Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millised peavad olema arhivaari uued kutseoskused?
  • Mis on AIS mis on Saaga?
Arhiivinduse aine kitsas ja lai mõiste, arhiiviasutuse põhifunktsioonid.
Laiemas mõttes tähistab suurt hulka teadusi (või abiteadusi), mis tänasel päeval kujutavad eraldi valdkondi – nt arheograafia (publitseerimine), diplomaatika (üriku­teadus), allikakriitika on saanud ajalooteaduse vunda­mendiks, jne.
Arhiivindus kitsamalt on:
* arhiivi organisatsioon ja juhtimine
* kogumine e komplekteerimine
* hindamine e ekspertiis
* korrastamine, kirjeldamine
* koolitus
* säilitamine
* kasutamine jne.
arhiiviasutuse põhifunktsioonid:
Arhiivikorralduse kujunemislugu : pertinentsi­printsiip, Rammingeni süsteem, Baldassare Bonifacio, territoriaalsene pertinentsiprintsiip , Georg Aebbtlin, Karl Bernhard Friedrich Zinkernagel.
Arhiivi korralduse osas sai valitsevaks ja üldtunnustatuks pertinentsi­printsiip – iga arhivaal on unikaalne teavik , mille korrasta­mise ja kirjeldamise aluseks on selles leiduva teabe iseloom.
Ühe kuulsama arhiivindusliku mõtte arendaja Jakob von Rammingeni (16.saj), kes vaatles arhiivi riigiaparaadi iseseisva osana , järgi koosnes riigiaparaat 3 osast:
1) Riigi kantselei ja kohtud
2) Finants - ja sh fiskaalsüsteem (majandus)
3) arhiiv ehk Registratuur – süsteem kõige selle juhtimiseks.
Rammingen kasutas praktilis-induktiivset1 arhiivisüsteemi:
1. Maahärra asjad (Causae domini )
2. Alamate asjad (Causae subditorum)
3. Välisküsimused (Causae extraneorum)
Kõik kolm jagunesid veel 2 alaliiki :
a) Realia (kogu reaalne elu ja olu, mis persoonide alla ei mahu), b) Personalia
17. sajandil riigid tugevnesid, ühes nendega ka riigiaparaat, sh arhiivid . Sel ajal eral­dub üldisest asjaajamise ja kantselei teooriast arhiivi­teooria. Kokkuleppeliselt on hakatud esimeseks arhiiviteoreetikuks nimetama Baldassare Bonifaciot, kes kirjutas 1631. a teose “De Archivis”. Esimese teoreetikuna kasutab terminit arhiiv (seni kasutusel kas kantselei või registratuur).
Arhiivikorralduse alusena juurutati – territoriaalset pertinentsiprintsiipi.
Selle süsteemi kohaselt selekteeriti dokumente järjestatuna:
  • geograafilise koha
  • teema
  • asi
  • kronoloogia järg
    Järgmised uuendused pärinevad Georg Aebbtlinilt ( 1669 ). Tema loogika
    kohaselt pidi eksisteerima mitu arhiivi:
    1. kinnine arhiiv ürikute ja privileegide originaalide jaoks (nt ürikute arhiiv);
    2. uuemate (alates 16. saj) riigi- ja fiskaaldokumentide arhiiv (aktide arhiiv);
    3. registratuur – jooksva asjaajamise arhiiv.

    Epohhiloovaks meheks Karl Bernhard Friedrich Zinkernagel (Handbuch für angehende Archivare und Registratoren Noerdlingen, 1800). Z arendas pertinentsi­printsiibi täiuslikkuseni. Temale tuginesid saksa arhiivid ja arhivaarid (sh Tallinna Linnaarhiiv).

    Zinkernageli kohaselt tuli dokumendid jagada 5 pealiigiks:
  • valitseja ja tema perekonnaliikmete isiklikud dokumendid;
  • maaasjad;
  • riigiasjad;
  • kiriku– ja usuasjad;
  • välisasjad;
    Need tuli omakorda jagada alaliikideks, peatükkideks, paragrahvideks.
    Prantsuse revolutsiooni mõju ja tagajärjed arhiivinduse süsteemi väljakujunemisel.
    Suured mõjutused olid tingitud Suurest Prantsuse revolutsioonist , mis tähistab uut epohhi arhiivinduses ning tõi kaasa kaasaegse arhiivindus­süstee­mi tekke. Revolutsi­ooni ajal – ka kõigi hilisemate revolutsioonide ajal olid korduvaks probleemiks pere­meheta arhiivid. 1794. a 25. juunil võeti vastu arhiiviseadus , mis sai hiljem oluliseks eeskujuks paljudele riikidele. Selle dekreediga loodi Rahvusarhiiv , mis allus rahvus­kogule (seadusandlikule võimule). Esimeseks direktoriks (1804.-ni) oli Gaston Camus.
    Prantsusmaal rakendati järgmisi olulisi printsiipe :
    1. Riik kannab vastutust oma dokumentaalse pärandi säilimise eest!
    2. Arhiivide avalikkuse printsiip – igal kodanikul oli õigus pääseda arhiivi (samas hakati välja töötama piirangute süsteemi).
    3. Ekspertiisi probleemid – mida arhiivi võtta, mida mitte.
    Arhiivi võeti kõik praktilise väärtusega dokumendid. Ajaloolise väärtusega dokumen­did koondati raamatukokku. Sellega toonitati, et arhiiv ei ole kultuuriasutus (seda on raamatukogu); arhiiv on riigi atribuut!
    1821 asutati Pariisis École Nationale des Chartes (eestipäraselt kasutatud kui Hartade kool). Kooli eesmärgiks oli arhivaaride ja raamatu­ kogude töötajate koolitamine.
    Kõige selle taustal oli arhiivinduse süsteem oma arengus jõudnud kriisi, mis avaldus dokumentide korrastamise põhimõtetes, sest kehtinud pertinentsiprintsiip ei toiminud enam – kogunevate doku­men­tide hulk oli kasvanud, iga dokumenti ei saanud hoida täiesti iseseisva üksusena, puudus oli arhivaaridest.
    Provenientsiprintsiibi väljakujunemine ja mõiste sisu.
    Revolutsiooniks arhiiviteoorias loetakse provenientsiprintsiibi välja­töö­tamist ja rakendamist. Provenientsiprintsiip – ühe arhiivimoodustaja tegevuse tulemusena loodud või saadud arhivaalid kuuluvad kokku ja neid ei segata teistsuguse päritoluga arhivaalidega. Arhiivimoodustajaks (või ka fondimoodustaja) on asutus või isik, kelle tegevuse tu­lemusena arhiiv on moodustunud. Säilitatakse võimalikult sama­sugune struktuur nagu see oli korraldatud asutuses.
    Sellise meie jaoks lihtsa tõe – arhivaar peab üles näitama austust arhiivi looja ning asjaajamise terviklikkuse vastu (“ respect de fonds”), ütles 1841. a välja Natalis De Wailly. Siit alates sai provenientsiprintsiibist arhiivinduse keskne teoreetiline alus. Arhiivifondi mõiste võttis kasutusele François Guizot (minister, peaminister , aja­loolane). Asutuse arhiiv moodustab üle andes iseseisva fondi
    Saksa arhiivinduse kujunemislugu: Leopold von Ranke ja tema õpilaste arhiivi­teoreetiline diskussioo­n, struktuuriprintsiip, registratuuriprintsiip.
    18. sajandil, mil Saksamaa oli killustanud sadadeks riigikesteks, eksisteeris u 3 liiki arhiive:
    • Dünastiline arhiiv (Hausarchiv) – valitseva dünastia perekondade kohta käivad dokumendid;
    • Riigiarhiiv (Stadtsarchiv) – välispoliitilised, diplomaatilised lepingud ;
    • Maa-arhiiv (Landesarchiv) – sisemine haldus, maksumajan­dus, kohtud.

