K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. (0)

Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism .
Probleemsituatsioon . Karl Raimund Popper ( 1902 -1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof , kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita ” [Akadeemia 1990, nr. 9]. Selles kirjutises käsitleb Popper näiliselt filosoofia ajalukku puutuvaid teemasid , ehkki tema kui teoreetiku peamine huvi ei olnud üldiselt sugugi suunatud filosoofia ajaloole. Ning ka antud töös arutleb ta tegelikult kaasaegsete probleemide üle, teeb seda aga nii, et kaasab filosoofia ajaloo suurkujud enda vestluspartnereiks. Järelikult on filosoofia ajalool tema hinnangul ka kaasaegsete asjade üle mõtisklejale midagi olulist ütelda. Ja see ongi filosoofia ajaloo puhul peamine – mitte pelgalt meelde jätta, mida keegi kunagi on ütelnud, vaid mõtelda koos inimmõtte suurkujudega iseenda kaasaja aktuaalsete probleemide üle. Et ja kuidas see võimalik on, võibki demonstreerida osutatud tekst.
Lihtsustades võiks ütelda, et Popperi filosofeerimist ajendasid kaks revolutsiooni, mida inimkond kahekümnenda sajandi esimesel poolel läbi elas. Esimeseks neist oli revolutsioon loodusteadustes. 19. sajandi lõpus paistis , et loodusteadus, millele oli aluse rajanud Newtoni füüsika, on enam-vähem lõplikult valmis. Veel mõni üksik fundamentaalset tähendust omav probleem ootas lahendamist, aga teaduse aluspõhimõtted paistsid olevat lõplikult kindlakstehtud. Kahekümnenda sajandi alguskümnenditel selgus, et see arvamus oli läbinisti ekslik. Paari aastakümne vältel töötati välja uued loodusteaduslikud teooriad, mis sundisid kogu senist loodusteaduslikku teadmist ümber hindama . Oma artiklis tõstab Popper esile just Einsteini “kes tegi meile selgeks, et Newtoni teooriagi võib kõikjal saavutatud edu kiuste kergesti valeks osutuda.” [ sealsamas , lk. 1848] Siit aga kerkivadki filosoofilised küsimused: kuidas võis juhtuda, et üks vaatlustes ja eksperimentides laialdast kinnitust leidnud teaduslik teooria osutus lõpuks ikkagi paljuski ekslikuks? Miks selle teooria piiratust mitme sajandi vältel ei avastatud, vaid ta paistis kaasaegsetele hoopis lõpliku tõena? Kas ei või sama saatus oodata ka neid teooriaid , milles tänapäeval ei osata kahelda?
Teine revolutsioon, millele Popper oma filosofeerimisega reageeris, oli sotsiaal-poliitiline – totalitarismi võidukäik kahekümnenda sajandi esimese poole Euroopas. Popper oli pärit Austriast. Peale Esimest maailmasõda toimus ümberkaudsetes maades ridamisi marksistlikust ideoloogiast kantud revolutsioone – Venemaal, Ungaris, Saksamaal. Paljudes teistes maades olid olemas mõjuvõimsad marksistlikud rahvaliikumised. Venemaal kasvas sellest revolutsioonist välja aastakümneteks kindlustunud totalitaarne režiim. 30-ndatel aastatel tekkis natsistlik totalitaarne režiim Saksamaal, mis kümnendi lõpul liitis endaga ka Austria, kust juudisoost Popperil tuli põgeneda. Siit teine probleemide ring: milline on totalitaarsete ühiskondade tekke- ja püsimisemehhanism? Kuidas oleks võimalik selliste režiimide tekkimist ära hoida? Millistele tingimustele peaks vastama ühiskond, et ta areneks kõigi oma liikmete huvides?
Õpetus teadmise teaduslikkuse kriteeriumitest. Teaduse arengukäigust, mida eespool lühidalt kirjeldati, teeb Popper järelduse, et inimkonna käsutuses ei ole absoluutset tõesuse-kriteeriumit, vahendit, millega saaks täieliku kindlusega eristada tõeseid arvamusi meie arvamuste üldisest kogumist. Popperi veendumuse kohaselt tuleks seetõttu teaduses lähtuda otse vastupidisest eeldusest, et inimmõistus on alati eksimisvõimeline ja pole võimeline jõudma absoluutselt kindlate ja igaveseks kindlakstehtud tunnetusteni. Samas on igatsus sellise teadmise järele inimhinges sügavalt juurdunud ning suurimad lootused seonduvad sel puhul muidugi teaduse ja selle arenemisega.
Loodusteadlaste ja teadusfilosoofide seas oli tol ajal – 20. sajandi 20-ndail ja 30-ndail aastail – domineeriv empiristlik lähenemine teadusliku teadmise päritolule, loomusele ja põhjendatusele. Teadmise allikana vaadeldi justkui enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, oli ju loodusteaduslik teadmine empiiriliselt – eksperimendis või vaatluses – kinnitatav teadmine.
Samas pole teadusliku teadmise empiiriline kinnitamine enamasti sugugi niisama lihtne ülesanne. 20. sajandil kasutati loodusteaduslikes teooriates juba reeglina selliseid mõisteid, millel ei ole vahetut vastet vaadeldavas tegelikkuses. Niisugusteks mõistetaks on näiteks “punktmass”, “vaakum”, “ideaalne gaas ” jt. Sedalaadi mõistete abil formuleerib loodusteadus universaalse kehtivuspretensiooniga lauseid – näiteks loodusseaduste kohta. Kuid vahetus vaatluses saab vaadelda üksnes üksikuid nähtusi, mitte aga kindlaks teha nende vaheliste seoste universaalsust. Seetõttu ei ole niisugustele väidetele võimalik vaatluses ka otsest kogemuslikku kinnitust leida. Empiiriline kinnitamine kujutab endast kaudteed – universaalsetest teooriatest selliste üksikväidete tuletamist, mida saab vaatluses või teooria alusel konstrueeritud kunstlikus situatsioonis – eksperimendis – kindlaks teha. Niisuguste menetluste alusel teadmise põhjendamist nimetati teadusfilosoofias verifikatsiooniks (sõnast veritas – ladina keeles: tõde).
Newtoni füüsika oli väga hästi verifitseeritud teooria. Ometigi tõi teadusliku tunnetuse areng endaga kaasa selliste teooriate tekke, mille printsiibid ei ühildunud Newtoni füüsika printsiipidega, mis aga ise osutusid samuti hästi verifitseeritavaiks. Mida muud siit järeldada, kui seda, et verifikatsiooni kriteerium ei ole absoluutselt usaldusväärne kriteerium tõeste arvamuste lõplikuks kindlakstegemiseks.
Kuid teaduslikku teadmist oli ju Platonist peale defineeritud põhjendatud tõese arvamusena. Kas eelöeldust tuleb siis järeldada, et polegi võimalik eristada teadust mitte-teadusest. Just sellele probleemile – milline tunnus võiks otsustavalt eristada teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust – püüabki Popper oma teadusteooriaga lahendust leida. Verifikatsiooni kriteerium ei ole Popperi hinnangu kohaselt selleks otstarbeks piisav. Teatud mõttes võib isegi näiteks öelda, et astroloogia – ilmselt ebateaduslik õpetus taevakehade mõjust inimese saatusele – on paremini “verifitseeritud” õpetus kui astronoomia . Miljonid inimesed avavad ju hommikuti ajalehe just horoskoobi leheküljelt, et vaadata, mida see tänaseks päevaks või nädalaks tema tähtkujule ennustab, ja paljud sellistest inimestest leiavad hiljem, et ennustus läkski täppi, nad nö. “verifitseerivad” oma kogemusel antud horoskoopi. Astronoomilised teooriad ja nende verifitseerimise viisid on seevastu sedavõrd keerukad , et tavaline inimene viimasega hakkama ei suudaks saadagi. Seetõttu ongi nende verifitseerimine väheste asjatundjate asi ning leidnud aset küllap palju vähem arv kordi kui astroloogia “verifitseerimine”.
Ometigi on astronoomia ikkagi teadus ja astroloogia mitte ning Popper pakub välja ka kriteeriumi, mille alusel seda saaks põhjendatult väita. Tema ettepaneku kohaselt võiks teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust (lisaks muudele vajalikele tunnustele) otsustavalt eristada teadusliku teadmise põhimõtteline empiiriline kummutatavus ehk falsifitseeritavus. Et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Loogilisest küljest kujutab teaduslik teadmine endast kogumit üldiseid väiteid . Ütleme näiteks, et meil on teooria, mis koosneb ühest väitest: “Kõik tiigrid on vöödilised”. Sõna “kõik” osutabki, et tegemist on üldise väitega kõigi antud liiki kuuluvate juhtumite kohta. Seda väidet saab nüüd ümber kujundada loogiliselt ekvivalentseks lauseks: “Pole tõsi, et leidub mittevöödilisi tiigreid”. Selle loogilise teisendusega on osutatud võimalikele faktidele, mille olemasolu antud teooria eitab. Kui aga empiiriline uurimus suudaks tuvastada osutatud faktide olemasolu, tuleks antud teooria lugeda falsifitseerituks. Sedalaadi fakte nimetab Popper teooria “potentsiaalseteks falsifikaatoriteks”. Teaduslikkuse kriteeriumi võib nüüd sõnastada ka järgmiselt: teaduslikkusele saab pretendeerida üksnes selline teooria, mille potentsiaalsete falsifikaatorite hulk ei ole tühi.
Loomulikult pole see üksinda piisav tunnus ja lause “Kõik tiigrid on vöödilised”, vaatamata sellele, et ta on falsifitseeritav, siiski endast veel teaduslikku teooriat ei kujuta. Kuid kõiki õpetusi, mis ei ole võimelised osutama enda potentsiaalseid falsifikaatoreid, ei ole põhjust pidada teaduslikeks, olgu nad muidu kui tahes teaduselaadsed. Nii näiteks ei osuta horoskoobid tavaliselt tingimusi, mille korral neid võiks lugeda kummutatuteks. Vastupidi – neid kirjutatakse selliselt , et milliseks ka inimese käekäik ei kujuneks , võiks see ikkagi kooskõlastuda horoskoobi ennustustega.
Ka üks kahekümnenda sajandi juhtivaid poliitilisi õpetusi – marksism – , mis oli Popperile vastuvõetamatu maailmavaateliselt, paistis talle falsifitseeritavuse seisukohalt epistemoloogiliselt kritiseeritavana. Mis puutub selle teooria verifikatsiooni, siis näis maailmaajalugu sajandi alguses pakkuvat igal sammul kinnitusi marksistliku maailmaajaloo-õpetuse toetuseks . Kuid marksism kui teaduslikkusele pretendeeriv teooria ei osutanud sellist sündmuste käiku , mille realiseerumise korral seda võiks lugeda falsifitseerituks. Pigemini pakkus ta seletusi sündmuste kõikidele võimalikele arengutele. Sel juhul tuli seda õpetust pidada aga põhimõtteliselt falsifitseerimatuks ja Popperi järgi niisiis ebateaduslikuks.
Teaduslik meetod. Popper lükkab tagasi empiristide käsitluse induktsioonist kui ainukesest teaduslikust meetodist. Induktivistide vaatekoha järgi algab teaduslik tunnetus vaatlusest ja faktide konstateerimisest. Seejärel, kui faktid on kindlaks tehtud, saab asuda nende üldistamise ja teooriate püstitamise juurde. Teooriaid käsitletaksegi faktide üldistustena, ja neid võis lugeda tõsikindlateks üksnes niivõrd, kuivõrd nad põhinesid metoodiliselt kindlakstehtud faktidele.
Popperi kriitika selle seisukoha aadressil osutab kolmele asjale:

teaduses ei ole absoluutselt kindlaid fakte. Iga meie faktikonstateering on väide, kõik väited on aga hüpoteetilise loomusega ning kummutatavad.

Pole olemas “puhast” vaatlust, mis võiks meid varustada “puhaste” faktidega. Vaatlus on alati valiv ning sõltuvalt sellest probleemist, mille lahendamise huvides vaatlust sooritatakse . Vaatluse kirjeldamisel kasutatakse teatud teooria keelt, mis omakorda ajendab fikseerima just selle teooria seisukohalt relevantseid vaatluse külgi või kirjeldama vaadeldavat nähtust antud teooria kaudu interpreteeritud vormis.
Niisiis ei saa teadus alata vaatlusest ja faktide konstateerimisest. Enne kui asuda vaatluse juurde on vaja omada teatud teoreetilisi vahendeid vaatluse organiseerimiseks, teatud teadmisi vaadeldavate objektide kohta ja probleemipüstitust, mida on vaja vaatlusega lahendada.

Popper on ka nõus Hume `i induktsiooni-kriitikaga, mille kohaselt üksikutest vaatlustest ei saa tuletada rangelt üldist teadmist vaadeldava nähtuste kogu klassi (ka tuleviku) kohta.
Popper väitel toimub tegelikus teaduslikus uurimustöös mõttehüpe üldisele väitele tihti mitte suurelt faktide kogumilt, vaid üheltainsalt faktilt. See annab tunnistust sellest, et faktid on teaduses mitte induktiivse üldistuse ja põhjendamise baas, vaid üksnes ajend üldise väite esitamiseks. Iseenesest pole tähtis faktide hulk, millest lähtudes teooria luuakse – teooria tõestamiseks on neid igal juhul ebapiisavalt. Induktivismi ekslikkus tulenebki püüdlusest anda meie teooriatele vaatluste ja eksperimentidega lõplik tõestus. See ei ole Popperi hinnanagul võimalik. Teooriad jäävad alati lõplikult tõestamata, suure riskiga esitatud oletusteks. Fakte ja vaatlusi tuleks tema soovituse kohaselt kasutada teaduses mitte niivõrd tõestamiseks, kui teooriate kontrollimiseks ja kummutamiseks – falsifikatsiooni baasi, mitte induktsiooni baasina.
Milline on siis Popperi järgi tunnetuse meetod tegelikult? Tunnetav subjekt ei ole tema veendumuse kohaselt maailmaga vastakuti seisev tabula rasa, millele maailm oma portree joonistab. Inimene toetub alati teatud teoreetilistele hoiakutele; tunnetusprotsess algab mitte vaatluste, vaid oletuste, hüpoteeside püstitamisega maailma kohta. Edasi tuleb oma oletused konfronteerida vaatlusandmetega ja heita kõrvale need oletused, mis ei kooskõlastu vaatlusandmetega, s. t. osutuvad falsifitseerituteks. Katse ja eksituse meetod, trial and error, on Popperi sõnul universaalseks tunnetuse meetodiks. Isegi veel enam, see olevat looduse enda arenemise viis – Einstein ja amööb kasutavad sedasama meetodit.
Teadusliku teadmise arenemine. Miks ei avastatud, vaatamata teaduse pretsedenditult kiirele arengule, siiski tervelt kahe sajandi vältel Newtoni füüsika nõrku kohti? Üheks põhjuseks peab Popper – tema seisukohalt ekslikku – teaduse olemuse filosoofilist interpretatsiooni, mis neil sajanditel valitses. Jutt on traditsioonilisele filosoofiale – mille levinud pejoratiivseks üldnimetuseks saab kahekümnenda sajandi alguses metafüüsika – toetuvast teaduse olemuse interpretatsioonist. Popper osutab selle teadusekäsituse juures peamiselt kahele küljele:

Essentsialism (sõnast “essentia” – olemus ladina keeles). Seda arusaama võib Popperi järgi omakorda kokku võtta kolme teesiga:

teadlased püüavad saavutada tõest kirjeldust maailmast,

tõene teooria kirjeldab “olemusi”, mis on vaadeldavate nähtuste aluseks,

seetõttu – kui tõene teooria on leitud, s.t. kui loodusnähtuste olemused on adekvaatselt kirjeldatud, siis on saavutatud vastava loodusnähtuse lõplik seletus.
Popper nõustub esimese teesiga. Ta ei taha otseselt vaidlustada ka teist teesi, kuigi ei võta seda omaks. Olemuse kontseptsiooni tõrjub ta tagasi vaid niivõrd, kui sellest paistab tulenevat kolmas tees, millega Popper otsustavalt nõus ei ole. Kui aga tunnistada maailma algolemuse olemasolu, siis peab tunnistama ka võimalust saavutada maailma kohta lõpuleviidud kirjeldus ja seletus, mis ei vaja korrigeerimist ega täiustamist, s.t. on falsifitseerimatu. Ning just selliselt interpreteerisid Popperi hinnangul Newtoni järelkäijad tema füüsikat. Selles teoorias nähti loodusliku maailma algolemuse tõest kirjeldust, mis võimaldas seletada makrokehade vaadeldavat liikumist. Kuid küsimused nagu “Mis on gravitatsiooni põhjus?” või “Kas Newtoni teooriat ennast on võimalik seletada mõne teise, sügavama teooria kaudu?” ei olnud essentsialistlikust seisukohast kohased küsimused. Popperi arvates pidurdas essentsialistlik usk sellesse, et Newtoni teooria kirjeldab ammendavalt maailma algolemust ja annab sellele lõpliku seletuse , teaduse arengut. Just selle tõttu ei kritiseeritud seda teooriat ning see valitses kuni 19. sajandi lõpuni. Siit järeldus: usk olemustesse (olgu vääratesse või tõestesse) võib luua takistusi mõtlemisele, uute ja viljakate probleemide püstitamisele. Kuid nagu eelnevates loengutes kõneks olnud, oli olemustunnetuse taotlus traditsioonilisele filosoofiale üldiselt iseloomulik joon. Nii Platon kui ka Descartes nägid filosoofia ja tõelise teadmise ülesannet just selles, et mõista maailma olemusstruktuuri, mis nende eelduste järgi pidi olema muutumatu ja igavene.

Justifikatsionism (sõnast “justification” – õigustamine, põhjendamine). Selle terminiga tähistab Popper teadusliku teadmise sellist käsitust, mis samastab teadusliku teadmise tõestatud ehk õigustatud teadmisega. Popper peab õigeks teaduse-käsitust, mille kohaselt teadlane püüab saavutada maailma tõest kirjeldust. Kuid see eesmärk ei ole tema hinnangul kunagi täielikult tõestatavalt saavutatav, teadus suudab üksnes tõele läheneda. Seetõttu soovitab Popper asendada justifikatsionistliku teaduse käsituse hüpotetistlikuga – teadlikult valitud eeldusega, et teaduslik teadmine kujutab endast alati vaid oletusi, lõplike tõestusteta hüpoteese maailma kohta. Niisugust teaduse-käsitust nimetab Popper fallibilismiks. Teaduslikke teooriaid tuleks vaadelda ajutistena isegi siis, kui me antud hetkel ei näe põhjust nende väidetes kahelda. Jällegi on Popperi käsitlus siin otse vastandlik traditsioonilise filosoofia põhilisele orientatsioonile. Nii Platoni kui ka Descartes`i järgi pidi filosoofia ja teadus taotlema teadmist, mis oleks mitte üksnes tõene, vaid ka tingimatu (anhypothetos). Selline tingimatult tõene olemustunnetus ei ole Popperi hinnangul inimtunnetuse eesmärgimääratlusena realistlik . Teaduse ajalugu paistab osutavat sellele, et teaduse üksiktulemuste puhul tuleb leppida märksa tagasihoidlikumate pretensioonidega ja loota, et teaduse areng tendentsis viib inimkonda lähemale traditsioonilise filosoofia teadmisideaalile.
Nüüd võime me aga küsida Popperi käest, kas ei pretendeeri temagi oma falsifitseeritavuse kriteeriumi ning katse ja eksituse meetodiga kirjeldama teaduse olemust, s. t. andma küll varasemast erinevat, kuid ikkagi veel üht essentsialistlikku teaduse loomuse käsitlust? Popper väidab enda eesmärgi olevat siiski mitte kirjeldada teaduse muutumatut olemust, vaid pigem määratleda seda, milline peaks olema selline teaduse käsitlus, mis soodustaks teadusliku teadmise kasvamist. Tema käsitlus teadusest on normatiivne, mitte kirjeldav. Tema väide on järgmine – kui käsitleda teadust Popperi soovituste kohaselt, aitab see kõige tõhusamalt kaasa teaduslike teadmiste arenemisele.
Teaduse puhul on inimkond tema hinnangul eelkõige huvitatud selle kasvamisest, s. t. teaduses peab toimuma pidev uute teooriate loomine, nende kontroll ja kummutamine . Kui see protsess seiskub ja mõned teaduslikud teooriad valitsevad pika aja jooksul, muutuvad nad Popperi väitel kummutamatuteks metafüüsilisteks süsteemideks. Areng seisneb Popperi järgi teooriate pidevas falsifitseerimises ja uute teooriate loomises. Väliselt võib jääda mulje, et üleminekul ühelt teoorialt teisele toimub teadmise akumuleerumine. Kuid Popperi järgi ei ole see nii. Suurim panus, mida teooria saab teadusliku teadmise kasvu anda, on uued probleemid, mida ta püstitab. Teadus algabki probleemi püstitamisega. Selle lahendamiseks luuakse luuakse teooriad, mille kummutamine loob uusi probleeme jne. Skemaatiliselt näeb see välja nii:
Teooria 1
Probleem 1 Teooria 2 Kummutus Probleem 2
Teooria n
Teaduse progress seisneb probleemide sügavuse ja kompleksuse kasvamises. “Iga probleemi lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme; seda enam, mida sügavam on esialgne probleem ja mida julgem on lahendus. Mida rohkem ja sügavamaid teadmisi me maailmast saame, seda teadvustatumad, spetsiifilisemad ja selgepiirilisemad on meie teadmised sellest, mida me ei tea, s.o. teadmine oma teadmatusest” [seals., lk. 1850-1851].
