Filosoofia sünd Antiik-Kreekas. (0)

Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053.
1. teema: Filosoofia sünd Antiik-Kreekas.
Maailmamõistmine ja selle kandjad. Selleks, et kõnelda filosoofia ajaloost, tuleks eelnevalt juba omada ligikaudset ettekujutust sellest, mis on filosoofia. Küsimusele, mis on filosoofia, ei ole aga tänapäeval enam niisama lihtne vastata. Viimaste sajandite filosoofiat iseloomustab nimelt sedavõrd suur voolude ja vaadete paljusus , et nende kõikide jaoks ühist ning seejuures olemust-avavat määratlust on arvatavasti võimatu anda. Vaadete mitmekesisus on siin nii laialdane, et õigem olekski kõnelda mitte filosoofiast, vaid filosoofiatest. Nimelt erinevad mõned kaasaegsed filosoofiasuunad üksteisest mitte üksnes selle poolest, et nad annavad samadele küsimustele vastandlikke vastuseid, vaid koguni sellega, et neil puuduvad isekeskis üldse sellised küsimuseasetused, mida ühiselt mõtet-omavateks tunnistataks. Üheks vähestest asjaoludest, mis ehk õigustab seda, et me kasutame kõigi nende erinevate õpetuste puhul siiski ühtset nimetust “filosoofia”, võikski olla nende ühine ajalooline päritolu – nad kõik on ajalooliselt välja kasvanud ühest vaimuelu nähtusest, mis hakkas Euroopa kultuuriruumis kujunema umbkaudu 6. sajandil e. Kr. Antiik-Kreekas ning sai 5. sajandil nimetuse filosoofia. Kuid nimetuse ühtsus ei pruugi muidugi veel tähendada nähtuse enda samasust kogu selle ligikaudu kahe ja poole tuhande aasta vältel, millal sõna filosoofia Euroopa kultuuris käibel on olnud. Nii on filosoofia iga määratlus vaid üks võimalik, ilma et ükski neist võiks õigustatult pretendeerida üldisele tunnustatusele.
Teisiti pole lugu ka antud kursuses aluseks võetud filosoofia-määratlusega. Too on kujundatud silmas pidades just selle kursuse sihti – kirjeldada seda, milline on olnud filosoofia kui Euroopa kultuuri ühe osa kujunemiskäik. Nimetatud eesmärki arvesse võttes olgu esmaseks määratluseks, et filosoofia on üks maailmamõistmise viisidest . Järgnev käsitlus lähtub eeldusest, et mitte igasugune maailmamõistmine ei ole filosoofia, küll aga vastupidi. Niisiis on maailmamõistmist käsitletud filosoofia suhtes laiema mõistena. Termin “maailmamõistmine” tähistab siinkohal üht inimsoo kui liigi olemasolust lahutamatut tunnust: niikaua kui on olemas olnud inimsugu, on eksisteerinud ka maailmamõistmine. Filosoofia seevastu on tekkinud inimkonna ühel ajalooliselt dateeritaval, suhteliselt hilisel arenguetapil. On olemas mitmesuguseid maailmamõistmise viise, filosoofia on üks nendest. Iga selline viis on aga niiöelda omaviisi. Järgnevalt tulekski siis kõigepealt püüda määratleda, mis on maailmamõistmine, ning seejärel, mis on filosoofia kui maailmamõistmise viisi eripära kõigi teiste maailmamõistmise viisidega võrreldes.
Maailmamõistmine on liitsõna. Vaatleme ükshaaval, mida tähendab siin mõistmine ja mida tähendab maailm, et siis jõuda arusaamisele selle üle, mida nad kokku seotult võiksid tähendada.
Sõna “mõistma” on eelistatud teistele, samuti võimalikele väljenditele seetõttu, et too sõna võib eesti keeles tähendada kahte mõnevõrra erinevat asja:

teadma, aru saama,

oskama, suutma.
Näiteks, kui üteldakse, et keegi mõistab autot juhtida, siis peetakse silmas mitte ainult seda, et too inimene teab, kuidas auto funktsioneerib, vaid et ta ka valdab autoga sõitmise oskust. Esimene oleks just kui mõistmise “teoreetiline” aspekt, teine vastavalt “praktiline” aspekt. Kuid mõistmise kui vaimuelu nähtuse eripära selle mitteteoreetilistes vormides ongi just selles, et need kaks aspekti ei ole siin lahutatud, vaid esinevad teineteisega läbipõimunult. Mõistmine on oskav teadmine või teadev oskamine. Mõistmine selles tähenduses avaldub igas otstarbekas, teiste ettevõtmistega koordineeritud teos. See on inimliku olemisviisi eripära, et inimene, kas paremini või halvemini, kuid ikka alati oskab olla. Inimese elutegevus on ka küllalt suures ulatuses teadlik-eesmärgipärane – inimene seab endale teadlikult eesmärke ja otsib ise optimaalseid teid nende eesmärkide saavutamiseks, seevastu kui teiste elusolendite elutegevus on mitteteadvustatud, bioloogiliselt ettedetermineeritud, instinktiivne. Inimene kui teadvusega olend , kui oma elutegevust endale teadvustav olend on suuteline seda ka korrigeerima, avastama uusi, bioloogiliselt ettedetermineerimata (kuigi muidugi bioloogiliselt võimaldatud) elutegevuse viise.
Mõistmine äsjakirjeldatud tähenduses kujutab esmases lähenemises endast üksikut mõistmisakti, mis on suunatud mõnele üksiknähtusele ja sellega toimesaamisele, olgu selleks siis autojuhtimine, loengu konspekteerimine või midagi muud sellelaadset. Kuid kui analüüsida natukenegi sügavamalt ükskõik millist üksikut mõistmisakti, siis on kergesti märgatav, et asjad mida me mõistame – näiteks nende otstarbeka kasutamise viisil – ei seisa mitte teistest asjadest lahus, vaid asuvad nendega mitmekesistes seostes. Samuti on iga meie üksik tegu seotud meie teiste ettevõtmiste ning kavatsustega. Inimese eesmärgid on ühel või teisel määral koordineeritud tema üldisema eluplaaniga ning on selle suhtes otstarbekamad või otstarbetumad. Ühtlasi tuleb meil ühel või teisel määral sobituda meid ümbritsevate inimeste tegude , kavatsuste ja eesmärkidega. See aga tähendab, et iga üksiku mõistmisaktiga peab kaasas käima ka üldisema tagapõhja mõistmine: meie tegevus ei saa olla otstarbekas, kui me ei suuda paigutada omi eraldiseisvaid ettevõtmisi nähtuste tervikusse, millest need on tingitud.
Kõige üldisemaks tagapõhjaks, selleks tervikuks, millest meie üksikud mõistmisaktid sõltuvad, ongi nähtus, mida antud kursuse raames nimetatakse maailmaks. Maailm on kõige selle tervik, mis inimesse puutuvalt kunagi on. Rohkem kui üksikud asjad ja nähtused moodustavad selle terviku suhted ja seosed, milles need asjad ja nähtused isekeskis asuvad. Asjad ja nähtused on tihti hoopis lühema kestvusega kui suhted ja seosed nende vahel, viimastest on osa olnud väga püsivad. Just seosed üksikute nähtuste vahel annavad maailmale ka terviklikkuse. Maailma-mõistmine on võime orienteeruda nendes suhetes ja seostes.
Väljend “inimesse puutuvalt” maailma määratluses eeldab maailmamõistmiste individuaalse erilaadsuse võimalikkust. Mis puudutab üht inimest, ei pruugi teisele üldse korda minna, mis kellelegi on väga oluline võib teise jaoks olla kõrvaline. Seega on maailm, nii nagu seda siinkohal defineeritakse, ühel või teisel määral individuaalne. Iga inimene elab omas individuaalses maailmas. Individuaalne maailm võib sisaldada teistega võrreldes väga erinevaid komponente ja ei ole sugugi lihtne anda maailma kirjeldust, mis kehtiks üldiselt kõigi individuaalsete maailmade kohta.
Kuid üks komponent on igas niisuguses individuaalses maailmas kindlasti esil – see on inimene ise. Vaevalt on ettekujutatav olukord, kus inimest tema enda mina, tema isiklik käekäik ei puudutaks. Niisiis, kuigi kõik need individuaalsed minad on üksteisest ehk erinevad, on suhe oma minasse midagi, mis iseloomustab inimlikku maailmamõistmist üldiselt. Selle kohta üteldakse, et inimene on eneseteadvusega olend, st. ta võib omada suhet ja tal ka tuleb omada mingitlaadi suhet iseendasse ja, sellest suhtest lähtudes, ümbritsevasse maailma. Olemist, millesse inimene suhtub kui iseeenda olemisse, on filosoofias nimetatud eksistentsiks.
Nüüd võiks siis juba anda kokkuvõtva formuleering selle kohta, mida antud kursuses mõistega maailmamõistmine silmas peetakse. Maailmamõistmine on inimese teadevolek iseendast, ümbritsevast keskkonnast, oma tegevuse otstarbest ning sellest tervikust, mis kujuneb seostest nende komponentide vahel ja sees.
Individuaalsetes maailmades elavad inimesed kommunikeeruvad üksteisega ja koordineerivad vastastikku oma tegevusi. See eeldab vastastikkust mõistmist, mis oleks võimatu, kui igaüks elaks autistlikult ainuüksi omas täiesti eripärases maailmas. Asjaolu, et vastastikune mõistmine ja kommunikatsioon inimeste vahel siiski olemas on, sunnib eeldama, et nende erinevate individuaalsete maailmade vahel on olemas ühisosa ja inimesi iseloomustab võime mitte-mõistmist ületades seda ühisosa avardada. Too ühisosa kujunebki loomulikul viisil inimeste-vahelise läbikäimise käigus ja selles kujunevate suhtluskondade kaudu. Ei saa olla see individuaalne “mina ise”, olemata ühtlasi oma perekonna liige, elukutse esindaja, rahvuse liige jne., see tähendab, osalemata mitmetes inimlikes ühtekuuluvustes. Lisaks indiviididele on ka sedalaadi ühtekuuluvused maailmamõistmise kandjateks. Nende vahendusel saadakse ühel või teisel määral osa niisugustele kokkukuuluvustele iseloomulikest maailmamõistmise viisidest. Seega, kõrvuti individuaalsete karakteristikutega kätkeb maailmamõistmine endas alati ka üle-individuaalseid komponenete.
Filosoofiat kui maailmamõistmise viisi huvitabki just üldine, universaalne inimlikus maailma-mõistmises. Filosoofia asjaks ei ole kellegi puhtalt individuaalsed elukogemused või hoiakud, vaid see osa igaühe maailmamõistmisest, millel võiks olla tähendust iga mõtleva inimese jaoks ( sealjuures pole “tähendust omada” seesama mis “õigeks tunnistada”).
Maailmamõistmise ajaloolised vormid. Järgmine oluline moment, mida maailmamõistmise juures tuleks rõhutada, on see, et tegemist on ajaloolise nähtusega, st. nähtusega, mis muutub koos enda kandjate, subjektide, ajalooga . Seda asjaolu silmas pidades võib isegi ütelda, et kõrvuti selliste maailmamõistmise kandjatega nagu sotsiaalne kiht või ühiskond või konfessioon või isegi inimkond , võiks maailmamõistmise kandjana vaadelda ka ajastuid. Niisugune eeldus oleks mõttekas juhul, kui võiks põhjendatult väita, et ühel ajastul elanud inimeste maailmamõistmises on ajastule omane ühisosa, mis oluliselt eristab seda ajastut mõnest teisest ajastust ja sellele iseloomulikust maailmamõistmisest.
Nii võiks kõnelda maailmamõistmise ajaloolistest vormidest . Sellega on silmas peetud viisi, kuidas ühe ajalooliselt kujunenud maailmamõistmise raames on maailm tervikuks kujundatud, see tervik sisemiselt liigendatud ja missugusel viisil on maailmamõistmine väljendatud. Silmas pidades taotletavat eesmärk, kirjeldada filosoofia kui Euroopa kultuuri ühe osa ajalugu, paistab otstarbekana skemaatiliselt esile tõsta kolme sellist maailmamõistmise ajaloolist vormi:
müüdiline maailmamõistmine,
kristlik-religioosne maailmamõistmine,
teoreetiline maailmamõistmine.
Teoreetilise maailmamõistmise ajaloos võib omakorda eraldi esile tuua kolme erinevat vormi. Need on:
filosoofia,
teoloogia ,
teaduslik-teoreetiline maailmamõistmine.
Teoreetilise maailmamõistmise eripära. Nagu sellest skeemist nähtub , võib filosoofiat lähemalt määratleda kui teoreetilise maailmamõistmise üht liiki ja Euroopa kultuuris nimelt ajalooliselt esimese teoreetilise maailmamõistmisena. Seetõttu tulekski filosoofia mõiste-määratlusele lähemale jõudmiseks järgnevalt püüda eristada teoreetilised maailmamõistmise vormid mitteteoreetilistest.
Seda erinevust on võimalik kõige kergemini osutada maailmamõistmise väljendamise viisi juures. Nimelt on müüt ja religioon kui mitteteoreetilised maailmamõistmise vormid väljendatud piltlike ettekujutuste viisil. Nad kujutavad endist müütiliste või religioossete kujutluste kogumeid, mida kinnitatakse teatud rituaalsete, kultuslike toimingutega. Seetõttu võib ütelda, et nad haaravad inimest mitte üksnes vaimselt, vaid terviklikult – ka kehaliste toimingute kaudu. Teoreetiline maailmamõistmine on seevastu väljendatud üksnes abstraktsetes mõistetes, kujutab endast mõistelist maailmamõistmist.
Mõisted on mõtlemise vormid, mis eksisteerivad teoreetilistes arutlustes. Siin on kahepoolne sõltuvus – ühelt poolt kujutab teoreetiline arutlus endast mõistete kasutamist, teiselt poolt ei ole mõisteid lahus ega niiöelda enne arutlusi. Mõisted kujunevad ja omandavad tähenduse alles arutluse käigus ning kujunevad selles ka edasi, omandades uusi tähendusaspekte. Teoreetilise maailmamõistmise ajalugu on seetõttu käsitletav üha edasikujuneva arutluse ajaloona. Järelikult on oluline teada, millistest komponentidest koosneb teoreetiline, sealhulgas ka filosoofiline , arutlus.
Esimene tõik , millele siin tuleb osutada, on see, et igasugune arutlus algab küsimusest, küsimuse püstitamisest. Selleks, et mõista ühe teoreetilise väite tähendust, tuleb kõigepealt mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks . Lahus küsimusepüstitusest on väide ebamäärase tähendusega, et mitte ütelda – hoopis tähenduseta. Seetõttu on selle jaoks, kes asub tundma õppima teoreetilisi, sealhulgas filosoofilisi, arutlusi, esmaseks ülesandeks endale selgeks teha – milles õigupoolest seisneb probleem.
Kuid mida üldse nimetada probleemiks teoreetilises arutluses? Ilmselt pole see mitte ükskõik milline küsilause. Küsilause on näiteks ka retooriline küsimus, kuid viimane ei ole sisuliselt mitte küsimus, vaid väide. Niisiis tuleks täpsustavalt ütelda, et teoreetiline arutlus on vastuse otsimine mittetriviaalsetele küsimustele. Mittetriviaalse küsimuse esmaseks väliseks tunnuseks on see, et vastus sellele ei ole otsekohe ära nähtav. Pigemini kerkivad vastuse otsimisel mittetriviaalsele küsimusele esile erinevad alternatiivsed vastuse võimalused.
Muidugi sisaldab teoreetiline arutlus endas ka vastuseid püstitatud küsimustele ja üksnes küsimine ilma katseteta neile küsimustele ka vastata, tavaliselt endast arutlust ei kujuta. Selleks, et mõnda väidet või väidete hulka saaks pidada teoreetilise küsimuse vastuseks, peavad need aga olema argumenteeritud .
Argumendid on seetõttu teoreetilise arutluse tingimatult vajalikud komponendid. Kuna aga vähemasti arutluse algfaasis on arutlemisväärsetena võimalik kaalutleda erinevaid variante , kuidas teoreetilisele küsimusele vastata, siis on argumenteeritud valik neist ühe kasuks, ühtlasi ka teiste võimalike vastusevariantide kriitika. Kriitika on seetõttu teoreetilise arutluse iseväärtusega komponent ja teoreetiline mõtlemine, ning filosoofiline mõtlemine sealhulgas võib-olla iseäranis, on sisemiselt kriitiline mõtlemine.
Viimaks viienda elemendina teoreetilise mõtlemise koosseisus tuleks veel osutada implikatsioonidele, mis jällegi on just filosoofilise mõtlemise erilised huviobjektid. Implikatsioonid on need tuletised või ka eeldused, mida teoreetiline mõtlemine endas kätkeb, kas teadlikult või ka nö. vaikimisi. Igasugune mõtlemine omab paratamatult implikatsioone – iga küsimus on püstitatud teatud eeldustelt ja kätkeb endas teatud tuletisi. Ning samuti on lugu teiste teoreetilise nagu ka mitteteoreetilise mõtlemise komponentidega. Teoreetilist, ja iseäranis filosoofilist, mõtlemist iseloomustab oma eelduste eksplitsiitse teadvustamise püüe. Ja siit tuleneb ka, et teoreetilisel mõtlemisel tuleb ühtlasi olla mõtlemine mõtlemisest ehk refleksioon.
Nagu öeldud on filosoofia Euroopa kultuuris olnud ajalooliselt esimene teoreetilise maailma-mõistmise vorm, st. selline maailmamõistmine, kus esmakordselt kerkivad esiplaanile eelpool loetletud tunnused. Kui maailmamõistmine käib inimkonnaga kaasas tema sünnist peale ja üksik-isik omandab selle niiütelda loomulikul viisil rääkimaõppimise ja sotsialiseerumise, see tähendab erinevate maailmamõistmise kandjate elutegevustesse lülitumise kaudu, siis teoreetiline maailma-mõistmine ei teki mitte anonüümse loomuliku arengu tulemusena, vaid spetsiaalse teoreetilise tegevuse tulemusena, kindlal ajaloo etapil – Euroopas Antiik-Kreekas 6. sajandil e. Kr. Ajaline telg näeks siis välja järgmine:
müüt filosoofia kristlus teoloogia teadus
6. saj. e. Kr. 1. saj. p. Kr. 2. saj. p. Kr. 17. saj. p. Kr.
Teadus tähendab siin eelkõige niisiis matemaatilis-eksperimentaalset loodusteadust, mis tekkis Euroopas 17. sajandil vaimuelu niisuguse nähtusena, millel puudus analoog kultuuri varasemas arenguloos. Hiljem on tekkinud ka samatüübiline teadmine sotsiaalsetest nähtustest – sotsiaal-teadused.
Teadus on aga alati eriteadus – see tegeleb mitte maailmaga tervikuna , vaid oma objekt-valdkonnaga, mis on üks täpselt piiritletud aspekt maailmast. Küll võib nende eriteaduste tulemuste alusel luua niinimetatud teadusliku maailmapildi. Teaduslik maailmapilt on mõne üksikteaduse või nende kogumi tulemuste ühtsest vaatevinklist korrastatud kokkuvõte maailmast, milles domineerib inimese suhtes välise maailma ehituslike seaduspärasuste teadmine. (Vt. Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda, Tartu 2002, lk. 47.) Teaduslik-teoreetilist maailmamõistmist võikski iseloomustada maailma mõistmisena teadusliku maailmapildi vahendusel.
Siin on aga see raskus, et teaduslik teadmine on niinimetatud objektiivne teadmine, puhas teadmine objektist. Niisugust teadmist iseloomustab muuhulgas see, et seda püütakse metoodiliselt välja eristada, abstraheerida igasugustest väärtushinnangutest uuritavate nähtuste kohta. Viimaseid käsitatakse objektiivse teadmisega kokkusobimatu subjektiivsusena. Kuid väärtushinnangud on üheks oluliseks aluseks, kui me otsustame oma tegevuse otstarbekuse üle. Seetõttu ei saa teadus meile ütelda, milliseid eesmärke tuleks endale seada, selle seos inimese elutegevusega on vahendatud selle abstraktsiooni kaudu, mis teeb võimalikuks objektiivse teadmise. Niisuguse teadusliku maailmapildi lähtekohalt vaadeldes võib maailmamõistmises eristada kolme komponenti:

kognitiivne külg, st. maailma kirjeldused ja seletused,

väärtushinnangud,

ettekirjutused tegevuse jaoks, näiteks eesmärgiseaded, normid, ideaalid jms.
Tavalises maailmamõistmises pole need aspektid üksteisest teravalt lahutatud, pigemini nad sulanduvad üksteisesse. Filosoofiline maailmamõistmine avastab nende erinevuse ja analüüsib nende vahekorda maailmamõistmises. Teaduslik teadmine lahutab need aspektid üksteisest ja see teeb teadusliku teadmise inimese elutegevusse lülitamise iseseisvaks ülesandeks.
Teoreetilise maailmamõistmise teke ei kaota ära mitteteoreetilisi maailmamõistmise vorme. Teoreetiline maailmamõistmine on kogu senise euroopaliku tsivilisatsiooni ajaloo vältel jäänud intellektuaalse vähemuse asjaks. Ühiskonna liikmete enamus toetub oma elutegevuses valdavalt mitteteoreetilistele maailmamõistmise viisidele, näiteks religioonile. Filosoofia ajaloo jaoks tähendab see seda, et filosoofia on oma ajaloo vältel eksisteerinud mitmekesises, nii teoreetilises kui mitteteoreetilises, maailmamõistmislikus keskkonnas. Ja filosoofia ei ole saanud olla ega olegi olnud selle keskkonna suhtes suletud, vaid just vastupidi – on olnud pidevas dialoogis ja vastastikuses mõjutuses oma kunatise ühiskonna vaimuilmaga. Seetõttu tuleb filosoofia ajaloost kõneldes vaadelda filosoofia vahekorda tema vaimse keskkonnaga aga ka muutustega sotsiaal-majanduslikes ning poliitilistes tingimustes, milles filosofeeritakse.
