Hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond. (0)

Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053
11. teema: hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond.
Hellenismiaja filosoofia probleemsituatsioon . Vt. 10. teema.
Koolkond sai oma nime koolirajaja Epikurose (u. 341 – 271 e. Kr.) järgi, kes aastal 306 e. Kr. tõi oma filosoofiakooli Ateenasse. Epikurose järgijate ja õpilaste kooskäimise kohaks sai tema maavaldus Ateena lähedal, mille järgi kooli kutsuti hiljem ka “Epikurose aiaks”. Epikurose enda terviklikke teoseid ei ole säilinud. Küll leidub Diogenes Laertiose (III sajand p. Kr.) raamatus Kuulsate filosoofide elu ja arvamused kolm Epikurosele omistatud kirja, milles esitatakse tema filosoofiliste arusaamade ülevaade. Oluliseks allikaks Epikurose vaadete kohta on ka rooma luuletaja Lucretiuse (I sajand e. Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast.
Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini : kanoonika, füüsika ja eetika.
Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap ), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis , tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud (aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe).
Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte. Kuid selleks, et miski saaks olla mõõdupuuks, peab see ise täpne olema. Selleks, et näidata, et miski on tõesuse kriteerium , tuleb Epikurose sõnul kõigepealt tõestada, et see ise on tõene.
Peamiseks tõesuse kriteeriumiks on Epikurose sõnul tajud: kui väidetu on kooskõlas tajutuga, siis on ta tõene. Samas oli kreeka tolleaegses mõtlemises üldlevinud ka “eksliku taju” mõiste. Oma kanoonikas püüabki Epikuros seetõttu kõigepealt tõendada, et igasugune taju ja mitte üksnes mõni esileküündiv tajude liik on tõene ning et "ekslikke tajusid” pole olemas. Tõese või väära taju all tuleb siinkohal silmas pidada lausete, mis väljendavad vahetult tajutut, tõesust või väärust. Need oleksid sellised laused nagu näiteks: “Praegu sajab” või “See siin on punane”. Argumenteerides toetub Epikuros kõigi tajude võrdväärsuse eeldusele. Nii pole võimalik ühe meele tajusid teise meele tajudega kummutada, sest nad on erinevate valdkondade tajumused ja üks neist pole vähem taju kui teine. Samuti ei saa varasemat taju hilisemaga kummutada, kuna nad on eelpool toodud põhjendusel võrdse kaaluga. Seesama kehtib ka katsete puhul kummutada ühe vaatleja taju teise vaatleja tajuga – ka see ei ole võimalik, kuna kõik tajud on võrdse kaaluga. Samuti ei saa tajusi kummutada aru, kuna aru enda mõisted pärinevad Epikurose järgi kõik tajudest . Nii jääb Epikurose hinnanagul ainul kaks valikut: kas loobuda tunnetusest taju kaudu – mis Epikurose eelduste alusel tähendaks üldse teadmisepüüdlemisest loobumist – või aktsepteerida kõiki tajusid tõestena. Skeptikud , kellelt Epikuros selle argumendi on laenanud, kaldusid esimese valiku poole. Epikuros valis teise.
Et oma positsiooni toestada, püüab Epikuros näidata, et see, mida tavaliselt käsitleti “eksliku tajuna”, s.t. meelepetted, ei kujutagi endast õigupoolest taju ning et arvatavad vastuolud erinevate tajude vahel on tegelikult näivvastuolud. Kui tajud näivad üksteisele vastu rääkivat, nagu siis kui seesama tuul tundub ühele külm ja teisele soe – näide millega Platon mäletatavasti illustreeris Protagorase positsiooni – siis saab vastuolu kõrvaldada, kui selgitada, et sooja- või külmaaisting ei sõltu üksnes tajutud nähtusest, vaid ka tajuva isiku seisundist. Soojus ja külmus on selles tähenduses relatiivsed, ja täielike tajuotsustuste – “Tuul on külm isiku A jaoks” ja “Tuul on soe isiku B jaoks” – on sama vähe vastuolu kui lausete “A on suurem kui B” ja “A on väiksem kui C” vahel. Eksimused tekivad tajude puhul siis, kui aru muudab omapoolsete täienduste või väljajätmistega tajusisu. Nii võib kandiline torn paista kaugelt ümmargune, kuna ei märgata, et kujutlus , mis kujunes suure distantsi puhul, on mittetäielik. Kui tajuja hoiaks kinni rangelt üksnes tajus antust, siis ei saaks ta antud juhul ütelda, et ta näeb ümmargust torni, vaid tal tuleks ütelda, et torn näeb kaugelt ümmargune välja. Ja selline väide jääb tõeseks ka siis, kui lähemale minnes saab taju põhjal kindlaks teha, et torn on kandiline. Kui pidada silmas teatud väljenduste relatiivsust ja teiselt poolt tunnistada tajutuks üksnes tajus tegelikult antut, siis võib Epikurose hinnangul lähtuda kõigi tajude tõesusest, ilma et satutaks vastuoludesse või oldaks sunnitud meelepetteid võimatuiks tunnistama.
Epikurose teine kriteerium, prolepseis, kujutavad endast esmaselt üldisi mõisteid. Mõisted ei ole aga midagi muud kui üldised ettekujutused, sest kogu teadmine pärineb Epikurose järgi tajudest. Kuid prolepseis`te kui kriteeriumite all peab Epikurose täpsemalt silmas sõnatähenduste korrektseid definitsioone. Epikurose jaoks need kaks asja ei erinegi, sest mõiste korrektne definitsioon toetub rangelt üksnes nendes tajudes antule, millest mõiste on tuletatud , ilma tajutule midagi meelevaldselt lisamata. Sõnatähendustena on prolepseis`el kõigepealt keeleline funktsioon, millest tuleb eristada nende kasutamist tõesuse kriteeriumina. Kui keegi midagi kirjeldab, kasutab ta paratamatult mõisteid, sõltumata sellest, kas kirjeldus on tõene või väär; ka siis kui kirjeldus on väär, võib mõiste selles kirjelduses olla tolles tähenduses ikkagi õigesti kasutatud, et on arusaadav, mida on silmas peetud. Niisiis pole mõistete keeleline kasutamine veel tõesuse kriteeriumiks. Tõesuse kriteeriumiga on tegemist alles siis, kui endalt küsida, kas kasutatud mõiste on käsitluse all oleva nähtusega kooskõlas või mitte – Diogenes Laertios toob näiteks juhtumi, kus tajuja püüab otsustada, kas kaugelt lähenev elusolend on hobune või härg, s.t. kas antud juhul on tajutule rakendatav mõiste “hobune” või mõiste “härg”. Mõiste siin tõepoolest justkui “haarab ette”, s.t. ennetab aktuaalset taju. Kui meie mõisted toetuvad ebakorrektsetele tähendusdefinitsioonidele, siis võivad nad ebapiisava tajuvõimaluse korral tekitada ekslikke arusaamu.
Epikurose sõnul peavad sõnade põhitähendused olema intuitiivselt mõistetud ega peaks vajama mingit tõestust. Vastasel korral ei suudaks me ei filosoofilisi küsimusi lahendada, ei mõne arvamuse õigsuse üle otsustada, ilma lõpmatusse tõestusteregressi sattumata. Näiteks kui keegi tahab otsustada, kas üks konkreetne tegu on õiglane või ebaõiglane, siis tuleb tal toetuda eelmõistele õigluse kohta, et teha kindlaks, kas antud tegu on sellega kooskõlas või mitte. Kui ta peaks veel ka selle eelmõiste enda tõesust tõestama, siis satuks ta lõppematu tõestuskohustuse all, sest loomulikult võib omakorda nõuda iga tõestuse premisside tõestamist ja nii kuni lõpmatuseni. Niisamuti nagu peab eeldama taju tõesust selleks, et teadmise võimalikkus oleks mõeldav, tuleb eeldada ka eelmõistete tõesust, et oleks võimalik otsustada filosoofilistele küsimustele antavate vastuste tõesuse üle.
Niisiis on Epikurose järgi tajude ja eelmõistete vahendusel meie käsutuses vahetult ilmseid tõdesid, millest me peame lähtuma, kui me tahame otsustada nende arvamuste üle, mis puudutavad asjaolusid, mis ei ole aktuaalselt tajutavad või on tajudele põhimõtteliselt kättesaamatud. Kui on tegemist vaadeldavate asjaoludega, nagu siis kui soovitakse otsustada, kas eemal liikuv elusolend on hobune või härg, tuleb lähemale minnes taju põhjal asi kindlaks teha. Kui aga tegu on mittevaadeldavate asjadega, siis ei ole selline lihtne menetlus loomulikult rakendatav.
Neil juhtudel saab Epikurose järgi tõde kindlaks teha nii, et näidatakse, et vastupidise eelduse tegemine viib vastuollu ilmsete tõdedega. Nii usub Epikuros näiteks, et tühja ruumi olemasolu on tõestatav selle kaudu, et kui me eeldaksime, et tühja ruumi ei ole, siis järelduks sealt, et ka liikumist ei ole. Kuid liikumise olemasolu on taju põhjal ilmne, järelikult peab tõene olema ka väide, et tühi ruum on olemas, sest ilma tühja ruumita ei oleks liikumist. Üldiselt üteldes tuleb Epikurose järgi pidada arvamust mõne mittevaadeldava asjaolu kohta tõeseks, kui see on sarnaselt eelpool toodud näitele tuletatav tajuotsustustest või definitsioonidest; ning vastavalt on selline arvamus ekslik , kui temast tuleneb midagi sellist, mis on vastuolu ilmsete tõdedega.
Loomulikult võib ette tulla ka seda, et meil on ühe ja sama mittevaadeldava asjaolu kohta hulk üksteisega ühildamatuid arvamusi , mis ei järeldu ühestki ilmsest tõest ega ole ka ühegiga neist vastuolus . Niisugustel juhtudel ei tule teha mingit otsustust; pigem tuleb kõiki kriteeriumitega kooskõlastuvaid arvamusi tunnistada võimalikult tõestena. Epikurose järgi oleks ebateaduslik, kui keegi sooviks neil puhkudel otsustada üksnes ühe võimaliku seletuse kasuks. Õige lähenemine oleks kõigi vaadeldavate nähtustega ühilduvate seletuste loetlemine, et olla kindel, et ka antud juhul paikapidav seletus on hõlmatud.
Selleks et leida oletatavasti õigeid seletusi , võib lähtuda analoogiast vaadeldavate ja mittevaadeldavate asjaolude vahel. Sealjuures eeldatakse, et sarnased tagajärjed omavad sarnaseid põhjusi, ja kirjeldatakse vaadeldavate nähtuste mittevaadeldavaid põhjuseid nende protsesside mudelile vastavalt, mida tuntakse vaatlusest.
Kolmas kriteerium – afektsioon – kujutab endast “läbielamist”, mis kaasneb iga tajuga. Tajusid elatakse läbi kas meeldivate või ebameeldivatena, ning niisugused läbielamised on tajusituatsioonide vahel valimise kriteeriumiks. See kriteerium on aga seotud enam Epikurose eetika kui epistemoloogiaga.
Epikuurlaste füüsika. Epikurose ontoloogilised arusaamad toetuvad varasema kreeka atomistika pärandile. Kirjas Herodotosele võtab ta need vaated teesiliselt kokku.
Lähtuda tuleb sellest, et eimiskist ei saa midagi tekkida ja miski ei saa ka eimiskiks muutuda. Kui see nii ei oleks, ei tekiks kõik meile teadaolevad asjad kindlast materjalist, pealegi oleks sel juhul maailm juba ammu eimiskisse lagunenud.
Maailmakõiksus on igavene ja muutumatu, sest pole midagi muud, milleks ta võiks muutuda või mis oleks väljapool ja võiks muutuse esile kutsuda.
Kõiksus koosneb kehadest ja tühjusest. Et on kehad, seda tunnistavad meile tajud; et peab olema tühjus , saab tuletada liikumise faktist nagu eelpool kirjeldatud. Niisiis peab kõik, mis on olemas, olema käsitatav kas keha või tühjusena või kehade omadusena või tühja ruumi omadusena.
Kehad on kas kokkuliidetud või kokkuliidetu elemendid, mis omaltpoolt on jagamatud ( aatomid ) ja peavad olema muutumatud.
Maailmakõiksus on lõpmatu nii oma ruumiliselt ulatuselt kui ka temas sisalduvate kehade hulgalt. Sest kui kõiksus oleks lõplik, siis omaks ta piiri, mis teda millestki teisest piiritleks. Kuna aga väljapool kõiksust midagi ei ole, peab ta olema piiritu ja lõpmatu. Kui kehade hulk ei oleks lõpmatu, tuleks eeldada, et kehad hajuksid lõpmatus ruumis sedavõrd , et nende seondumised ei saaks enam tekkida.
Aatomitel on mitte küll lõpmatult palju, kuid mõtlemise jaoks haaramatult palju erinevaid kujusid. Üksnes sel viisil saab seletada tajutavate nähtuste erinevate liikide paljusust.
Aatomid on lakkamatus liikumises; osalt jäävad nad üksteisest kaugele, osalt põrkuvad nad üksteisega kokku ning seonduvad aatomite ühendusteks, mis moodustavad tajutavaid nähtusi. Liikumisel ei ole alguspunkti, kuna aatomid ja tühjus on igavesed.
Aatomitel ei ole meeltega tajutavaid omadusi nagu värvus, lõhn, maitse jne., vaid üksnes suurus, kuju ja – see on Epikurose täiendus Demokritose loendile – kaal. Meeltega tajutavad omadused on redutseeritavad kehasid moodustavate aatomite erinevatele kujudele ja liikumisviisidele.
Kõik eelpool kirjeldatu on Epikuros pärandanud varasematelt atomistidelt. Tema enda panuseks on siinjuures püüe anda igale teesile oma kanoonikast lähtuv tõestus, s.t. näidata iga väite puhul, et vastupidine eeldus viib vastuollu kas vaadeldavate, taju poolt tõendatud faktidega või mõtlemise võimalikkustega. Enamus väiteid on põhjendatud viitega tajule: et mitte miski ei teki eimiskist ega hävi eimiskiks; et on olemas kehad ja tühjus; et peavad olema aatomid, mis omavad palju erinevaid kujusid. Kõiksuse muutumatuse ja lõpmatuse tõestused toetuvad mõistele kõiksusest kui kõigi esemete kogust, väljaspool mida ei saa definitsiooni kohaselt midagi olla. Ontoloogiline tees, et kõik, mis on, on kas keha, tühjus või nende omadused, tuleneb Epikurose järgi sellest, et mingit teist laadi esemed ei ole mõeldavad. Viimase eelduse puhul toetub Epikuros oma epistemoloogiale, mille kohaselt kõik meie mõisted pärinevad tajust. Uusi mõisteid saab kujundada üksnes tajus antud elementidest, näiteks analoogia kaudu nagu aatomi ja tühja ruumi mõisted. Taju valdkonnas aga näib kehtivat see, et kõik, mis iseseisvalt eksisteerib, peab omama ulatust ja seetõttu olema kas keha või tühi ruum. Seetõttu peavad asjad, mis ei ole ei üht ega teist ning oleksid ühtlasi kehadest ja ruumist sõltumatud, olema ettekujutamatud ja tunnetamatud. Kas need Epikurose tõestused ka korrektsed on, on iseasi.
Epikuros tõi atomistide õpetusse siiski Demokritosega võrreldes ka teatud muutusi. Demokritos oli aatomite liikumist seletanud sellega, et need pidevalt kokkupõrkuvad, tagasipõrkuvad ja sellega jälle teisi aatomeid liikuma panevad. Epikuros osutab kahele võimalikule aatomiteliikumise põhjusele: aatomid liiguvad kas omaenda kaalu tõttu või kuna nad teiste aatomitega kokku põrkavad. See Demokritose õpetuse modifikatsioon tuleneb oletatavasti Aristotelese vastuväitest atomistikale, mille kohaselt kokkupõrkest tulenev liikumine olevat “vägivaldne” liikumine, mis eeldavat omaltpoolt loomupärast liikumist kui oma põhjust. Keha tühjas ruumis ei liiguks Aristotelese arusaamist mööda üldse, kuna miski ei saaks teda määrata mingis kindlas suunas liikuma. Epikuros seletab nüüd, et aatomid liiguvad oma kaalu tõttu kindlas suunas, mida võib määratleda kui “allapoole” liikumist, kuigi lõpmatus ruumis ei saa olla absoluutset “all” või “üleval”.
Sellega oleks justkui lahendatud aatomite loomuliku liikumise ja selle suuna probleem, kuid otsekohe tekib uus probleem. Nimelt kui eeldada, et aatomid liiguvad tühjas ruumis ühe ja sellesama kiirusega ühes suunas, siis pole enam arusaadav, kuidas saavad nad kokku põrkuda ja selle kaudu aatomite kokkuseondumisest tekkivaid tajutavaid asju moodustada. Selleks, et seletada tajutavate kehade tekkimist, postuleerib Epikuros seetõttu, et aatomid kalduvad vahel spontaanselt oma loomuliku liikumise teelt kõrvale. Sellele samale spontaanse kõrvalekaldumise võimalikkusele toetub Epikuros ilmselt ka siis, kui ta soovib oma muidu läbinisti mehhanistlik-deterministlikus süsteemis seletada vabatahtlike toimingute võimalikkust.
Selline tees pälvis juba antiikajal pilget kui kõlbmatu katse kaitsta atomismi iga hinna eest sellele esitatud vastuväidete vastu. Pigem tulekski seda teesi mõista mitte niivõrd kui lahendust , vaid kui probleemile osutust. Maailm pidi kunagi tekkima – niisiis pidi kunagi toimuma vähemasti ühe aatomi kõrvalekaldumine oma loomuliku liikumise rajalt. Seda, kuidas see toimus, pole Epikuros suutnud rahuldavalt seletada.
Epikuurlaste eetika. Nii nagu tema eelkäijadki, lähtus ka Epikuros oma eetilises õpetuses sellest, et kõik inimesed püüdlevad loomupäraselt eudaimonia`t. Hellenismiajale iseloomulikult peab ta silmas individuaalset eudaimonia`t ja püüab oma eetikas leida need tingimused, mis võiksid garanteerida indiviidile tema õnnelikkuse .
Niisuguse eudaimonia-omamise tingimusena, hüvena, käsitas ta aga hedone`t – nauditavat, meeldivat elu. Nii on õnnelik elu tema väitel seesama, mis ülimal määral nauditav elu. Selline eluhoiak ja seda põhjendav õpetus on saanud nimetuse hedonism. Kuid sõltuvalt sellest, millist naudingut käsitletakse kõlbelise hüvena, võivad hedonistlikud õpetused omada üsna erinevat sisu. Võrreldes Epikurose ja stoikute eetikat torkab muidugi silma, et nende hüve-käsitused on vastandlikud. Stoikute jaoks oli hedone üks pahelistest afektidest, mis seadis inimliku õnnelikkuse-püüdluse just saavutamatuse riski. Epikuurlaste jaoks seevastu on nauding nagu öeldud õnnelikkuse tingimus. Samas väljendub epikuurlaste hüve-määratluses hellenismiaja eetika individualistlikkus. Nende käsituse kohaselt on naudingute allikaks eelkõige nauditavad aistingud , aistingud on aga inimesel alati individuaalsed.
Enne kui minna üksikasjalikumalt Epikurose arusaama juurde nauditavast elust, vaatame seda, kuidas ta põhjendab, et nimelt nauding on õnneliku elu tingimus. Oma eetilist positsiooni argumenteerib Epikuros kahe sammuga. Esiteks olevat võimalik kindlaks teha, et iga elusolend tunneb sünni hetkest peale naudingut millegi eelistatavana ja valu millegi sellisena, mida ta soovib igal juhul vältida. See elusolendi loomulik afekt , läbielamine (pathe), veel enne tema igasugust kultuurilist mõjutatust, olevat niisama ilmne ja edasist põhjendamist mittevajav nagu näiteks tajumused, et tuli on kõrvetav ja lumi on külm. Sellega olevat näidatud, et nauding on midagi head ja valu midagi halba. Et nad kujutavad endast ka ainsat tegelikult head ja halba, peab näitama põhjenduse järgmine samm. Nimelt olevat Epikurose järgi loodus meile naudingu ja valu tundega kaasa andnud ainsad orienteerumisvahendid meie käitumislike valikute jaoks. Hea mõiste pärinevat naudingu-kogemusest, halva mõiste valu-kogemusest, ja seetõttu peab võimalikult hea elu olema võimalikult nauditav elu.
Niisiis tulenevad naudingust ja kannatusest epikuurlaste hinnangul inimeste vahetud väärtustamised, mida kõik sooritavad ja keegi ei saa vältida. Oma vahendituses ei ole sellised väärtustamised mitte mingi mõistusliku argumentatsiooniga kõrvaldatavad. See on epikuurlaste peamine erimeelsus stoikutega. Stoikute hinnang inimlikule elusituatsioonile oli selline, mille kohaselt igasugusele väärtustamisele eelneb mõistuslik “nõustumine”, mis on täielikult vaba, s.t. indiviidi poolt täielikult kontrollitav. Just niisugust vabadust inimesel epikuurlaste hinnangul ei ole. Mõistus saab küll tuletada ühest väärtusest teisi, kuid ta ei ole võimeline teostama algseid väärtustamisi. Algupärased väärtused tulenevad inimese meelelisusest, nii et kõik meie väärtused on selles tähenduses lõppkokkuvõttes irratsionaalsed. Nii ei saa mõistusotsus niisuguseid väärtusi ka elimineerida. Niisuguse paratamatu väärtustamisega on antud aga inimelu kõrgeim hüve ja püüdluste siht.
Selline argumentatsioon omab hiljem pikka traditsiooni ja on omane ka sellisele uusaegsele eetilisele õpetusele nagu utilitarism . Tavapäraseks vastuväidetaks antud põhjendusele on tees, et pelgast faktist, et inimesed püüdlevad X`i, ei tulene veel see, et X`i peaks ka tingimata eetiliselt õigeks pidama . Seevastu peetakse eetiliselt õigeks mitmeid käitumisviise, mis pole isikliku naudingupüüdlusega seotud või nõuavad selle piiramist, nagu näiteks enda elu ohverdamine teiste eest või lubadustest kinnipidamine ka siis, kui neid võiks märkamatult murda, ent neist tekiks teisele kahju.
Seisukoht, et nauding ja valu (pathe) on käitumislike otsustuste kriteeriumiteks (kanon), ei tähendanud küll ka Epikurose jaoks muidugi seda, et inimene peaks tingimata püüdlema iga naudingut ja iga valu vältima. Kriteeriumiks on võimalikult kauakestev nauditav seisund. Selle saavutamiseks tuleb arvestada mitte üksnes teo vahetuid, vaid ka kaugemaid tagajärgi. Nii võib täiesti juhtuda, et inimene loobub käeulatuses olevast naudingust selleks, et selle ebameeldivaid tagajärgi vältida, või vastupidi, talub valu, kui ta võib tänu sellele arvestada pikemaajalise nauditava eluga. Et niisugust hedonistlikku kalkulatsiooni teostada on ilmselt vaja omada täpset ettekujutust sellest, milles seisnevad kannatus ja nauding ning kuidas neid nende suuruse alusel võrrelda.
Epikurose järgi tuleb nimelt eristada kahte erinevat naudingu liiki: n.n. kineetilisi (liikumisega seotuid) ja “staatilisi”, mis käivad kaasas seisundite, mitte protsessidega. Esimesse rühma arvab Epikuros meeldivad kehalised protsessid nagu söömine ja joomine või tegevused nagu jalutamine ja vestlemine. Teise rühma moodustavad aga sedalaadi naudingud nagu söönud-olek peale pidusööki või kergendustunne peale ohu möödumist. Epikurose õpetusele spetsiifiline seisukoht on aga staatiliste naudingute identifitseerimine kannatuste puudumise seisundiga ja sellest tulenev väide, et polevat neutraalset seisundit naudingu ja kannatuse vahel, s.t. niipea kui kannatust pole, olevat juba tegemist naudinguga. Antud seisukoht põhineb arvatavasti eeldusele, et igaüks, kes teadvustab endale oma seisundeid, tunneb neid kas meeldivate või ebameeldivatena. See ongi pathe kui kolmas kaanon. Kuna nauding kergendustundest või rahulolutundest paistab esinevat meis siis, kui eelnev valu või mure on kadunud ja me oleme taas rahunenud, paistab Epikuros eeldavat, et valupuudumise ja murestvabanemise seisundit tuntakse alati meeldivana ja seda võib seetõttu käsitleda juba naudinguna. Nauding on kestev kannatustepuudumise seisund. Muidugi ei ole Epikurose selline arusaam mitte kõigile inimestele vaieldamatuna paistnud.
Kehalistest kannatustest vabanemisega võrreldes suuremaks naudinguks tuleb hinnata hingelistest kannatustest vabanemist, kuna need seonduvad mitte ainult käesoleva ajaga , vaid mälestuste ja ootuste kaudu ka mineviku ja tulevikuga ning omavad nii suuremat üldisust. Ülima hingelise hüvena käsitleb Epikuros ataraxia`t, hingerahu, mis aitab inimese õnnele enam kaasa kui kehalise puuduse välditus. Suuremaks ohuks hingerahule on Epikurose järgi mitmed ekslikud ettekujutused, mis tekitavad inimeste suurt hirmu ja ärevust. Niisugusteks on levinud ekslikud ettekujutused jumalatest ja surmast.
Nii kardetakse näiteks, et jumalad jälgivad inimeste ettevõtmisi ja karistavad meid eksisammude eest ning tasuvad heaga õige käitumis eest. Niisuguse arusaamaga seavad inimesed oma õnnelikkuse sõltuvusse millestki sellisest, mis on neile põhimõtteliselt kontrollimatu. Inimene ei saa ju garanteeritult mõjutada jumalate tegevust. Hellenistliku eetika põhiline taotlus oli aga vabastada inimlikud õnnelikkuse-püüdlused niisugustest tingimustest, mida indiviid ise ei suuda kontrollida. Nii näitabki Epikuros, et antud arusaam on ekslik ja vastav kartus tuleneb jumalate loomuse mittemõistmisest. Tegelikult on jumal Epikurose sõnul täiuslik olend , kes järelikult elab häirimatu naudingu seisundis. Selline olevat nimelt prolepsis, mis inimestel jumalast on. Rahvahulgad aga ei jää prolepsis`e juurde, vaid seovad sellega kõiksuguseid meelevaldseid lisandusi jumalate sekkumise kohta inimeste ellu. Jumal aga ei saaks jääda häirimatu õndsuse seisundisse, kui tal tuleks inimeste asjadesse sekkuda. Seetõttu ta seda ka ei tee. Epikuros kirjeldab jumalaid kõige peenematest aatomitest koosnevate õndsate olenditena, kes elavad maailmadevahelises ruumis ja kellel puudub igasugune vajadus sekkuda inimeste ellu. Kuid see ei tähenda, nagu poleks jumalatel mingit rolli inimeste elus – nad kujutavad endast eetilist ideaali, s.t. sellise seisundi realiseeerumist, mille poole ka inimene püüdleb.
Teine hirmu põhjus on kartus surma ja hauataguse elu ning sealsete võimalike karistuste ees. Jällegi on hingerahu leidmise teeks surma olemuse selgitamine . Surm tähendab Epikurose käsitluses eelkõige hinge moodustava aatomite kombinatsiooni laialilagunemist, millele järgneb hiljem ka keha moodustava aatomitekombinatsiooni lagunemine. See tähendab seda, et surma korral ei saa inimene tunda mingeid kannatusi. Järelikult pole mingit põhjust surma karta: kui oleme meie, pole surma; kui on surm, pole meid – surmal pole meiega mingit kokkupuutumist. Filosoofia ülesandeks ongi analüüsida erinevaid hinge alarmeerivaid ettekujutusi, et inimest neist vabastada ja aidata tal saavutada ja säilitada hingerahu.
Epikurose järgi on võimalik taandada kõik hingelised naudingud või kannatused kehalistele. Hingeline nauding seisnevat käesoleva, olnud ja tulevase kehalise heaolu peale mõtlemises, hingeline kannatus aga hirmus ja mures käesolevate, olnud ja tulevaste kehaliste valude puhul. Näiteks naudingut sõprusest, mida epikuurlased eriti kõrgelt hindasid, seletasid nad sellega, et inimesed on huvitatud kehalisest kahjustamatusest: kui inimesel on palju sõpru, saab ta arvestada sellega, et need teda hädaolukorras aitavad või vaenulike rünnakute vastu kaitsevad . Ka surmahirmu paistab Epikuros interpreteerivat hirmuna kehaliste valude ees, mida saab ületada, selgitades, et surmaseisund tähendab tajude puudumist ning järelikult ka valude puudumist.
Loomulikult ei ole hingeliste läbielamiste taandamine kehalistele mitte just üleliia veenev ja on kerge leida vastupidiseid näiteid. Kuidas näiteks taandada muret teiste inimeste saatuse pärast või rõõmu teaduslike avastuste üle enda kehalisele heaolule või häiritusele? Samuti ei taandu surmahirm ilmselt sugugi üksnes kartusele füüsilise valu ees, mis sellega võiks kaasneda. Surma teeb kohutavaks pigem see, et ta jätab inimese ilma tulevikult oodatavast lootuste täitumise võimalusest.
Epikuros püüab neid vastuväiteid tõrjuda sellega, et ta kuulutab sedalaadi soovid ja kartused tühjadeks ja alusetuteks. “Tühi arvamus”, mis on niisuguste soovide aluseks, seisnevat selles, et soovitakse õnne tarvis midagi sellist, mida selleks tõeliselt ei vajata. See aga kuulub samuti hellenismiaja eetika üldise põhiprobleemi juurde: leida niisugune õnnelikkuse-tingimuste kompleks, mis oleks täielikult inimese meelevallas ja vältida oma õnnelikkuse-püüdluse sidumist millegi sellisega, mida indiviid täielikult ei kontrolli. Et viimatiosutatud olukorda vältida, tuleb oma soove ja vajadusi mõistuslikult klassifitseerida ja hinnata. Siin tuleb nüüd mängu mõistus: selle ülesandeks on leida õige tee mitte-mõistuslikult antud eesmärkide saavutamiseks.
Kannatuse allikaks on rahuldamatud vajadused. Järelikult ei tohi inimesel olla rahuldamatuid vajadusi. Selleks tuleb uurida inimlikke vajadusi ja eristada nende seas loomulikke ja tühje, s.t. üksnes ettekujutatud vajadustest tulenevaid soove. Loomulike seas tuleb seejärel eristada paratamatuid ja mitteparatamatuid soove. “Paratamatud soovid” on sellised, mille rahuldamatus viib paratamatult halvale kehalisele enesetundele ja hingelise meelerahu kaotamisele. Sellised on näiteks vajadus toidu, riietuse, peavarju ja elukeskonna tundmise järele. Loomulikeks ent mitteparatamatuteks soovideks on näiteks selliste toitude soovimine , mis iseäranis hästi maitsevad , või kaunite rõivaste soovimine. Tühjade soovide näiteks on Epikurosele kuulsuse või võimu iha. Peale sellist liigitust selgub , et tõeliselt õnneliku elu jaoks pole kuigi palju vaja: toitu, rõivaid, paar sõpra ja filosoofia, mis aitab meelerahu säilitada. Need asjad ei nõua suuri kulutusi, niisiis on kõigil alati võimalik õnnelikuks saada ja kestvalt õnnelikuks jääda: “Kõik loomupärane on kergesti saavutatav, üleliigne seevastu raskelt.” (DL, 130). Mõistuslik analüüs peab aitama “tühjadest arvamustest”, mis kahjustavad inimlikku õnnelikkuse-taotlust, vabaneda .
Epikuurlaste tark, s.t. eetiline ideaal, on inimene, kes ei kujunda endale ühtki sellist vajadust, mida ta igal ajal ei suudaks rahuldada. Vajaduste rahuldamise võtit ei näe hellenistlik mõtlemine mitte looduse üle valitsemises nagu uusajal, vaid iseenda siseelu üle valitsemises. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. Muidugi ei ole inimese võimuses oma elust igasuguste kannatuste välistamine ning seetõttu oleks õnnelikkuse samastamine niisuguse seisundiga ekslik. Pigemini tuleb õnnelikuks pidada inimest, kelle elus naudingud on kannatuste suhtes ülekaalus.
Epikuurlaste oponendid , teiste koolide esindejad, iseäranis aga hilisemad kristlikud autorid, esitasid nende hedonismi eluhoiakuna, mille puhul valimatult andutakse kehalistele naudingutele. Nagu eelpool öeldust nähtub pole see sugugi nii, Epikuros peab õnnelikkust-tagavaks õigupoolest üsna askeetlikku eluviisi. Kirjas Menoikeusele vastustab Epikuros ise pahatahtlikku kriitikat oma kooli aadressil: “… kui me ütleme, et nauding on lõplik eesmärk, siis ei pea me sugugi silmas kõlvatuse või meelasuse naudinguid, nagu arvavad need, kes ei tunne meie õpetust või saavad sellest halvasti aru – ei, meie peame silmas keha kannatustest ja hinge ärevusest vabanemist. Mitte lõputud joomingud ja pidutsemised, mitte poiste ja naiste või kalatoitude ja muude küllusliku pidusöögi rõõmude nautimine ei tee meie elu meeldivaks, vaid üksnes kaine arutlus, mis uurib iga meie eelistuse ja vältimise põhjuseid ja peletab tühjad arvamused, mis külvavad hinge suurt ärevust.” (DL, 131-132).
Elu, mis põhineb sellisele kainele arutlusele, nagu Epikuros seda ette kujutab, pole valdava enamiku inimeste silmis arvatavasti kuigivõrd nauditav elu. Nii on epikuurlaste üheks seisukohaks, et kõik vahendid, mis viivad kannatuse lakkamisele, on võrdväärsed. Näiteks, kui nälg on kannatus, siis on naudingu, s.t. kannatusest vabanemise, tarvis samaväärne, kas nälga kustutakse leiva ja vee või mingite hõrgutistega. Arvatavasti pole paljud inimesed sugugi valmis neid “õnnelikkuse saavutamise viise” samaväärseteks pidama. Kõik see ei tähenda samas seda, nagu tuleks inimesel epikuurlaste arvates kramplikult vältida igasugust luksust ja igal juhul askeetlikku eluviisi harrastada. See, mis epikuurlast peaks iseloomustama, on luksusest sõltumatus ; ta võtab selle vastu, kui elu niisugust võimalust pakub, ning ei tunne kahetsust, kui elu ta sellest võimalusest ilma jätab. Sest luksus ei kahjusta õnnelikku elu, kuid ei ole selleks ka tarvilik. Seetõttu ei ohusta targa õnnelikkust ka elujuhuslikkused.
Seda õnnelikku elu kirjeldab Epikuros ka traditsiooniliste vooruste – tarkus, vaprus , mõõdukus, õiglus – kaudu võimaldatud eluna. Tarkust vajatakse selleks, et põhjendamatutest hirmudest ja tühjadest soovidest vabaneda, mis võiksid kahjustada nauditava ehk õnneliku elu saavutamise võimalikkust. Selles aspektis pole epikuurlaste ja stoikute vahel erinevust, mõlemate jaoks on mõistuslik arusaam ainus õige tee õnnelikkusele. Kuid kui stoikute jaoks oli mõistus lõppkokkuvõttes maailma valitsev jõud, siis epikuurlaste jaoks on ta üksnes inimliku orienteerumise instrument iseendast irratsionaalses maailmas. Mõõdukus on vajalik vahend, et oma käitumises õigetest filosoofilistest arusaamadest tõesti ka juhinduda. Vaprus on vajalik vahend, et ületada hirmu kui kannatuste üht peamist põhjustajat. Õiglust vajatakse selleks, et kaasinimestega mitte konflikti sattuda. Õigluse parim vili on aga hingerahu.
Kui inimene kõiki neid häid omadusi omab, siis ei saa ta epikuurlaste õpetuse kohaselt enam õnnetu olla, sest ta on ju siis õppinud vähesega leppima ja elu ebameeldivusi rõõmustavate mõtetega kompenseerima. Selline inimene on autarkne. Sellise hoiaku saavutamiseks aga ei piisa pelgalt filosoofiliste arutlustega tuttavolemisest – jutt on pigem teatud elustiili omandamisest, mis nõuab harjutamist. Nii nagu hellenismiaja filosoofiatele iseloomulik, kätkeb ka epikuurlus endast teatud hingeliste harjutuste kompleksi ja enesekujundamise tehnikat, mis peaksid tegema inimese immuunseks inimelu ebameeldivate külgede suhtes.
Epikuurlaste vaated ühiskonnale ja riigile. Epikuros käsitles õigust inimestevahelise kokkuleppena. Vastupidiselt Platonile ja stoikutele eitab Epikuros inimesest sõltumatute väärtuste ja normide olemasolu, millega inimestevahelised lepingud peaksid olema õigustatud. “Ei ole olemas õiglust iseendast; õiglus on leping selle kohta, et mitte tekitada ega kannatada kahju, leping, mis sõlmitakse inimestevahelises läbikäimises ja alati nende kohtade jaoks, kus need lepingud on sõlmitud” (DL, 150). Seega paistab Epikuros justkui esindavat õiguspositivistlikku lähenemist inimeste kooselu õiguslikule korraldamisele ning näib lükkavat tagasi universaalsete normide eelduse, mille stoikud tuletasid oma logos `e-õpetusest.
Teiselt poolt tuletab Epikuros aga inimloomusest üldise baasnormi, mille kohaselt riik ja õigussüsteem on õigustatud üksnes siis, kui nad toovad inimestele kasu. “Kõigist tegudest, mida seadus tunnistab õiglasteks, on tõeliselt õiglased üksnes need, mille kasulikkus leiab kinnitust inimestevahelises läbikäimises, olgu ta siis kõigi jaoks ühesugune või mitte. Kui aga keegi annab välja seaduse, millest ei ole kasu inimestevahelisele läbikäimisele, siis on selline seadus oma loomuselt ebaõiglane.” (DL, 152) Niisiis tuletab Epikuros õiguslik-riikliku elukorralduse õigustatuse siiski muutumatust inimloomusest, mis loomupäraselt püüdleb nauditavat ja hindab nähtusi selle alusel kasulikeks või kahjulikeks.
Kuid see universaalne püüdlus teostub alati konkreetsetes empiiriliste tingimuste, mistõttu ka õiguslik-riiklikud korraldused kujunevad erinevateks. “Õiglus on tervikuna kõigi jaoks üks ja seesama, kuivõrd ta on kasu inimestevahelisest läbikäimisest; kuid koha ja asjaolude eripärale rakendatuna ei ole õiglus kõigi jaoks üks ja seesama.” (DL, 151) Kuna aga õiglane õiguslik-riiklik korraldus saab reaalselt, s.t. tajutavalt, eksisteerida ainult konkreetsetes empiiriliste tingimustes, siis ei saa olemas olla kõigile inimestele siduvat igavesti õiglast õiguslik-riiklikku korraldust, nagu eeldasid Platon ja stoikud, vaid selleks, et õiguslik-riiklik korraldus oleks õiglane, peab seda pidevalt ümberkorraldama vastavalt olukordade muutumisele iga konkreetse ühiskonna elus.
Riik saab pakkuda üksikisikule teatud julgeolekut ja on sedavõrd kasulik. Kuid see saab siiski olla üksnes suhteline julgeolek. Samas on teised inimesed alati ka potentsiaalsed ohuallikad. Tark hoiab seetõttu eemale poliitilisest tegevusest ja rahvahulkadest. Õnnelik elu on silmatorkamatu, tagasitõmbunud elu, “oma aia harimine”, s.t. väikeses sõprade ringis õnnelikkust-tagava elustiili viljelemine. Hellenismiajale iseloomulikult puudub Epikurose poliitilises õpetuses igasugune ühiskonna reformimise või revolutsioonilise ümberkorraldamise kavatsus . Epikuros paistab olevat seisukohal, et pole realistlik loota, et on võimalik kujundada kogu ühiskonda õnnelikkuse tingimusi pakkuvaks. Küll olevat aga võimalik iseennast kujundada selliseks inimeseks , kes on vääramatult õnnelik. Selleks ei ole vaja maailma ümberkujundada.
8