Pertinentsiprintsiip kui ajaloolise arhiivikorralduse põhimõte Pertinentsiprintsiip arhiivikorralduse alusena (klassifitseerib arhivaalid sisu järgi) hakkas domineerima Euroopa riikides juba 16. sajandil. Prantsuse Rahvusarhiiv, mis loodi 1789. aastal ja oli üks esimesi suuremahulisi ja eriilmelisi arhiive, võttis pertinentsiprintsiibi oma klassifitseerimisskeemi aluseks. Printsiibil oli puuduseid, kuna selle järgi tuli algse looja fond muuta erinevateks osadeks ja lahutada üksteisest. Vajadus parema arhiivikorralduse järele
Arhiivindus kitsamalt on: * arhiivi organisatsioon ja juhtimine * kogumine e komplekteerimine * hindamine e ekspertiis * korrastamine, kirjeldamine * koolitus * säilitamine * kasutamine jne. arhiiviasutuse põhifunktsioonid: · Säilitamine · Konserveerimine · Restaureerimine · ennistamine · Rekonstrueerimine · Taastamine (rehabilitation, revival) · Kaitsmine · Uuendamine (renewal) · Päästmine · Remontimine Arhiivikorralduse kujunemislugu: pertinentsiprintsiip, Rammingeni süsteem, Baldassare Bonifacio, territoriaalsene pertinentsiprintsiip, Georg Aebbtlin, Karl Bernhard Friedrich Zinkernagel. Arhiivi korralduse osas sai valitsevaks ja üldtunnustatuks pertinentsiprintsiip iga arhivaal on unikaalne teavik, mille korrastamise ja kirjeldamise aluseks on selles leiduva teabe iseloom. Ühe kuulsama arhiivindusliku mõtte arendaja Jakob von Rammingeni (16.saj), kes vaatles arhiivi riigiaparaadi iseseisva osana, järgi koosnes riigiaparaat 3 osast:
annaabi.ee 