Müüt kui maailmamõistmise ajalooline vorm. Ajalooliselt esimene selline keskkond on müüt. Müüt on filosoofia suhtes varasem maailmamõistmise ajalooline vorm. Filosoofia tekib niiütelda müüdi sisse ja müüt jääb tema keskonnaks kogu filosoofia esmase väljakujunemise ajaks. Seetõttu olekski oluline lähemalt vaadelda, mida kujutas endast müüt ja milline on tema vahekord filosoofiaga.
Sõna “müüt” on pärit kreeka keelest: mythos tähendab selles juttu , lugu. Vastavat maailma-mõistmise vormi võiks aga defineerida järgmiselt – müüt on hõimu algkogemusele igikestvana ilmnev jutt, lugu oma eksistentsi seotusest hõimu jumalate ja kangelaste pärinemise, võitlemiste ja saatusega. (Vt. Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda, Tartu 2002, lk. 129-130.) Niisiis võib müüte esimeses lähenemises mõista kui jutustusi jumalate ja kangelaste värvikatest ettevõtmistest ja juhtumistest nendega. Niisugustena on kreeka müütilised lood ka tänapäeval loetavad, nende põhjal tehakse menukaid joonisfilme jne. Kuid see ei tähenda muidugi mitte seda, nagu omaks inimene, kes tänapäeval joonisfilmi vaatab, müüdilist maailmamõistmist. Oluliseks erinevuseks, mis müüdilise jutustuse tänapäevast jälgijat eristab müüdilise maailmamõistmise kandjast ajaloo varasematel ajastutel, on just see, et tänapäeva inimene ei seo enam oma eksistentsi müüdiga. Tema jaoks on müüt mitte tegelikkus, vaid fantaasia ning võib sellisena olla näiteks esteetiliselt nauditav. Seega kujutab see endast nähtust, mis esineb hoopis teistsuguses funktsioonis, mis ei ole seotud maailmamõistmisega. Müüdilise maailmamõistmisega inimese jaoks on aga müüt just nimelt tegelikkus ise ja seejuures olulisem tegelikkus kui tavaline profaanne igapäevaelu kogemustegelikkus.
Müüdilise maailmamõistmisega inimese eksistents seondub müütidega ühelt poolt selle kaudu, et müüdid kõnelevad talle tema maailma kujunemisest ja ülesehitusest. Kõigi asjade ja nähtuste kohta, mis niisugust inimest puudutavad, leidub pärimuses üks lugu, mis kõneleb nende nähtuste tekkimisest. Asjad ja nähtused tekkisid jumalate ja kangelaste tegude kaudu, mis on müüdi faabulaks. Need teod leidsid aset justkui teatud “algaajal” – ajal, millal asjad oma alguse said ja hõim sündis. Selles mõttes esitavad müüdid justkui algkogemust, kogemust algsest sakraalsest ajast, millal jumalad maailma kujundasid, ja mis erineb tänapäevase profaanse aja kogemustest.
Teisalt vastab müüt müüdilise maailmamõistmisega inimese jaoks aga mitte ainult ja mitte niivõrd küsimusele, kust asjad on oma alguse saanud, kui just küsimusele, miks asjad peavad olema nii ja mitte teisiti. Müütide kaudu olid reguleeritud ühiskondlikud suhted ja põhilised elu-tegevuse viisid. Või õigemini – müüdis sai traditsiooniline eluviis jumalikult sanktsioneeritud ja pühitsetud. Ka selles mõttes oli müüt hõimu algkogemuseks – selliseks kogemuseks, mis on aluseks hõimu kui terviku nagu ka iga tema liikme elutegevusele ajalooliselt käesoleval hetkel. Ta oli sellise baaskogemuse väljenduseks, millele toetudes mõtestati isiklikku või üldist aktuaalset kogemust. Juhul kui niisugune suhe müüti kaob, muutuvad need lood muinasjuttudeks, mida võib näiteks kirjandusteostena esteetiliselt nautida.
Müüdil, erinevalt kirjandusteosest või filosoofilisest õpetusest, ei olnud nimelist autorit . Müüdilise maailmamõistmisega inimese jaoks oli müüt niiöelda “alati olnud” kogu profaanse aja jooksul ja nimelt ikka põlvest põlve edasi jutustatavana. Seda ütlebki sõna igikestev.
Religioonist eristab müüt see, et temas ei ole teravat vastandlikkust loomuliku ja üleloomuliku vahel. Kreeka jumalaid ja kangelasi kujutati antropomorfsete olenditena, keda oli sakraalsel ajal olnud võimalik oma ihusilmaga loomulikul viisil näha, kuigi sellist võimalust tuli tavalistel inimestel harva ette. Profaansel ajal ilmus jumalik inimesele enamasti pigemini mõnel “maskeeritud” kujul, kuid ikkagi loomuliku nähtusena. Religioosse maailmamõistmise üheks tunnuseks on üleloomuliku eristamine teispoolsusena loomuliku maailma suhtes.
Müüdilise maailmamõistmise raames oli maailm tervikuks kujundatud ja see tervik omakorda sisemiselt lahtiliigendatud jumalate ühtse päritolu kaudu. Jumalad moodustavad justkui ühe hõimu ühtse esivanemaga, nii nagu inimühiskondki tol ajal oli sugukondlik ühiskond, st. ühiskonna ülesehitamise põhimõtteks olid sugulussidemed. Maailma iga aspekt, mis inimest puudutas, oli niiöelda “hallatud” ühe või teise jumala poolt, jumalad olid üksteisega seotud sugulus- ja pärinemissidemete kaudu ja maailm oli tervikuks kujundatud jumalate ühtse päritolu kaudu.
Esimeste filosoofiliste küsimuseasetuste kujunemine. Filosoofia kui esimese teoreetilise maailmamõistmise sünnist saab ilmsesti kõnelda siis, kui maailmamõistmises astuvad jumalate ja kangelaste kujutluste asemele abstraktsed mõisted. Mõisted saavad aga esile kerkida üksnes arutluste käigus, milles neid mõisteid kasutatakse. Arutlus algab, nagu eelpool rõhutatud sai, küsimuse püstitamisega. Filosoofia sünd peaks seega kujutama endast protsessi, mille käigus kujunesid esimesed maailma kui tervikut puudutavad abstraktsetes mõistetes sõnastatud küsimused. See sündmus on filosoofia ajaloos dateeritud 6. sajandisse e. Kr. Paraku pole tolle-aegsete mõtlejate teosed säilinud. Me teame neist hiljem elanud autorite ümberjutustuste kaudu, kuid needki on väga napid. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline.
Võib aga arvata, et üks esimesi niisuguseid filosoofilisi mõisteid oli to on – olev. Kreeka keeles kasutati seda sõna tähenduses asi, nähtus. Seega kujutas see algselt endast mitte abstraktset mõistet, vaid kõige tavalisemat igapäevaelu keelepruuki. Esmane küsimuseasetus kujuneski ehk tähelepanekust, et seda väljendit saab kasutada väga erineva kohta. Nii võis nimetada näiteks kivi ja taime, looma ja inimest, surelikku ja surematut. Ja siit küsimus – mida selle ühise nimetusega oleva mitmekesisuses esile tuuakse. Ehk siis sugeneb küsimus – mis on oleva tervikule ühine? On oluline tähele panna, et sellega on mõtlemine liikunud juba väljapoole igapäevaelu sõnakasutuse piire, sest viimases oli kõne all see või too olev, äsjasõnastatud küsimuses räägitakse aga eksplitsiitselt olevast tervikuna. See on niisiis maailmamõistmisliku arutluse tasand.
Suuna aga, kustpoolt sellele küsimusele vastust otsida, paistab olevat andnud müüt. Nimelt püüti seda leida oleva terviku võimalikust ühisest päritolust. Selles – küsimuses maailma ühtsuse järele ja selle ühtsuse otsimises ühisest päritolust – avaldub müüdi ja filosoofia üks ajaloolisi seoseid .
Erinevalt müüdist ei mõtestata seda ühist päritolu aga enam mitte jumalakujutluste, vaid abstraktsete mõistete kaudu. Niisuguseks mõisteks saab arche. Viimane tähendab ühelt poolt algust – ajaliselt esimest, millest asi alguse saab. Kuid teisalt on see selline algus, mis jääb jätkuvalt määrama temast alguse saanu olemasolu. Seda tähendusaspekti võiks eesti keeles väljendada sõnaga alus. Mõlemad aspektid koos on ehk kuuldavad eesti keelses sõnas alge. Kreeka keelne sõna arche tähendab lisaks ka veel käsku. See sõna on pärit verbist, mis tähendab valitsemist. Niisiis alge on selline algus, mis alusena valitseb temast alguse saanu üle. Ning kreeka filosoofia algusküsimus omandab vormi – mis on oleva terviku alge (arche)? Kreekakeelse sõna arche ladinakeelseks tõlkevasteks saab principium.
Kasutades seda ladina keelest pärit sõnakuju, mis on muutunud Euroopa kultuurkeeltes üldlevinuks, võib nüüd viimaks anda siis ka üldmääratluse filosoofiale. Filosoofia on teoreetiline maailmamõistmine, mis käsitab maailma tervikuna (või mõnd selle üksikvaldkonda tervikuna) ühtsetest printsiipidest lähtudes. Siin on vastastikune sõltuvus – tervik on esile toodud ja tervikuna piiritletud tema printsiibi esiletoomise kaudu, printsiip on aga printsiip selle terviku suhtes, mis tema kaudu esile toodud sai.
Selline filosoofia-käsitlus jääb domineerima kuni 19. sajandi alguseni . 19. sajandi keskpaigast hakkab välja kujunema tänapäeva filosoofiat iseloomustav vastandlike filosoofiavoolude paljusus. Vaatamata nende voolude eripalgelisusele, iseloomustab neid üks küllalt levinud ühis-joon, nimelt kriitilisus varasema traditsioonilise filosoofia-käsitluse suhtes. Seda traditsioonilist filosoofia-käsitust ongi eelpooltoodud definitsioonis lühidalt iseloomustatud. Kaasaja filosoofia on välja kasvanud üsna üldisest veendumusest, et traditsioonilise filosoofia stiilis filosofeerimine ei ole enam intellektuaalselt aktsepteeritav maailmamõistmise viis.
Oma tüübilt on see filosoofia hüpoteetiliselt rekonstrueeritud ajalooline esmaküsimus ontoloogiline. Ontoloogia on filosoofiline olemisõpetus, st. see osa filosoofiast, mis tegeleb nii või teisiti olemisega. Antud juhul tegeletakse olemise ühtsuse küsimusega. Nimetatud termin on tuletatud sellest samast eelnevalt kõneksolnud kreekakeelsest sõnast to on, kuid pärineb alles 17. sajandi algusest. Niisiis, kuigi seda terminit antiikmaailmas ei kasutatud, oli ontoloogiline problemaatika filosoofia algusaegadel domineeriv. Loomulikult esineb filosoofias ka teisi küsimuse tüüpe. Neist tuleb juttu edaspidi.
