Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline. Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
Et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Loogilisest küljest kujutab teaduslik teadmine endast kogumit üldiseid väiteid. Ütleme näiteks, et meil on teooria, mis koosneb ühest väitest: “Kõik tiigrid on vöödilised”. Sõna “kõik” osutabki, et tegemist on üldise väitega kõigi antud liiki kuuluvate juhtumite kohta. Seda väidet saab nüüd ümber kujundada loogiliselt ekvivalentseks lauseks: “Pole tõsi, et leidub mittevöödilisi tiigreid”. Selle loogilise teisendusega on osutatud võimalikele faktidele, mille olemasolu antud teooria eitab. Kui aga empiiriline uurimus suudaks tuvastada osutatud faktide olemasolu, tuleks antud teooria lugeda falsifitseerituks. Sedalaadi fakte nimetab Popper teooria “potentsiaalseteks falsifikaatoriteks”. Teaduslikkuse kriteeriumi võib nüüd
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 10. teema: hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond. Hellenismiaja filosoofia probleemsituatsioon. Hellenismi mõiste on pärit poliitilise ajaloo historiograafiast, tähistades seal perioodi, mis sai alguse Aleksander Suure vallutustega ja kestis kuni selle ajani, millal viimane Aleksandri järelkäijate poolt loodud riik langes Rooma võimu alla. Selleks viimaseks hellenistlikuks riigiks oli Egiptus, mille Augustus 31/32 a. eKr. vallutas, kindlustades nii Rooma võimu enamiku Vahemere äärsete maade üle. Poliitilise ajaloo seisukohalt lõppes see ajastu niisiis ajaarvamise vahetumise paiku. Filosoofia, mida Rooma võimuperioodi ajal antud regioonis viljeleti, ei pretendeerinud aga originaalsusele. Roomlased tunnistasid filosoofias kreeklaste prioriteeti. Nende jaoks tähendas filosoofiaga tegelemine eelkõige seda, et õpiti tundma kreeka filosoofiat. Kuigi ka Roomas kujunes välja filosoofia-alane kirjandus, orienteeru
eesmärkide saavutamiseks, seevastu kui teiste elusolendite elutegevus on mitteteadvustatud, bioloogiliselt ettedetermineeritud, instinktiivne. Inimene kui teadvusega olend, kui oma elutegevust endale teadvustav olend on suuteline seda ka korrigeerima, avastama uusi, bioloogiliselt ettedetermineerimata (kuigi muidugi bioloogiliselt võimaldatud) elutegevuse viise. 1 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. Mõistmine äsjakirjeldatud tähenduses kujutab esmases lähenemises endast üksikut mõistmisakti, mis on suunatud mõnele üksiknähtusele ja sellega toimesaamisele, olgu selleks siis autojuhtimine, loengu konspekteerimine või midagi muud sellelaadset. Kuid kui analüüsida natukenegi sügavamalt ükskõik millist üksikut mõistmisakti, siis on kergesti märgatav, et asjad mida me
Skeptikud, kellelt Epikuros selle argumendi on laenanud, kaldusid esimese valiku poole. Epikuros valis teise. Et oma positsiooni toestada, püüab Epikuros näidata, et see, mida tavaliselt käsitleti “eksliku tajuna”, s.t. meelepetted, ei kujutagi endast õigupoolest taju ning et arvatavad vastuolud erinevate tajude vahel on tegelikult näivvastuolud. Kui tajud näivad üksteisele vastu rääkivat, nagu siis kui seesama tuul tundub ühele külm ja teisele soe – näide millega Platon mäletatavasti illustreeris Protagorase positsiooni – siis saab vastuolu kõrvaldada, kui selgitada, et sooja- või külmaaisting ei sõltu üksnes tajutud nähtusest, vaid ka tajuva isiku seisundist. Soojus ja külmus on selles tähenduses relatiivsed, ja täielike tajuotsustuste – “Tuul on külm isiku A jaoks” ja “Tuul on soe isiku B jaoks” – on sama vähe vastuolu kui lausete “A on suurem kui B” ja “A on väiksem kui C” vahel
Tunnetus, mis ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatakse, peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletab nähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikku ning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttes teadmise staatusele. Platon iseloomustas ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtustele ühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st. see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda, mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal. Nii nagu ideed on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine, st.
luuletuse esimeses osas püüab lähemalt kirjeldada. Alethes – doxai vastandus; filosoofiliste tõe-käsituste põhitüübid . Luuletuse proloogis pöördubki jumalanna autori poole järgmiste sõnadega: Ole tervitatud! Ei paha jagu (moira), vaid Themis ja Dike on juhatanud sind käima seda teed, mis on väljaspool inimeste astutud radu. Sa pead kõike kogema: nii tõelisuse (aletheies – 1 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. varjamatuse) hästiümmardet värisematut südamikku, kui surelikegi arvamisi (doxas), milles pole tõelist (alethes – varjulejäematut) usaldust. Aga sedagi tuleb teada saada, kuidas paistvail (ta dokounta) on vaja paistvaimalt (dokimos) olla kõige läbi kõigesse tunginud. (DK B 1) Tlk. Tõnu Luik. Niisiis piiritleb jumalanna kõigepealt teineteisest kaks vastandlikku poolust: alethes ja doxai.
Hippias (460 – 399 e.kr) - riigi kodanikud on loomu poolest ühtekuuluvad, sest sarnane kuulub sarnasega ühte. Positiivne õigus läheb tihti loomusega vastuollu Inimesed on loomu poolest võrdsed Alkidamas „Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega ole kedagi teinud sünni poolest orjaks.“ Herakleitos ja Pythagoras küll eristasid positiivset ja loomuõigust, kuid tegemist oli pigem alluvussuhtega ning mitte vastandumisega - Sofistid – esimesed liberaalid – selgitab ehk nii mõndagi ka tänapäeva poliitikas – kõnekunst ja demagoogia – tõde esitatakse ja kaitstakse tõe „tellija“ kaudu. Sofistide kolmas suund – tugevama loomuõigus Kallikles (5 saj e. kr) suunas kriitika rahvavalitsuse ja demokraatia vastu. See kohtlevat kõiki ühesugustena, kuigi inimesed on oma loomult erinevad. Tugeva ja nõrga, õilsa ja kehva, tubli ja laisa võrdsustamine on ebaloomulik.
Filosoofia Kaks suunda: - Joonia koolkond, mis esitab küsimuse asjade algusest ja põhjusest. - Sofistid, kes tegelevad inimese küsimuseganing otsivad elutarkust Platon ühendab need suunad. Platon esitab kolm põhilist küsimust Filosoofias: Mis on tõene, mis on hea, mis on ilus? Uusajal esitab Immanuel Kant neli küsimust: Mida ma võin teada(metafüüsika)? Mida ma pean tegema(moraal)? Mida ma võin loota(religioon)? Mis on inimene(antropoloogia)?
Sokratese-eelne filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud. Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg, kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese ajal, silmapaistvad skulptorid Myron, Pheidias, Polykleitos), kirjanduse (atika tragöödia suurimad esindajad Aischylos, Sophokles, Euripides) ja filosoofia (Sokrates, Platon, Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks ning seal arenes täiuseni uus riigikord, linnriik ehk polis.4 1 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6 2 Sealsamas 3 Sealsamas 4 Sealsamas 4 Hellenistlikul ajajärgul (323 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid
Pythagorase maailmavaate põhimõtted: *Arvud valitsevad maailma matemaatika, muusika.Püüdis järele jõuda harmoonia olemusele. Loodus on kui harmooniline terviklikkus(kui muusikateos) kosmos-loodus, harmooniline kooskõla. Arvas et harmoonia on taandatav teatud arvude süsteemile. Ella koolkond *Linn Itaalias *Filosoofid *Xenophanes Arvas, et ükski jumal ei saa olla sureliku moodi. Poluteism - usk mitmesse jumalusse <-vastuolus jumaluse mõistega Eksisteerida saab ainult 1 jumal, sest jumal=täiuslikkus, mitu jumalat ei saa täiuslikud olla (xen. on 1. monoteist) *Neil tekivad esimesed filosoofilised arutelud. Püüavad oma mõtteid loogiliselt tõestada. *Parmenides (540-470) Peri physeos - loodusest(loomusest) 1. Räägib, kuidas me maailma näeme, kuidas tajume. Selline maailm on pidevas liikumises, mitmekesine - näiv maailm(ebatõene maailm) 2. Maailm mõtlemise järgi See on olemuslik ja tõene. Tunnus on muutumatu, kuna liikumise ja mitmekesisuse väljendamine mõtlemises o
