Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

4. teema: antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.

Probleemsituatsioon . Nimetus sofistid tuleneb sõnast sophos, mis tähendab tõlkes tarka. Kuid varasemas igapäevases kõnepruugis ei märgitud selle sõnaga sugugi mitte raamatutarku, vaid iga inimest, kes oma tegevusala silmapaistvalt hästi valdas. Sofist oli aga selline omal alal väljapaistev ning sellisena kiitust äratav inimene, kes suutis oma asjatundlikkust ka teistele edasi anda, teisi õpetada. Niisiis kujutasid sofistid endast õpetajaskonda, professiooni, kellel vahetut seost filosoofiaga ei olnudki.

Filosoofia ajaloos figureerib see nimetus seetõttu, et osa niisugustest õpetajatest kirjutas ka filosoofia-alaseid raamatuid. Samas oli sofistide-filosoofide puhul tegemist teoreetiliste vaadete mitmekesisusega, milles puudub täielik sisuline ühtsus. Kuid nende juures võib täheldada teatud ühist tendentsi ja need ühisjooned muutuvad ehk mõistetavamaks, kui käsitleda sofistide filosofeerimist mõistelise refleksioonina ühe olulise ühiskondliku muutuse üle, mida kreeka ühiskonnad 5-ndal sajandil eKr. läbi elasid.

Tolleks ühiskondlikuks muutuseks oli üleminek traditsiooniliselt staatiliselt ühiskonnalt turumajanduslike suhetega ja seetõttu dünaamilisele ühiskonnale. Sofistide professionaalne tegevus seisnes tasulises õpetamises, mis saab teadagi eksisteerida ainult siis, kui eksisteerib piisav maksujõuline nõudlus sellise teenuse järele. Sofistid õpetasid eelkõige avaliku esinemise ja kõnelemise oskust. Miks muutus niisugune oskus antud ühiskondliku transformatsiooni käigus varasema ajaga võrreldes olulisemaks? Sügavam põhjus oli selles, et tava ja traditsioon, mis olid varem reguleerinud ühiskonnaelu, muutusid turumajanduslikult komplitseerunud ühiskonna jaoks ebapiisavateks elu korraldamise moodusteks. Seetõttu läksid kreeklased tavaõigusega reguleeritud ühiskonnaelult üle sellisele elukorraldusele, mis oli reguleeritud avalikult sõnastatud ja ühiskonna enda poolt vastuvõetud seadustega. Kuna kreeklased elasid nn polis `tes, väikestes linnriikides, siis said nad oma ühiskondade väiksuse tõttu rakendada mitte esindusdemokraatiat, nagu tänapäeval juba ühiskondade suuruse tõttu paratamatu on, vaid otsest demokraatiat, kus kõrgemaks võimuorganiks oli polise täiskasvanud meessoost kodanikkonna koosolek. Niisugused rahvakoosolekud omasidki seadusandlikku võimu.

Selline süsteem eeldab aga elanikkonnalt suhteliselt kõrget haridustaset – eelkõige oskust argumenteerida, et oma soove ja eelistusi sellise otsese demokraatia kaudu teostada. Just seda oskust lubasid sofistid oma õpilastes kujundada. Seejuures oli sofistide poolt osutatav teenus oluline nii igale inimesele individuaalselt kui ka ühiskonnale tervikuna . Ühelt poolt aitas sofistide poolt pakutav haridus igal inimesel isiklikult oma taotlusi läbi viia ja edukas olla. Teiselt poolt oli ühiskond huvitatud sellest, et seadusandlik regulatsioon saaks võimalikult hea; aga kui hea see olema sai sõltus ühiskonna oskusest argumenteerida – sellest, kas asjakohane ühiskondlik debatt õnnestus või ebaõnnestus. Selles tähenduses paistab sofistide nimetus, mis otseses tõlkes tähendab tarka või tarka meest, igati õigustatud olevat.
Samas kõlaks tänapäeval kellegi kohta sellise nimetuse kasutamine solvanguna antud inimese aadressil. Millest selline vastuolu, miks on sõnale sofist tekkinud selline negatiivne tähendus? Üheks väliseks põhjuseks on olnud see, et (filosofeerivate) sofistide teosed on väga katkendlikult säilinud. Põhilisteks allikateks sofistide kohta on Platoni teosed, kus sofistid esindavad paraku sageli Platonile vastandlikku positsiooni. Platon polemiseerib sofistidega, nähes nendes enda ideelisi vastaseid ega ole seetõttu nende suhtes ehk päris erapooletu. Niisiis pärineb sofistide halb renomee osaliselt siit, sest Platonil on olnud suur mõju kogu järgneva aja Euroopa filosoofia-traditsioonile.
Kuid oli ka sisulisi põhjusi, miks sofistide renomee ei olnud juba nende kaasajal kõige parem. See johtub samast eespoolkirjeldatud ühiskondlikust situatsioonist – turumajanduslike suhete kujunemisest, ühiskonna kihistumisest ja erinevate huvigruppide väljakujunemisest. Ühiskonna kui terviku huvi kujuneb nii erinevate huvigruppide liikuvas tasakaalus. Ühegi huvigrupi huvi ei lange täielikult kokku teise omaga ega ka ühiskonna kui terviku huviga (mis on üldse abstraktsioon). Ühiskonna kui terviku huvi peaks sel juhul olema eri huvigruppide taotluste ühisosa. See tuleks avaliku debati kaudu alles välja selgitada ja peaks seejärel kajastuma seadustes kui ühiskonnaelu üldises regulatsioonis. Seetõttu on aga paratamatu, et püsib diferents universaalsete seaduste ja partikulaarsete huvide vahel. Nii toimub avalik debatt olukorras, kus inimene, kes tahab oma huvi ühiskondlikus mastaabis teoks teha, peab varjama, et see on ainult tema või tema grupi huvi, ja laskma oma huvi paista millegi muuna kui see tegelikult on, nimelt üldiselt kasuliku ja õiglasena. Seetõttu on sofistide poolt kujundatav väitlusoskus (mida kliendid nendelt omandada soovivad) suunatud pigem sellele, et saavutada väitluses võit, kui sellele, et selgitada välja tõde, sest tõe väljaselgitamine ei pruukinud grupihuvide seisukohalt alati kasulik olla. Kujunes olukord, mida kreekalikult võiks väljendada nii: otsustav oli doxa , mitte aletheia. Eelkõige soovitakse oma partikulaarse egoistliku huvi kajastumist üldise seaduse sõnastuses. Siit sofistide negatiivne maine – sofistid kui musta valgeks rääkijad, sõnaväänajad, need kes oskavad esitada nõrka argumenti tugevana. Aga see ei ole üksnes sofistide moraalne iseloomustus, vaid ka kriitiline diagnoos ühiskonnale, mis tekitas vajaduse sedalaadi oskuse järele. Kui aga on reaalne nõudlus, tekib ka pakkumine – see on turumajanduslik seaduspärasus.
Niisiis iseloomustas aega, millal tekkis niisugune sotsiaalne nähtuse nagu sofistid, protsess, mille käigus diferentseerus varasemalt suhteliselt homogeenne ja staatiline ühiskond erihuvilisteks ühiskonnaosadeks, kelle jaoks senini traditsiooniga etteantud ühiskonnakorraldus oli saanud dünaamiliseks, avalikult debateerivaks ja eesmärgipäraselt kujundatavaks asjaks. Neid väheseid teateid, mis filosofeerivate sofistide mõtlemisest on säilinud, tulekski vaadelda selle ühiskondliku protsessi avalduste teoreetilis-mõisteliste üldistustena. Samas ei olnud sofistid- teoreetikud osutatud ühiskondliku transformatsiooni erapooletud vaatlejad, vaid sotsiaalse nähtusena ise antud protsessi poolt tekitatud ning selles aktiivselt osalejad, kes ka peegeldavad osutatud muutust iseenda positsiooni perspektiivist.
Mõisted ja küsimusepüstituse viisid, millega muutunud ühiskonnaelu teoreetiliselt mõtestada, pärisid filosofeerivad sofistid aga juba kujunenud filosoofia-traditsioonist. Neid eelkõige mõjutanud mõtlejaks paistab olevat olnud Parmenides . Kuid kuna sotsiaalne kogemus, mille mõtestamiseks varasemast päritud teoreetilisi vahendeid kasutati, oli oluliselt muutunud, siis on ka ootuspärane, et neile toetuv mõtlemine kasvas üle varasema filosoofia kriitikaks. Need kaks mõjujõudu – sotsiaalne transformatsioon ja filosoofia traditsioon – kujundavad omavahel põimudes sofistide-teoreetikute probleemsituatsiooni.
Epistemoloogiline relativism . Kõige tuntumaks filosofeerivatest sofistidest on PROTAGORAS ( u. 480-410). Allikmaterjal tema kohta on äärmiselt napp. Meil on kasutada ainult üksikuid autentseiks peetavaid fragmente. Kõige tuntum nendest kõlab järgmiselt:
Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate – et/kuidas need on, olematute – et/kuidas need ei ole (DK 80 B 1)
Selle lausega olevat alanud Protagorase teos, mis hilisemate autorite tunnistuste järgi olevat kandnud pealkirja “Tõde” ja kujutanud endast programmilist vastulauset Parmenidese õpetusluuletuses arendatud arusaamale. Antud loengus eelistatud interpretatsiooni kohaselt tuleks aga sedagi Protagorase seisukohta mõista 5. sajandi kreeka elu mõistelise üldistusena, mis pretendeeris sellele, et sõnastada antud elukorraldust määrav printsiip.
Niisugune interpretatsioon toetub siiski pigem taustateadmisele sofistide kui sotsiaalse nähtuse kohta, kui antud teesile endale. Kuna kontekst puudub, on siit väga raske välja lugeda, kuidas Protagoras oma väidet mõistab. Valikuvõimalus “et/kuidas” osutab kreekakeelsele sõnale os, mis võib tähendada mõlemat. Tavaliselt annab kontekst viite sellele, kuidas konkreetsel juhtumil seda sõna mõista tuleks. Antud juhul paraku kontekst puudub, mistõttu tuleb kaaluda mõlemaid võimalusi. Valides vaid ühe, saab kaks üsna erinevat lauset – olevate, et nad üldse on või kuidas nad on. Viimasel juhul võib muidugi kummaline tunduda väljend “olematute, kuidas nad ei ole” – kas omab mõtet kõnelda sellest, et olematud asjad võivad erineval viisil mitte-olla? “Asjad”, millest siin juttu on, on tõlge väljendile chremata, mis oli laialt kasutatav kreeka igapäevaelu sõna. See tähistas mitte üksnes asju selles mõttes nagu on asjad lauad ja tahvlid, vaid kõige laiemalt “seda, millega on tegemist” – ka asjaolusid, situatsioone. Kolmas mitmetitõlgitsetav moment on siin see, et sõna “inimene” võib saada mõistetud kui indiviid, aga ka kui grupp, ühiskond või inimsugu.
Ajaliselt lähim kirjalik tunnistus selle teesi kohta pärineb Platonilt, kes oli Protagorasest üks põlvkond noorem. Platon käsitleb Protagorase antud väidet kõige ulatuslikumalt oma hilises teoses “Theaitetos” (152a – 179b), kuid seda küsimuseasetuse kontekstis, mis erineb antud loengus eelistatavast. “Theaitetos” on Platoni teos, kus Sokrates oma vestluskaaslastega arutab küsimust – mis on teadmine? Üks vestluskaaslastest pakub teadmisele järgmise definitsiooni: teadmine on taju (aisthesis). Sokrates ütleb sellise definitsiooni peale, et sarnase käsitluse on andnud juba Protagoras oma eespool tsiteeritud lausega. Seega on Protagorase teesi vaadeldud siin epistemoloogilise küsimuseasetuse kontekstis ja sellist käsitlusviis on Platonist peale ka hilisemal ajal eelistatud. Tundub siiski, et küsimus, millele Protagoras oma teesiga vastas, pole mitte niivõrd epistemoloogilist laadi , kui pigem antropoloogilis-sotsioloogilise ontoloogia vallast. Samas on sellesse teesi tõepoolest kätketud ka epistemoloogilisi implikatsioone. Pealegi lähtub Platoni teadmisekäsitlus eeldusest, et teada saab seda, mis on – seega seondub tema teadmise- käsitlus ka ontoloogilise temaatikaga.
Platon annab nimetatud teoses Protagorase lausele järgmise interpretatsiooni: nii kuidas iga asi minu tajule paistab, nii on ta minu jaoks (tõene), kuidas see sinu tajule paistab, nii on see sinu jaoks (tõene). Inimesed oleme me aga mõlemad. Iga asi on nii, kuidas kunagi kellegi tajule paistab, ja seetõttu ei saa ütelda, kuidas see asi iseendast on. Kohe tuuakse ka Protagoraselt pärinev näide, kuidas võiks seda käsitlust mõista: