elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri". Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud see on talle lihtsalt omistatud. Sofistid- Sofistid olid Vana Kreeka tarkuse ja kõnekunsti elukutselised õpetajad. Esimene neist oli Protagoras Abderast. Ta küsis esmesene oma õpetuse eest raha. Protagoras sõitis läbi pea kogu Hellase, oli Ateenas kahel korral. Periklese palvel töötas ta välja uue konstitutsiooni projekti. Hiljem ta vahistati ja mõisteti surma. Tegelikult ta pagendati,aga teel Sitsiiliasse ta uppus. Süüdistuse põhjuseks oli tema raamat "Jumalatest", mis põletati avalikult.Ta väitis, et Millistena asjad näivad mulle, sellised
2 Mõned esindajad: Paul Karl Feyerabend Ludwig Wittgenstein Peter Winch Thomas Kuhn Richard Rorty Michel Foucault Jacques Derrida http://assets.cambridge.org/052135/8779/cover/0521358779.gif 3 4.2. Üldiseloomustus 4.2.1. Relativismi tekkeloost Esimesena sõnastas relativismi sofist Protagoras (u 480410 eKr), kes arvas, et inimene on kõikide asjade mõõt. Seda võib mõista nõnda, et millisena asjad kellelegi näivad, sellised on need tema jaoks. Paljudele on tuttav juba antiigist pärit ütlus Ilu on vaataja silmades, mis tähendab, et erinevad Protagoras inimesed peavad erinevaid asju/nähtuseid/isikuid ilusateks. Ka igapäevaelu kinnitab lisaks sellele, et inimesed näevad maailma erinevalt, veel seda,
KAS KÕIK TÕED ON SUHTELISED? Küsimus " Mis on tõde?" sarnaneb väga küsimusele "Mis on õnn?" selle poolest, et neile kummalegi ei saa kindlalt vastata. Targad filosoofid on juba ammustest aegadest peale proovinud ära seletada mõistet Tõde. Tavaarusaama kohaselt on tõde see, mis vastab tegelikkusele. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõde see, mis nii-öelda töötab. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Definitsoon ütleb, et tõde on see, mis nii-öelda töötab. Selle näite puhul kui inimene saab terveks on antud uskumus tõene, aga kui ei saa, siis sel juhul väär. Ma arvan, et see tõeteooria on suhteline ,sest ühe inimese puhul võib see uskumus töötada, kuid teise puhul mitte. Väidete "räägin tõtt" ja " tõele vastavus" vahel on oluline teha vahet. Väite " tõele vastavus" kohaselt on tõde absolu...
Tema jaoks ei olnud tähtis matemaatika vaid arvud. Meelelise maailma aluseks on 4 elementi ja igale elemendile vastab geomeetriline keha. Zenon Kitionist oli stoikude koolkonna rajaja. Afektid takistavad tunnetamast tõelisi väärtusi: tabu, iha , mure , hirm. Apaatia-kiretus. Peab tähtsaks õiglust. Epikuros- kuulus epikurlaste koolkonda, Milline on Hea elu? Ta arvas et filosoofia ülesanne on aidata inimestel saada õnnelikuks, vabaneda kannatustest. Oli atomist. Protagoras - oli sofist, kes hakkas ühe esimese filosoofina oma õpetuse eest raha võtma. Teda v'ib pidada esimeseks väitlusõpetajaks. Ta õpetas, et kõik on tõde mida tõeks peetakse. Millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minujaoks, millistena nad näivad teistele inimestele, sellised nad ongi tema jaoks. Gorgias- Õpetas vastupidiselt Protagorasele, et kõik on vale, mida tõeks peetakse. Oma teoses ,,Mitteolevast ehk loodusest" esitas ta kolm väidet: Mitte midagi ei ole olemas. Kui
Kuid kuna sotsiaalne kogemus, mille mõtestamiseks varasemast päritud teoreetilisi vahendeid kasutati, oli oluliselt muutunud, siis on ka ootuspärane, et neile toetuv mõtlemine kasvas üle varasema filosoofia kriitikaks. Need kaks mõjujõudu – sotsiaalne transformatsioon ja filosoofia traditsioon – kujundavad omavahel põimudes sofistide- teoreetikute probleemsituatsiooni. Epistemoloogiline relativism. Kõige tuntumaks filosofeerivatest sofistidest on PROTAGORAS ( u. 480-410). Allikmaterjal tema kohta on äärmiselt napp. Meil on kasutada ainult üksikuid autentseiks peetavaid fragmente. Kõige tuntum nendest kõlab järgmiselt: Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate – et/kuidas need on, olematute – et/kuidas need ei ole (DK 80 B 1) Selle lausega olevat alanud Protagorase teos, mis hilisemate autorite tunnistuste järgi olevat kandnud pealkirja “Tõde” ja kujutanud endast programmilist vastulauset
Peale 35. aastat tuleb praktika ja reaalne töö riigi institutsioonides. Peale 50. aastat minnakse kas valitsejate klassi või sõjalisadministratiivsessa klassi. Eesmärgiks on et ühiskond oleks õnnelik. 4. Sofistid. Sofistideks nimetati Vana-Kreekas tarkuse ja kõnekunsti elukutselisi õpetajaid. Sofistide peamiseks tegevusalaks võib pidada retoorikat, mida nad linnriikides tasu eest õpetasid. Nad said kuulsaks kui inimesed, kes oskavad musta valgeks rääkida. Esimene kuulus sofist oli Protagoras, kes hakkas esimesena õpetamise eest raha võtma. Protagoras väitis et ,, Kõikide asjade mõõt on inimene"( millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minu jaoks). Sofistid on relativistid. Inimene ise otsustab, mis on talle hea ja mis mitte. 5. Kultuuri mõiste. 6. Üleminek mütoloogiliselt maailmamõistmiselt teaduslikule maailmamõistmisele.