Tema jaoks ei olnud tähtis matemaatika vaid arvud. Meelelise maailma aluseks on 4 elementi ja igale elemendile vastab geomeetriline keha. Zenon Kitionist oli stoikude koolkonna rajaja. Afektid takistavad tunnetamast tõelisi väärtusi: tabu, iha , mure , hirm. Apaatia-kiretus. Peab tähtsaks õiglust. Epikuros- kuulus epikurlaste koolkonda, Milline on Hea elu? Ta arvas et filosoofia ülesanne on aidata inimestel saada õnnelikuks, vabaneda kannatustest. Oli atomist. Protagoras - oli sofist, kes hakkas ühe esimese filosoofina oma õpetuse eest raha võtma. Teda v'ib pidada esimeseks väitlusõpetajaks. Ta õpetas, et kõik on tõde mida tõeks peetakse. Millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minujaoks, millistena nad näivad teistele inimestele, sellised nad ongi tema jaoks. Gorgias- Õpetas vastupidiselt Protagorasele, et kõik on vale, mida tõeks peetakse. Oma teoses ,,Mitteolevast ehk loodusest" esitas ta kolm väidet: Mitte midagi ei ole olemas. Kui
kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda. Pythagoras on usutavasti kuulsaim Sokratese-eelne filosoof, kuid tema isik on ümbritsetud nii suurest hulgast legendidest, et ajaloolist tõde on raske eritleda. Sofistid olid Vana-Kreeka filosoofid, kes 5. ja 4. sajandil e.m.a õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti. Sofistid tegelesid filosoofiaga muu tegevuse kõrvalt ega loonud enamasti filosoofilisi teooriaid. Ometi pidid nad kasutama filosoofia toonaseid arusaamasid ning nendesse mingil viisil suhtuma. Mõningate sofistide arusaamised filosoofiast on osaliselt säilinud. Osa uurijaid väidab, et sofistide tähendust filosoofia ajaloos on Platoni halvustava kriitika tõttu tohutult alahinnatud. Tuntumad filosoofia seisukohast olulised sofistid olid Gorgias, Protagoras ja Antiphon. Kasutatud allikad:
(protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3 traditsioon on pärit antiikajast, stoikute ja Aristotelese filosoofiast. Keskajal jätkas traditsiooni Aquino Thomas. Peale Grotiust ja Pufendorfi on traditsioon ilmalikustunud. Järgnesid püüded leida loomuõiguse ja inimõiguste allikas inimese sotsiaalsest ja ratsionaalsest loomusest. Selle teooria kohaselt on loomuõigus sõltumatu seadusandlikust fiat'ist, eksisteerides isegi juhul kui me eeldame, et Jumalat pole olemas. John Locke'i sõnastatud loomulike õiguste teooria kasutati nii Ameerika kui ka prantsuse revolutsiooni käigus. Teooria järgi on indiviididel inimõigused nende sotsiaalse ja ratsionaalse olemuse tõttu [Zajadlo 2001, lk 25].
.............4 Antiik Kreeka.......................................................4 Vana-Rooma........................................................5 Retoorika kesajal...................................................6 Renessanss, reformatsioon ja Martin Luther..................7 Eestikeelse kõnekunsti areng.....................................8 II. TEGELASED...................................................9 1. Sokrates..........................................................9 2. Platon............................................................9 3. Aristoteles.......................................................9 4. Demosthenese..................................................10 5. Cicero...........................................................10 7. Quintilianus....................................................10 KOKKUVÕTE...................................................12 KIRJANDUS.....................................................13
empiirilisi otsustusi nagu näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”. Kahe nimetatud otsustusliigi vaheline erinevus on järgmises. Esiteks kehtib kogemusotsustus objekti ja mitte üksnes subjektiivse mulje kohta. Muidugi saab objekt olla inimesele antud üksnes subjektiivse mulje vahendusel ja Kant ei arva sugugi, et igasugune taju tingimata 1 Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. moonutab tajutavat objekti. Küll aga on taju alati konkreetse empiirilise isiku taju ja antud tema individuaalse seisundi vahendusel. Teiseks, kui kogemusotsustus on tõene, siis on ta tõene igaühe jaoks. Tema kehtivus ei ole piiratud mingi sellise mööndusega nagu “minu teadvuses” või “nagu mulle paistab”, vaid see on üldkehtiv, s.t. kehtiv igaühe jaoks, igas teadvuses või nagu Kant ütleb – “teadvuses üldse”
teadustes ka faktiliselt olevat niisuguse teadmiseni jõudnud, siis ei paistnud jäävat muud alternatiivi kui eeldada, et puhas mõistus kätkeb endas eeldusi kujundada osutatud 1 Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. karakteristikutega teadmist. Ka Kant jagas oma “eel-kriitilisel” loomeperioodil seda ratsionalistlikku seisukohta. Ratsionalistlik traditsioon eeldas, et inimmõistus kätkeb endas võimet kujundada kogemusest sõltumatult üldiseid ja paratamatuid mõisteid, millest on tuletatav teaduslik teadmine kogemusobjektide kohta. Niisuguste mõistetena käsitleti filosoofia traditsioonis juba pikka aega käibinud mõisteid nagu põhjuslikkus, substants jt. Oma “kriitilisel” loomeperioodil tõstab Kant lisaks empirismile ja ratsionalismile esile veel teist
mõisted ise. Just selle tõttu on Kanti järgi matemaatikas võimalikud mõistete ranged “definitsioonid” ja “aksioomid” ning selle kaudu apodiktilised tõestused. “Mõistete konstruktsioon” tähendab tema selgituse kohaselt mõistete esitamist “ in concreto” (A 711 / B 739) ja “in concreto” omakorda tähendab “kaemuses”. See ei tähenda mitte joonise tegemist, 1 Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. vaid seda, et osutatakse selle operatsiooni skeem, mille järgi kaemuses kujundatakse antud matemaatiline objekt. Niisuguse skeemi esitamine ei ole võimalik pelgalt tavakõnes kasutatavate mõistete abil ilma kaemusele toetumata. Näiteks geomeetrilise kujundi mõiste konstrueerimine on võimalik üksnes ruumikaemusele toetudes. Mitte-eukleidilised geomeetriad on küll loogiliselt võimalikud, kuid Kanti arvates ei ole nad
jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri". Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud see on talle lihtsalt omistatud. Sofistid- Sofistid olid Vana Kreeka tarkuse ja kõnekunsti elukutselised õpetajad. Esimene neist oli Protagoras Abderast. Ta küsis esmesene oma õpetuse eest raha. Protagoras sõitis läbi pea kogu Hellase, oli Ateenas kahel korral. Periklese palvel töötas ta välja uue konstitutsiooni projekti. Hiljem ta vahistati ja mõisteti surma. Tegelikult ta pagendati,aga teel Sitsiiliasse ta uppus. Süüdistuse põhjuseks oli tema raamat "Jumalatest", mis põletati avalikult
Popperi arvates pole ideaalseid teaduse allikaid olemas, vaid me peaks suutma leida ning kõrvaldada vead, mis allikates eksitusse viivad. Võimalikke allikaid on palju ja pooli neist ei pruugita teadagi; ning päritolul või sugupuul on igal juhul vähe tegemist tõega. Milline on Popperi suhtumine traditsiooni kui tunnetuse allikasse? Kui jätta kõrvale kaasasündinud tarkus, siis on teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt traditsioon. Enamiku sellest, mida me teame, oleme omandanud eeskuju kaudu, selle kaudu, mida meile on räägitud, mida oleme raamatutest lugenud. Milline on Popperi hinnang Platoni epistemoloogiale? Popperi hinnangul võib Platonlik essentsialism viia teaduse-tõlgendusele, mis pärsib teadmise kasvu. Milline oli Popperi järgi traditsiooniliste poliitikateooriate keskne küsimusepüstitus? Kes peaks valitsema, milline on ideaalne valitseja? Filosoofia ajalugu I / FLFI.01.103.
1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks
Filosoofia Filosoofia läte asub kõrgemas puhtas uudishimus. Kaks koolkonda: - Joonia koolkond, mis esitab küsimuse asjade algusest ja põhjusest. (vesi, tuli,maa, õhk) - Sofistid, kes tegelevad inimese küsimustega ning otsivad elutarkust. Platon ühendab need suunad. Kolm filosoofia põhiküsimust: 1) Mis on tõene? (tõde on suhteline) 2) Mis on hea? 3) Mis on ilus? Uusajal I.Kant: -Mida ma võin teada? - metafüüsika -Mida ma pean tegema? - moraal -Mida ma võin loota? - religioon -Mis on inimene? - antropoloogia Filosoofia (tarkusearmastus) dedfinitsioon: Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. TÖÖS!
tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. 3 7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine. Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Idee on realiteet, nähtus on olemas vaid seetõttu et ta on osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus
psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat. 3 1 ELULUGU Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast. Platon oli kasvanud mugavuses ja rikkuses. Ta oli kaunis ja tugev noormees, oli silma paistnud sõdurina ja kaks korda võitnud auhinna Istmose mängudel (Olümpia mängudega sarnastel ülekreekalistel võistlusmängudel muistses Kreekas), mida peeti iga kahe aasta tagant Istmosel Korintose maakitsusel. (2 lk 34) Kahekümneaastase noormehena tutvus Platon Sokratesega ja jäi tema õpilaseks kuni õpetaja surmani. Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Kui Sokrates suri, oli
KAS KÕIK TÕED ON SUHTELISED? Küsimus " Mis on tõde?" sarnaneb väga küsimusele "Mis on õnn?" selle poolest, et neile kummalegi ei saa kindlalt vastata. Targad filosoofid on juba ammustest aegadest peale proovinud ära seletada mõistet Tõde. Tavaarusaama kohaselt on tõde see, mis vastab tegelikkusele. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõde see, mis nii-öelda töötab. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Definitsoon ütleb, et tõde on see, mis nii-öelda töötab. Selle näite puhul kui inimene saab terveks on antud uskumus tõene, aga kui ei saa, siis sel juhul väär. Ma arvan, et see tõeteooria on suhteline ,sest ühe inimese puhul võib see uskumus töötada, kuid teise puhul mitte. Väidete "räägin tõtt" ja " tõele vastavus" vahel on oluline teha vahet. Väite " tõele vastavus" kohaselt on tõde absoluutne
snniprased eeldused. Seega peaks suurem osa inimsoost individuaalselt olema mistetud nnetuks jma. Ainsaks vljapsuks selliste inimeste jaoks oleks see, kui teadmist-omavad ja targad inimesed suunaksid neid oma teadmise alusel selle poole, mis nende jaoks hea on. Siit jreldus, et inimsoo ldise nnelikkuse nimel tuleks tal elada hiskonnana, kus inimsoo vimekam osa hoolitseks ka vhemvimeka enamuse loomupraste pdluste teostumise eest. iglane polis. Keskse poliitilise vrtusena ksitab Platon kreeka traditsiooni kohaselt iglust. Tema petus iglasest polis`est on esitatud Platoni kige tuntumas teoses Politeia. igluseks on inimese jaoks Platoni mratluse kohaselt teha endaomast, seda milleks ta loomult on sobivaim. Seega ksitleb tema petus iglasest polis`est ksimust, milline viks olla phjendatud rollide jaotus hiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele ksimusele vastates lhtub ta inimeste vimekuste loomuprase erinevuse eeldusest.
F. NIETZSCHE IRRATSIONALISM, INIMESEKÄSITLUS JA MÕJU Antiikfilosoofia jaguneb epohhideks: eelsokraatiline, klassikaline, hellenistlik ja uusplatonistlik periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad. Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias). Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates, kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon, kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles, kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid.
Platoni tunnetusteooria kohaselt rääkida küll, kuid tunnetus ei lähtu neis kogetust. · inimese hing on n-ö näinud ideede maailmas enne esimest kehastumist. Platoni arvates seisneb meelelise maailma asjade ja ideede (eidoste) erinevus selles, et · meelelise maailma asjad on muutlikud, ideed aga muutumatud. · meelelise maailma asjad on alati olemas olnud, ideed aga on inimlooming. Ei, Platoni arvates on ideed inimestest sõltumatud. Platon ei pidanud silmas ideesid igapäevases tähenduses. · meelelise maailma asjad muutuvad aeglaselt, ideed aga tekivad kiiresti. Ei, Platoni arvates on ideed igavesed, st nad ei teki. Platon ei pidanud silmas ideesid tänapäeval tavapärases tähenduses. Platoni arvates on olemas näiteks · inimese-idee, kolmnurga-idee, laua-idee. · õigluse-idee, mehisuse-idee, arguse-idee. · juuste-idee, riigi-idee, pori-idee
· Aristoteles tuli Ateena barbaarseks peetud põhjalast. Iga õige otsus peegeldab seega olemissuhteid. · Platoni vanaks saades tekkis pingeid: · SÜLLOGISTIKA: · Aristoteles: " Platoniga tarkus ei sure." · Väide (deduktiivne järeldus) · Alamväide (induktiivne järeldus) · Platon: "Õpilane on nagu varss, kes lööb oma ema pärast · Järeldus seda kui ta temast on kogu jõu väljaimenud." · Kõik inimesed on surelikud. · Peale Platoni surma (347 a.e.Kr.) lahkus Aristoteles · Sokrates on inimene. Akadeemiast. · Järelikult on Sokrates surelik. · 342 a. e.Kr. võtab Makedoonia Filippus ta oma poja · Kõik inimesed on mõistusega.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
