50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
peeter Tim
Õppematerjali autor
Filosoofia ajalugu Antiikfilosoofia I Filosoofia ajalugu Filosoofia ajalugu jaotatakse perioodideks: Antiikfilosoofia Keskaja filosoofia Uusaja filosoofia Kaasaja filosoofia Maailmamõistmine Filosoofia kui maailmamõistmise viis Mitte igasugune maailmamõistmine ei ole filosoofia! On olemas mitmesuguseid maailmamõistmise viise, filosoofia on üks nendest Maailmamõistmine on inimese teadevolek iseendast, ümbritsevast keskkonnast, oma tegevuse otstarbest ja sellest tervikust, mis kujuneb seostest nende komponentide vahel ja sees. Filosoofiat kui maailmamõistmise viisi huvitab üldine, universaalne inimlikus maailmamõistmises. Maailmamõistmise ajaloolised vormid Müüdiline maailmamõistmine Kristlik-religioosne maailmamõistmine Teoreetiline maailmamõistmine: a) Filosoofia
Kui selline muutumatu olemine on kord adekvaatselt tabatud, peab vastav teadmine jääma sama muutumatult kehtima nagu tema esegi, st. kujutab endast igavest tõde. Teadmise tõesus tähendab Platonil tõeselt oleva (ontoloogilise tõesuse) adekvaatset tabamist teadmises – tõesus epistemoloogilises tähenduses on seatud sõltuvusse tõesusest ontoloogilises mõttes. Platonist peale jäi kogu traditsioonilise filosoofia ajaloo vältel inimteadmise ja teaduse ideaaliks rangelt universaalse ja paratamatu kehtivusega teadmine. See kujunes teadmise teaduslikkuse normatiivseks mõisteks. Kuna sellise teadmise esemeks sai Platoni järgi olla üksnes idee, viimane on aga tunnetatav vaid puhtas mõistustunnetuses, siis sai Platoni järgi teadmine ranges tähenduses olla ka üksnes puhta mõistustunnetuse resultaat. Arvamused, mis inimestel kujunevad meeleliselt tajutavast maailmast, peegeldavad vastavalt
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade ühiskondlike protsesside mõjul, millele sai osutatud juba seoses sofistidega, oli polis Platoni kaasajal lõhenenud erihuvilisteks ja üksteisega konfliktis olevateks osadeks. See tõi endaga kaasa püsiva poliitilise ebastabiilsuse. Loomulikult pidi tolle aja filosoofiline mõtlemine esitama endale küsimuse, mis on selle
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on filosoof, kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise
enesestmõistetavaks eelduseks. Eleaadid küsivad kas olevas on üldse liikumist/muutumist ja nähtuste mitmekesisust, kas nähtumus pole mitte näivus? Niisugune küsimusepüstitus on käsitletav ajalooliselt eelnenud mõtlemisviisi eelduste problematiseerimisena. Kaasaegse Itaalia territooriumil asunud kreeka linnriikidest on pärit peale eleaatide veel teisigi filosoofe, näiteks pütagoorlaste koolkond. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses kõneletakse seetõttu vahel ka “itaalia filosoofiast” Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Nimetatud koolkondi on vaadeldud ka joonia filosoofiale vastanduva vooluna tolleaegses mõtlemises. Eleaatideks kutsutava mõtlejate rühma väljapaistvaim esindaja on Parmenides (u. 540-480). Tema teos kujutas endast õpetusluuletust, mis on säilinud küll mitte tervikuna, kuid siiski küllalt ulatuslike fragmentidena
Rauast töövahendite levimine eelmistel sajanditel tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse ja orjaturgude tekke; toimus ühiskonna kihistumine. Aeglaselt muutuv kogukondlik ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest -- kujunesid esimesed maailma kui tervikut puudutavad abstraktsetes mõistetes sõnastatud küsimused. See sündmus-- filosoofia sünd -- leidis aset 6.sajandil e.Kr. Ioonias. Ioonia oli hellenistliku maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas. Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline. Ioonia natuurfilosoofid -- nende ideede olemusest.
on üldse abstraktsioon). Ühiskonna kui terviku huvi peaks sel juhul olema eri huvigruppide taotluste ühisosa. See tuleks avaliku debati kaudu alles välja selgitada ja peaks seejärel kajastuma seadustes kui ühiskonnaelu üldises regulatsioonis. Seetõttu on aga paratamatu, et püsib diferents universaalsete seaduste ja partikulaarsete huvide vahel. Nii toimub avalik 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. debatt olukorras, kus inimene, kes tahab oma huvi ühiskondlikus mastaabis teoks teha, peab varjama, et see on ainult tema või tema grupi huvi, ja laskma oma huvi paista millegi muuna kui see tegelikult on, nimelt üldiselt kasuliku ja õiglasena. Seetõttu on sofistide poolt kujundatav väitlusoskus (mida kliendid nendelt omandada soovivad) suunatud pigem sellele, et saavutada väitluses võit, kui sellele, et selgitada välja tõde, sest tõe väljaselgitamine ei
kogunimetuseks on tal kosmos), vastandina intelligiiblite ideede valdkonnale, on mitte üksnes olev jagatud (on olemas ainult üks ühtne inimese idee, meeltega tajutavas maailmas on aga palju erinevaid inimesi), vaid siin on jagatud ka samasus ja teisitisus. Näiteks vana inimene on ühelt poolt ju seesama inimene, kes ta lapsenagi oli, teisalt aga ikkagi muidugi mitte päris seesama – ta 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. on seesama ja ühtlasi ei ole seesama. See kuulub liikumise, nii nagu kreeklased seda mõistsid, st. loodusprotsesside olemusse – liikumise protsessis saab asi pidevalt teistsuguseks jäädes ühtlasi selleks samaks asjaks. Liikumine kujutab endast samaks jäämise, identiteedi, ja teiseks saamise, teisitisuse, ühtsust. Kuna Platon mõtles liikumist liikumise arche kaudu, milleks ta pidas lõppeks
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid