar teha ettekirjutuse arhivaali avalikku
arhiivi säilitamiseks üleandmiseks.
(4)
Arhivaali omanik või valdaja vastutab arhivaalide säilimise eest
seadusega ettenähtud ulatuses ja korras.
ARHIIVIEESKIRI
VIII.
ARHIVAALIDE SÄILITAMINE JA KAITSE
1.
jagu. Arhivaalide säilitamise alused
130.
Arhivaalide säilitamiseks valmistatakse arhivaalid säilitamiseks
ette, luuakse käesoleva eeskirja kohased säilitustingimused,
kaitstakse arhivaale füüsiliste ja keemiliste kahjustuste eest,
konserveeritakse ja restaureeritakse arhivaale ning luuakse kasutus-
ja tagatisfond.
131.
Arhivaalide ettevalmistamine säilitamiseks hõlmab arhivaalide
tähistamist, ümbrisesse paigutamist jm. Arhivaalide säilitamiseks
ettevalmistamisel arvestatakse nii arhivaalide säilitamise
(arhiivipüsivate materjalide kasutamine) kui ka kasutamise
(kopeerimine, automatiseeritud töötlemine) vajadusi ja nõudeid.
132.
Säilitamismeetodeid rakendatakse vastavuses arhivaalide väärtuse,
tüübi, liigi, päritolu, ea, formaadi ja muude tunnustega.
133.
Arhivaale säilitatakse spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud või
arhiivimoodustaja poolt selleks kohandatud arhiiviruumis.
Arhiiviväärtusega (alatise säilitustähtajaga) arhivaale
säilitatakse arhiiviruumis (edaspidi hoidla ), mis on kindlalt
eraldatud tuleohtlikest ja säilitamiseks mittesobivatest ruumidest
ning kus on loodud säilitustingimused.
134.
Arhiiviruumi juurdepääsu ja ohutuse tagamise kord kinnitatakse või
kehtestatakse vastavalt arhiivi või arhiivimoodustaja juhi
käskkirjaga.
135.
Arhiiviväärtusega (alatise säilitustähtajaga) arhivaalide
loomisel ja säilitamisel kasutab arhiivimoodustaja arhiivipüsivaid
materjale. Arhiivipüsivate materjalide soovitusliku loetelu koostab
Rahvusarhiiv
Struktuurne
info
- materjal (paber papp , liim jne)
- konstruktsioon (rull, köide, koodeks jne)
- kujundus (gooti, renesanss jne)
- vorming (info esitus-, struktureerimis- ja paigutusviis)
- kaudne info(Kogunenud dokumenti tema “eluea” vältel)
Säilitusmeetodod:
- Ennetav säilitamine (kaudne)
- Korrektiivne säilitamine (otsene, aktiivne)
- Info uuendamine
- Ei tee midagi
Kahjustavad
väliskeskonna teg.
- temperatuur
- õhuniiskus
- valgus
- saasteained
- biokahjustajad
- vibratsioon
- elektromagnetväljad
Arhivaalide
kasutamine: ajalooline perspektiiv (suhted avalikkusega); kasutamise
eriliigid, mis on AIS, mis on Saaga ? Minu kui uurija isiklikud
kohustused uurimissaalis töötades
arhivaalide
lugemissaalis kasutusse andmine
Arhiiviseadusest
ja arhiivieeskirjast tulenevaid põhimõtteid täpsustab igal
arhiivil olemasolev uurimissaali eeskiri . Kasutamisel peab olema
tagatud arhivaalide turvalisus ja need ei tohi saada kahjustatud: ei
tohi muuta lehtede järjekorda ja neid köitest välja võtta; teha
arhivaalidesse märkmeid; niisutada sõrmi lehekülgede keeramiseks;
teha väljakirjutusi arhivaalide peal; asetada neid avatult üksteise
peale; omal algatusel pildistada, skaneerida, filmida.
Arhiiviseaduse
alusel võib arhivaali valdaja piirata juurdepääsu arhivaalile
teabekandja halva füüsilise seisundi tõttu või kui kasutamine
võib arhivaali kahjustada, tagades isikule juurdepääsu arhivaalis
sisalduvale teabele. Kasutuskoopiad varem mikrofilmide, nüüd
digikujul.
Arhiiviinfosüsteem
AIS ( http://ais.ra.ee/ ).
Hõlmab kõiki Rahvusarhiivi erinevates struktuuriüksustes
(arhiivides) asuvate fondide nimistuid. Saab kätte arhiiviviite,
sisuliseks tutvumiseks peab arhiivi minema.
Perekonnalooliste
allikate digikogu Saaga (www.eha.ee/saaga).
2005. a. maist .
1
Kõik kommentaarid