Teadmise allika probleem. Eelpool kirjeldatud teadusfilosoofilistest seisukohtadest lähtudes diskuteerib Popper oma osutatud kirjutises “Teadmised ilma autoriteedita” Euroopa filosoofia ajaloo üle. Tema kriitika peamiseks objektiks antud kirjutises on empirism , mille klassikalise esindajana on tule all David Hume. Empirismi käsitleb Popper traditsioonilise arusaama kohaselt seisukohana, mille järgi meie teadmiste ülimaks allikaks ja selle kaudu ühtlasi tõesuse kriteeriumiks on vaatlus. Kuid ta jagab selle väite kaheks: 1) leidub teadmise ülim allikas, millele teadmist tagasi viies on võimalik lõplikult kindlaks teha teadmise tõesust; 2) niisuguseks teadmise allikaks on just vaatlus. Viimane väide on spetsiifiline empirismile, ja argumendid, millega Popper seda seisukohta kritiseerib, on valdavalt eespool juba esitatud. Kuid esimene väide on aluseks niihästi empirismile kui ka sellele vastandlikule suunale filosoofia ajaloos – ratsionalismile.
Popper soovibki vastustada kogu antud küsimuseasetust, mille alusel on traditsiooniliselt filosoofilisi õpetusi klassifitseeritud empiristlikeks ja ratsionalistlikeks. “Võib öelda, et tunnetusteooria traditsioonilised süsteemid tulenevad “jah”- ja “ei”-vastustest küsimustele teadmise allikate kohta. Need ei hakka sellistele küsimustele kunagi vastu ega vaidlusta nende põhjendatust, selliseid küsimusi võetakse täiesti loomulikena ning paistab, et keegi ei näe neis midagi halba” [seals., lk. 1845].
Popperi kriipsutab alla, et niisuguses küsimuseasetuses on õigustamatult samastatud teadmise geneesi ja teadmise tõestatuse teemad. “Teadmise algseimat allikat tähtsustava filosoofilise teooria põhiviga on selles, et ta ei tee küllalt selget vahet teabe lähtekoha küsimuse ning tõestatavuse küsimuse vahel. Tuleb tunnistada, et historiograafias langevad need probleemid mõnikord ühte. Ajalugu puudutava väite paikapidavust saab kindlaks teha ainult (või peamiselt) siis, kui uurime välja vastavate allikate päritolu. Kuid enamasti on tegemist kahe eri küsimusega ning me ei saa väite või teabe kehtivust kontrollida tema lähtekohani tagasi minnes; märksa otsesem tee on väidetu, väidetavate faktide eneste kriitiline kontrollimine” [seals.].
Popper osutab laiemale tagapõhjale, millest tema oletusel kasvab välja teadmise ülima allika otsimine: “Küsimus teadmise allikast nagu nii palju autoritaarseid küsimusi puudutab päritolu. See eeldab teadmiste sugupuud, mille abil nad end legaliseerida võiksid. Õilsast suguvõsast pärinevate teadmiste suursugusus, pilastamata teadmised, teadmised, mis on saadud kõrgeimalt võimult, kõrgeimalt autoriteedilt, võimaluse korral Jumalalt eneselt … need (tihti ebateadlikud) metafüüsilised ideed peituvadki selle küsimuse taga” [seals., lk. 1846].
Samas on näiteks teadmiste empiiriliste algallikateni jõudmine – välja arvatud triviaalsetel juhtudel – loogiliselt võimatu. Kui meil on tegemist väidetega, mis tõepoolest väärivad tõestamist, viib niisuguste algallikate otsimine sel puhul lõputusse tunnistajate otsingusse, sest “igal tunnistajal tuleb oma seletuses kasutada tervet hulka teadmisi isikute, paikade, asjade, keelekasutuse, konventsioonide jne. kohta. Ta ei saa usaldada üksnes oma silmi ja kõrvu … Viimane tõsiasi aga püstitab uusi küsimusi, mis puudutavad juba tunnistaja teadmiste neid külgi, mis ei põhine vahetul vaatlusel. Nii on loogiliselt võimatu püüda plaanipäraselt jõuda teadmise algallikani – tee selleni oleks lõputu ” [seals., lk. 1842]. Niisugune kontrollimine peab paratamatult olema lõputu, kui igas tunnistuses kasutatud teadmisi peaks omakorda jälle viima tagasi nende algallikaks olevate tunnistajate väidetavatele vaatlustele, mida kirjeldades kasutavad viimased paratamatult jällegi samamoodi kontrollimist vajavaid teadmisi jne.
Kuid ka ratsionalismi poolt esile tõstetud tunnetusallikas ei vasta neile ootustele, mida traditsiooniline teadmise allika õpetus sellega seob: “Intellektuaalne intuitsioon ja kujutlus on ülitähtsad, kuid needki pole usaldusväärsed: nad võivad asjadest küll väga selge pildi anda, ent ometi eksiteele viia” [seals., lk. 1850].