Thalese õpetus ja selle implikatsioonid. Traditsiooniliselt nimetatakse Euroopa filosoofia ajaloo esimeseks filosoofiks Thalest (u. 625 – u. 545 e. Kr.). Andmed temast on väga napid. Üheks põhiliseks allikaks on Aristotelese – 4. sajandil e. Kr. elanud antiikfilosoofia suurkuju – teosed, kus tõesti omistatakse Thalesele arche-küsimuse püstitamine. Kuid on väga tõenäoline, et Aristoteles kasutab siinkohal talle endale harjumuspäraseid mõisteid ega püüa edastada Thalese mõistestikku. Seetõttu ei pruugi tema tõlgitsus ka Thalese tegelikke vaateid adekvaatselt esitada.
Nii või teisiti, kui Thales oli filosoof , siis just niisuguse küsimuse püstitamisega, mitte niivõrd vastusega, mis ta sellele küsimusele olevat andnud. Sest vastusena olevat ta väitnud , et oleva arche`ks on vesi. Aristotelese järgi tähendavat see seda, et kõik asjad moodustuvad mingil viisil veest. Seda väidet on esmapilgul raske mõista. Aristoteles oletab, et Thales on niisugust väidet tehes tuginenud tähelepanekutele selle kohta, kuidas kõik elav vajab oma olemasoluks vett – taimed ei kasva ilma veeta, loomad surevad ilma joogita, seeme vajab idanemiseks niisket keskkonda jne. Kuid sel juhul torkab silma, et väide ise ja osutatud põhjendus ei taha hästi haakuda. Tollest põhjendusest ei paista nimelt paratamatult tulenevat Aristotelese väidet, mis omistab Thalesele seisukoha, mille kohaselt kõik asjad tõepoolest ka sõna otseses mõttes veest moodustuksid. Pigem jääb nendest põhjendustest mulje, nagu tähendaks väide, et vesi on arche, seda, et vesi on kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb kõige oleva üle.
Niisugune käsitlus implitseerib aga eeldust , et olev tervikuna on elav. Sest argumentatsioon, mida Aristoteles meile vahendab , viitab just laias mõttes niiskusena käsitletud vee hädavajalikkusele kõige elava eluspüsimise jaoks. Üks teine Thalesele omistatav ütlus paistab niisugust implikatsiooni ka eksplitseerivat. Thales olevat nimelt väitnud, et “kõik on tulvil jumalaid”. Esmapilgul võib see väide tunduda müüdilisse käsitlusviisi tagasilangemisena. Kuid sõna jumal kasutamine iseenesest ei pruugi veel tähendada maailma mõistmist müütiliste või religioossete ettekujutuste vormis – seda juhul, kui antud mõiste on lülitatud muutüübilisse, näiteks teoreetilisse, arutlusse. Antud juhul paistab Thales nende sõnadega väitvat, et maailm tervikuna on mingil viisil elav ja hingestatud, et hingestatus on tegelikult ulatuslikum kui see esmapilgul näib olevat. Nii olevat Thales mõnede allikate kohaselt pidanud magnetkivimit hingestatuks, kuna tollel on omadus panna rauast asju liikuma. Seega seondub liikumapanemine Thalese käsituses hingestatusega. Ja kuna teatud klassil näivalt elututel asjadel on võime panna teisi asju liikuma, siis tuleb neid pidada tegelikult elusateks asjadeks. Kuid kui isegi näivalt eluta looduse üksikud nähtused omavad sedalaadi hingestatust, siis võib järeldada, et oleva tervik omab sedalaadi jõudu muutumiseks ja liikumiseks hoopis enamal määral. Niisugust jõudu võib selle kestvuse ja püsivuse alusel pidada jumalikuks. Müüdiline maailmamõistmine pidas nimelt jumalate peamiseks tunnuseks nende surematust ja piiramatut jõudu. Seega, oleva tervikut tuleb käsitada elavana, kuna kõik selles on haaratud kujunemisse, saamisesse, kreeka keeles väljendudes genesis `esse. Jumal tähistaks siis siinkohal oleva terviku võimet pidevaks ümberkujunemiseks.
Teine võimalik käsitlus Thalese väidetavale põhiteesile, mille kohaselt oleva terviku arche on vesi, lähtub sõna arche ühest algsest tähendusaspektist – algus. Selle kohaselt esindaks Thales jällegi oleva genesis` liku käsitlust , kusjuures ta väidab, et see genesis on alguse saanud veest. Mõttekäik oleks siis umbkaudu selline: maailm avaneb vaatlusele pidevasse muutumisse haaratud nähtuste tervikuna. Thales eeldab, et sellel protsessil peab olema algus. Tolle alguse selgitamiseks toob ta sisse oleva algseisundi eelduse, millest kogu maailmaprotsess olevat alguse saanud. Seejärel samastab ta selle alguse veega. Aristoteles tõlgitseb asja nii, et kogu maailmaprotsessi kannab üks algelement – vesi – mis ise jääb aga kõigis muutustes samaks. Sellest algelemendist lähtub igasugune tekkimine ja sinna suubub igasugune hävimine. Seega tuleb eristada vee algset ning püsivat seisundit ja sellest tulenevaid seisundeid. Et vesi võib omada erinevaid seisundeid on aga kogemusfakt – vesi võib aurustuda ja võib ka jäätuda, st. omandada erinevaid agregaat -olekuid. Need vee muutunud seisundid peaksid mingil viisil võimaldama kogu nähtuste mitmekesisuse kujunemist. Mil viisil Thales seda ette kujutus , pole olemasolevatest allikatest võimalik välja lugeda.
Et need, nagu ka teised Aristotelese poolt osutatud tähelepanekud looduslike protsesside kohta, on Thalesele omistatud põhiteesi tüüpi üldistuste tegemiseks ebapiisavad, on loomulikult selge. Teiselt poolt on aga selge ka tema arutluste erinevus müüdist. Ei apelleeri ta ju arutledes enam mitte jumalatele, vaid looduslikele faktoritele. Samal ajal pole see arutlus oma tüübilt aga ka mitte niivõrd filosoofiline, kui ehk “proto-loodusteaduslik”. Tema filosoofiliseks komponendiks on küsimuse asetamine maailma kui terviku (ja mitte selle mõne üksiknähtuse) kohta. Seletades seda olevat kui tervikut aga üksiku loodusnähtuse – vee – kaudu, toimib Thales pigem loodus-teaduslikult, kuigi tänapäevaste loodusteaduslike kriteeriumite kohaselt hinnates loomulikult väga ebarahuldavalt.
Edasi oleks oluline mõtiskleda selle üle, milliseid implikatsioone sisaldab see Thalese oletatav arutlus. Selles võib osutada järgmistele implikatsioonidele:

kui küsitakse oleva terviku arche järele, siis eeldatakse, et asjade vaadeldav paljusus kätkeb endas ühtsust.

Antud küsimus kätkeb endas ka eeldust, et olev tervikuna asub muutumises; vastaselt korral ei omaks jutt algusest tähendust. Kui Aristotelese tõlgitsus on õige, siis eeldab Thales ka seda, et muutumine on mõteldav üksnes siis, kui see, mis muutumist kannab, on põhilises muutumatu. See, mis muutumist muutumatult kannab, on oleva terviku algne element – antud juhul vesi.

Sellest tuleneb olemuse ja nähtumise eristamine. Sest me ju näeme, et asjad on ka midagi muud kui vesi. Kui vesi on aga oleva põhikomponent, siis on asjad oma olemuselt midagi muud kui lihtsal vaatlemisel paistab.

Vesi on inimese vaatlusele kättesaadava loodusliku maailma nähtus. Kui vesi on arche, siis on järelikult maailm seletatav loomulike faktorite kaudu ja inimese loomulike tunnetus-võimete abil. Maailma mõistmiseks ei ole vaja apelleerida üleloomulikele põhjustele.
Filosoofia ajalugu paistab olevat kulgenud selliselt , et tihti toovad alles järelkäijad ühe või teise õpetuse implikatsioonid, mis autorile endale on vahest märkamatukski jäänud või enesest-mõistetavatena paistnud, eksplitsiitselt esile. Kusjuures enamasti teevad nad seda neid implikatsioone kriitilise kontrolli alla võttes.
Thales oli pärit Väike- Aasia rannikul asunud kreeka linnriigist Mileetosest. Samast linnast pärinevad veel kaks kreeka varast mõtlejat – Anaximandros ja Anaximenes –, kes hilisemate tunnistuste kohaselt olevat nagu Thaleski mõtisklenud arche-küsimuse üle. Seda geograafilist piirkonda, Väike-Aasia rannikuruumi, nimetasid kreeklased Jooniaks. Nii on filosoofia ajaloos kombeks kõnelda joonia filosoofiast. Seda muidugi mitte niivõrd selle nimetuse alla kokkukoondatud mõtlejatele ühise geograafilise päritolu, kui nende mõtlemises täheldatavate ühisjoonte alusel. Lisaks eelnimetatutele arvatakse vahel sellesse mõtlejate rühma veel üht varase kreeka mõtlemise suurkuju – Herakleitost Efesosest.
Ei ole teada, kuidas Thales ja teised joonia mõtlejad ennast kui mõtlejaid nimetasid. Arvatavasti ei kasutanud nemad enda, ega teised nende kohta veel nimetust filosoofid . Aristoteles nimetab neid füüsikuteks ja physiologos`teks. Loomulikult ei ole siinkohal jutt tänapäevases mõttes füsioloogiast ega ka mitte füüsikast. Antud nimetused peavad silmas neid, kes logos `ele, teoreetilisele arutlusele, toetudes püüdsid mõista physis `t. Viimane sõna ei tähistanud varastes kreeka filosoofia tekstides mitte “loodust”, nagu seda sõna tavaliselt tõlgitakse, vaid oleva tervikut. Algsed kreeka mõtlejad mõistsid oleva tervikut physis`ena – “end avavas valla-hargnemises esile astuvana ning temas hoiduvana ja jäävana” (Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda, Tartu 2002, lk. 142). Nimelt tuleneb sõna physis, mis saab hiljem ladina keelse tõlkevaste natura , kreeka verbist phyo, mis tähendab puhkema, esile tõusma, tekkima , tärkama, kasvama. Siit tulenev nimisõna physis tähendab tekkimise, kasvamise, puhkemise “tegevust”, mis olemisena on üha saamises (genesis). Teisalt on physis aga ka see loomupära, kuidas milleltki midagi puhkeb, avaneb ja viib iseennast täide. (Vt. samas.) Kui esimesed kreeka mõtlejad kasutavad just seda sõna nimetusena oleva tervikule, siis võib selles näha kajastust spetsiifilisest viisist, kuidas nemad mõistsid oleva tervikut.
9