    19. sajandi algusega, mis seostub Napoleoni sõdadega ning mis tõi kaasa riigi­kes­te arvu languse, käis kaasas ka tohutu ajaloobuum, rahvusliku eneseteadvuse plahvatuslik kasv, massiline ajalooseltside teke.
    Saksamaa arhiivinduse suur­kuju Leopold von Ranke (1795– 1886 ) – Preisi TA liige, Berliini ülikooli professor ja aastast 1841 Preisi riigi ametlik historio­graaf, allika­kriiti­lise meetodi silmapaistev arendaja ning rakendaja , initsia­tiivil tõusis plahvatusli­kult arhiivide osakaal/tähendus ajaloo uuri­mi­sel. Ranke: Ajaloolane, kes ei tööta aastas 300 päeva arhiivis , diskvali­fi­tsee­rub! Sellest kujunes saksa ajaloolase professionaal­suse määratlemise ree­gel. Varasem seisukoht oli olnud: arhivaar ei tohi tegeleda ajaloo uurimi­sega!
    Arhiivinduse teooriat ja praktikat arendasid edasi mitmed Ranke õpilased:
    • Nt arhiivide eraldumine raamatukogust. 1862 – Wilhelm Wattenbach esines tööga arhiivide ja raamatu­kogude spetsiifilistest erinevustest.
    • Aastatel 1875-1895 kujunes arhiivist välja teadusasutus. Preisi direktor Hein­rich von Sybel töötas arhiivile välja ka Preisi salajase arhiivi tööees­kirjad.
    • Juhtiv provenientsiprintsiibi juurutaja Saksa­maal oli Max Lehmann.

    Mõningasest kriitikast hoolimata jäi provenientsiprintsiip arhiivinduses kandvaks ja on seda tänini, täiustatud kujul. Max Lehmanni täiendus on sõnastatud struktuuri­print­siibina – lahtiseletatuna, et ei respekteerita mitte ainult fondide terviklikkust (fonde ei lõhuta allikaliikide kaupa), vaid respektee­ritakse ka fondide sisemist korraldust ehk struktuuri, ülesehitust. Seda on nimetatud ka provenientsiprintsiibi korollaa­­riks (= lisand , tõestusest järelduv väide).

    Diskussioonides sai saksa arhivaaridele selgeks, et arhii­vide isegi osaline ümber­kor­ral­damine ei ole mõttekas. Selliselt sõnas­ta­ti ka tänase asjaajamise üks kesksemaid reegleid – Arhiivi loomine algab kantseleist! See on registratuuriprintsiibi põhi­ sisuks . S.t juba enne dokumentide teket peavad olemas olema kaustade seeriad , kuhu tekkivad doku­­mendid hakkavad ladestuma. Kõigil kaustadele määrati säilitustäht­ajad. Algdokumentide kaustad , mille teave on kontsentreeritult olemas üldistatumates dokumenti­des, on lühiajalise säilitusajaga (3 või 5 aastat) ja need ei jõua arhiivi.
    See on ka tänase Eesti arhiivinduse algtõde: arhiivi korrastamine algab enne, kui dokumendid sünnivad – arhivaar kinnitab (või kooskõlastab) institutsiooni asjaaja­mise juhendi ja kaustade säilitustähtajad.
    Venemaa arhiivindus: Ivan IV arhiiv, vene arhiivinduse väljakujunemist mõjutanud korraldused ning iseloomulikud jooned.
    Vanimad arhiivid asusid Kiievi-Venes, palju käsikirjalisi kogusid asus kloostrites, mis tollased tähtsamad hoiupaigad. Ühtteist hoiti ka vürstikodade juures. Varase­maks ülevenemaaliseks arhiiviks – Ivan IV arhiiv, kuhu koondati ka sõja­saa­gina kaasa toodud materjale. Arhiivil oli Venes praktiline rakendus – arhiivi ei peetud ajaloo või kultuuri huvides, seda peeti “valitseja praktiliseks kasuks”
    Vene arhivaarid peavad oma arhiivinduse sünniajaks Peeter I reforme, millega likvi­dee­riti vanad asutused. Peeter I tegevus tõi kaasa reformid nii riigiasutustes kui arhii­vides.
    • 1711 – loodi Senat (algselt kõrgem seadusandlik- ja juhtimisorgan)
    • 1712 – ka Senati arhiiv. Võeti kasutusele termin “arhiiv”.
    • 1715 – moodustati kolleegiumid, uued valitsemisorganid seniste prikaaside asemel. Vanade prikaaside paberid saadeti Senati arhiivi.
    1720. a anti välja üleüldine reglement kolleegiumitele, kantseleidele ja kontoritele, mis sätestas riigiasutuste asjaajamise korra. Eraldi ptk arhiividest, millest olulisem nägi ette arhiivide loomise ning sõnastas põhimõtte, et kõik lõpetatud dokumendid tuleb 3 aasta jooksul kantse­lei­st allkirja vastu arhiivi anda.
    1728 . a ukaasiga tuli kõikidesse kubermangudesse luua arhiivid ja ehitada kivist arhiivihoidlad.
    1736. a ukaasiga nõuti, et kõikidele vanadele arhiividele tuleb koostada nimistud.
    Seoses pidevate reformidega ning vanade ametiasutuste likvideerimisega tekkis Vene­maal massiliselt peremeheta dokumente. Selle tulemusena tekkis rida amet­kondlikke ja spetsiali­see­ritud arhiive, mis on läbi sajandite vene arhiivide eripäraks. Venemaal ei tekkinud terviklikku riigiarhiivi, seal eksisteeris rida väikseid, salastatud ja oma­näo­ lisi arhiive.
    1768. a ukaasiga arhiivide kohta pandi paika ka kutsenõuded arhivaarile, milles oli kirjas vana (Ranke eelne) saksa põhimõte, et arhivaar ei tohi tegeleda ajaloo uurimi­sega. Arhiivid olid suletud asutused, kus valitses range sisekord (kirjanikud, ajaloo­lased ei tohtinud arhiivi kasutada). Ametniku juurdepääsuõigus dokumentidele oli seotud auastmega (mida madalam auaste , seda suuremad võimalused dokumentidega töötada).
    Vene arhiivinduse iseloomulikuks jooneks on dokumentide kogumise põhimõtete ülim pragmaatilisus . 19. saj. I veerandil kehtis korraldus – säilitada kõik ametlikud doku­mendid (kuni 1825). 1840. aastateks olid arhiivid ülekoormatud.
    1845. a anti välja siseministri käskkiri "Kubermanguvalitsuse asutused", milles loetleti 10 kategooriat dokumente, mis kuulusid hävitamisele.
    1848. a tehti otsus vastava ekspertiisikomisjoni moodustamiseks, kes otsustab, mida võib hävitada.
    1860. aastatel delegeeriti ekspertiisiõigus reale ministeeriumitele ja peavalitsustele (nt sõja-, finants, posti, hariduse...) ja kubermangu valitsustele (materjali saadeti hulgaliselt paberivabrikutesse).
    1880. aastatel delegeeritakse ekspertiisi teostamine järjest madalale – igas riigiasutu­ses tuli kindlaks määrata ametnik , kes teab, mida vaja hoida, mida mitte. Ekspertiis arvestas vaid ametkondliku huviga , ajalugu oli nende jaoks täiesti ebaoluline. Kesk­miselt jäeti kubermangude arhii­vides säilitamiseks alles u 4% arhiivimaterjali­dest, rohkelt hävitati kohalikke materjale. Oluliseks erandiks olid Balti kubermangud, kus valitses teine (saksa) lähe­nemine arhivaalidesse, siin oli hävitamine tagasihoidlikum.
    N Liidu arhiivinduse ümberkorraldused: riiklik arhiivifond ja selle sisemise liigituse alused.
    1918. a moodustati arhiivide juhtimise Keskkomitee. Tekitati tsentraliseeritud ametkondRiiklik arhiivifond (=RAF).
    Riikliku arhiivifondi moodustasid kõik riigile kuuluvad arhivaalid, sh need dokumen­did, mis olid tekkinud nõukogude riigi territooriumil, sõltumata sellest milline võim oli sel alal olnud enne nõukogude võimu (ka annekteeritud alade arhivaalid); Vene­maa ja nõukogude välisesinduste materjalid (saatkondade arhiivid); okupatsiooni ja kontrrevolutsiooni materjalid; kinkimise, ostmise või muul teel (nt konfiskeerimine, sõjasaak) riigi omandisse sattunud materjalid. Riiklik arhiivifond allus – täitev­võimu­le (valitsusele), mitte parlamen­di­le. Arhiivi organisatsiooni kõrgeimaks juhtimisorganiks oli Arhiivide Peavalitsus. Kuni 1960. aastateni oli arhiivindus NKVD - Siseministeeriumi valitsemisalas, siis läks Ministrite Nõukogu otsealluvusse. Ka liiduvabariikides ja oblastites moodustati arhiivivalitsused.
    Riiklikul arhiivifondil oli sisemine liigitus, millest sõltus arhiivide struktuur. Dokumendid jaotati:
    1) formatsioonide teooria kohaselt ajaloolisteks epohhideks
    • enne 1917. a revolutsiooni
    • pärast 1917. a revolutsiooni
    * Erandiks isikufondid, mida ei kästud “epohhideks” jagada ja käsitleti tervikuna ;
    * ning kirikute- koguduste fondid ( kirik oli igand ja selle arhi­vaa­lid, ka nt 1960. aastatest 1964, tuli anda 1917. a eelsete materjalide hulka).
    2) administratiivne -territoriaalne jaotus (mille aluseks oli uus nõukogude administra­tiivne-territoriaalne jaotus).
    Sellest tulenevalt jagati arhiivisüsteem kõikidel tasanditel kaheks:
    • N Liidu keskarhiivid (2 perioodi ORKA (Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiiv) ja RAKA (Riiklik Ajaloo Keskarhiiv);
    • vabariikide keskarhiivid (2 perioodi);
    • oblastiarhiivid (2 perioodi);
    • rajooniarhiivid, neid tavaliselt ei jagatud, neis puudus vanem osa.
    3) materiaalse tähtsuse järgi liigitati arhivaalid:
    • üleliidulise tähtsusega;
    • vabariikliku tähtsusega;
    • kohaliku tähtsusega.
    Sellest positsioonist sõltus finantside eraldamine arhiivile.
    4) riikliku tegevuse valdkondade lõikes – eripäraks võimas ametkondlike arhiivide võrk (mis ei ole ühtses riiklikus süsteemis). Ametkondlikud:
    • sõjaajaloo arhiiv;
    • kaitseministeeriumi arhiiv;
    • sõjalaevastiku keskarhiiv;
    • siseministeeriumi arhiiv;
    • rahvamajanduse keskarhiiv jne.
    Ametkondlike arhiivide süsteem oli salajane ja võimas, eriti NLKP arhiiv, s.h Poliit­büroo materjalid. Rohked keelud. Veel Kaitseministeeriumi arhiiv Podolskis, Sise­ministeeriumi arhiiv (GuLAG), geoloogia arhiiv (geoloogilise sisuga materjalid) jt.
    5) Dokumendi valmistamise viisist ja tehnoloogiast lähtuv jaotus
    • tehnilise dokumentatsiooni riiklik keskarhiiv,
    • fono- ja filmiarhiiv.
    6) kehtis arhiivifondi jagamatuse printsiip .Säilitamise-arvestamise üksuseks on arhiivifond. See on dokumentide kogum, mis on tekkinud ühe asutuse, organisatsiooni või üksikisiku tegevuse tulemusena.
    Eesti arhiivinduse eellugu .
    Varasemad arhiivid Eesti alal olid ordu ja linnade arhii­vid. Varasemad ürikud Eesti arhiivides on pärit 13. sajandi esimesest poolest: Tallinna Linnaarhiivis aastast 1237 , Eesti Ajalooarhiivis aastast 1240.
    Soodsalt mõjus arhiivide arengule Rootsi riigivõimuperiood. 1644. a Rootsi riigi­kants­ler Axel Oxenstierna instruktsioon nägi ette arhiivide kohus­tusliku asutamise kõigis Rootsi riigi provintsides, s.h Eesti ja Liivimaal. Selle tule­musel tekkisid kubermanguarhiivid – kui riigiasutuste amet­kondlikud arhiivid (need ei ole veel arhiivid Riigi- või Maa-arhiivi tähenduses).
    Karl XI poolt läbiviidud mõisate reduktsiooniga kaasnenud šokiteraapia (kellel polnud mõisa oman ­diõiguse kohta piisavalt usaldusväärset dokumentaalset tõestust, pidi mõisa riigile tagastama) pani Balti aadli hoolikalt doku­men­tidesse suhtuma. See ka otseseks tõukeks rüütelkondade arhiivide arengule.
    Väärtuslikud on Eesti ala linnade magistraatide arhiivid, mille sisuline korrastamine algas 19. sajandil seoses praktiliste vajadustega – dokumente vajati erinevate õiguste ja kohustuste tõestamisel. Ühtaegu tekkis vajadus seaduste ühtlustamiseks (sama asja kohta võis kehtida mitu erineval ajal välja antud seadust). Seda tööd tuntakse Balti provintsiaalõiguse kodifitseerimistöö nime all, mis kujunes ulatuslikuks riiklikuks tellimustööks Tartu ülikooli/kool­kon­na juristidele. Provintsiaalõiguse kodifit­seeri­mine oli vahetult seo­tud vanade õigusaktide väljaselgitamisega.
    Selle aja Baltikumi üheks tuntumaks õigusajaloo­laseks oli Friedrich Georg von Bunge (1802- 1897 ), kes osales Balti pro­vint­siaal­õiguse kodifit­seerimisel. Ühtlasi pani ta Baltikumi ajaloo allikate publitseerimisele, tippsaavutuseks "Liv–, Est– und Kur­ländisches Urkundenbuch nebst Regesten" (=LUB), 1853 –1914. Bungel oli eriline roll ka Tallinna Linnaarhiivi kuju­nemisloos – tema juhtimisel korrastati selle kõige vanem osa, mille kasutamine oli olnud praktiliselt võimatu.
    Soovituslik kirjandus: “Tundmatu Friedrich Georg von Bunge”, ÕES, 2006.
    1883. a astus Tallinna linnaarhivaarina ametisse Theodor Schiemann, kes muretses arhiivile uued riiulid jm varustuse, et asuda korraldamistöödele.
    I maailmasõja päevil tegid arhiivi vanimad kogud läbi eksitavad ränna­kud mööda Venemaad, 5 aastat hoiti kogusid kinni Moskvas, kuhu need varade evakueerimise käigus sattusid. Uued eksirännakud ootasid Linnaarhiivi kogusid ees saksa okupatsiooni päevil, kuid on nüüdseks Eestisse tagasi jõudnud.
    Mõningad Riigiarhiivi loomise katsed on seotud järgmiste isikute ja seikadega.
    Provintsiaal-arhiivi loomise ettepanekuga on esinenud Eesti­maa kuberner vürst Šahhovskoi . Maa-arhiivi loomise initsiatiivi ilmutas ka Eestimaa rüütelkonna arhivaar parun Friedrich Theodor Paul von der Osten -Sacken (idee koondada ka teiste seisuste ja institutsioo­nide, s.h kirikute arhivaalid). Katse kirikuraamatud rüütelkondade arhiivi koondada õnnestus vaid osaliselt.
    Peamiseks ohuks dokumentidele järgnevatel aastatel olid sellised sündmused nagu 1905. a revolutsioon (arhiiv põles ära koos mõisaga); I maailmasõja (asutuste eva­kueerimine Venemaale, rida kultuuriväärtusi rändas sise-Vene­maale, neist tuntum TÜ kogude evakueeri­mine Voroneži, 1915); 1917. a sündmused (Tallinnas põletati koos kubermanguvanglaga maha mõnede kubermanguvalitsuse allasutuste arhiivid) jm.
    Eesti Riigi Keskarhiivi ja Riigiarhiivi teke ning areng kuni 1940. aastani.
    Venemaaga sõlmitud Tartu rahuleping nägi ette ka evakueeritud arhiivide tagastamise. Vajaduse arhiivi järele tingis igapäevane praktiline elu, üle tuli vaadata senised kehtivad lepingud.
    Arhiivi praktiline loomine toimus Tartu Ülikooli juures. Riik­likku arhiivikomisjoni juhtis Arno Rafael Cederberg (1885-1948), 1919-28 TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo prof , 1920-28 Akadee­mi­lise Ajalooseltsi esimees, 1935-48 Helsingi, Turu ülikooli prof. Teda hinnatakse kui esimese eesti rahvusliku ajaloolaste koolkonna isa – juhtivad ajaloolased, sh Otto Liiv, Hans Kruus olid tema seminaristid jne.
    Arhiivikomisjoni töö tulemusel moodustati Eestisse kaks riiklikku arhiivi: Tartusse Eesti Riigi Keskarhiiv (ERKA) – ajalooliste materjalide kogumi­seks, säili­ta­miseks ja kasuta­miseks. Tallinnasse Riigiarhiiv (RA) – mille ülesandeks oli riigiasutuste jooksvate materjalide kogumine pärast nende säilitustähtaja möödumist asutuses.
    Arhiivi praktilise loomise juures oli aktiivselt ametis Friedrich Nineve (1857-1929), kellest sai 16. mail 1921 ERKA abijuhataja kt-ks. Päeva, mil arhiiv sai endale juht­konna, peetakse arhiivi sünnipäevaks.
    Nineve seisukohaks oli: et arhiivid Eestis alluksid haridusministeeriumile, riigisekre­tärile ehk parlamendile (nagu Inglismaal, Prantsusmaal jm). Selliselt allus Tartusse loodud Eesti Riigi Keskarhiiv (ERKA) – ajalooliste materjalide kogumis­koht haridus ­ministeeriumile ja Tallinnasse moodustatud Riigiarhiiv (RA) kui riigiasutuste jooksvate materjalide kogumisega tegelev arhiiv riigi­sekretärile.
    Riigi Keskarhiivi esimene direktoriks sai 1922. a August Sildnik. 1929. aastast Otto Liiv (1905-1942) – EV võimekamaid ja tuntumaid ajaloolasi, 1934-40 TÜ õppejõud, 1937-40 Ajaloolise Ajakirja peatoimeta­ja. O. Liivi eestvedamisel tehti Eesti arhiivides valitsevaks provienentsi­printsiip.
    Provienentsi­printsiip oli 1930. aastatel (1933, 1936) ilmunud 2-köitelise “Arhi­vaari käsi­raamatu” keskne printsiip; samuti deklareerib seda 1935. aasta arhiiviseadus. Seadus pani paika arhiivide funktsio­neerimise korra.
    1939-1940 laieneb arhiiv massiliselt kahel olulisel põhjusel:
    • Umsiedlung . 1939. a kuulutati Eestis arhivaalid rahvuslikuks rikku­seks, moodustati kultuurivarade ekspertkomisjon, tolli pandi valvama arhivaarid, et mõisate arhivaale Eestist ära ei viidaks.
    • Nõukogulikud ümberkorraldused 1940.

    Arhiivinduse teoreetilised lähtepunktid 1930. aastail.
    • empiiriline (kogemuslik) lähenemine
      • arhiivitöö praktikast tuletati metoodikad
    • arhiivindus kui kirjeldav distsipliin
      • teemaks ei olnud nt hindamine, juurdepääs
    • imperatiivsetena rakendati positivistlikke arusaamu
      • eesmärgiks on faktide kogumine mitte kontseptsioonide lihvimine

    Nõukogulikud ümberkorraldused Eesti arhiivinduses ja edasine tegevus.
    ENSV Rahvakomissariaadi Nõukogu määrusega 4.09.1940 organiseeriti ümber arhiivindus Eestis. Üldist arhiivinduslikku juhtimist teostas ENSV Siseasjade Rahva­komissariaadi Arhiivide Talitus. Arhiivide Talitusele alluta­ti ENSV Riigi Keskarhiiv Tallinnas ja Riigi Keskarhiivi Tartu osakond (Tartu muutus filiaa­liks) ning 10 linna- ja maakonnaarhiivi. ( Viimased organiseeriti vastavalt ENSV Rahvakomis­saride Nõu­ogu määrusele 10.12.1940 “Linna- ja maaarhiivide organiseerimisest ESNV-s”.)
    24.08.1940 jõudsid Tallinnasse Moskva esindajad Fomin ja Organov, kes panid paika uue struktuuri ja koosseisu. Direk­tori­ks jäi O. Liiv, üks tema senistest ase­täit­jatest August Sildnik pidi aga lahkuma (Sildnik küüditati 1941 perega , suri asumisel 1955). 4. septembril 1940 kuulutas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kõik doku­mentaalsed arhiivimaterjalid riigi omandiks. Riiklikesse arhiivide­sse tuli üle anda nii tegutsevate kui likvideeritud, natsionaliseeritud asu­tuste, organisatsioonide riiklikku väärtust omavad arhivaalid. Tegutse­vate asutuste asjaajamise dokumendid võisid asutustesse jääda kuni kindlaks­määratud tähtajani. Esmajärjekorras tuli arhiividele üle anda EV Sõja- ja Siseministeeriumi dokumendid. Palju sellest materjalist toimetati koheselt arhiivi salajasse erifondide osakonda . Sõja ajal päästis arhiivi töötajate kangelaslikkus. Moodustati arhiivi oma pääste­gruppe õhurünnakute ajal. Sõjaga käisid kaasas majanduslikud raskused, materjalide eva­ku­eerimine. Arvatakse, et II maailmasõja tõttu kadus 15% materjalidest. Pärast sõda jätkas 1944 jätkas ENSV Sise­asjade Rahva­komissariaadi Arhiivide Talitus tööd ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Osakonnana.1946. aastast ENSV Siseministeeriumi Arhiivide Osakonnana, millele allusid kõik riiklikud arhiivid. 1960 reorganiseeriti ENSV Ministrite Nõukogu juures asuvaks Arhiivide Valitsuseks. 1981. aastast Arhiivide Peavalitsus. 1990 reorganiseeriti Arhiiviametiks. 1996 Riigikantselei arhiivide osakonnaks, mis likvideeriti 1999 seoses Rahvusarhiivi loomisega .Sõja järgselt jätkasid tegutsemist riiklikud keskarhiivid: Riigiarhiivist sai ORKA, Riigi Keskarhiivist RAKA. Uue strukt­uu­riüksusena tekkis juurde Parteiajaloo ja Partei­arhiivide süsteem, üle­liidulise tsentrumiga Moskvas. Seda juhiti NLKP KK juures asuvast marksismi–leninismi instituudist. Filiaalideks parteiajaloo instituudid Eestis, mille alla kuulus parteiarhiiv.1944-50 oli ENSV RAKA direktoriks Voldemar Miller .1950. aastatel tehti arhiivides ideoloogilist puhastustööd. Lisaks ebaso­bivate isikute vabastamisele viidi läbi ka makulatuurikampaaniat,
    II maailmasõja mõjud arhiivinduse arengule tervikuna.
    • Dokumentide hulga meeletu kasv ja arhiiviväärtusega teabe samaaegne suhteline vähenemine dokumentide koguhulgas
      • 1934…1943 Ameerika Ühendriikide föderaalarhivaalide aastane juurdekasv kümnekordistus 60 000 … 600 000 rm
    • Arhiivitöö põhieesmärgid teisenesid
      • Margaret Cross Norton (1944): Arhiivitöö põhirõhk on nihkunud dokumentide säilitamiselt valiku tegemisele, missuguseid dokumente säilitada
    • Põhja-Ameerikas tekkis dokumendihalduri (records manager ) elukutse
    • muutus arusaam arhiivide tähtsusest
      • hävitatud ja röövitud arhiivid
      • omandiküsimused
      • aatomisõja oht jne
    • uus tehnoloogia - mikrofilmimine
    • American dream

    Solon J. Buck
    ja demokraatliku arhiivinduse põhiprintsiibid .
      • rahvuslik kultuuripärand on lahutamatu osa rahvusvahelisest kultuuripärandist
      • mistahes päritoluga uurijale tuleb tagada juurdepääs ükskõik millisele rahvuslikule arhiivile

    1940-50. aastate muutused maailma arhiivinduses, seda mõjutanud tegurid, Rahvus­vahelise Arhiivinõukogu teke ja tegevussuunad.
    • Raskuskese ajaloouurimiselt arhiivindusele, sest muutus ühiskond:
      • organisatsioonilised ja tehnoloogilised muutused, sh muutused dokumendihalduses
      • uued dokumenditüübid
      • dokumendihulga kasv ja hindamisprobleemide teravnemine
      • ajaloouurimise meetodi ja sisu muutumine
      • arhivaari kutseprofiili muutumine
      • arhiivindusliku maastiku mitmekesistumine: äriarhiivid, parlamentide arhiivid, poliitiliste parteide arhiivid, meediaarhiivid tekkisid klassikaliste riigi- ja kirikuarhiivide kõrvale
    Rahvusvaheline Arhiivinõukogu (ICA)
    • Koondab 190 riiki ja territooriumi
      • suurimaid rahvusvahelisi organisatsioone maailmas
      • valitsusteväline, st professionaalne ja mitte poliitiline
    • 1948 ICA asutamine UNESCO egiidi all
    • Peamised tegutsemissuunad
      • maailma dokumentaalse kultuuripärandi säilitamine ja kasutamise tagamine (laiendamine)
      • arhivaaride ja arhiivide rahvusvahelise koostöö edendamine
      • arhiiviteooria arendamine
      • arhiivistandardite arendamine ja levitamine
      • arhiivitöö edendamine arengumaades

    Theodore R. Schellenberg
    i teooria.
    Klassikalised hindamiskriteeriumid - dokumentidel on loomupäraselt kahetine väärtus
        • Primaarne väärtus - dokumendilooja jaoks
        • Sekundaarne väärtus - hilisema kasutaja jaoks
          • Tõestusväärtus (evidential value ): arhiivimoodustaja funktsioonid, struktuur, tegevusprogrammid, poliitika, otsustamise mehhanism
          • Teabeväärtus (informational value): dokumendi sisu, mis on arhiivimoodustaja põhitegevuse aspektist ebaoluline

    Juurdepääsu liberaliseerimine arhiividokumentidele.
    Eric Ketelaar: informatsioonivabadus on sotsiaalne privileeg, mis annab vabaduse millegi uurimiseks, kuid õigus eraelu puutumatusele on klassikaline inimõigus.
    • Arhiivid pole ainult üksikutele, eksklusiivse teadusuurimise jaoks
      • meedia lisandub kasutajaskonda
    • 1966 ICA erakorraline kongress Washingtonis
      • Prantsuse revolutsiooni aegse seadusandluse (vaba juurdepääs arhiividele) nn rahvusvaheline ratifitseerimine
      • töögrupid juurdepääsupiirangute probleemi käsitlemiseks ja mikrofilmide kasutamiseks publitseerimisvahendina
    • 1968 ICA Madridi kongressi soovitused
      • juurdepääsualaste regulatsioonide analüüs kõikides riikides, et eemaldada liigsed piirangud
      • viivitusperiood dokumendi tekke ja kasutamise vahel mitte üle 30 aasta
      • soovituslik suletuse ülempiir sensitiivsetele dokumentidele – 80 aastat
      • avalike ja eraarhivaalide ühtmoodi käsitlemise printsiip
      • kodu- ja välismaiste uurijate võrdse kohtlemise printsiip

    Isikuandmete kaitse vajadus ja seda mõjutanud otsused. Eric Ketelaari seisukoht.
    Kesksed juurdepääsu reguleerivad seadused ja määrused Eestis, juurdepääsu­piiran­gute 2 olulisemat printsiipi . Kuidas defineeritakse isikuandmeid (mõiste ja sisu). Juurdepääsupiiranguga arhivaalide kasutamise võimalikkus (kaalutlemine)?
    • Aluseks muutused ühiskonnas – individualismi tõus
    • Murdepunktiks OECD Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni) soovituslik juhis 1980
      • automatiseeritud andmetöötlus muudab maailma
      • tähelepanu tuleb pöörata inimõiguste riivele, isikuandmete ebakorrektsele säilitamisele, andmete õigustamatule avalikustamisele
      • 1981järgnes Euroopa Nõukogu konventsioon isikute kaitsmisest seoses isikuandmete automatiseeritud töötlemisega
        • isikute õiguste kaitse ja põhivabaduste laiendamine, eriti privaatsuse respekteerimine
        • delikaatsete isikuandmete täpsem defineerimine
    • Juurdepääsu reguleerivad seadused:
    Andmekogude seadus (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552)
    Autoriõiguse seadus (RT 1992, 49, 615; RT I 2000, 16, 109)
    Avaldustele vastamise seadus (RT I 1994, 51, 857)
    Eestis tegutsenud teiste riikide julgeoleku- ja luureorganite materjalide kogumise, arvelevõtmise, säilitamise ja kasutamise korra seadus (RT I 1994, 23, 386; 1996, 48, 940)
    Isikuandmete kaitse seadus (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941)
    Keeleseadus
    Riigisaladuse seadus (RT I 1999, 16, 271; 1999, 82, 752)
    AS – 9. ptk
    juurdepääsu­piiran­gute 2 olulisemat printsiipi
  • piiranguid saab kehtestada ainult tähtajalistena
  • salastatud arhiivimaterjalide nimistud ja salastamise põhjus (seaduslik alus) peavad olema avalikud.
    Isikuandmed on andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, mis väljendavad selle isiku füüsilisi, psüühilisi, füsioloogilisi, majanduslikke, kultuurilisi või sotsiaalseid omadusi, suhteid ja kuuluvust.
    Eraelulised isikuandmed on:
    1) perekonnaelu üksikasju kirjeldavad andmed;
    2) sotsiaalabi või sotsiaalteenuste osutamise taotlemist kirjeldavad andmed;
    3) isiku vaimseid või füüsilisi kannatusi kirjeldavad andmed;
    4) isiku kohta maksustamisega kogutud teave, välja arvatud teave maksuvõlgnevuste kohta. Delikaatsed isikuandmed on:
    1) poliitilisi vaateid, usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavad andmed, välja arvatud andmed seadusega ettenähtud korras registreeritud eraõiguslike juriidiliste isikute liikmeks olemise kohta;
    2) etnilist päritolu ja rassilist kuuluvust kirjeldavad andmed;
    3) andmed terviseseisundi või puude kohta;
    4) andmed pärilikkuse informatsiooni kohta;
    5) andmed seksuaalelu kohta;
    6) andmed ametiühingu liikmelisuse kohta;
    7) kriminaalmenetluses või muus õigusrikkumise väljaselgitamise menetluses kogutav teave enne avalikku kohtuistungit või otsuse langetamist õigusrikkumise asjas või juhul, kui see on vajalik kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu, tunnistaja või õigusemõistmise huvid
    (1) Riigisaladust sisaldavale arhivaalile juurdepääsu korra sätestab riigisaladuse seadus ja selle alusel antud õigusaktid. (2) Delikaatseid isikuandmeid sisaldavale arhivaalile on juurdepääs võimalik kohtu nõudmisel või juurdlus - või eeluurimisorgani või asjaomase isiku kirjalikul loal või pärast tema surma tema abikaasal, vanematel, lastel, lastelastel, vendadel ja õdedel ning teistel isikutel ja asutustel isikuandmete kaitse seaduse ( RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317) ja avaliku teabe seadusega ettenähtud alustel ja korras ning kooskõlas vastavat valdkonda reguleerivate seadustega. (3) Delikaatseid isikuandmeid, mis käsitlevad isiku tervislikku seisundit ja seksuaalelu, ja lapse põlvnemise saladust sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 30 aastat, alates isiku surmast, või 110 aastat, alates isiku sünnist, kui isiku surma pole võimalik tuvastada, või 75 aastat, alates dokumendi tekkimisest, kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada. (4) Kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides võib juurdlus- või eeluurimisorgan kehtestada asjassepuutuvate isikute isikuandmeid sisaldavale arhivaalile juurdepääsupiirangu, teatades sellest arhivaali valdajale. (5) Ärisaladuseks tunnistatud teavet sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 20 aastat, alates teabe tunnistamisest ärisaladuseks. Ärisaladust sisaldava arhivaali kasutamine enne juurdepääsupiirangu lõppemist on võimalik omaniku loal või kohtu-, juurdlus- või eeluurimisorgani nõudel. (6) Omanik võib eraarhivaali üleandmisel arhiivi kehtestada arhivaalile juurdepääsupiirangud. Arhivaalile juurdepääsu tingimused sätestatakse lepingus. (7) Asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud arhivaalide kohta kehtestab juurdepääsupiirangud asutuse juht avaliku teabe seaduses sätestatud korras. Juurdepääs sellisele teabele võimaldatakse avaliku teabe seadusega ettenähtud korras. (8) Juurdepääsupiiranguga arhivaalide loetelud ja nimistud ning arhivaalidele juurdepääsu tingimused on avalikud.
    Juurdepääsupiiranguga arhivaalidele võimaldatakse juurdepääs vaid juurdepääsuõigust omavale isikule isikut tõendava dokumendi alusel ja allkirja vastu.
    Kaalutlemine: Kui juurdepääsupiiranguga arhivaalile juurdepääsu taotleval isikul ei ole seadusest tulenevat õigust konkreetset arhivaali näha, st. see ei ole ametikohustuste täitmiseks vajalik, arhivaal ei sisalda andmeid tema kohta ja ta ei ole piisavalt lähedases sugulusastmes, vaetakse võimalikku avalikku kasu ja eraisikule või avalikkusele (kui tegu on asutuse siseseks kasutamiseks mõeldud andmetele juurdepääsupiiranguga) tehtavat võimalikku kahju. Eesti seadused ei näe otseselt ette juurdepääsupiiranguga teabele juurdepääsu võimaldamist teadus- või muuks uurimistööks ega ka keela seda. Kaalutlemist ei rakendata eraarhivaalidele: juurdepääsu võimaldab vaid üleandja kirjalik luba.
    1980-90. aastate olulised muutused arhiivinduse arengus (põhjused ja tagajärjed), arhiivi olemuse muutumine
    • Infotehnoloogia tõus ja sellega seonduv väljakutse
      • kas arhivaare tabab voorimeeste saatus?
      • millist professionaali vajatakse (digitaal)dokumentide käsitlemiseks ja alleshoidmiseks?
      • millised peavad olema arhivaari uued kutseoskused?
    • Arhiivi olemuse muutumine
      • dokumendi muutumine
      • elukutse muutumine
      • kasutajaskonna muutumine