" u.550 - 480 "Varjatud seos on tugevam kui ilmne." "Ei saa astuda kaks korda samasse jõkke." "Samasse jõkke me astume (kaks korda) ja ei astu, me oleme ja ei ole." Fr. 49a "Mida viha soovib, seda ostab ta hinge arvelt." "Sõda on kõige isa ja kõige valitseja.." Fr 53 "Eeslid eelistavad kullale pigem õlgi." Fr,9 Empedokles "Igaüks usub vaid oma kogemust." Protagoras "Inimene on kõigi asjade mõõt." Sokrates "Kui võtad kuulda minu nõuannet, siis mõtled sa vähe u. 470-3999.e.Kr Sokratesele ja palju enam tõele." "Tunne iseennast." Platon "Ärgu sisenegu siia keegi, kes on oskamatu matemaatikas." 427-347 "Kõik on saav, miski pole olev." Aristoteles "Platon on mulle kallis, aga tõde on kallim." 384-322 "Soov teada on inimesele loomuomane."
küsimusi arutati kõnekoosolekutel. Millise otsuse rahvahult tegi,v sõltus suuresti sellset, kui veenvalt oraatorid üht või teistseisukohta esitasid. Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda linna Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikult kaitsta. (Aava 2003: 10) Kuulsaim sofits oli Protagoras (u 480-410 eKr), kes professionaalse retoorika]petajana hakkas oma õpetuse eest ka raha võtma.Teda vpib pidada esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi mingi teema poolt ja ka vastu väitlema. Protagoras koostas ühel ja samal teemal nii kiidu-kui ka laidukõnesid, sest pidas kõnekunstis kõige olulisemaks oskust mingit nähtust ülistada ja samas see maha teha. (Aava 2003: 10) Sofistid kuulutasi kõrgeimaks väärtuseks inimese vabaduse, sest kõik normed on
Võisteldi kõiges. Ka kõnemehi võrreldi. 3.) Vaba kodanik pidi oskama end kohtus ise kaitsta, pidama matusekõnesid, pidukõnesid rituaalsetel pidustustel jumalate ja kangelaste auks jne. Olulised olid logograafid. Tasu kõnede eest. Isokrates(436-338)- oli kõneõpetaja ja kohtukõnede koostaja. Sai kuulsaks paraadkõnedega. Neist tähtsaim ,,Panegyrikos". Panegüürika- Vanas kreekas tervituskõne. Tänapäeval nii pidulik kiidukõne kui ka liialdatud üldistus. Protagoras- kuulsaim sofistidest(480-410), professionaalne retoorikaõpetaja, keda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks. Tema meelest tuli õige ja vale ning hea ja halva üle otsustada alati inimese vajadustest lähtudes. Õige on see, mida inimene õigeks peab. Oraatori eesmärk ei ole tõe avastamine, vaid kõne veenvus. Sofistide kritiseerijad väitsid, et nad ei õpeta voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada. Sofistid- esimesed tasulised kõnekunsti õpetajad
vaidlevad paljude asjade üle. Nt. Üks ütleb, et õnn on see, kui sul on palju raha ning sa saad endale peaaegu kõike võimaldada. Teine ei ole sellega nõus ning vastab, et tegelikult on õnn see, kui su elus on palju armastust. Kuid kumbal on õigus? Elus on nii, et inimesed tõlgendavad tegelikkust väga erinevalt. Samamoodi oli ka kuulsate filosoofidega, nad mõistsid tegelikkust ehk tõde väga erinevalt. Nt. Rene Descartes'i meelest on tõde see, milles ei saa kahelda. Protagoras arvas, et kõik on tõde, mida tõeks peetakse. Kuna kõik ei mõista tõde ühtmoodi on paika pandud tõeteooriad: tõe korrespondentsi teooria, tõe koherentsi teooria, pragmatismi tõeteooria. Mina pooldan koherentsi teooriat, sest minu arust on väide tõene vaid siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega. Kui nt. keegi ütleks, et ta nägi hobust pilve peal istumas, siis ma ei saa kontrollida väite vastavust
Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde. Platonit peetakse esimeseks filosoofiks, kes keskendub keelele ja mõistete määratlemisele selles ning loob vastava rangetel filosoofilistel alustel põhineva mõtlemissuuna. Platoni teosed "Philebos" "Pidusöök" "Politeia" "Protagoras" "Riigimees" "Seadused" "Sofist" "Sokratese apoloogia" Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Platon https://www.google.ee/search?q=platon&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=DI36UoHyD =_ http://et.wikipedia.org/wiki/Pidus%C3%B6%C3%B6k_(Platon) AITÄH TÄHELEPANU EEST!
paratamatult mitte olema või peab niihästi olema kui mitte olema, mis on aga võimatu. Parmenidese järgi on olev tekkimatu, hävimatu, jagumatu, täiuslik ja liikumatu. Esmakordselt esineb olemise mõiste! Parmenides Parmenides Teadlikkus mõistuse ja kogemuse konfliktist Näivus ja tõelisus alethes - tõeline, tõene Doxa – arvamus Sofistid Vaidluskunsti õpetajad Varasemate filosoofiliste õpetuste kriitika Protagoras: “Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on” Relativism (ka subjektivism ja skeptitsism) Filosoofia kui vahend eesmärkide seadmisel ja nende saavutamisel Sofistid: Gorgias ja skeptitsism Olevat pole olemas: 1) Mitte midagi ei ole olemas 2) Kui midagi, olekski olemas, siis meie ei saaks sellest teadmusi 3) Kui me saavutaksimegi teadmusi, siis ei saaks me neid edasi anda teistele Totaalne skeptitsism Sofistid
keda peetakse mahuka meditsiinialaseid teadmisi kokkuvõtva teose autoriks, milles on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv nn. Hippokratese vanne. Ajalookirjutuse algus seondub Herodotosega, kellele omistatakse ajaloo isa nimetus. Herodotose teos "Historia" keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid. 5. sajandil e.Kr. kujunes filosoofiline suund sofistika. Sofistide koolkonnale pani aluse Protagoras. Sofistid leidsid, et mõisted "hea ja halb" on suhtelised: mis ühele on hea, ei tarvitse seda olla teisele. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Inimesed võivad neid vastavalt oma suvale muuta. Seega oli sofistide filosoofia põhijooneks relativism, suhtelisuse tunnistamine. Sofistide vaadete vastu astus välja 5. sajandi II poole kuulsaimaid Ateena filosoofe Sokrates (490-399 eKr), kes edastas oma vaateid üksnes suulistel vestlustel. Sokratese arvates oli filosoofia
teacher of Atom indivisible · Democritus 460-370 BC - The universe is made of indivisible particles: atoms - The universe is entirely governed by physical laws - One should thus be hedonistic (devote oneself entirely to pleasure) - hence he is called the "laughing philosopher". 15.02.2012 Sophists (Wise Men) Main opponents of Socrates in Plato's dialogues (Hippias, Gorgias, Protagoras, etc.) Teacher of rhetoric, to make the weaker side appear the stronger. Protagoras of Abdera the most prominent Sophist 490-420 BC - "Man is the measure of things" o Relativism? Does this mean that each person can judge the truth of a proposition and there is no basis besides opinion for determining the truth? o Idealism? Does it mean that we cannot talk about a reality which exists outside of human existence? Sophist:
hetkel kasulik. b)võivad viia vastuoluliste tulemusteni nt: valetaja paradoks ,,Ma valetan'' - samaaegselt võib olla nii õige kui väär Habemeajaja paradoks Küla habemeajajale esitatakse nõudmine: ta peab habet ajama ainult neil isikutel, kes endal ise habet ei aja. Kas ta endal ise habet võib ajada? *sofistide plussid - õpetasid inimesi kahtlema, õpetasid neid kasutama kriitikameelt sofistide miinused - viisid kriitikameele absurdini, mitte midagi pole tõest. Protagoras(480-410 eKr) ,,Inimene on kõigi asjade mõõt.'' - kõik sõltub inimesest, kõik näeme maailma erinevalt. Gorgias(485-370) Algatas nähtuse, nagu retooriline kunstproosa - väitluses kõne ajal tuleks kasutada kunstipäraseid metafoorilisi väljendeid. Teaduses on metafooride kasutamine keelatud. Sokrates(470-399eKr) Tänavafilosoof - liikus mööda Ateena linna tänavaid, jagas oma vaateid ükskõik kellega, kes kuulas. Ta ei pannud midagi kirja. Teame temast tema õpilaste kaudu.
viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid ühtseks alusest – inimese kriitiline mõtlemine. Inimese osatähtsuse suurenemine Sofistide õigusõpetus jagunes kaheks: õigusfilosoofiline relativism e positiivne õigus subjektivistlik loomuõigusõpetus Sofistide mõõdukas positivism: Protagoras (480 – 410 e.kr) head ega halba ei ole olemas iseenesest – vajalik on hinnang. inimene on see, kes annab hinnangud ja määrab tõe, loob seadused. Inimese all ei pea Protagoras silmas siiski indiviidi, vaid inimeste enamust, avalikku arvamust - riiki. Indiviidi ülesandeks on kohaneda üldise arvamusega. Õige käitumise mõõdupuuks on ühiskondlik arvamus. Sofistide loomuõigus: loomuõigus (physis) vastandub positiivsele õigusele (nomos, thesis) Hippias (460 – 399 e
juba sisseastumisel nõuti ka teadmisi matemaatikast. Õppemeetodis jälgis ta Sokratese eeskuju dialoogivormi (hiljem, kui õpilasi juba palju oli kogunenud, ka ettekande vormi). Peale Akadeemia asutamist viibis ta veel kahel korral Sitsiilias, kuid oma elu lõpu sai ta kaheksakümne aastaselt siiski vastu võtta kodumaal. Platon oli viljakas kirjanik tema dialoogid võib liigitada 4 rühma: 1. noorusea dialoogid (nt "Apoloogia", "Protagoras", "Laches"), milles veel puudub ideede õpetus ja mille sisuks on eetiliste mõistete defineerimine; 2. üleminekuaja dialoogid (nt "Gorgias", "Menon"), milles võib juba näha ideedeõpetuse alget; 3. meheea dialoogid (nt "Politeia", "Symposion", "Phaidon") neis käsitleb ta ideedeõpetust kõige põhjalikumalt; 4. raugaea dialoogid (nt "Theaitetos", "Timaios", "Politikos"), milledes räägib ta teadmusteooriast, loodusfilosoofiast ja õigusfilosoofiast (T
Mida enam süsteeme, seda enam võimalusi neid omavahel võrrelda. Seejuures kasvab usaldamatus inimese meelelise taju kui tunnetusvahendi vastu. Pärast seda, kui kreeklastel oli olnud võimalik võidukalt kaitsta oma vabadust sõdades Pärsia vastu(500 - 499 e.Kr.). Sellele vajadusele vastasid sofistid. Kreeka sõna "SOPHISTAI" tähendab "TARKUSE ÕPETAJA". Alul oli sellel sõnal ilma igasuguse kõrvalmaitseta vaid see tähendus. Protagoras Abderast Milleks inimene üldse püüab maailma ette kujutada? - Iseenda jaos. Ta kujutlused teenivad puhtal kujul ta erirahvusi. Siit ja Protagorase põhiline järeldus, kõige mõõdupuuks on üksnes inimene ise. "Inimene on mõõduks küigile asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitteeksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ei ole olemas mingit absoluutset tõde, vaid üksnes suhteline, mitteobjektiivne, subjektiivne tõde üksnes inimeste jaoks.
jaoks head. Ta paistab olnud veendunud, et keegi ei püüdle teadlikult ja vabatahtlikult enda jaoks halba. Vastasel korral saaks see inimene õnnetuks, kuid algse antropoloogilise eelduse kohaselt püüdlevad kõik inimesed loomupäraselt selle poole, et olla õnnelikud. Seda arusaama näib väljendavat Sokratese lausumine, mis esineb paljudes Platoni dialoogides ja kõlab järgmiselt: “Keegi ei toimi vastupidiselt sellele, mida ta teab olevat parima.” (Protagoras 345 d-e). Inimene võib seetõttu faktiliselt halba püüelda üksnes juhul, kui ta peab sellist halba ekslikult enda jaoks heaks (doxa). Seega tuleb eristada ühelt poolt objekti nii, nagu inimene seda püüdleb, ja teiselt poolt objekti sellisena, kuidas see inimese jaoks tegelikult on. “Hea” tähendab seejuures umbkaudu sama mis “kasulik”, “soodustav”; “halb” aga vastavalt – “kahjulik”, “pärssiv”.
nt. mõistus (ratio) või hing. M lähenes inimesele empiristlikult. Inimisiksuse seisukohast lähtuvalt pole meil endil mingit väärtust, vaid tähtsus on kogemustel. Mida rohkem rahulduslikke kogemusi, seda kogenenum. Inimeste tegude puhul on tähtis tagajärg, mitte motiiv. PRAGMATISM ,,Pragma" tegu, praktika. Pragmatism teooria, mis seab kõrgemaks hüveks kasulikkust kõige laiemas mõttes. Kreeka filosoof Protagoras on öelnud, et inimene on kõikide asjade mõõt. Ütles, et tõeline on kõik, mis igale üksikule inimesele näib tõelisena. Ütles, et objektiivset tõde ei saa kogeda, vaid tuleb õppida seda, mis on kasulik. Pragmaatiku jaoks on vajalik otsida kasulikkust. Rajaja on Charles S. Pierce (1839-1914). Tähtsamad esindajad on veel John Dewey ja William James. Pragmatism defineerib ,,tõe" (mõistena) ümber. Pragmatism ütleb, et inimene pole
They claimed that they were philosophers but actually they weren’t, because they didn’t care about the truth. 16. Why Sophists were important in the context of Greek incipient democracy? Because they taught how to speak well and to convince others. 17. Why Sophists are not real philosophers? Because for them the truth does not matter. 18. Who said the phrase: “man is the measure of all things”? What does this phrase mean? Protagoras, it means that the individual human being, is the ultimate source of value. 19. What was Socrates’ main concern? The truth. 20. Which were the two parts of the Socratic method? He would ask people questions and show that they’re ignorant. Only then the people were ready to learn something. 21. What is “to define” i.e., “to give a universal definition”? To define a thing is to set limits to it. 22. Why it is so important to know the essence of things?
a õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti. Sofistid tegelesid filosoofiaga muu tegevuse kõrvalt ega loonud enamasti filosoofilisi teooriaid. Ometi pidid nad kasutama filosoofia toonaseid arusaamasid ning nendesse mingil viisil suhtuma. Mõningate sofistide arusaamised filosoofiast on osaliselt säilinud. Osa uurijaid väidab, et sofistide tähendust filosoofia ajaloos on Platoni halvustava kriitika tõttu tohutult alahinnatud. Tuntumad filosoofia seisukohast olulised sofistid olid Gorgias, Protagoras ja Antiphon. Kasutatud allikad: ● Indrek Meos “Antiikfilosoofia” (Tallinn: Koolibri, 2000) ● Elmar Salumaa “Filosoofia ajalugu” (Tallinn, 1992) ● Teodor Künnapas “Suured mõtlejad : põhijooni filosoofia ajaloost” (Tallinn: Olion, 1992) ● W.K.C. Guthrie “A history of Greek philosophy” (Cambridge, 2000) ● Bryan Magee “Filosoofia lugu” (Tallinn: Varrak, 2000)
- Therefore, Socrates is mortal - deduction from self-evident axioms had led to little or no new scientific knowledge - it only leads to what we already knew or confuses us to make false assumptions - to understand nature properly an empirical method (based on observation) is needed - There are 4 idols (obstacles) to true knowledge 1. Idols of he Tribe: - false illusions caused by the human nature - argues against Protagoras ("man is the measure of all things") - all perceptions of senses and mind are according to the measure of the individual and not the universe - human understanding is like a false mirror, which distorts and discolours the nature my mixing its own nature with it. 2. Idols of the Cave: - private obsessions or preoccupations caused by education,
7. Makedoonia tõus. Makedoonia riik ja ühiskond. Philippos II ja tema ümberkorraldused. Demosthenes. Chaironeia lahing. Korinthose kongress. Philippose surm. 13) Kreeka kultuur ja vaimuelu klassikalisel perioodil 1. Koorilüürika: Pindaros. 2. Dramaturgia: kujunemine; kreeka teatri üldiseloomustus; Aischylos, Sophokles, Euripides, Aristophanes. 3 Filosoofia ja teadus. Ajalookirjutus (Herodotos, Thukydides, Xenophon). Teoreetiline filosoofia: Parmenides, Demokritos, sofistid (Protagoras), Sokrates ja tema vahekord Ateena riigiga; Platon; Aristoteles. Retoorika: Isokrates; Arstiteadus: Hippokrates. 14) Kartaago ja kreeklased Vahemere lääneosas 8.–3. sajandini eKr 1. Foiniiklased ja Kartaago: merevõim, riigikord 2. Sitsiilia türannid ja sõjad Kartaagoga: Akragase Theron; Sürakuusa Gelon ja Hieron. Dionysios vanem. Dionysios noorem ja Dion. Timoleon. Agathokles. 15) Hellenismiperioodi ja Rooma vabariigi ajaloo allikad: Polybios;
Vanaaeg- ja uusaeg Euroopa ajalugu. 1) Nimeta Vana-Kreeka filosoofe? (3-4 tk) lk 34 Vastus: Platon,Sokratas,Aristoteles,Protagoras Abderast. 2) Nimeta Vana-Kreeka jumalad? lk 35 Vastus:Afrodite,Apollon,Ares,Artemis,Atena,Temeter,Dionysos,Hephaistos,Hera,Hermes,Pos eidon,Zeus. 3) Nimeta Vana-Kreeka usukombeid ja kirjelda?(2tk) lk 35 Vastus: Ohverdamine-Ohvritalitusi määravad kalendrid raiuti kivisse,ning neis oli ära toodud ohverdamise täpne aeg ning ohverdatava looma väärtus.Pärast ohverdamist jaotati looma liha kohalolijate vahel. Teine tähtis usukomme oli oraaklite kultus
esiletõstmisele hakkas arenema ja levima kommunikatsiooniteoreetiline filosoofia. Sofistid olid rändõpetajad, kes õpetasid Kreeka linnade poliitiliselt ambitsioonikale noorsoole eelkõige avaliku kõnelemise kunsti, lubades, et selle abil võivad nad kohtus või potliitilistes vaidlustes nõrgemast positsioonist tugevama teha. Oma teenete eest nõudsid nad tasu, mis mõnel juhul oli tohutu ning mille pärast Sokrates ja Platon neid ägedalt kritiseerisid. Üks kuulsamaid sofiste oli Protagoras, kes rõhutas eriti asjade suhtelisust. Tema järgi võib väide olla ühes olukorras tõene ja teises väär. Sellest järgnes tema tuntud ütlus, mille kohaselt inimese subjektiivsus on igasuguse teadmise alus: ,,Inimene on kõige asjade mõõt, 5 olenemata, et nad on, ja olematute, et nad pole". 5 Sofistika avaldas järgnevale,
autoriks, milles on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv nn. Hippokratese vanne. Ajalookirjutuse algus seondub Herodotosega, kellele omistatakse ajaloo isa nimetus. Herodotose teos "Historia" keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid. 5. sajandil e.Kr. kujunes filosoofiline suund sofistika. Sofistide koolkonnale pani aluse Protagoras. Sofistid leidsid, et mõisted "hea ja halb" on suhtelised: mis ühele on hea, ei tarvitse seda olla teisele. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Inimesed võivad neid vastavalt oma suvale muuta. Seega oli sofistide filosoofia põhijooneks relativism, suhtelisuse tunnistamine. Sofistide vaadete vastu astus välja 5. sajandi II poole kuulsaimaid Ateena filosoofe Sokrates (490-399 eKr), kes edastas oma vaateid üksnes suulistel vestlustel. Sokratese arvates oli filosoofia
maailm tühjuses raskusjõul langevatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest aatomitest (atomos kreeka keeles jagamatu) mis on erinevad oma kujult ja suuruselt. Olev on seega aatomid ja tühjus.Aatomitest moodustuvad erinevad ahelad ja seega ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama hingest ja tema saatusest pärast surma. SOFISTID (PROTAGORAS): Esimesed, kes hakkasid teoreetiliselt arutlema inimlike normide ja moraaliprobleemide üle, olid 5 sajandil eKr tegutsenud õpetlased sofistid. Sofistid olid elukutselised õpetlased, kes õpetasid rikastele peamiselt riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnekunsti. Sofistid ei moodustanud ühtset koolkonda, kuid paljud neist jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid pole jumalaist antud, vaid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel.
on alati olnud, jääb igavest olema, mõõdujörgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva utlena. Tuli- arche-liikuv, kooshoidev. Teine arche- logos-kõne lausumine. 6.Sokratese pööre- üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Vastandas ennast sofistidele-olid prof õpetajad, õpetasid eelkõige vaidluskunsti, mida läks vaja rahvakoosolekutel esinemiseks. Ametist sõltuvalt ei otsinud viimset tõõde, õpetasid kuidas argumenteerida. (kuulsaim sofist Protagoras). Sokrates eristamaks end sofistidest ei võta õpetamise eest tasu. Ei esitanud doktriine vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Ma tean, et ma midagi ei tea. Tegevuse mõtet nägi nö vaimses ämmaemandakunstis. Hüüdlause: tunneta iseennast. 7. Platon- rajas esimese metafüüsilise süsteemi. Mis on olev tervikuna? Kantud sokraatilisest intuitsioonist, et üldine on olemas. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus
tavaliselt küll mitte kõneleja osavõtul. Keskseks kujuks neis kõnelustes on alati Sokrates. Alles oma hilisemas loomingus hakkab dialoogne vorm üha enam aset andma pikematele arutlustele – kuid siingi on need esitatud ühe kõneleja ettekandena. (6 lk 58-59) Kogu Platoni looming liigitatakse nelja rühma: 1. Noorusea dialoogid “Apoloogia” (Sokratese kaitsekõne) “Kriton” “Protagoras” “Lanches” “Lysis” “Charmides” Selle rühma dialoogide sisuks on eetiliste mõistete defineerimine. Neis puudub veel ideeõpetus. 2. Üleminekuaja dialoogid “Gorgias” “Menon” “Euthydemos” “Väiksem Hippias” “Suurem Hippias” Nendes esindab Platon preeksistentsi ja surematuse õpetust. Samuti ilmnevad siin ideede õpetuse algmed. 3
Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika (väitluskunsti) õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikumalt kaitsta. Sofistide arvates ei saa kõneleja eesmärk olla tõe avastamine, kuna puudub tõe kriteerium, vaid kõne veenvus. Veenda saab aga ainult meisterlikult koostatud kõne. (Aava 2003: 10-11) Kuulsaim sofistidest oli Protagoras (u. 480-410 eKr), kes professionaalse retoorikaõpetajana hakkas ka oma õpetuse eest raha võtma. Teda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. Hilisemad sofistid, kasutades seda, et sõnad on kahe- ja mitmemõttelised, hakkasid tegema pettejäreldusi, mis olid mõeldud välise efekti saavutamiseks ja kuulaja hämmeldusse ajamiseks. Siit tulenes ka sõna "sofism" tähendus, mis
soovida ja milliseid eesmärke seada, läheb ilmselt hoopis kaugemale, kui meie tänapäeval oleme valmis õigustatud poliitilise ekspertnõustamisena tunnustama. (Loomulikult on eesmärgiseadmise ja vahenditemääratlemise vahekord reaalses poliitikas märksa komplitseeritum kui antud skeemist välja paistab). Laeva võrdpilt modelleerib ühiskonda vastandlikult sellele ühiskonnamudelile, mille Platon esitas müüdi kujul dialoogis “Protagoras” ning mis oli kõne all sofistide teemas (4. loeng). Protagoras põhjendas viimases seda, et suutlikkus poliitikas osaleda kujutab endast üldist kompetentsi, eeldused milleks on kõigil inimestel sünnipäraselt olemas ning mis omandatakse koos sotsialiseerumise käigus kujuneva kogemusega, vajamata selleks spetsiifilist ettevalmistust. Platon seevastu, võrreldes riigijuhtimist tüürimehe spetsiifilise kompetentsiga, tõlgendab ka poliitilist
Sokrates: Xenophoni tõlgendus kes ennast tunneb, see tunneb ka seda, mis on tema jaoks kasulik, ning annab enesele selgesti aru, mida ta suudab ja mida mitte. Tegeledes sellega, mida ta tunneb, rahuldab ta oma vajadusi ja elab õnnelikult, mitte asudes selle kallale, mida ta ei tunne, ei tee ta vigu ning väldib õnnetusi. Mina-filosoofiline tõlgendus - oma autonoomia teadvustamine - enda avastamine mõistusliku ja kõlbelise olendina Protagoras : - kõikide asjade mõõt on inimene : olevate, et nad on, olematute, et neid pole. 6) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Descartes'il (loeng; Saarinen, 106-116) Kahtlemine mitte kahtlemise enese, vaid tõese ja tõsikindla teadmise pärast kahtlemine kui inimese mõtlemise viis kahtlemine, s.t mõtlemine on iseendale vahetult tõsikindel ja selge asi Cogito ergo sum mõtlen, järelikult olen
· Inimese pildid kõigist meelelistelt haaratavatest omadustest lahtiriietada. · Ülevaade · See on maailma igavene, kõikhõlmav ja piiritu alge, millel pole algust ega lõppu, see on ammendamatu ja · Inimene on kõigi asjade mõõt. (Protagoras) hävitamatu. 2. Inimene on, mida ta sööb. (Marx) · ANAXIMANDROS 3. Inimene on inimesele jumal. Homo homini deus . · Ta kujutleb, et maa hõljub vabalt ruumis. See on olnud (Feuerbach) alul vedelas seisundis. 4. Inimene on mingil moel kõik. (Thomas von Aquin) · Pikapeale on ta kuivanud ja toonud esile elusolendid, 5
Usuline eetika toetub Jumala tahtele ja autoriteedile, ilmalik eetika inimeste mõistusele, või eelistustele ja kokkuleppele. Usk võib moraalset elu edendada ja valdavalt teebki seda. KONTRAKTUALISM EHK KOKKULEPPELISUS EETIKAS: Normid sünnivad kõigi asjassepuutuvate inimeste kokkuleppel. Klassikalised ühiskondliku lepingu teooriad: Sofistid (Antiphon, Hippias, Glaucon): tekkis eristus loodus vs konventsioon Epikuurlased: õiglus põhineb omahuvil Sokrates, Platon (Protagoras, Crito): kodaniku ja riigi vaheline leping Thomas Hobbes: leping annab turvalisuse, kaitse John Locke: leping kaitseb omandit Jean-Jacques Rousseau: seadus enda üle, ühiskondliku moraali kultiveerimine MIKS PEAB TÄITMA MORAALINORME? Ühiskondlik leping ei pea eeldama kirjalikku või suulist lepinguakti, vaid põhineb vaikival nõusolekul. Poliitilised kontraktualistid näitasid, kust tuleb inimestel kohustus alluda seadustele ja riigivõimule. Hüpoteetiline leping.
Sokratese eelne periood: Mileetose koolkond, Pythagorase k, elea k, herakleitos ja hilisemad loodusfilosoofia (demokritos- empedokles:tuli, vesi, õhk, maa). Sofistid ehk kreeka valgustus (5. saj eKr) 1)Moes on retoorika, oskus teha nõrk asi tugevaks. 2)Relativism (kõik on suhteline). 3)Positiivne õigus ei lähtu loodusest, vaid seaduseandja huvidest. 4)''Seadus (nomos) türanniseerib inimest ja sunnib teda tegema asju, mis on loomusega vastuolus.'' Protagoras 1)''Inimene on kõikide asjade mõõt, olemasolevale olemise, olematule olematuse osas.'' 2)HOMO MENSURA 'Ínimene on kõikide asjade mõõt'' põhimõte. 3)Inimene määrab, mis on olemas, sellest väljapoole jääv jäetakse kõrvale (skeptilism); olemine ei ole objektiivne vaid subjektiivne. Gorgias Miski ei eksisteeri. Kui miski ei eksisteeri, siis ei ole võimalik seda tunnetada. Kuna see ei ole tunnetatav, siis ei saa sellest ka kõneleda.
Kahtles jumalikus õigsuses. Ja inimlikud tegelased tegelesid teadlikult halvasti. Aristophan Kreeka komöödiakirjanik. Suur rahupooldaja, pilas mahlakalt sõjapooldajaid es oma näidendites. Parmenides Itaalia filosoof, kes viljeles deduktiivset natuurfilosoofiat, kus tuletati kõike loogilisi järeldusi tehes. Demokritos Natuurifilosoofia viljeleja, kes väitis esimesena, et tühjus on olemas. Päriselt olev on jagamatud aatomid ja tühjus. Protagoras Sofistide kuulsaim esindaja. Lahkas inimlikke probleeme, inimvõimekusega seotud probleeme. Sokrates Kreeka filosoof, kelle peamine õpetus oli voorusest ja selle mõistmisest. Hippokrate Kreeka arst. Teda seostatakse Hippokratese vandega, kus on loetletud arsti s kutse-eetika peamised nõuded. Xenophon Kreeka ajaloolane.Kirjutas palju Sokratesest, tänu millele me S-ist üldse teame. Isokrates Ateena oraator, kes esindas poliitilist retoorikat
40. Iseloomusta sofistide õpetust, nimetage esimese põlvkonna tuntumaid sofiste. Iga asja kohta saab esitada 2 vastandlikku argumenti. Levinud oli tõenäosuse (eikos) argument, vrd lugu Aristotelesel: suur ja väike mees. Argumentide aluseks olevate kontseptuaalsete vastanduste propageerimine: tava (nomos) vs loodus (physis) jne. Pragmaatikud ja relativistid, agnostikud, piiritu usk inimese mõistuse jõusse. Tuntumad sofistid: Protagoras Abderast, Hippias Elisest, Prodikos Keoselt, Gorgias Leontinoist. 41. Iseloomusta Hippokratese meditsiinikoolkonna teoreetilisi ja praktilisi põhimõtteid. haiguste jumalikest põhjustest loobumine; meditsiin kui praktiline kunst ja oskusteave; aluseks täpsed jälgimised, empiiriliste faktide ja sümptomite jäädvustamine, juhtumipõhised uuringud; diagnoos (haiguste eristamine) ja prognoos (haiguse edasise kulu hindamine) 42
Sofistliku õigusfilosoofia (5. sajandi e. Kr.) loomuõiguslik sund allutas kriitikale riigis kehtiv õigus, kui positiivne õigus. Loomupärast õigust, physis, hakati nimetada loomuõiguseks ja selle vastandati inimeste otsustusest kehtestatud positiivne õigus, nomos [Luts 1997, lk 55]. Sofistide loomuõigusfilosoofia oli revolutsiooniline, suunatud olemasoleva positiivse õiguse muutmisele. Platoni ( 427-347 e. KR.) järgi on seadus inimese türanniks ja sunnib paljut loomuvastusi (Platon, Protagoras, 337). Alkidamas väitis, et Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega kedagi teinud sünni poolest orjaks. Sofistide kosmopoliitilises loomuõigusmõttes on nähtud ka üldse inimõiguste idee algupära. Esimene samm selle ideeni jõudmiseks on kahtlemata kõikide võrdsuse tunnistamine. Sofistid siit edasi siiski ei läinud ega püüdnud täita konkreetne sisuga. Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris
Pealegi hõlmab liik olevikus olemasolevate nähtuste kõrval ka minevikus ja tulevikus eksisteerinud või eksisteerivaid nähtusi. Minevikus olnute võrdlemine omavahel ja olevikus olevate nähtustega võib olla üsna komplitseeritud ettevõtmine. Kuid alles tulevate nähtuste võrdlemine on hoopis teostamatu. Teiseks eeldab võrdlemine võrdluse alust – teadmist sellisest tunnusest, mille alusel nähtusi omavahel võrdlema hakata. Kuid nähtustel on potentsiaalselt lõpmatu hulk tunnuseid. Protagoras osutas sellele, et erinevates kogemussituatsioonides kerkivad asjade juures esile erinevad omadused. Neid erinevaid kogemussituatsioone, milles me mõnda nähtust võime kogeda, on aga ettenähtamatult palju. Lisaks pole teadmine platonlikus tähenduses ükskõik millise ühise tunnuse avastamine, vaid teadmine ideest, st. nähtuse olemusest. Seega tuleb selleks, et kujundada nähtuste kohta teadmisi nende võrdlemise abil, suuta eristada olemuslikud tunnused mitteolemuslikest
Ta on välja töötanud loogika, mis pole säilinud ning ta oli ka tugev matemaatik, nt veinivaatide ruumala arvutamiseks kasutas ta sisuliselt integreerimismeetodit. SOFISTID Sofistid (kr k. targad) olid elukutselised filosoofia ja retoorika õpetajad. Nende teene on, et filosoofia hakkas tegelema inimesega kosmose asemel. Nad väitsid, et kõik asjad on suhtelised relativism. Kõik on nagu näib - subjektiivsus. PROTAGORAS (480-410 eKr). Homo-mensura-väide: "Inimene on kõikide asjade mõõt, olevatele, et nad on, ja mitteolevatele, et nad ei ole." Seisukohast ,,Kõik on nii nagu miski kellelegi näib" järeldub, et kõik otsustused on õiged. Tarkus erineb rumalusest sellega, et targad arvamused toovad kasu, aga rumalad arvamused toovad kahju. Protagoras kahtles ka jumalate olemasolus. GORGIAS (483-375 eKr) oli Empedoklese õpilane. Gorgias on tuntud nihilistlike väidete poolest: Mitte midagi pole olemas
41. Iseloomusta sofistide õpetust, nimetage esimese põlvkonna tuntumaid sofiste. Süstematiseeritud teadmised: astronoomia, meditsiin, matemaatika, etümoloogia, grammatika, eetika, retoorika. ,,Tarkuseõpetajad": keskmes poliitiline retoorika, avalik kõneoskus. Põhimõtteid: iga asja kohta saab esitada kaks vastandlikku argumenti; pragmaatika, relativism, agnostitsism; piiritu usk inimese mõistusesse ja selle jõusse. Protagoras Abderast, Hippias Elisest, Prodikos Keoselt, Gorgias Leontinoist 42. Kirjelda sofistide ja hippokraatikute arvatavat mõju Thukydidesele. Sofistidelt: antiteetiline väljendus; vastandlike kõnede esitamine (kõned on fiktiivsed, esitavad üht kahest sobivast argumendist, ,,seda mida vaja" [ta deonta]); tõenäosuse argument (eikos). Hippokraatikutelt: sõda kui haigus; jumalikest põhjustest loobumine; deduktsioon nähtava tõendusmaterjali põhjal. 43
periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad. Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias). Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates, kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon, kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles, kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid. Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud, kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi;
Inimesel on ainus elu. Surm saabub, kui hing laguneb peale suu kaudu kehast lahkumist. Demokritose eetikaõpetuses on oluliseks mõisteks õnn - eudaimonia. Elu eesmärk - saada õnnelikuks. Suurim õnn on olla vaba soovidest ja kirgedest. 43. Sofistika Sofist tähendas VI saj. e. Kr. teadlast, filosoofi. V.saj.e. Kr. muutus sofist kõnekunsti õpetaja nimetuseks. Vanemad sofistid V.saj. e. Kr. Nooremad sofistid IV saj. e. Kr. Vanematest sofistidest tuntuimad on Protagoras ja Gorgias. Sofistide keskus: Ateena. Seal nõuti kohtuprotsessidel avalikku kõnelemist. V saj. e. Kr. tõusis kõnekunst tähtsaks ühiskondliku positsiooni saavutamisel. Sofistid õpetasid soliidse tasu eest ja said rikkaks. Lisaks kõnekunstile esitasid filosoofilisi tõdesid. Sofiste ei huvita maailma algpõhjus või üldkehtiv tõde. Rahvakoosolekutel võitis see, kes veenvamalt oma seisukohti esitas. Protagoras - Ateena esimesi silmapaistvaid filosoofe. Inimene on kõigi asjade mõõt
ammendunud b. on kultuur tsivilisatsiooni varane staadium, mil kujuneb tsivilisatsiooni vaimne potentsiaal. c. saab kultuuri tsivilisatsiooniks nimetada alates sellest ajast, kui inimsuhteid ei reguleeri enam barbaarsed traditsioonid (nt veretasu põhimõte), vaid seadused. 16th of May 14:24 matis Spengler rääkis erinevate kultuuride üheagsetest sündmustest. Tema arvates elasid kultuuriliselt ühel ajal Matching pairs: Platon ja -- Hegel Schopenhauer ja -- Epikuros Locke -- Protagoras 16th of May 14:25 matis Spengleri arvates erineb loodusteaduse tunnetusmeetod ajaloo omast. Erinevus seisneb selles, et a. ajaloolane seletab ajaloosündmusi matemaatilisel kujul väljendatud ajalooseaduste abil, loodusteadlane kasutab nähtuste mõistmiseks analoogiat. >>b. loodusteadlane seletab nähtusi matemaatilisel kujul väljendatud loodusseaduste abil, ajaloolane kasutab ajaloosündmuste mõistmiseks analoogiat c
Inimesed tapavad karu, söövad, kasutavad nahka mingis rituaalis nt, kõik nähtused ja esemed on hübriidid, ei ole teineteisest eraldatud. Kõik olid ühteaegu nii subjekt kui objekt. Kaasaeg seevastu on kultuurijaotuse järgi def. Kultuur oleme meie, inimesed, loodus on see, mis meist väljaspool. Muutused ei tule kohe ega pole seotud otseselt valgustusajaga. Hephaistos – acheilleuse rüü – tehnoloogiline aspekt, iseseisvuv tehn. Platoni tekst – Protagoras. 4 saj eKr. Räägib titaanist Epimetheus (tagantjärgi tarkus) kes sai jumalatelt ülesande luua elusolendid ja anda neile ülesanded. Jagab parimad omadused loomadele inimene jääb abituks. Tal on targem vend (läbimõtlemine) Prometheus. Kes tuleb inimesele appi. Ta varastab jumalatelt tule, sekkub nende maailma. Sekkub loodusesse. Asub inimest teenima. Prometheus oli kangelane, mis siis, et tegemist on vargusega. Zeus vihastas
Tarkuseõpetajaid tõde ei huvita, nad on praktikud. Kasvas usaldamatus meelelise taju vastu. Objektiivne tunnetus ei olegi võimalik, kõik on suhteline, piisab ainult osavatest argumentidest. Teoreetiline ja moraalne skepsis kujuneb. Ainult edukus maksis. Kõnekunst on veenmiskunst, mitte veendumuste kunst. "Ma usun, et see on nii, aga ma pole selles kindel." "Mesi on magus, seda ma tunnistan, aga ma ei julge seda kinnitada." Sofism omandab sõimusõna tähenduse. PROTAGORAS Atterast (480-410) Tüüpiline näide sofistidest. Inimesele ei lähe tegelikult korda, milline maailma ta ümber on. Kujutlused teenivad erahuvisid. Inimene on mõõduks kõigile asjadele (homo mensura) kuivõrd nad eksisteerivad või ei eksisteeri. Absoluutset tõde ei ole olemas, on subjektiivne tõde. Mõõdupuu on konkreetses inimeses. Aine osakesed ja nende voolamine määrab kõik ära. Mitte jumalus ega maailm pole esikohal, vaid inimene.
39. Iseloomusta sofistide õpetust, nimetage esimese põlvkonna tuntumaid sofiste. Sofistid oli 5. ja 4. sajandil eKr tegutsenud kreeka mõttetargad, kes olid erudeeritud paljudes valdkondades ja püüdsid oma teadmisi süstematiseerida. Teadmiste keskmes oli poliitiline retoorika, avalik kõneoskus. Sofistid olid relativistid ning nad oskasid musta valgeks rääkida, nende arvates sai esitada iga asja kohta kaks vastandlikku argumenti. Tuntumad sofistid olid Protagoras, Antiphon, Gorgias. 40. Kirjelda sofistide ja hippokraatikute arvatavat mõju Thukydidesele. Sofistid olid relativismi usku ja vältisid kindlaid teese, ka Thukydidest iseloomustab antiteetiline väljendus, vastandlike seisukohtade esitamine, sofistidele omane tõenäosuse argument. Hippokrates kui kaasaegse meditsiini isa loobus arvamusest, et jumalad saadavad inimestele haigusi. Hippokratese koolkonnale oli omane hoolikas
koolkond, neid filosoofe seob vastandumine eelnevasse filosoofiasse ja valitsevasse ühiskonna korda. Sofistid tegelesid peamiselt RETOORIKA arendamisega. Sofiste võib võrrelda tänapäeva advokaatidega, kes musta valgeks räägivad ja tõestavad asju vastavalt vajadusele. Kõik on suhteline. Tuntuim esindaja GORGIAS ja tema NIHILISTLIK õpetus (olemist ei saa tegelikult üldse mõista, väljendada jne). Lisaks on tuntud läbi Platoni teoste PROTAGORAS, kelle järgi ´inimene on kõigi asjade mõõt`, st RELATIVISTLIK lähenemine olemasolevasse, mis seob teadmise teadjaga ja et teadmised on subjektiivsed. Ühest tõde ei ole olemas. ANTIIKFILOSOOFIA jätkub nn KLASSIKALISE filosoofia ajastuga, kuhu alla kuuluvad Sokrates, Platon, Aristoteles. Tegeleti peamiselt ÜHISKONNA mõtestamise ja poliitiliste probleemküsimustega. SOKRATES (469 - 399 eKr) - temast teame läbi Platoni jt kirjutiste. Ise ei pannud ta kirja midagi
b. on kultuur tsivilisatsiooni varane staadium, mil kujuneb tsivilisatsiooni vaimne potentsiaal. c. saab kultuuri tsivilisatsiooniks nimetada alates sellest ajast, kui inimsuhteid ei reguleeri enam barbaarsed traditsioonid (nt veretasu põhimõte), vaid seadused. 16th of May 14:24 matis Spengler rääkis erinevate kultuuride üheagsetest sündmustest. Tema arvates elasid kultuuriliselt ühel ajal Matching pairs: Platon ja -- Hegel Schopenhauer ja -- Epikuros Locke -- Protagoras 16th of May 14:25 matis Spengleri arvates erineb loodusteaduse tunnetusmeetod ajaloo omast. Erinevus seisneb selles, et a. ajaloolane seletab ajaloosündmusi matemaatilisel kujul väljendatud ajalooseaduste abil, loodusteadlane kasutab nähtuste mõistmiseks analoogiat. >>b. loodusteadlane seletab nähtusi matemaatilisel kujul väljendatud >>loodusseaduste abil, ajaloolane kasutab ajaloosündmuste mõistmiseks >>analoogiat c. loodusteadlane seletab nähtusi matemaatilisel kujul väljendatud
annaabi.ee 