Seetõttu soovitab Popper epistemoloogia küsimuseasetus muuta. “Alati on küsitud umbes niisuguses vaimus: “Millised on parimad teadmise allikad – kõige usaldatavamad, mis meid ei eksita, – ning need mille poole kahtluse korral saab ja tuleb pöörduda nagu kõrgema kohtu poole?” Selle asemel panen ette omaks võtta, et niisuguseid ideaalseid allikaid polegi … ja et kõik allikad võivad mõnikord eksitusse viia. Ning seetõttu soovitan allikate järele pärimise asemel küsida hoopis teisiti: “Kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea?” [seals., lk. 1846] Popperi üldine vastus sellele küsimusele on: “Uurides kriitiliselt teiste teooriaid ja oletusi ning – kui suudame end selleni arendada – omaenese teooriaid ja oletusi kritiseerides” [seals., lk. 1847]. Oma filosoofilist positsiooni nimetab ta kriitiliseks ratsionalismiks (mis erineb oluliselt traditsioonilisest ratsionalismist) ning annab sellele järgmise kokkuvõtva formuleeringu: “minu vastus küsimusele “Kust te teate? Millisest allikast on pärit või millele toetub teie väide? Missugused vaatlused on teid selleni viinud?” oleks: “Ma ei tea, mu väide on vaid oletus . Ärge muretsege allikate pärast, kust ta võib pärineda – võimalikke allikaid on palju ja pooli neist ei pruugi ma teadagi; ning päritolul või sugupuul on igal juhul vähe tegemist tõega. Ent kui teid huvitab see küsimus, mida ma oma ettevaatliku väitega lahendada püüdsin, võite mind aidata, kritiseerides mu väidet nii põhjalikult kui suudate; ning kui teil õnnestub välja mõelda viis, kuidas mu väidet võiks teie arvates ümber lükata, aitan teid seejuures rõõmuga ning kogu jõust” [seals., lk. 1848]
Kui ideaalseid teadmise allikaid ei ole ning kõik allikad võivad mõnikord eksitusse viia, siis võib pidada rehabiliteerituks ka traditsiooni kui teadmise üht võimalikku allikat, mida ratsionalism ja empirism olid uusajal Mõistuse või Kogemuse kui tõe usaldusväärse mõõdupuu alusel kritiseerinud. Nii väidabki Popper: “Kui jätta kõrvale kaasasündinud tarkus, on teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt igatahes traditsioon. Enamiku sellest, mida me teame, oleme omandanud eeskuju kaudu, selle kaudu, mida meile on räägitud, mida oleme raamatutest lugenud;” [seals., lk. 1849]. Kuid selline seisukoht ei tähenda muidugi keskaegse traditsiooni-käsituse juurde tagasipöördumist: “iga vähimagi osa meie traditsioonile toetuvast teadmistehulgast … võib kriitiliselt läbi vaadata ning ka kummutada. Ometigi, traditsioonita, pärimuseta, oleks meil võimatu üldse midagi teada” [seals.].
Hinnates kirjeldatud seiskohalt Platoni epistemoloogiat, kirjutab Popper: “Platoni pessimistlik koopanägemus on õige, ta optimistlik anamnesis aga mitte …” [seals., lk. 1850]. Mis tähenduses siis Platoni anamnesis`e-õpetus liigoptimistlik on? Platon peab maailma olemusstruktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses ning just see peakski tema järgi olema inimtunnetus siht. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi kaalutledes üldiselt enam nii optimistlikud ei ole. Popperi hinnangul võib sedalaadi essentsialism – nagu eelpool juba kõneks oli – viia teadmise kasvu pärssivale teaduse-tõlgendusele. Popperi enda fallibilistlikku teadmise-tõlgendust võiks tema silmis adekvaatselt modelleerida pigem Platoni koopa võrdpilt: “Ja kuigi kogu nähtav maailm on tõepoolest vaid varjude ilm meie koopa seinal , küünitame alatasa sellest kaugemale; ja kuigi Demokritose järgi peitub tõde sügaval, võime sügavustessegi tungida. Meie käsutuses pole tõe kriteeriumi ning see tõik toetab pessimistlikke teooriaid. Kuid meil on ometi kriteeriumid, mis lubavad meil õnne korral ära tunda vigu ja valskust. Selgus ja selgepiirilisus pole tõe kriteeriumid, ent ähmasus ja segasus võivad osutada veale. Samuti pole järjekindla arutluse tulemus alati tõde, seosetuse ning vasturääkivuse tagajärjeks on aga igal juhul väärus. Ning kui oleme need ära tundnud, näitab meie oma vigade tuhm punane tuluke meile vaevalist teed koopapimedusest välja” [seals.].
Popperi poliitikateooria . Traditsiooniline – näiteks Platoni – poliitiline õpetus oli tegelenud küsimusega, kes peaks valitsema, milline on ideaalne valitseja. Popperi hinnangul on küsimuse selline asetamine mittemõistlik. Nii nagu ta epistemoloogias oli seisukohal, et inimkonna käsutuses pole kriteeriumit otsustamaks, kas üks teooria on kindlalt tõene, nii puuduvad tema hinnangul ka poliitikas kriteeriumid tegemaks kindlaks, kas keegi saab olema hea valitseja või mitte. Pigem tuleks olla valmis selleks, et iga valitseja ja iga poliitika võib lõpuks halvaks osutuda. Seetõttu on poliitika peamine küsimus selles, kuidas saada lahti halbadest valitsejatest, kuidas halbu valitsejaid n.ö. “falsifitseerida”. Viimane on muidugi epistemoloogiline mõiste ja oma poliitikateoorias Popper seda ei kasuta, küll võib aga selgesti näha analoogiat tema poliitikateooria ja epistemoloogia kesksete küsimuseasetuste vahel.
Poliitikas ei ole tema hinnangul tähtis mitte see, kes valitseb, vaid see, kuidas valitsetavad saavad valitsejaid mõjutada ja kontrollida. See on aga probleem, mis puudutab mitte isikuid, vaid institutsioone. “Me peame teadma, et kõik poliitilised probleemid on lõpuks institutsioonilised probleemid ja mitte isikute probleemid, ja et progressi suuremale vabadusele saab kindlustada üksnes võimu institutsionaalse kontrolli kaudu.” Seetõttu peaks poliitikateooria peamiseks küsimuseks olema: “Kuidas kujundada poliitilised institutsioonid niimoodi, et halvad ja ebakompetentsed juhid (kes võivad kergesti etteotsa saada, kuigi me püüame seda vältida) ei saaks liiga palju kahju teha?” [sealsamas, lk. 1846]
Selliseid poliitilisi institutsioone kujundades soovitab Popper lähtuda nn. metodoloogilise individualismi eeldusest: kõik sotsiaalsed fenomenid, iseäranis sotsiaalsete institutsioonide funktsioneerimine, on alati inimindiviidide otsustuste , tegude, hoiakute jne. resultaat . Niisiis on Popperi sotsiaalfilosoofia mitte- holistlik . Kui Popper epistemoloogilisest aspektist käsitles indiviide teaduslike teooriate leiutajatena, siis sotsiaalfilosoofilisest aspektist vaatleb ta neid sotsiaalsete institutsioonide konstruktoritena. Inimesed peaksid olema huvitatud selliste sotsiaalsete institutsioonide konstrueerimisest, mis lahendaksid ühiskondlikke probleeme paremini kui seda teevad olemasolevad institutsioonid.
Seejuures tuleks meil Popperi soovitusel rakendada olemasolevate instutsioonide ümberkujundamisel nn. “tükiviisilist sotsiaalset insenerikunsti” (piecemeal social engineering ). Tükiviisilised, s.t. piiratud ulatusega, peavad kavandatud sekkumised sotsiaalsesse ellu olema selleks, et nad oleksid kontrollitavad ja vajadusel tagasipööratavad. Siin on erinevus epistemoloogia ja poliitika vahel. Kui teaduses tuleb falsifitseeritud teooria Popperi soovituse kohaselt tervenisti kõrvale heita ja püüda luua täiesti uus teooria, siis ühiskonna puhul pole tegemist mitte teoreetiliste konstruktsioonidega, vaid lihast ja luust indiviididega, kes ei tohi kavandatud institutsiooniliste ümberkorralduste käigus kannatada saada. Seetõttu peavad need olema piiratud ulatusega, et indiviididele ebasoovitavate tagajärgede ilmnemise korral oleks ümberkorraldusi võimalik tagasi pöörata. Muus osas aga peaks inimmõte ka siin, nagu teaduseski, liikuma katse ja eksituse meetodil uute ja paremate institutsiooniliste elukorralduste poole.
Teine põhimõte, millest Popper lähtub, on teadusväliste normide ja falsifitseeritavate, s.t. teaduslike faktiväidete, range eristamine, nn. kriitiline dualism. Faktid iseenesest ei oma normatiivset tähendust. Faktidele saavad normatiivse tähenduse anda üksnes inimeste otsustused faktide kohta. Nii ei saa faktid ka anda alust moraalseteks otsustusteks, hea ja halva eristamiseks ühiskonnas. Popperi sotsaalkonstruktor käsitleb sotsiaalseid institutsioone kui teaduslike kriteeriumite kohaselt rakendatavaid “vahendeid”, et saavutada oma väärtushinnangutest lähtudes, s.t. teadusväliselt, seatud “eesmärke”. Institutsioonid mängivad ühiskonna elus analoogilist rolli kangiseadusele ehitustegevuses. Nii nagu kang on ka institutsioonid paratamatud, kui me tahame saavutada midagi sellist, mis ületab meie individuaalset suutlikkust. Nii nagu masinad, nii võimendavad ka institutsioonid paljukordselt meie jõudu, kas heade või halbade eesmärkide saavutamiseks. Kuid institutsioonid on indiviidide poolt kujundatud ja käigus hoitud ning seetõttu kannavad ainuüksi indiviidid ja mitte Jumal, Loodus, Ühiskond või Ajalugu vastutust ühiskonnas tehtud eetiliste väärtusotsustuste eest.
Riikliku poliitika moraalseks juhtprintsiibiks peaks Popperi soovitusel olema n.n. negatiivne utilitarism , s.t. püüe minimaliseerida kannatusi ühiskonnas. Nii nagu teadusfilosoofias, aitab ka eetika valdkonnas Popperi hinnangul selgusele tublisti kaasa see, kui eetiline nõudmine formuleeritatakse negatiivses vormis, s.t. nõutakse kannatuste kõrvaldamist, mitte õnne soodustamist (nagu antiikses praktilises filosoofias). Soov teha inimesi riigivõimu abil õnnelikeks on Popperi hinnangul ohtlik, kuna viib vältimatult katsele sundida indiviididele peale “kõrgemat väärtustekorda”, mille kaudu riik õnne defineerib.
Inimkonna ajaloo kulg on tugevasti mõjutatud inimeste teadmiste kasvust. Sel ajal kui loodusprotsess allub loodusseadustele, pole inimtunnetuse arenemise valdkonnas võimalik samalaadseid seadusi leida. Seetõttu ei saa inimkonna teaduslike teadmiste tulevast kasvu ratsionaalsete, teaduslike vahenditega ette ennustada. Et sellest aga sõltub ka ajaloo tulevane kulg, siis ei ole ajaloo edasine käikki etteennustatav. Ajalugu ei oma niisiis sisemist etteantud sihti või mõtet, küll võivad inimesed püüda oma tegevusega tulevasele poliitilisele ajaloole ühe või teistsuguse mõtte anda. Popper pakub välja, et see mõte võiks seisneda võitluses avatud ühiskonna eest. See on Popperi normatiivne – kriitilisest dualismist tulenevalt seega mitte-teaduslik – seisukoht. Avatud ühiskonna pooldamine sõltub konkreetse inimese väärtushinnangutest tulenevatest ootustest ühiskonna suhtes ega ole teadusliku vahenditega argumenteeritav.
Mida siis kujutavad Popperi järgi endast avatud ühiskonnad? Sedalaadi ühiskondi iseloomustab tema sõnul iga indiviidi vabadus taotleda endale oma parema äranägemise kohaselt õnnelikumat elu ning võimalus kritiseerida sellelt seisukohalt kõiki ühiskonnaelu külgi. Selle tulemusena teadvustab niisugune ühiskond järk-järgult oma elukorralduse ebatäiuslikkusi, mis saab olla eelduseks selle institutsioonilisele uuendamisele, et luua ühiskonda moodustavatele indiviididele paremaid võimalusi nende individuaalsete õnnelikkuse-ettekujutuste realiseerimiseks. Siit tulenevalt iseloomustab avatud ühiskondi suletud ühiskondadega võrreldes suurem mobiilsus.
Popper kasutab seda mõistet siiski mitte niivõrd positiivselt väljatöötatud ühiskonnamudeli tähistusena, kui pigem negatiivses funktsioonis – suletud ühiskondade kriitika alusena . Suletud ühiskondadena käsitleb Popper kõiki varaseid hõimuühiskondi. Ta võrdleb sedalaadi ühiskondi ühtsete organismidega , kus indiviidid on justkui organismi osad kindlalt seotud ühiskonnaga teatud ühiskonna kui terviku poolt fikseeritud rollis. Sellises ühiskonnas ei ole kohta individuaalsel kriitiliselt-mõistuslikul otsustusel. Suletud ühiskondi iseloomustab Popperi järgi indiviide tasalülitav kollektivism , ühiskonnaelu suletus kriitikale ja sellest tulenevalt tema staatilisus – kus ei saa osutada ühiskonna puudustele, seal on ka nende puuduste kõrvaldamine raskendatud ja ühiskonna areng pidurdatud.
Avatud ühiskonnad hakkasid Popperi hinnangul tekkima Antiik-Kreekas seoses hõimuühiskondade kokkuvarisemise ja kriitilise mõtlemise arenemisega. Avatud ühiskonna esimeste teoreetikutena vaatleb ta sofiste. Nende nomos -physis vastanduses näeb ta kriitilise dualismi põhimõtte esmakordset teadvustamist euroopaliku mõtlemise ajaloos. Vastuseks sellele tekib ka esimene suletud ühiskonna teooria – Platoni holistlik ideaalse riigi õpetus.
Kaasaegsed suletud ühiskonnad ei pärine Popperi arusaama kohaselt aga muidugi mitte otseselt hõimuühiskondadest, vaid kujutavad endast avatud ühiskondade “sünnišokki” tulemust. Ühiskonna avatuks saades teadvustub kriitilise debati kaudu ühiskonna kogu institutsiooniline ebatäiuslikkus ja sellest tulenevad isiklike tegevusvõimaluste piiratus ja paratamatud isiklikud kannatused. Vabade ja ratsionaalsete indiviididena tuleks avatud ühiskondade liikmetel võtta endale isiklik vastutus nende ebatäiuslikkuste kõrvaldamise eest. Sellise vastutusekoorma kandjaks osutumine võib saada shokeerivaks kogemuseks. Reaktsioonina sellele võib tekkida püüe pöörata ühiskonna areng tagasi totalitaarsesse kollektivismi, kus pole küll isikuvabadusi, kuid pole samas ka isiklikku vastutust olukorra parandamise eest: näideteks sellistest püüetest olid Popperi silmis natsistlik režiim Saksamaal ja kommunistlik režiim Nõukogude Liidus.
Kriitilise ratsionalismi poliitiline filosoofia soovib kaasa aidata inimliku vabaduse kaitsele ja avardamisele. Otsus pooldada kriitilist ratsionalismi pole aga Popperi sõnul teaduslik-argumentatiivselt põhjendatav, vaid põhineb lõpuks usul – usul mõistusesse nagu ta ütleb. Seda, et mõistusesse tasub uskuda , ei saa mõistuslikult, ei kogemusele teotudes, ei argumentide abiga, tõendada. See on lõpuks iga konkreetse indiviidi irratsionaalne otsus – kas uskuda mõistusesse või mitte.
9