    Eesti Vabariigi arhiivisüsteemi struktuur
    http://www.ra.ee/file_storage/2/1080
    Rahvusarhiivi tegevusprioriteedid tänasel päeval (digitaalarhiiv, virtuaalne uurimis­ saal ).
    • Digitaalarhiivi loomine
    • Virtuaalne arhiivi uurimissaal VAU
      • Arhiivi vaade
        • Üldinfo selle kohta, mis on VAU, kelle jaoks on VAU, mida VAU sisaldab jne.
        • Tasulised teenused ( teatised , koopiad, veebipood ) ja tasuta teenused (küsimused)
        • Abitekstid, millega üritatakse kasutaja eesmärke aimata ja neile lahendusi pakkuda: tüüpprobleemid – tüüplahendused.
        • Viited arhiivi rakendustele – andmebaasid , digiteeritud materjal jne.
        • Uudised, pressiinformatsioon, uuendused VAU keskkonnas jne.
      • Personaalne vaade
        • Kasutajakonto: Iga kasutaja saab muuta oma isiklikke andmeid, mis ta registreerudes esitas, saab vahetada parooli , muuta teatud seadeid, vaadata oma tellimuste ajalugu jmt.
        • Lingimärkmik: Iga kasutaja saab salvestada viiteid konkreetsetele VAU lehekülgedele, mida ta enda jaoks oluliseks peab. Kui neil lehekülgede sisu uueneb, ilmub lingi juurde vastav märge
        • Andmebaasid: Iga kasutaja saab vastavalt etteantud standardile ja mahupiirangule koostada ise andmebaase ja neid teiste kasutajatega jagada.
      • Sotsiaalne vaade
        • Foorum: VAU kasutajad saavad üksteist ise aidata
        • Kasutajate andmebaasid: Kasutajate poolt loodud ja avalikustatud andmebaasid, milles sisalduvate andmete

    Dokumentide hindamine (laiemalt): miks hinnatakse dokumente; hindamise erinevad kriteeriumid (seisukohad), põhilised meetodid (sisu, hindamisel esitatavad küsimu­sed); millal tuleb dokumente hinnata.
    alates 19. sajandi II poolest on dokumente tekkinud igal pool rohkem kui jõutakse säilitada (paber läks odavamaks, kui seda puidust tegema hakati). Vaja mõtelda, mida siis ikka hoida. Arhiiviteooriad on 20. sajandil olnud eelkõige hindamisteooriad, lahendused eri maades erinevad.
  • arhivaali teabeväärtusest lähtuv – tagantjärele
  • arhiivimoodustaja funktsioonidest lähtuv – ennetav (primaarne on dokumendi päritolu, alles seejärel sisu)
    Hindamiskriteeriumid
    • Arhivaalide hindamisel lähtub avalik arhiiv arhivaalide:
      1) kasutatavusest avaliku võimu teostamisel või isikute õiguste või kohustuste tagamisel ;
      2) tõestus- ja informatsioonilisest väärtusest;
      3) ajaloolisest ja kultuuriväärtusest;
      4) välistunnustest, seisukorrast ja korrastatusest;
      5) teiste arhivaalidega olemasolevatest seostest;
      6) dokumendi säilitustähtajast.
    Küsimused: arhiivimoodustaja olulisus, dokumentide uurimispotentsiaal, ajaraam kust dokumendid pärinevad või mida dokumendid käsitlevad, unikaalsus , kasutatavus , seotus teiste dokumentidega, säilitamiseks vajalik ressurss.
    Hinnatakse:
      • 1) arhivaali vastuvõtmisel arhiivi
    • 2) arhivaali säilitustähtaja möödumisel;
    • 3) riigiarhivaari otsusel

    Dokumentide hindamise mõiste. Eesti praktika põhised hindamise põhimõtted. Mis on arhiiviväärtuslik teave. Eesti Rahvusarhiivi hindamiskriteeriumid. Eelhinda­mise mõiste
    Hindamine on... dokumendi (arhiivi)väärtuse üle otsustamine
    Hindamine on arhiiviväärtusliku teabe väljavalimine
    Põhimõtted:
    Arhiiviväärtuslikku teavet ei hävitata kunagi ja seda säilitatakse Rahvusarhiivis ja teistes avalikes arhiivides
    Hindamine on avaliku arhiivi põhiülesanne
    Säilitustähtaja määramine on asutuse ülesanne
    Arhiiviväärtuslik teave on:
    1. Avalike ja erainstitutsioonide, üksikisikute ja gruppide õiguslikku staatust, õigusi ja kohustusi väljendav dokumenteeritud teave, mis on oluline Eesti rahvusriigi ja Eesti ühiskonna jätkuva toimimise seisukohalt.
    • 2. Üleriikliku ja omavalitsuspoliitika kujunemist ning haldusprotsessi kajastav teave.
    • 3. Teave, mis kajastab välissuhteid ja riigikaitse juhtimist.
    • 4. Teave, mis kajastab riikliku poliitika väljakujunemist, otsuseid ja tegevust peamistes sotsiaalsetes, majanduslikes ja keskkonna-alastes valdkondades.
    • 5. Kohalikku eripära, eriti kultuurinähtusi väljendav teave.
    • 6. Teave riikliku poliitika mõjust üksikisikutele, inimkooslustele, ning ühiskondlikule ja looduskeskkonnale.
    • 7. Dokumenteeritud teave, mis oluliselt täiendab teadmisi ja arusaamist Eesti ühiskonna - inimeste ja inimkoosluste kohta, sh ka eraisikute valduses olevad arhivaalid.
    • 8. Erinevate valdkondade teadusuurimiseks vajalik teave.
    Eesti Rahvusarhiivi hindamiskriteeriumid:
    arhiivimoodustaja olulisus, dokumentide uurimispotentsiaal,ajaraam kust dokumendid pärinevad või mida dokumendid käsitlevad,unikaalsus, kasutatavus, seotus teiste dokumentidega, säilitamiseks vajalik ressurss.
    Eelhindamine on protsess, kus dokumendi väärtus selgub elutsükli alguses (sisuliselt enne dokumendi loomist)
    Digitaaldokumentidega kaasnevad probleemid.
    Digitaaldokumente on oluliselt lihtsam kas tahtlikult või tahtmatult muuta kui nn traditsioonilisi dokumente (nt paberdokument või heliplaat), seetõttu võib nende autentsuses rohkem kahelda
    Digitaaldokumendi elukäik ületab tavaliselt riist- ja tarkvara eluea . Uus tehnoloogia pole võimeline säilinud infost aru saama. Digitaalne info pole sel juhul huvilistele enam kasutatav
    Andmekandjad muutuvad suhteliselt kiiresti kasutamiskõlbmatuks.
    Säilitamise põhimõisted ja printsiibid. Arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast tulenevad arhivaalide säilitamise nõuded. Dokumendi struktuurne info. Säilitamise meetodid. Kahjustavad väliskeskkonna tegurid.
    Põhimõisted: Säilitamine - kõik tegevused, mis aeglustavad objektide vananemist , takistavad nende lagunemist, kaitsevad kõikvõimalike kahjustuste eest ja pikendavad seeläbi nende kasutusiga .
    Konserveerimine objektide stabiliseerimine originaalsel kujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemisega.
    Restaureerimine objekti oletatava varasema oleku taastamine.
    ennistamine
    Rekonstrueerimine
    Taastamine (rehabilitation, revival)
    Kaitsmine
    Uuendamine (renewal)
    Päästmine
    Remontimine
    ARHIIVISEADUS
    8. peatükk
    ARHIVAALIDE KAITSE
    §38. Arhivaalide säilimise tagamine
    (1) Arhivaalide loomisel peab kasutama säilimist tagavaid materjale ja meetodeid .
    (2) Arhivaale tuleb hoida säilimist soodustavas, kahjustumise ja hävimise vastu kindlustatud ruumis. Täpsemad nõuded arhivaalide säilitustingimustele ja arhiivihoidlatele sätestatakse arhiivieeskirjas.
    (3) Kui arhiiviregistrisse kantud arhivaali ähvardab kahjustamine või hävimine, võib riigiarhivaar teha ettekirjutuse arhivaali avalikku arhiivi säilitamiseks üleandmiseks.
    (4) Arhivaali omanik või valdaja vastutab arhivaalide säilimise eest seadusega ettenähtud ulatuses ja korras.
    ARHIIVIEESKIRI
    VIII. ARHIVAALIDE SÄILITAMINE JA KAITSE
    1. jagu. Arhivaalide säilitamise alused  
    130. Arhivaalide säilitamiseks valmistatakse arhivaalid säilitamiseks ette, luuakse käesoleva eeskirja kohased säilitustingimused, kaitstakse arhivaale füüsiliste ja keemiliste kahjustuste eest, konserveeritakse ja restaureeritakse arhivaale ning luuakse kasutus- ja tagatisfond.
    131. Arhivaalide ettevalmistamine säilitamiseks hõlmab arhivaalide tähistamist, ümbrisesse paigutamist jm. Arhivaalide säilitamiseks ettevalmistamisel arvestatakse nii arhivaalide säilitamise (arhiivipüsivate materjalide kasutamine) kui ka kasutamise (kopeerimine, automatiseeritud töötlemine) vajadusi ja nõudeid.
    132. Säilitamismeetodeid rakendatakse vastavuses arhivaalide väärtuse, tüübi, liigi, päritolu, ea, formaadi ja muude tunnustega.
    133. Arhivaale säilitatakse spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud või arhiivimoodustaja poolt selleks kohandatud arhiiviruumis. Arhiiviväärtusega (alatise säilitustähtajaga) arhivaale säilitatakse arhiiviruumis (edaspidi hoidla ), mis on kindlalt eraldatud tuleohtlikest ja säilitamiseks mittesobivatest ruumidest ning kus on loodud säilitustingimused.
    134. Arhiiviruumi juurdepääsu ja ohutuse tagamise kord kinnitatakse või kehtestatakse vastavalt arhiivi või arhiivimoodustaja juhi käskkirjaga.
    135. Arhiiviväärtusega (alatise säilitustähtajaga) arhivaalide loomisel ja säilitamisel kasutab arhiivimoodustaja arhiivipüsivaid materjale. Arhiivipüsivate materjalide soovitusliku loetelu koostab Rahvusarhiiv
    Struktuurne info
    • materjal (paber papp , liim jne)
    • konstruktsioon (rull, köide, koodeks jne)
    • kujundus (gooti, renesanss jne)
    • vorming (info esitus-, struktureerimis- ja paigutusviis)
    • kaudne info(Kogunenud dokumenti tema “eluea” vältel)
    Säilitusmeetodod:
    • Ennetav säilitamine (kaudne)
    • Korrektiivne säilitamine (otsene, aktiivne)
    • Info uuendamine
    • Ei tee midagi
    Kahjustavad väliskeskonna teg.
    • temperatuur
    • õhuniiskus
    • valgus
    • saasteained
    • biokahjustajad
    • vibratsioon
    • elektromagnetväljad

    Arhivaalide kasutamine: ajalooline perspektiiv (suhted avalikkusega); kasutamise eri­liigid, mis on AIS, mis on Saaga ? Minu kui uurija isiklikud kohustused uurimissaalis töötades
    arhivaalide lugemissaalis kasutusse andmine
    Arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast tulenevaid põhimõtteid täpsustab igal arhiivil olemasolev uurimissaali eeskiri . Kasutamisel peab olema tagatud arhivaalide turvalisus ja need ei tohi saada kahjustatud: ei tohi muuta lehtede järjekorda ja neid köitest välja võtta; teha arhivaalidesse märkmeid; niisutada sõrmi lehekülgede keeramiseks; teha väljakirjutusi arhivaalide peal; asetada neid avatult üksteise peale; omal algatusel pildistada, skaneerida, filmida.
    Arhiiviseaduse alusel võib arhivaali valdaja piirata juurdepääsu arhivaalile teabekandja halva füüsilise seisundi tõttu või kui kasutamine võib arhivaali kahjustada, tagades isikule juurdepääsu arhivaalis sisalduvale teabele. Kasutuskoopiad varem mikrofilmide, nüüd digikujul.
    Arhiiviinfosüsteem AIS ( http://ais.ra.ee/ ). Hõlmab kõiki Rahvusarhiivi erinevates struktuuriüksustes (arhiivides) asuvate fondide nimistuid. Saab kätte arhiiviviite, sisuliseks tutvumiseks peab arhiivi minema.
    Perekonnalooliste allikate digikogu Saaga (www.eha.ee/saaga). 2005. a. maist .
    1
  • Vasakule Paremale
    Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #1 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #2 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #3 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #4 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #5 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #6 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #7 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #8 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #9 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #10 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #11 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #12 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #13 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #14 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #15 Arhiivinduse kordamisküsimused ja vastused #16
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-10-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 137 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor renzo11 Õppematerjali autor
    Kitsam ja laiem mõiste, Provenientsiprintsiip, pransuse rev. ja selle mõju, saksa arhiivinduse kujunemislugu, venemaa arhiivindus, Eesti arhiivinduse kujunemislugu jne

    Sarnased õppematerjalid

    Arhiivinduse alused
    15
    docx

    Arhiivinduse alused

    (AA-s luuakse sama süsteem, mida tahetakse arhiivindudes näha. Arhiivi korrastamisel tuleb järgida päritolu- ja algse korra austamise põhimõtteid. Pertinentsprintsiip ­ tugines klassifikaatoritele, eriti osavad oldi selles osas Saksamaal (kasutusel enne provenientsi ) Jaguneb ­ a) raamatud; b) toimikud; c) lahtised lehed. Iga arhivaal on unikaalne teavik, mille korrastamise ja kirjeldamise aluseks on selles leiduva teabe iseloom. PILET 1 1. Põhimõisted: arhiivindus, arhiivihaldus Arhiivihaldus - dokumentide haldamise tegevused, mille hulka kuuluvad säilitustähtaja määramine, säilitamine, hävitamiseks eraldamine, arhiivi üleandmiseks korrastamine ja kirjeldamine (tegevusala, mis käsitleb dokumentide säilitamist, kogumist, juurdepääsu tagamist.) Arhiivindus - Teadusharu, mis töötab välja tegevusala uurimise, korraldamise jne. Ajaloo abiteadus, mis käsitleb

    Arhiivindus
    Arhiivindus
    10
    docx

    Arhiivindus

    olemasolul allarhiivi nimetus, arhiivi piirdaatumid; koostamise aasta), sisukord (mille peamine osa on arhiivi-skeem), arhiivimoodustaja kirjeldus, arhiivi, sarjade ja nende allüksuste kirjeldused, ning säilikute loetelu. ARHIIVISEADUS Kehtiv arhiiviseadus alates 1998. aasta maist. Selle olulisemad eesmärgid: ,,segadusteaja" likvideerimine arhiivinduses ja Rahvusarhiivi loomine. Põhilised lähtekohad: tingimuste loomine digitaalse dokumendi-halduse ja arhiivinduse edenda-miseks, hindamine dokumendi elukäigu alguses, digiarhivaalide üleandmise tähtaeg arhiivi, arhiivin-duse efektiivsuse tõstmine, rahvusarhiivi nõustamis- ja kontrollifunktsioonide ülevaatamine ning juurdepääsutingimuste korrastamine. Arhiiviasutuse klassikalised funktsioonid: KOGUMINE, SÄILITAMINE, JUURDEPÄÄSu võimaldamine. Üleandmise tähtaeg. Hetkel 20 aastat, mis pole sobiv digitaaldokumentide jaoks - liialt suured

    Ajalugu
    Arhiiv referaat
    10
    doc

    Arhiiv referaat

    Rahvusarhiivi struktuuriüksusteks on Ajalooarhiiv, Riigiarhiiv, maa-arhiivid, Filmiarhiiv, arendusbüroo, haldusbüroo ja digitaalarhiivi büroo. Rahvusarhiivi põhiülesanne on seadusest või seaduse alusel antud õigusaktidest tulenevalt riigivõimu teostamine oma pädevuse piires, talle üleantud rahvusliku kultuuripärandi säilitamine ja kaitse ning sellele juurdepääsu korraldamine. Rahvusarhiiv täidab järgmisi «Arhiiviseaduses» sätestatud ülesandeid: 1. osaleb arhiivinduse arengu kavandamises; 2. osaleb arhiivindust ja asjaajamist reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamises ja nende kooskõlastamises; 3. korraldab arhiivijärelevalvet; 4. on «Arhiiviregistri» volitatud töötleja; 5. vaatab läbi riigi arhiivide aastaeelarve eelnõud ja vajaduse korral lisaeelarve kohta käivad ettepanekud ning esitab nende alusel koostatud Rahvusarhiivi aastaeelarve eelnõu koos seletuskirjaga Riigikantseleile; 6

    Dokumendihaldus
    Arhivaalide säilitamine passiivse elutsükli ajal
    10
    docx

    Arhivaalide säilitamine passiivse elutsükli ajal

    ARHIVAALIDE SÄILITAMINE PASSIIVSE ELUTSÜKLI AJAL Passiivse elutsükli ajal hoitakse arhivaale organisatsiooni arhiivihoidlas. Selle perioodi tegevused: -alatise ja pikaajalise säilitustähtajaga arhivaalid koondatakse hoidlasse -tagatakse hoiutingimused (karbistamine) -tagatakse juurdepääs ja arhivaalide kasutamine -arhiiviväärtusega arhivaalid eraldatakse üleandmiseks avalikku arhiivi. Ettevõtted võivad arhivaalid anda edasiseks säilitamiseks eraarhiivi. -pikaajalise säilitustähtajaga arhivaale säilitatakse kuni säilitustähtaja lõpuni ja eraldatakse siis hävitamiseks hävitamisakti alusel. ARHIVAALIDE KOONDAMINE ARHIIVIHOIDLASSE Hiljemalt kolme aasta möödumisel arhivaali loomisest või lahendamisest koondatakse alatise ja pikaajalise säilitustähtajaga (üle 10aasta) arhiivid arhiivihoidlasse. Lühiajalise säilitustähtajaga arhivaalid võivad jääda täitjate kätte tööruumides. Kui arhivaalide hoidmine tööruumides pole turvaline ja hoidlas ruumi jätku

    Personalijuhtimine
    JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL
    12
    rtf

    JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL

    liigutud selles suunas, et töötada välja ühtsed standardid arhiivinduses. Samas on Euroopa Liidu arhiivides märgata teabe piirangute kasvu, mis eelkõige on tingitud andmete salastamise seadustest, originaaldokumentide säilitamise nõuetest ja ametkondlikest määrustest. Kuigi arhiiviseaduste ja eriseadustega kaetud piirangud kui ka piirangute kestvusajad lähtuvad sarnastelt alustelt, saab piiranguid mitmeti tõlgendada. Erandite tegemine oleneb palju ka iga riigi arhiivinduse traditsioonidest, arhivaaride õigustest ja pädevusest, piiratud andmetele juurdepääsuloa andmisel. Kuigi kaasaegsed õigusaktid püüavad eelkõige tagada inimõiguste kaitset, silmas pidades nii teabe vaba kättesaadavust kui ka kaitsemeetmete rakendamist, jääb kontroll juurdepääsu tingimuste täitmise üle arhiivis siiski arhivaarile. Sest, kasutades Erik Ketelaari sõnu, on just arhivaar see, kes peab tagama isikute privaatsuse arhivaalide kasutamisel. (Kibal jt 2005)

    Infoteadus- ja dokumendihalduse eriala
    Dokumendi halduse eksamiks
    31
    docx

    Dokumendi halduse eksamiks

    Loodi RISO ja Informaatikakeskus ja Rahvusarhiiv. Järgnes valitsusasutuste dokumendihaldusprogrammi DHP loomine. 96-97 ametiasutustes võeti laialdaselt kasutusele arvutid, seeläbi algas kiire areng dokumendihalduses. 2003 ­ loodi Riigikantselei dokumendihalduse osakond (ül. Avaliku halduse ja arhiivide planeerimine, dokumentide väljatöötamine) 2012 - koordineerib avaliku sektori dokumendihalduse arengut Majandus ­ ja kommunikatsiooniministeerium. 2012 ­ arhiivinduse korraldamine Haridus ­ ja Teadusministeeriumi ülesanne. Koordineerimispüramiid 2012 - ... MKMDokumendihaldusnõukoguMinisteeriumid, maavalitsusedMinisteeriumite haldusala,KOV-id Avalik teenus Avaliku halduse asutuse poolt osutatav teenus. Riik (avalik, era- ja kolmas sektor) pakub oma avalikke teenuseid portaali eesti.ee kaudu vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele õigusaktidele. Majandus - ja kommunikatsiooniministeerium

    Infoteadus- ja dokumendihalduse eriala
    Arhiivinduse lõpparvestuse kordamisküsimused
    12
    doc

    Arhiivinduse lõpparvestuse kordamisküsimused

    Arhiivinduse lõpparvestuse kordamisküsimused 1. Rahvusarhiiv, selle struktuur, põhilised ülesanded. Rahvusarhiiv on Eesti arhiivinduse keskus. Rahvusarhiivi põhiülesanne on tagada ühiskonna kirjaliku mälu – dokumentaalse kultuuripärandi – säilimine ja kasutatavus tänastele ja tulevastele põlvkondadele. Teisalt kindlustab arhiiv autentsete dokumentide hoidmise kaudu kodanike põhiõiguste ja -kohustuste kaitse ning demokraatliku riigi läbipaistvuse. 2. Õigusaktid, mis reguleerivad arhiivihaldust. Asutuste ja organisatsioonide dokumendi- ja arhiivihaldust ning teabega ümberkäimist

    Asjaajamiskord
    Dokumendihaldus
    7
    docx

    Dokumendihaldus

    15.saj esimesed dokumendiregistrid. 19-20 saj asutati palju arhiive üle maailma ja hakati valdkonda koordineerima. Eestis on asjaajamine reglementeeritud alates 1924. aastast, kui kehtima hakkas registriraamat. 1935 esimene arhiiviseadus. 1990-ndate keskpaigast 2000ni elektroonilise dh arengu algus. Loodi RISO ja Informaatikakeskus ja Rahvusarhiiv. 2003 loodi Riigikantselei dok.halduse osakond. 2012 koordineerib avaliku sektori dh arengut Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM). 2012 arhiivinduse korraldamine Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne. RIIKLIK KOORDINEERIMINE- DH arengu koordineerimispüramiid2012... MKM> Dokumndihaldusnõukogu> Ministeeriumid, maavalitsused >Ministeeriumite haldusala, KOV-id. MKM valitsemisalas on riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine; sellega tegelevad osakonnad Riigi infosüsteemide osakond- koordineerib riigi infosüsteemide arendamist ja riigi infopoliitika ja strateegia kujundamist informaatika

    Infoteadus- ja dokumendihalduse eriala




    Kommentaarid (1)

    Myrka91 profiilipilt
    Merlin Lumiste: Oli tõesti kasulik ning vastas kordamisküsimustele korralikult ära.
    18:32 30-05-2012



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun