Andrus
Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
4.
teema: antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
Probleemsituatsioon .
Nimetus sofistid tuleneb
sõnast
sophos,
mis tähendab tõlkes tarka. Kuid varasemas igapäevases kõnepruugis
ei märgitud selle sõnaga sugugi mitte raamatutarku, vaid iga
inimest, kes oma tegevusala silmapaistvalt hästi valdas. Sofist oli
aga selline omal alal väljapaistev ning sellisena kiitust äratav
inimene, kes suutis oma asjatundlikkust ka teistele edasi anda, teisi
õpetada. Niisiis kujutasid sofistid endast õpetajaskonda,
professiooni, kellel vahetut seost filosoofiaga ei olnudki.
Filosoofia
ajaloos figureerib see nimetus seetõttu, et osa niisugustest
õpetajatest kirjutas ka filosoofia-alaseid raamatuid. Samas oli
sofistide-filosoofide puhul tegemist teoreetiliste vaadete
mitmekesisusega, milles puudub täielik sisuline ühtsus. Kuid nende
juures võib täheldada teatud ühist tendentsi ja need ühisjooned
muutuvad ehk mõistetavamaks, kui käsitleda
sofistide
filosofeerimist
mõistelise
refleksioonina ühe olulise
ühiskondliku
muutuse üle, mida kreeka ühiskonnad 5-ndal sajandil eKr. läbi
elasid.
Tolleks
ühiskondlikuks muutuseks oli üleminek traditsiooniliselt
staatiliselt ühiskonnalt turumajanduslike suhetega ja seetõttu
dünaamilisele ühiskonnale. Sofistide professionaalne tegevus
seisnes tasulises õpetamises, mis saab teadagi eksisteerida ainult
siis, kui eksisteerib piisav maksujõuline nõudlus sellise teenuse
järele. Sofistid õpetasid eelkõige avaliku esinemise ja kõnelemise
oskust. Miks muutus niisugune oskus antud ühiskondliku transformatsiooni käigus varasema ajaga võrreldes olulisemaks?
Sügavam põhjus oli selles, et tava ja traditsioon, mis olid varem
reguleerinud ühiskonnaelu, muutusid turumajanduslikult
komplitseerunud ühiskonna jaoks ebapiisavateks elu korraldamise
moodusteks. Seetõttu läksid kreeklased tavaõigusega reguleeritud
ühiskonnaelult üle sellisele elukorraldusele, mis oli reguleeritud
avalikult sõnastatud ja ühiskonna enda poolt vastuvõetud
seadustega. Kuna kreeklased elasid nn polis `tes,
väikestes linnriikides, siis said nad oma ühiskondade
väiksuse
tõttu
rakendada
mitte esindusdemokraatiat, nagu tänapäeval juba ühiskondade
suuruse tõttu paratamatu on, vaid otsest demokraatiat, kus kõrgemaks
võimuorganiks oli polise täiskasvanud meessoost kodanikkonna
koosolek. Niisugused rahvakoosolekud omasidki seadusandlikku võimu.
Selline
süsteem eeldab aga elanikkonnalt suhteliselt kõrget haridustaset –
eelkõige oskust
argumenteerida,
et oma soove ja eelistusi sellise otsese demokraatia kaudu teostada.
Just seda oskust lubasid sofistid oma õpilastes kujundada. Seejuures
oli sofistide poolt osutatav teenus oluline nii igale inimesele
individuaalselt
kui ka
ühiskonnale tervikuna .
Ühelt poolt aitas sofistide poolt pakutav
haridus igal
inimesel isiklikult oma taotlusi läbi viia ja edukas olla.
Teiselt poolt oli ühiskond huvitatud sellest, et seadusandlik
regulatsioon saaks võimalikult hea; aga kui hea see olema sai sõltus ühiskonna
oskusest argumenteerida – sellest, kas asjakohane ühiskondlik
debatt õnnestus või ebaõnnestus. Selles tähenduses paistab
sofistide nimetus, mis
otseses tõlkes tähendab tarka või tarka
meest, igati õigustatud olevat.
Samas
kõlaks tänapäeval kellegi kohta sellise nimetuse kasutamine
solvanguna antud inimese aadressil. Millest selline vastuolu, miks on
sõnale
sofist tekkinud selline negatiivne tähendus? Üheks väliseks
põhjuseks on olnud see, et (filosofeerivate) sofistide teosed on
väga katkendlikult säilinud. Põhilisteks allikateks sofistide
kohta on Platoni teosed, kus sofistid esindavad paraku sageli
Platonile vastandlikku positsiooni.
Platon polemiseerib sofistidega,
nähes nendes enda ideelisi vastaseid ega ole seetõttu nende suhtes
ehk päris erapooletu. Niisiis pärineb sofistide halb
renomee osaliselt siit, sest
Platonil on olnud suur mõju kogu järgneva aja
Euroopa filosoofia-traditsioonile.
Kuid
oli ka sisulisi põhjusi, miks sofistide renomee ei olnud juba nende
kaasajal kõige parem. See johtub
samast eespoolkirjeldatud
ühiskondlikust situatsioonist – turumajanduslike suhete
kujunemisest, ühiskonna kihistumisest ja erinevate
huvigruppide väljakujunemisest.
Ühiskonna
kui terviku huvi kujuneb nii erinevate huvigruppide liikuvas
tasakaalus.
Ühegi huvigrupi huvi ei lange täielikult kokku teise
omaga
ega ka ühiskonna kui terviku huviga (mis on üldse abstraktsioon).
Ühiskonna kui terviku huvi peaks sel juhul olema eri huvigruppide
taotluste ühisosa. See tuleks avaliku debati kaudu alles välja
selgitada ja peaks seejärel kajastuma
seadustes kui ühiskonnaelu
üldises regulatsioonis. Seetõttu on aga paratamatu, et püsib
diferents universaalsete seaduste ja partikulaarsete huvide vahel.
Nii toimub avalik debatt olukorras, kus inimene, kes tahab oma huvi
ühiskondlikus mastaabis teoks teha, peab
varjama,
et see on ainult tema või tema grupi huvi, ja
laskma oma huvi
paista
millegi muuna kui see tegelikult on, nimelt üldiselt kasuliku ja
õiglasena. Seetõttu on sofistide poolt kujundatav väitlusoskus
(mida kliendid nendelt omandada soovivad) suunatud pigem sellele, et
saavutada väitluses
võit,
kui sellele, et selgitada välja tõde, sest tõe
väljaselgitamine ei pruukinud grupihuvide seisukohalt alati kasulik olla. Kujunes
olukord, mida kreekalikult võiks väljendada nii:
otsustav
oli doxa ,
mitte aletheia.
Eelkõige soovitakse oma partikulaarse egoistliku huvi kajastumist
üldise seaduse sõnastuses. Siit sofistide negatiivne maine –
sofistid kui musta valgeks rääkijad, sõnaväänajad, need kes
oskavad esitada nõrka argumenti tugevana. Aga see ei ole üksnes
sofistide moraalne iseloomustus, vaid ka kriitiline diagnoos
ühiskonnale, mis tekitas vajaduse sedalaadi oskuse järele. Kui aga
on reaalne nõudlus, tekib ka pakkumine – see on
turumajanduslik seaduspärasus.
Niisiis
iseloomustas aega, millal tekkis niisugune sotsiaalne nähtuse nagu
sofistid, protsess, mille käigus diferentseerus varasemalt
suhteliselt homogeenne ja staatiline ühiskond erihuvilisteks
ühiskonnaosadeks, kelle jaoks senini traditsiooniga etteantud
ühiskonnakorraldus oli saanud dünaamiliseks, avalikult
debateerivaks ja eesmärgipäraselt kujundatavaks asjaks. Neid
väheseid teateid, mis filosofeerivate sofistide mõtlemisest on
säilinud, tulekski vaadelda selle ühiskondliku protsessi avalduste
teoreetilis-mõisteliste üldistustena. Samas ei olnud
sofistid-
teoreetikud osutatud ühiskondliku transformatsiooni
erapooletud vaatlejad, vaid sotsiaalse nähtusena ise antud protsessi
poolt tekitatud ning selles aktiivselt osalejad, kes ka peegeldavad
osutatud muutust iseenda positsiooni perspektiivist.
Mõisted
ja küsimusepüstituse viisid, millega muutunud ühiskonnaelu
teoreetiliselt mõtestada, pärisid filosofeerivad sofistid aga juba
kujunenud filosoofia-traditsioonist.
Neid eelkõige mõjutanud mõtlejaks paistab olevat olnud
Parmenides .
Kuid kuna sotsiaalne kogemus, mille mõtestamiseks
varasemast päritud
teoreetilisi vahendeid kasutati, oli oluliselt muutunud, siis on ka
ootuspärane, et neile toetuv mõtlemine kasvas üle varasema
filosoofia kriitikaks.
Need
kaks mõjujõudu – sotsiaalne transformatsioon ja filosoofia
traditsioon – kujundavad omavahel põimudes sofistide-teoreetikute
probleemsituatsiooni. Epistemoloogiline relativism .
Kõige tuntumaks filosofeerivatest sofistidest on
PROTAGORAS
( u. 480-410). Allikmaterjal tema kohta on äärmiselt napp. Meil on
kasutada ainult üksikuid autentseiks peetavaid fragmente. Kõige
tuntum nendest kõlab järgmiselt:
Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate – et/kuidas need on,
olematute – et/kuidas need ei ole (DK 80 B 1)Selle
lausega olevat alanud Protagorase teos, mis
hilisemate autorite tunnistuste järgi olevat kandnud pealkirja “Tõde” ja kujutanud
endast
programmilist
vastulauset Parmenidese õpetusluuletuses arendatud arusaamale.
Antud loengus eelistatud interpretatsiooni kohaselt tuleks aga sedagi
Protagorase seisukohta mõista
5.
sajandi kreeka elu mõistelise üldistusena, mis pretendeeris
sellele, et sõnastada antud elukorraldust määrav printsiip.
Niisugune
interpretatsioon
toetub siiski pigem taustateadmisele sofistide kui
sotsiaalse nähtuse kohta, kui antud teesile endale. Kuna kontekst
puudub, on siit väga raske välja lugeda, kuidas Protagoras oma
väidet mõistab.
Valikuvõimalus
“et/kuidas” osutab kreekakeelsele sõnale
os,
mis võib tähendada mõlemat. Tavaliselt annab kontekst viite
sellele, kuidas
konkreetsel juhtumil seda sõna mõista tuleks. Antud
juhul paraku kontekst puudub, mistõttu tuleb kaaluda mõlemaid
võimalusi. Valides vaid ühe, saab kaks üsna erinevat lauset –
olevate, et nad üldse on või kuidas nad on. Viimasel juhul võib
muidugi kummaline tunduda
väljend “olematute, kuidas nad ei ole”
– kas omab mõtet
kõnelda sellest, et olematud asjad võivad
erineval viisil mitte-olla? “Asjad”, millest siin
juttu on, on
tõlge väljendile
chremata,
mis oli laialt kasutatav kreeka igapäevaelu sõna. See tähistas
mitte üksnes asju selles mõttes nagu on asjad lauad ja tahvlid,
vaid kõige laiemalt “seda, millega on tegemist” – ka
asjaolusid, situatsioone. Kolmas mitmetitõlgitsetav moment on siin
see, et sõna “inimene” võib saada mõistetud kui indiviid, aga
ka kui grupp, ühiskond või inimsugu.
Ajaliselt
lähim kirjalik tunnistus selle teesi kohta pärineb Platonilt, kes
oli Protagorasest üks põlvkond noorem.
Platon käsitleb Protagorase
antud väidet kõige ulatuslikumalt oma hilises teoses “
Theaitetos”
(152a – 179b), kuid seda küsimuseasetuse kontekstis, mis erineb
antud loengus eelistatavast. “Theaitetos” on Platoni teos, kus
Sokrates oma vestluskaaslastega arutab küsimust –
mis
on teadmine?
Üks vestluskaaslastest pakub teadmisele järgmise definitsiooni:
teadmine on taju (
aisthesis).
Sokrates ütleb sellise definitsiooni peale, et sarnase käsitluse on
andnud juba Protagoras oma
eespool tsiteeritud lausega. Seega on
Protagorase teesi vaadeldud siin
epistemoloogilise
küsimuseasetuse kontekstis
ja sellist käsitlusviis on
Platonist peale ka hilisemal ajal
eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma
teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist
laadi , kui
pigem antropoloogilis-sotsioloogilise
ontoloogia vallast. Samas on
sellesse teesi
tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi
implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest,
et teada saab seda, mis on – seega seondub tema teadmise-
käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga.
Platon
annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise
interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta
minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule paistab, nii on see sinu
jaoks (tõene). Inimesed oleme me aga mõlemad. Iga asi on nii,
kuidas kunagi kellegi tajule paistab, ja seetõttu ei saa ütelda,
kuidas see asi iseendast on. Kohe tuuakse ka Protagoraselt pärinev
näide, kuidas võiks seda
käsitlust mõista:
Kõik kommentaarid